reede, 30. detsember 2011

Nipinurk: tee ise raamaturiiul

Masside tungival nõudmisel :) (ehk siis tegelikult sõbranna soovil) panen siia üles info ja pildid, kuidas meie oma raamaturiiuleid teeme.

Riiul ise näeb välja selline (et kui ei meeldi, siis kaugemale lugema ei pea :) Andke (aju)blondiinile andeks ehitustehniliselt kasutute nurkade alt pildistamine.. ma andsin endast parima, et midagi asjalikku ka pildile jääks (noh, nagu Pratchetti Kettamaailma raamatud ja muu oluline värk.. eksole..)

Ehitusetappide kirjeldus (ajublondiini silme läbi) on piltide all.

Ja kui keegi soovib disaini ja tehnilise lahenduse pealt autoritasusid maksta, siis küsige minult mu isa pangakonto number...



 Muideks, Külli, üks Sinu raamat on ka siin riiulis - tule järele kui üles leiad :)
Aga riiuli põhimõte on lihtne. Kõigepealt teed valmis "redeli" (riiuli kõrguses kaks latti ühendad omavahel pulkadega). Seejärel kinnitad "redelid" seina külge ja paned riiulilauad külge (redelipulkade peale toetuma). Otsaseintele tulevad iluliistud nii ilu jaoks aga eelkõige raamatute väljakukkumist takistama.


 Mmm.. üritus jäädvustada seda, kuidas riiulilauad on tugipostide külge kinnitatud. Need kaks kruvi raamatute ja roosa karbi vahel. See on loomulikult üks viimastest etappidest, nii et on elementaarne sellest vaatest alustada... eksole...
Aa.. ja loomulikult Pratchett... hmm.. üks vale raamat on ka vahele pugenud, kae salakavalat...


 Siin siis näha altpoolt, kuidas riiulilaud "redeli" pulga peale toetub. Näha on ka mõlemad "redeli" tugipostid, millest tagumine on seina külge kinnitatud ja seega kogu riiulit seina küljes hoiab.
Lisanipp riiuli püstihoidmiseks (kui on maast laeni riiul) on see, et teha tugipostid nii täpsed kui võimalik, et nad tihkelt vastu lage suruks.

PS. Lisaküsimus raamatufriikidele. Pildil on 9 erinevat raamatuseeriat (no sellist, kust ikka mitu raamatut ühest seeriast paistab) ja Kettamaailm ei ole üks neist, olgugi et mõni Pratchett loomulikult ikka paistab :).
Mitu seeriat teie leiate/ära tunnete...



 Keskmise suurusega vaade "redelile", riiulilaudadele ning otsaliistudele. Ja loomulikult Pratchett ja Kettamaailm.
Sellega tuleb mul meelde, et vanasse riiulisse olin Kettamaailma ajalisse järjestusse pannud, aga siin on täiesti läbisegi... ja see isegi ei sega mind... kas ma tõesti hakkan oma süstematiseerimissõltuvusest üle saama.. lahe!
Ehh.. tegelt häirib küll.. nii et pärast seda kirjatükki (ja pärast põnni ärkamist) lähen ja paigutan nad ikka ilusti ümber.
Muideks, kas keegi teab, kust saada Kettamaailma kolmandat raamatut "Võluv Võrdsus". See on meil puudu. Raamatukogus muidugi oli olemas, nii et loetud on, aga puudu on ikkagi :)



 Siin on blondiin püüdnud illustreerida võtet, kuidas tekitada parem tugi riiuli sellisele osale, mis ei ulatu maani. Ehk siis "redeli" seinapoolsele otsale on jäetud pikem saba, mis aitab riiulit toetada.
Vahele see pisike märkus, et "redelite" asukohad seinas on määratud loomulikult kipsplaadi all asuvate tugilattidega. Aga see ilmselt asjalikku inimest ei üllata.

PS. Sellel pildil on kaks hämmastavat asja (ja lendav siga ei ole üks neist - see muideks on saadud sõbranna pulmas aktiivse osavõtu eest.. hmm... polegi varem selle peale mõelnud, et seda ka mitmepidise vihjena võtta võib...). Need kaks hämmastavat asja on: vaba ruum riiulis ja täielik Pratchetti puudumine.... uskumatu...




Siin siis illustratsioon põrandale toetavast osast. Siin on ka tegelikult ikkagi riiul "redelipulga" peal (ei meeldi mõte sellest, et raamatud vastu põrandat oleks) ning riiuli all mõnus tühi ruum tolmule kogunemiseks ja hiiretele jooksmiseks. Aga et usinad perenaised ennast selle kitsukese vahe koristamisega ära ei vaevaks on pragu horisontaalse liistuga kinni pandud (liistuks siis tegelikult sama asi, mis tugipostiks).

Ehh.. oleks pidanud ikka mõned sentimeetrid kõrgemalt ka pildile jätma, siis oleks Pratchett nagu kord ja kohus taas pildil olnud.

Ja ongi piltide poolelt kõik. Mis siis veel oluline on... ahjaa.. numbrid... mulle selle koha peal tuleb meelde üks Rolls Royce reklaam, mis käis umbes nii:
mootori võimsus - piisavalt,
nullist sajani kiirendamise aeg - lühike,
hind - kui Sul on vajalik küsida, siis Sa seda endale lubada ei saa...

Aga ok.. riiuli numbritest. Eks siin kõige olulisemad on muidugi valitud koha ja poes leiduva materjali mõõdud, aga mingid numbrid ma siis ikka ära toon.
Redelipostide ja pulkade serva pikkus ja laius (see on ruut): ca 4,5 cm
Riiulilauad: üks laud ca 9,5cm, kaks kõrvuti koos vahega (ehk siis riiuli sügavus) ca 20 cm (sinna siis juurde tegelikult veel redeli tugipostide laius).
Kahe redeli kaugus teineteisest: sõltub seina taga olevast kinnituskohtadest. Meil ca 80 ja 60 cm, sõltuvalt kohast.
Riiuli kõrgus. Vot see on üks olulisemaid küsimusi, millele enne tegemist mõelda. Me juba ammu saime mehega aru, et raamatute sorteerimiseks ja süstematiseerimiseks on ainult üks mõistlik aspekt - nende kõrgus. Meie tegime erinevate kõrgustega riiulid. Kõige alumised on suured, mis mahutavad ära ka kontorikaustu (nagu näha) ja suuri raamatuid. Lisaks on mitut erinevat väiksemat suurust riiuleid ja kõige kõrgem sai üldse veel väiksem (mis oli tegelt suur viga, sest siis oli üsna keeruline lae ja riiuli vahelt riiulisse kruve sisse keerata).
Nüüd üle mõõtes võin tõdeda, et meil on riiulite kõrgusteks 34, 30, 27, 26, 22 ja 21 cm. Nii enam-vähem. Ja igasse riiulisse on sobivaid raamatuid. Eks me enne otsustamist käisimegi kodus ringi ja mõõtsime riiulisse plaanitavaid raamatuid üle, et mis vahemikke üldse on mõtet plaanida. (Ja kogu hoolikast eeltööst hoolimata on üks raamat ikka pool sentimeetrit suurem kui kõige kõrgem riiul - Murphy töötab :)

Nuvot... ahjaa.. üks kaval nipp veel laiskadele ehitajatele. Värvitud on ainult need küljed riiulist, mis näha on. Vastu seina või vastu põrandat või vastu üksteist olevad küljed on laisa inimese kombel värvimata jäetud, sest pole ju pointi. Aga tükid on ikka mõtet enne ära värvida kui puslet seina külge kokku hakkate panema.

Mõnusat meisterdamist.

Täiendus: Ehitustehnoloog vaatas blondiini jutu üle ja tegi ühe olulise täienduse. Nimelt on "redelid" mõlemast otsast kinnitatud, ehk siis nii lakke kui põrandasse. Seda siis redelipulga kaudu, st mõlemas redeli otsas on redelipulk, mis siis vastavalt kas lakke või põrandasse kruviga kinnitatakse.
Hea kui inimesed targad on :)

Täiendus 2: Lisan täpsustuse, et antud kirjatükis asub iga pildi juurde kuuluv tekst vastava pildi all.  Nii et kui teil enne tekkis kerge segadus blondiini jutu ja vastava pildi sobivusest, siis vaadake igaks juhuks asi uuesti üle. Seega - kõigepealt on pilt ja siis tuleb tekst.

kolmapäev, 28. detsember 2011

Superhea nuputamisraamat 1-3 klassile

Täna potsas postkasti üks ütlemata hea raamat koolilapsele. "Vallatu matemaatika nutikale nuputajale: herned, oad ja pähklid" on nimeks. Autoriks on Kristi Jaanus

Autor on ise õpetaja ning raamat on tema poolt kokku pandud vahvad nuputamise ülesanded 1-3 klassi lastele. Ja ülesanded on tõesti vahvad. Nii kui tütar raamatut nägi istus kohe maha ja hakkas sealt asju lahendama (siin on õige koht meelde tuletada, et tema mantra on "ma vihkan õppimist" - tõsi küll, igast nuputamiseraamatuid on talle alati meeldinud teha). Palju toredaid pilte, salakirjade lahendamist, punktide joonega ühendamist, numbrite järgi piltide värvimist, kellegi teise tehtud kontrolltööst vigade otsimist, sasipusast numbrite otsimist, sobivate paariliste otsimist, joonistamist-värvimist jne jne. Kokku 90 lehekülge vahvaid ja lõbusaid (ja kohati üsna keerukaid) ülesandeid. Tegemist tütrele nüüd kauaks. Poeg ainult jäi nukra näoga vaatama, ta ju juba neljandas klassis, kuigi ma tegelt täitsa mõtlen, et ikka teine tema jaoks ka osta. Peab ruttu paluma autoril ka järgmise kooliastme jaoks samasugune asi kokku panna :). Nojah - või siis tubli olla ja ise sealt vihjete alusel pojale sarnaseid aga astme võrra keerukamaid asju välja mõtelda.

Igatahes on see tõeliselt suurepärane asi, soovitan soojalt kõigile, kellel vastavas vanuses lapsed kodus olemas.

teisipäev, 27. detsember 2011

Algklassilapsed programmeerima




Meile jõudis lõpuks kohale üks kauaoodatud raamat, millest saab alguse üks uus kauaoodatud õppeaine meie kodukoolis. Ehk siis nüüd hakkame vaatama, kui lihtne või keeruline on algklassilastele programmeerimist õpetada.

Raamatu nimi on "Hello world!" ning selle on kirjutanud kahepeale isa ning tema kümneaastane poeg, Warren ja Carter Sande. Raamat on täis lahedaid pilte (näide on toodud üleval :), kirjutatud lihtsas keeles (seda küll inglise keeles) ning alustab step-by-step nullist peale.

Programmeerimiskeel, mida selles raamatus õpetatakse on Python. Miks just selle keele esimeseks valisime? Selleks mitu põhjust. Esiteks on see vabavara, ehk siis saab tasuta alla laadida ning kohe pihta hakata. Teiseks on see lihtne keel (väidetavalt üks lihtsamaid). Kolmandaks on ta küll lihtne, aga siiski asjalik keel, milles kirjutavad oma programme (väidetavalt) ka Google ja NASA programmeerijad. Neljandaks, ta töötab normaalselt erinevate operatsioonisüsteemide peal.

Poeg juba hakkas otsast raamatut sirvima ning leidis üles ka koha, kus mängu tegema õpetatakse :) Aga alustame ikka algusest...

Aga miks ma üldse tahan oma lastele programmeerimist nii vara õpetada?

Noh, vastus peitub osaliselt ülalolevas pildis. Ma soovin, et nad ise oma fantaasiat ja aju kasutaks ning midagi looks, selle asemel, et arvuti poolt ettekirjutatud asju järgi teha. Ehk siis kui üldjuhul on laste puhul selle pildi suhtes vasupidine olukord (laps teeb kuulekalt silmad krõllis seda, mida arvuti ütleb), siis nüüd katsuks jõudude vahekorda muuta.

