reede, 6. jaanuar 2012

Depressioonist: ausalt ja avameelselt


On kummaline, kuidas asjad teinekord kokku satuvad.
Oli mul paar õhtut tagasi suur tahtmine kirjutada depressioonist - just sellesama pealkirja all, mis praegusele kirjatükile sai pandud. Aga ei kirjutanud... jäin mõtlema, et kas ikka...

Ja siis sattusin kogemata esimest korda elus lugema daki blogi ning tema viidet Bloggessi blogis olevale kirjatükile. Ning hiljem siis daki enda kirjutist depressioonist.

Depressioon on kole asi. Olen ise selle üle elanud - nojah, see tähendab, et hetkel on kõik enam-vähem hästi. Kui lõplik see "hästi" on, selles kindel olla ei saa. Aga vähemalt olen õppinud mingeid märke tähele panema ning suuermat auku ennetama.

Depressioonist avalikult ei räägita... kuigi nüüd tehakse seda juba üha enam ja enam. Samas, kui mina oma depressioonist sõpradele ja tuttavatele rääkisin, siis tuli välja, et suurem osa neist oli ka ise kunagi "augus" olnud. Kes tuli sellest välja omade jõududega, kes vajas ravimeid, kes suutis seda teha paralleelselt töö tegemisega, kes pidi töölt pausi tegema - aga aastane auk oli praktiliselt kõigis juhtumites sees.

Minu väga hea sõber viidi õhupuuduse ja lämbumisohu tõttu kiirabiga haiglasse. Füüsiliselt oli temaga kõik korras, kui see väike pisiasi välja arvata, et ta hingata ei saanud. Tema "tuli tagasi" tänu keskkonnavahetusele tehes küll tööd edasi, aga ka temal läks umbes aasta, enne kui energia ja jõud taastus.

Minu kunagine ülemus kukkus aastaid tagasi tööl kokku ja viidi kiirabiga haiglasse. Ta oli seal üle kuu aja. Raviks oli - voodis lebamine... Ei mingeid ravimeid ega protseduure - inimene oli ennast lihtsalt nii kokku jooksutanud, et pidi taastumiseks arstide silme all voodis lebama. Ma ei tea, kas talle mingeid rahusteid või antidepressante tegelikult anti või mitte. Sest see oli aastaid tagasi ja siis räägiti asjadest veel vähem. Mõne kuu pärast tohtis ta paar tundi päevas kodus tööd teha ja meie käisime siis tema juures kohtumistel, allkirju võtmas jne. Mõne aja pärast tohtist ta juba neli tundi tööd teha jne jne. Nüüd on ta juba aastaid tagasi ja teeb tööd edasi. Pärast tema kokkukukkumist pidin osad tema funktsioonid üle võtma ja koostööpartneritega tegelema. Lähematele neist pisut põhjustest rääkides selgus, et kõik üle 30-aastased mehed, kellele ma ülemusega juhtunust umbmääraselt rääkisin, olid ka ise sellise kokkukukkumise üle elanud.

Minu kursavend suri alla 30-sena täiesti ootamatult. Põhjuseid ma täpselt ei tea, kuid kuluaarides sosistati ületöötamisest ja sellega seotud probleemidest.

Mina ise... mina ise olin probleemidega vaevelnud juba aastaid, aga otsisime neid ikka füüsilistest põhjustest. Südamed, vered, vähiuuringud - kõik põhilised asjad said läbi uuritud. Psüühilist haigust ju olla ei saanud, sest ma olin ju "normaalne ja tark" inimene :) Depressioon ja psüühilised probleemid olid ju mingite imelike ja nõrkade teema.

Asi jõudis lõpuks nii kaugele, et ma ei suutnud kõndida. See tähendab, et pidin iga sammu järel tegema väikese puhkepausi, enne kui ma järgmist sammu teha suutsin.

See oli minu jaoks totaalne šokk. Ma olen eluaeg sporti teinud. Mul on kapis hunnik medaleid vähemalt neljalt erinevalt spordialalt ja mitmed neist eesti meistrivõistluse tasemel. Ma olen käinud Elbrusel. Ma olen osalenud rogainil, kus 8 tunni jooksul läbisin meeskonnakaaslasega metsas-võsas-soos üle 60-ne kilomeetri. Ma olen osalenud mitmel hooajal seiklusspordi võistlussarja Xdreami A-raja (ehk pikema raja) kõikidel etappidel (kus kiireim võistlus kestis üle nelja tunni ning pikimalt oleme rajal olnud üle 16ne tunni - kõik see aeg joostest, ratast sõites, kanuuga sõites või midagi muud füüsilist tehes). Ma olen osalenud talvisel 25-tunni seiklusspordi võistlusel, kus sõna otseses mõistes olime rajal pea 25 tundi kõik see aeg liikudes. Ma olen osalenud Tartu suusa-, ratta- ja rulluisumaratonil (pikkadel versioonidel loomulikult). Ja nii edasi ja nii edasi...

