Suusareisil lastega

Saabusime tagasi terve pere suusareisilt Rootsist Vemdalenist. Eks mõnel järgmisel päeval kirjutan pikemalt, mis ja kuidas, aga igatahes on väga lahe sedasi kogu perega reisimas käia. Meid oli küll nii palju, et ühte autosse ära ei mahtunud. Õnneks oli tegu suurema pundiga, nii et sokutasime lapsehoidjaks kaasas oleva vanaisa ühe teise auto peale.

Reis kulges siis autodega sadamasse, Tallinkiga Stockholmi ja sealt autodega edasi ca 500km põhja poole Vemdalenisse. Kirjade järgi on see üks lastesõbralikemaid suusakeskusi Rootsis. Me pole varem Rootsis suusatamas käinud, nii et seda osa kommenteerida ei oska, aga väga lastesõbralik oli see küll. Radu oli igasuguseid, päris lamedatest lastenõlvakestest alates kuni korralike mustade nõlvadeni välja. Erinevaid keskusi oli seal tegelikult kolm tükki, kõik ca kahekümne kilomeetri kaugusel üksteisest. Pilet kehtis kõigile kolmele keskusele korraga.

Reisil olime terve perega ehk siis mina, mees, kaks koduõppurit, beebi ning vanaisa. Lisaks veel mitu muud peret. Kokku oli kaheksa autotäit rahvast, kes jagunes kahe üüritud maja peale ära. Majad olid ka väga ilusad ja uhked (aasta tagasi valmis saanud alles - arenev keskus on see seal). Igast häid mõtteid sai sealt - näiteks olid seina küljes kaheksajalga meenutavad pisikesed masinad, mille küljest rippusid alla neli "jalga". Tegemist oli "jalanõufööniga", ehk siis pistsid rippuva toru jalanõusse ja panid masina käima ning see puhus jalanõu sisse sooja õhku. Väga lihtne ja lahe asi saabaste kuivatamiseks, seda tahaks endale ka koju, sest tõsine tegu on sügisel-talvel-kevadel laste märgade jalanõudega (oleks kodus ahi, siis saaks selle peal kuivatada, aga on saadanas elektriküte ja siis ju radika peale jalanõusid ei topi - nii on kasutuses küttega põrand vannitoas, aga seal on kah kehva neid poriseid saapaid hoida pidevalt).

Põnn pidas autosõidu väga kenasti vastu - magas sisuliselt kogu aja ning oli nii viisakas ja magas oma söögiaja ka maha, et me saaksime ühe jutiga kohale jõuda. Laevas sai küsida kajutisse beebivoodi, nii et ka seal oli elu väga mugavaks ja lihtsaks tehtud. Suuremad lapsed jooksid niisama mööda laeva koos sõpradega ringi.

Koduõppurid on kah pikkade autosõitudega ilusti harjunud, nii et nendega polnud üldse muret. Kõige pikem sõit, mis nad järjest on pidanud üle elama, pärineb umbes aastatagusest ajast, kui käisime novembri lõpus autoga Hispaanias. Plaanis oli sõiduajaks 40 tundi aga kuna sattusime tervet Euroopat ehmatanud lumetormi peale (mille puhul eurooplasi hoiatati, et nad norra, rootsi, soome ja eesti numbritega autodele ei üritaks järele sõita - ja õige see on, arvestades juba sedagi, et neil ei ole talvekumme, rääkimata lumega sõidu kogemustest), siis tuli sõiduajaks kokku järjest 50 tundi (ööbimise peatusi ei teinud, sõitsime kogu aja väikeste tankimise ja söömise peatustega). Sellest 50-st tunnist juhtisin mina autot umbes 2 tundi ja ülejäänud aja oli roolis mees - tal tuleb see hästi välja ;). Ühesõnaga, pärast seda sõitu (millega nad ka väga kenasti toime tulid) on lastele seitsmetunnised sõidud juba suht nohu.

Põnn elas küll pabermähkmetes, aga ööd olid ikkagi mähkmevabad. Sellest võiks mingi hetk pikemalt kirjutada.

Koduõppurid paberitööd ei teinud vaid defineerisime antud nädala "kehalise kasvatuse epohhiks" - ja kehalist kasvatust tegid nad seal usinalt. Päev otsa olime mäe peal ja õhtul käisid veel teiste lastega lumehunnikutes endale kindlusi kaevamas. Ja sotsialiseerumise epohhiks saab seda ka muidugi lugeda, sest võõraid ja tuttavaid täiskasvanuid ja lapsi oli seal kahe maja peale kuhjaga. Oskasid inimestega suhelda küll :)

Lastega varem väljamaal suusatamas käinud ei olnud. Natukene olime käinud Kuutsekal ja Kütiorus. Tütar rohkem, poeg vähem (kaks korda vist kokku üldse). Rootsis pani tütar kohe rahuga mööda mägesid silkama. Pojaga tuli rohkem harjutada, sest teda eriti kodus õpetanud ei olnud. Areng oli väga kiire. Esimese päeva esimesel laskumisel keeldus alguses rohelisest mäest pärast esimest kukkumist edasi tulemast. Viimasel päeval tuli punastest radadest alla nagu eimiskit ja käisid tütrega koos funparkide hüppekaid läbi sõitmas (õnneks küll mitte hüppamas, vaid lihtsalt hooga läbi sõitmas). Lapsed jäid igatahes väga rahule ja said hamba verele, nii et siit saab ilmselt tulema uus igaaastane traditsioon.

Endal oli ka piisavalt lõbus. Paar korda käisime ka omapä musti nõlvi külastamas, aga enamasti olime koos lastega. Nende tempo oli lõpus juba piisavalt hea, et vahepeal, kui nad eest minema panid ja ise alles tõstuki pealt tulid, siis oli tegu, et neile järele jõuda.

Ja vanaisa ning põnn mõnulesid seni rahulikult majakeses uneleda. Kui me lähemalt nõlval olime, siis käisin lõuna ajal läbi last söötmas. Kui kaugemates keskustes olime, siis andis vanaisa põnnile ühe söögikorra rinnapiimaasendajat ja said niimoodi ilusti hakkama.

Järgmine aasta meisterdame põnnile rakmed (seal oli selliseid pisikesi, kellel rihmad küljes ja lapsevanem taga hoidmas, et kiirus liiga suureks ei läheks) ning paneme kah suuskadele :) No ok, järgmine aasta ilmselt ikka veel mitte... aga selliseid kahe-kolmeaastasi oli mäe peal näha küll... Meie oma pundiski oli üks neljaaastane poiss, kes koos emaga mäest sõitmas käis.