Ja muidugi tuleb see soov ka sellest, et nad ise on asjast huvitatud. Poeg räägib juba mitu aastat, et tahab ise mänge kirjutada. Tütar küll ise otsest soovi avaldanud pole, aga samas kui ma teemast räägin, siis on ikka huvitatud ka. Ja oma html lehekülge tegi ta täie mõnuga väga lahedalt.

Lisainspiratsiooniallikaks oli Targo kirjatükk Eesti IT inimestest ja järelkasvust. Ning tekkis endal tahtmine proovida, kui keeruline siis see programmeerimise õpetamine lastele on.

Uurides koolielu.ee portaalist informaatika esimese astme õppematerjale, siis olid seal enamasti klaviatuuri, hiire, interneti ja wordi kasutamise õpetused. Ka vajalikud asjad, aga minu jaoks mitte informaatika.

Ja lisaks tekitas mõtteid Targo järgmine kirjatükk poiste kadumise teemal, mis minul tekitas vastupidise küsimuse - miks tüdrukud ei programmeeri. Ja eks ma siis vaatan, mis vahe on poega ja tütart programmeerima õpetada.

Nii et kui meil see õppimine edukalt läheb, siis hakkame hoopis koolidele säru tegema, et lubagu ka lastel programmeerida... Aga nojah, kõigepealt tuleb ikka vaadata, kuidas siin meil asi toimima hakkab.

esmaspäev, 26. detsember 2011

Mähkmeteta ööd siputaval beebil

Vahepeal pole olnud eriti põhjust mähkmetest kirjutada, sest elu läheb sama rada mööda nagu viimati umbes kuu aja eest kirjutasin. Päevad mööduvad paelmähkmetes ning ööd on mähkmevabad (ja ma jätkuvalt jumaldan seda).

Küll aga on öödesse tekkinud üks oludest tingitud väike muudatus. Nimelt on põnn oma lebava vorstikese staatuse vastu protesteerima hakanud ning kukub vahepeal väga ägedalt siputama. Kuna ta aga eriline hääletegija ei ole, siis toimub see kõik vaikuses, nii et ema õndsat und kõrval magab ning ei saa arugi, et põnn oma palja pepu ja jalad rõõmsalt teki alt välja on pusserdanud (ja ise selle üle ääretult õnnelik ka veel).

Iseenesest poleks sellest ju häda midagi, aga meil on ikkagi talv ja toad nii väikese jaoks jahedavõitu. Tal lähevad varbad ülikiirelt külmaks. Lisaks saime mõned nädalad tagasi mõlemad miski nohuviiruse külge ja hetkel ma küll kuidagi ei taha, et ta kusagilt veel külma saaks ja nohu ägedamaks läheb. Praegu oleme küüslaugulõhnaga asjad suutnud kontrolli all olla ning ainult mõned korrad on tulnud tal nina kallal kolle urgitsemas käia.

Ehk siis emmel oli nuputamist, et mida sellise siputava rõõmurulliga öösiti pihta hakata. Ja välja mõtlesin!

Nüüd siis saab meie vorstikene ööseks päris korralikuks vorstikeseks vormitud. Ehk siis nende väiksemate rättide asemel, mis tal varem öösiti alla panin, kasutan nüüd tavalisi saunarätikuid (no neid, mida enda ümber nii keerata saab, et igast nurgast siivas paistab). Sellise kerin põnnile kenasti enam-vähem tihkelt mitmekordselt ümber kere (käed jäävad välja, need tal liiga head sõbrad, et ta nende kinnimätsimisega nõus oleks). Vähemalt hetkel on sellisest torust piisanud, et ta ennast sealt välja siputada ei suuda ja meie mähkmevabad ööd saavad rahulikult jätkuda.

Jään ootama temapoolset järgmist käiku :)

Meie pere ja raamatud

Meie perel on üks ühine sõltuvus.... raamatud...

Minu isa ütleb, et tema on suurema osa oma teadmistest saanud "sopakatest" (niimoodi kutsub tema põnevus- ja kriminaaljutte). Ja teadmised maailmast on tal suured ja laiad :) Samuti nagu raamaturiiulid meie kodus.

Mina ise sain lapsepõlves sõbrannade käest pidevalt pahandada oma lugemise pärast. Näiteolukord: hüüavad nemad mul akna taga - mina lähen vaatama, et mis nad tahavad - kutsuvad mind õue - ma ütlen, et ma kohe tulen, lõpetan selle lehekülje lugemise veel ära - paari tunni pärast kuulen jälle akna taga hüüdmist, kus üsna pahurad sõbrannad jätkuvalt ootavad, et ma oma "lehekülje" lugemist lõpetaks :)

Mees on mul suur lähiajalooraamatute koguja (ja igast muude ka, aga seda just peamiselt). Viimati tema sünnipäeval tegime kokkuleppe, et kingituseks ostan talle raamatuid, ise valib välja. Koos läksime poodi ja mõne aja pärast veel teise poodi. Juba poes olles loomulikult ei suutnud vastu panna ja hiivasin mõned enda jaoks kah ära. Meile anti raamatupoest kastid, sest näha oli, et kottidega me neid asju ära ei tassi. Kokku tuli kaks kastitäit raamatuid. Arvuliselt võis neid olla nii neljakümne kandis. Õnneks on mehe huvialaraamatud need, mida eriti ei osteta ja mida enamasti soodushindadega raamatute hulgast leiab :)

Poodidega on niimoodi, et kui ma riiete ja ehete jms poodidest käin külma rahuga mööda, siis on kaks poodi, mis mul vere käima panevad ja kus ma tunde veeta võin - selleks on raamatupoed ning ehituspoed :)

Raamaturiiulitega on meil alati suur probleem olnud - kusagil riiuli peal teises kihis külili või niisama kuhjas ootavaid raamatuid tundub alati rohkem olevat kui võimalikku riiulipinda. Hiljuti aga kodus ümberkorraldusi tehes ehitasid mehed uue maast laeni riiuli, kus siis ca 25 meetrit riiulipinda. Sellest siis lõpuks piisas ootel olevate raamatute jaoks nii, et praegu on veel lausa umbes 4 meetrit raamatuvaba pinda riiulis. Hämmastav olukord meie kodu jaoks :) Enne seda riiulit oli meil kodus juba umbes neli korda nii palju raamaturiiuleid olemas ja mure on suur, et kuhu neid riiuleid mahutada kui juurde peaks vaja olema.

Ma siin seetõttu katsun meeste hulgas raamatukogu kasutamist propageerida. Ise hakkasin mõne aasta eest seda ise ka rohkem kasutama ning lapsi sinna viima. Eks see ole muidugi oluliselt mõistlikum kui hunnikute viisi poest raamatuid koju tassida ja lastel (ning endal) on väga mõnus riiulite vahel kõiksugu erinevaid vahvaid raamatuid uudistada.

Üksvahe, kui mul oli pikem haigeolemise periood, siis sai väga usinasti loetud. Pärast raamatukogus laenutuste ajalugu vaadates selgus, et poole aasta jooksul sai koju tiritud üle 150 raamatu. Osad neist olid küll lastele ja mõni üksik jäi läbi lugemata, aga suurem osa sellest sai ikka endal läbi näritud. Siis sai austaltöeldes mõneks ajaks enam kui küll raamatutest ja tegin pikema lugemise pausi. Nüüd aga on lugemise isu tagasi tulnud ja nii palju kui põnni ja muude toimetuste kõrvalt mahti saan katsun ikka natuke lugeda ka.

Lastele oleme väikesest peale unejuttu lugenud. Ja loeme siiamaani. Õpetajatelt olen kuulnud, et sageli lõpetavad vanemad unejutu lugemise siis ära kui laps kooli läheb. Ja nii õpetajad kui lapsed olid selle üle kurvad. Minu jaoks pole unejutu mõte ainult selles, et laps saab veel ilma lugemisoskuseta raamatujutte kuulda ning mis seega kaotab mõtte kui laps ise lugeda oskab. Unejutt on minu jaoks pigem üks mõnus peretraditsioon, mis aitab lapsel enne magamajäämist maha rahuneda, loob turvalise ja mõnusa õhustiku ja tugevdab peresidemeid. Sageli oleme jutu käigus või pärast juttu seal juhtunut läbi arutanud ning sellest edasi maailmast ja muust vestelnud. Õhtud, kus ma ei jaksa unejuttu lugeda, või mis on minu hinnangul unejutuks liiga hilised, on lastele väga kurvad. Neile igatahes hetkel veel väga unejutu traditsioon meeldib. Ja mõnikord on loetav raamat lastele nii huvi pakkunud, et nad on päeval ise seda edasi lugenud, et rutem teada saada, mis juhtub.

Ja viimasel ajal on ka lapsed ise järjest rohkem lugema hakanud. Seda suuresti tänu arvutivabadele päevadele, kus nad arvutist ja telekast peavad näpud eemal hoidma ja siis neil tuleb meelde igast muid toredaid asju, mida oma ajaga peale hakata. Natuke igavust on laste loomingulisusele väga kasulik :) Ja samamoodi on kasulik raamatukogu, kust nad ise oma soovide ja huvide järgi raamatuid valida saavad. Sealt leiab midagi tõesti igale maitsele. Ja kui alguses olid valitavateks raamatuteks pigem koomiksid ja pildiraamatud, siis nüüd lähevad nad järjest sisukamaks ja paksemaks.

Igatahes on kogu see pikk ja eklektiline jutt tegelikult hoiatus, et ärge üllatuge, kui siit blogist aeg-ajalt raamatu-teemalisi jutukesi tulema hakkab. Seda nii enda loetud raamatute kohta kui ka vihjeid selle kohta, et mis raamatud lastele meeldinud on.

laupäev, 24. detsember 2011

Kallis Jõuluvana... minu soovid 2012ks

Armas Jõuluvana!

Seekord ei soovi otseselt midagi kingikotti. Kirjagi kirjutan Sulle nii, et kuusealused kingid juba kokku pandud ilmselt kirja "lenduminemise" hetkel. Kuna aga see aasta on jõulud kuuloomise ajal (ja jõulud ise ongi ju aasta pimedama hetke murde ajal), siis on hetkel nii päike kui kuu alustamas koos kosumist ja tundub hea ka ise nende asjade peale mõtelda, mida järgmiseks "päikeseperioodiks" kasvatada-kosutada sooviks.

Eelkõige soovin tervist nii endale kui oma perele. Eelmistel aastatel oleme piisavalt palju juba haiged olnud. Selle aasta teine pool oli juba paremuse poole. See võiks niimoodi paremuse suunas liikumist ka jätkata.

Teiseks soovin perekskasvamise jätkamist. Vaikselt ja mõnusalt on meie pere liikunud järjest suurema soojuse ja helguse poole. Oleme leidmas oma rütmi ja tempot. Eks ole ju teada, et peresuhetele kõige laastavamalt pidavat mõjuma oma maja valmimine ning lapse sünd. Eks meiegi pere toimimist on põnni sünd palju muutnud ning mitmed asjad on tulnud selgeks ja läbi rääkida. Aga õnneks oleme me rääkijad inimesed ja kuulajad inimesed, nii et siiani on asjad selgeks saanud ja lootust on, et saavad ka edaspidi.

Kolmandaks soovin, et me suudaks leida ja hoida omaenese rütmi ning ei laseks ennast liiga palju kõigutada välistest asjadest. See aasta on selle jaoks suure sammu edasi viinud ning seda mõnusat oma rütmi tunnet sooviks küll jätkuvalt hoida. Täiesti ilma välisilmata muidugi ei saa ja ei tahagi ning eks olen isegi juba järgmiseks aastaks planeerinud ehk liiga palju väliseid tegemisi. Nii et palun aita mul silm peal hoida, et ma liiga palju ette ei võtaks ning hoiaks meie pere mõnusat rahulikku sumisevat rütmi.

