Pea huugab otsas järgmiste päevade-nädalate logistikat planeerides. Asi sai tegelikult alguse juba eile ja lõpp (paus) tuleb juuli keskpaigas.
Mis siis niiväga planeerimist vajab.
Eile sai lastega külas käidud täditütre uues suvilas Peipsi ääres. St maja küll vana, nemad lihtsalt ostsid selle sel kevadel. Ja suvila kuulub küll ühele täditütrele, aga lobasin ma eile seal hoopis tema õega, kes oli maja ja lapsi valvamas. Väga lahe oli, sest me pole ammu lobada saanud. Kokku oli meid seal siis kaks naisterahvast, kuus last (vanuses 8 kuud kuni 10 aastat) ning kaks koera. Meie koer oli kaasas ning täditütrel oli nende uus Samojeed kaasas (see kah sihuke üheksakuune hetkel). Silmapilkselt võitis ta kohe laste südamed ja sai hüüdnimeks pilveke (sest no tõesti, on tegemist ühe mõnusa koheva valge pehme kuhilaga, keda on nii tore kallistada ja kaisutada).
Seal sai siis õhtuni istutud. Õhtul tegin lisaringi ja viisin meie koera mehe maakoju, kus tal parasjagu ema ja õde oma lastega suvitab. Sai nendega ka kaks sõna juttu puhutud ja siis oli juba päramine aeg magava põnniga koduteele asuda.
Tänane hommik pidi kuluma pakkimisele, aga kulus hoopis mittetöötava ID kaardiga sudimisele. See ei hakanudki tööle, ka nende tugitelefoni abi järel, nii et tuli leida mingi nurgatagune lahendus ja siis hoopis põhjalikult infot tugikeskusele saata, et nad saaks edasi veateadet uurida.
Järmise kahe nädala kavva kuulub tädi külastamine Tallinnas, kahepäevane (ja kahte ööd sisaldav) purjereis lastega (sh põnniga), mehe viimine purjeregatile, koera äratoomine maalt, koduõppe suvepäevad (ööbimisega), mehe "külastamine" purjeregatil ja ehk ka ise ühel etapil osalemine, merepäevad ja linnamelu Tallinnas koos siis pikema tädil külasviibimisega. Kõike seda zongleerides kahe autoga, jättes neid kord siia ja kord sinna, arvestades beebi ja tema mähkmetega, koerahoiuga ning vanaisa reisidega.
Lapsed puhastavad hetkel näriliste puure, et neid esimeseks äraolemise etapiks valmis sättida. Õnneks on närilised sihukesed elukad, kes päris mitu päeva enesega hakkama saavad ilma välisabita. Pikemaks ajaks tuleb hakata muidugi abilisi otsima (aga õnneks häid inimesi meil siin veel leidub).
Nüüd siis taas pakkima ja ehk saame täna lõpuks ka minema. Tuleb üks auto paika viia ja teisega Tallinna sõita. Eks see pakkimine ja planeerimine ongi kõige keerulisem osa, kui juba teel olla, siis on mõnus....
laupäev, 30. juuni 2012
neljapäev, 28. juuni 2012
Kas saaks olla paremat elu?
Siin on üks artikkel, kus on intervjueeritud kahtteist perekonda. Kõik need perekonnad tegelevad koduõppega, aga intervjuud ei ole nendega tehtud sellepärast. Koduõpe on ainult üks väike kaasnev atribuut nende eluviisi juures. Ja oi milline see eluviis on.
Nimelt on need perekonnad, kes seilavad mööda maailma. Nende elukohaks on nende purjekas ning seal nad siis mõnulevad - vahepeal sõidavad kuhugi uude kohta, siis on nii kaua ankrus, kuni sealne koht meeldib. Suhtlevad-mängivad teiste samasuguste seilajatega ning rannikukülade rahvaga, uudistavad uusi maid ja rahvaid ning naudivad randa, merd ja päikest. Milline eluviis ja milline haridus lastele.... kas te teate paremat viisi oma lastele maailma tutvustamiseks?
Tegelt panen ma selle lingi siia enda jaoks... mul on nende juttude lugemine pooleli aga pean tehnilistel põhjustel veebibrauseri sulgema ja mõned muud aadresside säilitamise kohad miskipärast (vist samadel tehnilistel põhjustel) hetkel ei toimi usaldusväärselt. Aga hea lugemine igal juhul.
Ja kui keegi tunneb tungivat vajadust mulle kunagi nii 40-50 jalane purjekas kinkida, siis ma olen iga kell nõus selle vastu võtma :)
Nimelt on need perekonnad, kes seilavad mööda maailma. Nende elukohaks on nende purjekas ning seal nad siis mõnulevad - vahepeal sõidavad kuhugi uude kohta, siis on nii kaua ankrus, kuni sealne koht meeldib. Suhtlevad-mängivad teiste samasuguste seilajatega ning rannikukülade rahvaga, uudistavad uusi maid ja rahvaid ning naudivad randa, merd ja päikest. Milline eluviis ja milline haridus lastele.... kas te teate paremat viisi oma lastele maailma tutvustamiseks?
Tegelt panen ma selle lingi siia enda jaoks... mul on nende juttude lugemine pooleli aga pean tehnilistel põhjustel veebibrauseri sulgema ja mõned muud aadresside säilitamise kohad miskipärast (vist samadel tehnilistel põhjustel) hetkel ei toimi usaldusväärselt. Aga hea lugemine igal juhul.
Ja kui keegi tunneb tungivat vajadust mulle kunagi nii 40-50 jalane purjekas kinkida, siis ma olen iga kell nõus selle vastu võtma :)
kolmapäev, 27. juuni 2012
Põnnist ja mähkmet(us)est
Hoiatus! Järgnev tekst on ääretult vulgaarne ja sisaldab korduvaid häirivaid viiteid inimekskrementidele. Nõrganärvilistel ja esteetiliselt arenenud isikutel pigem lugemist mitte jätkata. Hilisemaid kahjunõudeid arvesse ei võeta.
Polegi ammu mähkmete teemal heietanud. Seis on selline, et pärast mähkmevaba elu raamatu lugemist olen siis vaikselt katsetanud meie põnni kah mähkmevaba(ma) elu poole suunata.
Teoorias käib siis selliste pisikeste põnnide harjutamine nii, et iga kord, kui ta pissib, teed spetsiifilist häält. Kui saad vähegi aru, et ta võiks kohe-kohe pissima hakata (pärast ärkamist, pärast söömist), siis tõstad teda ka kindlasse asendisse/kindlasse kohta (poti peale, kraanikausi kohale vms).
Teooria siis selles, et beebi hakkab seda asendit/kohta ja häält seostama pissimisega ning hiljem, kui ta sellesse asendisse tõsta ja seda häält teha, siis automaatselt hakkabki beebi pissima.
Ehk siis beebit mitte ei õpetata pissit kinni hoidma kuni ta potile jõuab vaid just pissit vabastama enne kui ta ise seda teeks.
No ja päris targad emmed õpivad oma lapse kehakeelt ja signaale lugema ning saavad aru, millal laps pissida tahab.
Mina nii tark emme ei ole. Et siis mina põnni kehakeelest mitte kuidagi kohe ei saa aru, millal ta pissida tahab. No mõni üksik kord olen tegelikult tabanud ennast mõttelt, et "kas ta äkki vist ehk võiks tahta pissida... aga mul niikuinii ei ole õigus ja pole mõtet hakata poti poole tormama" ja siis aru saada, et mul oli õigus. Arusaamine tavaliselt käib läbi selle, et ta mulle lahkesti sülle pissib.
Sülle saab ta mulle sellepärast pissida, et ta on enamus aega palja pepuga. Kuidas sa muidu teistmoodi aru saad, millal ta pissib, et siis seda spetsiifilist häält teha? Kui keegi oskab paremat viisi juhatada, siis andke tuld.
Kui tal mähe peal oleks siis:
a) ei saaks kuidagi aru, millal ta täpselt pissib (mis teha, kui ma blond ja rumal olen)
b) ei viitsiks seda mähet koguaeg ära kiskuda, et teda potile panna (sest laisk olen ma ka loomulikult)
Nüüd oleme siis umbes kolm kuud selle asjandusega tegelenud. Ja oma täielikuks hämmelduseks tuleb tunnistada, et ta ongi hakanud selle signaali peale pissima. Ma austaltöeldes ei uskunud, et minu laisk lähenemine ikkagi vilja võiks kanda. Ühesõnaga magamisjärgsed pissid ja söömisjärgsed pissid saame enamasti potti. Ja kakad saame praktiliselt kõik potti - siinkohal suur hurra tahkele toidule, sest pärast selle söömahakkamist muutusid igatunnised vedelad rinnapiimakakad kord-paar päevas toimuvateks asjalikeks junnideks (ja ma eespool hoiatasin teid.. oli ju nii.. et nüüd ei ole enam ahhetada ja ohhetada midagi.. ise olete süüdi, et ikkagi lugema hakkasite).
