Mingid vibrad on ringi liikumas. Ma olen seda postitust juba ammu plaaninud kirjutada, sest on hinges keenud.... ja siis lisaks eile tegin otsuse, et hakkan nüüd regulaarselt joogas käima... ja siis kirjutas Tikker sedasi. Lühidalt öeldes avastas ta enda jaoks Merit Raju ning jooga (sry Tikker, on küll äärmiselt labaselt kokku võetud, aga ma lihtsalt lähen siit oma mõttega edasi.. Sinu mõtted on Sinu jutus niigi hästi kirjas :)
Miks siis mul aga selline pealkiri. Pean tunnistama, et see tekkis minu mõtetesse mingi hulk aega tagasi, kui võtsin uuesti kätte Merit Raju raamatu "Hingele pai". Sest ma olin sel hetkel väsinud magamatusest ja pisikese põnniga toimetamisest ja tahtsin hingele tuge... noh, paid. Ja üsna ruttu viskasin ma selle raamatu vihaga kõrvale. Ei tegelt ei ole viga Merit Rajus... tema tundub täitsa lahe tegelane. Ja tegelikult ei räägi ta ka midagi valet. Ainult et...
PALUN NÄIDAKE MULLE MÕNDA VÄIKESTE LASTEGA TASAKAALUKAT JA RAHULIKKU VAIMSET GURU
Mis viga on rääkida rahust ja tasakaalust ja oma mina leidmisest ja millest kõigest veel, kui sul ei ole väikeseid lapsi. Mis viga on minna ära kisast-kärast ja melust üksindusse maatallu ning seal iseendaga tegeleda... kui sul ei ole lapsi. Mis viga on ... ah... ma parem ei jätka. Te ilmselt saite poindist juba aru.
Mingi hulk aastaid tagasi semmisin ühe shamanismipundiga. See oli minu jaoks esmakordne rännak vaimsetele ja hingelistele teemadele, nii et väga silmiavardav. Eriti silmiavardav osa oli muidugi see, et selle liikumise venepoolne rahvas oli üks aferistide punt. Eestipoolne rahvas oli see-eest väga lahe, kellega oli tõesti mõnus koos käia. Eks see eestipoolne rahvas ka mingi hetk irdus neist vene aferistidest ja liitus ühe teise vaimse suunaga. Natuke enne seda jäi minu käimine harvaks, nii et ega rohkem väga tegelenud ei ole. Korra sai küll nendega ühes uue suuna laagris käidud, kus üheks omaette fenomeniks oli kuus päeva täielikku vaikimist... issand kui lahe see oli. Ma jumaldasin seda aega. Nii vastik oli lõpuks viimasel päeval viimasel koosviibimisel oma suu lahti teha, et kogetut kommenteerida. Üldse ei tahtnud kohe. Ahjaa... mis te arvate, kas lapsed olid sinna laagrisse lubatud... kaks korda võite arvata... eksole...
Ja see shamanismipunt, kellega sai käidud siberi mägedes ja mujalgi shamaanilaagrites. Nende seisukoht oli väga üheselt selge. Lapsed on vaimsel teel ainult takistuseks, nii et õige vaimsusele pühendunud inimene lapsi ei tee (ma ei hakanud küsima, kas olemasolevad lapsed tuleb lastekodusse anda). Lisaks oli neil seisukoht, et partnerid on eelkõige vajalikud vaimseks arenguks ning kui üks partneritest enam teise arengut edasi aidata ei suuda või ise sammu ei pea, siis tuleb endale lihtsalt uus partner otsida. Lahe, eksole. (Ja nii saab ka lahendatud laste teema - lihtsalt jätad nad mehele ja lähed ise tähtsamaid asju ajama) Orgiaid me siiski ei pidanud seal... kuigi hiljem selle pundi ninamees võeti venemaal kinni ka sellelaadsete süüdistustega. Küll aga pakuti mulle ükskord võimalust 2000 EURi eest ühe nende üsna kõrge astme õpetajaga, hmm... kuidas seda nüüd öelda... füüsilist naudingut kogeda. Me olevat eelmistes eludes pikaajalised paarilised ja suured vaimsed õpetajad olnud. Ja ärge arvake... seda 2000 EURi ei oleks mitte nema mulle, vaid mina neile maksnud, selle suurepärase võimaluse eest. Õnneks oli mul piisavalt palju mõistust ja piisavalt vähe raha, et sellest fantastilisest pakkumisest loobuda... katsudes mitte kohe naerma hakata. Aga ma kujutan ette, et mõned üsna ärakeeranud Brasiilia ja Mehhiko daamid, kes ka nendel üritustel osalesid, maksid veel kõrgemaid summasid ja tegid selliseid asju.. ja olid veel õnnelikud ka pealekauba.
