kolmapäev, 28. november 2012

Veel Valencia tegemisi

Tänagi oli tegemist täis päev.

Hommikut alustasime Valencia Ajaloomuuseumiga. Kõlab väga igavalt, eksole... aga vot ei ole igav. Väga lahe on, ja seda ka laste arvates. Neil seal nimelt väga mõnusaks asi tehtud. Erinevate sektsioonide kaupa on ajastud järjekorras välja toodud - alates 138.a. e.Kr, mil roomlased Valencia rajasid (sest see oli sobival kohal nende kaubateel), sealt edasi aeg, mil maurid asja üle võtsid, sealt siis juba kristlased oma ristisõjaga ning siis juba oligi käes euroopalik keskaeg, barokkajastu jne, kuni tööstusrevolutsiooni ja tänapäevani välja. Kõik need sektsioonid olid üles ehitatud väga mõnusalt - oli reaalseid selle ajastu esemeid, oli kompositsioon selle ajastu iseloomuliku stseeniga ning kõike seda sidusid kokku ise valitavad ja käivitatavad filmilõigukesed, mis olid tehtud ajastutruult sobivates ruumides, sobiva riietusega näitlejatega ning loomulikult oli seal toimuv ka ajastukohane. Ja seal sai ka inglise keeles asja kuulata. Esemete juures olid ka tekstid kahes keeles, hispaania keeles ja valencia keeles... eksole :) Nii et seega oli väga positiivne, et neid klippe ikka muudes keeltes kah kuulda anti.

Lapsed täitsa mõnuga küsisid esemete kohta ning kui enamasti neid klippe vaatasime põgusalt, siis mingi hetk tuli väsimus peale ning siis oli mõnus maas istuda ja vaadata, kuidas siiditööstus 18.sajandil käis. Päris palju huvitavat sai isegi juurde teada, lastest ma ei räägigi. Nii et jah, tasub sinna sisse astuda küll. Hea oleks enne küll hispaania keel selgeks saada, no või vähemalt valencia keelgi... aga tegelt saab ka inglise või saksa keele teadmisega või isegi ilma igasuguse keeleteadmiseta mõnusa elamuse ja palju huvitavat ikka jääb kõrvade vahele - isegi kui see on ainult silmade kaudu sinna saabunud.

Ja no omaette elamus oli muidugi suur interaktiivne kaart, kus näidati visuaalselt linna arengut ajastute kaupa. Milline ta oli olnud roomlaste poolt loomise hetkel ning kuidas ta edasi arenes. Väga ilusti olid erinevad linnalõigud ja uusarendused igas etapis välja toodud ning võimalik oli seda vaadata lihtsalt ise juhitava pildina kui ka lasta jooksma videoklipp, mis siis samm-sammult neid muutusi ja nende põhjuseid lahti seletas. Väga põnev oli ja loomulikult haakus hästi eelnevalt vaadatud ajastute sektsioonidega. Lastele ka väga meeldis.

Pärast muuseumit läksime jalutasime natuke selle kõrval asuvas vanas jõesängis. See on üks Valencia "firmamärke", mida siin käies kindlasti tasub külastada. Leida ei ole seda keeruline, sest see on mitmeid kilomeetreid pikk ja kulgeb läbi kogu linna. Tegu ju ikkagi selle jõega, mille äärde linn algselt ehitati. Kuid 1950-datel aastatel oli suur üleujutus (ajaloomuuseumi värskest külastusest kasu ka, eksole), mis linna tegevuse sisuliselt halvas ning seepeale otsustasid linnaisad, et tuleb kaevata uus jõesäng, mis vee juhiks ümber linna. Nii tehtigi ja pärast seda on vana jõesäng veevaba olnud. Seda on omakorda ära kasutatud ja sinna on ääretult mõnus pargiala tehtud, kus on lahe jalutada. Kusjuures niipalju kui meie siin selle uue jõesängi juurde sattunud oleme, siis ei ole ka seal vett, nii et kus see vesi on, see on müstika. Nojah, tegelt on kogu Valencia ümbrus (ja sisuliselt juba ka äärelinn) täis väikeseid põllulappe, mida läbivad niisutussüsteemina veekanalid. Neid hakati siin rajama juba roomlaste ajast, nii et ka pika ajalooga asjad. Vot nendes kanalites on küll vett näha, nii et küllap see jõgi siia ära peitubki :)

Aga tegelt on see ka omaette lahe elamus, need pisikesed põllulapid. Ja no põllud on nad ikka kohalikus mõistes. Mõned on muidugi sõna otseses mõttes põllud - näiteks täna sõitsime mööda sektsioonist, kus sadade meetrite kaupa oli erinevaid sidulapõllu lapikesi. Aga meie jaoks kõige lahedamad on muidugi apelsinisalud. Nii lahe tunne on jalutada apelsinipuude "metsas", mis on täis küpseid apelsine (sest hetkel on ju nende elukate valmimisaeg).