Neljandaks soovin, et ma leiaks endale väljundi, mis sobib minu hingele ja väärtushinnangutele, paneb silma särama, sobitub põnniga koosolemisele ja suurematega kodusõppimisele ja koostegemistele ning toob ka raha sisse. Tuleb tõdeda, et viimasel ajal on mulle nii mõnigi selleteemaline mõte tulnud ja mitmed neist vastavad tegelikult kõikidele eelpooltoodud soovidele. Nii et palun anna meile järjekindlust ja tarkust nende asjade elluviimiseks ning vajadusel neist loobumiseks, kui nad ikkagi õigeks ei osutu.

Viiendaks... hmm. Küllap Sa tead, et mul on kaks suuremat füüsilise asja unistust. Üks neist on muidugi oma maja, teine on... teine on natuke midagi muud :). Anna palun hingetarkust, et järgmise aasta jooksul mõista, kumma poole neist kõigepealt püüelda, sest otsused, mis mõnes olukorras teha tuleb, sõltuvad sellest, kumba eelistada.

Ja kuuendaks... kuuendaks soovin ma kõiki eelmist viit asja kõikidele oma lähedastele, sõpradele, tuttavatele, neile, kes sel hetkel neid sõnu siin loevad ning tegelikult kõikidele inimestele. Sest kui need asjad on inimesel olemas: tervis, hooliv pere, endale sobivas rütmis toimetamine, enda ja perega sobiv tasu toov tegevus ning selgus oma suuremates eesmärkides, mille poole püüelda - siis ma usun, et inimene ongi õnnelik.

Ahjaa.. ja kui Sa ikkagi kingikotti ka midagi soovid tuua, siis too kiiver :). Et ei juhtuks nii, nagu eelmine aasta suusatades läks, kui ma oskasin (pärast tervet päeva mustadel nõlvadel mõnusalt sahkamist) ennast täiesti lameda rajaosa peal nii kapitaalselt pehmesse lumme kinni sõita, et sellepeale korraliku poolsalto tegin ja pea peale maandusin (ilma kiivrita loomulikult). Tuleb tunnistada, et kuulda, kuidas enda pealuu krudiseb, ei ole just eriti meeldiv. Teisalt tuleb tõdeda, et Austria haiglates on väga hea söök. Ning arstid on ka ääretult sooja suhtumisega. Ja naljakas on ka, kui Sul öö jooksul iga kolme tunni tagant valgust silma lastakse ja küsitakse, kas Sa ikka tead, kes Sa oled ja kus Sa oled. Nojah... esimene kord selle peale suure häälega naerma hakates sain ma õnneks ikkagi mingi hetk arstide murelikke pilke nähes aru, et nüüd tuleb ruttu midagi asjalikku öelda, enne kui nad pikkade käistega särke otsima hakkavad.


Ühesõnaga - nalja nabani küll, aga seekord võtaks ikkagi kiivri :)

Ja kõikidele mõnusaid pühasid. Pidage siis ikka lähedasi hea sõnaga ja mõttega meeles.

reede, 23. detsember 2011

Titeemmede ajupehmus ja "meie" vorm

 On üsna tavaline nähtus, et väikeste laste emad ei suuda rääkida (ja mõelda) praktiliselt millestki muust kui oma lastest. Ja seda tehes kasutavad nad sageli "meie" vormi: "meil tuli täna hammas", "me oleme täna virilad", "me kasvasime see kuu neli sentimeetrit".

Noh, virilad võivad need emmed mõni päev olla küll, aga vaevalt, et neil uusi hambaid on tulnud või et nad järsku uuesti mühinal kasvama on hakanud (see oleks muidugi lahe - saaks titeemmede korvpallivõistkonna kokku panna ja võistlustel ässama hakata).

Ja minagi hõikan kojujõudnud mehele vannitoa ukse vahelt, et "me siputame siin". Tuleb tunnistada, et ma tegelikult sellel hetkel väga ägedalt ei siputa :)

Mõnda inimest see häirib. Eriti ilma lasteta naisterahvaid ja meesterahvaid. Põhjuseks ilmselt ühest küljest see mure, et kuidas enne normaalne olnud inimene nüüd järsku nii igavalt ühekülgseks on muutunud, et temaga muudest teemadest rääkida ei saa. Teiseks mureks, ja seda eriti just naisterahvaste jaoks, on see, et kuidas enne normaalne inimene nüüd järsku midagi "enda jaoks" ei tee ning "ennast ära unustab". Ma olen kindel, et nii mõnigi neist lubab endale mõttes, et "mina küll selliseks ei muutu". Hmm.. küllap olen lastetuna isegi endale selliseid lubadusi andnud.

Ja ega mõni ei muutugi selliseks. Ja sellest on kahju. Sest tegelikult on selline "kanaajustumine" ja käitumine ühe ema poolt täiesti normaalne ja enamgi veel, see on kasulik nii emale kui lapsele.

Miks? Selles on mitu erinevat aspekti, mis kõik viivad kokku lapse heaoluni.

Targad teadlased on välja arvutanud, et kui lähtuda inimesest kui loomsest organismist, siis peaks rasedus kestma ca 20 kuud. Põhjuseks peamiselt meie aju suurus ja selle areng.

Miks siis rasedus kestab ainult 9 kuud, kui füsioloogiliste protsesside järgi peaks kestma oluliselt kauem?

Jällegi on põhjuseks meie aju - see on nii suur, et kui laps veel kauem kõhus areneks, siis oleks aju, ja seega ka pea, juba nii suur, et sünnitus oleks ema ja lapse jaoks liiga raske ning ohtlik.

Eelnev kokku tähendab, et esimese aasta hoolitseb ema sisuliselt "loote" eest, kelle õige koht oleks tegelikult jätkuvalt välismaailmast eraldatult emme kõhus lootekotis loksuda. See "loode" on 100% emast sõltuv. Kui loomalaps suudab suht kohe pärast sündimist ringi liikuda, ning seega vajadusel ohu eest ära põgeneda või ema juurde sööma minna (ja hakkab üsna peatselt ka muud sööki sööma), siis inimlaps on pikalt veel üsna abitu oma liikumistes ja söömistes. Ei suuda ta ise minna endale süüa hankima, ei suuda ta liigse külma korral minna kuhugi soojemasse kohta ega liigse palavuse korral minna jahedamasse jne.

Selline sõltuvus emast/hoolitsejast järk-järgult väheneb, kuid kestab ikkagi veel väga pikka aega ka pärast "looteaja" lõppu. Mingist hetkest suudab ta käia ning ennast teistele arusaadavaks teha (muude vahenditega peale nutu ja kõva hääle tegemise), kuid ise enda eest hoolitseda ta ikkagi veel ei suuda ja seda väga pikka aega. No mõni "laps", kes on väga hoolitseva ema käe all kasvanud, ei oska näiteks 20-aastaseltki süüa teha ja pesu pesta, aga see on muidugi teine teema juba :)

Ja ka laps ise näeb pikka aega ennast ja ema ühena. Teaduslikus mõttes eneseteadlikkus pidi lastel tekkima ca kahe aastaselt.

Siin muidugi on minu jaoks küsitav, et kui kindel ikka "täpp otsa ees" test eneseteadlikkuse määramiseks on (kes ei tea, siis põhimõte selles, et magavale "subjektile" tehakse lõhnatu värviline laik otsaette ning vaadatakse, kas ta pärastpoole ennast peeglist vaadates saab aru, et see täpp on tema otsa ees ja üritab seda katsuda). Seda nii loomade kui inimeste puhul. Äkki mõni loom/laps lihtsalt imetleb oma täppi ja ei hakka seda käega nühkima, ah? Igatahes pidid lisaks inimestele ainult väga üksikud loomaliigid "täpitesti" ära tegema. Mõned ahviliigid, delfiinid (hmm.. kuidas nemad oma täppi "katsuvad"?) ja siis veel mõned üllatavad elukad. Näiteks nokkloomad olid vist ka - aga siin ma võin nüüd eksida.

Igatahes peab laps ennast ja ema tükk aega üheks. Iseseisvumise etappe on lapse arengus mitmeid, kus ta siis vaikselt aru hakkab saama, et tema on omaette inimene ja omaenese eluga.

Aga kuidas see, et laps emast nii sõltuv on, on seotud ema "kanaajustumise" ja "meie" vormiga?

Kujutlege nüüd ette, et te olete tippteadlane ja peas on just vormumas lahendus teid vaevanud keerulisele probleemile - ja siis kostab kõrvaltoast üks "vääks". Kaks varianti: kas ignoreerid seda "vääksu" ja arendad oma mõtet edasi, et see ei katkeks ja ots käest ei kaoks või siis lähed tegeled selle "vääksuga" ja oled pahane/nördinud, et kauaoodatud lahendusele nii lähedal olles see käest tuli lasta.

Kumbki variant ei soosi hella ja positiivset hoolitsust lapse eest.

Ehk siis see, et ema aju lülitab ennast osaliselt välja ning hoiab fookust ainult lapsel, ning see, et ema näeb/tunnetab ennast ja last osaliselt ühise tervikuna, on vägagi kasuks sellele, et ema saaks rahulikult keskenduda lapse eest hoolitsemisele.

On ju suur vahe olukorral kui sa tahaksid hirmsasti minna kuhugi välja ja midagi "enda jaoks teha", kuid surud selle soovi alla, sest sa PEAD lapse eest hoolitsema ning olukorral, kus sa ei tahagi kuhugi mujale minna ja midagi muud teha, sest lapse eet hoolitsemine pakub piisavalt naudingut ja sa TAHAD seda teha.

Ja see tunne, et tegemist on "meiega" annab suuremat jõudu öösiti nohu käes vaevleva või hambatuleku tõttu nutva lapsega tegelemiseks. Kellegi teise valu ja mure puhul võiks ju ema mõelda, et las tegeleb ise oma muredega, aga kui see on ka enda mure, ehk "meie" mure, siis on ju loomulik, et ema sellega tegeleb.

Ehk siis kallid kaaskodanikud emad ja mitte-emad. Ärge muretsege oma/teiste kanaajustumise ja "meietamise" pärast. Ja kui te järgmine kord kuulete ennast või kedagi teist "meie" vormis õhinal oma lastest rääkimas, siis võite mõttes kergendatult naeratada ja teada, et selle ema jaoks on oma lapse eest hoolitsemine rõõm ning seetõttu on väikelapse kasvamise aeg seal peres tore ja positiivne elamus.

PS. Ja ma ei ürita kuidagi mõista anda, et nendel emmedel, kes räägivad muudest teemadest ja kes ei kasuta "meie" vormi, midagi halvasti oleks. Seda kindlasti mitte. Ma üritan lihtsalt öelda, et teatav aju "osaline väljalülitumine" ning "meietamine" teevad emal lapse eest hoolitsemisel elu lihtsamaks.

teisipäev, 20. detsember 2011

Kuidas olla ideaalne ema laste kasvatamisel, kokkamisel ja kodu hoidmisel?

Kui sa soovid:

* kokata loovalt, tervislikult ja naudinguga nagu Jamie Oliver

* olla suurepärane ema ja toetada oma laste arengut hoolivuse, korra, rutiinide, loovuse ja mängulisusega nagu Supernanny

* teha oma kodust tõeliselt mõnusa ja ilusa pesa ning hoida seda korras ja võõrustada külalisi mängleva kerguse ja naudinguga nagu Täiuslik Koduperenaine

... siis...

...mine ja lase oma mõistus üle kontrollida!!

Ei, päriselt ka!

See on täiesti selgelt perfektsionism, mis tähendab, et Sa oled pidevalt enesega rahulolematu, see omakorda tekitab stressi, viib läbipõlemiseni ning lõpeb raskekujulise depressiooniga.

Ja ma tean, millest ma räägin...

Oled Sa näinud kunagi Jamie Oliveri pesu pesemas? Või Supernannyt kokkamas? Või Täiuslikku Koduperenaist kaklevaid koolieelikuid kantseldamas?