No eks see punt oli muidugi üsna äärmus. Ja kindlasti on enamik vaimseid gruppe palju asjalikumad. Kuigi nö "oma kesta seest väljaraputamiseks" ei oleks saanud ilmselt paremat varianti olla kui see vene punt, nii et tegelt olen ma selle kogemuse eest üdini tänulik. Igast lahedaid ja hulle asju sai selle aja jooksul tehtud. Ei, seks ei puutunud jätkuvalt asjasse. Jääpanga pealt mühisevasse mäejõkke astumine ja seal minutite kaupa lihtsalt seismine; paduvenelasele ise eesti keeles juhitud meditatsiooni tegemine, mille käigus ta nägi täpselt samu pilte, mida mina; südaöösel surnuaial võõra haua peal (viisakalt ja mitterüüstavalt) lebamine; "naha kaudu hingamise" kogemuse saamine, ehk olukord, kus ei ole vaja aum-i laulmiseks üldse hingepausi teha vaid võid ükskõik millist häälikut venitada nii kaua kui ise tahad ja vahetad seda ainult selleks, et teistega rütmis olla (mina, kes ma tavaliselt olen esimene, kes aumi lauldes "kõõks" tegi, sest õhk sai otsa). Ja igasuguseid muid asju.
Aga ikkagi, selle vaimsuse ja laste teemale tagasi tulles. Need pundid, millega mina kokku olen puutunud räägivad kui oluline on vaimsuse ja tasakaalu säilitamiseks ja arenguks pidevad harjutamised. Kas siis jooga koos mediteerimisega või puhtalt mediteerimine. Ja loomulikult mida rohkem seda uhkem. Nii et umbes kaks tundi iga hommik on enam-vähem miinimum, ja kes tahab ikka tegelikult ka areneda võiks ikka kolm tundi leida. No halloo... kui sul on vaja lapsed kell 7 hommikul kooliminekuks äratada ja siis ise tööle minne (no ok, minul enam ei ole, aga enamikul ikka on), siis selleks, et enne seda kolm tundi joogatada ja mediteerida, tuleb ärgata kell 4 öösel (ei, see ei ole kell 4 hommikul, see on kell 4 öösel...). Aitäh, kuid ei aitäh! Väikeste laste emad elavad niigi pidevas unevõlas ja nüüd siis sundida oma organismi veel vähem magama, selle nimel, et areneda... no tule taevas appi....
Ja mõte, et magaks siis hommikul rahulikult ära ja teeks harjutusi hiljem... no olete te katsunud mediteerida kaheaastase lapse juuresolekul.... mitu minutit te keskenduda saate? Tundidest ma ei räägigi... tegelt on ilmselt õigem rääkida sekunditest, sest miski ei ole lastele külgetõmbavam kui lihtsalt niisama istuv emme, kes mittekuimidagi ei tee. Ja isegi kui sa lähed ära teise tuppa ja keegi muu sel hetkel su laste eest hoolitseb, siis on kindel, et ema kõrv ei suuda ennast kõrvaltoas toimuvast välja lülitada.
Ühesõnaga... regulaarsed vaimsed harjutused ning väiksed lapsed ei sobi omavahel kokku. Ja siis tekib inimesel konflikt. Kui vaimsed õpetajad räägivad, et sinu kõige tähtsam ülesanne oma elus on vaimne areng.... ja kui siis reaalsus on see, et lapsed takistavad vaimset arengut... mis siis see õnnetu inimene tegema peab, kui tema lapsed takistavad tal oma "kõige tähtsamat eluülesannet" täita? Et siis ikkagi tuleb lapsed lastekodusse viia või?
Mis viga on olla vaimne ja tasukaalukas inimene, kui sa elad erakuna koopas ja sinu jüngrid toovad sulle toitu (jättes selle koopast eemale, et sind jumala eest mitte segada sinu tähtsal vaimselt arenguteel). Ma kindlasti õpiks niimoodi elades üsna ruttu selgeks selgeltnägemise, leviteerimise, helendamise ja üldse teaks ette kogu maailma saatust... mida aga ei oleks mõtet kellegagi jagada, sest siis ei ole inimarengul enam pointi ju... see oleks sama kui krimkajutu alguses lugejale kohe kõrva sosistada, kes kurjam on. Suurem osa lugemise/läbielamise lõbust on läinud ju.
