laupäev, 28. aprill 2012

Koduõppeperedega loomaaias hängimas

Tegime siis teoks kauamõeldud asja ning käisime reedel kambakesi teiste koduõppeperedega Tallinna Loomaaias. Tulijaid oli Tartumaalt, Lääne-Virumaalt ning Tallinnast... vbl kusagilt veel. Kokku oli meid...ee... no vähemalt mitu peret ja miljon last... või umbes nii :) Kui nüüd rahulikumalt kokku lugeda, siis tipphetkel oli vist seitse peret ja vähemalt 19 last. Kõige vanem oli kaheksanda klassi poiss ja kõige noorem minu pooleaastane põnn.

Superlahe oli igatahes. Loomaaed selline hea koht, kus kõigil ruumi ringi joosta ja elu uudistada ning samas said vanemad rahulikult jalutada, juttu ajada ja kogemusi vahetada. Mina olin paari ema sealt pundist ühe korra kohanud, aga nüüd sai siis veel rohkem lobiseda ja omavahel tuttavamaks. Väga põnev oli teiste koduõppekogemusi kuulata.

Vahepeal sokutasime ennast äärtpidi ühele grupile kannule, kes Turovskiga tuuril oli. Mõned lapsed käisid väga pikalt nendega kaasas ja kuulasid põnevusega, mis räägiti. Väga lahe. Ahjaa.. kakavat tiigrit nägime ka, kes lõpus meelepahast üritas meid täis pritsida - ise võite arvata, millega :)

Lõpuks maandusime loomaaia mänguväljakule ja korraldasime seal väikese pikniku. Seal juttu jätkus kauemaks ja lapsed said tihedamalt üksteisega tutvuda. Siis tuli üks paras vihmasahmakas ja kuigi me väga vapralt vastu pidasime, siis lõpuks ikka vajusime vettinult laiali.

Emotsioonid ehedalt positiivsed. Väga toredad inimesed on need koduõppeinimesed ja väga vahvad lapsed ka. Eks natuke oli ka neil seal sudimist, aga üldiselt oli sellise suure ja eripalgelise lastehulga kohta ikka väga hea läbisaamine ja suhtlus. Ja sotsialiseerumise probleeme silma ei torganud...

Kindel see, et selliseid asju hakkame edaspidigi tegema. Kui tihedalt, eks see on omaette küsimus. Iga kuu ilmselt mitte, aga nii kord kvartalis võiks küll proovida. Nojah - suvel, juuli alguses, on tulemas taas koduõppe suvepäevad, nii et enne seda võib-olla midagi plaanima ei hakka. Aga no eks näis.

Ja üldse, nüüd, kui üksteisele on otsa vaadatud ja suheldud, siis võib vabamalt ka eraldi väiksemaid kohtumisi-tegemisi korraldada. Suvel näiteks Lääne-Virumaale Rakvere kindlusse minna või taas Tallinnasse tulla mõnda teise kohta hängima :)

Ja üks väga tore pere pesitseb täitsa Tartus, nii et vot nendega peaks küll kohe plaani :). Lähemalasuvate peredega ju väga mõnus tihedamalt lahedaid asju koos teha. Saab ära kasutada koduõppe suurt plussi ehk ajalist vabadust.

Aitäh kõigile, kes osalesid. Ääretult tore oli!

laupäev, 21. aprill 2012

Lahedad ja asjalikud videod

Leidsin mööda maailma (loe: internetti) ringituhlates ülilahedad animeeritud kõned. Midagi Onu Raivo jutupliiatsi taolist, aga mitte lastejutud, vaid väga asjalik informatsiooni maailma kohta, mis on illustreeritud väga laheda jooksvalt vastavalt teema arengule areneva koomiksilaadse joonistusega. Teemad ikkagi rohkem täiskasvanutele mõeldud, aga ka teismelistele kindlasti huvitavad - no sellistele teismelistele, kes maailma vastu huvi tunnevad.

Joonistused on ääretult lahedad ning teksti sisu on ääretult asjalik. Kokku ideaalne kombinatsioon paljudest teemadest omale kiire ülevaade saada. Rääkimata sellest, et visuaalsetele õppijatele igati meeldejäävam (ja mina olen igatahes visuaalne õppija - koolis ka jutustavates ainetes mõtlesin kontrolltöö ajal kõigepealt välja, mis leheküljel sellest juttu oli ja kus see koht paiknes vasakus/paremal/üleval/all.. ja siis sealt "lugesin" vastuse mõttes välja).

Kaks head kohta (temaatilist loomulikult), millest alustada on Sir Ken Robinsoni (vist TED kõne alusel) kõne Hariduse paradigmade muutmise kohta

RSA Animate - Changing Education Paradigms

ning Dan Pink'i kõne sellest, mis meid tegelikult motiveerib ja kuidas rahalised motiveerimised mingites olukorades hoopiski vastupidiseid tulemusi annavad

RSA Animate - Drive: The surprising truth about what motivates us

Soovitan igal juhul vaadata ja sealt edasi RSA animat märksõna alt youtube'st juba omale muid huvitavaid teemasid valida. Meelelahutus ja haridus käsikäes. Ahjaa.. pojaga oleme juba koos päris mitut videot vaadanud - et siis ühiskonnaõpetuse kõrgem level või :). Tütre jaoks hetkel veel on natuke liiga palju infot ja liiga keeruline, tema hiilib mingil hetkel vaikselt minema, kui pojaga mõnda vaatame jääme jälle.

neljapäev, 19. aprill 2012

Tasakaalu otsimas

Olen viimastel päevadel väga palju mõtelnud, kuidas siis koduõpet korraldada. Nii et lambad oleks söönud ja hundid terved :)

Ehk siis niimoodi, et õhkkond oleks võimalikult mõnus ja sunnivaba ning samas ikkagi arendav ja kõik õppekava jaoks vajalikud asjad tehtud saaksid.

Tundub, et hetkel oleme taas mingisuguse rütmi leidnud.

Hommikuti on lapsed hakanud varem üles tõusma. Asi ilmselt selles, et pidasime maha perekoosoleku, kus rääkisime (khmm.. seekord siis rohkem emme rääkis ja lapsed kuulasid) une vajalikkusest - mis organismis magamise ajal toimub ja kuidas organismile unepuudus mõjub (inimeseõpetus, eksole :).

Lisaks rääkisin unehormoonist ehk melatoniinist ja sellest, et selle tekkimiseks on kõige peamine aeg õhtul 10 ja 12 vahel (ehk siis et see on kõige parem aeg magamiseks).

Juurde tuli juttu veel sellest, kuidas mõjub ajule vahetult enne magamaminemist arvutis olemine või teleka vaatamine. Liigne stimulatsioon ja aju ergastamine, mis ei lase organismil magamajäämisega tegeleda.

Ja mitte kõige vähemtähtsana rääkisin sellest, millal mina tahan magama minna ja kui kaua jaksan üleval olla, et neile rahulikult unejuttu lugeda.

Oleme kõigest sellest ka varem rääkinud, aga ükshaaval eraldi teemadena. Sellist "täispaketti" pole korraga kokku pannud. Nüüd siis sai teema põhjalikult läbi arutatud.