Ei ole? Ei tea küll miks :)

Ja kui Sa selle kõige juures ikkagi veel sooviksid:

* olla rahaliselt ja äriliselt sama edukas kui Bill Gates

* olla sama tark, andekas ja leidlik kui Albert Einstein

* olla füüsiliselt sama hea ja osav kui ... (siia pane nüüd oma lemmikspordiala maailmameistri nimi, no või kui Sa sellist tagasihoidlikumat sorti inimene oled, siis piisab ainult Eesti meistrist.. aga õige perfektsionist sellise madala tasemega tegelikult ikka ei rahuldu...)

* olla sama ilus ja heas vormis kui Miss Universum (no või siis vähemalt kõik need ilusad ja vormis aeroobikatreenerid)

... kas piisab juba või tuleb veel natuke aega puust ja punaseks ette teha?

Ühesõnaga... be happy and dont worry...

Ja kui pealkirja juurde tagasi tulla siis...

Lastele on oluline, et Sa neid vähemalt korra päevas korralikult kallistaksid ja ära kuulaksid. Ja siis on hea, kui vähemalt korra päevas saaks sooja sööki (ja kui Sa ise seda teha ei oska / ei taha, siis võib ju vabalt restoranis käia; või sõprade pool külas, kui restos käimiseks piisavalt raha pole...). Ning kodu on tegelt ka elatav kuni ikka toast tuppa mahub käima, asju mõistliku aja jooksul üles leiab, õhk ei haise ja igasugu satikaid ringi ei roni.

Kõik muu on juba boonuseks ja näitab, kui suurepärane ja osav Sa oled!

Tegelt oli selle jutukese inspiratsiooniallikaks see materjal harmoonilise kodu loomisest...


Siit leiab kuhjaga häid mõtteid ja nippe kuidas väikese vaevaga oma kodu ja elu paremaks teha ja suure mõtlemisega üldse aru saada, mis Sinu jaoks elus oluline on. Ja laste kasvatamise ja kokkamise kohta on ka häid nippe. St ei ole perfektsionismimaterjal, vaid just reaalselt igapäevaelus rakendatav ja abiks info.

Mina olen lugenud. Inspiratsiooni mõtisklemiseks ja nõuandeid igapäevaellu rakendamiseks jagub veel pikaks ajaks...

Disclaimer: Ei ole tasuta asi, maksab tervelt 10 eurot... ja mina seda raha endale ei saa. Küll aga tunnen ma autorit ja olen teise osa materjalid läbi lugenud enne selle lõplikku viimistlemist ja väljatoomist.

Ja mida me teisel veerandil lisaks õppimisele tegime


Lisaks õppimisele on lapsed teinud teisel veerandil veel hulka asju tegelikult.


* Nad on käinud (lisaks reisile ja jõulumaale) kinos, raamatukogus, poes, oma sõprade sünnipäevadel, oma vanavanatädi 80dal juubelil, minu sõbranna sünnipäeval, oma sõprade pool külas ning on võõrustanud oma sõpru meie pool (seda küll hetkel harva, sest põnn veel väike, varem oli meil pidevalt keegi külas - tegelikult ma isegi naudin hetkel seda, et nii palju külalisi pole pidevalt).


* Nad on lugenud läbi suure hulga raamatuid (arvutivabad päevad mõjuvad lugemissoovile väga positiivselt). Tütar luges läbi kõik kodus olevad "Risto Räppari" seeria raamatud (pojal on need juba loetud) ja kõik raamatukogust leitud "Paula.." seeria raamatud (neid oli kokku midagi 20 kanti). Mõlemad lugesid läbi kõik raamatukogust leitud Roald Dahli raamatud (st sellised, mida meil endal pole; ülejäänud on neil juba varem läbi loetud), lisaks veel ühe "Sune" seeria raamatu ja ühe "Ottokari" raamatu. Mõlemad lugesid läbi ka "Jutte igaks päevaks", kus iga kuupäeva kohta on oma jutt, ehk siis kokku 365 juttu. Sinna otsa veel hulga selliseid raamatuid, kus on palju pilte ja natuke teksti ning mingi hulga koomikseid.


* Nad on istunud arvutis ja mänginud Minecrafti ning Terrariat (ja muid mänge) ning vaadanud youtube'st videosid, kuidas teised mängivad Minecrafti ja Terrariat :). Ma ükskord küsisin, et kumba nad rohkem teevad - mängivad ise või vaatavad youtube'st, kuidas teised mängivad. Nad arvasid, et see on umbes pooleks. Lisaks leidis poeg hiljuti variandi, kuidas saab ise virtuaalserverit püsti panna. Nad on ammu tahtnud mängudes ise maailmu teha, et teised seal mängida saaks, aga meil on asi fiks-IP puudumise taha jäänud, mida serveri jaoks vaja on. Nüüd siis leidis poeg ise lahenduse ja pani juba ka oma serveri püsti, kus siis tütar ja teised sõbrad ka mängimas saavad käia :)


* Nad on saanud hommikuti magada nii kaua, kuni neil väljapuhkamiseks vaja; nad on saanud hommikul süüa rahulikult omas tempos kui keha piisavalt üles on ärganud; nad on saanud valgel ajal õues mängimas käia; nad on teinud lumememme, mänginud lumesõda ning solgerdanud maja taha tiigile tekkinud jääga; nad on saanud iga õhtu rahulikult unejuttu, isegi kui õhtu läheb pika peale.


* Nad on aidanud kodutöödes: pühkinud ja pesnud põrandaid, võtnud asju pesumasinast ja riputanud kuivama või pannud kuivatisse, võtnud asju kuivamisrestilt või kuivatist ja toonud mulle, sorteerinud puhtaid riideid ja oma riided kappidesse ära pannud, aidanud koristada kööki ning teinud sooje võileibu ja kakaod, ajanud juttu põnniga sel ajal kui mina mingeid asju toimetan, hoolitsenud oma loomade eest, käinud koeraga õues jalutamas jne.

* Nad on torisenud selle peale, et peavad õppima; nad on torisenud selle peale, et poeg peab käima tervelt kaks korda nädalas muusikakoolis kui tütrel piisab ainult ühest korrast oma kunstis; nad on torisenud selle peale, et poeg saab lausa kaks korda nädalas muusikakoolis käia, samas kui tütre kunstiring toiomub ainult kord nädalas; nad on torisenud selle peale, et kumb saab autoga sõites rohkem ees istuda; nad on torisenud selle peale, et arvutivabasid päevi on nädalas rohkem kui arvutipäevi; nad on tülitsenud ja ära leppinud; nad on oma varbaid, põlvi, sõrmi, päid ja muid kehaosi igale poole valusasti ära löönud; neil on valutanud pea ja kõht; nad on teise jutule vahele seganud; nad on solvunud selle peale, et teine on nende jutule vahele seganud. Jne jne... ehk eks ole meil ikka samasugune tavaline argipäev, nagu igas teises peres.

Ja mina pean taaskord tõdema, et mulle koduõpe väga meeldib. Ja lastele ka :)

esmaspäev, 19. detsember 2011

Mis siis teise veerandi jooksul ära õpitud sai...

Kirjutasin just õpetajatele kokkuvõtte sellest, mida meie koduõppurid teise veerandi jooksul õppinud on. Panen selle ka siia üles.

* Mõlemad on läbi töötanud tavakoolidele vastava veerandi materjali eesti keeles, matemaatikas, loodusõpetuses ja inimese/ühiskonnaõpetuses.

* Oleme mõlemaga õppinud heegeldamist (läheb küll üsna vaevaliselt, harjutame hetkel veel põhivõtteid, mingit konkreetset eset tegema pole hetkel hakanud).

* Oleme mõlemaga teinud vormijoonistamist, mis neile väga meeldib.

* Tütar on lisaks tavakooli materjalile ära õppinud 100 piires liitmise-lahutamise ning kuni 6-ni korrutamise-jagamise (liitmine ja lahutamine tuleb ilusti välja, korrutamine ka; jagamisega on natuke raskusi, aga vaikselt harjutame).

* Tütar on harjutanud raamatu kirjatähtedes kirjutamist - ma ei tea küll, kas need on täpselt samad tähed, mis waldorfkoolis õpitakse, aga mees tegi tähestiku ette nii nagu tema neid kirjutab ja selle järgi on tütar teinud tähestiku ja mõningaid lauseid kirjutanud (näiteks nagu: "Kummitus Kummi kummitab kummutis." ja "Aias sadas saia" jne :)

* Hetkel teevad mõlemad oma jõulumuinasjutu raamatut. Füüsiliselt on raamat valmis meisterdatud ja loo kirjutamine/piltide joonistamine käib hetkel täie hooga.

* Oleme mõlemaga harjutanud lihtsaid venekeelseid väljendeid: tere, mis su nimi on, minu nimi on.

* Poeg käib jätkuvalt muusikakoolis klaverit õppimas ja tütar käib kunstiringis.

* Mõlemad jooksevad õues ringi, sõidavad jalgrattaga (eriti tütar, kes käib 2km kaugusel elval sõbral rattaga külas).

* Käisime vahepeal reisil Tenerifel, kus nad jooksid, ujusid, mängisid hotelli lasteklubis jalgpalli, korvpalli ning tennise/lauatennise vahepealset mängu. Lisaks sai seal reisil imetletud palmi otsas kasvavat banaanikobarat, oma käega katsutud vulkaanist pärit kivimeid (ja mängitud vulkanoloogilise päritoluga tumedas liivas), räägitud vulkaanide purskamisest ja selle tõttu saarte tekkimisest, arvutatud ajavahedest tulenevalt kellaaegu, räägitud ekvaatorist ja erinevast kliimast erinevates riikides sõltuvalt asukohast ekvaatori suhtes.

* Mõlemad tegid koos iseseisvalt piparkooke ja kaunistasid neid (mina olin ainult abiks muna lahtilöömisel ja panin ahju õigele kuumusele sisse).

* Tegime tutvust html-i kirjutamisega ning nad mõlemad tegid puhtast lehest peale ise html-i kirjutades oma lehekülje.

Inglise keelt see veerand tavakooli materjali järgi ei teinud, sest vaatasin, et see hakkab häirima nende loomulikku sõnavara. Mõtlen natuke,kuidas sellega edasi minna, aga ka hetkel nende sõnavara areneb muudkui edasi ja kodus me sageli räägime (nende algatusel) omavahel inglise keeles.

Midagi on kindlasti veel veerandi jooksul tehtud, aga hetkel ei tule pähe sellest rääkida.
Ja kõige lahedam on see, et see kõik on tehtud sujuvalt igapäevaosana ning suurema aja veerandi teisest poolest oleme me tegelikult puhanud.

Kolm erinevat tundi seoses kuuse toomisega

Arutasin just oma isaga kuuse toomise teemat. Kuna me elame väikeses maalähedases asulas, siis enamasti oleme toonud kuuse lähedalasuvatest metsadest. Viimastel aastatel on selleks üks kinnikasvanud põld, kus kasevõsa vahel kasvavad juba ka väikesed paraja pikkusega kuused. Kuna see on korralik võsa ning puudel niigi trügimist ja valgust vähe, siis ma väga ka ei põe, et sealt puu maha võtame.
Teine variant on võtta elektriliinide alt või kraavide äärest, kust niikuinii aeg-ajalt hooldust tehakse ja kõik mis kasvab, maha võetakse. Oleme arutanud ka varianti hakata plastkuuske kasutama, et elusad puud metsa jääks, kuid siis pole jõulutunne ikka see. Mõned korrad oleme ka linnast kuuse ostnud, aga terve perega koos metsas kuuse järel käimine on väga mõnus traditsioon, mida ma ka kaotada ei soovi.

Aga et siis kuidas sobib kuuse toomine kokku koduõppega. Minu isa sõnadega. Kuuse toomine ise on bioloogiatund, mis muutub ühiskonnaõpetuseks siis kui vahele jäädakse või kehaliseks kasvatuseks väledate jalgade olemasolul, kui õnnestub ära joosta.