Ja muidugi on Valencia firmamärgiks meri. Käisimegi päeva lõpetuseks ranna ääres söömas. Kogu rannaäär on kõrvuti asuvaid restorane täis - võta üks ja viska teist. Ja kui juba Valencias süüa, siis tuleb kindlasti vähemalt korra proovida paellat. See on riisiroog, midagi natuke risotto sarnast ja väga mõnus. Selle variante on väga erinevaid - mereandidega, lihaga, kanaga jne jne jne. Pärast söömist käisime mere ääres möllamas ka. Selles rajoonis on väga mõnus rannapromenaad ning promenaadist mereni on nii 50-60 meetrit puhast liivaranda, ja see rand on mitu-mitu-mitusada meetrit pikk. Ma pole siia küll kunagi suvel sattunud, aga imeilus vaatepilt on see ka sügisesel ajal.

Kohe kõrval asub ka jahisadam ning me (loe: mees) ei suutnud kiusatusele vastu panna ja loomulikult tuli minna purjekad piiluma. No neid seal ikka jagus ja silmarõõmu oli palju. Kõige silmatorkavam oli aga üks suur mölakas mootorkatamaraan. See oli nii 10 meetrit lai ja 30 meetrit pikk. Ühesõnaga paljud majad pole ka nii suured kui see mootorpaadikene. Ma ei taha muidugi teadagi, mitusada liitrit kütust sellel asjal kulub paari meetri läbimiseks.

Aga jah. Väga mõnus päev. Õhtul nüüd lastega puhkame. Mehed saatsime juba vaikselt kojutulekuks varusid koguma. Siin on häid asju, mida kodus niiväga ei leia. Üheks meeste lemmikuks on vinnutatud liha, mida siin müüakse 10-likoste käntsakatena. See "käntsakas" on vist kellegi koib... suuruse järgi pakuks härga või elevanti. Lisaks on siin üks tore kommipood, mis tõesti tõsist silmarõõmu pakub oma eriskummaliste maiustega. Eks saab näha, mis nad seekord välja valivad sealt.

teisipäev, 27. november 2012

Ääretult lahe koht: Biopark Valencia

Täna külastasime Biopark Valencia nimelist kohta. Sisuliselt on tegu loomaaiaga, aga oi millise loomaaiaga. Loomad ei ole mitte tavalistes metall-betoon puurides, vaid neile on loodud väga mõnusad elamise alad, mis on inimestest eraldatud vee-kivide-puude ja muu sellise naturaalse asjaga. Ühele alale on sageli ka kokku pandud erinevaid loomi, kes looduses ka koos elavad.

No kõige lahedam oli muidugi see suur ala, kus jalutasid kõrvuti kaelkirjakud, lõvid ning paari eri sorti nojah, ma nüüd ei oskagi öelda, kas need on sõralised või mis nende õige nimetus oleks.

Kõrvalalal ajasid üksteist taga ninasarvikud ning nende eest hoidsid kõrvale ja ajasid omi asju (aga ikka samal alal) sebrad ja jaanalinnud.

Teises kohas oli imeliselt tehtud veeala, kus läbi klaasi sai näha, kuidas jõehobuemme koos oma pojaga ringi ujus ning kalaparv neil järel heljus. Uskumatult lahe on neid elukaid vee all liikumas näha - ja eriti lahe on seda meetri kauguselt vaadata.

Samamoodi tulid uudishimulikud kaelkirjakud paar korda meid erinevatest parginurkadest uudistama, nii et ka nendeni jäi meeter-paar teinekord.

Ja siis olid veel gorillad - üks suur ja võimas isane oli koha sisse võtnud kohe vaateklaasi taga, nii et sai ilusti paari meetri kauguselt inimesi vaadelda. Ja siin ei olnud kahtlustki, kes keda vaatleb.

