Reisimise nõmedamast poolest

Oleme siis nüüd Türgis. Antalyas, mis on vist nagu ma aru olen saanud, üks põhilisi kuurortlinnu siinmaal. Ega põnniga miskit asjalikku niikuinii ette ei võta, nii et hotelli valikul sai oluliseks kaks aspekti: bassein (et suuremad lapsed saaks rahus sulistada, kui ma põnniga puhkan) ning ranna lähedus, et koos oleks võimalikult lihtne sinna minna.

Antud hotell rahuldab mõlemaid aspekte. Basseinidele lisaks on isegi kaks liutoru... nii et lastel tegevust jagub. Basseinid ise on küll kütmata ning käesolevaks ajamomendiks ikkagi parajalt jahedad, et mitte öelda sigakülmad. Isegi lapsed käisid tükk aega nagu kassid ümber palava pudru ja siis vaikselt kuidagi sulberdasid sisse - esimesed liigutused olid küll tugevad vehklemised, et võimalikult ruttu taas välja saada, aga lõpuks kohanesid ära ja siis läks elu käima.

Mere ääres oleme ka kaks korda juba ära käinud. Hotellist on meri nii paarikümne meetri kaugusel - aga see paarkümment meetrit on autotee. Õnneks on ilusti fooriga ülekäigurajad kohe hotelli väljapääsu juurest, nii et pole siin vaja ise midagi mõtelda. Ühe korraliku plekimõlkimise oleme ka juba ära näinud - ühele autole tuli pukser kutsuda selle peale ja kogu lõbu võttis tunde, enne kui lahenes. Lõunamaade tempo. Kuigi korra olen tegelikult ka Riias ühel üsna kesksel tänaval kaks tundi oodanud, kuni lõpuks politsei tuleb kohale nelja auto ahelkokkupõrkele. Nimelt sõitis üks dziip suure hooga sisse foori taga ootavatele autodele, mida oli selleks hetkeks kogunenud kolm tükki, ning suutis kõik need kolm üksteise otsa lükata. Meie auto oli neist eest teine. Kohe selgus ka autode vahe. Dziip oli totaalselt korras, meie ja dziibi vahel olev auto oli eest ja tagant lössis, meie autol kukkus eest numbrimärk küljest (ja midagi muud ei juhtunud), meie ees olev auto oli tagant lössis. ;) Aga see selleks. Hetkel on jutt Türgimaast.

Aga et meri siis. Meri on oluliselt soojem kui basseinid. Isegi et mõnusalt soe. Põnn küll päris nii ei arva... varbaidpidi sulberdab mõnuga, aga rohkemat väga ei taha. Suuremad see-eest sulistavad nagu vanad hülged kunagi. Rand ise on kivine. Sellised toredad mere poolt ümaraks lihvitud kivid, nii et jalal otseselt valus ei ole, aga parema meelega kasutab ikka plätusid. Ühest küljest on tore, et kõik asjad liiva täis ei ole. Teisest küljest oleks ehk lastel lõbusam kui saaks ikka liivas kaevata ja losse ehitada. Aga noh... tingimusteks olid päike, soojus ja vesi. Neid kolme jagub, nii et virisemiseks ei ole põhjust. Linna teises servas olev rand on vist ka liivarand... nii mulle vähemalt netis tuhlates mulje jäi. Aga sinna on üle kümne kilomeetri maad, nii et kui just väga mugavat transpordiviisi ei leia, siis ilmselt ei hakka ehku peale sinna minema.

Tegelikult muidugi ma tahtsin viriseda... miks ma muidu sellise pealkirja panin. Nimelt on reisimise juures kaks asja, mida ma vihkan.

Esimene neist on pakkimine. Ja siia alla käib nii asjade kokkupakkimine reisile minekuks kui ka lahtipakkimine koju jõudes. Mõlemad tegelikult käivad mulle närvidele siis, kui ma vastutan enamate inimeste eest kui ainult ise. Kui ma üksi kuhugi lähen, siis sisuliselt piisab kui on kaasas mobla, laadija ja rahakott (ning dokumendid ja piletid jms). Ma tean, et kõige muu puudumisel saan ma hakkama ja pole probleemi. Heaks näiteks oli kord, kui käisime seltskonnaga Shotsis shamaanilaagris. See näide käib küll ühe noormehe kohta, mitte minu enda kohta. Noormees oli nördinud, et eelmises laagris (Siberis, Altai mäestiku jalamil) tuli tal tagasi tarida suur hulk puhtaid sokke. Et mitte asjatult kotiruumi raisata ta seekord sokke kaasa ei võtnud. Olid ainult need, mis jalas olid. Aga kuna me iga päev üsna intensiivselt matkasime ja toimetasime, olid need tal õhtuks üsna juustud. Nii ta siis pesigi iga õhtu külma veega oma sokid üle (sest sooja vett ega seepi meil kasutada polnud) ning hommikul tõmbas niisked sokid jalga ja oli taas tegudeks valmis. Ka nii saab... Minul olid sellel reisil muidugi kaasas nii läpakas kui ka kõrge kontsaga kingad ja pintsaklipslase kostüüm. Selle vabandas küll välja asjaolu, et ma lendasin sealt otse ühele ärikohtumisele kolmandasse riiki... aga kontrast oli hea muidugi.