Tegelikult tuleks kasutada sõna "saime". Üksvahe läks elu juba suht ilusaks, aga siis avastas põnn, et jube lahe on ennast igast asjade najal püsti ajada. Kohe nii lahe, et millekski muuks, nagu näiteks poti peal istumiseks, aega ei jagu. Ehk siis niipea kui ta potile panna, siis kargab ta sealt püsti ja kukub mingi asja najal ennast püsti ajama. Kuna mähkmevaba elu filosoofia ja ka minu filosoofia ei käi kuidagi kokku beebi jõuga millekski sundimisel, siis loomulikult ei hakka ma teda sinna potile tagasi suruma ega kuidagi kinni hoidma. Eks ma katsun tema tähelepanu mingite vidinatega kõrvale juhtida. Enne püstiajamise perioodi näiteks oli ta lahkelt nõus pikalt poti peal istuma ja vetsupaberi rulli sisuga mängima. See õnnis aeg kestis ikka nädalaid. Nüüd on ta juba suurem ja targem ning uurib asja paari päevaga läbi ja siis tuleb jälle midagi uut põnevat välja nuputada. Hambapastatuubid, hambaharjad, nöörijupid, taskurätikud, õhupumba voolikud... mõneks ajaks neist jagub, aga mitte pikalt.
Sel ajaperioodil saime me väga vähesed pissid potti. Siis hakkasin taas kasutama harjutamisaja süsteemi, kus panin endale rätiku alla ja lasin tal süles olles sinna pissida. Nii sai vähemalt asja edasi harjutatud ja mingidki pissid "kinni püütud".
Sama süsteemi (rätik all) kasutan ma ka öösiti. Päris mitmed korrad on õnnestunud juba tema pissi-eelse nihverdamise peale ärgata, ta sülle võtta ja siis seda häälitsust teha. Üldjuhul ta on selle peale kenasti ära pissinud, nii et saab põnni tagasi kuiva voodisse magama panna (ei.. ma ei pane teda ka muul juhul märga voodisse magama vaid vahetan sellisel juhul lihtsalt alusräti ja -lina ära... eksole...)
Nüüd hakkab püstiajamine oma uudsust kaotama. No ta on selles ka nii proff juba, et suudab paar sekundit ilma toeta lausa püsti seista - enne kui istukile potsatab ja selle peale suuuuurelt naeratab. Väga lahe reaktsioon minuarust :)
Aga et siis nüüd vaikselt on nõus juba rahulikumalt taas potil istuma. Vahepeal oli ta ka nohune ja siis ei lasknud tal palja pepuga ringi vuhveldada vaid hoidsin mähkmeid peal. Magamisjärgselt ja söömisjärgselt ikka käisime potil, aga muul ajal ma ei viitsinud hakata mähet alt ära ja peale tagasi kiskuma. Seda enam, et ma kasutan ju paelmähkmeid...
Nüüd sai nohu ka otsa, nii et natuke suhtun veel asjasse ettevaatusega ja poole päevast on mähe veel peal, aga mingi aja laseb ta taas palja pepuga ja katsume vaikselt seda pissimise rütmi taas kätte saada. Siin tuleb tunnistada, et mina ise olen mähkmeajaga laisaks muutunud ja tõden pärast järgmist loiku, et ohh, oli ju jah pikk aeg viimasest pissist möödas ja oleks võinud vaadata, kas ta potile midagi teha tahaks. Aga no eks ma vaikselt hakkan taas arenema.
Ühesõnaga. Asi toimib isegi minusuguse laisa ja mittejärjejekindla lähenemise juures. Kui seda teeks veel süsteemsemalt ja hoolsamalt, siis kindlasti oleks ka tulemused paremad. Aga jah, see on tõesti nii sürr tunne, kui tõstad selle pisikese olevuse potile, ütled talle "pssss" ja tema teeb selle peale pissi või kaka potti. Väga lahe, tuleb tunnistada. Hiljuti siin nohu-mähkmeajal tuli üks kaka mähkmesse... no seda pole juba mitu kuud juhtunud... väga häiriv oli selle nägemine... no et inimene peab istuma kaka sees, mis on mööda tema peput laiali määritud. Puhhhh.
Loodan, et te seda juttu söögiaja kõrvale lugema ei asunud. Tugevat närvi ja külma kõhtu selljuhul :)
Polegi ammu mähkmete teemal heietanud. Seis on selline, et pärast mähkmevaba elu raamatu lugemist olen siis vaikselt katsetanud meie põnni kah mähkmevaba(ma) elu poole suunata.
Teoorias käib siis selliste pisikeste põnnide harjutamine nii, et iga kord, kui ta pissib, teed spetsiifilist häält. Kui saad vähegi aru, et ta võiks kohe-kohe pissima hakata (pärast ärkamist, pärast söömist), siis tõstad teda ka kindlasse asendisse/kindlasse kohta (poti peale, kraanikausi kohale vms).
Teooria siis selles, et beebi hakkab seda asendit/kohta ja häält seostama pissimisega ning hiljem, kui ta sellesse asendisse tõsta ja seda häält teha, siis automaatselt hakkabki beebi pissima.
Ehk siis beebit mitte ei õpetata pissit kinni hoidma kuni ta potile jõuab vaid just pissit vabastama enne kui ta ise seda teeks.
No ja päris targad emmed õpivad oma lapse kehakeelt ja signaale lugema ning saavad aru, millal laps pissida tahab.
Mina nii tark emme ei ole. Et siis mina põnni kehakeelest mitte kuidagi kohe ei saa aru, millal ta pissida tahab. No mõni üksik kord olen tegelikult tabanud ennast mõttelt, et "kas ta äkki vist ehk võiks tahta pissida... aga mul niikuinii ei ole õigus ja pole mõtet hakata poti poole tormama" ja siis aru saada, et mul oli õigus. Arusaamine tavaliselt käib läbi selle, et ta mulle lahkesti sülle pissib.
Sülle saab ta mulle sellepärast pissida, et ta on enamus aega palja pepuga. Kuidas sa muidu teistmoodi aru saad, millal ta pissib, et siis seda spetsiifilist häält teha? Kui keegi oskab paremat viisi juhatada, siis andke tuld.
Kui tal mähe peal oleks siis:
a) ei saaks kuidagi aru, millal ta täpselt pissib (mis teha, kui ma blond ja rumal olen)
b) ei viitsiks seda mähet koguaeg ära kiskuda, et teda potile panna (sest laisk olen ma ka loomulikult)
Nüüd oleme siis umbes kolm kuud selle asjandusega tegelenud. Ja oma täielikuks hämmelduseks tuleb tunnistada, et ta ongi hakanud selle signaali peale pissima. Ma austaltöeldes ei uskunud, et minu laisk lähenemine ikkagi vilja võiks kanda. Ühesõnaga magamisjärgsed pissid ja söömisjärgsed pissid saame enamasti potti. Ja kakad saame praktiliselt kõik potti - siinkohal suur hurra tahkele toidule, sest pärast selle söömahakkamist muutusid igatunnised vedelad rinnapiimakakad kord-paar päevas toimuvateks asjalikeks junnideks (ja ma eespool hoiatasin teid.. oli ju nii.. et nüüd ei ole enam ahhetada ja ohhetada midagi.. ise olete süüdi, et ikkagi lugema hakkasite).
Tegelikult tuleks kasutada sõna "saime". Üksvahe läks elu juba suht ilusaks, aga siis avastas põnn, et jube lahe on ennast igast asjade najal püsti ajada. Kohe nii lahe, et millekski muuks, nagu näiteks poti peal istumiseks, aega ei jagu. Ehk siis niipea kui ta potile panna, siis kargab ta sealt püsti ja kukub mingi asja najal ennast püsti ajama. Kuna mähkmevaba elu filosoofia ja ka minu filosoofia ei käi kuidagi kokku beebi jõuga millekski sundimisel, siis loomulikult ei hakka ma teda sinna potile tagasi suruma ega kuidagi kinni hoidma. Eks ma katsun tema tähelepanu mingite vidinatega kõrvale juhtida. Enne püstiajamise perioodi näiteks oli ta lahkelt nõus pikalt poti peal istuma ja vetsupaberi rulli sisuga mängima. See õnnis aeg kestis ikka nädalaid. Nüüd on ta juba suurem ja targem ning uurib asja paari päevaga läbi ja siis tuleb jälle midagi uut põnevat välja nuputada. Hambapastatuubid, hambaharjad, nöörijupid, taskurätikud, õhupumba voolikud... mõneks ajaks neist jagub, aga mitte pikalt.
