esmaspäev, 31. oktoober 2011

Kiirelt muutuv armastus mähkmemaailmas

Alles see oli, kui ma olin kõrvuni armunud ImseVimse mähkmekatetesse. Ja nüüd, natuke aega hiljem, on mul juba uus silmarõõm :). Naiste meel on muutlik, eksole...

Igatahes olen ma paar viimast päeva saanud lõpuks sõbraks villapükstega. Esimesed katsetused nendega päris alguses ebaõnnestusid, sest ma rumalake panin nende alla paelmähkme, aga ei arvestanud sellega, et paelmähe ei olegi mõeldud ise imamiseks, vaid vajab ise sisse midagi imavat. Ei ole siis ime, et kõik, mis põnnil tuli, voolas paelmähkme vahelt välja otse villapüksi sisse ja põnnil püksid kohe niisked ja määrdunud.

Nüüd, natukene targemana, kasutan ma järgmist komplekti (väljastpoolt sissepoole liikudes): villapüksid -> paelmähe -> bambino mio prefold -> lisaimu.

Nii et pooled lemmikud on tegelikult ikka samad. Bambino Mio prefolde armastan ma jätkuvalt. Paelmähkme sisse on neid isegi parem panna kui mähkmepükste sisse, sest saab neid panna pikkupidi ja ei jää nende paksem õmblusega serv põnnile jalgevahele. Mähkmepükstesse nad oleks niimoodi liiga pikad - annaks küll otsa ära keerata, aga siis jääb topeltots ja jälle paksem kui muidu.
Lisaks on vanad lemmikud lisaimud, millest jätkuvalt eelistan villaseid imusid, aga ka muud on head (imsevimse lisaimud, hipsiku "kollane").

Uutest lemmikutest villapüksid on niiiii mõnusad. Ei tekita põnni jalgadele ega seljale mingeid rante. Mähkmepükstest neid ikka jääb. Lisaks on selg soojas pika sooniku tõttu ja üldse on mõnus ja pehme põnni hoida ja hea teada, et nahk mõnusalt hingata saab.

Paelmähkmetega on pisut pusimist. Vaikselt hakkab mingi oma süsteem tekkima, kuidas neid sättida ja venitada, et neid normaalselt paika saaks. Alguses nägin hirmsat vaeva, et jalale tihedalt neid ümber saada. Nüüd enam sellega nii väga pead ei vaeva - siseimu hoiab asjad enda sees ja välja lekib siis, kui siseimu enam rohkem imada ei jaksa (mis tegelikult on vihje sellele, et oleks ammu aeg mähet vahetada) või kui suuremat sorti kaka tuleb ja laps külje peal on (aga sellises seisus lekivad ilmselt enamik asju).

Igatahes on paar eelnevat päeva põnn olnud kogu aja uues lemmikkomplektis, välja arvatud õueune ja ööune ajal (siis on kasutusel olnud ikka veel vana lemmik imsevimse mähkmekate). Täna aga testisin uue lemmiku ära ka õueune ajal ning kõik oli korras ja lekkevaba. Hetkel põnn magab esimest testööd uues lemmikkomplektis ja eks ma siis öö jooksul näen, mis tulemus on. Muretuks teeb meele peamiselt see, et põnnil on külje all vanutatud villatekk, mis madratsit kaitseb ka lekete korral.

Hmm.. praegu ongi põnn nagu üks villakuhi... all villast tekk, jalas villased pika säärega sokid, seljas villa-siidisegune pluus ning mähkmeks villasisu, puuvillane prefold sisu, puuvillane paelmähe ning villased mähkmepüksid. Ta on hetkel nagu Terve Valiku poe reklaamnägu :)

pühapäev, 30. oktoober 2011

Esimene koduõppe-veerand selja taga

Nüüd on siis lõpuks ka meil esimene "kooliveerand" selja taga. Miks alles nüüd, kui päriskoolis sai veerand läbi nädal aega tagasi ja praegu just lõpeb vaheaeg? Aga sellepärast, et nii mõnegi asjaga sai veerandi jooksul "puusse pandud" ja vaheajal tuli pingutada, et asjad taas rivisse saaks.


Mis siis toimus viimastel nädalatel? Esimest nelja kooliveerandi nädalat olen juba kirjeldanud siin ja siin. Viies nädal läks ilusti paikapandud süsteemi rütmis ja asjad toimisid. Siis sündis väike õde ning kuuendal nädalal mina väga palju kooliasjadega tegeleda ei jõudnud. Nii palju siiski, et vaatasime koos üle, mida täpselt igas aines teha tuleb, et veerandi materjal õpitud saaks. See oli nimelt veerandi eelviimane nädal ja sellega tahtsin kogu materjali kaetud saada, et viimane nädal kordamisteks jätta. Teha oli palju, eriti pojal, kes oli lugenud mitmest õpikust juba ka järgmise veerandi materjali, kuid pidi nüüd ikkagi kõik selle veerandi materjali ka töövihikutest "järgi tegema". Lapsed õppisid usinalt ja üsna omapäi. Pojal kulus õppimiseks ka nädalavahetus ära, aga saime pühapäeva õhtuks kõik tehtud.


Viimasel nädalal oli plaanis kordamine ja õpetajatega veerandis õpitu ülevaatamine. Sobivat ühist aega me õpetajatega aga ei leidnud, ja nii leppisime kokku, et proovime kokku saada uue veerandi alguses. Sellega oli kiiruse pinge maas. Hakkasime otsast küll kordamistega pihta, kuid kasutasime antud aega ära ka laste premeerimiseks ja väikeseks tuulutuseks. Käisime kinos, ahhaas ning Tartu Lõunakeskuse suurel mänguväljakul (liuväljast oli tehtud suur mänguala paariks päevaks) - iga asi omal päeval ja mänguväljakul veel lausa kahel päeval, nii et kokku neli päeva meelelahutust.


Kordamised tegime aine kaupa. Vaatasime kogu veerandi materjali koos üle, otsisime üles peatükkidest kõige olulisemad reeglid ja mõisted, arutasime need läbi ning tegime koos paberile konspekti mustandi, mille alusel lapsed oma Waldorfkoolist saadud valgete lehtedega kaustikusse oma käega enda jaoks konspektid tegid. Seejärel tegid nad ära kordamise osa ülesanded õpikutest ja töövihikutest. See oli väga hea tegevus. Selle käigus tekkis nii minul kui neil endal hoopis parem arusaam, et mida nad üldse selgeks on pidanud saama vahepeal. Lisaks tulid välja ebaselgeks jäänud kohad, mida saime koos üle korrata ja teistmoodi lähenemiste ja näidetega paremini selgitada. Kahjuks tuli selle käigus välja ka see, et eelmisel nädalal tehtud pingutused veerandi materjali ärategemiseks on viinud selleni, et poeg oli päris mitmed ülesanded kas poolikuks või üldse tegemata jätnud. Seda peamiselt matemaatikas ja eesti keeles, teisi aineid tegime rohkem koos, aga need kaks olid just viimased, mida ta iseseisvalt nädala lõpus ja nädalavahetusel tegi. Ehk siis liiga palju vastutust lapse enda peale jäetud ja see andis tagasilöögi. Nüüd tuli kogu töö uuesti teha ning kõik need ülesanded ikkagi ära teha. Seekord istusin tal kõrval ja vaatasin-arutasin kõik tehtu kohe üle. Oli küll suht kurnav põnni kõrvalt seda teha, ja samuti oli kurnav poja jaoks hommikust õhtuni tundide kaupa õppida (väikseid õueskäimise ja puhkamise pause ikka loomulikult tegime). Aga tehtud saime. See tähendab, et mitte kohe, vaid siin tuligi appi võtta ka vaheaja nädal, aga tehtud saime! (Tervet vaheaega ikka ei pidanud selleks kulutama - vahepeal said nad paariks päevaks tädil külas käia ja muud toredat ka teha.)