Kui kõik need aspektid olid läbi räägitud, siis küsisin nende käest, mismoodi selle teadmise valguses me võiks nende magamaminekud korraldada. Vastuseks tuli arvamus, et teeme tund enne magamaminekut "ekraanivaba" aja ning kümnest hakkame unejuttu lugema. Minu jaoks 100% sobiv lahendus. Ja kuna see on nende endi poolt välja pakutud lahendus, siis nad ka kenasti aktsepteerivad õhtul seda süsteemi. Nii oleme viimasel ajal ka teinud ja tulemuseks on see, et lapsed tulevad juba enne üheksat toast välja (ärkavad nad seega juba varem, sest nad enamasti natuke veel pikutavad ja mõnulevad voodis).

Hommikul sööme ja jutustame. Siis on vaikne aeg, kus ma tegelen põnniga ja lapsed üldiselt mängivad arvutis või loevad. Kui põnn magama jääb, siis koguneme jälle kokku ja teeme ühiselt midagi.

Nüüd siin see "midagi" on asi, mis on mul palju nuputamist võtnud. Ehk siis see oleks aeg, kus nendega õppida, aga nii, et see oleks võimalikult positiivses ja toredas õhkkonnas. Samas oleme nendega ka kokku leppinud, et kuna õppekava on vaja ära täita, siis vajadusel just sellel hetkel teemegi konkreetselt kooli jaoks asju ja ülesandeid.

Mida siis viimasel ajal teinud oleme sellel õppimise ajal.

Õpetasin lastele täringumängu selgeks ja oleme seda mänginud. See ju puhas korrutamine, liitmine ning lisaks veel strateegiline mõtlemine. Peaks veel hankima tavaliste kuue küljega täringute asemel kümne või enama küljega täringud - siis saaks ka suuremate arvudega korrutamist harjutada.

Tütar leidis kapist mängu, mida pole ammu mänginud - Tubateater. Seal tuleb igal käigukorral võtta kaks kaarti. Ühe pealt saad teada "kes" sa oled ning teise pealt "mida sa teed". Siis pead selle pantomiimiga teistele selgeks tegema. Mõlemal lapsel on kooliprogrammis üheks teemaks sõnaliigid, eriti nimisõnad ja tegusõnad. Noh - seda see mäng ju sajaprotsendiliselt ka õpetab. Lisaks veel uut sõnavara (tundmatute sõnade puhul), sünonüüme (erinevad pakkumised) ning loovust.

Tütre õpetajalt saime vormijoonistamise ja matemaatika materjale. Oleme otsast natuke matemaatikat pusinud. Siin tabas mind üllatus. Tütar pole väga kaua arvutamisega tegelenud (vähemalt minu silma all) ja ma kartsin, et tal saab keeruline olema. Asi aga oli vastupidine - tehted tulid väga ilusti välja. Ta arvutab hetkel märgatavalt kiiremini kui eelmisel veerandil ja võtab asja rahulikumalt. Igatahes positiivne. Pojaga ragistasime ajusid nuputamisülesannete kallal ja oleme vaadanud erinevaid lähenemisi. Mina kipun olema natuke liiga süsteemne, tema kipub oleme natuke liiga eklektiline. Eks kahepeale kokku leiame vast kuldse kesktee asjadele lähenemises.

Koos oleme ka vormijoonistamist teinud, mis neile mõlemale niikuinii meeldib. Vormid on juba kohati suht keeruliseks läinud, nii et tuleb sisse juba ka vigu ja vahepeal tõsist nuputamist. Hea on vaadata, kuidas nad ennast mingist uuest võttest jälle läbi närivad ning järgmiste vormide juures seda juba probleemivabalt rakendavad.

Kuna õhkkond on mõnus ja positiivne, siis lähevad igasugused "kohustuslikud" asjad kuidagi väga sujuvalt. Varasemal ajal kulus palju aega pahurdamisele, kui mõni asi oli raske või valesti läks või välja ei tulnud. Praegu on selliseid tõrkeid ka, aga oluliselt harvem ja me saame neist oluliselt kiiremini üle. Nii et enamik aega on produktiivne toimetamine ja seega kulub aega ääretult vähe. Päris mitu korda on nii, et kui ma olen ette välja mõelnud, kui palju täna võiks ära teha, siis lapsed teevad need kahekümne minutiga ära ja minul jääb selline tunne, et kuidas siis niimoodi... Tahaks hirmsasti kohe midagi veel otsa panna tegemiseks. Olen suutnud ennast tagasi hoida, et kui ikka neile on front ette antud (ja teada antud, palju plaanis on), siis sellega ka piirdume ja ei "karista" neid lisatööga. Vaikselt lihtsalt olen suurendanud järgmisele päevale planeeritud töö hulka.

Nii et mõneks ajaks oleme jälle leidnud mõnusa tasakaalupunkti. Üldiselt mulle tundub, et koduõppe kõige keerulisem osa ongi aktsepteerida seda, et erinevatel ajahetkedel on vaja erinevat lähenemist ja see, mis töötas üks hetk väga hästi, võib teisel hetkel vajada muutmist - et siis mingil hetkel esialgse variandi juurde taas tagasi tulla. Ühesõnaga individuaalne õpe, mis läheneb lapsele vastavalt olukorrale ja hetkeseisule.

No ja loomulikult on muu päev ka täidetud igasuguse arendava tegevusega. Vaatasime koos ETV2 pealt tulevat ajusaadet, kus räägiti trikkidest, mida aju meile mängib. Tere Kevad raames ja ka niisama oleme vaadanud taimi ja linde, mis/kes meil ümbruskonnas silma torkavad. Pojal on ühes multiplayer mängus tekkinud väga hea sõber Aasiast - vaatasime siis koos kaardi pealt üle, kus Aasia asub ja mis riigid seal on. Ühel päeval näitasin kümne minuti jooksul pojale ära seda, kuidas eurode ja sentide liitmine on seotud kümnendmurdudega. Oleme käinud suguvõsaga sünnipäevi tähistamas ning lapsed käisid oma sõbral sünnipäeval. Rääkimata igapäevastest sõpradega mängimisest ning jalgrataste ja rulluiskudega sõitmisest.

Ühesõnaga igasuguseid väikseid kilde ja killukesi on kogunenud palju-palju. Eks niimoodi see maailmatundmine ja elutarkus kogunebki. Ahjaa... Simpsonite multikat olen hakanud vaatama koos lastega - see on tegelikult üks ütlemata hariv asi, kui lapsele seal näidatavaid asju lahti seletada. Ükspäev näiteks käidi seal korraga läbi nii Hamlet kui ka Jeanne d'Arc. Eksole :)

Üks unschoolingu oluline aspekt ongi see, et telekas ei ole mitte "lapsevalvur", kes lõbustab last sellel ajal, kui vanem midagi omaette toimetab. Vastupidi. Telekas on just see, mida vaadatakse koos - siis saab sealt kogunevaid kilde lahti seletada ja koos läbi arutada ja niimoodi annab see hoopis asjalikuma aspekti.

Unschoolingut uurides olen sattunud mõistele "strewing". Siin on üks hea lehekülg Sandra Doddi'lt, mis seda lahti seletab.