Sel ajaperioodil saime me väga vähesed pissid potti. Siis hakkasin taas kasutama harjutamisaja süsteemi, kus panin endale rätiku alla ja lasin tal süles olles sinna pissida. Nii sai vähemalt asja edasi harjutatud ja mingidki pissid "kinni püütud".
Sama süsteemi (rätik all) kasutan ma ka öösiti. Päris mitmed korrad on õnnestunud juba tema pissi-eelse nihverdamise peale ärgata, ta sülle võtta ja siis seda häälitsust teha. Üldjuhul ta on selle peale kenasti ära pissinud, nii et saab põnni tagasi kuiva voodisse magama panna (ei.. ma ei pane teda ka muul juhul märga voodisse magama vaid vahetan sellisel juhul lihtsalt alusräti ja -lina ära... eksole...)
Nüüd hakkab püstiajamine oma uudsust kaotama. No ta on selles ka nii proff juba, et suudab paar sekundit ilma toeta lausa püsti seista - enne kui istukile potsatab ja selle peale suuuuurelt naeratab. Väga lahe reaktsioon minuarust :)
Aga et siis nüüd vaikselt on nõus juba rahulikumalt taas potil istuma. Vahepeal oli ta ka nohune ja siis ei lasknud tal palja pepuga ringi vuhveldada vaid hoidsin mähkmeid peal. Magamisjärgselt ja söömisjärgselt ikka käisime potil, aga muul ajal ma ei viitsinud hakata mähet alt ära ja peale tagasi kiskuma. Seda enam, et ma kasutan ju paelmähkmeid...
Nüüd sai nohu ka otsa, nii et natuke suhtun veel asjasse ettevaatusega ja poole päevast on mähe veel peal, aga mingi aja laseb ta taas palja pepuga ja katsume vaikselt seda pissimise rütmi taas kätte saada. Siin tuleb tunnistada, et mina ise olen mähkmeajaga laisaks muutunud ja tõden pärast järgmist loiku, et ohh, oli ju jah pikk aeg viimasest pissist möödas ja oleks võinud vaadata, kas ta potile midagi teha tahaks. Aga no eks ma vaikselt hakkan taas arenema.
Ühesõnaga. Asi toimib isegi minusuguse laisa ja mittejärjejekindla lähenemise juures. Kui seda teeks veel süsteemsemalt ja hoolsamalt, siis kindlasti oleks ka tulemused paremad. Aga jah, see on tõesti nii sürr tunne, kui tõstad selle pisikese olevuse potile, ütled talle "pssss" ja tema teeb selle peale pissi või kaka potti. Väga lahe, tuleb tunnistada. Hiljuti siin nohu-mähkmeajal tuli üks kaka mähkmesse... no seda pole juba mitu kuud juhtunud... väga häiriv oli selle nägemine... no et inimene peab istuma kaka sees, mis on mööda tema peput laiali määritud. Puhhhh.
Loodan, et te seda juttu söögiaja kõrvale lugema ei asunud. Tugevat närvi ja külma kõhtu selljuhul :)
reede, 22. juuni 2012
Nõuded koduõppele erinevates (osa)riikides
Huvitav lugemine ühes blogis, kus esitati lugejatele küsimus nende riigis/osariigis kehtivate koduõppe nõuete kohta.
Link on siin.
Vastused on kommentaarides. Nagu näha, siis neil, kes vastavad, on enamasti asjad veel leebemad kui Eestis. Kohati piisab lihtsalt koduõppesoovist kord aastas teatamisest. Kohati tuleb täita aruannet, et näidata ära kindel arv "õppetööpäevi". Kohati tuleb esitada omapoolne ülevaade/kokkuvõte/portfoolio kord aastas.
Nii et Eestil veel arenguruumi on...
Link on siin.
Vastused on kommentaarides. Nagu näha, siis neil, kes vastavad, on enamasti asjad veel leebemad kui Eestis. Kohati piisab lihtsalt koduõppesoovist kord aastas teatamisest. Kohati tuleb täita aruannet, et näidata ära kindel arv "õppetööpäevi". Kohati tuleb esitada omapoolne ülevaade/kokkuvõte/portfoolio kord aastas.
Nii et Eestil veel arenguruumi on...
neljapäev, 21. juuni 2012
Blondiinist laevakapten
Nii.. nüüd on see tehtud. Eksam ilusti positiivselt seljataga. Ei olnud hullu midagi ega kedagi.. Ja nüüd siis ongi käes. Kui te satute mõne veekogu lähedale, siis hoidke igaks juhuks silmad lahti ja olge ettevaatlikumad kui muidu, sest blondiinil on nüüd kaptenipaberid käes (ok, tegelt dokument tuleb veel arkist sisse nõuda) ja ma võin nüüd juhtida kuni 24 meetrist laeva. Siinkohal mõelge korraks, mitu meetrit pikk on teie kõige suurem tuba... ja siis korrutage see vastava arvuga, et 24 täis saada... ja siis pange sinna blondiin rooli... eksole. See laev võib olla nii mootoriga kui purjega ning ma võin seda laeva juhtida nii sisevetel kui mere peal ükskõik millises maailmanurgas. Nii et ei ole te kusagil kaitstud :)
Lahe... kui nüüd välja mõtleks, et kus ja kuidas tegelikult ka laevajuhtimise selgeks saaks. See eksam käis rohkem teooria ja reeglite kohta - sisevete märgistus sildadel ja laevateedel, meremärgid, laevatuled, signaallipud, päevamärgid, helisignaalid, hädavarustus, teeandmise reeglid, piiratud nähtavuses liikumise reeglid jne jne jne. Sõlmed ja kaardil navigeerimine ka loomulikult. Aga et seda päris juhtimise osa on natuke napivõitu. Mootorpaadiga nii paarkümmend minutit - sellega tegelt sai enamik vajalikke võtteid selgeks, nii et pisema padiga võiks vabalt kohe sõitma minna. Aga vot see tegelik armastus ehk purjetamine õppesõiduks olnud mõne tunniga (ja regatil oldud paarikümne tunniga :) küll kaptenitaset kuidagi kohe välja ei anna. Koolitaja, väga kogenud purjetaja, ütles ka kohe alguses, et purjetamist niimoodi kuidagi selgeks ei saa. Ok, kapteni käsu järgi genu pautimist oskan ma nüüd hästi, aga see on ainult kübeke meres. Õnneks on olemas seltskond, kellega koos purjetama käimas hakata ja kelle ajusid selles osas nokkida saab.
Minu meretaluvus sai nädalavahetusel ära testitud, nüüd tuleb asuda tõsisemalt testima ka õppurite ja põnni oma. Eelmine suvi sai õppuritega korra paaritunnisel sõidul käidud... tuult oli korralikult ja lainet ka. Nii et õppurid nüüd teavadki, et õige purjetamine käib sellise laevaga, kus parras on pidevalt vees ja paat mõnusalt viltu. Selle reisi pidasid nad kenasti vastu. Augustis oleks üks pikem sõit nendega soolas, ühe laheda sihtkohaga, kui vähegi õnneks läheb. Hoime pöialt.
Suvi võib alata :)
Lahe... kui nüüd välja mõtleks, et kus ja kuidas tegelikult ka laevajuhtimise selgeks saaks. See eksam käis rohkem teooria ja reeglite kohta - sisevete märgistus sildadel ja laevateedel, meremärgid, laevatuled, signaallipud, päevamärgid, helisignaalid, hädavarustus, teeandmise reeglid, piiratud nähtavuses liikumise reeglid jne jne jne. Sõlmed ja kaardil navigeerimine ka loomulikult. Aga et seda päris juhtimise osa on natuke napivõitu. Mootorpaadiga nii paarkümmend minutit - sellega tegelt sai enamik vajalikke võtteid selgeks, nii et pisema padiga võiks vabalt kohe sõitma minna. Aga vot see tegelik armastus ehk purjetamine õppesõiduks olnud mõne tunniga (ja regatil oldud paarikümne tunniga :) küll kaptenitaset kuidagi kohe välja ei anna. Koolitaja, väga kogenud purjetaja, ütles ka kohe alguses, et purjetamist niimoodi kuidagi selgeks ei saa. Ok, kapteni käsu järgi genu pautimist oskan ma nüüd hästi, aga see on ainult kübeke meres. Õnneks on olemas seltskond, kellega koos purjetama käimas hakata ja kelle ajusid selles osas nokkida saab.
Minu meretaluvus sai nädalavahetusel ära testitud, nüüd tuleb asuda tõsisemalt testima ka õppurite ja põnni oma. Eelmine suvi sai õppuritega korra paaritunnisel sõidul käidud... tuult oli korralikult ja lainet ka. Nii et õppurid nüüd teavadki, et õige purjetamine käib sellise laevaga, kus parras on pidevalt vees ja paat mõnusalt viltu. Selle reisi pidasid nad kenasti vastu. Augustis oleks üks pikem sõit nendega soolas, ühe laheda sihtkohaga, kui vähegi õnneks läheb. Hoime pöialt.
