Ülesandeks oli siis paraja varuga enne starti Rapla kanti jõuda. Seal nimelt toimus kolmas Xdreami etapp.
Aprilli lõpus sai ju ära tehtud Xdreami esimene etapp. Muljed olid ehedad ja Patareis ekslemine tuleb siiamaani aeg-ajalt meelde. Teisel etapil me ei käinud. Samal nädalavahetusel oli ämma juubeli tähistamine ning niikuinii oli tegemist öise ja pika etapiga, nii et ei tea, kas oleks niisamagi läinud. Nii et hea, et ämma juubel meid otsustamisest vabastas.
Seekord aga siis kolmas etapp ja lõpuks ikka otsustasime jalad tagumiku alt välja võtta ning kohale minna. Otsus oli hea, seda võin nüüd tunnistada. Isegi luud-liikmed ei valuta ja üldse läks palju paremini kui esimesel etapil. Olgugi, et tuleb tunnistada tõde, mingit reaalset trenni me vahepeal teinud ei ole. Lapsed muidugi mässavad õues sõpradega mängida. Ise olen mõned õhtud vaikselt maja taga tiigis ujumas käinud - kui see arvesse läheb.
Aga et siis nüüd võistluse juurde. Kohale jõudsime väga kenasti. Hoolimata sellest, et esialgu jäid kiivrid maha ja tuli koju tagasi pöörata ning hoolimata sellest, et mehel tuli bensukas rattakumme õhku täis lastes taaskord meelde, et mul on sellised imelikud ventiilid, mida seal täis lasta ei saa. No ta lohutas, et rapla kandis pidi palju rabasid olema ning et rabas sõitmiseks sobib mu rataste kummirõhk suurepäraselt. Kui tore, kaspole :)
Kodus oli olnud suur peamurdmine riietuse osas. Üldiselt käiakse orienteerumas pikkade riietega - sest metsas ja võsas ragistades saavad jalad ja käed muidu tõsiselt vatti okstelt, tüügastelt, nõgestelt ja millelt-kõigelt-veel. On küll olemas ka õhukesed orienteerumisriided, aga minu omad ei lähe mulle hetkel hästi selga, mehel ja pojal selliseid asju aga pole. Ilmaks aga prognoositi 30 kraadi sooja vaheldumisi äikesega. Sai seega otsustatud, et pigem natuke kriime ja nõgest kui kuumarabandus ning valitud lühikesed riided. Arvestusega, et me läheme ikkagi C-rajale, mis pole selline "päris" rada, vaid algajatele ning eeldusega, et küllap meid ikka suuremast metsast säästetakse. Üldiselt oli meil õigus, aga paar korda ikka üllatati ka päris metsaga, nii et ei pääsenud me ei kriimudest ega nõgestest, küll aga jäi kuumarabandus tulemata, nii et valik oli ikkagi hea.
C raja starti oli tulnud 19 võistkonda. Nii et paras seltskond - ei ole liiga suur ega liiga väike. Algus oli ratastega. Päris pikad etapid olid sõita. Algus asfaldil, siis enamik teest kruusal ning lõpuks järjest väiksematel metsateedel. Kohati lausa sellistel, kus pori oli rohkem kui teed ning sõita ei kannatanud (no meiesugustel). Seal siis sai ratta käekõrval lükkamist harjutada. Kokku oli esimesel rattaotsal kolm punkti ning 7,5 km linnulennult. Pärissõidus tuli ilmselgelt 10 km ikka täis. Teine punkt oli üsna väikese metsatee peale peidetud, nii et päris paljud said seal vist kaua otsida ja üks võistkond jättiski selle võtmata (nii et ilmselt ei leidnud üles).