Aga jah. Kui ma pean pakkima laste asju, siis ma olen üsna närvipundar sellel ajal. Ma nimelt tean, et lastega reisimisel on 80% reisi sujuvast kulgemisest eeltöö taga. Kui reisi kulg korralikult läbi mõelda ja õiged asjad kaasa võtta, siis on elu suht-koht ilus ja reis talutav. Kui mingi asjaga totaalselt puusse panna ja midagi olulist maha jääb... siis palju õnne... Eks ma olen muidugi selline ülemõtlev-üleanalüüsiv inimene ka. Sellepärast ma nii suurepärane infosüsteemide ja tööprotsesside anaklüütik olengi. Aga mis mingis kontekstis hea, see teises keskkonnas võib probleemiks olla... nagu minu analüüsitung.

Kottide lahtipakkimine on jällegi selline asi, et no tõesti ei viitsi. Niigi oled reisimisest väsinud ja siis peaks hakkama mingit musta pesu sorteerima ja pessu panema ning igast muule kolale oma kohta otsima. Tahaks pigem puhata ja natuke kodus olemist nautida, enne kui taas toimeka emme rolli sulanduda.

Teine nõme asi reisimise juures on.. reisimine :) Siin ma mõtlen seda konkreetset punktist A punkti B liikumist. Eks siingi tegelikult mängivad rolli seltskond ning liikumisviis ja enda häälestatus. Ma tean küll, et peaks rohkem teel olles momenti nautima, aga kipun olema just see, kes tahab võimalikult ruttu sinna punkti B kohale jõuda ja siis momenti nautida. Siin olen ma saanud häid õppetunde oma täditütrest äripartnerilt. Pidime tihti käima kauges Läti taganurgas Liepaja linnas. See asub sisuliselt Leedu piiri ääres. Sõit sinna kestis ca 8 tundi. Kui mina sinna üksi läksin, siis ma istusin autosse ja sõitsin... välja tulin ainult bensupeatusteks ning üheks söögipeatuseks. Muidu enne jalga gaasipedaalilt ei võtnud kui kohal olin. Kui me aga koos läksime, siis tegime tee peal igast lahedaid asju: käisime Pärnu lähedal rabajärves ujumas, korjasime Lätis tee äärest metsmaasikaid jne jne. Ühesõnaga tema oskas ta teekonda mõnusaks teha. Mina seda ikka veel väga ei oska...

Ja muidugi kui teemaks on lendamine ning väikesed lapsed siis... Niigi olen ma tööasjades nii palju pidanud lendama, et igasugune põnevus selle juurest on kadunud ning asendunud tüütusega lennujaama sabade, turvakontrollis läpakate kottidest väljatirimise ning lihtsalt passimisega. Ja kui nüüd sinna panna juurde veel see aastane põnn... no ausõna. Suuremad lapsed on juba asjalikud. Nendega on täitsa lahe koos reisida. Aga vot see põnn on nüüd jõudnud sellisesse vanusesse, kus jalad on, aga suud ega kõrvu ei ole. Ehk siis liikuda mõistab ja tahab, aga seda, kui midagi halvasti on inimese moodi öelda ei oska ning teiste inimeste mõistlikku juttu ka ju veel ei kuula. Jaa... pooleteisekuuse magava vorstikesega oli palju lihtsam reisida kui selle aastase ringijooksva põnniga. Ja eks see läheb nüüd mõnda aega veel hullemaks, kuni lõpuks kõrvad ka pähe tulevad ning midagi sinna vahele ka, nii et asjalikku juttu kuulda võtma hakatakse. See ilmselt juhtub kusagil kolmesena... või midagi sellist. Nii et kaks aastat mõnusat lapse järele jooksmist on garanteeritud.

Nii et jah... kui pakkimine ja reisimine välja arvata, siis on reisida ju täitsa tore :)

Tegelikult on nii, et siin olles täitsa on tekkinud igatsus ja soov mehega kahekesi reisile minna.... Jaa kallis, nagu ma sulle juba ütlesin, siis tore on küll, et te mind parema säilivuse huvides ainult lumistele reisidele viinud olete. See näitab, et teil on minuga tõsiselt pikaajalised plaanid... kui ma ikka nii hästi säiluma peaksin. Aga et kunagi võiks ikka ju ka mõne sellise reisi ette võtta, kus saaks sumedal õhtul kahekesi koos jalutada, ilusat vaadet imetleda ning teha seda, milles me nii head oleme... ehk siis rääkida... õigemini eks see siis näeks välja nii, et kumbki teeks seda, milles ta hea on... mina räägiksin ja sina kuulaksid :)

Igatahes tervisi kodustele... kes on kodus ja kes kodust kaugemal. Korjame siin omale usinasti päikest ning tuleme loodetavasti tublisti tervematemana tagasi.