Ja nüüd ei suutnud ma kõndidagi...

Uuesti arsti juurde jõudes sai asi selgeks siis, kui mul enne vereproovi võtmist paanikahoog peale tuli. Siis lasi arst mul depressiooniküsimustiku täita ning pani mu rahustite peale. Diagnoosiks: pikaajalisest kurnatusest tingitud sügav depressioon.

Rahustid olid uskumatult head asjad (kusjuures ma ei ole tabletiusku inimene ja võtan tabletti alles viimase päästerõngana - ja kõige karmimad asjad, mida ma kasutanud olin, olid ibuprofeen ja paratsetamool ja aspiriin). Ma mäletan selgelt seda tunnet, kuidas ma vaatasin oma meilidele otsa ja esimest korda elus oli mul sellest kõigest seal savi. Ühel meilil oli isegi suurte tähtedega pealkirja algusesse kirjutatud "Tähtis". Tavaliselt oleks ma selle peale kohe muretsema hakanud ja tundnud tungivat vajadust asi kohe ära lahendada. Ja nüüd oli mul sellest savi ja ma isegi ei vaadanud, mis seal kirjas oli. See äratundmine valmistas mulle meeletut rõõmu ja ma läksin magama. Asi, millest ma olin aastaid puudust tundnud.

Paar nädalat hiljem tulid antidepressandid. Esimesed paar nädalat nende peal olid koledad. Voodist ma jätkuvalt tõusta ei suutnud ja nüüd tuli ka rohtude kohanemisest vastikustunne peale. Oi see oli kole. Tekkis tunne, et tahaks mööda seina üles ronida.

Aga ka see läks üks hetk mööda ja elu hakkas ilusam tunduma. Mingi hetk suutsin taas voodist välja tulla ja kuu aja pärast arvasin ma, et olen juba piisavalt terve, et tööd edasi teha. Arst oli selles osas ettevaatlikum, aga mina teda ei uskunud :)

Edasine aasta kulges rütmis: ma tunnen ennast paremini --> üritan rohtudelt maha tulla või tööd teha --> olemine läheb jälle "auku" tagasi, tõmban uuesti rohud peale ja/või teen töösse pausi. Minu arst proovis mind iga kord hoiatada, et liiga vara on veel, aga jee ma teda uskusin. Iga kord siis sörkisin saba sorgus tema juurde tagasi, et tunnistada, et tal oli ikka õigus... selleks et järgmine kord jälle teda jee mitte uskuda.

Vahepeale mahtus reis psühholoogi juurde, aga see sattus väga halb psühholoog. Paari kuu pärast teatas ta, et minuga on nüüd kõik hästi. No isegi mina sain aru, et midagi ei ole veel hästi, aga kui nii siis nii. Mõni kuu pärast seda tuli loomulikult uus auk. Mõni aeg hiljem otsisin uuesti abi, seekord siis psühhiaater. Tema omakorda soovitas ühte head psühholoog-terapeuti, kelle juurde mind ootenimekirja panime. Ja ootenimekirjad on selles valdkonnas piiiikad.

Oodates siis vahepeal suurendasime ravimi koguseid ja siis vähendasime ravimi koguseid :). Siis tekkis mõte laps saada (no kui ma niikuinii kodus passin, mis siis ikka paremat teha :). Siis hakkasime rohtude järk-järgulise mahavõtmisega tegelema.