No ja esimese elamuse pakkusid muidugi madagaskari leemurid, kes olid ennast päikesepaistelise nõlva peale peesitama sättinud ning kõhud päikese poole ja ninad taevasse mediteerivas asendis istusid. See oli võrratult naljakas vaatepilt.

Ühesõnaga, kes kunagi vähegi siiakanti satub, siis see koht tasub külastamist. Lapsed olid vaimustuses, ise olime vaimustuses ja positiivne elamus kestab veel tunde pärast pargist lahkumist edasi.

esmaspäev, 26. november 2012

Hispaanias

Elu on olnud kiire-kiire. Praeguge tegelt saatsin mehe ja lapsed ja muu pere poodi söögikraami tooma ja ise peaks tegelikult andmebaasides loovuse kohta teaduslikke artikleid tuhnima, sest vaja üks essee kirjutada... aga ma siis näpistan natuke vaba aega netilobaks kah.

Vahepeal siis igasugust juhtunud. Ja nagu pealkirjast nähtub, siis hetkel asume me Hispaanias. Ei, mitte päriseks, niisama puhkamas ja vanaisal külas. Ega vanaisa ka siin päriselt ei ela, aga ta on juba pea 20 aastat iga aasta kaks kõige pimedamat ja porisemat kuud Hispaanias Valencia ülikooli juures asjatamas käinud. Mida ta siin täpselt teeb, kes seda teab. Igatahes on tal siin oma kabinet ja selle nurgas igivana SUNi arvuti, mis näitab, kui kaua ta siin juba asjatanud on. Ja siinsed inimesed on talle täiesti omad ja sõbrad. Ja natukene meile ka, sest korra oleme me siin juba tal külas käinud. Mina tegelt kaks korda, kui kunagi keskkoolis käidud külaskäik ka sisse arvata.

Kuidas me siia saime? Et kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb alustada sellest, et ma andsin oma mootorratta ära. Õigemini küll vahetasin selle korralike purjetamisriiete vastu. See oli tegelt täitsa äge mootorratas. 600 kuubikuline Honda BCR. Ainus häda oli selles, et ma jaksasin seda suurivaevu püsti lükata ning keerulisemates tingimustes tagurdamiseks palusin ma enamasti (nii vähe kui ma ka sellega üldse sõitnud olen) lähedalviibivate meesterahvaste abi. Kas pole tore avalause meeldivale noormehele lähenemiseks: "Kas te saaksite mu mootorratta siit välja tagurdada, palun... ja tegelt ma muidu ei ole ajublondiin, eksole."

Aga et kuna loodus ei salli tühja kohta, siis otsustas mees, et kuna nüüd on peres üks sõiduvahend vähem, siis on loomulik hetk hankida üks uus masin, mis meil tegelikult pikalt plaanis on. Tänu uuele liiklusseadusele mahub meie pere ju hädavaevu normaalsesse autosse ära (2 täiskasvanut + 3 last) ning kui tahaks vanaisa ka kaasa võtta, kes meiega koos elab, siis me enam seaduste piires sõites ühte autosse ära ei mahu. Nii olemegi viimasel ajal paljudes kohtades kahe autoga käinud, aga see on ka suht nõme tegevus ausaltöeldes.

Uuriski siis mees netis variante ning käis ühel hetkel Saksamaal ära ning tõi meile selle uue sõiduvahendi õuele. No tegelt ei toonud õuele. Mina seda ei näinudki, sest läks kohe Tartusse töökotta igast hooldustöödele ning lisavidinate paigutamisele. Ühel nädalavahetusel nägin ta ära ka, siis sai korra sealt töökojast ära toodud et talverehvid alla panna ning kasutasime kohe võimaluse ära ja käisime laste ja tütre sõbrannaga koos kinos, nii et mahtusime kõik korraga ühte sõidukisse ära. Seejärel läks masin taas töökodadesse oma vidinaid külge saama. Ahjaa... sõiduk siis selline, kuhu mahub kaheksa inimest sisse ära ning taga on ka suuremat sorti pakiruum, et ikka igast vajalikku ja ebavajalikku kola ka perega reisides kaasa saaks vedada.