Suvi võib alata :)
kolmapäev, 20. juuni 2012
Lihtsalt
Põnn on hetkel tõbine. Ei midagi väga hullu. Väike palavik ja vesine nina. Ei saa aru, kust ja mis ja miks. Aga piisav, et temaga käed-jalad tegevust täis oleks, sest olek on tal ikka kehvem ja seega hellust ja tähelepanu vajab rohkem. Ninapühkimise ja muust sellisest tegelusest rääkimata.
Kogu järelejääv väike vaba aeg läheb aga õppimisele. Homme on eksam. Kui selle ära teen, siis saab blondiin täiesti ajuvabalt õiguse juhtida kuni 24 meetri pikkust väikelaeva igal pool maailmanurgas. Nii et parem olge siis vee peal ettevaatlikud.
Muidu kulgeb tihedalt ja lõbusalt. Reede õhtul käis meil külas Tikker koos oma perega. Ääretult lahe olemine oli. Põnnid on tal igati vahvad tegelased ja nendega sai igast nalja. Ise saime ka ikka vahepeale juttu ajada maast ja ilmast. Mehed ajasid vahepeal meesteasju ning vahepeal lobasid ka meiega. Nüüd siis tuleb kunagi vastukülaskäigule minna :)
Laupäeva lõunast saatsime külalised teele. Neil oli väga tihe programm plaanis, eks siis ehk varsti kuulda/lugeda ole, kui palju sellest neil tehtud sai...
Ja tegelt asusime siis kohe ka ise mehega teele... Tallinnasse purjetama. Oi kui palju nalja seal veel sai... Kokku olime vee peal siis laupäeva õhtul kella kuuest kuni pühapäeva päeval kella kolme-neljani (selleks ajaks oli kellaaeg juba tähtsuse minetanud, nii et täpselt ei tea). Vahepeal käisime pooleks tunniks maa peal ka.. korraks saime kuivad riidedki selga ja siis tuli taas märgadesse pugeda, et täienenud seltskonnaga uuesti merele minna.
Aga lahe oli. Sai Matverele ja Tättele lehvitatud ja neil nina eest mööda purjetatud. Sai kuni 15 m/s tuult nauditud ja mõned korrad purjeka ikka korralikult kreeni, nii et oli tegu peal püsimisega.
Ma ausõna enam ei imesta, et meremeestel nii palju jutte rääkida on. Juba selle vähese ajaga, mis me purjetamas olime, sai nii palju erinevaid sündmusi ja elamusi üle elatud, et juttu jätkuks kauemaks. No näiteks kasvõi selline väike seik, kui purjeregati stardipaugu järel üks meeskonnaliige kaks otsa sassi ajas ja kogemata purje alla lasi... te ei taha teada, mis sõnad kaptenil (kes on ääretult lahe ja rahulik inimene) järgmised pool tundi tema suunas huultelt tulid :)
Ühesõnaga... nüüd ma siin õpin ja lapin lapsi kokku. Lisaks põnni löss olemisele sai tütar vahepeal ühe taksi käest hammustada ja siiani ravitseme haava - alguses lootsime ise hakkama saada, aga paari päevaga oli selge, et tuleb ikka arsti juurest natuke asisemaid rohtusid tuua... nüüd vähemalt paraneb asi silmnähtavalt.
Ja kui eksam tehtud ja lapsed kokku lapitud, siis tulevad juba uued plaanid peale :)
Kogu järelejääv väike vaba aeg läheb aga õppimisele. Homme on eksam. Kui selle ära teen, siis saab blondiin täiesti ajuvabalt õiguse juhtida kuni 24 meetri pikkust väikelaeva igal pool maailmanurgas. Nii et parem olge siis vee peal ettevaatlikud.
Muidu kulgeb tihedalt ja lõbusalt. Reede õhtul käis meil külas Tikker koos oma perega. Ääretult lahe olemine oli. Põnnid on tal igati vahvad tegelased ja nendega sai igast nalja. Ise saime ka ikka vahepeale juttu ajada maast ja ilmast. Mehed ajasid vahepeal meesteasju ning vahepeal lobasid ka meiega. Nüüd siis tuleb kunagi vastukülaskäigule minna :)
Laupäeva lõunast saatsime külalised teele. Neil oli väga tihe programm plaanis, eks siis ehk varsti kuulda/lugeda ole, kui palju sellest neil tehtud sai...
Ja tegelt asusime siis kohe ka ise mehega teele... Tallinnasse purjetama. Oi kui palju nalja seal veel sai... Kokku olime vee peal siis laupäeva õhtul kella kuuest kuni pühapäeva päeval kella kolme-neljani (selleks ajaks oli kellaaeg juba tähtsuse minetanud, nii et täpselt ei tea). Vahepeal käisime pooleks tunniks maa peal ka.. korraks saime kuivad riidedki selga ja siis tuli taas märgadesse pugeda, et täienenud seltskonnaga uuesti merele minna.
Aga lahe oli. Sai Matverele ja Tättele lehvitatud ja neil nina eest mööda purjetatud. Sai kuni 15 m/s tuult nauditud ja mõned korrad purjeka ikka korralikult kreeni, nii et oli tegu peal püsimisega.
Ma ausõna enam ei imesta, et meremeestel nii palju jutte rääkida on. Juba selle vähese ajaga, mis me purjetamas olime, sai nii palju erinevaid sündmusi ja elamusi üle elatud, et juttu jätkuks kauemaks. No näiteks kasvõi selline väike seik, kui purjeregati stardipaugu järel üks meeskonnaliige kaks otsa sassi ajas ja kogemata purje alla lasi... te ei taha teada, mis sõnad kaptenil (kes on ääretult lahe ja rahulik inimene) järgmised pool tundi tema suunas huultelt tulid :)
Ühesõnaga... nüüd ma siin õpin ja lapin lapsi kokku. Lisaks põnni löss olemisele sai tütar vahepeal ühe taksi käest hammustada ja siiani ravitseme haava - alguses lootsime ise hakkama saada, aga paari päevaga oli selge, et tuleb ikka arsti juurest natuke asisemaid rohtusid tuua... nüüd vähemalt paraneb asi silmnähtavalt.
Ja kui eksam tehtud ja lapsed kokku lapitud, siis tulevad juba uued plaanid peale :)
esmaspäev, 11. juuni 2012
120 koduõppe blogi
Hetkel on käimas internetis parima koduõppeblogi hääletus. Loomulikult ingliskeelsete oma.
Hääletamiseks on kokku pandud nimekiri 120-st koduõppeblogist. Mis alusel nad seda teinud on, seda ma kosta ei oska, mitmed, mis mulle meeldivad, seal kirjas ei olnud (vähemalt esialgselt ülevaaamisel silma ei torganud) aga lugemist jagub. Nii et kui keegi tunneb huvi ingliskeelsete koduõppeblogide kohta, siis siit saab hea ülevaate - nimekirjas on toodud ka blogi lühitutvustus.
Ja loomulikult on nad seal järjestatud häälte paremuse järgi, nii et saab sealt kohe ka vihjeid suurimate fännidega blogide kohta.
Hääletamiseks on kokku pandud nimekiri 120-st koduõppeblogist. Mis alusel nad seda teinud on, seda ma kosta ei oska, mitmed, mis mulle meeldivad, seal kirjas ei olnud (vähemalt esialgselt ülevaaamisel silma ei torganud) aga lugemist jagub. Nii et kui keegi tunneb huvi ingliskeelsete koduõppeblogide kohta, siis siit saab hea ülevaate - nimekirjas on toodud ka blogi lühitutvustus.
Ja loomulikult on nad seal järjestatud häälte paremuse järgi, nii et saab sealt kohe ka vihjeid suurimate fännidega blogide kohta.
pühapäev, 10. juuni 2012
Koduõpe ja ülikool
Paljud inimesed muretsevad, et kas koduõppel ikka saab piisavalt hea hariduse, et selle pealt ülikooli minna.
Seda olen ka varem maininud, aga siin siis veel üks artikkel sellest, kuidas uuringute andmetel on koduõppelapsed väga hästi ülikooliks ette valmistatud. Nende keskmised näitajad nii sissesaamise osas kui ülikoolis keskmiste hinnete osas on kõrgemad kui koolist tulnud noortel. Lisaks on nad ka sotsiaalsete oskuste poolest paremad. .
Ja see käib ka selliste koduõppelaste kohta, kes on ka keskkooli osa läbinud koduõppena. See hetkel Eestis seaduslik ei ole - meil on praegu koduõpe lubatud kuni üheksanda klassi lõpuni. Eks seegi ole edasiareng, sest veel mõni aeg tagasi oli koduõoe lubatud ainult kuuenda klassi lõpuni.