Laps tuli kuu-paar varem kui plaanis oli olnud. Siis tuli rohud koheselt maha jätta. Selleks ajaks olin küll jõudnud skeemini miinimumkogus ülepäeva, nii et väga hull see mõte ei tundunud. Nagu raseduse algusest ja rohtude pealt mahatulemise kombinatsioonist vähe oleks olnud, suutsin Austrias suusatades kukkuda ja peapõrutuse saada (nii üldse rasedusest teada sain, kui seal haiglas igaks juhuks testi palusin teha enne kui tomograafiasse saadavad). Sellist kolme asja kombinatsiooni ei soovita mitte kellelegi. Mööda seina ülesronimise ja peaga vastu seina tagumise tunne oli vägagi hull ja läks iga päevaga hullemaks. Kestis see asi nädalaid. Just olin nuttes teinud otsuse, et pean ikka rohtudele tagasi minema, kui hommikul oli naaatukene kergem kui eelmine päev. Aga sellest piisas, et lootust äratada ja suutsin ikka rohtudeta hakkama saada. Ilma rasedusest tuleneva motivatsioonita ma seda suutnud ei oleks. Enesetunne ja olemine oli ikka kohutav - pidevalt on paha olla, pea käib ringi, oksendamise tunne (aga mida ei ole, on oksendamisest saadav kergendus), ei saa kõndida, sest nii on paha ja pea käib ringi, ei saa lamada, sest pea valutab ja käib ringi, kuidagi ei saa olla, sest koguaeg on nii paha ja halb olla. See oli väga jube aeg.

Õnneks sain oma terapeudi ootenimekirjas tänu rohtudelt mahatulemisele ja rasedusele natukene ettepoole ja sain hakata tema juures käima. Ja nii imelik kui see ka ei ole, aga aitas! See on müstika, aga see toimib. Ja nii hakkas asi vaikselt paremuse poole minema.

Käisin seal umbes pool aastat ja üks kord (täitsa juhuslikult oli see minu sünnipäev), kui ta küsis, et mis muredest me seekord räägime... siis... siis ei olnudki enam muresid, millest rääkida. Elu, mis veel pool aastat tagasi igast nurgast logises (minu arvates), oli järsku väga tore ja mõnus.

Sealtpeale olen endaga hakkama saanud. Nüüd, sügisel, hakkasin jälle logisemise tundemärke nägema. Siis sai tellitud endale päikesevalguslamp ning samas põgenetud lastega Tenerifele nädalasele päikesereisile. Aitas! Päris auku seekord ei tulnudki. Aga kusagil on ta ootel ja varitsemas.

See oli siis minu lugu. Pikk ja lohisev, aga no las ta olla.

Mis on depressiooni juures kõige hullemad asjad.

Sa tunned ennast koguaeg halvasti ja kõik mõtted sinu peas on kurvad, hirmunud, negatiivsed, ennast süüdistavad jne jne.
Kõik asjad ärritavad, tekitavad paanikat, ajavad endast välja. Sa oled pidevalt niiii väsinud ja kurnatud. Jõud on täiesti otsas - ja seda nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt.

Üks kõige üllatavamaid asju ongi see, et kuidas see "valesti mõtlemine" saab inimesele füüsiliselt nii hullult mõjuda. Jah, ma saan aru teaduslikust seletusest, kuidas stressiseisund käivitab inimeses adrenaliinivoo "põgene või ründa" reaktsiooni jaoks (mis vanasti oli vajalik ohu korral kas ohu eest ära jooksmiseks või temaga võitlemiseks). Ja kuidas siis see adrenaliin füüsilise põgenemise või kakluse käigus ära kulus. Ja kuidas meie tänapäeva stress (tööpingest, perepingest jms) tekitab samamoodi adrenaliinivoo, aga meie ei saa selle eest kuhugi füüsiliselt ära joosta või kedagi rünnata, ja nii see adrenaliin organismi kuhjub, hakates seda otsast kurnama. Jah, ma saan sellest kõigest aru, aga ikkagi on see nii kummaline, et mõtted teevad sind liikumisvõimetuks.

Kole asi on veel see, et sa saad ise ka aru, kui hale ja mõttetu inimene sa oled. Kuidas kõik on tegelikult ju hästi ja sina ei suuda ennast "kätte võtta" ja "asjalikuks hakata". Kuidas sa teed draamat täiesti tühiasjadest. Kuidas sa ei suuda oma laste eest hoolitseda. Kuidas sa oled üldse üks tühi narts ja sugugi mitte see särav ja rõõmsameelne naine, kes sa muidu tegelikult oled. Süütunne ja enesesüüdistus selle kõige eest muidugi annab ainult depressioonile veel hoogu...