Lõpuks sai masin enam-vähem valmis. Noh, tegelt, siin eile-üleeile mehe käest tema edisisi plaane kuulates loomulikult on veel suurem osa lisavidinaid paigutamata. Aga et masin tuli töökojast lihtsalt ära tuua, sest meil oli aeg teele asuda.

Pakkisime siis ennast kõik autosse, haarasime kaasa mehe ema ning panimegi eelmisel nädalal putku. Marsruut on olnud värvikas. Kõigepealt oli peatus Viljandis, kus koer ja jänes pansionaati saadeti. Teised elukad saavad natuke paremini omapäi hakkama ja neid käib seal mu lahke sõbranna silitamas ja lohutamas. Siis hakkas pikk tavaline öösõit Läti-Leedu-Poola. Pärast Varssavit oli minu sõidukord. Mees oskas asja muidugi hästi ajastada, sest nii kui ta kõrvalistmel silma looja lasi, kohe kattis maad paks uduloor, nii et nähtavust ikka eriti ei olnud. Mina muidugi olin esimest korda selle massina roolis, aga mis ikka.. kui vette visatakse, siis tuleb ujuda ja miskit uimerdamist kah ei taht teha, sest pikal sõidul, kus sõiduaega loetakse kümnetes tundides, siis ikka need +10 tunnikiirused annavad lõpuks päris mitmeid tunde ajavõitu kokku. Loomulikult kadus udu selleks ajaks ära kui mees ärkas ja me tagasivahetuse tegime :)

Saksamaal pakkus toredaid elamusi tuulikupargid ning päikesepaneelipõllud. Seal oli ikka ühes kohas mitusada meetrit päikesepaneele maha "istutatud". Seda oli lastel eriti huvitav vaadata, sest nad on hiljuti (tänu tütrele) avastanud ja vaimustunud ühest farmimängust, kus väga-väga realistlikult tuleb talupidamisega tegeleda. Küll seal eri sorti masinaid hankida ja nendega põllutöid teha, küll saab kasuvuhoonetes asju kasvatada, ja lisaks siis saab omale "raha" teenida elektripaneelide ja tuulegeneraatoritega. Igal asjal omad kulud ja omad tulud. Lastel on igatahes tuulikute ja päikesepaneelide ja traktorite ja loomade ja kõige sellise vastu veel suurem huvi kui varem (kuigi see oli juba ka varem loomulikult olemas, nüüd lihtsalt on mingi võrdlusmaterjal ja uued seosed asjadega).

Saksamaal Trieri orus tegime ka ööbimise. Mehe õde oli nii lahke ja otsis meile neti kaudu sobivad kohad välja. Saabusime pimedas ja siis eriti midagi näha ei olnud, aga hommikul oli küll lummavaid vaateid piisavalt. Lastele ja endalegi oli uudseks asjaks ka jõel laevade lüüse väga lähedalt näha. Mees oskas ka väga täpselt seletada, kuidas nende lüüside abil laevu saab üles ja alla viia, sest ise ta ju kevadel purjekaga Kiili kanalis ise lüüse läbida sai.

Trieri orust on kiviga visata (kuigi see eriti viisaks ei oleks) Luksemburg. Sinna ka sisse astusime ning kasutasime taas mehe õe abi, kes meile sealse veekeskuse aadressi üles otsis. Pehmendasime siis pikast sõidust kangeid luid ja liikmeid ning lustisime niisama. Tegemist oli üsna pisikese kohaga, aga väga mõnusaga. Olemas oli ka veetoru kus suuremad lapsed rõõmuga lustida said ning olemas olid ka madalad basseinid, kus põnn mõnuga sulistas.

Veekeskusest lahkudes otsustas navi meie riikide nimekirja veel pikendada ja juhatas meid kenasti Belgiasse. See nüke oli meile kõikidele üllatuseks, aga no kohe oli siis põhjust lastele ikka tutvustada riiki, kus asub Euroopa "pealinn" Brüssel. Navigi sai mingil hetkel aru, et aitab küll ja suunas meid läbi Luksemburgi edasi Prantsusmaale.