Ma juba kujutan ette, kuidas minu isa silkab mööda võsa ja porist põldu, kuusk õlal ning lippab elu eest kodu poole. Vot see oleks lahe õppetund küll :)

pühapäev, 18. detsember 2011

Ilma jõulupidudeta jõulud

Jõulude ajal on tavaliselt olnud ikka päris mitmeid erinevaid jõulupidusid: kooliskäival lapsel on kooli jõuluaktus + klassis pakkide tegemine; lasteaias käival lapsel lasteaia jõulupidu koos jõuluvana ja kingitustega; vanematel töö juures oma jõulupeod ja ikka lastele ka pakk alati olnud. Lisaks siis on lastel kooli ja/või lasteaiaga olnud jõuluteemalised ekskursioonid.

See aasta siis on aga kõigest sellest vaikus majas:
* ükski laps ei käi enam/veel lasteaias - pole sealt ühtegi pidu ega pakki ega ekskursiooni
* koolilapsed on koduõppel - nii et ei ole ka koolipidu ega pakki ega ekskursiooni.
* mina olen kodune - nii et ei mingit tööandja poolset jõulupidu ega pakki.
* mees on ise väikeettevõtja, kes tegi oma töötajatega preemiaks sõidu Saksamaale (oli neil seal asja ka ajada, aga mingi aja kulutasid siis preemiareisina) ning ei tee ka tema mingit jõulupidu.

Ja ootamatult ongi nii, et ei mingit suurt sahmimist jõuludega seoses ja ei mingit pakisadu.

Tegelikult saaks muidugi osaleda oma kooli jõulupeol, aga kuna ma olen hetkel ise sutsu tõbine ja põnn on tõbine ja pole ka lastega olnud aega vaimselt selleks ette valmistuda, siis see aasta veel ilmselt mitte. Meil natuke veel läheb aega, et sisse elada oma satelliit-elusse seoses oma kooli ja klassidega.

Ühest küljest on see pidude-pakkide puudus positiivne, sest nii saab jõule tõesti võtta rahulike pühadena, mis nad loomult ju olla võiksid. Lisaks on hea see, et sageli oli selliste pidude kingipakkides suur hunnik komme. Nii et kui mõnikord oli neli sellist pidu (enne päris jõule), siis lastel oli saadud suur hunnik komme. Ja ei hakka ju kingiks saadud asju lastele keelama ka. Viimasel ajal see muidugi hakkas muutuma - lasteaiast ja koolist tulid pigem juba raamatuid ja vähem komme (no eks sai seda asja ise ka hoolekogus olles üritatud suunata ja oli teisigi lapsevanemaid, kes selle muutuse üle väga rõõmsad olid).

Teisest küljest on see pidude puudus natuke kurb. Lastes tekitasid need peod ikka õhinat ja ootusärevust. Oli põhjust luuletusi õppida ja sai jõuluvana habemest sikutada. Ja loomulikult laste rõõm saadud kingitustest (eriti kui selleks oli suur hunnik komme :). Ja siis veel elamused käidud ekskursioonidest ja seal nähtust-tehtust.

Eks muidugi tuleb päris jõuluõhtu, kus meil on külas sugulased, käime surnuaial küünlaid panemas ning mis ajal päkapikud toovad salaja kuuse alla suure hunniku kingitusi. Neid siis hakkame ükshaaval välja lunastama, kusjuures kingijagaja ning etteaste-nõudja rolli võtavad sujuvalt lapsed ise üle. Et see pool on ikka tore ja lõbus ja hubane, nagu jõulude ajal olla võikski.

Aga natuke nagu ikka kripeldab, et lapsed nüüd natukene kõigest jõulumelust ilma jäävad, mis väljaspool kodu toimub. Ja siis, raamatukogus, nägime seina peal silti, mis kuulutas, et Vudilas on tehtud jõulumaa ning oodatud on ka niisama külastajad (lisaks kooliekskursioonidele). See oli küll ütlemata vahva uudis ja täna mees ja lapsed sinna läksidki (meie põnniga kodus puhkame ja kosume väheke).

Nii et tegelikult mu pealkiri natuke valetab... otseselt koduväliseid pidusid, jah, lapsed ei saa. Aga vähemalt ühe ekskursiooni jõulumaale teeb meie kodukool küll, kõikide õpilastega korraga :)

neljapäev, 15. detsember 2011

Kool treenib meid läbi põlema?

Loomade õpetamisel kasutatakse peamiselt ikka kahte meetodit: piitsa ja präänikut. Ehk siis kui loom teeb nii, nagu treener tahab, siis ta saab preemiat ja kui loom teeb midagi, mida treener ei taha et ta teeks, siis saab ta karistada. On erinevaid treenimisviise, mis kasutavad preemiaks ja karistuseks erinevaid vahendeid (näiteks klikkerkoolitus, mis rõhutab just preemiat ning karistuseks on sisuliselt looma käitumise ignoreerimine ehk preemia mittesaamine), kuid lõppkokkuvõttes taanduvad enamik võtteid nende kahe valiku peale.

Ja see toimib. Loom saab üsna ruttu aru - "tee nii, siis saad midagi head" ja "ära nii tee, siis juhtub midagi halba". Aju, kui ennast pidevalt optimeeriv organ, tekitab peagi piisava arvu korduste järel lühiteed ning kinnistab tulemusena teadmised et "tee nii" ja "ära nii tee" - pikk ja lohisev "miks" kaob vaikselt ära ja nii need loomad edaspidi kuulavadki käsklusi ka ilma preemiata.

Inimene on muidugi kohati pisut keerukam olevus kui loom, aga meis kõigis on ikkagi veel piisavalt palju looma sees, et sellised lihtsad põhimõtted ka meie kohta kehtiks (ja kui keegi on uurinud pisut teadusharu nimega etoloogia, siis on see ääretult hirmutav, kui palju meis seda looma tegelikult on).

Kui tulle pannes kätt kõrvetame, siis enamasti seda rohkem ei tee (no mõni väga kõva peaga peab mitu korda järele proovima, aga mingil hetkel saab ta ikka aru, et nii hea ei ole). Kui mingi riietusega meie välimust kiidetakse, siis oleme altid sama riietust veelgi kasutama. jne jne.

Koolis veedab inimene 12 aastat. Ja mitte lihtsalt niisama aastat, vaid oma peamised arenemise ja kujunemise aastad.

Ja millest koosneb koolisüsteemi põhimõte. Autoriteet, ehk õpetaja, annab ette konkreetsed ülesanded, mille perfektset lahendamist kiidetakse (premeeritakse) ning osalist/poolikut/kehva lahendamist laidetakse (karistatakse). Kiitmise ja laitmise peamiseks vahendiks on hinded. Ülimaks eesmärgiks koolisüsteemis on saada hindeks 5. Siis kiidavad sind õpetajad ja vanemad, jagatakse kiituskirju ja medaleid ning lubatakse ilma eksamiteta ülikooli. Hinne 4 on selline nii-ja-naa. Et oled küll tubli, aga tegelikult mitte päris hea ja võiksid ikkagi asju paremini teha. Hinne 3 on juba selge laitus, et seda asja sa küll tegelikult ei oska. Hinne 2 on juba üheselt "loll" ja "läbikukkuja". Nii on piitsa-prääniku süsteem paigas ja seda treenitakse lastesse sisse kõik need 12 aastat.

Lapsed, kes ei ole igas aines andekad või on laisemat sorti, saavad piisavalt palju kolmesid ja kehvemaid hindeid ning õpivad mingi aja peale ära, et tegelikult läheb elu nii ka edasi ning ei peagi asju perfektselt viimase vindi peale sooritama, et elus toime tulla. Ja see on ääretult hea õppetund.

Need õnnetud lapsed, kes on lahtise peaga või väga töökad (või mõlemat, mis on aga suht harv kombinatsioon), ning õpivad viitele-neljadele, harjuvad aga selle 12-ne aastaga ära, et tulebki asju täiuslikult teha (sest siis saad ju premeeritud ja seda sinult oodataksegi).

Ja kui nüüd see tubli õpilane läheb päris ellu, siis on tema ajusse kinnistunud "edukuse" skeem: täida etteantud ülesandeid perfektselt.

Aga mis ootab inimest päriselus?

Esiteks, äkitselt tuleb hakata ise otsustama, mida teha ja mida mitte. Ei ole enam autoriteeti, kes kõike täpselt ette ütleb. See on aga asi, mis sissetreenitud skeemiga kuidagi ei sobi. Ja nii siis sobivadki tublidele õpilastele pigem sellised töökohad, mida ühiskonnas (mis selleks hetkeks võtab autoriteedi rolli endale) ihaldusväärseks peetakse ning kus on ülemus või mõni muu autoriteet (näiteks juhtimisalased käsiraamatud vms), kes täpselt ette ütleb, mida tegema peab.

Teine, ja veelgi suurem (ja salajasem) erinevus on see, et päris elus ei ole võimalik ühtegi ülesannet "perfektselt" sooritada. Päriselu ülesanded on sellised, mida saab alati veel paremini teha. Ei ole sellist "lõpp-punkti", kust paremaks enam minna ei saa. Lisaks ei ole päriselus perfektsuseks aega ega vahendeid. Ja mis kõige olulisem, tegelikult ei ole selle "perfektsuse" jaoks ka vajadust - piisab sellest, kui asi on lihtsalt ära tehtud ja siis saab juba edasi liikuda.

Aga meie hästitreenitud edukas õpilane ei tea seda, et perfektsust pole vaja. Tema 12 aasta jooksul ajusse kinnistatud skeem räägib, et kõike tuleb teha täiuslikult. Ja siis see tubli noor inimene istubki oma ülesannete kallal, pingutab, näeb vaeva, teeb ületunde ja veel ületunde ja veel ületunde (sest normaalse ajaga ei saa ta asju enda normide järgi piisavalt heaks). Teeb tööd varahommikust hilisööni, mõnikord ka öö läbi. Kõik on tema töödega väga rahul, sest tema tehtud asjad on alati suurepärased. Niimoodi ta tõuseb karjääriredelil, saab järjest rohkem ülesandeid, millele ta ei oska "ei" öelda (sest sissetreenitud põhimõte ütleb, et autoriteedi poolt antud ülesanded tuleb täita) ja näeb järjest rohkem vaeva, et neid uusi ja uusi ülesandeid taaskord perfektselt täita. Ja kogu selle aja jooksul on ta endaga rahulolematu, sest kõik asjad, mida ta teeb, on kaugel sellest perfektsusest, mis tegelikult tema aju temalt nõuab.

Ja siis ühel hetkel ütleb organism lihtsalt üles. Sest ühte ülesannet ei ole selle aja jooksul keegi välistest autoreteetidest meie edukale õppurile andnud. Ja see on ülesanne enda eest hoolitseda: korralikult välja puhata, tervislikult toituda, regulaarselt ennast füüsiliselt liigutada ning sõprade selskonnas positiivseid emotsioone koguda. Selle ülesande oleks edukas õpilane ise pidanud endale andma, aga isegi, kui ta on teadlik selle kõige vajalikkusest, on tema jaoks prioriteetsemad autoriteedi poolt antud ülesanded ja teiste ees võetud kohustused (ja nende perfektne täitmine). Selle kõrvalt ei jää selliste pisiasjade jaoks nagu magamine, söömine, treenimine ja positiivne suhtlemine lihtsalt aega.

Ja niimoodi me oma tublisid õppureid läbi põletamegi. Iseenesest on läbipõlemine sellisele inimesele hea, sest see sunnib teda elu üle järele mõtlema ja kui ta vähegi nutikas on, siis ta teeb kõigest eelnevast ka mingid järeldused oma edaspidise elu jaoks....

Ahjaa... mina olin ka koolis läbinisti viieline.... aga seda vist ei olnud raske ära arvata...
Ja minu tutvusringkonnas on enamik inimesi mingil hetkel läbipõlemist kogenud....
See ei ole normaalne... või on?

teisipäev, 13. detsember 2011

Igapäevaelu täis (kodu)õppetunde

Tänane päev, nagu enamik päevi, oli täis erinevaid õppeaineid.