Aga reaalne elu oma näljaste suudega, äralöödud põlvedega, tolmutortide ning öiste ärkamistega on kahjuks midagi muud ning ei ole mul siiani veel võimaldanud leviteerima hakata.
Ja kui ringi vaadata, siis kes tegelevad vaimse õpetamisega... üldjuhul vanemad daamid või siis noored (lastetud) neiud või siis meesterahvad. No ei tea mina ühtegi väikeste lastega vaimset õpetajat. Kui keegi teab, siis aga andke märku. Sest tegelikult mul on kusagil sügaval tunne, et peaks olema võimalik ka selline asi, kus eneseareng toimub mitte hoolimata lastest, vaid justnimelt tänu lastele ja laste kaudu. Et tegelikult on lapsed suureks võimaluseks eneseotsingute ja enesearengu teel. Et ei pea see eneseareng olema nii enesekeskne ja eralduv.
Ja nagu ma alguses ütlesin, siis otsustasin vähemalt korra nädalas joogas käima hakata... nii et päris kuri ma selle kõige peale muidugi ka ei ole.... aga ikkagi... andke tuld need, kes teavad, kuidas koos lastega hingerahu teel edasi liikuda...
6 kommentaari:
HAHA. Ma naudin su sellseid sõnavõtte alati väga :D
Ma ise ei saa hakata kuskil trennis käima. No raha pole, ei viitsi ja varsti Eestist nagunii ära. Ja noh, norrakeelsest joogatunnist ilmselt esialgu suurt tolku poleks.
(Jajah, meie Norra plaan mängis lõpuks välja, ma pole sellest veel blogis kirjutanud, loodetavasti siia sattunud minu lugejad ei lähe selle kohta mu blogi alla kommenteerima... Te ju ei lähe, eks... Ma kirjutan kunagi, ma luban :D)
No igatahes, ma eile õhtul rääkisin sõbrannaga, kes ütles, et ta on üritanud viimasel nädalal viit tiibetlast teha. Ja seda ma mõtlesin kunagi isegi katsetada... Suhtesahvri kaudu esimest korda lugesin sellest. No igatahes... See tundub olevat sihuke üsna okei asi, mida ma suudaks teha igapäevaselt, ei võta liiga palju aega. No esialgu näiteks laste lõunaune ajal... Õhtul, kui nad magavad, ma nagunii enam ei viitsiks... Aga pikemas perspektiivis äkki viitsiks näiteks ikkagi hommikul. Mitte kaks-kolm, vaid veerand tundi. Või kui palju sellele ka täpselt ei kulunud.
Aga no näis. Ma arvan, et täna on veel eiviitsi. Ma praegugi lösutan arvutiga voodis teki all :) Lastele ei tulnud hommikupoolikul isegi sõbrad külla, aga nad mängivad praegu õues ja uks on kinni ja rahu on jumalik.
Igatahes... See on sul hea point. Võiks jah olla keegi, kes räägiks enesearengust tänu lastele ja laste kaudu. Mina tunnen küll, et ma olen tohutult arenenud tänu lastele ja seegi on ju puhtalt tänu nendele, et ma üldse soovin nüüd oma kannatamatust kontrolli alla saada... Nemad sunnivad mind paremaks inimeseks muutuma :) Peab ju head eeskuju andma :P
oi, mulle meeldib see postitus! kui aega leian (väikelapse ja töö ja aianduse kõrvalt :D:D:D), siis katsun omad mõtted ka postitada.
Ehhh, väga lahedad mõtted Sul :)
Küllap tuleks lugeda lastekasvatamisnippe jagavat kirjandust, et leida rahu endas (ja lastes) lastega kodus olemise ajal. Ja miski asja pärast tundub mulle üldse kõik see mediteerimine (ja vaimne elu) liiga eraklik ja enesekeskne. Kui kõik me otsiks ainult mingit vaimset valgustust, siis sureks maailm õige ruttu välja...