Prantsusmaal jäime oma kahtlase bussiga (oli mees ju lasknud tagumised aknad tumedaks kiletada) Prantsuse tollile silma ja nii nad meid rajalt maha tirisid. Oi kui tore oli vaadata, kuidas viis tolliametnikku mehe ümber kogunesid ja üritasid aru saada, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme. Mees muidugi ka neile ei halastanud ja seletas saksa keeles (me keegi prantsuse keelt (veel) ei oska), et jah, muidu oleme küll eestist, aga näe, eelmise öö ööbisime saksamaal ja siis käisime luksemburgis veekeskuses ja läheme me üldse hispaaniasse (hea, et ta seda belgia lõiku veel mainima ei hakanud)... üks prantslane siis üritas seda kõike teistele tõlkida ja küll nad siis küsisid ikka kaheksa korda üle, et kust ikka, ja kuhu ikka ja miks ikka. Kui lõpuks sai öeldud, et vanaisale külla läheme ja üks ametnikest sisse piiludes kohe põnnile otsa põrnitses ja küsimuse peale, et kas meil sigarette on saadi väga kindel vastus, et meist keegi ei suitseta, siis saadeti meid kenasti taas teele. Isegi dokumente ega midagi ei küsitud.

Õhtul tegime Lyoni linnas söögipeatuse. On see linn ju suht kuulus (nojah, kelle jaoks, eksole) oma söögikultuuti poolest. Nii mulle vähemalt väitis mu täditütar, kui temaga seal mitmeid aastaid oma laste sünnipäevade ajal messil käisime (rongaemad, eksole, aga mis parata, ei suutnud me rahvusvahelise messi toimumise aega mõjutada - kuigi nüüdseks on see mess kuu aega varasemaks viidud, nii et lõpuks ikka...). Ja olen seal ka tõesti ise vist elu parimat sööki saanud... vähemalt on see väga eredalt meeles.

Seekord neid päris "söögitänavaid", mis asuvad vanalinna kõige vanemas osas, otsima ei läinud. Need on pisi-pisikesed tänavad, mis on täis pisi-pisikesi restorane. Soojemal ajal on kogu tänav laudu ja toole täis tõstetud, sest sisse mahub nii vähe inimesi sööma. Meie oma autoga ei oleks sinna kuidagi ära mahtunud. Nii siis katusime lihtsalt kusagil kesklinna kandis parkimiskohta leida ja siis jalutasime mingis suunas, kuni leidsime toreda söögikoha. Väljast vaikne ja tagasihoidlik, aga juba see asjaolu, et pool restoranist oli reserveeritud, andis vihje, et hea koht on. Oli jah... liha oli suurepärane ning kõrvale oli nende spetsialiteet (mille kohta nad väitsid, et inimesed tulevad spetsiaalselt nende juurde selle saamiseks) ehk siis kohapeal tehtud friikartulid. Ja olid jah head need asjandused. Aga jah, prantsusmaal olles tuleb ikka liha võtta "mediumi", sest "well done" liha kõrvetavad nad lihtsalt miskiks kuivaks käkiks (nojah, eks nende jaoks ongi well done kui kõrbenud käkk ilmselt). Enda jaoks sai medium võetud ja see oli suurepärane. Laste jaoks sai küsitud igaks juhuks well done ja nii ma pidin söömise käigust pool oma liha neile loovutama, sest see maitses neile oluliselt enam kui enda oma.

Vastu hommikut jõudsimegi Valenciasse kohale. Vanaisa oli meile eraldi korteri organiseerinud samasse majja, kust ta ise kaastöötajaga korterit üürib. Lisaks oli ta meile sooja söögi valmistanud ning külmakapi sööki täis varunud. Mis nii viga kohale jõuda. Tassisime bussi tühjaks, ajasime juttu, kantseldasime põnni, kes oli küll kohale jõudes maganud, aga asjade tassimise ajal ärganud ja väga ärksaks ja tegusaks seepeale muutunud. Lõpuks vajusid kõik magama ära, ma veel pidasin põnniga pikki läbirääkimise võimaliku magamamineku teemal ja lõpuks ta siis viimaks soostus kah pikali viskama. Selleks, et kolme tunni pärast teatada, et ega me siia väljamaale ju magama ei tulnud ja on aeg tegudele asuda :)

Nüüd siis juba oleme mõne aja siin olnud ning natuke ka ringi vaadanud. Suuremad plaanid on veel ees ja eks ehedamatest elamustest saab ka miskit siia kirja panna. Muidu oli meil siin internetimured, täna said need osaliselt lahendatud ja loodetavasti see lahendus toimib ka edaspidi. Nädalakese oleme veel siin. Siis hakkame vaikselt tagasi tulema, tehes tee peal natuke pikema peatuse Pariisis ja üldse natuke ringi vaadates.

kolmapäev, 14. november 2012

Universumi ja elu lugu ühe minutiga

Üks väga lahe video universumi sünnist, elu arengust ja inimkonna tekkest ja see kõik väga kiirkerimises ning visuaalselt võimsalt.