Aga tegelikult on maailmas käima liikumine, mida üldnimetajana kutsutakse "open source education"'iks. See tähendab, et ülikoolid üle kogu maailma teevad tasuta kättesaadavaks oma õppematerjale. Sealhulgas ka maailma tippülikoolid. Lisaks on tekkinud hulk liikumisi, mis ongi suunatud just sellisele "avatud õppematerjalide" loomisele. Nii et väga hea tahtmise juures on võimalik juba saada väga sügavaid teadmisi ilma konkreetsesse ülikooli astumata.
Üks koht, mis on antud teemale pühendunud on UnCollege ning nende linkide leheküljelt saab viiteid väga paljudele teistele kohtadele, kust erinevat õppematerjali kätte saab (sh Yale, Harvard, MIT, Stanford jne).
Nii et koduõppest saab väga edukalt minna ülikooli ning vaikselt on suund liikumas ka ülikoolitasemel "koduõppe" poole. Eks kaeme, mis sellest kõigest välja tuleb....
Seda olen ka varem maininud, aga siin siis veel üks artikkel sellest, kuidas uuringute andmetel on koduõppelapsed väga hästi ülikooliks ette valmistatud. Nende keskmised näitajad nii sissesaamise osas kui ülikoolis keskmiste hinnete osas on kõrgemad kui koolist tulnud noortel. Lisaks on nad ka sotsiaalsete oskuste poolest paremad. .
Ja see käib ka selliste koduõppelaste kohta, kes on ka keskkooli osa läbinud koduõppena. See hetkel Eestis seaduslik ei ole - meil on praegu koduõpe lubatud kuni üheksanda klassi lõpuni. Eks seegi ole edasiareng, sest veel mõni aeg tagasi oli koduõoe lubatud ainult kuuenda klassi lõpuni.
Aga tegelikult on maailmas käima liikumine, mida üldnimetajana kutsutakse "open source education"'iks. See tähendab, et ülikoolid üle kogu maailma teevad tasuta kättesaadavaks oma õppematerjale. Sealhulgas ka maailma tippülikoolid. Lisaks on tekkinud hulk liikumisi, mis ongi suunatud just sellisele "avatud õppematerjalide" loomisele. Nii et väga hea tahtmise juures on võimalik juba saada väga sügavaid teadmisi ilma konkreetsesse ülikooli astumata.
Üks koht, mis on antud teemale pühendunud on UnCollege ning nende linkide leheküljelt saab viiteid väga paljudele teistele kohtadele, kust erinevat õppematerjali kätte saab (sh Yale, Harvard, MIT, Stanford jne).
Nii et koduõppest saab väga edukalt minna ülikooli ning vaikselt on suund liikumas ka ülikoolitasemel "koduõppe" poole. Eks kaeme, mis sellest kõigest välja tuleb....
neljapäev, 7. juuni 2012
Ärijuhtimise bestseller soovitab vabaõpet (ehk unschoolingut)
Lõpetasin äsja ühe väga põneva ja mõtlemapaneva raamatu lugemise. Raamatuks on Daniel H. Pink'i "Liikumapanev jõud". Kust ma võtan õiguse seda bestselleriks nimetada... aga sellesama just antud lingi alt toodud teksti pärast, mis ütleb järgmist.
„Liikumapanev jõud“ on New York Timesi, BusinessWeeki , Wall Street Journali, Boston Globe’i , Los Angeles Timesi, Washington Posti, San Francisco Chronicle’i, Publishers Weekly bestseller. Amazon.com ja Fast Company valisid selle aasta äriraamatuks.
Et siis päris hea raamat, kas pole nii... Ja tegelikult ka... on tõesti ääretult hea raamat. Räägib inimeste sisemisest motivatsioonist - kuidas seda toetada ja mis seda hävitab. Põhineb kõik asjalike inimeste asjalikel teaduslikel uuringutel.
Animeeritud lühikokkuvõte ühest autori kõnest antud teemal saab vaadata siit (mulle jätkuvalt meeldivad RSA animeeritud kõned).
Keskendub raamat peamiselt ärimaailmale ja seal kasutatavale preemiate süsteemile. Aga üks sektsioon raamatust on pühendatud ka laste arengule ja koolile.
Paar lõiku raamatust selle kohta.
"... Aga kahjuks on ka siin - täpselt nagu äris - ebakõla selle vahel, mida teaduses teatakse ja mida koolides tehakse. Teadus teab, et kui lubate koolieelikule pildi joonistamise eest ahvatleva auhinna, siis tõenäoliselt joonistab ta teile küll pildi, kuid kaotab seejärel joonistamise vastu igasuguse huvi. Ometi liiguvad paljud koolid isegi sellise tõestusmaterjali olemasolul vales suunas, olgugi et maailma majanduses vajatakse järjest rohkem mitterutiinsete, loominguliste, konteptuaalsete võimetega inimesi. Koolid panevad ülisuurt rõhku rutiinile, õigetele vastustele ja standardsusele. Lisaks loobivad nad kilode kaupa "kui-nii-siis-naa" preemiaid - raamatute lugemise eest pitsa, kooli kohaleilmumise eest iPod, kontrolltööde heade tulemuste eest sularaha jne. Me sunnime õpilasi alluma, selle asemel et innustada neid huvituma."
ja siis järgmine lõik (märkuseks et unschoolingut tõlgitakse eesti keelde kui vabaõpet)
"Võtke eeskuju vabaõppest.
Ühendriikides on viimase kahekümne aasta jooksul märkimisväärselt populaarsust kogunud koduõppe liikumine. Selle sees on kõige hoogsam olnud aga vabaõppe liikumine. Vabaõppe puhul ei järgi perekonnad tavapärast õppeprogrammi, vaid lasevad oma lapsel avastada ja õppida seda, mis teda huvitab. Vabaõppe liikumine on üks esimesi kasvatusmeetodeid, kus kasutatakse I-tüüpi lähenemist. See edendab iseseisvust, lubades lastel ise otsustada, mida ja kuidas nad õpivad. Samuti edendab see meisterlikkust, kuna lapsed võivad veeta neid huvitava teema juures nii palju aega, kui ise tahavad, ja minna nii sügavuti, kui soovivad. Isegi kui vabaõpe ei sobi teile või teie lastele, saate sellest haridusuuendusest siiski mõndagi kõrva taha panna. Alustuseks lugege John Taylor Gatto vapustavat raamatut "Dumbing Us Down" või visake pilk peale Home Education Magazine'ile ja selle veebiväljaandele. Seejärel uurige veel mõnda paljudest vabaõppe veebilehtedest. Rohkem informatsiooni aadressidel www.homeedmag.com, www.unschooling.com ja www.sandradodd.com/unschooling."
Noh... mist te selle peale kostate... ah.. :)
Lisaks annab ta hulga linke huvitavate koolide kohta, mis teevad asju teistmoodi kui tavalised koolid. Need lingid on järgmised (ma ise pole ka veel jõudnud kõiki läbi uurida, nii et hea siia omale checklistiks panna).
* Big Picture Learning. www.bigpicture.org (raamatu autor kuulub ka selle organisatsiooni juhtkonda)
* Sudbury Valley kool. www.sudval.org
* The Tinkering School. www.tinkeringschool.com
* Puget Soundi kogukonnakool. www.pscs.org
* Montessori koolid, Reggio Emilia õppimisfilosoofia ning waldorfkoolid. www.montessori-ami.org, www.montessori.org, www.amshq.org, www.reggioalliance.org ja www.whywaldorfworks.org
Lisaks antud raamatule oil just äsja Postimehes üks väga põnev artikkel õppimisest ja õpetamisest. Mare Taagepera kirjutab seal avastusõppest. Soovitan lugeda nii seda artiklit ennast kui ka seal viidatud Avastustee lehekülge, mis Eestis avastusõppega tegeleb.
Nii et lugemist ja uurimist jagub :)
„Liikumapanev jõud“ on New York Timesi, BusinessWeeki , Wall Street Journali, Boston Globe’i , Los Angeles Timesi, Washington Posti, San Francisco Chronicle’i, Publishers Weekly bestseller. Amazon.com ja Fast Company valisid selle aasta äriraamatuks.
Et siis päris hea raamat, kas pole nii... Ja tegelikult ka... on tõesti ääretult hea raamat. Räägib inimeste sisemisest motivatsioonist - kuidas seda toetada ja mis seda hävitab. Põhineb kõik asjalike inimeste asjalikel teaduslikel uuringutel.
Animeeritud lühikokkuvõte ühest autori kõnest antud teemal saab vaadata siit (mulle jätkuvalt meeldivad RSA animeeritud kõned).
Keskendub raamat peamiselt ärimaailmale ja seal kasutatavale preemiate süsteemile. Aga üks sektsioon raamatust on pühendatud ka laste arengule ja koolile.
Paar lõiku raamatust selle kohta.