Minu jaoks on tõeline vaimsus, midagi sellist, mis on teostatav ja kasutatav just keset igapäevaelu ja n-ö halli argipäeva. Leidub muidugi erinevaid grupeeringuid, kes leiavad, et selleks, et vaimne olla on vaja teatud tingimusi – lastetust, abikaasatust (kindlat partnerit), ühel või teisel (enamasti kallil) üritusel, loengul, laagris osalemist ja uhkete praktikate läbiviimist. See, et nad selle värgi vaimsuseks on tembeldanud, ei tähenda veel seda, et see olekski vaimsus. Igaüks leiab enda seest selle enda jaoks kõige õigema vaimsuse, sellele võivad kaasa aidata teatud teised inimesed, mõned kursused või raamatud, kuid need on vaid abivahendid oma sisemisteks otsinguteks. N-ö vaimseks saamiseks ei ole erilisi tingimusi vaja. Mõned aastad tagasi, kui mu elukaaslane avaldas arvamust, et ma peaksin ehk enda mõnede vanade vaimsete taakade likvideerimisega tegelema, siis seletasin talle, et jaaa, ma tahan küll, aga mul ei ole aega ja pealegi ma siin linnas niimoodi keset kõiki neid pahesid ei saa, suitsetamistki ei saa sellepärast maha jätta, et ümberringi kõik suitsetavad… Oleks, et ma saaks üksi kuskile maale ära minna, siis küll! Siis ta ütles mulle, et jajah, keset kõrbe pühak olla pole mingi kunst! See pani mind mõtlema. Ja tõepoolest, mingi hetk me võtsimegi pool aastat pausi elust ja läksime loodusesse ning selle aja sees pidime siis “rahus endaga tegelema ja kõik korda saama”. Lõppkokkuvõttes ei saanud midagi korda, tülitsesime rohkem kui kunagi varem. Ühesõnaga – oli ideaalne võimalus looduses, igapäevakohustustest vabana oma vaimsusega tegeleda, kuid tulemus oli tõesti null. Me ei kasutanud seda võimalust, sest eelnevalt ei mõelnud üldse selgelt läbigi, mida me siis täpselt soovime. Nüüd, olles aasta lapsega kodus olnud, on minu minek oma isiklikul vaimsel teel olnud kiirem, kui kunagi varem mu elus, samas kui aega ja võimalusi on tegelikult selleks praegu jälle nagu vähem kui kunagi varem. Mu meelest asja iva ongi sellest, et alati, kui sa ise oled huvitatud oma vaimsusest ja teest, siis sa ka leiad võimaluse sellega tegelemiseks, omal viisil. Muidugi on võimalused selleks vahel paremad, kuid edasiminek sõltub pigem oma vastavate võimaluste ärakasutamisest. Ja igaüks siis peabki vastavalt oma elu hetkeseisule leidma selle oma võimaluse enda vaimu õppimiseks – kui sul veel peret pole, siis miks mitte - mõnda aega elukest maal veeta (nagu Merit) on suurepärane võimalus, kui seda oskad kasutada (ja ma olen kindel, et tema oskas paremini kui meie). Lapsega emad saavad kasutada titekesega ringikärutamise aega, et järelemõelda jne, jne. Igal ühel on oma võimalused ja neid võimalusi on tegelikult palju. See kellegi välja mõeldud kella 4 ärkamine, on tõesti ehk kellelegi õige tee, mulle aga kindlasti mitte. Väikese lapse ema uni on püha. Samas – olen täheldanud, et kui mina olen võtnud aega, et enda sisemusega tegeleda, siis magab laps hoopis rahulikumalt ja paremini, mis on omamoodi paradoksaalne, sest nõnda saan ma ju erksust, jõudu ja aega juurde, et taas endaga tegeleda. Mina olen Meritilt väga palju inspiratsooni saanud ning seda hoolimata meie erinevatest elukorraldustest. Erak metsas ei õpi igapäevaelus hakkama saama, selles ta tõenäoliselt feiliks täiega, mida teab tema näiteks kannatlikkuse õppimisest? No midagi ehk teab tõesti. Aga tõeliselt saad seda ikka alles siis harjutada, kui lapsed mööda tuba ringi lasevad ja korraga kõik tähelepanu nõuavad ning samal ajal söök üle keeb ja veel paar-kolm pakilist asja juhtuvad. Kas erak oskaks siis toime tulla olukorraga või pageks ära ja põgeneks oma illusioonide maailma? Olen erinevatel perioodidel erinevat vaimset kirjandust lugenud, kuid uule Viilma “Ellujäämisõpetustest” midagi tabavamat pole leidnud. Need on ka veebis saadaval www.luuleviilma.ee
Hästi tabatud postitus. Ja mõnus huumorinurk.
Tänud kaasa mõtlemast... huvitav oli lugeda...
Tikker... jääme siis ootama Norra uudiseid.
Tiibetlast vist paljud teevad ja kiidavad. Mulle seal see keerutamise osa ei istunud, nii et jäi ära. Aga mõte midagi hommikul natuke teha, on ilmselt hea mõte. Ma siis proovin päikesetervitusele taas tere öelda. Ja sellised asju saab tegelikult koos lastega ka teha... las proovivad kaasa teha nii nagu sel hetkel oskavad ja tahavad.
Postita kommentaar