Sisuliselt on tegemist sellega, et vanem "toob maailma lapse juurde ja last maailma juurde". Ehk siis otsesõnu öeldes, sokutab lapsele ette igasuguseid põnevaid asju, millest laps huvituda võiks. Kui laps huvitub, siis on hästi ja nad saavad koos vanemaga (või omapäi) sellega tegeleda. Kui laps ei huvitu, siis on ka hästi - sundima ei hakata. Siis lihtsalt tuleb edasi nuputada ja uusi variante proovida.

Ja kui on teada mingid valdkonnad, mida oleks õppekava jaoks õppida, siis on hea otsida just selliseid asju, mis neid valdkondi aitaks õppida. Meie puhul oli  selleks siis täringumäng tütrele korrutamise harjutamiseks, lauamäng sõnaliikide tutvustamiseks ja muid pisikesi asju, mis olen katsunud päeva sisse sokutada ja neile ettepanekuid teha. Arenemisruumi on mul siin palju, aga igatahes on mingi mõtteblokk lahti läinud ja vaikselt siin ideed tekivad.

Areneme :)

laupäev, 14. aprill 2012

Kui vastutus väsitab...

Koduõppe suurim pluss on vabadus... vabadus otsustada ise oma aja üle, vabadus otsustada ise õppimise (ja elamise) vormi üle, vabadus otsustada ise õppimise sisu üle (küll teatud piirides).

Aga igasugusel vabadusel on teine külg, mis sellega alati kaasa tuleb - vastutus...

Kui sul on vabadus otsustada aja kasutuse üle, siis on sul ka vastutus aega mõistlikult kasutada.
Kui sul on vabadus otsustada õppimise vormi üle, siis on sul ka vastutus otsida kõige sobivamat vormi.
Kui sul on vabadus otsustada õppimise sisu üle, siis on sul ka vastutus, et kõik vajalik õpitud saaks.

Enamik aega on see kõik väga nauditav ja sa naudid, et saad asju teha oma perele sobivas rütmis ja sobivalt viisil.

Aga vahepeal tuleb majja paanika... vastutuse paanika... kas me ikka kasutame aega mõistlikult... kas see viis on kõige parem... ja muidugi see kõige-kõige suurem paanika.... kas kõik vajalik ikka saab selgeks.

Meie kaasaegne ühiskond on üles ehitatud vastutuse delegeerimisele.
Vastutuse oma ja laste tervise eest delegeerime me arstidele. Kui midagi valesti läheb, siis vastutavad arstid.
Vastutuse oma koolieelikust lapsega tegelemise eest delegeerime me lasteaiale. Nemad õpetavad meie lapsed potil käima; lusikat, kahvlit ja nuga kasutama, nemad õpetavad meie lastele teiste lastega ja täiskasvanutega viisakalt suhtlemist ja konfliktide lahendamist; nemad õpetavad meie lapsi tervislikult toituma ja tutvustavad sööke, mida paljud lapsed kodus kordagi näinud pole.
Vastutuse oma kooliealise lapsega tegelemise eest delegeerime me koolile. Kool õpetab meie lapsele kõiki  tarkusi, lisaks õpetab ta meie lapsele ka jätkuvalt teiste inimestega suhtlemist, maailmas hakkamasaamist, raha kasutamist, kellatundmist, toitumist jne jne.
Vastutuse oma finantside eest delegeerime me oma tööandjale. Pahandame temaga (selja taga), et ta meile piisavalt palka ei maksa. Küsime palgatõusu põhjendusega, et "meil on autot vaja osta" (no sorri... see ei ole sinu ülemuse mure, see on sinu mure... palka saab juurde küsida ikka ainult selle eest, mis väärtust sa ettevõttesse lood).

Ühesõnaga me elame delegeeritud elu - kus me ise ei vastuta enam peaaegu millegi ees oma elus. Mõnes mõttes on niimoodi väga mugav elada. Sa oled niimoodi küll käsist-jalust seotud teiste poolt ettekirjutatud nõuete ja ajagraafikutega, aga sul on see-eest mugav ja kindel suund, kus sa ise midagi otsustama ja mõtlema ei pea.

Jah... ma tean, et see kõik on üks ääretu üldistus ja teeb ülekohut väga paljudele individuaalsetele eludele meie süsteemis. Ja ma ei üritagi öelda, et meie inimestena siin halvad ja rumalad oleme. Minu mõte on selles, et me oleme jõudnud ühiskonnas süsteemini, kus süsteem võtab endale vastutuse ja otsustused meie elude eest. Meil on seal sees mänguruumi ja me võime sellest ka välja astuda, aga üldine trend on suhteliselt kurb.

Ja nii, olles ka ise süsteemi liige ja tegelikult harjunud vastutuse delegeerimisega, ei ole ime, kui vabadusega kaasnev vastutus aeg-ajalt paanikat tekitab.

Loomulikult aitab sellele paanikale oluliselt kaasa see, kui oled just kohtunud oma lapse õpetajaga, kes annab sulle materjale nende poolt tehtavate asjade kohta ja räägib väga lahedalt sellest, mida ja kuidas nad oma klassis teevad. See tekitab kohese tunde, et peab oma lapsele ju ka midagi samaväärset pakkuma nii vormi kui sisu poolest, et ta millestki toredast ega olulisest ilma ei jääks.

Ja loomulikult aitab paanikale kaasa see pisiasi, kui põnn on mitu päeva palavikus haige olnud ning sa pole saanud korralikult magada (ja kui järele mõelda, siis pole saanud ka korraliku süüa ega õues käia).

Ja siis oled sa paanikas... sulle tundub, et sa oled oma laste elu tuksi keeramas... sa käsutad nad laua taha õppima... teed nendega harjutusi... vaatad koos üle riiklike tasemetööde ülesandeid ja lahendad neid (teise klassi lapsega kolmanda klassi tasemetööd ja neljanda klassi lapsega kuuenda klassi tasemtööd) - ja tunned veel suuremat paanikat, sest sa näed, kui palju on asju, mida nad sealt tasemetööst ei oska (ok, no tegelt teise klassi laps oskas praktiliselt kõike kolmanda klassi tasemetöö asju... mõni ülesanne tuli küll kõigepealt koos läbi arutada, et mida vaja on.. aga ikkagi...   no ja see, et neljanda klassi laps ei ole veel kuuenda klassi tasemel... suur põhjus paanikaks... eksole...).

Ühesõnaga hirmul on suured silmad... aga kui paanika on kohal, siis on paanika kohal...

Õnneks hakkab suurem paanika mööda minema. Põnn sai ka terveks, nii et olen saanud natuke ka magada, korralikult süüa ja õues näppe mulla sees hoida. See kõik oli ka väga abiks paanikaga tegelemisel.

Lapsed olid ka ääretult tublid ja kannatasid mu paanikahoo väga viisakalt välja ning tegid kõiki ülesandeid vahepeal põhjalikult ja korralikult.

Ja ise olen vahepealse aja veetnud internetis otsides ja lugedes, lugedes ja otsides.

Kuidas ikkagi toimetada, kui sisuliselt veetleb vabaõpe ehk unschooling oma filosoofiaga, mis kõlab nii hästi. Toetada lapse loomulikku uudishimu ja huvisid, nii et tal jääks alles armastus teadasaamiste vastu ning ei tekiks vastumeelsust kohustusliku õppimise suhtes.