Hommikul sai poeg õppetunni terviseõpetuses. Nimelt tekkis tal hommikusöögi ajal äge peavalu. Ega me küll põhjust välja ei suutnudki selgitada ja nii ta lihtsalt õppis kuidas Paratsetamooli tabletti poolitada ja millal ning kui palju kasutada.

Paralleelselt käivitus kodunduse ja kokanduse õppetund. Kõigepealt demonstreerisid lapsed oma oskusi kodunduses ja koristasid köögilaua ära. Nii tühi pole see tükk aega olnud, kuigi õhtul jäi üsna korralagedasse seisu (peamiselt küll laste poolt paberist lumehelveste meisterdamise materjalide ja jääkide tõttu).

Jätkus kokandus. Lapsed otsisid välja piparkoogitaigna, taignarulli ning jahu. Puistasid jahu lauale ja hakkasid rullima. Tuli palju õppetunde teemadel, et mis juhtub, kui on liiga vähe jahu ja mis juhtub kui on liiga palju jahu :)
Tainas rullitud, siis jätkus töö piparkoogivormidega ning hiljem juba edasi vaba käega ise kujundeid noaga välja vormides.

Siin jäi asi pooleli ja jätkus individuaalõpe erinevate õppeainetega, mõlemal küll "sotsialiseerumisaspektiga" tegevused. Pojal algas muusikaõpetus, st viisin ta muusikakooli, kus tal oli täna esinemine (neil on vahepeal väikesed esinemised kaasõpilaste ja õpetajate ees). Tütrega tegime kirjandustunni, st käisime raamatukogus, kuhu viisime tagasi portsu läbiloetud raamatuid ja valisime uue portsu järgmiseks lugemiseks.

Tagasi kodus jätkus kokandus. Panin neile munavalge valmis ja lükkasin ahju sisse (ainsad liigutused, mida ma kogu piparkoogitegemise juures tegin). Lapsed tõstsid tehtud kujud plaadile, katsid munavalgega ning pistsid ahju.

Seejärel algas eesti keel / kirjandus /tööõpetus. St et lapsed jätkasid oma muinasjuturaamatu tegemist. Tegemise vahepeal hakkas väga kahtlast lõhna tulema ning traditsiooniliselt läks hooaja esimene laar osaliselt kõrbema. Jätsime piparkoogid jahtuma ning lapsed jätkasid muinasjuturaamatuga. Neid mingile maale edasi teinud alustasid nad piparkookide glasuuriga kaunistamisega.

Õhtu lõppes piimasupi soojendamise õppetunniga kokanduses ning laua koristamisega kodunduses. Päkapikuaeg on hea aeg, siis on lapsed ka igasuguste koristamistegevuste juures väga asjalikud. Kuigi ega nad on tegelikult muidu ka tublid (kui neile vajalikke tegevusi piisavalt meelde tuletada :).

Mingeid õppetunde oli kindlasti veel... aga kes neid kõiki jõuab nii pika ja sisutiheda päeva jooksul meeles pidada...

Täiendus: Meelde tuli. Väga oluline õppetund oli ju lisaks. Kuna põnn on täna väga viril olnud, siis ei julgenud teda pikemalt autosse magama jätta. Küll aga oli vaja poest glasuuri osta. Sai siis tehtud nii, et sõitsime autoga poe juurde, andsin lastele natuke sularaha ning tegime kokkuleppe, et mis glasuurist üle jääb, võivad enda äranägemise järgi ära kulutada. Õppetunnid siis sotsialiseerumises, ühiskonnaõpetuses, matemaatikas ning läbirääkimistes ja koostöös (et omavahel kokkuleppele jõuda, mida osta). Tund kulges väga edukalt - lapsed naasesid poest väga õnnelikena ning glasuuriga. Ja matemaatikat tunnevad nad ka juba väga hästi, sest raha just üleliia palju üle ei jäänud :)

esmaspäev, 12. detsember 2011

Õppetunnid krõpsupakilt ja muinasjuturaamatud

Elu ise on ikka see kõige parem õpetaja. Täna näiteks oli meil mitme erineva aine õppetund ühe krõpsupaki abil.
Me ei osta just sageli krõpse, aga aeg-ajalt seda ikka laste soovidele vastu tulles juhtub. Nii läks ka täna.

Võtsin siis kodus paki ette ja hakkasime pojaga koos vaatama.
Õppetund 1: massiühikud - otsis paki pealt üles, kui palju selles pakis krõpse see on. Oli 150 grammi
Õppetund 2: toitumine/inimeseõpetus - kui suur on rasvade jm sisaldus ja mis ühikus. Oli toodud 100 grammi kohta ja 25 grammi kohta. Lisaks oli toodud (loomulikult 25 grammi kohta), kui suure osa päevasest normist see täiskasvanul rahuldab.
Õppetund 3: matemaatika - kui pakis on 150 grammi ja päevane normiprotsent on toodud 25 grammi kohta, kuidas siis leida, kui suure osa päevanormist katab ära terve pakk. Poeg ei löönud verest välja ja tegi ilusti 150 jagatud 25-ga peast ära. Sai kätte et 6 portsu on pakis.
Õppetund 4: matemaatika integreerituna toitumise/inimeseõpetusega. Kui ports katab ära 11% täiskasvanu päevasest rasvavajadusest, siis kui suure % katab ära terve pakk ja mida see sellele inimesele teeb. Poeg korrutas ilusti 11 6-ga, sai oma 66% kätte ning sai ka aru, et see on üle poole päevasest rasvavajadusest ning et kui siis päeva jooksul kusagilt veel rasvasid tuleb, siis niimoodi need inimesed rasvuvadki.

Vaata kui targaks saab tänu krõpsupakile :)
Järgmine kord ostame ilmselt porgandeid....

Aga muidu koolitööde osas alustasid lapsed täna oma muinasjuturaamatu tegemist, see oli waldorfkooli poolt pakutud tegevus eesti keele tunni teemana. Mõlemad asusud väga suure õhina ja rõõmuga asja kallale, ainult et lähenemisnurgad said erinevad.
Tütar tegi valmis füüsilise raamatu (lõikas ja voltis lehed, õmbles keskelt kokku) ning kirjutas/joonistas valmis esikaane (pealkiri, autor ja illustratsioon :). Nüüd tuleb tal hakata jutu sisu välja mõtlema.
Poeg füüsilise tegemiseni ei jõudnud (tal oli muusikakool sel ajal, kui tütrega meisterdasime), kuid tema rääkis mulle muusikakoolist tagasi tulles ära juba oma jutu sisu (vähemalt poole peale, sealt ta veel mõtleb edasi) ning peab nüüd hakkama füüsiliselt raamatut valmis tegema.

Koduõpe = individuaalne lähenemine. Eksole :)

pühapäev, 11. detsember 2011

Koduse emme mõnusad hetked

Mõned hetked lihtsalt on nii mõnusad ja toredad. Hea, kui tabab neid märgata ja oskab nautida.

Tänane hommik.

Masinad teevad oma tööd: kuivati kuivatab eelmisel õhtul pessu pandud voodipesu, pesumasin peseb põnni öist varandust ning eelmise päeva mähkmeid, nõudepesumasin peseb nõudelaari, mis õhtul masinasse ei mahtunud.

Pliidi peal ootab äsja valminud puder. Suuremad lapsed on õues koeraga jalutamas ning niisama värskes õhus mängimas.

Ja emme? Emme istub päikesevalguslambi ees, imetab vaikselt põnni ning naudib toimuvat.

Elu on mõnikord lihtne ja ilus.

Teinekord algab hommik muidugi avastusega, et lagi tilgub, sest lapsed on eelmisel õhtul jätnud vanniskäigu järel vannitoa koristamata ning kuna vannis oli vaja maeiteamida olulist teha (st plärtsuga sukeldumist harjutada), siis on pool vannivett põrandal olnud öö läbi (ja emme muidugi ei taibanud ka just see õhtu üle kontrollida asja... Murphy töötab :)
Aga eks niimoodi see elu oma tasakaalu hoiabki... Naudime siis mõnusaid hetki ja katsume naeratada ka tilkuva lae hetkedel.

laupäev, 10. detsember 2011

Teise veerandi lõpu eel

Meie elu teist koduõppeveerandit on veel poolteist nädalat alles jäänud. Mis siis see veerand toimunud on ja kuidas asjad kulgevad?

Süsteemilt oleme see veerand truuks jäänud ühe aine kaupa õppimisele. Tütar alustas inimeseõpetusest, mille tegi ära ühe päevaga. Siis edasi juba tegid mõlemad koos algklasside põhiaineid ehk eesti keelt ja matemaatikat. Eesti keeles on kohati ka sarnaseid teemasid, kuid seal on ikka õpitav sisu üsna erinev. Samas kui matemaatikas, tuleb minu imestuseks tunnistada, on neil sisuliselt samad teemad samaaegselt õppida. Jah, poja materjalides on teemat pisut põhjalikumalt käsitletud, kuid siiski. Näiteks see veerand koosnes tasandilistest kujunditest vs kolmemõõtmelistest kehadest. Pikkusühikutest, kaaluühikutest, mahuühikutest. Ümbermõõdu mõõtmisest ja pojal ka pindala arvutamisest - selle olid nad seekord õpikus küll väga heade ja asjalike näidetega ära selgitanud. Lisaks veel ajaühikud ja rahaühikud ja temperatuur. Kuna need on enamik väga praktilised ja loogilised asjad, siis oli neid ka lõbus ja mõnus koos arutada ja ühiselt erinevaid katsetusi teha kaalumise, pakenditelt mahuühikute otsimise ja muu sellise reaalselt igapäevaellu kuuluvaga. Põhimõtteliselt läks meil esimene veerandi nädal eesti keelele ja teine veerandi nädal matemaatikale. Siis olidki "suured vaalad" tehtud tavakooli õppematerjali osas.

Seejärel tuli meie reisisaaga, kus üks nädal kulus reisi ettevalmistamiseks ja teine nädal reisimiseks. Nendel nädalatel õpikutest õppimist ei olnud ja tegelesime ainult reaalsest elust ja igapäevateemadest välja arenenud aruteludega. Ja ka neid jagub igasse päeva täitsa huvitavaid - näiteks täna küsis tütar, et mitu hobujõudu ühel autol on :). Natukene lisaks siis waldorfkoolist soovitatud arvuridasid. vormijoonistamist ning heegeldamist ja html-i õppimist. Html-iga läks nii, et kui esimene kord said lapsed enne magamaminekut natukene kätt proovida, siis järgmise päeva hommikul kohe nõuti, et nad saaksid edasi teha. Ja tegidki täitsa iseseisvalt kumbki oma laheda lehekülje, kuhu kirjutasid endast, lisaks veel mõtlesid mõlemad sinna välja väikese muinasjutu ja kujundasid kogu selle värgi erinevate värvide, nimekirjade ja muude kujunduselementidega. Poeg veel otsis täitsa omapäi välja selle, kuidas linke lisada ja sai need ka iseseisvalt tööle, mina näitasin kätte ainult lehekülje, kust html-i õpetus üleval oli. Igatahes nautisid nad seda protsessi täiega.

Reisilit tagasi jõudes oleme jätkanud loodusõpetusega, mis ka paari päevaga mõlemal tehtud sai. Hetkel on põhirõhk tütrega korrutamise ja jagamise õppimisel (waldorfi jaoks, tavakooli materjalides see alles tulemas) ning poeg aitab sellele täitsa mõnusalt kaasa.

