neljapäev, 26. jaanuar 2012

Laste ülestimuleerimisest

See kirjatükk on osaliselt inspireeritud elust endast ja osaliselt kahe Saksa lasteterapeudi poolt läbi viidud koolitusest, millel ma 2011 juunis osalesin.

Kujutage ette, et te olete väike beebi - kohanete selle uue ja võõra keskkonnaga, milles te järsku oma turvalise pimeda ja vaikse ja pehme pesa asemel olete. Ja siis pannakse teie silmade ette pidevalt vahelduvad ja liikuvad virkvärgid, teie ümbruses käivad pidevalt võõrad ja tugevad helid, te näete nii palju uut ja uut ja uut... ja kui te olete sellest kõigest nii väsinud, et ei jaksa enam... ja nutma hakkate sellest ülepingest... siis... siis vehitakse teie silmade ees veel kirevamate asjadega ja lastakse veel uusi hääli, et teid uuesti köita ja tähelepanu äratada. Mõneks ajaks see õnnestubki ja nutt asendub tähelepanuga, aga siis tuleb väsimus uuesti ja veel suuremalt peale.. ja tuleb nutt... ja tulevad uuesti asjad millega nina ees vehitakse ja uued hääled... jne jne

Või siis kujutage ette, et te olete lasteaialaps. Teid aetakse varahommikul pimedas üles. Sunnitakse riidesse panema, hambaid pesema, sööma ja kodust välja minema. Viiakse teid lasteaeda, kus on veel 20 või enam samasugust väikest last, kes kõik on elusad energiapommid ja käib pidev virr-varr mängimise ja müraga. Mängida on tore, aga vahepeal tahaks organism rahulikult ka taastuda ja puhata - aga selleks eriti kohta ei ole ja juba tulevad sõbrad uuesti kutsuma või algab mõni tegelus. Päeva lõpuks olete te hullult väsinud, ja see päev on kestnud kauem kui teie vanemate tööpäev. Õhtul jõuate koju, olete väsinud ja läbi ja endast väljas. Ja seda siis elate oma vanemate peal välja - mille peale saate nende käest pahandada. Kodus maandute oma mänguasjade sekka, mida on täis kõik riiulid ja kastid ja põrandad. Vanematel pole teiega mängimiseks aega, sest nemad teevad süüa ja puhkavad tööpäevast. Nii te siis istute oma 1001 mänguasja hulgas, mille hulgast kuidagi midagi valida ei oska. Kaks sekundit ängite mingi asjaga, siis jääb silma järgmine asi ja mängite natuke sellega, et siis jälle uus asi silma hakkaks. Või siis istute teleka ees, kust tuleb pidevalt sirr-särr ja kill-koll ja saate tuima näoga istuda ning ei pea ise midagi mõtlema.

Või siis kujutage ette, et te olete koolilaps. Samuti aetakse varahommikul pimedas üles. Sunnitakse riidesse, hambaid pesema, sööma ja kodust välja kooli minema. Koolis istute osa aja tuimalt pingis ja teid tabab pidev uue informatsiooni voog või siis teadmiste kontrollimise pinge, kus valede vastuste korral saate halbade hinnetega karistatud või avalikult vale vastust välja öeldes jätate klassikaaslastele rumala mulje. Vahetunnil toimub meeletu lärmamine ning lastevaheline võimuvõitlus. Koolipäeva lõpuks olete vaimselt kurnatud. Siis aga tuleb minna veel trenni, muusikakooli, kunstiringi või kuhuiganes veel. Seal on küll iseenesest tore olla, aga sealgi tuleb vaimselt või füüsiliselt pingutada ning ennast tõestada ja samuti tulvab uut infot juurde ja juurde. Mingil hetkel jõuate koju, kus tuleb veel järgmiseks päevaks kodutööd ära teha või kontrolltööks õppida. Õhtul saabuvad koju ka vanemad, kuid nemadki on oma tööst väsinud ja peavad süüa tegema ning kodu koristama. Teie siis maabute jälle oma 1001 mänguasja sekka või teleka/arvuti taha ekraani jõllitama.

Ja nüüd öelge mulle, miks meie lapsed on närvilised ja rahutud. Miks räägitakse halvasti käituvatest lastest, hüperaktiivsusest jne jne.

Saksa lasteterapeudid, kelle koolitusel ma käisin, rõhutasid väga seda, et lastele antakse aega ja ruumi lihtsalt iseendaga olemiseks. Ja seda juba imikust peale. Tänapäeva kirevate-lärmavate-plastmassist mänguasjade peale olid nad väga verised. Ja ka selle peale, et lapsed on nendega nii üle kuhjatud.

Mida ma oskan selle peale oma kogemusest öelda.

Meie põnn pole siiamaani ühegi mänguasjaga mänginud. Ta pole küll ka eriti vana, kolm kuud ja mõned nädalad peale.

Tal pole olnud voodi kohal rippuvat karusselli. Tal pole tegelustekki ega mängukaart rippuvate asjadega.