"... Aga kahjuks on ka siin - täpselt nagu äris - ebakõla selle vahel, mida teaduses teatakse ja mida koolides tehakse. Teadus teab, et kui lubate koolieelikule pildi joonistamise eest ahvatleva auhinna, siis tõenäoliselt joonistab ta teile küll pildi, kuid kaotab seejärel joonistamise vastu igasuguse huvi. Ometi liiguvad paljud koolid isegi sellise tõestusmaterjali olemasolul vales suunas, olgugi et maailma majanduses vajatakse järjest rohkem mitterutiinsete, loominguliste, konteptuaalsete võimetega inimesi. Koolid panevad ülisuurt rõhku rutiinile, õigetele vastustele ja standardsusele. Lisaks loobivad nad kilode kaupa "kui-nii-siis-naa" preemiaid - raamatute lugemise eest pitsa, kooli kohaleilmumise eest iPod, kontrolltööde heade tulemuste eest sularaha jne. Me sunnime õpilasi alluma, selle asemel et innustada neid huvituma."
ja siis järgmine lõik (märkuseks et unschoolingut tõlgitakse eesti keelde kui vabaõpet)
"Võtke eeskuju vabaõppest.
Ühendriikides on viimase kahekümne aasta jooksul märkimisväärselt populaarsust kogunud koduõppe liikumine. Selle sees on kõige hoogsam olnud aga vabaõppe liikumine. Vabaõppe puhul ei järgi perekonnad tavapärast õppeprogrammi, vaid lasevad oma lapsel avastada ja õppida seda, mis teda huvitab. Vabaõppe liikumine on üks esimesi kasvatusmeetodeid, kus kasutatakse I-tüüpi lähenemist. See edendab iseseisvust, lubades lastel ise otsustada, mida ja kuidas nad õpivad. Samuti edendab see meisterlikkust, kuna lapsed võivad veeta neid huvitava teema juures nii palju aega, kui ise tahavad, ja minna nii sügavuti, kui soovivad. Isegi kui vabaõpe ei sobi teile või teie lastele, saate sellest haridusuuendusest siiski mõndagi kõrva taha panna. Alustuseks lugege John Taylor Gatto vapustavat raamatut "Dumbing Us Down" või visake pilk peale Home Education Magazine'ile ja selle veebiväljaandele. Seejärel uurige veel mõnda paljudest vabaõppe veebilehtedest. Rohkem informatsiooni aadressidel www.homeedmag.com, www.unschooling.com ja www.sandradodd.com/unschooling."
Noh... mist te selle peale kostate... ah.. :)
Lisaks annab ta hulga linke huvitavate koolide kohta, mis teevad asju teistmoodi kui tavalised koolid. Need lingid on järgmised (ma ise pole ka veel jõudnud kõiki läbi uurida, nii et hea siia omale checklistiks panna).
* Big Picture Learning. www.bigpicture.org (raamatu autor kuulub ka selle organisatsiooni juhtkonda)
* Sudbury Valley kool. www.sudval.org
* The Tinkering School. www.tinkeringschool.com
* Puget Soundi kogukonnakool. www.pscs.org
* Montessori koolid, Reggio Emilia õppimisfilosoofia ning waldorfkoolid. www.montessori-ami.org, www.montessori.org, www.amshq.org, www.reggioalliance.org ja www.whywaldorfworks.org
Lisaks antud raamatule oil just äsja Postimehes üks väga põnev artikkel õppimisest ja õpetamisest. Mare Taagepera kirjutab seal avastusõppest. Soovitan lugeda nii seda artiklit ennast kui ka seal viidatud Avastustee lehekülge, mis Eestis avastusõppega tegeleb.
Nii et lugemist ja uurimist jagub :)
Igatsus vähema järele
Enamasti oleme me harjunud igatsema enamat... suuremat... rohkemat... mina igatahes.
Aga nüüd olen jõudnud aega, kus ma hoopis igatsen vähemat. Eelkõige kahte asja.... väiksemat kodu ja vähem asju...
See on eriti kummaline asjaolu valguses, et olen eluaeg igatsenud oma maja. Progress lapsepõlve kahetoalisest pisikesest korterist praegusesse ridaelamusse on küll suur, aga siiski pole veel tegu selle "päris oma majaga". Eelkõige seondub mul oma maja unistus võimalusega varahommikul hommikumantlis ja paljajalu võtta kaasa tass sooja teega ning minna kastese muru peale jalutama ja oma teed nautima.... see oleks ülim nauding. (tee sellepärast, et kohvi ma ei joo, paljajalu sellepärast, et ema juba lapsest peale rääkis mulle, kui mõnus ja kasulik on paljajalu hommikukaste sees kõndida ning hommikumantel selle pärast, et tegelikku varianti ei ole viisakas blogisse kirja panna.... no ja tegelt ega väga soojad meil hommikud enamasti ei ole, nii et võib marjaks ära kuluda küll...)
Praegu aga... praegu kulub niiiii suur osa energiast selle 180 ruutmeetrise ridaelamu koristamisele, et see on tõsiselt tüütu. Elu koos lastekarja, loomaaia ning varustajast mehega (kellele meeldib osta harva, aga see-eest umbes poole aasta varud korraga... mis tuleb siis kuhugi ära paigutada).... Praegu on tänu põnnile veel eriti palju, mida koristada ja eriti oluline, et oleks koristatud. Ma pesen hetkel iga päev vähemalt kaks masinatäit pesu (üks on põnni öine varustus ja teine masinatäis on siis tegelikud pere riided), ma pühin põrandaid iga päev (uskuge mind, varem seda ei juhtunud mitte) ning pesen neid mitmeid kordi nädalas (osaliselt tegelikult mitmeid kordi päevas, aga need on lokaalsed pesemised). Koer annab oma panuse liiva ja prahi tuppatoomisega, linnud ja närilised ajavad igale poole saepuru ja toitu (ja muud). Lapsed vähemalt on õnneks suuremast liivakastiajast väljas (ja põnn veel pole sinna jõudnud)... siis olid ju jalanõud ja taskud suuri liivahunnikuid täis, mis valvsusest hoolimata ikkagi ennast tuppa suutsid sokutada...
Ja see asjade ärapanemise teema... oehh... sellel ei ole ei otsa ega äärt. No mina aru ei saa, kust need asjad meile ilmuvad. Neid lihtsalt on kõik kohad täis... saad kusagilt ühe otsa korda, siis on kõik muu juba suuri asjadekuhilaid täis. Puhaste riiete hunnikute (no kes neid viitsib sorteerida ja kappidesse lapata) ja ajalehtede/ajakirjade hunnikute üle ma ei üllatu... aga need on ainult pisikene osa sellest, mis kõik muudkui kerkib ja kerkib nagu seitsmepealine lohe.
Iseenesest kohti on majas palju, kuhu asju panna... aga... need on juba asju täis... ja kuhjaga. Jõudumööda ma muudkui käin ka kappe ja sahtleid tuulutamas ja ükshaaval teen seal hävitustööd, aga jällegi on tegu seitsmepealise lohega ja uued pead muudkui kasvavad.
Iseenesest võiks ju võtta kätte ja suhteliselt puhta vuugi teha... ära visata ja ära anda kõik, mida pole nii paar aastat kasutanud. Minu viimaste aastate ülekaalulisust arvestades saaks niimoodi lahti pea 90%st minu riidekapi sisust näiteks :)
Aga siis tuleb mängu see koi minu sees... ja ilmselt osaliselt ka nõukaaegne pärand... "aga äkki seda läheb ikka kunagi vaja" ning põhiline tegelikult "miks visata/anda ära korralikku asja ja siis selle asemel suure raha eest uusi ostma hakata"....
Ja kui ma sellest esimesest häälest olen hakanud lahti saama (no tõesti... tegelikult meil on poed asju täis ja kui siis tõesti peaks midagi vaja minema, mida pole küll viimased 10, 15, 20 jne aastat vaja läinud, siis suure tõenäosusega saab seda poest osta.. erinevalt nõukaajast)... siis see "koi" pool on väga tugevalt küljes... ja ega liiga teda ära saata ka ei taha, sest mõttetult laristama ka ju ei soovi hakata.
Vahepeal mängin romantilise mõttega minna ajutiselt elama linna üürikasse. Vaja oleks kahte väikest magamistuba ning ühte suurt köök-elutuba, kus siis tegelik elu käiks. Asju võtaks sinna täpselt ainult nii palju kui tõesti ka reaalselt kasutame. Ja mina, kes ma alati olen linnavastane olnud... nüüd on mulle mõte linnamelust meeldima hakanud. Seda eriti just koduõppe raames. Küll siis oleks lihtne igasuguseid kultuurilisi ja meelelahutuslikke tegevusi kogeda, igast üritustel käia ning ringides/trennides osaleda. Raamatukogust rääkimata. Praegu on igakordne linnaskäimine ikka tõsine ettevõtmine ja väga tihti seda teha ei viitsi....