Ühesõnaga tavakooli materjal on meil kokkuvõttes kolme nädala tööga ära tehtud ja ülejäänud aja oleme saanud mõnusalt ellu viia igasuguseid omaendi mõtteid ning waldorfkooli poolt soovitatud asju. Elu on kuidagi palju pingevabam ja mõnusam kui esimesel veerandil. Ega ta päris pilvitu muidugi ei ole - eks ikka aeg-ajalt lapsed torisevad, kui õppimist meelde tuletan, aga see läheb ruttu üle, kui vihjan, et nad võivad alati kooli tagasi minna kui kodus õppida ei taha :)


Lisaks on veel hulk asju, mida tahaksin veel teha ja paremini teha. Aga ma lohutan ennast mõttega, et me alles oma tee alguses ja küll jõuame ka nende asjadeni kunagi.

Mõni päev tagasi vaatas poeg mulle hommikul tõsiselt otsa ja ütles, et ta palub kogu südamest, et me ühte asja elu sees ei teeks. Nimelt, et me ilma asjata teda hommikul üles ei ärataks enne, kui ta ise ärkab. Ta oli hommikul selle peale üles ärganud, kui mees trepi peal kõndis, ja tal oli tulnud nende sammude peale tunne, et teda tullakse kooliminekuks äratama (nii nagu eelmised kolm aastat on olnud). Ta ütles, et see oli nii paha tunne, et selle peale ta tundiski vajadust paluda, et me teda kunagi ilmaasjata ei ärataks.

See juhtum ainult kinnitas mulle, et vähemalt mingis osas on meie koduõpe ennast õigustanud. Üks väga negatiivne aspekt on laste elust kadunud ja nad oskavad seda ka väärtustada. Lisaks tuleb öelda seda, et kui viimased aastad on mul lapsed sellel sügisperioodil väga tihedalt haiged olnud, siis see sügis on nad ainult paaril päeval kogu aja peale ennast pisut halvasti tundnud. Nii et ka tervise osas on edusammud märgatavad. Vaatame, mida elu veel edasi toob, aga praegu läheb ilusti ja ei ole see koduõpe eriti keeruline ega hull asi midagi :)

neljapäev, 8. detsember 2011

Finantsasutuste käkid meie rahakoti kallal...

Ei tea mina, mis karmavõlg mul on, kuid viimase paari kuu jooksul on tulnud võidelda finantsasutuste väärnõuetega, mis pärinevad aastatetagusest ajast. Siit siis moraal... kui teile potsatab postkasti (või antakse allkirja vastu tähitult üle) kuri kiri, kus nõutakse mingeid vanu summasid (mis teie teada on ilusti ära makstud), siis tasub ikka enne pisut asja protsessida, enne kui kohe usinasti maksma hakkate.

Esimene üllatus oli septembrikuus, kui tuli kuri kiri Swedi liisingult. Lugu ise pärines pooleteise aasta tagusest ajast. Ma olin kasutanud firma alt liisingus olnud autot ning sellest firmast lahkudes võtsin auto "kaasa". Olin ise olnud ka selle auto käendajaks. Sebimist oli palju, et kolmepoolset tehingut - liising, mina ja firma esindaja - tehtud saaks. Füüsilised asukohad olid erinevad ja nii saadeti dokumente edasi-tagasi ja allkirjastati erinevatel hetkedel. Lõpuks sai kogu saaga liisingu juhtimisel ja juhatusel tehtud ja kõik nõutud summad tasutud. Vähemalt nii liising mingi hetk omalt poolt kinnitas, et nüüd on kõik ok.

Nii... tuli siis poolteist aastat hiljem kuri kiri, et mina kui käendaja pean tasuma selle liisinglepinguga seotud võlgnevused... või nad panevad mu nime sinna-tänna üles ja annavad asja inkassosse. Ahjaa.. see tore nüanss ka, et nõuti seda, et ma nädala jooksul "tasuks võlgnevused JA tagastaks liisinguobjekti" :). Ehk siis maksa raha ja anna auto ka neile veel ära. No see muidugi oli näpukas, aga ikkagi - et auväärne suurfirma oma ametlikesse dokumentidesse sihukesi näpukaid lubab. Summa ei olnud üüratult suur, kuid taskuraha päris ka mitte.

Mõtlesin mina mis mõtlesin, aga välja ei suutnud mõelda, et mis summat nad minult küsivad. Kirjal oli ka konkreetse isiku kontaktid, nii et sai talle kirjutatud ja küsitud, et mis värk on. Ma meelega just kirjutasin, et jääks märk maha - muidu veel saadavadki nädala pärast mingid kurjad vennad kallale. No ja siis hakkas pihta - see kirjavahetus kestis meil mitu nädalat. Proua vastas mulle midagi ja mina üritasin tema poolt saadetud infost sotti saada ning kirjutasin siis järgmised küsimused jne. Osad faktid, mis ta mulle kirjades esitas olid vastukäivad ja osad olid täiesti valed. Nii et ma pidin sügavalt kaevuma aastatetagustesse dokumentidesse ja meilivahetustesse. Mul on õnneks komme kõike pahna alles jätta, et "äkki läheb vaja". No üldiselt ei ole nendest tuhandetest alleshoitud meilidest midagi vaja olnud, aga seekord oli siiski abi asjast, et endale protsessi käik ja vajalikud kuupäevad meelde tuletada. Niimoodi siis ise tuhnides ja tema poolt antud infot kontrollides hakkas midagi välja kooruma. Ja koorus see välja, et nad nõudsid mingeid üleandmisele eelnevate perioodide kindlustussummasid, mille tegelikult olin auto ülevõtmisel nö "sissemakse" summa osana ära tasunud. Mingit dokumenti mul selle kohta, et need summad said sinna sisse arvestatud, loomulikult ei olnud. Igatahes kirjutasin ma prouale lõpuks ühe väga kurja kirja, kus ma tõin punktihaaval esile tema poolt mulle edastatud valeinfo, vasturääkiva info ning ka asjaolu, et nad nõuavad sisse summasid, mis ma olen juba ära maksnud. Ja et ärgu mulle enne kirjutagu, kui on oma musta pesu asutusesiseselt ära klattinud, nii et mina ei peaks olema see eesel, kes nende jama klaarima peab. Lisaks veel vihjasin, et mul on tekkinud tungiv soov suhelda proua ülemusega, finantsinspektsiooniga ja Pealtnägijaga, et välja selgitada, kuidas saab üks suur ja lugupeetud finantsasutus kõigepealt sihukese käki üldse kokku keerata ja siis veel kliendile asjaga seonduvalt valefakte esitada.

Pärast seda kirja on vaikus majas olnud. Seda siis nüüd juba üle kahe kuu. Aga ega ma kindel saa olla, et nad veelkord tagasi ei tule teema juurde - kui enne oli asjast möödas poolteist aastat, siis see paar kuud on nohu sellega võrreldes.

Teise laksu sain nüüd paar päeva tagasi, kui hommikut alustas rõõmus kiri kohtutäiturilt, kus nõuti ka ühe vana saagaga (mis minu teada taas ilusti makstud oli) seotult tasumata summat. See summa, oh naudi ja imetle, pärines nelja aasta tagusest juhtumist. Nimelt oli minult tookord tagasi nõutud paari kuu vanemahüvitise summad. Ma olin küll pensioniametiga protsessinud ja selgitanud, millest mingid summade "üleminekud" tulid (ja selle protsessimise esimese sammu peale olid nad mulle isegi natukene raha juurde kandnud... eksole... et hiljem järgmises sammus kõike ikkagi uuesti sisse nõudma hakata). Mul oli protsessimise käigus omapoolse mingi etapi vastusega reageerimisaeg üle läinud ja nii see asi kohtutäiturile läks. Tegin siis täituriga graafiku ja maksin selle graafiku järgi kõik ära. Viimase makse järgi veel helistasin üle, et kas on kõik korras. Nende poolt tuli vastus, et kõik on ok.

Nüüd siis neli aastat hiljem tuli see armas kuri kiri, et maksku ma selle saagaga seoses kohtutäituri tasu. Taaskord ei olnud summa ülisuur, aga jällegi ka mitte kommiraha. Minul jälle segadus majas ja helistasin neile. Telefonis rääkis mingi neiu, kes ütles et tema ei tea, kes mulle ütles, et asi on korras ja tema ei tea, millest see summa on tulnud ja küsis, et kas mina tean, mis summa see maksmata jäi. Ühesõnaga nali kuubis :) Arutasime seda teemat ikka väga pikalt, pidasin talle lõpuks loengu ebaprofessionaalsusest ja jätsin ta jälgi ajama, et milles värk on. Kaks tundi oli ka enda poolt otsimist ja meeldetuletamist (ja internetis uurimist, et mis õigused kohtutäituril on jne). Kui siis uuesti helistasin vastas juba kohtutäitur ise, kes ütles et kõik on ok ja midagi ikka maksma ei pea. No ma siis palusin seekord selle kohta ka kirjalikku dokumenti, mis lubati saata. Kohale see veel jõudnud ei ole :)

Ma saaks aru, kui mingi uugametsa firma oma raamatupidamise sassi ajaks ning imelikke nõudeid esitaks. Aga liising ja kohtutäitur - asutused, mille sisuliselt ainus funktsioon ongi rahaasju ajada. Kui nemad niimoodi puusse panevad... no halloo... ei ole normaalne. Ja et siis klient peab mingeid aastatetaguseid asju mäletama ja välja kaevama, et tõestada, et tema ei ole kaamel.

Igatahes siit mulle õppetund ja ka teistele soovitus. Hoidke igasugused rahadega seotud asjade dokumendid alles ning nõudke rahadega seotud asjades alati lõppdokumenti, kus teine pool kinnitab, et asjad on korras. Ja kui teile potsatab postkasti mingi imelik nõue, siis arvestage, et olgu asutus nii lugupeetud kui tahes, puusse võib ta ikka panna ja enne ei tasu midagi maksta kui asi üheselt selge on. See muidugi tähendab, et te peate nendega suhtlema ja asja ajama - ja pigem kirjalikult, et jälg maha jääks ja asjast edasi suuremat jama ei korraldataks.

Ja kui kaua neid dokumente hoida? No minu interneti uurimustöö alusel tuli välja, et kohtutäituri poolt esitatud täituritasusid võrdsustatakse (vist?, seal ka juristid vaidlesid omavahel) kohtuotsusega väljanõutud summadega, mille aegumistähtaeg on 30 aastat! Nii et igaks juhuks tuleb seda pahna sisuliselt elu lõpuni kusagil alles hoida... Palju õnne meile kõigile...

teisipäev, 6. detsember 2011

Titeemme sporti tegemas

Täna oli erakordne päev. Esimest korda kahe viimase aasta jooksul käisin jooksmas. Nojah, tegelt on selle kahe viimase aasta jooksul mõni jooksmise üritus olnud ka, aga need on päädinud nii viiesaja meetrise vaikse lohisemisega.

Täna siis sai mees valgel ajal lapsevalves olla ja mina pääsesin pesast üksinda õue. Sikutasin jooksuriided selga (see ei olnud kerge ülesanne, muide :) ja asusin teele. Sportlikus mõttes mul hetkel vormi ei ole. Või nojah, tegelt on küll... sest ümar on ka vorm, nagu öeldakse. Ja tegelikult on ka sportlikus terminoloogias minu vormi kohta vajalik termin olemas - saiavorm :)

Aga kusagilt tuleb ju taas algust teha, kui keha ja vaim nii nüriks on jäänud. Raske oli küll, seda tuleb tunnistada. Keha ja jalad olid nagu üks suur võdisev sült. Vihmast märjad ja vastu maad surutud lehed sahisesid jalge all, kui neist üle jooksin. See oli otsene vihje, et eriti elegantse jooksusammuga tegemist ei olnud. Pigem meenutas see asi laste ühe arvutimängu "Plants versus Zombies" zombide loivamist - õõtsuv keha, lohisevad jalad ning olematu tempo. Kardetavasti oleksid särtsakad vanamemmed oma rahulikul jalutuskäigusammul ka minust täna kiiremad olnud. Õnneks oli tuul nii tugev ja ilm nii kehva, et ma nägin ainult ühte vanamemme ja temagi keeras õnneks mujale jalutama. Mõnikord ikka veab ka.