Siis tuli rattad maha visata ja kaasa haarata kanuu. Ja see oli koht, kus oli kasulik kõrva taha panna korraldajate eelnev juhendis avaldatud hoiatus "tasub kaarti lugeda". Nimelt oli kaardil kaks kanuupunkti - üks ühel pool silda, teine teisel pool silda. Silla juurest lasime kanuud vette. Enamik võistkondi asus rühkima kohe järjekorras esimest punkti võtma ja siis tassis kanuu tagasi üle silla ja läks teist punkti võtma. Mina aga tähenärijana olin rattaetapil nina kaarti pistnud ja seal oli ilusti kirjas "võtta omal valikult 1 punkt kahest"... tasub kaarti lugeda, eksole :). Ja see teine punkt oli ka sutsuke lähemal kui esimene, nii et meie ilusti tassisime kanuu kohe teisele poole silda kui ülejäänud ja asusime mõlama. "Jõgi" on selle asja kohta palju öeldud. Päris tihti ronisime kanuust välja ning lükkasime poole sääreni ulatuvas vees kanuud lihtsalt ise edasi. Ja samas läks ta kohati vga kiirelt sügavaks, nii et suures lükkamisehoos vööni vette sattumine ei olnud haruldane juhus. Jõgi oli ka piisavalt käänuline ja igast asjandusi (veetaimi, oksi jne) täis, nii et esimene pidi enamik aega mõlamise asemel aeruga kanuu nina kaldast eemale lükkama. Puändiks oli muidugi kas looduslik või kobraste poolt tehtud oksarisu tamm, mis oli küll piisaval madal, et sai kanuu sealt otse üle sikutada. Teine hea koht oli see, kui suutsime kanuu risti keerata, nii et nina oli ühes kaldas kinni ja ahter teises kaldas. Vot nii lai "jõgi" oli. Kokkuvõttes oli tegu ühe lahedama kanuuetapiga minu xdreami ajaloos (kus olen A-rajal päris mitmel hooajal osalenud ja igasugust kanuutamist pidanud üle elama).
Kõige raskem koht oli pärast kanuu tagasi jõe kaldast üles tassimine. See oli päris kõrge ja päris järsk kallas. Õnneks tulid appi ühed noormehed, kes tahtsid ise sealt kanuud sisse saada, aga meie pidime enne eest ära saama. Olen neile siiralt tänulik. Neile "aitäh" ütlemise ajal tekkis suur tahtmine ka lisada, et "poisid, te ei pea seda teist punkti võtma minema" (sest nad olid üsna meiega koos kanuusse tulnud, aga teisele poole läinud ja ma teadsin, et nad on esimese punkti ära võtnud), aga võistluskihk sai minust võitu ja lasin neil endil elu õppetunde õppida. Niimoodi jääb see neile ehk paremini meelde ja ma usun, et edaspidi loevad nad kaardil kirjutatut väga tähelepanelikult.
Kallasime kanuu veest tühjaks, tassisime õigesse kohta tagasi ning istusime uuesti rataste selga. Sõit väga pikk ei olnud, küll aga oli punkt väga lahe. Rattad jätsime tee äärde ning jalutasime suure heinamaa tagumisse otsa, kus punktid olid kõrgele puu otsa pandud. Kokku oli kolm dubleerivat punkti kolme puu otsas, nii et sai valida, kust ronida. Kahe pareminironitava puu all oli juba mitu võistkonda tegeluses, me siis valisime kaugema ja kõrgema puu. Kõigepealt tegime pojale pätti ja ta ronis üles nagu orav. Eks ta ole kodukandis palju harjutanud ka. Siis võttis mees tõsisema asendi ja lükkas minu ka üles. Esimene oks oli umbes kahe-poole või kolme meetri kõrgusel, nii et tegemis oli. Mehe tõsisel tagantlükkamisel sain oma ülekilod üles vinnatud. Edasi oli juba oksi tihedalt ja asi kergem. Kui pojaga alla tagasi saime, siis oli nuputamist, kuidas nüüd mees üles saada. Lõpuks ta lihtsalt läks ise... ma isegi ei saa siiani aru kuidas... ma lihtsalt katsusin altpoolt tal jalgu toestada ja juba ta seal üleval oligi. Väga lahe.