Mida ma siis oma elu esimesest koduõpetaja veerandist õppisin? Kindlasti seda, et liiga palju vabadust ehk vastutust lastele ei toimi. Vastutan ikkagi mina ja pean vastavaks tööks ka aega leidma, olgu olud millised on ja öelgu lapsed kui rõõmsalt tahes, et neil on kõik hästi ja kontrolli all. Teiseks seda, et õpik ja töövihik peavad peatüki kaupa käsikäes käima ning et kõige parem on, kui nad käivad käsikäes koos omatehtud konspektiga, kuhu tähtsamad reeglid oma käega ja enda poolt valitud näidetega kirja saavad. See omakorda viitab asjaolule, et hea on ühes aines kogu veerandi materjal järjest läbi võtta ja alles siis järgmise aine juurde minna, nii tekib kaustikusse kompaktne konspekt. Seda süsteemi (mis kahtlaselt meenutab waldorfkooli perioodiõpet :) järgmine veerand katsetama hakkangi.

Miks ma lastele nii palju vabadust üldse andsin? Seda kahel põhjusel. Esiteks minu enda olukord seoses raseduse lõpu ja lapse sünniga. See polnud aga ainus põhjus. Teine põhjus oli see, et koduõppe kohta internetist materjale lugedes toodi alati esile, et alustajad pingutavad alguses süsteemsuse ja jäikusega üle ning mõne aja möödudes õpivad asju rahulikumalt ja loomulikumalt võtma. Kuna ma olen eriti hull süstematiseerija ja optimeerimise ning efektiivsuse tagaajaja, siis ma kartsin, et keeran vindi üle. Selle hirmu tõttu hoopis lasin vindi liiga lõdvaks :).

Eks siis nüüd otsime uuel veerandil edasi õiget ja optimaalset teed. Esimesed kivid-kännud igatahes ületatud ja mingite asjade võrra oleme targemad. Aga igatahes võin käsi südamel öelda, et lapsed on veerandi materjali omandanud, nii et lõpptulemus on isegi kive-kände arvestades ikkagi positiivne.

kolmapäev, 26. oktoober 2011

Ühekordsed vs riidest mähkmed: kui palju röövib päevast aega?

Minu põlvkond naisi on üles kasvanud, kuulates õudusjutte sellest, kuidas meie emad ei saanud meiega imikutena üldse tegeleda, sest nad pidid kogu oma aja ja energia kulutama meie marlimähkmete pesemisele. Mõeldes muidugi tolle aja tingimustele: ühiskorterid mitme pere peale, sellest tulenevalt siis vannitoa jagamine mitme perega, lisaks veel pesumasina mitte-olemasolu, pesuvahendid ja kuivatamistingimused, marli oma imavusega ja kiire märgumisega jne. On õudne küll. Me oleme ikka ütlemata õnnelikud inimesed, et saame elada praeguses ajas ja praegustes tingimustes. Katsume seda õnne mitte ära unustada igapäevaelu närivate pisiasjade kõrvalt.
Aga igatahes... õudusjutud õudusjuttudeks, kuidas on siis tegelikult kuluva aja- ja energiaga tänapäevases riidest mähkmete maailmas, kui on olemas spetsiaalsest materjalist mähkmekatted ja -sisud, mähkmekastid, pesumasinad ja kuivatid. Privaatsest eluruumist ja vannitubadest rääkimata :)

Ma pole just teab-mis-pika staashiga mähkmekasutaja, aga kaks nädalat puhtalt riidest mähkmete kasutajana võib juba teatud järeldusi teha sellest, kui palju lisaaega ja -vaeva riidest mähete kasutamine võtab.
Oma kaks esimest last kasvatasin üles puhtalt ühekordsete mähkmetega. Nii et informatsioon nende kasutamise kohta tuleb sealt (lisaks siis uue beebi kolm esimest elupäeva, kui olime sünnitusmajas ja kasutasime sealseid ühekordseid mähkmeid).

Vaatab etapiviisi vajalikke tegevusi ja sellega seotud ajakulu.

Mähkme äravõtmine beebilt.
Riidest mähkmete katted käivad krõpsudega, mis on samaväärne ühekordsete mähkmete kinnitusega. Nii et siin on süsteem ja ajakulu sama.

Mähkme "utiliseerimine". 
Ühekordne mähe keeratakse kokku, kinnitatakse krõpsudega ning visatakse prügikasti. Omast ajast mäletan, et otsisin veel juurde ühe neist läbipaistvatest poekilekottidest, mille sisse mähkme panin, et need prügikastis ei haiseks. Kokku ca 10 sekundit.
Riidest mähkme puhul eraldan sisu kraanikausis kattest. Loputan katte kiirelt kraani all üle ja kuivatan selleks kraanikausi kõrval rippuvas rätikus. Seejärel riputan katte kõrvaloleva dushikabiini serva peale kuivama (katted õhukesest kumjast materjalist, kuivavad väga kiirelt). Eraldamine, loputamine, kuivatamine ja rippuma panek võtavad kokku ca 10 sekundit.
Kui kate on "lekkinud" ja ääred kakased, siis seebitan selle sapiseebiga sisse ja viskan kraanikausi kõrval olevasse kaanega mähkmekasti. Ajakulu sama kui eelmisel variandil (tegelikult vähemgi, aga las olla).
Seejärel loputan kraani all mähkmesisu (selline ca 30x30 cm puuvillane mitmekordne lapp) ning kakased kohad seebitan sisse sapiseebiga. Loputatud ja seebitatud sisu viskan mähkmekasti. Kokku võtab see aega keskmiselt 30 sekundit (sõltuvalt määrdumisastmest).
Öömähkmel ja õuesmagamise mähkmel on lisaks sees veel lisaimu (ca 10x30 cm paksem lapp), selle loputan ja seebitan samamoodi. Kui see on villane, siis pesen kohe kraani all puhtaks ning lisaks pesen üle  villapesuvahendiga, pigistan käterätis kuivaks ja panen vannitoas oleva toru peale kuivama. Kui see pole villane, siis viskan pärast seebitamist mähkmekasti. Villase puhul (all öösel) ajakulu ca 30 sek, muu puhul (all õueune ajal) ajakulu ca 10 seki.
Utiliseerimine: ühekordne 10 sek, riidest 40 sek (lisaks 2x päevas kokku 40 seki juurde)