Kuidas toimetada, kui sealjuures tuleb ikkagi vastata ja vastutada õppesisu eest meie seadustega ettenähtud ja kooliga kokkulepitud piirides. Meie puhul tähendab see sisuliselt hetkel tavakooli ja waldorfkooli materjalide "segu" omanadamist veerandi kaupa. Ok, ma tean, et selle "ärategemine" võtab meilt paar-kolm nädalat. Aga see ei oleks "puhas" vabaõpe.

Kuidas toimetada, kui tahaks lastele anda parimat võimalikku stardiplatvormi eluks. Kui tahaks, et nende anded saaks toetatud ja arendatud. Et kui nad on mingil alal akadeemiliselt andekad, et nad saaksid siis seda ka kogeda ja rakendada ja tuleviku jaoks kuidagi ka tõestatud - kas siis olümpiaadide vms kaudu.

Ma olen näinud viimaste nädalate jooksul vabaõppe positiivseid külgi. Vahepeal (enne minu paanikat) võtsime aja igasugusest akadeemilisest tegevusest maha. Abiks oli ka see, et eelmise veerandi materjal oli tehtud ja siis tuli peale vaheaeg. Nüüd oleme näpistanud ka uue veerandi algust.

Selle aja jooksul on lapsed "lahti läinud".

Tütar absoluutselt vihkas kõva häälega ette lugemist. Ta läks tõsiselt endast välja, kui ette sattus mõni keerulisem sõna, mida ta kohe välja lugeda ei osanud ja valesti läks.

Seesama tütar tuli üks päev minu juurde, raamat näpu vahel (Heiki Vilepi "Üle põhjatu kuristiku") ja ütles, et see on nii lahe raamat ning küsis, kas ma tahan, et ta loeks mulle viimase peatüki ette!!!! Ja lugeski... algusest lõpuni terve peatüki. Ja see oli ikka mitmeid lehekülgi pikk tihe tekst. Ja kui sattus vahepeal mõni keerulisem sõna, mis kohe välja ei tulnud, siis ta luges seda rahulikult üle ja üle, kuni tuli lõpuks välja.... Ma ei oleks elu sees uskunud, et ta vabatahtlikult sellist asja teeb. Mitte pärast neid pisaraid ja pahameelehooge, mis meil on olnud seoses tekstide kõva häälega lugemisega kooli jaoks.

Ma olen näinud, kuidas minu pojalt on nagu raskus õlgadelt tõstetud, kui me oleme koos vaadanud ja arutanud arvutimänge ja youtube videosid, mida ta vaatab. Kui ma olen talle rääkinud minu uutest vaadetest arvutile ja mängudele - et need ei ole "pahad" ning et ma olen aru saanud, et need ei "muuda teda vägivaldseks". Tema õlgadelt oleks nagu ääretult suur murekoorem lahkunud. On ju ikka raske elada, kui sinu kõige lähedasemad panevad pahaks sinu meelistegevusi.

Meil on pärast seda olnud väga pikki arutelusid erinevate arvutimängude teemadel - mis on nendes head ja mida halba, räägime erinevatest inimestest, kes youtube'i videosid üles panevad. Mõnes neist tegeletakse teiste mängijate poolt loodud asjade hävitamisega - oleme ka seda arutanud, aga mina olen vältinud hukkamõistu ja "neid ei tohi sa küll vaadata" suhtumist, vaid oleme nende tegevuse alusel arutanud situatsioone, kus poja või tütre poolt loodud maailmu on mängudes lõhutud, kuidas on mängudes lõhkumine parem kui päris maailmas lõhkumine (ja et võibolla on hea, kui mõni ennast nii saab välja elada ja jääb maailmas pärislõhkumise tegemata). Lisaks on ta näidanud mulle asju, mis on minulgi suu lahti võtnud... vaadake kasvõi seda videot mängust "Minecraft", kus on kokku kogunenud kümneid mängijaid ning kes koos ehitavad fantastilisi linnu ja maailmu. See kõik on kiirendatud võtmes, aga kõik, mis seal toimub, on tehtud mängijate poolt onlines - mitte mängu loojate poolt programmide abiga. Kõik ehitised on kivi-kivi haaval kokku pandud.

Ühesõnaga - ma olen näinud, kuidas vabaõpe tõesti vabastab mu lapsed pingest, muudab nad julgemaks, avatumaks, loovamaks. Meil on hetkel küll veel suuresti arvutiperiood, aga tänu paanikaaja uurimustööle on mul endal ka tekkinud/tekkimas selgem pilt oma rollist vabaõppe juures. Kuidas ikkagi nüüd sekkuda ja suunata meie elu ja laste tegemisi, nii et sinna sisse sobituksid ka õppetööks vajalikud teemad, aga mitte käsukorras õppimisena.

Ja hea oli lugeda ka teiste vanemate kirjeldusi sellest, et sellised paanikamomendid on väga loomulikud ja neid tekib ka väga kogenud koduõppeemadel. Isegi siis, kui nad on vanemate laste pealt näinud, et see töötab ja toimib.

Nii et ma nüüd hingan sisse ja välja. Läheme veedame lastega ühe mõnusa nädalavahetuse. Ja siis ma muudkui arenen edasi, et lastele pakkuda võimalikult head keskkonda arenemiseks ja elamiseks.

neljapäev, 12. aprill 2012

Koduõppe ohud

Eelmine postitus sai suht eklektiline ja kakofooniline. Nojah... pea oli ringituhisevaid mõtteid täis, sest sai osaletud Pere ja Kodu koduõppeteemalises vestlusringis ja seal oli ääretult lahe ja põnev arutelu.

Eelmisest postitusest hakkas hoopis välja kasvama koduõppe ohtude teema... no paneme siis kirja, mis on võimalikud ohud koduõppe juures.

Oht, et laps jääb arengus maha ning ei saa vajalikke asju selgeks.
See oht on loomulikult olemas ja elus on ka näiteid sellistest lastest ja peredest, keda on tulnud hiljem siis järele aidata. Probleem saab tekkida siis, kui lapsevanem ei suuda adekvaatselt hinnata oma õpetamise taset ning ei mõista, mis hetkel tuleb tal lisaabi otsida. Lisaabi on võimalik leida väga paljudest erinevatest kohtadest, nagu ma kirjutasin siin.
Ja kuigi selliseid juhtumeid esineb, siis statistika ja uuringud näitavad väga üksmeelselt, et keskmine koduõppelaps saavutab paremaid akadeemilisi tulemusi kui keskmine kooliõpilane. Nii et vähegi adekvaatse lapsevanema puhul on tulemused vägagi positiivsed.

