Tulevaste beebijuttude hoiatus

Et kõik ausalt ära rääkida, mis olema saab, siis tuleb alustada sellest, et mul sünnib kohe-kohe kolmas laps. See aga tähendab, et koduõppejuttude vahele saab siia tekkima ka hulk beebijutte. Vahe eelmiste lastega on suht suur - selle ajaga on maailm edasi liikunud ja ise olen muutunud. Nii et avastamisrõõmu beebi kasvatamise koha pealt kindlasti jagub.

Ja eks ole beebi ilmaletulek ka otseseks stiimuliks meie koduõppe algusele. Koduõppe mõte veeres peas küll niisama ringi, aga töö kõrvalt seda ilmselt katsetama ei oleks julgenud hakata. Teadmine, et ma niikuinii nüüd paar aastat enam-vähem kodune olen, aitas tugevalt kaasa ka otsusele koduõpet proovida.

Uusi mõtteid ja avastusi beebide koha pealt on juba kogunenud küll - eks varsti vormuvad need ka jutukesteks.

Suve alguses sai osaletud Tartu Ülikooli lisakursusel, mille sisuks oli 0-3 aastase lapse arengu toetamine. Seda kursust viisid läbi kaks daami Saksamaalt, kellel on aastakümnete pikkune kogemus lasteterapeutidena. Väga asjalik koolitus oli ja nii mõndagi sai sealt kõrva taha pandud. Minu jaoks olulisemaid tähelepanekuid plaanin ka siin jagada.

Teine minu jaoks uudne ja põnev teema on korduvkasutatavad mähkmed. Peamiseks infoallikaks selles osas on olnud Katariina blogi pestavatest mähkmetest. Sealt innustust saanuna olen nüüdseks juba omale kokku tellinud üsna suure hulga erinevaid mähkmevariante erinevatest kohtadest ning ei jõua ära oodata, millal ma neid reaalsuses proovima saan hakata. Proovimiste tulemustest annan ka siin teada.

Kolmas teema-küsimärk, mis seondub ka koduõppega, on see, et kui hästi saab pisikese beebi kõrvalt koduõpet teha. Merje koduõppe blogi vanemates sissekannetes on näha, et tema on sellega ilusti hakkama saanud. Aga tema on minu silmis ka täielik "koduõppe-guru" Eestis ning suurte kogemustega nii koduõppe kui laste alal. Ehk siis see, et tema on sellega hakkama saanud, näitab, et asi on põhimõtteliselt võimalik, aga ei tähenda automaatselt seda, et ka mina sellega sama sujuvalt hakkama saaksin.
Teine samalaadne küsimärk on mul teemaga töö-koduõpe. Et kui hästi on võimalik teha koduõpet siis, kui mõlemad vanemad töötavad. Anneli kasside koduõppeblogist (kus küll pikemat aega on vaikus püsinud, aga vanemad postitused ikkagi sisukad) võib välja lugeda, et tema on töötav koduõppe-ema, kuid tema koduõppuriks on üks ja üsna suur ning asjalik laps. Ehk siis kas sama on võimalik ka rohkemate ja väiksemate laste kõrvalt... aga sellele küsimusele ma niipea vastust järele uurida oma kogemuse alusel ei saa. Võib-olla kunagi hiljem...

Lausa hämmastav, kuidas inimesed ja nende elu muutuda võivad. Veel mõned aastad tagasi rügasin ma kahe linna vahel pendeldades teha neljateist- ja enam tunniseid tööpäevi (nädalavahetustel loomulikult samuti). Ma olin ühes valdkonnas tunnustatud spetsialist, kellele tippfirmad tegid headhunt'i ning asutasin paralleelselt koos sugulasega hoopis teises valdkonnas oma firma, mis sai higi, vere ja pisaratega (ja naeruga ka, sest ääretult tore äripartner oli mul seal) üles töötatud, nii et toimib edukalt ja tunnustatult siiamaani.
Ja praegu olen ma kodune emme, kes võttis lapsed koduõppele, plaanib vabatahtlikult hakata beebi mähkmeid pesema ning on selle kõigega veel väga rahul ka... :) Ilmselt sai oma "edukusevajadus" välja elatud ning nüüd saab natuke sügavamatele väärtustele tähelepanu pöörata. Huvitav on see, et mis pärast praegust faasi edasi veel tuleb - kas tõesti kodu-töö tasakaalu leidmine :)
On, mida oodata... aga seni ma naudin praegust faasi.