Ja siis on veel kole asi see, et sa näed, kuidas inimesed sinu ümber ei suuda sind mõista ja sinu pidevatest ärritumistest ja emotsionaalsetest pursetest ära väsivad ja vaikselt eemale tõmbuvad. Oma elukaaslasele, kes samuti hakkas eemale tõmbuma, suutsin ma õnneks konkreetselt ära öelda - ole kas mulle toeks või koli mõneks ajaks mujale elama. Istusime siis maas ja rääkisime pikalt asjadest. Eks temalgi ju keeruline, sest inimene, kellega ta koos elas, on järsku kadunud ja tema asemel on mingisugune pisaratest nõretav, voodis vedelev närvipundar. Saime asjad selgeks, ning edaspidi oli temast mulle väga suur tugi.

Ja siis on kole asi veel see august auku liikumine. Kui taaskord arvad, et asjad on nüüd hästi. Ja siis tuleb uus auk. Kaevad ennast sellest välja, arvad, et nüüd on taas hästi. Ja siis tuleb uus auk. Kaevad ennast jälle välja. Ja siis tuleb uus auk. Iga järgmise auguga suureneb lootusetuse tunne - millal see ometi lõpeb. Kas see üldse lõpeb. Ma ei jaksa enam. See oli vist minu moto väga pikka aega: "Ma ei jaksa enam". Ka see, kuidas sa näed pettumust ja hirmu oma lähedastes, kes mõtlevad samu küsimusi.

Ma ei tea, kas ma olen terve. Ma ei tea, kas ma suudaksin hetkel tööd teha. Soomes pidi olema tekkinud plahvatuslikult umbes 30-aastaste töövõimetute inimeste grupp, kes on töövõimetud (ja eluks ajaks töövõimetud) justnimelt depressiooni pärast.
Ma isegi kardan natuke uuesti tööd tegema hakata, sest ma kardan uuesti samasse rattasse astuda, millega ma ennast kraavi ajasin. Veel kardan ma pimedat aega, sest päikese puudumine annab ennast ikka väga tunda. Ja kõike seda kardan ma sellepärast, et ma tunnen aeg-ajalt ära endas taas need tuttavad reaktsioonid ja ärritumised, mis mul depressiooni ajal esinesid.

Ma läksin uuesti ülikooli õppima, ja seekord psühholoogiat, et uurida, kust paganast see neetud haigus tuleb ja mida tema ennetamiseks ette saab võtta. Ma ei tea, kas ma suudan sellel alal midagi ära teha, aga ma kindlasti proovin. Sest meie ühiskond on haige ja see ei ole normaalne.

Seni aga elan ma nagu alkohoolik - päevast päeva rõõmustades, kui ma ennast hästi tunnen, ja teades, et suur must koletis vaikselt luurab kusagil. Ja ma soovin, et me räägiks depressioonist rohkem, et inimesed ei peaks ennast nõrgaks ja imelikuks, kui neil see haigus on. Ja ma soovin jaksu kõikidele, kes võitlevad depressiooniga. Ja ma soovin jõudu ja kannatlikkust kõikidele, kelle lähedased võitlevad depressiooniga.

7 kommentaari:

Marianne ütles ...

Aitäh selle postituse eest Katri! Mida rohkem ma lugesin, seda rohkem ma tundsin oma lugu sinu loos. Õnneks minu auk on veel väike, aga ilmselgelt kõõlun palju suurema augu äärel... On nii hea, kui keegi kinnitab, et ma ei saa ja ei peagi sellest enda kokkuvõtmisega üle saama. See olukord ei ole tekkinud minu nõrkusest, vaid depressioon on haigus. Mida rohkem depressioonist rääkida, seda rohkem elusid saab päästetud.

L ütles ...

Hea on naha et eestlased hakkavad ka vaikselt depressioonist raakima :) Ma olen sel teemal mitu korda kirjutanud aga inglise keeles, oma eesti sobrannadega ausalt oeldes ei julge veel sellel teemal raakida, sest eestis ei ole veel paljud inimesed sellele mottetasandile joudnud, et depressioon on lihstalt haigus voi 'condition' nagu iga teine tervisehaire - ja et sellest valja saamiseks on vaja rohkemat abi kui lihstalt "ennast katte votta" :)

Katri ütles ...

Aitäh teile!
Ja kummaline on küll, et depressioon nii tabu teema on. Hoolimata sellest, et mingitel andmetel on vähemalt 60% inimestest sellega kokku puutunud. Ehk siis enamuse arvestusest lähtudes on depressioon pigem juba norm ja ilma depressioonita hakkama saavad inimesed ebanormaalsed :)

Daki ütles ...