Mis tal siis on? Tal on silmad ja keha ja terve tuba vaatlemiseks. Ja nii ta siis pikutabki ja vaatab ringi. Ja uudistab tõsiselt mõnuga. Ta mängib oma kätega - neid uurides, suhu pannes, sõrmedega mängides, käsi kokku-lahku viies. Nii nagu Saksa prouad ka rääkisid ja ta tõesti teeb seda rahulikult, täiesti omaette olles, ilma nututa. Viimasel ajal olen talle andnud mängida ka väikeste riiderättidega - piimapühkimise lapiga, taskurätiga. Ta kätserdab neid mõnuga, topib suhu, sikutab ühe ja kahe käega. Jällegi just nii, nagu Saksa prouad rääkisid ja mis sel hetkel tundub kummaline. See kõik arendab tal silma-käe koordinatsiooni ning käelist osavust. Lisaks siis ka omette mängimise oskust. Lisaks hakkas ta ennast keerama mõni päev pärast kolmekuuseks saamist - kui ta oleks koguaeg lamanud mängukaare all, siis vaevalt tal oleks olnud sellist motivatsiooni ennast ka muudesse asenditesse liigutada.

Jah, ta on sünnist saati väga rahulik laps olnud. Aga kindlasti on sellele rahule ka ülestimuleerimise vältimine kaasa aidanud.

Mida ma oskan öelda oma vanemate laste näitel. Pärast Saksa prouade koolitust tegime neil toas suurpuhastuse ja pakkisime sisse suurema osa mänguasjadest. Nad ise valisid välja, mis on peamised asjad/komplektid, millega mängida tahavad ja ülejäänu läks garaazi oma aega ootama. Sellel oli kaks head efekti. Esiteks on neil nüüd toas palju rohkem ruumi, kus mängida ja teiseks mängivad nad nüüd allesjäänud asjadega palju pikemaid ja fantaasiarikkamaid mänge, mitte ei hüppa ühe asja pealt teise peale.

Meil on sisse seatud arvutipäevad ja arvutivabad päevad. Hetkel käib meil tegelikult lausa arvutivaba nädal. Ja kuigi mulle väga meeldib, et mu lapsed arvutiasja jagavad ning seal on jõudnud niikaugele, et ise juba maailmu loovad jne, siis pean ma tunnistama, et arvutivabadel perioodidel on nad palju fantaasiarikkamad ja teevad toredamaid asju. Lisaks on arvutivabadel päevadel ka meie omavaheline suhtlus parem ja mõnusam, sest siis on rohkem aega ja põhjust suhelda.

Varem oli nii, et kui laps tuli mulle kurtma, et tal on igav, siis ma hakkasin talle pakkuma igasuguseid asju, mida ta teha võiks. Nüüd, kui laps tuleb mulle kurtma, et tal on igav, siis ma ütlen täiesti siiralt: "Suurepärane!".

Anname oma lastele ruumi ja aega, et nad saaks tunda igavust ja sellest igavusest kasvaks välja nende oskus ise asju välja mõelda, võimalus maailma läbi tunnetada ja oskus endaga olemisest rõõmu tunda.

4 kommentaari:

Kylli ütles ...

ma põhimõtteliselt noogutan kaasa, ehkki saksa prouade lähenemine on minu jaoks veidi liiga äärmustesse minek (nt on esimestel kuudel titele värviliste asjade näitamine põhjendatud sellega, et tite nägemine on alguses nii kehv, et suudab eristada hästi kontrastseid kombinatsioone - must-kollane nt). keeramist ma ka otseselt ei seostaks tegelusteki ja mängukaare olemasoluga - Anneliis hakkas neist hoolimata enne kolmandat kuud mõlemat pidi keerama :). häält tegevaid mänguasju ei ole meil peamiselt sel põhjusel, et nende kuuldavale toodav on minu jaoks nii jube, et laulan titele ise igasugu lollakaid laulujupikesi :). teisalt on meil praktiliselt lapse sünnist saati kogu aeg mingi ehitusmüra taustaks olnud (mehe legendaarne küsimus mulle, et kas laps süüa saab, kui ma kõrvaltoas mootorsae käima tõmban - sai küll, korra tegi vähe imestunud nägu :)), nii et mingit muud kilinat-kolinat sinna juurde küll enam vaja pole. muidu mingeid mänguasju meil ikka on - osa vanematest lastest jäänud, osa kingitud, ise olen ainult titeraamatuid ja FP kausitorni ostnud (see viimane on suht multifunktsionaalne ja tundub, et jagub kauemaks). aa, minu kunagine, äärmiselt teeneline kaisujänes on ka nüüd tema kasutada (vanemad lapsed imestasid silmad kukla taha, et kuidas on võimalik, et niiii vana asi terve on). ajalehed-ajakirjad sobivad hirmus hästi "lugemiseks", issi sokisahtel on ka tänuväärset kraami täis.

