Sügiseks saledaks ja xdream

Sai vastu võetud põhimõtteline otsus, et hakkan tubliks ja võtan ennast kätte ja teen ennast jälle ilusaks ja saledaks. Ja kuna ma eriti dieetidega ja regulaarse treeninguga ilma asjaliku motivatsioonita tegeleda ei viitsi (no ei ole ju mõtet ennast petta ja asjatult oma tublidusele loota), siis on selge, et tuleb see aasta xdreami tee jalge alla võtta.

Xdreamil on mitmeid võlusid. Ja seda just A-rajal, ehk pikemal rajal.

Esiteks on A rada nii pikk, et algusest peale on selge, et tempot ei tohi kiireks ajada ja tuleb rajal vääga rahulikult kulgeda (vastandina siis B rajale, kus on mõtet vahepeal ka tempot tõsta - aga seda ma ju ei jaksaks :).

Teiseks on Xdream suurepärane koht suhtlemaks ääretult toredate inimestega. Loomulikult kuuluvad siia alla oma meeskonna liikmed, aga samapalju toredat suhtlust kohtab rajal ka teiste võstkondadega. Parajal määral nöökimist ja aasimist, vajadusel konkreetset hoolimist ja abistamist ja muidu niisama lobajuttu. Ja jällegi on asjad ilmselt paremad A-rajal, kus tempod on madalamad ja ajakulu niikuinii pikk, nii et pole probleemi kui paar sõna meeskondade vahel vahetada. Lisaks kohtab A rajal (eriti lõpupoole) meeskondi harvemalt, nii et selle võrra on suurem rõõm kedagi näha. B rajal vist sellist päris üksiolemise hetke eriti ei tekigi.

Kolmandaks on mõnus tegeleda rajameistri ületrumpamisega ja ragistada tema poolt väljanuputatud lisaülesannete kallal. Igasuguseid põnevaid asju on tulnud teha. Mõni lisaülesanne on muidugi nüri ka olnud. Näiteks kui keset rattaetappi, kui oled just väntamisest tõsiselt tüdinud (ratas on minu jaoks tõeline piin)  rõõmustad, et tulemas on lisaülesanne, kus saab natuke puhkust sellest väntamisest. Ja siis avastad, et lisaülesandeks on liivase krossiraja läbimine - arvake millega? - muidugi rattaga. Oh seda risti ja viletsust. Ja kui siis terendas oht, et kui raja pikkust täpselt paika ei saa (ülesandeks oli krossiraja pikkust hinnata), siis tuleb trahviks veel üks ring teha... meil aga töötas kolmest odomeetrist ainult üks - minu oma näitas aiateibad ja miile ning teine oli üldse suvatsenud vehkat teha kusagil võsas - ja kolmanda omanik teab, et tema odokas valetab, aga ei mäletanud kumbapidi :). Noh leidlik blondiin läks siis suurte volksuvate silmadega just ilma trahvita pääsenud võistkonnalt halastust nuruma ja saigi õige vastuse teada... nad vist nägid mu näost ära, kui äraaetud ma olin ja mis näoga ma seda ratast ja krossirada vaatasin. Õigluse huvides tuleb öelda, et meie tiimi poolt oli sel hetkel kaalumisel kaks vastust, millest üks oleks ka piirmäärade sisse mahtunud... teine aga mitte, nii et 50/50. Nojah, aga üldiselt on lisaülesanded lahedad ja rohkem pole ma ausõna silmi volksutamas käinud :)

Neljandaks olen ma vist natukene hull, aga xdreami lehel olev lause "Ekstreemne A-rada karmidele ja kangetele seiklussportlastele, kes naeratavad siis kui raskeks läheb." käib just minu kohta. Mitte see esimene osa - ma ei ole ei karm ega kange ja sportlane ka tegelikult enam mitte, aga just see osa, et mulle tuleb ka just siis naeratus näole, kui asjad natuke raskemaks lähevad. No näiteks siis, kui on vaja ratast tassida läbi jõe ning jõekallas on parajalt järsk ja kümnetest eelnevatest tassijatest mõnusaks mülkaks tambitud - ja siis seisad põlvini mudas, ratas käes, ja katsud sellest järsakust kuidagi üles saada - väga lahe minuarust :)  Või siis see, kui jooksuetapp toimub piki jõge ning punktid on kahel pool jõge - nii et kokku tuli sellel etapil meil vist ca 13 korda üle jõe ujuda. Väga lahe :) Või kui lisaülesandeks on hüppetornist vette hüppamine ja sellest, kui kõrgelt hüpatakse, sõltub ka see, mitu inimest hüppama peab. No ma ei lasknud meestel eriti midagi arvata (teades, et ühel on käe peal suur haav ja teine lihtsalt jälestab vett - ja nüüd meenutage eelmist jooksuetapi kirjeldust :) ja kalpsasin sinna kõige kõrgemale korrusele üksi hüppama. Väääga lahe... vabatahtlikult ei julgeks ma elu sees midagi sellist teha... ja ega täpselt see hetk, kui sai ääre pealt maha astutud, siis oli peas küll mõte, et see on küll liiga hirmus ja ma ei julge seda teha aga no ega kukkumise pealt enam pooleli ju ei jäta ja lõpuks oli ikkagi lahe. Ühesõnaga just selliste elamuste pärast tasub täiega xdreamil käia.

Ja viiendaks ning minu salenemisprogrammi jaoks kõige olulisem. Xdreami jaoks on mõtet natuke ka enne trenni teha, ehk siis mõjub üldfüüsilisele hästi. Aga isegi kui trenni ei tee ja niisama xdreamil käia, siis saab ka oluliselt saledamaks, sest niimoodi tundide kaupa sporti tehes ikka kalorid kuluvad. Olen ka selle järele proovinud, sest pärist tihti juhtus nii, et trenniks ei olnud kuude kaupa aega ja siis saigi lihtsalt võistlustel käidud. Mehed küll norisid, aga ma siis norisin vastu, et minu treeningprogramm rõhub taastumisele ja puhkamisele :) Ja saledamaks sain ikkagi :)

No ja loomulikult siis see hea tunne, kui saad pärast võistlust saunatada ja teiste võistkondadega muljeid vahetada. Kellel läks kuskohas rattal raam pooleks. Kellel kulusid rulluisurattad pidurdamisega nii ära, et sädemeid lendas. Kes maadles vööni rabas jne jne jne. Juttu jätkub alati kauemaks ning lahe on pärast ka osalejate blogidest nende elamusi lugeda.

Nuvot... sihuke kiidukõne sai kokku pandud. Nüüd siis tuleb veel oma vanale võistkonnakaaslasele koputada, et kas tal on selleks aastaks meeskond juba olemas ja tahab korralikult sportlikku hooaega teha või on nõus  minu ja mehega koos vaikselt kulgema tulema. Hoiame pöidlad pihus ja vaatame, mis saama hakkab.

Ahjaa... ja nii häbi kui mul ka ei ole, panen endale siia meenutuseks ja sügiseseks võrdlusmaterjaliks oma hetke parameetrid ka kirja. Kaalu on mul oma 168 cm kohta hetkel ca 80 kg ning keha rasvasisaldus on 38%. Päris kole ausaltöeldes. Kes arvutada oskab, see saab aru, et minu kehas on umbes 30 kg puhast rasva - õu mai gaad... see oli nüüd isegi minu jaoks natuke liiga kuri arvutus. Lähen võtan lohutuseks natuke šokolaadi :)