Purjereis lastega

Sai siis ära proovitud, kuidas on lastega natuke pikemat purjereisi teha. Kõigepealt olime merel 26 tundi, siis käisime sõbralikul Kihnu saarel saunas ning ööbisime veel ühe öö purjekas, mis seekord sadamas loksus. Päeval käisime Kihnuga tutvumas ning õhtul sõitsime praamiga mandrile - purjekas jäi ülejäänud meeskonnaga Kihnu sadamasse mootorit parandama.

Laste peamine kommentaar pärast seda reisi on: "Ma ei tule enam elu sees purjetama!" :) Nojah, eks karta oli, et esimene pikem reis ja küllap see süda ikka pahaks läheb. Kogenud merekarud teavad rääkida, et ka neil läheb sageli esimestel päevadel taas merel olles pahaks, aga siis saab jälle normi asi. No ja ega minulgi õnnestunud seekord ilma pääseda.

Sõit ise kulges alguses vaikses vastutuules, ehk siis mootoriga. Mingil hetkel reisi teises pooles panime ikka purjed ka peale ja siis sai mõnusat üle 10 m/s tuult ning korraliku lainet. Päris vahva oli niimoodi uhada. Mul õnnestus sel hetkel roolima ka saada. Või nojah, siin tuligi välja, kui erinevad asjad inimestele meeldivad. Tütrele see hetk asi väga ei meeldinud - kreen oli korralik ja vett pritsis. Poeg nautis mõnuga seda hetke. Siis aga jäi tuul vaikseks ja keeras vastu. Tuli purjed maha võtta. Küll aga tekkis nii kahemeetrine lai külglaine ja me hulpisime lainetel nagu pähklikooreke. Vot see meeldis tütrele väga, ta lausa huilgas rõõmust kui me jälle üles-alla hõljusime. See-eest läks minul selle peale süda pahaks ja tuleb tunnistada tõde, et olin seltskonnast esimene, kes kalu totma hakkas.

Etteruttavalt tuleb öelda, et tütrel oli ka küll vahepeal paha, aga nii pahaks ei läinudki, et oksele oleks hakanud. Ja võib-olla oleks poeg ka ilma pääsenud, aga tema sai üks hetk nende lainete vahel hõljudes korraliku sahmaka vett kaela - aga kuna oli tuulevaikne ja päikeseline, siis oli seljas ainult t-särk. Seega tuli minna alla kajutisse ennast kuivatama, aga vot sellise külglainega ei ole kajut just see kõige parem koht - kui sa just voodis pikali pole, siis on hea. Ühesõnaga tuli ta üsna varsti sealt alt üles tagasi ja ühines minuga kalade toitmise osakonnas. Ma siis käisin all talle soojemaid riideid toomas ja ühinesin uuesti temaga :) Nii me seal kahekesi siis kordamööda kalu totsime. Ääremärkusena tuleb mainida, et mina võitsin (kordade arvult). Poeg küll hiljem väitis et tema võitis põhjalikkuselt :)

Seejärel jäi poeg kokpiti äärele väga lahedalt magama. Magas kaks tundi nii, et selg oli sisuliselt serva peal, aga alla ei kukkunud (noh, ega kokpit väga sügav ei ole ka, nii et "kukkumine" ei oleks liiga suur olnud ka. Lõpuks ikka tirisimegi ta sealt alla kokpiti põhja edasi magama ja mina ronisin kajutisse magama. Väga mõnus oli.

Üldse on nende laevavooditega nii, et esmapilgul tunduvad natuke ebamugavad, aga kui pikali visata, siis tunduvad maailma kõige mõnusamate kohtadena. Ei tea, kui suur roll siin on värskes õhus ja kõikumises tekkinud väsimusel ja kui mugavad nad muidu tunduks. Aga vist on ikka niisama ka mugavad :)

Ühesõnaga lapsed osa aega täiega nautisid reisi, õppisid meeskonnalt igasuguseid tarkusi (nagu näiteks seda, mida "rotti panema" tähendab), nautisid võimalust kogu laeva nurgatagused ja sajad kapid läbi tuhlata, said ka ise laeva juhtida, pikutasid päikese käes, vahtisid laineid, tutvusid Eesti rannajoone ja erinevate saartega, õppisid meremärkide tähendusi, lehvitasid mööduvatele laevadele, lugesid ja lahendasid nuputamiseraamatuid ning logelesid niisama. Alles reisi lõpuks läks olek halvemaks. Esimesed 20 tundi pidasime kõik väga kenasti vastu.

Päris lõpp oli ka veel seiklusrikas, kui mootor üles ütles. Panime taas purjed üles ja sõit oli päris hea. Kiirus oli suurem kui mootoriga :) Ainus mure oli selles, et sadamasse sissesõit oli vastutuult ning üsna kitsas, nii et ei oleks saanud ka eriti sikk-sakki teha vastutuules liikumiseks. Õnneks on mererahvas lahke rahvas ja sai Kihnust üks kalurite paat appi kutsutud, kes meid siis väga uhkelt sadamasse pukseeris. Siis viidi meid ehtsasse Kihnu sauna, pakuti kala ja kooki ning laeva tagasi jõudes (siis oli kell juba umbes kaks öösel) tuli kõigil ülihea uni.

Hommikul oli juba väga vahva kokpitis võimast hommikusööki nautida, naaberjahil olevat kiisut ja kutsut piiluda, laeval ja sadamas ringi joosta, sadama kivivalli pidi turnida, sõbralikule kohalikule kutsule pai teha, piki mereäärt imeilusale liivarannale jalutada ja sealt kivikesi ja karpe otsida. Idüll missugune. Üleüldse tuleks Kihnust omaette jutt kirjutada, meile tehti seal tuur ka ja väga lahe oli.

Kuidas põnn selle kõik üle elas? Väga mõnusalt. Ta oli enamasti kellegi süles või kakerdas valvsate silmade all kokpitis ringi. Igaks juhuks oli kaasas ka turvahäll ja turvarakmed, aga neid ei läinudki vaja. Magamiseks oli kaasas väike reisivoodi ja hunnik erinevaid villatekke ja -kotte ning tema lemmikud fliistekid. Suure osa ajast oli mähkmetes (paberist), aga mõned tunnid päeva peale sai lastud tal palja pepuga minu voodis õhutust võtta ning osad unedest (ja osa mõlemast ööunest) sai ka ikkagi rättide sees villa peal mähkmevabalt veedetud. Paha tal ei hakanudki. Magas pisut rohkem kui kodus. Nii et täieõiguslik merekaru meil juba.

Eks nüüd näis, mis lapsed mõne päeva pärast edasiste purjereiside koha pealt kostavad... hoiame pöialt, et hea ikka halva üles kaalub. Kuigi tuleb tunnistada, et ka minul oli vahepeal kalu toites ainult kaks mõtet peas. Esimene oli: "Pidage see asjandus kinni ja laske mind siit kohe maha." ja teine oli: "No kui te mind maha ei lase, siis keerake keegi vähemalt need lained kinni". Nii et ma ei imesta laste esialgse seisukoha üle.. aga vaatame, mis aeg teeb.