Sotsialiseerumine probleem.
See oht on ka loomulikult olemas ja taaskord on elus olemas näiteid, kus koduõppelastel on olnud sotsialiseerumisega probleeme. See saab juhtuda siis, kui lapsevanemad kas teadlikult hoiavad oma lapsi väliskeskkonnast eemal või siis lihtsalt hoolimatusest ei tekita lapsele suhtlemisvõimalusi. Neid eraldi tekitada on vaja küll ainult siis, kui elada eraldatud keskkonnas ning teistest inimestest isoleeritult.
Ja kuigi selliseid juhtumeid esineb, siis taaskord näitavad uuringud väga üheselt, et keskmised koduõppelapsed omavad paremaid sotsiaalseid oskusi kui keskmised kooliõpilased. Koduõppelapsed kogevad maailma oma mitmekesisuses, suheldes nii endavanustega, täiskasvanutega kui endast noorematega igasugustes erinevates olukordades. Nad puutuvad kokku laiema variantsiooniga olukordadega päris elust. Koolis on laps kinnises ruumis koos piiratud hulga endavanustega. See ei peegelda kuidagi reaalset ühiskonda oma variantsioonides.

Laps ei saa hiljem "päris elus" hakkama
See natuke haakub sotsialiseerumise probleemiga, aga päris sama ei ole. Küsimus selles, et kui lapsel pole harjumust hommikul vara üles tõusta, kui tal pole harjumust koolis nõutava distsipliiniga ning tähtaegadeks tööde esitamisega, kui ta pole pidanud läbima olelusvõitlust koolihierarhias... et kui tal kõik see puudub, siis ei suuda ta hilisemas elus hakkama saada.
See on vist üks suuremaid aeg-ajalt ligihiilivaid hirme ka koduõppeperedes endis. Akadeemilist arengut on lapse juures jooksvalt näha. Sotsiaalset suhtlemist ja sellega hakkamasaamist saab ka igapäevaselt näha. Aga seda, kuidas Su laps tulevikus hakkama saab ja kuidas koduõpe teda selles osas mõjutab - seda ju näeb alles siis kui see tulevik on käes. Ja eks see vist on vaikne mure igas peres, kus oma lastest hoolitakse. Lapsevanemaks olemise üks olulisemaid ülesandeid ong ju see, et anda oma lapsele piisavalt hea alus, mille pealt tal hilisemas elus kenasti edasi minna saab.
Ka selle hirmu koha pealt võib öelda, et kuigi kindlasti on koduõppelapsi, kes on tõesti stabiilselt töötud ja ei saa oma eluga otsa peale, siis jällegi, statistika ja uuringud näitavad, et kodus õppinute seas ei ole töötus grammigi suurem kui koolis õppinute seas. Ja pigem on väga inspireeriv lugeda lugematuid hulki kirjeldusi täiskasvanud koduõppijatest, kes elavad suurepärast elu ja on väga tänulikud koduõppekogemusele. Koduõppijate seas on väga palju loovaid inimesi, kes on saanud sügavuti oma huvialade ja annetega tegeleda, kellel on olnud aega välja selgitada, mis neile meeldib ja mis mitte - mis kokkuvõttes on andnud neile väga hea baasi leida "oma rada". Koduõppelaste seas on palju ettevõtjaid ja sageli alustavad nad juba õppimise ajal oma ettevõtmistega. Ja loomulikult lähevad väga paljud koduõppelapsed ülikooli õppima, kus õppejõud on tavaliselt nendega väga rahul ja toovad esile nende sügava huvi ja iseseisva töötegemise võimekuse.

Koduõppelapsed on "imelikud" ning ei leia teistega (koolis käinutega) hiljem ühist keelt.
On selge see, et koduõppelastel on hoopis teistsugune kogemus ja taust kui koolilastel. Ja on selge see, et on mingid teemad, millega nad vestlustes ühineda ei suuda (kurjad mataõpsid, tundidest poppi panemine, koolidiskod jne). Ja kuigi suur osa kultuuritaustast on ikkagi sama, sest elame me ju ühes ja samas ajastus ja keskkonnas, siis jah, koduõppelapsed on mingis osas teistsugused kui kooliõpilased. Seda nimetataksegi isikupäraks. Ja koduõppelastel on olnud võimalus seda rohkem välja arendada kui koolilastel. Samas on ju ka kõik koolilapsed eraldi isiksused oma isikupäraga (kuigi kool vormib neid natuke rohkem mingil määral ühe malli järgi). Kas see on siis halb?
Varasemal ajal jah, tuli olla massi nägu selleks, et ühiskonda sulanduda. Aga tänapäeval on isikupära ja erinevused vägagi hinnatud. Ka koolilaste hulgas on mitmeid erineva kogemustaustaga lapsi - kes käib välismaal vahetusõpilaseks, kes tegeleb tõsiselt vabatahtliku tegevusega, kes loob õpilasfirma, kes tegeleb väga sügavuti mõne hobiga jne jne... Ja ka noored ise pigem väärtustavad erinevaid kogemusi. Nii et tänapäeval enam küll ei tohiks olla probleem see, kui keegi on teistsuguse tausta ja kogemusega. See pigem rikastab tema elu ning annab talle ka sõprade silmis lisaväärtust.
Ja kui päris aus olla, siis need inimesed, kes peavad erinevust puudeks, mitte väärtuseks, ei ole just sedasorti seltskond, kelle olemasolust ma väga puudust tunneks.

Ühekülgne maailmavaade
Mure siis selles, et laps puutub kokku ainult oma kodus valitseva maailmavaatega ning ei saa osa teistest võimalikest lähenemisnurkadest. Oht on loomulikult olemas.  Eriti just peres, kes võtabki lapse sellepärast koduõppele, et last oma maailmavaate järgi kasvatada - kas siis rangelt usulistel või muudel põhjustel.
Samas on selle mure eelduseks taas arusaam, et koduõppelaps istub nelja seina vahel maailmast isoleerituna ning suhtleb ainult oma perega. Võib vist eksisteerida tõesti ka selliseid koduõppeperesid, aga kindlasti on see täielik äärmus, mida esineb väga harva (ja mida enamik koduõppeperesid ei poolda).
Üldiselt puutuvad koduõppelapsed kokku väga mitmete erinevate inimestega, sealhulgas ka väljaspool oma vanuserühma. Lisaks on koduõppelastel enamasti ikkagi ligipääs ka telekale ja arvutile ja internetile. Sageli tegelevad koduõppepered vabatahtliku tegevusega jne. Enamasti on koduõppepered väga huvitatud sellest, et nende lapsed võimalikult mitmekesist maailmapilti näeks. Pigem on nii, et koduõppelapsed on altimad ka alternatiivsetesse maailmavaadetesse tolerantselt suhtuma (on ju koduõpegi alternatiivne maailmavaade) kui kooliõpilased, kes on harjunud homogeenses keskkonnas kindla süsteemi järgi "normi" järgi toimetama.

Kõikide nende ohtude puhul tuleb tunnistada - jah, need on võimalikud ja neid on ka esinenud koduõppelaste puhul. Samas on nad siiski selgelt erandjuhud, mitte valitsev norm. Ja kõik need ohud eksisteerivad samamoodi ka koolisüsteemis - koolis on palju lapsi, kelle õppeedukus on olematu; koolis on palju tõrjutuid ja sotsiaalses isolatsioonis olevaid lapsi; enamik "elukutselisi" töötuid ja alkohoolikuid ja narkomaane ja muid eluheidikuid on kunagised koolilapsed (sest noh - enamik inimesi on kunagised koolilapsed, eksole); koolilaste hulgas on "imelikke", kes ei leia teistega ühist keelt ja huvisid; koolilaste hulgas on väga piiratud maailmavaatega fanaatikuid jne jne. Nii et samamoodi nagu nende ohtudega tuleb arvestada ja teadlikult tegeleda koduõppel olles, tuleb nende ohtudega ka arvestada ja teadlik olla koolis käiva lapse puhul.