Our Story in 1 Minute

Ja selle loo kokkupanijal, "melodysheep" nimelisel youtuberil on teisigi väga lahedaid asju üles pandud. Tasub uurimist. Tal seal näiteks seeria "Symphony of Science", kuhu on kokku miksinud teadusalast infot lauluna jne.

laupäev, 10. november 2012

Mardijooksud tehtud

Eile tulin õhtul koolist. Kodus valitses tühjus. Mees oli põnniga linnas ja lapsed... lapsed olid marti jooksmas. Ise endale kostüümid kokku otsinud, natuke luuletusi otsitud ja mõistatusi meenutanud ja tuha näkku joonistanud ja muudkui silkasid mööda alevit ringi. Sõpradega koos ikka.

Mingi hetk tulid väsinud aga ääretult õnnelikud lapsed ukse taha ja küsisid juua - oli neil ju suht palav oma kasukates ja läkiläkides. Puhkasid pisut jalga ja läksid uuele ringile. Lõpuks maabusid uuesti kodus, väsinud, aga ülirõõmsad. Lahe, et on selline päev ja lahe, et on inimesi, kes selle päevaga ikka kaasa tulevad, olgugi et viljaõnnega ja karjaõnnega vist enam paljudel suurt midagi pihta hakata ei ole (kui vilja just mitte ümber defineerida näiteks rahaks ja karja näiteks perekonnaks - mitte et see nii peaks olema muidugi, aga õnne võiks ju ikka olla).

Tore mardipäev taaskord!

reede, 9. november 2012

Mardipäev

Ärge siis ära unustage, et täna on Mardipäev. Ja ärge pugege pimedasse suletud uste taha peitu, kui võõrad (või tuttavad) lapsed teile ukse taha laulma tulevad. Ja pinnige neid ikka ka natuke, et nad ainult sissetulemise eest kohe kamaluga komme ei tahaks saada, vaid ikka miskit ette näidata kah enne oskaks.

Ega linnades vist kahjuks enam eriti seda mardisanditamist ei olegi. Või on? Meil siin õnneks väike alev, kus mingil määral asi veel alles ja lapsed ikka õhinaga iga aasta käivad. Ja õnneks on ka inimesi, kes oma uksed lahti teevad ja lapsed sisse lasevad - isegi siis, kui nad on unustanud komme hankida.

Eks õhtul saab muljetada, kuidas lastel see aasta läks sanditamisega.

kolmapäev, 7. november 2012

Millal toimub elamine?

On üks tore(?) ütlus: Esimese poole su elust rikuvad ära vanemad, teise poole lapsed.

Kuri, nagu eestlaste ütlused sageli, on selles (nagu eestlaste ütlustes sageli) omamoodi tõetera loomulikult sees.

See kuldne lapsepõlv, millele kirjanduslikult alati armastatakse viidata - see on ju tegelikult täielikult täiskasvanute poolt kontrollitud. Täiskasvanud, mitte laps ise, otsustavad, mismoodi see laps elab. Mõni laps elab hellitamises ja poputamises, teine elab sõimus ja peksus, kolmas elab ülearendamises, neljas elab hoolimatuses jne jne.... kummaline on juba seegi, et negatiivseid ja ülevõllinäiteid ja sildistamisi on lihtsam tuua kui seda positiivset ja hea keskkonna näidet - mis oleks see märksõna, mis tähistaks sellist keskkonda ja õhkkonda, kus lapsel oleks kõige parem kasvada? Hoolivus? Märkamine? Toetamine? Julgustamine? Eripäradega arvestamine? Aktsepteerimine? Isikliku ruumi jätmine? Aga see vist on hoopis teine teema ja kaldub positiivse psühholoogia pärusmaa poolele.

Aga et siis teemasse tagasi. Lapsepõlve seega suures osas ei määra laps ise vaid määravad (rikuvad :) tema vanemad...