Uue mähkme valmispanek.
Ühekordse mähkme võtad välja kotist või sahtlist või kusiganes sa neid hoiad. Aeg ca 2 seki.
Riidest mähkme puhul koosneb mähkme valmispanek mitmest tegevusest.
Vannitoast lahkudes haaran kaasa seal kuivanud varasema korra mähkmekatte. Aeg ca 1 sek.
Sahtlist võtan mähkmesisu (ja vajadusel lisaimu). Aeg ca 2 sek.
Kõige keerulisem osa :). Voldin mähkmesisu kokku (st lapin kolmeks), vajadusel panen lisaimu sinna vahele. Volditud sisu panen mähkmekatte sisse. Lisaks tõmban tagant sisu "lehvikusse" laiali, et imiku vedelat kakat paremini kinni püüaks. Kokku ca 10 sekundit.
Valmispanek: ühekordne 2 sek, riidest 13 sek.
Siin on variatsioonid muidugi suured, sest riidest mähkmeid on väga eri tüüpe. Kui kasutada AIOsid (All In One tüüpi mähkmeid, kus kate ja sisu koos), siis on aeg täpselt sama mis ühekordsel mähkmel. Kui voltida suurest marlist mähet, siis ilmselt läheb kauem (st minul kui algajal läheks kauem).

Mähkme allapanek.
Minu kirjeldatud kate-sisu süsteemi puhul on riidest mähe allapaneku mõttes samasugune kui ühekordne, nii et siin ajavahet ei teki. Mähkme tagumine ots beebile selja alla, esiots jalge vahelt läbi, tagant krõpsud ette tuua ja kinnitada. Ja ongi mähe all.

Lisaaluste "utiliseerimine"
Meie teeme iga mähkmevahetuse ajal (v.a. öösel) õhuvanne, mille ajal põnn naudib võimalust vabaduses oma hädad ära teha. Seega on mul mähkimisalusel alati froteerätik, mis kõik saagi kinni püüab. Neid rätikuid tuleb ka pesta. Sama on aga vajalik nii ühekordsete kui ka riidest mähkmete puhul, nii et ajavahet ei teki. Pigem on eelis riidest mähkmete puhul, sest ma kohtlen neid froteerätte samamoodi kui mähkmesisusid ja nende "töötlemiseks" on süsteem ja hoiukoht olemas. Kuidas ma neid rätte pesu jaoks ette valmistasin ja hoidsin eelmiste põnnidega, seda ma kahjuks ei mäleta. Sama teema käib ka põnni riiete korral, kui mähkmed on "lekkinud" (ja lekivad suurema saagi korral nii riidest kui ühekordsed mähkmed, nii et ka siin elu üsna võrdne).

Mähkmete pesemine ja kuivatamine.
Asi, mida ühekordsete mähkmete puhul pole vaja teha. Tõsi, siis on küll vaja natuke tihedamalt prügikasti välja viia, aga seda aega ei hakka siia arvutama :) Lisaks on tegelikult ka ühekordsete puhul vaja pesta ja kuivatada mähkimisalusel "püüdmisvahendiks" olnud froteerätid ning "lekkimises" kannatada saanud beebi riided (ja voodiriided jms). Aga ka neid ei hakka siia arvutama.
Riidest mähkmete puhul teen pesu kord päevas. Viin mähkmekasti pesumasina juurde ning tõstan pesukotiga pesumasinasse. Kasutan Bambino Mio mähkmekasti ja pesukotte, kus pesukott on mähkmekasti sees nurkadesse kinnitatud, nii et piisab nurkade lahtilaskmisest ja mul on kõik asjad pesukotis. Kallan topsi pähklipesuvahendit ja panen selle masinasse. Masin kinni, programm peale ja tööle. Loputan mähkmekasti kraani all üle, panen teise pesukoti sinna sisse ja viin mähkmeasti oma kohale tagasi. Kokku ajakulu ca 1 minut (kõige suurem osa ajast läheb kahe korruse vahel kõndimisele, sest pesumasin on keldrikorrusel).
Kuivatamine: võtan pesumasinast asjad välja ning tõstan kuivatisse. Asjade seast tõstan välja mähkmekatted (neid ei tohi kuivatis kuivatada) ning suured õhukesed marlid (kasutan neid õhuvannide ajal vahepeal "püüdmisvahendina"), sest need kuivaksid liiga kiirelt ja tekitaksid kuivatis ebaühtlase tulemuse (mille tõttu masin lõpetaks töö varem ära ja teised asjad jääksid niiskemad). Ajakulu ca 1 minut.
Kui kuivati lõpetab, siis võtan asjad välja ning paigutan sahtlitesse omadele kohtadele. Ajakulu ca 2 minutit.

Kõik kokku.
Kui arvestada ööpäevaseks mähkmekuluks 7 mähet (ca 3 tunni tagant vahetus, vastavalt kuidas põnn ärkab, 1 öine kord hetkel ei vaheta), siis riidest mähkmetele kulub ühekordsetest enam aega järgmiselt: 7x30 + 40 (utiliseerimise ajavahe) +  7x11 (valmispaneku ajavahe) +  4x60 (pesu, kuivatamine, ärapanek) = 567 sekundit ehk ca 9,5 minutit. Ei ole just teab mis suur ajakulu :)

Disclaimer: Kõik siin toodud ajad on täiesti subjektiivsed ja minu poolt laest võetud, nii et mingit tõsiteaduslikku lähenemist ei tasugi asjast otsida ja stopperiga järge ajama hakata. Ma katsusin iseenesest võimalikult objektiivne ja asjalik olla, aga arvestades milline ajublondiin ma olen, siis palun selle omadusega järelduste tegemises arvestada.

pühapäev, 23. oktoober 2011

Lahutame vähendatavaid ja liidame vähendajaid ehk milleks lihtsalt kui saab keeruliselt...

"Vahe lahutamise omadus: selle asemel et lahutada arvust vahe, võib enne lahutada vähendatava ja siis liita vähendaja või enne liita vähendaja ja siis lahutada vähendatava."

Allikas: neljanda klassi matemaatika õpik.

Nii, kes sellest aru sai, see võib lugeda ennast tubliks neljanda klassi õpilase tasemele vastavaks. Kes ei saanud aru, see ärgu teistele öelgu... :)

No miks, miks peab lihtsaid asju niiiiii keeruliselt sõnastama. Ja kui te siiski tahate teada (need, kes ei saanud avalause sisust aru), siis sisuliselt on meil juttu sulgude avamisest olukorras, kus sulgude ees on miinusmärk. Ehk siis näiteks tehe 5-(3-2).
Raamatus on ka näitearvud valitud kuidagi keerulised, et lapsed neid peast kohe ei hooma. Sealne näide ja reegli rakendus on toodud järgmiselt: 41-(16-12)=(41-16)+12=(41+12)-16
Halloo... kuidas see näide lapsele meelde peaks jääma või kui lihtne sellest neil ennast läbi närida on..