Jooksmiseks on mul ka üks lisamotivatsioon (lisaks sellele, et ennast lihtsalt hästi tunda). Kuu aja pärast oleks vaja ühed püksid jalga sikutada, aga tuleb tunnistada, et mu vööümbermõõt on hetkel 8cm suurem kui nende pükste ümbermõõt. Eks näis, kuidas selle asjaga saab. Ma tean ühte väga head salenemise vahendit - selleks on Xdreami sarja läbitegemine. Selle olen korra elus järgi proovinud, kui ühel kevadel andsin hulga riideid ära, arvates, et ma elu sees nende sisse enam ei mahu ja suve lõpus, pärast esimest korda elus korralikult Xdreamil käinuna (paar üksikut korda oli varemgi sisse sattunud, aga mitte regulaarset ja mitte pikemat ehk A-rada), mahtusin ma väga kenasti nendesse "väikestesse" riietesse, mis olin mälestusesemetena jätnud ära andmata. Xdreame sai hiljem veelgi tehtud, aga nii "ümarat" stardipositsiooni pole rohkem lihtsalt olnud kui tookord.

Nojah... oma hetke saiavormi pealt väga veel sinna ei kipugi ja kuu aja pärast pükste jalgasaamiseks sellest teadmisest ka kasu ei ole, et suve jooksul on võimalik saledaks saada. Küll aga hakkas hetkel mõte idanema, et selleks aastaks võiks võistkonna taas kokku ajada... hmm.. eks vaatab.

Ühesõnaga täna sai loivamas käidud. Mul on selline huvitav omadus, et esimesed 40 minutit jooksmist on mulle alati üks rist ja viletsus olnud ja siis kuidagi lähevad lõõrid lahti ja hakkavad jalad liikuma. Täna ma seda järgi proovida ei saanud, sest lihtsalt vorm ei luba nii pikalt seda risti ja viletsust taluda, et vaadata, kas pärastpoole hakkab parem või mitte. Kokku sai tegelikult küll 40 minutit jooksmas oldud küll, kuid sinna mahtusid sisse nii mõnedki puhkepeatused. Õnneks oli koer kaasas ja ma sain osad puhkepeatused tema taga ootamise kraesse ajada... kuigi mitte küll kõiki... näiteks mitte selliseid, kus ta tuli uuriva näoga vaatama, et mis ma lõõtsutan ja seisan keset teed nii kaua :)

Ega ma väga lõõtsutama ennast muidugi ei aja. Reegel ütleb, et kestvussporti tuleb teha sellise tempoga, et saad vabalt juttu rääkida samal ajal. No minul pole sellega kunagi probleeme olnud. Ükskord näiteks xdreami ajal, kui olime just rattad vahetuspunkti ära andnud ja liikusime rahulikult kanuude poole - võistkonnakaaslased paar sammu eespool ja mina sutsu tagapool (meil segavõistkond, nii et ma see järellohiseja ikka) - vaatasid mõlemad mehed äkitselt sünkroonselt väga murelike nägudega minu poole ja küsisid, et kas minuga on midagi halvasti. Mina teatasin, et pole viga midagi ja küsisin, et miks nad nii arvavad. Nemad vastu, et ma pole tükk aega (no see tähendab umbes see 30 sekundit, mis me liikunud olime) midagi öelnud ja nad hakkasid muretsema nii ebaminuliku käitumise pärast. Eksole :)

Igatahes oli see tänane zombiloivamine igati positiivne elamus. Ja kas need püksid mahuvad hiljem jalga või mitte, see on tegelikult savi. Nii mõnus on lihtsalt värske õhu käes omas tempos rahulikult ennast liigutada, loodust imetleda, värsket õhku kopsudesse koguda ja pärast sooja dushi all mõnuleda (kas ma ikka värsket õhku mainisin, jah :). Olemine on kohe teine terve ülejäänud päeva. Eks katsub seda veel ja veel organiseerida ja vaatame, kas saiavormist hakkab ka midagi muud välja vormuma.

pühapäev, 4. detsember 2011

Imikuga reisil


Mismoodi on reisida pooleteise kuu vanuse imikuga? Kokkuvõttes võib öelda, et lihtne, kuid tuleb teatud asjadega arvestada. Mis olid meie õppetunnid Tenerife reisist...

Lennujaamades on ooteaeg pikk ja tüütu, aga väga head asjad on imikutoad. Vähemalt Tallinna lennujaamas on see nii. Tenerife omas oli asi pisut kehvem, aga ka ikkagi olemas. Seal saab rahulikult mähet vahetada ning põnni imetada ja kuna neile tungi ei ole, siis ei pane keegi ka pahaks, kui seal rahulikult aega veeta.

Lennujaamades ja lennuki peal on heaks asjaks kandelina. Ma polnud seda kordagi kasutanud ja sain reisi jaoks tuttavalt rõngaslina laenuks. Seda oli hea ja lihtne kasutada ning põnn oli koguaeg vastu keha ja seetõttu ka rahulik. Suuremaid lapsi saab rahulikult käruga ringi sõidutada ning käru alles lennuki uksest sisse minnes ära anda (sihtkohta jõudes tuleb küll pagasiga koos ka käru ära oodata ja vastavalt lennujaamale võib olla vajadus eraldi kohta kärule järgi minna).

Suurema osa lennusõidust magas põnn maha. Õhkutõusmistel ja maandumistel ta enamasti magas. Neil kordadel, kui ei maganud, osutus heaks asjaks lutt, mida me varem kordagi kasutanud ei olnud.
Lennu ajal tuli teda imetada, mida siis rõngaslina varjus rahulikult oma istmel tegin. Kuna sõit oli pikk, siis tuli vahepeal ka mähet vahetada. Põhimõtteliselt oli küll lennuki WCs olemas ka mähkimisalus, aga kuna vajalikul hetkel oli WC-desse pikk järjekord, siis kablutasin ühe oma suurematest lastest vahekäiku seisma (see talle ka kasulik, sest lennusõidu ajal on hea ennast liigutada vahepeal), tõstsin istmete vahelt käsitoe üles, panin põnni istme peale pikali ning vahetasin tal seal mähkme ära. Selliseid istekohal mähkmevahetajaid oli veel teisigi ja mõni üsna suurel lapselgi.

Sihtkohas kohapeal oli olemas beebi võrevoodi. Enda poolt oli mul kaasas vanutatud villast alustekk madratsi kaitseks ning õhuke meriinovillast tekk pealepanekuks, et oleksid kodused lõhnad tema ümber. Magas põnn selles voodis väga rahulikult.


Riidest mähkmete asemel kasutasime reisil ikkagi ühekordseid Moltexi mähkmeid. Oleks olnud võimalus ka riidest mähkmeid kasutada, aga neid oleks pidanud käsitsi pesema ja eelistasin selle asemel reisi ajal puhkust nautida. Edaspidigi ei hakka reisile riidest mähkmeid planeerima vaid rahuldun sel ajal Moltexitega. Kui midagi kaasa võtta siis marlisid, need on imelised kuivajad.
Mähkimisaluseks oli kaasas apteekides müüdav veekindel lina/madratsikaitse.
Ööd olid meil aga ikkagi mähkmevabad. Kõige all oli enda vanutatud villast tekk madratsile kaitseks. Selle peal oli paks hotelli rätik vedelike imamiseks. Selle peal ja põnni ümber oli kodust kaasa võetud õhem suur rätik, mis siis kaka enda sisse korjas. Seda õhemat rätikut vahetasin öösel imetamise ajal ning pesin nad hommikul puhtaks. Mingist hetkest hakkasin veel hotelli rätiku peale panema prefoldi mähkmesisusid, mis veel omakorda kaitsesid hotelli rätikut määrdumise eest ja mille ka hommikuti ära pesin/loputasin. Rõdul oli kuivatusrest ja päeva esimeses pooles paistis sinna päike peale, nii et päeva jooksul kuivasid kõik asjad ilusti ära.

Kellel oma käru kaasas ei ole (nagu meie), siis turismipiirkondades saab seda üldiselt rentida. Meie saime oma hotellist rentida ja kärude valik oli suur. Meil põnn veel ei istu, nii et vaja oli sileda põhjaga vankrit. Selles osas oli sutsu keerulisem, aga leidsime lõpuks sellise käru, mille seljatugi käis peaaegu siledaks alla ning sai asjast peaaegu vankri teha.

Reisi ajaks peab arvestama, et liiga suuri elamusi veel imik ei talu. Võrrand on lihtne - mida rohkem elamusi päeva jooksul, seda kõvem kisa õhtul enne magamajäämist. Meil vähemalt oli nii. Esimene päev sai tehtud see viga, et oma käru/vankri puhul ei arvestanud, et põnn on näoga sõidusuunas ja mina tal seljataga tema vaateväljast eemal. Jalutasime niimoodi mööda linna ringi ja tema nägi ainult suurt hulka võõrast keskkonda ning väga harva mind vilksatamas. Õhtul oli ta täiesti endast väljas ja magamajäämisega oli tükk tegemist. Nii hullu karjumist pole ta veel kordagi teinud. Järgmistel päevadel olime juba teadlikumad ja võtsime asja rahulikumalt. Lisaks "ehitasin" käru pisut ümber, nii et sain ta näoga enda poole vaatama ja sõitmise ajaks panin talle ka katte peale lisarätiku vaatevälja katma. Niimoodi sai ta koguaeg mind näha ning võõraid elamusi tuli vähem. Järgmised õhtud olid oluliselt rahulikumad.

Ja rohkem midagi keerulist ei olegi. Vaikselt saab niimoodi ringi kärutada. Rannas või mujal vaiksemas kohas vajadusel imetada ja mähet vahetada. Vahepeal tegime puhkepäevi ja pikutasime terve päeva hotellitoas. Hommiku- ja õhtusöögid olid hotellis, kus käisime alguses rõngaslinaga ja hiljem vankriga. Paari päeva jooksul õppis põnn söögisaali sumina peale silma kinni panema ja magama jääma. Kui mõnikord oli ka alguses rahutum, siis osutus taas abimeheks lutt, mis aitas maha rahuneda. Ainult ühe korra valisime väga valesti asukohta ja otse meie selja taha jäi see koht, kuhu teenindajad tõid musti nõusid. See nõude klirin ja kolksumine oli talle ikkagi liig ja siis sõime kordamööda - alguses kiigutasin mina põnni ja lapsed sõid ning kui nemad said söödud läksid nad söögisaalist välja etteruumi (kus põnn kohe magama jäi) ja mina sain rahulikult oma õhtusöögi ära söödud.

Mida meil siis reisil beebi jaoks vaja läks: pakk Moltexi mähkmeid, üks suur ja üks väike pakk niiskeid rätikuid, kilekotid kuhu lennukis või hotellist väljas jalutama olles mustad mähkmed panna, mähkimislina, lutt, rõngaslina, päikesekreem, oma rätikud + prefoldid + sapiseepi (see kõik siis mähkmevabade ööde jaoks), kaks komplekti soojemaid riideid ja müts reisimise jaoks, paar komplekti õhemaid riideid ja peakate kohapeal olemiseks (ja tegelikult ostsin kohapealt talle kaks väga armast kleidikest niikuinii juurde :), kaks villast tekki magamisel koduse tunde tekitamiseks (ja öösel madratsi kaitsmiseks), õhemaid linasid vankrile vaate katmiseks. Ja rohkem midagi vaja ei olnudki. Kaasas oli veel gaasirohtu ja paratsetamooli küünlaid, aga neid ei läinud õnneks vaja. Riideid oli ka kaasas rohkem kui vaja :)

Nii et ei ole imikuga reisimine eriti kole midagi ja ka varandust ei pea palju talle kaasa pakkima. Kõige olulisem on lihtsalt arvestada, et kuigi füüsiliselt saab teda kuhuiganes kaasa vedada, siis emotsionaalselt tuleb talle reisides ikka võimalikult rahulikku elu võimaldada.