Siis tuleb noore täiskasvanu aeg, kus elu on üldiselt pühendatud õppimise ja/või töötamise kõrvalt sõpradele, hobidele, pidudele. See on vist (eksole, nagu ise polekski selles vanuses kunagi olnud) päris tore aeg... ja ainsad, mis siin elu varjutama kipuvad on suhtedraamad ning rahanappus. Keda need kaks asja ei kummita nendel on sel ajal vist ikka väga mõnus...

Seejärel tulevad (üldjuhul) kindlam paarisuhe ning lapsed. Kellel kuidas ja mis järjekorras, aga ikkagi. Nagu viimati ühes loenguski Peeter Tulviste ära märkis tänapäevase muinasjutu alguse: Elasid kord karuema, karuisa ning karuema poeg eelmisest abielust...

Aga et laste saabudes muutub nüüdse lapsevanema elu kardinaalselt... kui noored ainult teaksid, kui kardinaalselt, siis nad ilmselt lapsi ei teeks. Oot.. aga meie noored ei teegi lapsi, nii et targad tegelased.... teavad küll juba reaalsust karta.

Kõigepealt on magamata ööd, stress ja pinge, uue rolliga kohanemine, uue vastutusega kohanemine, arusaam, et enam ei saagi ainult enda soovide järgi toimetada vaid iga liigutuse juures tuleb veel kellegagi arvestada. Kõik see tekitab sageli pingeid ka muidu heas partnerlussuhtes (rääkimata juba enne pragudega suhetest) ning neid on ka keerulisem lahendada, sest positiivset kahekesiolemise aega kipub napilt saada olema.

Kui see kõik ka üle elada, siis järgmised aastad on igatahes laste poolt dikteeritud. Mina andsin endale koolipõlves tõotuse, et suurena hangin endale töö, kus ei pea hommikul vara tõusma. Noh, hankisin... ja mis kasu sellest oli. Vara tuli tõusta ikka, et lapsed lasteaeda ja kooli saata. (Nojah, nüüd ma olen selle probleemi muidugi ära lahendanud... ja siiamaani kiidan enast selle eest :). Aga et kui isegi tõusma ei pea, siis igasugu muude liigutuste puhul tuleb loomulikult alati lastega arvestada, sest on nad ju täiskasvanutest täiesti sõltuvad.

Ühel hetkel saavad muidugi lapsed suureks. See vist saab ka lahe olema. Kuigi ma kujutan ette, et tühja pesa sündroom võib olla täitsa hull asi... huvitav, kas koduõppe puhul on see hullem kui koolilaste puhul? Oled ju veel rohkem harjunud oma laste seltskonnaga ning (kooli)stressi puudumise tõttu on suhe nendega üldiselt ka mõnus(am). Või siis on teine variant, et oled nendega nii palju koos olnud, et koosolemise vajadus on rahuldatud ja eraldiolemine pole probleem. No kunagi saab näha...

See oleks muidu vist ääretult äge aeg ainult kahe aga-ga, mida ma suudan hetkel välja mõelda. Esiteks oled sa oma elukaare teises pooles ning enam ei saa mõelda, et mida kõike sa veel elus teha jõuad ja kelleks saada tahad - nüüd oleks juba (ammu) aeg tegutsedaja olla, mitte enam mõelda ja planeerida. Teiseks hakkab ilmselt tervis ja füüsis kehvemaks muutuma. No mul juba praegu põlved valutavad (ok, see on vana võrkpalluri haigus, mis mind tegelt juba spordikoolist saadik aeg-ajalt külastab) ning öö läbi diskotamisele eelistaks juba ammu puhtsüdamlikult üles tunnistades oma voodit.

Aga et millal siis see päris "elu" toimub.

Kas lapsena, kui sinu elu juhivad täiskasvanud...
Või noore täiskasvanuna, kui sinu elu juhivad suhteprobleemid ning rahapuudus...
Või pereinimesena, kui sinu elu juhivad laste vajadused...
Või vanuigi, kui pesa tühi ning tervis nigel...

Sai kuidagi negatiive... vaataks teistmoodi...

Kas lapsena, kui sul on täiskasvanute poolt loodud turvalises keskkonnas mõnus ja kindel mängida ja areneda...
Või noore täiskasvanuna, kui sulle on kogu maailma uksed lahti ning võid julgelt unistada ja nende unistuste suunas ka teele asuda...
Või pereinimesena, kui sul on mõnus ja hooliv pere, kellega koos armastust ja soojust jagada...
Või vanuigi, kui saad mõnuga taas enesele keskenduda,  nüüd juba teades, kes sa oled ning osates maailma rahulikumalt nautida...