Ja mina niimoodi pojale õpetasingi sama asja kohta teistmoodi reegli: sulgude avamisel plussmärk sulu ees ei muuda märki ja miinusmärk sulu ees muudab märki. Lihtne, loogiline ja lapsele ka meeldejääv. Ja näiteks valisin ka sellised arvud, millest lapsel kohe jaks üle käib ja loogika ise lihtsalt üle kontrollitav on: 5-(3-2)=5-3+2
Enne olin ma veel täiesti kooliprogrammi (st raamatuprogrammi väliselt) õpetanud lapsele seda, et lisaks õigusele liitmisel arvude järjekorda suvaliselt muuta tehtes (et 5+3+2=3+2+5 jne), võib sedasama arvude järjekorda muuta ka siis, kui lahutamine tehtes sees on, peamine, et märk liigub koos arvuga (5-2+3=5+3-2).

Ja nüüd mulle järjest enam meeldib waldorfkooli valgete lehtedega kaustik ja põhimõte, et laps sinna ise oma konspekti teeb. Alguses me seda ei kasutanud (st lapsed joonistasid sinna lihtsalt pilte), aga nüüd, kus me kordame veerandi materjale üle, olen ma lasknud lastel kõikide ülevaatamisel olevate teemade kohta  kaustikusse omale konspekti kokkuvõtte teha koos omavahel läbiarutatud reeglite ja näidetega. Ja ma näen, kuidas seda tehes laps tõesti mõtleb teema hoopis teisel tasemel läbi kui lihtsalt raamatust asja üle lugedes. Rääkimata sellest, et nii tekib hea ja ülevaatlik materjal, kust laps iga hetk saab asju järele vaadata.

Samas tuleb tunnistada, et mõned asjad on õpikus nii hästi lahti seletatud, et me kopeerime sealt reeglid ja näited üks-ühele. Aga neid ei ole seal pooltki nii palju kui võiks olla...

Nädalane beebi ja korduvkasutatavad mähkmed

Katariina tegi oma mähkmete blogis üleskutse kirjeldada ka nooremate laste ja tüdrukute päeva korduvkasutatavates mähkmetes (arvestades, et seni on kirjeldustes olnud sutsu vanemad põnnid ja poisid). No ma siis täidan ühe hoobiga kaks soovi, ehk siis panen kirja umbes nädalase tütarlapse päevakava.

Nii väikese imiku puhul on elu tegelikult väga lihtne (mitte segi ajada sõnaga "kerge" :). Nagu vastsündinud ikka, siis on põhitegevuseks magamine, söömine ja kakamine. See teeb ka mähkmevahetuse teema lihtsaks ja rutiinseks - kuna magavat last mähkmevahetuseks üles ei aja, siis ongi päev jaotatud kolme etappi: magamine, ärkamisjärgselt söömine ja söömisjärgselt mähkme vahetus koos õhuvannidega, seejärel veel natuke söömist ehk siis sisuliselt rahustavat tegevust ja taas magama. Ajaliselt nägi asi meie nädalasel neiul välja siis järgmine.

00.30 ärkamine, söök, mähkmevahetus (oli all GroVia, sellel sai lihtsalt sisu ära võetud ja uus sisu sisse)
01.00 uuesti magama
03.30 ärkamine, söök, mähkmevahetus (ImseVimse kate, Bambino Mio prefold sisu + villane lisaimu)
04.00 magama
07.30 ärkamine, söök, õhuvannid, mähkmevahetus (BM kate + prefold sisu; kasutasin esimest korda uut "kõhulahtisuse" voltimist, mille BM juhendmaterjalist leidsin... sellest alates olen seda voltimist kasutanud)
08.30 magama
11.30 ärkamine ja söök
12.00 mähkmevahetus jäi pooleli, sest jäin, põnn süles, suurematele lastele juhendama koristustöid. Põnn vaatas huviga pealt
12.30 mähkmevahetus (BM kate + prefold sisu) + õhuvannid + söök
12.50 magama koos emmega
14.15 äratus (perearst tuli uut põnni tervitama) + mähkimine (BM kate + prefold sisu) + õhuvannid + söök
15.00 magama koos emmega
17.20 ärkamine, söök, mähkimine (BM kate + prefold sisu), õhuvannid
17.50 ärkvelolemise aeg
18.20 väike lisasöök
18.30 magama
19.30 ärkamine, mähkimine (ImseVimse kate + BM prefold sisu) + söök
19.50 ärkvelolemise aeg
20.10 magama
23.10 ärkamine, mähkmevahetus (GroVia oma sisuga) + söök

Ja saigi ring täis. See päev sai palju kasutatud Bambino Mio mähkmekatteid, kuid tegelikult kasutan ma peamiselt ImseVimse mähkmekatteid, need meeldivad mulle palju rohkem (see päev olid kõik kolm, mis mul on, lihtsalt pesus ja kuivamises). ImseVimsel jällegi ei meeldi mulle mähkmesisud :)
Alguses tehtud vead.
Kasutasin mähkmepaberit - sellelsamal päeval lugesin BM juhendmaterjalist, et "kõhulahtisuse" korral (aga milleks ühe väikelapse vedelat kakat ikka nimetada), ei ole see hea. Ei olnud hea tõesti, sest selle ajani läks praktiliselt iga kasutuskord ka mähkmekate pessu, sest ääred olid määrdunud. Nüüd jääb mahkmepaber ootama edasisi aegu (muidu ta mulle väga meeldis).
Kasutasin prefoldil tavalist voltimist - ka see soodustas vedela kaka voolamist mähkmekatte äärtesse ja nende määrdumist. Nüüd kasutan õpetatud "kõhulahtisuse" voltimist (tagumise osa tõmbad lehvikuna laiali) ja olukord oluliselt parem. Õnnetusi ikka juhtub, aga pigem kord päevas, mitte iga alloleva mähkmega.

Praegu olen sisuliselt loobunud ka GroVia kasutamisest, sest selle sisud lihtsalt kuivavad nii tohutult kaua.
Hetkel on minu põhisüsteemiks ImseVimse mähkmekate + Bambino Mio prefold sisu ("lehviku" voltimises) + öösiti lisaimu (kas siis ImseVimse lisaimu või villane lisaimu, eelistatult villane).
Suure osa "saagist" saame tegelikult õhuvannide ajal. Seega kulub rohkesti vanemaid froteerätikuid, mida talle mähkimisalusele alla panen. Neid pesen koos mähkmetega.
Määrdunud mähkmed loputan üle, seebitan kokku sapiseebiga ning lähevad Bambino Mio mähkmekasti ootele. Pesen neid kord päevas pesumasinas (vedela pähklipesuvahendiga) ja kuivatan kuivatiga (mähkmekatteid muidugi mitte).
Testinud olen ka villapükse mähkmekattena. Mulle väga meeldib see, kui mõnusalt ja pehmelt nad põnnil ümber on. Aga suureks sõbraks me saanud ei ole, sest märjaks ja mustaks saavad nad hetkel ikka väga ruttu (ma ei oska neile head sisu tekitada). Eks õpin veel nendegagi ümberkäimist ja annan teada, kui suuremateks sõpradeks oleme saanud.