Ahjaa.. ja lõppu üks tore video koduõppelapselt koduõppe kohta....
Messy Mondays: Seven Lies about Homeschoolers

kolmapäev, 11. aprill 2012

Kellele koduõpe sobib?

Koduõpe ei ole kindlasti asi, mida peaks propageerima kui kõikidele sobivat ideaallahendust. Seda kohe kindlasti mitte. On väga palju peresid, kellele koduõpe ei sobi. On palju peresid, kus lastel on koolis palju parem õppida, kui neil kodus oleks. On palju vanemaid, kellel on parem, kui lapsed õpivad koolis, mitte päev läbi kodus. Ja on palju peresid, kellel lihtsalt pole võimalik koduõpet teha.

Millistele lastele koduõpe sobib?

Eks ma oskan siin kommenteerida ainult oma vaatevinklist, aga hetkel tundub, et kindlasti ei sobi koduõpe ülisotsiaalsetele lastele. Mu laste sõpruskonnas on kaks sellist last. No nemad läheksid küll kodus olles hulluks. Neil lihtsalt on vaja palju suhtlust ja suhtlemist (ja nad on äärmiselt vahvad sõbrad). Selliste laste puhul võib koduõpe kõne alla tulla siis, kui neile võimaldada igapäevast erinevates ringides-trennides käimist, kus nad saaksid oma suhtlemisvajaduse kätte. Teine variant oleks siis, kui oleks ligiduses veel koduõppeperesid, kellega saaks kasvõi iga päev mängida. Aga kuna Eestis hetkel veel väga palju neid peresid pole, siis on tõenäosus lähikonnast sobivat peret leida üsna pisike. Sellest on omakorda väga kahju, sest nii hea oleks koos sõpradega igast lahedaid asju teha, aga kahjuks on hetkel sõbrad keset päeva koolis. Selles osas on plaan vaikselt hakata koduõppeperedega tihedamalt suhtlema ja ühisüritusi ette võtma. Esimene üritus ongi aprilli lõppu plaanitud ja me ootame seda pikisilmi... aga see on juba teine teema :)

Kindlasti sobib koduõpe lastele, kellele meeldib vaikselt omaette nokitseda. Siin võib olla oht, et ta jääbki liiga eraklikuks, aga samas kipuvad sellised lapsed sageli koolis ka tõrjutute sekka sattuma ja jäävad ikkagi eraklikuks ning lisaks saavad veel hulga negatiivseid emotsioone ka lisaks kaasa. Kui koduõppel olles otsida neile vastavalt nende huvialadele sobivaid ringe, siis võivad nad hoopis nende ringide kaudu samasuguste huvidega lastega kohtuda ja hoopiski oma sotsiaalsusele positiivse tõuke saada.

Loomulikult sobib koduõpe andekatele lastele. Neile, kellel koolis oleks igav, aga midagi muud ka teha ei saa, sest tund ju käib veel. Kui kodu vähegu suudab neid toetada, siis siit võib midagi väga head välja tulla. Laps saab omas tempos edasi liikuda ning vabalt edasi minna süvendadult nendesse valdkondadesse, mis talle tõsist huvi pakuvad. Tõeline individuaalõpe, mis võimaldab lapse annetel vabalt areneda.

Teoorias võiks koduõoe sobida ka aeglasemat õpitempot vajavatele lastele. See tähendab, et lastele sobiks see küll, aga siin on küsimus, et kas kodu suudab talle vastavat tuge ja õpikeskkonda pakkuda. Õpetajatel on siiski igasuguseid nippe ja võtteid, kuidas erinevalt lastele läheneda. Kui palju nad neid kasutada saavad, selles on muidugi omaette küsimus. Lihtsalt tuimalt laps töövihiku ette istuma panna ja talle öelda, et enne sealt tõusta ei tohi kui asjad tehtud on - see ei oleks sellele lapsele kuidagi kasulik. Aga kui kodu suudab temaga tõesti temalt sobiva lähenemisnurga leida, siis võib ka koolis "lootusetu" tundunud laps õitsele hakata.

Samuti sobib koduõpe väga tundliku natuuriga lastele, kes igasuguse (tunnetatud) ebaõigluse peale väga ägedalt reageerivad. Koolis on ebaõiglust väga palju ning veel rohkem on olukordi, mida saab tõlgendada kui ebaõiglust (isegi kui nad objektiivselt vaadates seda ei ole). Sellistele olukordade sügavalt hinge võtmine ning äge reageerimine tekitab tõsiselt negatiivseid emotsioone ning lisaks veel soodustab kaaslaste seas narrimist ja torkimist, sest "nii lõbus on ju vaadata, kui keegi ägestub või nutma hakkab". Kriitikud võivad siin öelda, et inimene peabki õppima karmi eluga toime tulema. No vot... tegelt ei pea, vähemalt sellisel kujul mitte. Siin on kaks aspekti. Esiteks, päris elus ei ole kunagi hiljem nii hullu keskkonda kui seda on põhikool. Ok, vanglas ilmselt on, aga see pole üldiselt ju eesmärk omaette, last vanglaeluks ette valmistada. Põhikooli lõpuks hakab lastele "mõistus pähe tulema" ning mõnitamiste ja kiusamiste hulk vähenema. Keskkoolis ning täiskasvanuelus ei tule enam selliste tingimustega tegeleda. Lisaks on see, et tundliku natuuriga lapse puhul tema närvisüsteem kasvades ka tasakaalustub (kui ta muidugi ei saa pidevalt negatiivset koormust ja stressi, mis teda hoopis rohkem tasakaalust välja võib viia). Nii et koduõppel olles, kui ta elu on oluliselt positiivsem ja stressivabam, muutub ta ka tasakaalukamaks ning saab selle võrra paremini tulevikus hakkama. Loomulikult peab kodune õhkkond selleks olema positiivne ja tasakaalukas. Kui selline laps on kodus ja kuuleb kodus ainult kriitikat, siis ei jää tema eneseväärikusest riismeidki alles. Sellisel juhul oleks tal koolis parem, sest siis on vähemalt võimalik teiste laste hulka ennast "ära peita" ning vähemalt mingidki hetked rahu saada.

Siit tulebki edasi see teema, et millistele vanematele koduõpe sobib. Nagu eelmises lõigus öeldud - kui lapsevanema ainuke suhtlusviis oma lapsega on lapse kritiseerimine, siis ei ole koduõpe sugugi hea mõte. Koduõppes peaks kodu olema positiivne, toetav ja last väärtustav koht. Seda võiks olla muidugi iga kodu, aga reaalsus on kahjuks reaalsus ja kodusid on igasuguseid. Ma ei hakkagi rääkima nendest kodudest, kus lapsi füüsiliselt või vaimselt väärkoheldakse. Selliset kodust pärit lapsele oleks koduõpe põrgu ning kool võib tema jaoks olla üks väheseid lootusekiiri elu korduvatest mustritest väljamurdmiseks.