Hmm.... ma võtan tegelt selle teistmoodi vaatamise variandi...

pühapäev, 4. november 2012

Mõtisklus koosolemisest

Tore mõtisklus koduõppe puhul lastega koosolemises tasakaalu leidmise kohta.
Managing the joy of home educating!

Seda olen isegi kogenud, et koduõppe puhul kipub tasakaal käest ära minema. Mõtteviis muutub väga lapsekeskseks, sest täisvastutus lapse "arenemise" eest on nüüd sinul ja siis katsud anda endast maksimumi, et seda vastutusekoormat võimalikult tublilt kanda ja lastele iga hetk midagi huvipakkuvat ja positiivset pakkuda või siis vähemalt pidevalt nende jaoks olemas olla.

Samas on aga omaette olemise aega vaja igal inimesel. Mõnel rohkem mõnel vähem. Ja tegelikult kuulub lapse arengu juurde ka sellest omaetteolemise vajadusest arusaamine - nii tema enda jaoks kui ka teiste inimeste jaoks.

Nii et jah, ka mulle hea meeldetuletus, et ei pea asju üle võlli ajama laste vaatenurga peale alati mõeldes vaid vahepeal tulebki aeg maha võtta nii enda kui nende jaoks.

Ja tore on ka see viimane tõdemus viidatud kirjatükis, et rõõmsate ja rahulolevate laste kõrvalt ei olegi vajadus "enda aja" järgi eriti suur, sest mõnusast koosolemisest saab ka suurt rahulolu.

Ja nagu näha, siis hetkel mul oma mõtteid ei ole :) Tegelikult on küll, aga pole aega nende kirjapanekuks ja siis on lihtsam teisele toetuda. Küll kunagi on taas aega pikemate kirjatükkide ja oma mõttelendude jaoks.

laupäev, 3. november 2012

Koduõppest läbi koomiksite

Üks tore koduõppeblogi, kus koduõppeelu näidatakse läbi väikeste koomiksinuppude. Tasub ringi vaadata ka äärtes olevaid linke - igast lahedaid asju seal. Isegi alles tutvun. Ja loomulikult meeldib mulle tema blogi taustavalik :)

Aga link ise siis ka: Home Spun Juggling

Räppiv ajalugu - viisakatele ja nõrganärvilisele mittesoovitatav

Tuli poeg minu käest küsima, et mis värk on Obama ja selle teise mehe võitlusega. Rääkisime siis ameerika presidendivalimisest, presidentide ametiajast, nende parteisüsteemist, vasak- ja parempoolse maailmaate põhierinevustest jne.

Lõpus siis küsisin, et kust see teema tal tuli. Näitas mulle youtubest järgmist videot:

Barack Obama vs Mitt Romney. Epic Rap Battles Of History Season 2.

Oi see meeldis mulle... ja siis nägin seal kohe samalt tegijalt järgmist videot:

Cleopatra VS Marilyn Monroe. Epic Rap Battles of History Season 2.

Ja loomulikult jäi mulle silma järgmine võitlus:

Steve Jobs vs Bill Gates. Epic Rap Battles of History Season 2.

Ühesõnaga... kes soovib see vaatab ise. Kuna tegemist on räpiga, siis on keelekasutus ee... värvikas (loe: vulgaarne) ning kuna tegemist on kahevõitlusega, siis on poksimatshi eelsete sõnavõttudega sarnaselt sisu solvav. Nii et poliitilisest korrektsusest ei ole nende asjade juures juttugi ning huumorisoone ja tugeva närvikava puudumisel palun neid asju kindlasti kohe mitte vaadata.

Aga kellele meeldib (noh sellised vulgaarsed inimesed nagu mina), siis on neil oma kanal ja vaikselt muudkui teevad juurde neid klippe - ja loomulikult on neid rohkem kui need kolm, mida me siin vaatasime. Pojaga saime neid teisi klippe vaadates juba arutleda lennundusajaloost, muusikaajaloost jms.

Aga et kanal ise siis: http://www.youtube.com/user/ERB

Ja loomulikult vaadake ka "Behind the scenes" klippe...