Ja ei olegi tõesti eriti hull see asi. Sapiseepi, tõsi, läheb küll hetkel meeletutes kogustes. 100 grammine seep ei kesta tervet nädalatki. Aga ma ostsin nüüd suure varu omale kappi ootama ja lisaks veel villapesuvahendit kah juurde, nii et pole hullu.

Kõik-kõik on uus... põnniga kodus

Nüüd on siis lood nii, et oleme mõne aja uue ilmakodanikuga kodus olnud. Kohanemise periood, mille kõrvalt arvutis istumiseks ja blogimiseks energiat jätkunud ei ole. Tegelikult tuleb öelda, et neiu on ütlemata mõnusalt rahulik tegelane, endal lihtsalt võtab kohanemine aega.

Ja uut, millega kohaneda, leidub..

Uuesti taas imiku ema. Vanemad lapsed on juba piisavalt vanad, et mälestused nii pisikese ajast üsna hägusad oleks. Lisaks olin siis ikka palju noorem ja rohelisem. Nüüd juba "vana ja tark", aga tegelikult ikka tuleb samm-sammult asjad uuesti meelde tuletada.

Täiesti uus on minu jaoks korduvkasutatavate mähkmete teema. Sünnitusmajas kasutasime kohalikke ühekordseid mähkmeid, kuid võin raporteerida, et koju jõudmisest saadik pole põnnile enam ühtegi ühekordset mähet alla läinud. Iseenesest ei olegi nii keeruline ja hull, aga avastamist ja oma vigadest õppimist on juba jagunud küll ja jagub edaspidigi. Eks saab selle teekonna kõveraid ja käänakuid kah siin kommenteeritud.

Koduõpe pisikese beebi kõrvalt. Olemasolevad süsteemid ja põhimõtted on tulnud ümber muuta, sest ajakasutus ja tingimused on nüüd hoopis teised. Küll oleme proovinud ühtemoodi ja siis teistmoodi. Ühesõnaga ka siin on olukord uus ja lahenduste otsimine käib. Seda enam, et hetkel just sai läbi meie esimene õppeveerand ja see pani asjadele omaette pitseri. Eks sellestki kõigest tekitan siia kirjatükke.

Vaikselt kohaneme kõige uuega. Ja tegelikult on elu väga tore ja lahe. Suuremad lapsed on põnniga nii toredad ja ise ka nii tublid, kui on "vaikne aeg", mille ajal kas põnn üksi või koos emmega magab. Põnn on mõnusalt rahulik ja teeb pikki unepause, nii et emme jõuab magada ja lisaks teistel unevahedel ka ikka suurematega tegeleda. Ning meespere on igatepidi abiks kui ainult oskan abi küsida.

kolmapäev, 5. oktoober 2011

Koduõppenädalad 3 ja 4 ehk laisk ema ja enda kättevõtmine

Esimese kahe koduõppenädala lõpuks jõudsime seisu, kus lapsed töötasid iseseisvalt oma päevanormi jagu materjale läbi enne kui mina üles ärkasin. Ühest küljest oli see väga lahe, teisest küljest aga hakkas  kannatama järelkontrolli ja ülevaatamise osa. Ehk siis tegelikult see, kes laisk ja distsiplineerimatu oli, olin  mina.

Nädalavahetusel moosis tütar ennast tädile külla. Tegemist on küll minu tädiga, ehk siis tema vanatädiga, aga kuna ta on äärmiselt nooruslik, siis vanatädi talle küll kuidagi öelda ei oska :). Tegemist on tõeliselt hea haldjaga meie peres, kelle uks on perele alati avatud ja kodu hingesoojust täis. Ei ole ime, et lastel seal meeldib olla, kuigi asub ta Eesti teises otsas. Ja eks nüüdki tuli välja koduõppe eelis, ehk siis ei olnud probleem pakkida lapsele õppematerjalid kaasa ning ta pooleks nädalaks tädile külla saata. Enne sai ikka loomulikult tädiga ka kokku lepitud, et tema jaoks asi ok ning vaatavad koos ka igapäevaselt lapse õppimised üle.

Nii siis läkski kolmanda nädala esimene pool selle tähe all, et tütar oli kodust ära ning poeg rõõmustas hommikuti, et jõudis jätkuvalt enne minu ärkamist koolitööd ära tehtud. Nädala teises pooles tuli tütar tagasi ja siis jätkasid nad mõlemad hommikust toimetamist. Minul aga jäid nende tegemised järjest enam üle vaatamata ning asi hakkas käest ära minema. Üheks vabanduseks mulle on asjaolu, et hakkasid tekkima märgid sünnitama minekust (mis, nagu ma praeguse seisuga öelda võin, olid täielikud valehäired, aga kohati väga veenvad), mistõttu nii füüsiline võimekus kui vaimne fookus eriti ei soosinud koolitükkidega tegelemist. Aga eks palju jäi just enesedistsipliini taha ka ikkagi.

Pärast kolmandat nädalat nädalavahetusel asjade üle järele mõeldes mõistsin, et tuleb ikkagi midagi ette võtta, sest nii jätkata ei saa. Poeg oli näiteks lugenud eesti keele ja loodusõpetuse õpikutest palju kaugemale kui veerandi maht nõudis, samal ajal olid töövihikust vastavad etapid tegemata ning ka õpikutes olnud teemad-küsimused läbi arutamata, nii et polnud selge, kui palju ta sellest kõigest tegelikult aru sai. Tütar oli sama teinud eesti keele ning inglise keelega. Jällegi õpiku-töövihiku etappide mittevastavus ning tegeliku arusaamise kohta kindluse puudumine.

Istusin siis laua taha ja panin kirja esimese versiooni meie koduõppekooli reeglitest.
Meie peres on laste üheks põhimotivaatoriks arvuti- ja telekaaeg. Seda motivaatorit rakendasin siis ka kodukooli reeglite juures.
Põhimõtteks see, et enne töö ja siis lõbu, ehk enne tuleb vajalikud asjad ära teha ja siis saab helendava ekraani taha istuda. Põhimõte, mis ei sunni last konkreetsetel kellaaegadel midagi tegema, küll aga annab piisava motivaatori ikkagi päeva esimeses pooles vajalikud asjad ära teha.

