Miks koduõpe?

See on ilmselt kõigil see esimene küsimus, kui nad esmakordselt kohtuvad koduõppuritega. Panen siia kirja omad põhjendused, eks siis hiljem ole hea vaadata, kuivõrd praktikas tulemused esialgsetest lootustest erinevad.

Olles pea pool aastat pidanud sellele küsimusele vastama (alates kevadest, kui avalikult hakkasin sugulaste-sõprade-tuttavate seas seda otsust välja hääldama), on minus tekkinud teatav vastureaktsiooniküsimus "Aga miks kool?". Selle peale küsija enamasti ei oska eriti midagi vastata peale "sotsialiseerumise" teema. Sellest teemast hiljem pikemalt.

Muidugi on selge see, et koduõpe ei ole midagi sellist, mis kõigile sobiks. On lapsi, kellele see üldse ei sobi, on vanemaid, kellele see üldse ei sobi, ning on olukorrad, kus see lihtsalt pole võimalik. Õnnestunud koduõppeks on vaja siis kolme sobiva osapoole/asjaolu kokkulangemist: vastav(ad) laps(ed), vastav(ad) vanem(ad) ning vastav olukord.
Ja "sobiv" all ei mõtle ma "paremaid" ega "halvemaid". Osadele lastele meeldib jalgpall, osadele judo ning osadele klaverimäng. Nad on lihtsalt erinevad, mitte halvemad ega paremad. Samamoodi on koduõppega - kellelegi istub, kellelegi mitte. Seda nii laste kui vanemate puhul.

Kas meile koduõpe sobib või mitte, seda saab lõplikult teada alles mõnda aega järele proovides. Küll aga on mul tunne, et võiks sobida. Põhiline julgus tuli sellest, et eelmistel aastatel on lapsed palju koolist puudunud - haiguste ja reiside tõttu. Nädala-paari-kolme tööde järele tegemine oli meil sage tegevus. Lapsed said sellega väga kergelt ja kiirelt hakkama (nädala tööd tegid nad üldjuhul ühe päeva jooksul tunni-paariga ära) ning mulle meeldis nendega koos õppida ja asju läbi arutada. Sobis see olukord nii lastele kui ka mulle.

Teine tähtis/otsustav punkt oli "võimalikkus". Ma ei kujuta hetkel ette, kas ja kuidas on võimalik teha koduõpet kahe täiskoormusega töötava vanema puhul. Pigem tundub, et selleks on ikkagi hea, kui üks vanematest on kodune või töötab osalise koormusega või on vabakutseline või töötab kodukontoris vaba graafiku alusel vms. Ehk siis paindlikkus ajakasutuses ja võimalus kodus rohkem olla on olulised märksõnad. Võib-olla ma eksin, kuid täiskoormusel tööd tehes ma ilmselt koduõppega alustada julgenud ei oleks. Praegu, kui ma kolmanda lapsega niikuinii paariks aastaks koduseks jään, oli võimalus kenasti loodud. Kui hästi beebi ja koduõpe kokku sobivad, selle saan ma varsti teada :)

Need olid asjaolud, mis muutsid koduõppe üldse sobivad/võimalikuks. Nüüd küsimus "Miks". Panen siia läbisegi erinevaid mõtteid ja killukesi, mis mul selle "miksiga" seonduvad. Eks ajas asja enda jaoks selgemaks mõeldes on ka need "miksid" natukene muutunud. Küllap muutuvad ka edasi. Toodud on asjad juhuslikus järjekorras.

Hommikune magamine :) Ma olen alati vihanud varahommikul üles ärkamist. Valgel ja soojal ajal pole küll hullu (ja kui ma kord olen ärganud, siis mulle tegelikult väga meeldib varahommikune aeg), aga pimedal ajal on see minu jaoks täielik piin. Samasugune piin on minu jaoks vaadata hommikul siniste lohkus silmaalustega last, kes ennast kurnatult voodist välja ajab ja tuimalt söögilaua taga õõtsub. Jah, ma panen nad õhtul üheksa ajal magama, aga ikkagi on pimedal ajal hommik raske. Ja laps on ju ometigi kasvav organism, kes hädasti oma arenguks korralikku väljapuhkamist vajab. Ja ka seda oli näha, et nädala viimastel päevadel läks tõusmine järjest raskemaks, ehk siis väsimus ja kurnatus kuhjus. Ma tean enda pealt väga hästi, mis tagajärjed võivad olla pikaajalisel kurnatusel, ja see pole tore asi. Seetõttu on korralik väljapuhkamine minu jaoks vägagi oluline ja prioriteetne asi, nii enda kui kõigi oma lähedaste puhul.

Hmm... ja nüüd ongi kell nii palju, et tegelikult on väsimus peal ja tuleb ära magama minna... teema pole veel sugugi ennast ammendanud, nii et tuleb lihtsalt vol 2 peatselt juurde kirjutada.