tulevikust rääkides, siis mingit hullu mänguasjakuhja mul plaanis hankida ei ole (pealegi hakkan ma iga kord mänguasjapoes tõsimeeli peaaegu oksele, kui "tüdrukutele" kirjaga barbiroosat riiulivahet näen), aga üks korralik suuremat masti mänguauto tekib küll millalgi lähiajal. ja kuna ma olen veendunud, et laps peab hiljemalt kolmeselt lugeda oskama ja tal võiks selleks ajaks ka oma arvuti olla (või vähemalt kasutajanimi, aga tervislikum oleks ilmselt eraldi masin hankida :)), siis hakatuseks saab Anneliis esimeseks sünnipäevaks kahtlemata puidust tähe-numbri klotsid.

see kommentaar läheb siin küll hirmus pikaks praegu, aga üldisemas plaanis tundub mulle, et tänapäeval püütakse lapsi kuidagi liiga "teadlikult" kasvatada (no päris paljudel juhtudel jääb mulje, et vanematel on kalendris kirjas a'la, et esmaspäeval ja kolmapäeval kuuest-kaheksani veedan lapsega "kvaliteetaega") ja ei lasta lapsel lihtsalt endaga koos kasvada. ses mõttes, et lasteaiast koju jõudes võiks mänguasjakuhjas või teleka ees istumise asemel hoopis emmega koos nõusid pesta, porgandipeenart rohida või kasvõi puu otsa ronida - stress oleks kohe poole väiksem ja laps palju edukamalt "kasvatatud" :D.

k.

Katariina ütles ...

Ma kirjutasin eile pika-pika kommentaari aga se kadus kuhugi ära (küllap vajutasin valet nuppu...). Seega teen nüüd lühemalt.
Kui ma muidu Kylliga nõustun siis 3 aastase lapse lugemisoskusega ei saa kohe üldse nõustuda, isegi mitte juhul kui laps saab aastaselt täheklotsid kingituseks. Ja kas tõesti ostetakse tänapäeval (päris) arvuti pisikesele lapsele? Ma naiivselt mõtlesin, et lapsed saavad põhikooli lõpuni ühe ühisega hakkama. Olen vist väga ajast maha jäänud.

Väga kiidan takka postituse viimast lõiku. Tänapäeval on nagu mingi haigus sundida noori emasi PIDEVALT oma lapsega tegelema. Laps õpib ise mängima ka, ei pea kõike ette näitama ega temaga tundide viisi põrandal istuma. Lapse töö on mängimine :)

Katri ütles ...

Küllit tundes võib lugemis- ja arvutikommentaaris tugev hulk irooniat sees olla. Ja samas Küllit tundes võib vabalt Anneliis tõesti kolmeselt lugeda - aga seda kindlasti mitte sunnitult ja forsseeritult vaid lahedalt elu käigus külgehaagitult.

Ja arvutijutu peale hakkasin alguses suure häälega naerma... ja siis tuletasin meelde, et kui vanad oma lapsed olid, kui neile paint-is joonistamist ja lastekast Jänku Jussi vaatamist näitasin. Ja tuli meelde, et poeg oli siis 3 ja tütar 1,5 aastane. Nii et tjah... eraldi konto mõte käis ka mul siis peas, kui vaatasin nende usinat tegutsemist minu tööläpakas. Korra suutiski üks neist mul klaviatuuri sellisesse seadesse panna, et ma ei saanud enam parooli sisse trükkida... tükk pusserdamist oli, enne kui asja jälle korda sain (ja tänu selllele hulga targemaks arvuti osas ;)

Mänguasjade osas oli Saksa tädidel tegelikult palju asjalikke mõtteid. Osad mänguasjad neile ikka meeldisid ka ;). Peaks sellest kunagi eraldi postituse tegema.

Anonüümne ütles ...

huhh.seda oli küll hea lugeda:) Mul piiga praeguseks 7,5kuune ja rahulik ning rõõmus laps. pole meil olnud ei voodikarusselli, tegelustekki ega vibreerivaid-laulvaid lamamistoole. Mängukaarelaadne asjandus tekkis nii 5 kuu paiku, voodi või lamamistooli külge kinnitatav, seda vaatab huviga. huvitav jah, olen ses teemas lähtunud oma sisetundest, aga vahel ikka mõelnud, et v-o on karusselli ja teki jms puudumine viga..aga nüüd näen, et olen ikka õigel teel. ja pealegi - kui ise beebi olin, siis ka selliseid jubinaidpolnud ja lapsed kasvasid ikkagi normaalsteks inimesteks:)

Minu piiga on istunud babybjorni lamamistoolis ja vaadanud, kuidas ma süüa teen, olen mudkui aga rääkinud, et nüüd teen seda ja nüüd toda:). ka oma käte vastu on elavat huvi tuntud ja varvaste vastu ka. praeguseks veel roomama pole hakanud, aga asjatab puslematil ja on võimeline 20 min üksi oma mänguasjaga tegelema või siis visalt ja rahulikult kaugemate poole küünitama.