Aga jah.. see oleks kindlasti ainult ajutine lahendus. Sest siis toimiks praegune kodu "laoruumina", kus kõiki varusid hoida. Muidu peaks vist oma linnakorteri kõrvale üürima teise korteri, kus seda kõike hoida. No näiteks viis paari mäesuusasaapaid ja kahed mäesuusad ja neli mäesuusakiivrit ja siis veel lugematu arv murdmaasuusasaapaid ja veel lugematum arv murdmaasuuski ja keppe (no õnneks ei ole seal kiivreid) ja siis jalgrattad ja kiivrid ja rulluisud ja kaitsed ja päris uisud ja kelgud ja minu mootorratas ja kogu sinna juurde kuuluv riietus/kiiver/jalatsid ja mehe purjetamise riietus ja jalatsid (no ja varsti minu omad ka, eksole) ja siis veel matkavarustus ja mehe golfivarustus ja vennast jäänud purjelau(a)d ja ... raamatutest ma parem ei räägigi... ja... oehh.. nojah.. ühesõnaga seda tavaari ikka jagub ja täitsa leiab (peaaegu) see kõik aasta jooksul kasutust ka... nii et minu unistus väiksest kodust ja vähestest asjadest jääbki imselt romantiliseks unistuseks, sest kõigist neist tegevustest ka loobuda ei taha ning igakordseks kasutamiseks kusagilt midagi laenutama ka ei taha hakata...
samas arenguruumi asjade vähendamisel on veel piisavalt... eriti just selle va riietuse ning igast kodutarvete osas...
ja unistada ju võib... eksole :)
Aga nüüd olen jõudnud aega, kus ma hoopis igatsen vähemat. Eelkõige kahte asja.... väiksemat kodu ja vähem asju...
See on eriti kummaline asjaolu valguses, et olen eluaeg igatsenud oma maja. Progress lapsepõlve kahetoalisest pisikesest korterist praegusesse ridaelamusse on küll suur, aga siiski pole veel tegu selle "päris oma majaga". Eelkõige seondub mul oma maja unistus võimalusega varahommikul hommikumantlis ja paljajalu võtta kaasa tass sooja teega ning minna kastese muru peale jalutama ja oma teed nautima.... see oleks ülim nauding. (tee sellepärast, et kohvi ma ei joo, paljajalu sellepärast, et ema juba lapsest peale rääkis mulle, kui mõnus ja kasulik on paljajalu hommikukaste sees kõndida ning hommikumantel selle pärast, et tegelikku varianti ei ole viisakas blogisse kirja panna.... no ja tegelt ega väga soojad meil hommikud enamasti ei ole, nii et võib marjaks ära kuluda küll...)
Praegu aga... praegu kulub niiiii suur osa energiast selle 180 ruutmeetrise ridaelamu koristamisele, et see on tõsiselt tüütu. Elu koos lastekarja, loomaaia ning varustajast mehega (kellele meeldib osta harva, aga see-eest umbes poole aasta varud korraga... mis tuleb siis kuhugi ära paigutada).... Praegu on tänu põnnile veel eriti palju, mida koristada ja eriti oluline, et oleks koristatud. Ma pesen hetkel iga päev vähemalt kaks masinatäit pesu (üks on põnni öine varustus ja teine masinatäis on siis tegelikud pere riided), ma pühin põrandaid iga päev (uskuge mind, varem seda ei juhtunud mitte) ning pesen neid mitmeid kordi nädalas (osaliselt tegelikult mitmeid kordi päevas, aga need on lokaalsed pesemised). Koer annab oma panuse liiva ja prahi tuppatoomisega, linnud ja närilised ajavad igale poole saepuru ja toitu (ja muud). Lapsed vähemalt on õnneks suuremast liivakastiajast väljas (ja põnn veel pole sinna jõudnud)... siis olid ju jalanõud ja taskud suuri liivahunnikuid täis, mis valvsusest hoolimata ikkagi ennast tuppa suutsid sokutada...
Ja see asjade ärapanemise teema... oehh... sellel ei ole ei otsa ega äärt. No mina aru ei saa, kust need asjad meile ilmuvad. Neid lihtsalt on kõik kohad täis... saad kusagilt ühe otsa korda, siis on kõik muu juba suuri asjadekuhilaid täis. Puhaste riiete hunnikute (no kes neid viitsib sorteerida ja kappidesse lapata) ja ajalehtede/ajakirjade hunnikute üle ma ei üllatu... aga need on ainult pisikene osa sellest, mis kõik muudkui kerkib ja kerkib nagu seitsmepealine lohe.
Iseenesest kohti on majas palju, kuhu asju panna... aga... need on juba asju täis... ja kuhjaga. Jõudumööda ma muudkui käin ka kappe ja sahtleid tuulutamas ja ükshaaval teen seal hävitustööd, aga jällegi on tegu seitsmepealise lohega ja uued pead muudkui kasvavad.
Iseenesest võiks ju võtta kätte ja suhteliselt puhta vuugi teha... ära visata ja ära anda kõik, mida pole nii paar aastat kasutanud. Minu viimaste aastate ülekaalulisust arvestades saaks niimoodi lahti pea 90%st minu riidekapi sisust näiteks :)
Aga siis tuleb mängu see koi minu sees... ja ilmselt osaliselt ka nõukaaegne pärand... "aga äkki seda läheb ikka kunagi vaja" ning põhiline tegelikult "miks visata/anda ära korralikku asja ja siis selle asemel suure raha eest uusi ostma hakata"....
Ja kui ma sellest esimesest häälest olen hakanud lahti saama (no tõesti... tegelikult meil on poed asju täis ja kui siis tõesti peaks midagi vaja minema, mida pole küll viimased 10, 15, 20 jne aastat vaja läinud, siis suure tõenäosusega saab seda poest osta.. erinevalt nõukaajast)... siis see "koi" pool on väga tugevalt küljes... ja ega liiga teda ära saata ka ei taha, sest mõttetult laristama ka ju ei soovi hakata.
Vahepeal mängin romantilise mõttega minna ajutiselt elama linna üürikasse. Vaja oleks kahte väikest magamistuba ning ühte suurt köök-elutuba, kus siis tegelik elu käiks. Asju võtaks sinna täpselt ainult nii palju kui tõesti ka reaalselt kasutame. Ja mina, kes ma alati olen linnavastane olnud... nüüd on mulle mõte linnamelust meeldima hakanud. Seda eriti just koduõppe raames. Küll siis oleks lihtne igasuguseid kultuurilisi ja meelelahutuslikke tegevusi kogeda, igast üritustel käia ning ringides/trennides osaleda. Raamatukogust rääkimata. Praegu on igakordne linnaskäimine ikka tõsine ettevõtmine ja väga tihti seda teha ei viitsi....
Aga jah.. see oleks kindlasti ainult ajutine lahendus. Sest siis toimiks praegune kodu "laoruumina", kus kõiki varusid hoida. Muidu peaks vist oma linnakorteri kõrvale üürima teise korteri, kus seda kõike hoida. No näiteks viis paari mäesuusasaapaid ja kahed mäesuusad ja neli mäesuusakiivrit ja siis veel lugematu arv murdmaasuusasaapaid ja veel lugematum arv murdmaasuuski ja keppe (no õnneks ei ole seal kiivreid) ja siis jalgrattad ja kiivrid ja rulluisud ja kaitsed ja päris uisud ja kelgud ja minu mootorratas ja kogu sinna juurde kuuluv riietus/kiiver/jalatsid ja mehe purjetamise riietus ja jalatsid (no ja varsti minu omad ka, eksole) ja siis veel matkavarustus ja mehe golfivarustus ja vennast jäänud purjelau(a)d ja ... raamatutest ma parem ei räägigi... ja... oehh.. nojah.. ühesõnaga seda tavaari ikka jagub ja täitsa leiab (peaaegu) see kõik aasta jooksul kasutust ka... nii et minu unistus väiksest kodust ja vähestest asjadest jääbki imselt romantiliseks unistuseks, sest kõigist neist tegevustest ka loobuda ei taha ning igakordseks kasutamiseks kusagilt midagi laenutama ka ei taha hakata...
samas arenguruumi asjade vähendamisel on veel piisavalt... eriti just selle va riietuse ning igast kodutarvete osas...
ja unistada ju võib... eksole :)
reede, 1. juuni 2012
Laste kaitseks
Täna on lastekaitsepäev. Käisime Tartus seda tähistamas. Tore oli näha peresid oma lastega koos aega veetmas.
Tuleb tunnistada, et viimane aasta - täidetud koduõppega ning põnni eest hoolitsemisega - on pannud mind laste teemale uue nurga alt vaatama.