Teise asjana tuli otsustada, mis on "vajalikud" asjad. Siin lähtusin kahest aspektist.
Esiteks: mis on vajalik inimese tervise ja heaolu jaoks üldises plaanis. Siia alla kuuluvad üldteada korralik uni (ehk siis võimalus ennast välja puhata, mis on neile tagatud), korralik söök (seega tuli reegel korralikult kõht täis süüa), värske õhk (reegel vähemalt pool tundi õues olla) ning füüsiline liigutamine (reegel teha ära teatud lihtne harjutuste seeria, mis peamistele keha lihsagruppidele koormust annab).
Teine aspekt olid õppetööks vajalikud asjad. Siia alla kuulus jätkuvalt oma kindla lehekülgede mahu ärategemine ja nõue see ka täiskasvanuga üle kontrollida. Lisandus nõue midagi ka joonistada või meisterdada (ehk siis kunsti- ja tööõpetuse vallast midagi teha) ning juba eelmises punktis mainitud füüsiliste harjutuste seeria, mis lisaks lapse tervise arendamisele läheb ka kehalise kasvatuse nimekirja.
Õppeainetest on veel väljas muusikaõpetus. Poja koha pealt katab seda muusikakool, kuid tütrele ma veel head lahendust leidnud ei ole. Üks asi on koos temaga muusikaõpikust laule vaadata, aga kuna mul endal muusikaalast haridust ei ole, siis see on minu kõige nõrgem koht hetkel. Vaikselt aretan lootust, et kui poja jaoks lõpuks klaveri koju saame (mis on lähiaja plaanides sees), siis saab tema hakata omakorda meile edasi õpetama, mida ta õppinud on, ning nii saab ta tütar muusikaalaselt "linnukese kirja". Aga eks ma otsin siin veel lahendust edasi ning arutan koolis "ülevaatusel" käies nende klassijuhatajatega ka võimalikke variante.

Lapsed muidugi alguses uusi reegleid lugedes õnnelikud ei olnud. Neid koos läbi arutades said aga aru küll, miks see hea on ja nõustusid tingimustega.

Nüüdseks on elu nende reeglite järgi käinud juba pea poolteist nädalat ning asi on ilusti tööle hakanud. Lapsed ise valivad, mis järjekorras ja millal nad nõudeid täidavad, kuid hoiavad ilusti helendavast ekraanist eemale kuni kõik vajalik tehtud. Lisaks on näha, et nad vaikselt harjuvad rutiiniga ära ning teevad reeglites kirjas olevaid asju järjest suurema lustiga. Ja isegi kui mõni päev on näha, et nad seekord väga ei viitsi, siis see helendav ekraan on ikkagi piisavalt suur tõmbenumber, et selle nimel on nad nõus ka oma "mitteviitsimisest" üle saama ja mina tagant sundima ei pea. Muidugi on abiks ka see, et mina ise olen kohusetundlik olnud ning nende tehtud asjade ülevaatamist tõsiselt võtnud.

Ehk siis esimene tagasilöök üle elatud ja hetkel asjad toimima saadud. Vaatame, mis elu edasi toob...

Miks koduõpe? vol 2

Esimeses "Miks koduõpe?" postituses jõudsingi peamiselt rääkida ainult koduõppe eeldustest: sobib vanemale, sobib lapsele, olukord võimaldab. Need kõik on olulised komponendid. Näiteks veel mõned aastad tagasi, kui mu fookus oli tööalasel tegevusel, siis oleksin ma sel hetkel väga halb ja närviline koduõppe ema olnud.

Lisaks jõudsin ära mainida magamise-väljapuhkamise teema, mis mulle väga oluline on.

Vahepealsetes postitustes on olnud vihjeid ka muudele põhjustele. Üheks konkreetseks teemas on koolis valitsev kiusamine ja vägivald, mis on meie praeguse koolisüsteemi juures peaaegu et paratamatu nähtus. Jah, on argumenteeritud, et selline meie ühiskond ongi ning laps peab "karastuma ja tugevaks" saama, kuid tegelikkuses on ju kiusamiste ja mõnitamiste koha pealt põhikool oluliselt hullem koht kui kunagi hiljem ükski täiskasvanute kollektiiv olema saab. Ma ei usu, et laps, keda kunagi pole mõnitatud ja kiusatud, täiskasvanuna selle tõttu kuidagi kannataks.

Veel üks konkreetne "miks" meie pere puhul oli laste pidev haigestumine. Minu jaoks seondub see ka väljapuhkamisega, sest ma arvan, et igasugused viirushaigused pääsesid just selle tõttu nii kergesti lastele ligi, et nende organism oli kurnatud. Loomulikult muidugi ka suurenenud tõenäosus viirusekandjatega kokkupuutumiseks suures ja tihedas kollektiivis. Igatahes olid lapsed ääretult tihti haiged.
Tõe huvides pean ära mainima, et praegusel hetkel, kui seda kirjutan, on tütrel mitu päeva nohu olnud ning poeg köhib. Kuid vähemalt ei pea ma kaaluma, et kas need hädad on piisavalt suured, et neid koolist koju jätta või ikkagi nõrgenenud immuunsüsteemiga (ja võimaliku viirusekandjana) kooli saata.

Omaette põhjuseks on ka meie reisikirg. Meile meeldib reisida ning meile meeldib, kui lapsed saavad reisil kaasas olla ning maailma näha. Need ei ole ülikallid ja ülikauged reisid. Peamiselt reisime oma autoga Euroopas ringi. Oleme lastega käinud Poolas, Saksamaal, Soomes lapimaad imetlemas, Rootsis sugulastel külas, kolmenädalasel külastusel Hispaanias, Lätis Riiat avastamas jne. Laste klassijuhatajad olid küll väga vastutulelikud ning ei pahandanud kunagi, kui me kooliajast reisidel käisime (leppisime selle alati loomulikult ka ette kokku), kuid ikkagi tuli logistika planeerimisel arvestada veerandilõppude ja muude koolis toimuvate asjadega. Reisida aga on mõistlikum koolivaheaja välisel ajal, sest koolivaheaegadel osatakse lastega seotud teemadel ikka ilusti hindu tõsta :)

Järgmine, ja võib-olla üks peamisi põhjuseid minu jaoks (lisaks väljapuhkamise teemale) oli asjaolu, mille ma avastasin just tänu pikematele reisidele ning laste haigeolemisele. Nende perioodide õppetööd kodus koos lastega järele tehes sain ma aru, et mulle väga meeldib koos lastega õppida. Niimoodi ma näen, kuidas mu laps arutleb-areneb, kuidas tal tulevad "ahhaa" efektid. Kui vahvalt fantaasiarikkad nad on ning kui toredaid lahendusi oskavad välja pakkuda. Muidu on ema roll olla see paha, kes hommikul vara unise lapse voodist välja ajab ning sunnib teda riidesse panema ja sööma; olla see paha, kes lapsele mänguhoos meelde tuletab, et nüüd tuleb kodutöid tegema hakata (kusjuures kuna ema ise õppetööd ei organiseeri, siis on ka kodutöödes abi ja koos tegemine suht minimaalne, asja juht on siis ikkagi õpetaja); olla see paha, kes ütleb, et nüüd tuleb kohe kindlalt magama minna (hoolimata sellest, mis parasjagu pooleli on), muidu ei jaksa hommikul üles tõusta; olla see paha, kes ei ole eriti õnnelik, kui õhtul enne magamaminekut selgub, et mingeid asju on vaja kooli kaasa võtta, aga laps unustas neist rääkida (siin muidugi on abiks õpetajate poolt kaasaantud sildid, info e-koolis jne, aga alati ei pane ka ema kõike tähele ja mõnikord ei pane laps kõike kirja). Ja kõige selle "paha-olemise" kõrvalt jääb emal nägemata tegelikult see kõige toredam osa õppimisega kaasnevast - see osa, kus laps areneb, loob ja oma fantaasiatel lennata saab lasta. Mulle igatahes väga meeldib olla osaline oma laste arengus ning omada võimalust seda lähedalt näha.