Hea ei ole ka see, kui lapse eest üle hoolitsetakse. Nö "vatilapsed", kellel ise midagi teha ei lasta ning kõik ette-taha ära tehakse. Koolis saab selline laps vähemalt iseseisvat tegutsemits harjutada. Koduõppe puhul jääks ta vanematest täiesti sõltuvaks. Üldiselt vist küll põgenevad sellisest kodust lapsed täiskasvanuks saades üsna ruttu minema (kui nad just täielikud sussid ei ole) ja hakkavad karmil viisil otsast peale elamist õppima.

Hea ei ole ka see, kui kodu oma last maksimaalselt "arendada" soovib. Koduõppel on ju võimalik last veel ja veel ja veel rohkem arendada. Nii et lapsel puhkamiseks ja mängimiseks ja lolluste tegemiseks ja niisama olemiseks üldse aega ei jää. See oleks lapsele tõeline stress ja pinge ning lapsele omaselt tahaks ta kindlasti vanemate kõrgetele nõudmistee vastata, mis viiks üsna kiirelt läbipõlemise ja muude probleemideni.

Eks igasugu näiteid ja asju võib veel ja veel tuua. Kokkuvõtvalt võiks vist öelda, et koduõppe heaks õnnestumiseks peab olemas laste ja vanemate vahel positiivne, toetav ja vastastikku austav suhe, mis jätab ruumi ka lapse iseolemisele ja isetegemisele. Sellises keskkonnas on koduõpe üks tõeliselt mõnus asi.

Küll aga ei saa ka kindlasti kõik need kodud, kus selline õhkkond valitseb, koduõpet teha. Kui ikka mõlemad vanemad peavad hommikust õhtuni tööl olema ning õhtuks on rampväsinud, siis ei saa ka koduõpet teha.

Ühes hiljutises koduõppeperede uurimuses (seal uuriti täpsemalt öeldes küll unschoolingu peresid), tuli välja, et pooltes peredes oli üks vanem kodune (sageli küll ka osalise koormusega tööd kodu kõrvalt tehes). Pooltes see-eest töötasid mõlemad. Töötavad vanemad omakorda jagunesid üsna võrdselt ettevõtjateks, spetsialistideks ja "muuks".

Ehk siis põhimõtteliselt on küll võimalik koduõpet teha ka siis, kui mõlemad vanemad töötavad, aga kindlasti on niimoodi keerulisem. Lihtsam on asi ikka siis, kui üks vanem saab kas täielikult kodus olla või siis vähemalt paindliku graafiku ja koormusega tööd teha (ja eriti hea, kui seda tööd saab teha võimalikult palju kodust).

Ja loomulikult ei pea koduõpet tegema, isegi kui see oleks perele võimalik ja sobiks nii lastele kui vanematele. Elus on palju valikuid ja koduõpe on lihtsalt üks võimalikest variantidest. Lihtsalt hea on, kui inimesed teavad, mille vahel valida on, ning saavad teha otsuseid oma pere huvidest, võimalustest ja vajadustest lähtuvalt adekvaatse info alusel.

laupäev, 7. aprill 2012

Põnn, parameetreid ja mähkmevabadus

Põnn on nüüd saanud kuue kuuseks. Auväärne verstapost antud vanuses. Paar nädalat tagasi sai käidud ka arsti juures korraliselt ülevaatusel. Parameetriteks olid siis 69cm ning 8,3kg. Eks nüüd ole ilmselt veel sutsu juurde tulnud. Sündides oli põnn 52cm ning 4,54kg.

Hetkel on varvaste söömise ja aktiivselt kõige haaramise ning suhutoppimise periood. Lisaks on veel traktoriasend lemmikuks - ehk siis neliveo asendis enda edasi-tagasi kõigutamine. Päris roomama veel hakanud ei ole, aga teleporteerumist teeb hästi. See käib nii, et kui silma peal hoiad, siis lihtsalt vingerdab ja kõigub enam-vähem ühe koha peal ja kui korraks kõrvale vaatad, siis välkkiirelt teleporteerutakse kuhugi kaugustesse, kust siis saab üllatunud emmele võluvalt otsa naeratada..

Hambaid veel ka ei ole, kuigi mitu korda on tekkinud tunne, et midagi on kohe-kohe tulemas. No hetkel ei ole seda tunnet ka enam mitte :)

Lemmikhobideks on kutsu "silitamine" oma raudsete haaratsitega ning karu häälega mörisemine kõikidele pereliikmetele, aga eriti issile, kellega nad vahepeal väga harmoonilist karuhääle duetti teevad.

See info siis ajaloo annaalidesse, et kunagi saaks teda antud faktidega suures seltskonnas häbistada. Muidu läheb ju meelest ära...

Tegelikult on aga üks protsess meil pooleli. See on seotud Agne käest saadud raamatuga "Diaper Free!" (aitäh Sulle!), mis räägib mähkmevaba elu võimalikkusest.

Olete te kunagi näinud mõnda täispissitud sariga India naist või kakase riietusega Aafrika emmet? Ja ometigi nende lapsed ju mähkmeid ei kasuta ning on suurema osa ajast emmel süles-seljas. Kuidas see võimalik on?

Point on selles, et beebid annavad sünnist saadik märku sellest, kui neil on pissi või kaka tulemas. Kui ema lapsega tihedalt kontaktis on ja hoolega neid märke jälgib, siis oskab ta peagi õigel hetkel lapse sobivasse asendisse pissile tõsta. Sellel hetkel tehakse lisaks ka teatud võtmehäälitsust, mida edaspidi saab koos asendiga kasutada lapsele märguandeks vajalikul hetkel pissi ära teha.

Kui laps on sünnist saadik mähkmetes, siis ta harjub neisse pissimisega varsti ära ning loobub märguandmisest. Ja siis peab kunagi tulevikus hakkama teda taas ümber õpetama, et ta ikka annaks märku pissihädast ja küsiks siis potile.

See siis lühikokkuvõte. Raamat ise on pikk ja põhjalik ja räägib lahti nii teoreetilise tausta kui ka inimeste reaalsed kogemused.

Ma olen siin nüüd siis mõned nädalad teemaga vaikselt tegelenud. Step-by-step, ei midagi radikaalset. Põnnil just ka ju üleminekuperiood, sest natuke aega tagasi hakkas rinnapiimale lisaks saama tahket toitu ning varsti ilmselt hakkab roomama. Sellised hetked on nii või naa lapse rütmi sassilöövad.

Praegu olen peamiselt tegelenud põnni jälgimisega, et aru saada, mis tema pissimise-kakamise rütm on ning kas ma leian mingeid märguandeid. Märguandeid leidnud ei ole, aga rütm on mingis osas loogiline (ja ka juba enne üldjoontes teada, nüüd lihtsalt täpsemalt).

Kaks kindlat hetke on pissimiseks. Üks kindel moment on magamise lõpus/ärkamise alguses. Sellele on mul aga raske veel ennetavalt pihta saada, sest ta ärkab väga vaikselt ning eriti häält ei tee vähemalt mitte enne, kui on juba ära pissinud). Eks ma vaikselt harjutan ka tema unepauside lõppe tabama ja sätin ennast rohkem valmis nende jaoks. Täna juba esimest korda saingi lõunaune lõpule pihta ja saime pissi "kätte".