Ja selle nurga alt on väga kurb asju vaadata.
Me elame kiirustamise ajastul.... Ajastul, kus on vaja teha tööd või tegeleda hobidega... ning ajastul, kus meil ei ole oma laste jaoks aega.
Talude ajal tegid inimesed samuti väga palju rasket tööd. Kuid siis töötasid lapsed oma vanematega õlg-õla kõrval. Said nende käest teada vajalikud tarkused tööde tegemiseks ning sinna kõrvale ka muid eutarkusi. Ega lapsi sel ajal kindlasti ei hellitatud.. küllap oli ihunuhtus üsna sage nähtus (kindel ma selles olla ei saa, sest ise pealt näinud ei ole, aga elu oli kuidagi füüsilisem ju toona). Ühesõnaga elu oli karm ja inimesed olid karmid, aga lapsed olid koos oma vanematega ja suhtlesid nendega ja õppisid nende käest elu elamise tarkusi.
Nõukogude ajal käisid kõik küll tööl, aga eks enamasti oli see oma aja täisistumine. Ja kuna siis pärast eriti midagi muud teha ei saanud, siis veedeti pärast tööd aega koos lastega - niivõrd-kuivõrd.
Tänapäeval jätkavad kõik tööl käimist ning "käimisele" on lisandunud tõsine töörabamine, et oma elujärge parandada (või hinge sees hoida... või buumi ajal võetud lanusid kuidagigi kinni maksta). Ja pärast töölkäimist tahavad kõik (kellel selleks võimalus on) lõõgastuda ja "iseendaga tegeleda". Me oleme pärast kollektiiviühiskonnast tulemist tõmmanud nii kaugele individualismi, et sageli tunneme ennast ahistatuna ka oma perekonna poolt ning vajame "oma aega" eemal oma perekonnast. See kombineerituna ületöötamisegi tekitab olukorra, kus perekonda praktiliselt ei kohatagi.
Ja nii siis ongi. Vanemad on tööl. Lapsed on lasteaias või koolis. Õhtul saadakse korraks kokku, aga siis on kõik väsinud ja närvilised. Ema teeb süüa. Isa loeb ajalehte või vaatab telekat. Lapsed õpivad või üritavad väsinud vanemaid endaga tegelema meelitada (enamasti ebaõnnestunult).
Ja siis veel see omavaheline suhtlemise viis. Tundub, et me anname endast parima, et tõeks teha ütlust: esimese poole Su elust rikuvad Su vanemad, teise poole Su lapsed. Peamiselt me suhtleme lastega kahes olukorras - siis, kui me käsime neil midagi teha ning siis, kui me pahandame nendega. Sageli pahandame me nendega täiesti asjatult, jättes tähelepanu kõik positiivsed asjad, mis nad viimase aja jooksul teinud on ning otsime üles selle väikese negatiivse killukese, et sellele kohe kallale karata. Näiteks kui laps üritab aidata lauda katta, siis selle kohta, kui ta kenasti toimetab, ei ütle me midagi, aga niipea, kui ta ühe asja maha pillab, siis hakkame kohe õiendama... eksole....
Ühesõnaga nad saavad meiega suhelda ainult negatiivses kontekstis. Ja miks me siis imestame, kui nad meile suuremaks saades vastu hauguvad ning meid ei kuula.
Kui võtaks õige kätte ja vaataks oma lapsi kui suurepäraseid inimesi, kes nad ka on. Suurepärased, toredad, soojad ja hoolivad inimesed, kes arenevad läbi väikeste vigade, nagu kõik inimesed. Ja eelkõige - kui vaataks oma lapsi kui suurepäraseid inimesi, kelle kõige suurem südamesoov on veeta meiega koos võimalikult palju aega. Isegi need pahurad teismelised - kui suhted nendega pole just täielikult nugade peale aetud, siis sooviksid nad vahetevahel mõnusalt koos vanematega midagi toredat teha.
Kaitskem oma lapsi... ja eelkõige kaitskem oma lapsi meie endi eest... meie kiirustamise, närvilisuse ja negativismi eest. Kaitskem oma lapsi ning pakume neile parimat endast, mida me suudame. Ja selleks parimaks ei ole suur rahakott ja palju mänguasju. Selleks parimaks on meie aeg, tähelepanu, hoolivus ja austus. Ja seda jagub meil kõigil, kui me vähegi soovime seda jagada...
Tuleb tunnistada, et viimane aasta - täidetud koduõppega ning põnni eest hoolitsemisega - on pannud mind laste teemale uue nurga alt vaatama.
Ja selle nurga alt on väga kurb asju vaadata.
Me elame kiirustamise ajastul.... Ajastul, kus on vaja teha tööd või tegeleda hobidega... ning ajastul, kus meil ei ole oma laste jaoks aega.
Talude ajal tegid inimesed samuti väga palju rasket tööd. Kuid siis töötasid lapsed oma vanematega õlg-õla kõrval. Said nende käest teada vajalikud tarkused tööde tegemiseks ning sinna kõrvale ka muid eutarkusi. Ega lapsi sel ajal kindlasti ei hellitatud.. küllap oli ihunuhtus üsna sage nähtus (kindel ma selles olla ei saa, sest ise pealt näinud ei ole, aga elu oli kuidagi füüsilisem ju toona). Ühesõnaga elu oli karm ja inimesed olid karmid, aga lapsed olid koos oma vanematega ja suhtlesid nendega ja õppisid nende käest elu elamise tarkusi.
Nõukogude ajal käisid kõik küll tööl, aga eks enamasti oli see oma aja täisistumine. Ja kuna siis pärast eriti midagi muud teha ei saanud, siis veedeti pärast tööd aega koos lastega - niivõrd-kuivõrd.
Tänapäeval jätkavad kõik tööl käimist ning "käimisele" on lisandunud tõsine töörabamine, et oma elujärge parandada (või hinge sees hoida... või buumi ajal võetud lanusid kuidagigi kinni maksta). Ja pärast töölkäimist tahavad kõik (kellel selleks võimalus on) lõõgastuda ja "iseendaga tegeleda". Me oleme pärast kollektiiviühiskonnast tulemist tõmmanud nii kaugele individualismi, et sageli tunneme ennast ahistatuna ka oma perekonna poolt ning vajame "oma aega" eemal oma perekonnast. See kombineerituna ületöötamisegi tekitab olukorra, kus perekonda praktiliselt ei kohatagi.
Ja nii siis ongi. Vanemad on tööl. Lapsed on lasteaias või koolis. Õhtul saadakse korraks kokku, aga siis on kõik väsinud ja närvilised. Ema teeb süüa. Isa loeb ajalehte või vaatab telekat. Lapsed õpivad või üritavad väsinud vanemaid endaga tegelema meelitada (enamasti ebaõnnestunult).
Ja siis veel see omavaheline suhtlemise viis. Tundub, et me anname endast parima, et tõeks teha ütlust: esimese poole Su elust rikuvad Su vanemad, teise poole Su lapsed. Peamiselt me suhtleme lastega kahes olukorras - siis, kui me käsime neil midagi teha ning siis, kui me pahandame nendega. Sageli pahandame me nendega täiesti asjatult, jättes tähelepanu kõik positiivsed asjad, mis nad viimase aja jooksul teinud on ning otsime üles selle väikese negatiivse killukese, et sellele kohe kallale karata. Näiteks kui laps üritab aidata lauda katta, siis selle kohta, kui ta kenasti toimetab, ei ütle me midagi, aga niipea, kui ta ühe asja maha pillab, siis hakkame kohe õiendama... eksole....
Ühesõnaga nad saavad meiega suhelda ainult negatiivses kontekstis. Ja miks me siis imestame, kui nad meile suuremaks saades vastu hauguvad ning meid ei kuula.
Kui võtaks õige kätte ja vaataks oma lapsi kui suurepäraseid inimesi, kes nad ka on. Suurepärased, toredad, soojad ja hoolivad inimesed, kes arenevad läbi väikeste vigade, nagu kõik inimesed. Ja eelkõige - kui vaataks oma lapsi kui suurepäraseid inimesi, kelle kõige suurem südamesoov on veeta meiega koos võimalikult palju aega. Isegi need pahurad teismelised - kui suhted nendega pole just täielikult nugade peale aetud, siis sooviksid nad vahetevahel mõnusalt koos vanematega midagi toredat teha.
Kaitskem oma lapsi... ja eelkõige kaitskem oma lapsi meie endi eest... meie kiirustamise, närvilisuse ja negativismi eest. Kaitskem oma lapsi ning pakume neile parimat endast, mida me suudame. Ja selleks parimaks ei ole suur rahakott ja palju mänguasju. Selleks parimaks on meie aeg, tähelepanu, hoolivus ja austus. Ja seda jagub meil kõigil, kui me vähegi soovime seda jagada...
Tellimine:
Postitused (Atom)