Mind ajabki kõige rohkem närvi kõigi kõrvalseisjate suhtumine, et "asi on ju su mõtlemises kinni!" No kurat võtaks, ma ei ole ju seda ise välja mõelnud, ma käin aastaid psühhiaatri juures, raseduse ajal ka psühholoogi juures, erinevad inimesed on minuga juttu ajanud ja see ei ole minu välja mõeldud! Ei tööta see nii, et ma ütlen oma ajukeemiale, et aitab nüüd küll... Ja siis peangi selle asemel, et terveks saamisega tegeleda, pidevalt end vabandama ja selgitama, sest arvatakse, et asi on "minu mõtlemises kinni"...

IVI ütles ...

Tere Katri!
Avastasin Su blogi google'i otsinguga ja sellel lihtsal põhjusel, et just täna otsustasin oma koolikiusamise all kannatava poja koduõppe kasuks.
Jään kindlasti regulaarseks lugejaks ;)
Aivi

Anonüümne ütles ...

panen oma loo ka lühidalt kirja, äkki on kellegile kasuks.
minu hädad hakkasid kuskil keskkooli löpus. olin pidevalt väga väsinud. aga arst ei leidnud midagi iseäralikku.
hiljem lisandus sellele ka depressiivsus.
ca 10 aastat hiljem, aastal 2006 oli asi nii hull, et otsustasin uuesti arstile minna, sest tundus, et nüüd olen totaalselt augus omadega ja lisaks olid mul väljakannatamatud peavalud. olin kindel, et mul on peakasvaja. läksin neuroloogi juurde. see tegi mitu testi ja pea valgustati läbi kah, kasvajat polnud. selle asemel teatas neuroloog, et peavalud tulevad depressioonist. andis valida, et kas tahan antidepressante vöi teraapiat vöi mölemat. ise soovitas teraapiat. valisingi teraapia. see oli hea! paljud asjad said selgemaks. kestis 2 aastat. aga minu väsimus ja augus-tunne järgi ei andnud. siis ühel päeval ütles mu günekoloog, et kahtlustab mul kilpnäärme häireid. vastasin, et just lasin perearstil kilpnääret kontrollida, köik oli ok. arst teatas, et tuleb pöhjalikum vereproov teha. ja mis välja tuli? kilpnäärmepöletik, haiguse nimeks Hashimoto. kilpnääre oli pooleldi oma töö üles öelnud. sain kohe rohud peale, mida ma nüüd töenäoliselt kogu elu löpuni vötma pean ja igal aastal käin kilpnäärme kontrollis. aga mis peamine: ca 2 nädalat peale rohtude vötmise algust tuli päike välja. köik hädad: väsimus, depressioon, kuiv nahk jne., olid kui imeväel kadunud. olen oma günekoloogile meeletult tänulik. sest tunne on selline, nagu oleks ta mulle uue ja ilusama elu kinkinud.
kilpnäärme hädadega kaasneb tihti ka lastetus vöi iseeneslikud raseduse katkemised. ma tookord veel nii kaugel polnud, et oleks lapsi plaaninud. aga nüüd on tütar ja teine on tulemas.
mu günekoog rääkis, et on palju naisi psühhiaatria haiglast välja aidanud kontrollides nende kilpnääret. arvas ise, et selliseid naisi on seal veel ilmselt massiliselt, teadmata, et nende probleemile oleks üsna lihtne lahendus.
Ellen

Katri ütles ...

Daki: nii see on, paljud väga toredad inimesed andsid ka mulle häid soovitusi, mis tavaolus oleks kindlasti head olnud, aga depressiooni puhul kuidagi ei aita. Ja siis seleta ja seleta, et Sinu puhul see ei aita... ja ikka ja jälle näed, et see seletamine on asjatu, sest ei jõua kohale ja arvatakse, et sa lihtsalt ei taha või ei viitsi ennast kätte võtta.

Aivi: kahju kuulda, et nii hull olukord käes. Küll aga hea, et sellele lahenduse leidsid. Võtke siis pojaga rahulikult ja otsige koduõppesse endale sobiv rütm ja viis.

Ellen: see oli nüüd minu jaoks täielik uudis, et mingi lisatest on kilpnäärmele. Mul tavatestid tehtud aga peaks siis perearstilt üle uurima. Minu puhul küll oli selgelt tegu ikkagi depressiooniga, sest ravimid ja teraapia tõsiselt aitasid, aga kuna emal oli ka kilpnääre haige, siis tasub põhjalikum ülekontrollimine ära teha ikka. Aitäh info eest!