Teine kindel hetk pissimiseks on pärast imetamist. Siin nüüd elu varieerub, aga enamasti toimub see 10-20 minuti jooksul pärast imetamist. Neid pissisid oleme juba üsna palju "kinni püüdnud".

Lisaks käib vahepeal veel lisaelu - päeva esimeses pooles tihedamalt, õhtupoole harvemalt. Siin mingit täpsemat süsteemi veel leidnud ei ole.

Põnnil oma selline omapära, et kui ta pissib või kakab, siis teeb ta seda enamasti lühikeste vahemike järel mitu korda - minuti, poole minutiliste vahedega kaks, kolm, neli jne korda. Rekordiks sain ühe korra, kui ta ühe seeriana kõigepeal pissis kaks korda, siis kakas kolm korda ja siis pissis veel viis korda. Tavaliselt siiski nii pikk ja põhjalik seeria ei ole ning vaikselt toimub selles osas ka koondumine. Tahke toit oli ka abiks - nüüd kakab oluliselt harvemini.

Tänu tema omapärale oli mul tükk nuputamist, et kuidas seda pissit ja kakat "kinni püüda". Tavapärased võtted on hoida last kraanikausi või väikse kausi või poti kohal. Aga kui ta niimoodi seeriatena teeb, siis on see üsna raske ja tülikas nii mulle kui talle.

Lahendus, mis tegelikult juba toimis, oli mähkimisalus. Selle peal siputades, kuni mina mähkmeid loputasin, oli ta juba ammu suurema osa oma pissidest-kakadest ära teinud, nii et mähkmesse jäi vähem tegemist. Nüüd siis teadsin seda lihtsalt teadlikumalt jälgida.

Lisaks olen teda süles hoidnud istuvas asendis, rätik pepu all. Uned (ka päevased) ning imetamised on ta nüüd ilma mähkmeteta, et saaksin neid hetki jälgida ja üritada pissit "kinni püüda".

Täna leidsin mugava asendi, kus ise istusin rätsepaistmes sooja vannitoa põranda peal ja põnn istus minu jalgadest moodustunud "pesas". Hetkel panin kaitseks põrandale lihtsalt kempsupaberit (mis oli käepärast see hetk, kui mulle vastav idee tuli), edaspidi saab sinna alla kas mõne väikse pissipoti või kausi sokutada.

Ühesõnaga... me siin tasapisi liigume edasi ja jälgime ja uurime. Mingit kiiret arengut ootama ei hakka, eks katsun enamik kordi kindla rütmi pissisid kinni püüda ja eks vaatame siis edasi, kas õnnestub ka omavahelist märguandesüsteemi tekitada.

Aga täitsa mõnus tunne on, kui tead, et põnnil parajasti "ohutu periood" ning saad lasta tal palja pepuga oma voodi peal siputada ja sahmerdada. Hetkel, kui tal just roomamahakkamise õppimine käsil, on tal nii hea, kui mähe liikumist ei takista ja tema rõõmu on ka endal rõõmus vaadata. Puhtast pepust ning vähesest mähkmekulust rääkimata.

Kes asjast täpsemalt kuulda soovib, sellele soovitan Agne varajase potitamise koolitust - ja mitte seda asja palun segi ajada sellega, kui last sunnitakse vastu tahtmist poti peal istuma. Mitte midagi sellist ei toimu kohe kindlasti mitte. Küsimus on beebi ja emme omavahelises suhtlemises ja rütmide tabamises. Kui laps ei soovi pissitamise asendis olla, siis teda selles asendis ka ei hoita.

neljapäev, 5. aprill 2012

Võistlushooajaks valmistumas

Talvel mõlgutasin lootust see aasta taaskord üle mitme aasta osaleda Xdreami võistlussarjas.

Kahjuks on reaalsus esitlenud mõningaid fakte, mida ma isegi oma ülimas optimismis ja üldises reaalsusest enda segada mittelaskmise lähenemises tähele panemata ei saa jätta.

Esiteks pole ma jõudnud üldsegi trenni teha. No ok, kaks korda olen nüüd viimase kuu jooksul jooksmas sörkimas loivamas käinud. Kahekümne minutiga suutsin läbida lausa kaks ja teine kord kolm kilomeetrit. Ei ole just vorm, millega kaheksaks tunniks metsa jooksma minna.

Teine aspekt kohe sinna kõrvale on see, et minu varasem võistkonnakaaslane on häbematul kombel trenni teinud. Suusamaratonil tegi ülihea tulemuse ja üldse.... väga ebaviisakas temast igatahes :). Sellises heas vormis inimesega ma oma taignavormi pealt keeldun koos võistlemast.

Vähemalt on minu kallis kaasa viisakam olnud ning ei ole ilma minuta trenni hakanud tegema. Seegi lohutuseks... Eks meile olegi see trennitegemine rohkem mõnus koos ajaviitmise viis. See tähendab, et jooksmas käin ma küll enamasti üksi - talle see ala eriti ei istu... kuigi hakkas lõpuks koos minuga ka orienteerumispäevakutel käima. Rohkem käime koos ratastega sõitmas - see on jällegi asi, mis talle väga hästi istub ja mulle nii mitte väga. Aga kuna mul seda harjutada on vaja, siis on koos ikka palju mõnusam kui üksi käies.

Kolmas asjaolu aga on hoopis tegelikult see, et minu kallis kaasa, kes on küll viisakalt katsunud oma vormi minuga samal tasemel hoida, ei viibi esimese Xdreami võistluse ajal Eestimaal. Ja kuna me veel ei oska ei kloonimist ega teleporteerumist, siis ei ole temast seega ka osalejat.

Kokku saigi siis nii, et osalda ju võiks küll, aga vormi ei ole ja võistkonda ka mitte.

Aga elu teeb huvitavaid keerdkäike, sest tänu antud olukorrale tekkis hoopis uus idee. Sai see idee lastele "maha müüdud" ja nüüd on mul vormile vastav võistkond olemas ja rada valitud. Ehk siis läheme hoopis lastega koos Xdreami C-rajale- C-rada on uus asi, mida eelmine aasta esimest korda katsetati. See on mõeldud inimestele, kes pole seiklusspordiga varem kokku puutunud ning tahaks asja lihtsalt ära proovida, aga "päris" rada ette võtta ei julge... või ei jaksa vormi poolest. Igatahes meile ideaalne selleks aastaks. Distantsid on kirjade järgi järgmised: jooksu 4km, ratast 10km, kanuud 1 km ja üks lisaülesanne ka veel. Kuna me võidu peale välja ei lähe, siis ei pea me ka tormama ja saame rahulikult lastele sobivas tempos kulgeda.... vaevalt, et minagi eriti palju kiiremini jaksaks hetkevormi pealt. Nii et suurepärane lahendus. ja eks siis pärast võistlust annan teada, kuidas emotsioonid olid.

Enne katsume veel ka mõnele orienteerumispäevakule jõuda, et natukenegi kaarti meelde tuletada ja metsas liikumist harjutada.