Arenguga seotud on ka järgmine "miks". Uhke nimetusega öeldes "individuaalne õpe", ehk see asi, millele uus õppekava suurt tähelepanu pöörab, aga mis reaalsuses meie koolide klassi suuruste juures sisuliselt võimatu on. Koduõppes saavad lapsed õppida täpselt neile sobivas tempos ning valida (teatud piiride ulatuses) ise, mida nad parasjagu teha soovivad. Koolis tegeleb õpetaja terve klassiga korraga, ning keeruline on neil õpilastel, kes tegelikult natuke rahulikumat ja põhjalikumat seletust vajaksid ning halb on ka neil õpilastel, kes üsna ruttu asjast aru saavad ning ülejäänud aja igavlevad, kuni õpetaja asja teistele veel edasi seletab.
Minu tütrele meeldis väga lasteaias igasuguseid nuputamise vihikuid ja muid ülesandeid teha, mida kasvatajad andsid. Kooli läks ta ka suure rõõmuga ja tegi kodutöid innuga. Kuid umbes kuu ajaga see ind lakkas ja ma nägin kurbusega, kuidas tema varasem huvi asjade vastu tuhmus. Õpetajagi ütles konkreetselt, et tal on klassis igav. Meie ühe reisi teise nädala lõpus tegi ta matemaatikas kahe päeva õhtuga töövihikust ülesandeid 20 lehekülje võrra rohkem, kui klass oli samal ajal kahe nädalaga koolis teinud (ma lihtsalt ei saanud reisil kohe e-koolile ligi ja ütlesin lastele, et nad hakkaks otsast töövihikuid täitma, sest sealt kindlasti on vaja teha).
Pojale tulid ka enamik asju lihtsalt kätte. Samas olid eesti keeles jäänud mingid baasasjad talle ebaselgeks. Ühel hetkel hakkasid need ebaselged kohad talle kätte maksma ja kontrolltöödes halvad hinded tulema. Sai siis kord temaga maha istutud, välja selgitatud, milles mure on ja need alusbaasid rahulikult koos läbi räägitud. Pärast seda olid tal kontrolltööd jälle korras. Need olid väga lihtsad asjad, lihtsalt õpetaja oli neid seletanud natuke teistmoodi ja talle see viis ei olnud asja selgeks teinud. Õpetajal ei ole ka võimalust lastele nii individuaalselt läheneda, et mõista, kuhu tal teadmistesse "auk" jäänud oli.
Koduõpe annab võimaluse olla väga paindlik. Minna kiiresti edasi sealt, kus laps asjadest aru saab. Võtta tempo maha ja rahulikumalt asju üle korrata seal, kus on näha ebakindlust. Lisaks saab otsida neid seletamise viise, millest laps paremini aru saab. Ja see on väga hea tunne, kui oled leidnud mingi selgitusviisi, mille peale laps ütleb asja kohta, mis enne probleemi valmistas: "Ah et nii lihtne ongi või!".

Aga hetkeks taas aitab. Lapsed, kes enne oma toas joonistasid, tulid ja teatasid, et nemad nüüd tahavad õppima hakata :)

teisipäev, 4. oktoober 2011

Päevas koduõppele kuluv aeg

Üks koduõppega seonduvaid murekohti oli mul enne alustamist see, et kui suure osa päevast sellega tegelemine endale võtab. Praegu (esimese nelja nädala peale) võib öelda, et keskmiselt kulub sellele 2 tundi päevas.

Ega ma veel ei tea, kuivõrd tulemusrikas meie tegevus on riikliku õppekava mõistes, aga põhimõtteliselt arvan, et me pigem liigume edasi pisut kiiremini kui koolis liiguks. Seda sellepärast, et ma jagasin aasta materjali võrdselt neljale veerandile ära, samas kui tegelikult on esimene veerand kõige lühem ja mõned veerandid on lausa nädala võrra pikemad.

Näidis tänasest päevast. Hommikul otsustas tütar täna teha inimeseõpetust (vastava tööraamatus alusel). Tegime seda köögis. Mina keetsin samal ajal hommikuputru, vahele tegime pausi pudru söömiseks, lisaks tuli vahepeal appi vend kõva lärmi tegema (see oli osa inimeseõpetusest, kus tuli ühte luuletust õppida vaikuses ja teist lärmis, et näha, mismoodi parem õppida on :). Põhiosa inimeseõpetusest keskendus seekord koolile ja koolis käimisele. Väga lõbus oli lapsel vastata küsimustele, mitu minutit tal kulub kodust kooli jõudmiseks ning joonistada kaart oma kooliteest (korrektsuse huvides tegi ta põhjaliku kaardi selle kohta, kuidas ta oma toast kööki saab). Kokku igasuguste vahepausidega (sh pudru söömisega) kulus terve päevanormi ärategemiseks tund ja veerand.

Pärast tütre äraõppimist oli käik linna. Vaatasime pojaga koos üle ühe klaveri (vaja on osta, et poeg saaks muusikakooli jaoks harjutada - hetkel käime naabrite klaveril harjutamas) ning lisaks sai ühes ametiasutuses omi asju aetud.

Tagasi kodus olles otsustas poeg, et tema teeb ühiskonnaõpetust. Enamasti õpivad nad kahekesi koos samal ajal, mõnikord eraldi. Ta võttis ette õpiku ning luges vajaliku arvu lehekülgi läbi. Hiljem lugesin ma need üle ja küsisin-arutasin temaga seal toodud teemad läbi. Minu osa võttis pool tundi.

Ega muidugi leheküljed ei ole vennad. Rohkete piltidega inimese- ja ühiskonnaõpetuse teemad lähevad kiiremini. Samas on seal jällegi rohkem, mida lastega koos pikemalt-laiemalt läbi arutada. Rohkete arvutustega matemaatika või pikema kirjutamisega eesti keele töövihikud võtavad kauem aega, kuid samas on seal arutamist vaja ainult siis, kui mingit uut asja koos selgitada tuleb ja edasi saab harjutustega tavaliselt laps ise hakkama, vahepeal nõu küsides. Kõige keerulisem osa töövihikutest on ülesande mõttest aru saamine. Neid osatakse sõnastada ikka selliselt, et endalgi võtab vahepeal kukalt kratsima, et mida üldse tegema peab.

Kokkuvõte hetkel: päevas kulub keskmiselt enam-vähem kaks tundi ning selle kahe tunni jooksul saab tegelikult kõrvalt ise vahepeal muuga tegeleda (süüa teha, riideid parandada jms), peamine, et oled kõrval kohe olemas, kui lapsel mõni küsimus tekib või kui ta asja valmis saab, et see üle vaadata/läbi arutada.

laupäev, 1. oktoober 2011

Koduõpe ja sotsialiseerumine

Üks põhilisi teemasid, mis koduõppe võimaliku negatiivse poolena alati esile tuleb, on sotsialiseerumine.
Selge see, et inimene on sotsiaalne olend ning vajab oskust teiste inimestega suhelda. Olen ka mina kuulnud jutte lastest, kes pole peale oma pere praktiliselt mitte kellegagi kokku puutunud, ning kui siis keegi külla tuleb, põgeneb laps teise tuppa ja karjub sealt "Mine ära!". Selline olukord on selgelt lapsele kahjulik.

Kuid reaalsuses ei tähenda "koduõpe" seda, et ema ja lapsed ainult oma kodus nelja seina vahel istuvad ja mitte kellegagi ei suhtle. Pigem annab koduõpe paindlikumad võimalused igasugusteks käimisteks ja tegemisteks, sest ajagraafikud on enda määrata.

Riikides, kus koduõpe on enam levinud (eestvedajateks USA ja Inglismaa), on tavaline see, et lähipiirkonnas olevad koduõppepered saavad regulaarselt iga nädal kord või enam kokku ning teevad koos midagi. Nö "tugigrupid" suhtlemiseks ja mõnusaks tegeluseks. Eestis on kahjuks koduõppureid liiga vähe ning hajutatult, et selliseid regulaarseid kohtumisi kõikidel oleks võimalik teha.

Asi, mida on võimalik teha, ja mida vist ka enamik koduõppureid teeb, on erinevates ringides ja trennides osalemine. Seal saavad lapsed suhelda teiste omasugustega, keda seob ka mingi ühine huvi. See küll tähendab vanematele sageli logistikaülesannete lahendamist, ehk siis laste siia-sinna toimetamist, kuid samasuguseid logistikaülesandeid tuleb lahendada ka koolilaste vanematel, nii et väga suurt vahet ei ole. Lihtsalt vabadus erinevate ringi- ja trenniaegade valimiseks on suurem, kuna ei pea arvestama tundide lõppemise ajaga.

Veel on hea võimalus käi erinevates avalikes kohtades: muuseumid, huvikeskused, teater, kino, raamatukogu, mänguväljakud, veekeskused jne jne. Ja ka siin on suureks plussiks see, et saab vabalt ise aega valida. Mina juba ammu väldin erinevate lastega seotud kohtade külastamist nädalavahetusel, sest need on siis tavaliselt nii pungis ja lärmakad, et ei saa lapsed korralikult tegevust nautida ja endal on paha seal viibida. Sama koht nädala sees on aga hoopis teine asi, kus saab rahulikult ja mõnusalt tegevust nautida. Ja kui seal on korraga vähem inimesi, siis on hoopis suurem tõenäosus, et nende vähestega, kes seal on, tekib lastel suhtlust ja kontakti, mida massi sees pigem ei teki. Näiteks mõni aeg tagasi sõitsime laevaga Rootsi. Mänguväljakult leidis poeg endast mõne aasta vanema tumedanahalise Rootsi poisi, kellega neil tekkis üsna ruttu hea kontakt ning kogu ülejäänud reisi tormasid nad koos mööda laeva mängukohtasid ringi. Mõni aasta veel vanust juurde, ja siis juba vahetatakse sellise kohtumise peale oma facebooki kontosid, meiliaadresse, skype'i kontakte jne ning võivad tekkida lühitutvustest pikemaajalised sõbrad.

Veel üks hea variant "sotsialiseerumiseks" on võtta lapsi kaasa oma asjaajamistele: söögipoodi, riidepoodi, panka, ametiasutustesse jne. Loomulikult peab hindama lapse ja olukorra kokkusobivust, kuid on väga palju kohti, kuhu saab lapse kaasa võtta ja kust laps näeb, mida kõike elu korraldamiseks tegelikult on vaja teha ning kuidas erinevates kohtades käituda tuleb.

Ja veel üks väga hea variant on vabatahtlik töö. See on asi, kus lapsed näevad taaskord reaalset maailma ehk natuke teise nurga alt kui muidu, saavad teha midagi reaalselt kasulikku ning seda kontaktis teiste vabatahtlikega ja nende juhendajatega, kes üldjuhul on ikka üsna positiivsed inimesed :). Meil on plaan uurida, kuidas me saaksime kasulikud olla loomade varjupaigas - seal saaks ilmselt ka juba algklassilaps ikkagi kasulik olla kas koeraga jalutades või kassi silitades. Seda küll teeme siis, kui beebi juba piisavalt suur, et tema kõrvalt asja korraldada annab.

Viimase asjana tooksin veel välja sõbrad ja külalised. Enamik peresid ikkagi suhtleb ka teiste inimestega. Käib ise teistel külas ning võtab külalisi vastu. Samamoodi on enamikel lastel olemas/tekivad sõbrad, kellega koos mängimas käia ja suhelda. Meil on selles osas hea ja lihtne, et elame väiksemas asulas, kus lastel mitmeid sõpru. Nii et on väga väheseid päevi, kus nad sõpradega koos ei mängi. See on muidugi keerulisem siis, kui elada teistest kaugemal ja eraldi, kuid ka siis on võimalik perega teistel külas käia ja ise külalisi võõrustada,  nii et lapsed puutuvad kokku teiste täiskasvanute ja lastega.

Sotsialiseerumine on kindlasti väga oluline teema ja lapsele vajalik oskus. Samas ei tähenda see tingimata ainult seda, et tuleb istuda klassiruumis, kus on ainult ühes vanuses lapsed, kes ei ole koos mitte ühiste huvide, vaid lihtsalt geograafilise elukoha (või sisseastumiskatsete tulemuste) tõttu. Selline homogeenne vanuserühm, suvaline kokkusobitamine ning kunstlikult loodud keskkond ei peegelda ju eriti täpselt tegelikku ühiskonda, milles laps hiljem toimetama hakkab.

Võimalusi sotsialiseerumiseks on palju-palju. Koduõpe annab võimaluse neid ajalises mõttes vabamalt kasutada. Samas nõuab see asjade läbimõtlemist (mida annab koos teha) ning logistilist planeerimist.

Lõppu märgiks, et USAs tehtud uuringute järgi on koduõppe laste sotsialiseerumise tase sama hea (üks uuring) või isegi üle keskmise parem (teine uuring) kui kooliskäivatel lastel. Ma hetkel jälle ei viitsi otsima hakata viidet sellele kohale, kus neile uuringutele viidati, kuid kui keegi väga soovib, siis võin selle mingi hetk üles otsida. Nende uuringute kohta on küll ka kriitikat (ühe puhul oli valim suht väike; teise puhul oli koduõppeperede osalemine vabatahtlikkuse ja omaalgatuse alusel, mille tõttu kriitikud väitsid, et seega osalesid aktiivsemad koduõppevanemad, ehk siis just see "sotsiaalsem ja aktiivsem" osa koduõppekogukonnast). Igatahes on selge, et kui lapsevanem vähegi lapse sotsialiseerumise arendamisest huvitatud on, siis võimalusi selleks jagub ka koduõppe raames mitmeid ning hälvikuks laps kindlasti ei jää.