Siis tuli selline asi nagu ratastel joonorienteerumine. Ehk siis kaardile oli joon märgitud, mida pidi tuli sõita ja mille pealt tuli punkt üles leida. Sõit oli suuresti asfaldi peal, nii et mees sai poega käega lükata ja nii uhasime vähemalt ühest võistkonnast mööda. Punkti nägime kaugelt ära. Sellele oli juba ka vihjanud punkti legend kaardi peal: "joone peal, võrgu tipus". Tee ääres oli puude vahele tõmmatud hiigelsuur võrk, mille ülemises otsas punkt asus. Ronida tuli nii 6 meetri kõrgusele. Poeg pani vaimustushüüetega minema, mees natuke raskema sammuga ja mina kolmandana (küll vaikselt aga sisemuses rõõmustades, sest mulle ka sellised asjad meeldivad) järele. Krõbinal üles ja tagasi alla. Hiljem protokolle vaadates selgub, et sellel etapil saime kogu võistluse teise aja, nii et hästi läks.
Siis tuli taas koht, kus mõtlemine oli abiks. Nimelt läks joon kaardil küll ringiga edasi, aga kuna otsitud punkt oli käes, siis polnud mingit mõtet enam joont jälgida vaid mõttekas oli lühimat teed pidi järgmise etapi vahetusalasse minna. Sellel etapil oli meil viies aeg. Arvestades, et enamasti oli meil rattaetapi ajad seal kümnest edasi, siis ilmselt osad võistkonnad ikkagi ilusti tegid kogu joone läbi. Eks siin ole muidugi vahe selles, et kas sul on mingit varasemat kogemust ja teadmist või mitte... aga samas niimoodi need teadmised tulevadki, eksole. Need rattasõitud kokku olid ca 6 km. Nii et ratast sai C raja kohta üsna korralikult.
Rattad alasse, joogipunktis väike kosutuspeatus (eks meil olid oma vesi ka kaasas, mida kogu raja jooksul usinasti tarbisime, aga joogipeatus oli ikka väga teretulnud nähtus) ning siis jooksuetapile. Vaja oli võtta kolm punkti, kokku ca 3 km. Me saime punktid väga kenasti kätte. Esimesega oleks peaaegu väikese fopaa korraldanud, kui ei juba punkti nähes ei tabanud ära, et punkt on suure aia sees ja hakkasime sellele väljastpoolt piki aeda joostes liginema. Õnneks hüüdis meist möödasõitev (juba finisheerunud naistepunt), et punkt on aias sees ja saime õigel hetkel jaole. Suur aitäh ka neile. Üks punkt oli natuke keerulisem metsa sees. Sealt ära tulles tuli üks rajal-pidevalt-meiega-põrkuv-võistkond meile vastu ja küsis kas punkt käes. Meie jaatava vastuse peale läksid nad küll edasi, aga etteruttavalt võib öelda, et finisheerisid pool tundi pärast meid, nii et küllap sinna see aeg neil kulus. '
Jooksuetapi lõpus jõudsid meile päris mitu võistkonda kannale... ja siis tuli võistluse viimane ülesanne ja puänt. Ühe liikme jala külge tulid installeerida asjandused, mille nimetus on "skyrunnerid". Kes on nagu meie, ja ei tea, mis asjandused need on, siis siin on paar pilti nendest:
Meie valisime tema omal soovil ohvriks muidugi poja. Ta oli seda soovi küll avaldanud enne nende asjanduste nägemist... me pärast ei hakanud üle küsima :)
Esimene keeruline ülesanne oli aru saada, kuidas neid täpselt kinnitada. Kui selle keerulise asjaga hakkama olime saanud, siis oli järgmine keeruline ülesanne poeg nende peale seisma saada. Õnneks võis meeskond võistlejat toetada, nii et olime kahel pool kõrval talle toeks. Ülesandeks oli nendega staadioniring läbida. Alguses siis hoidsime teda õla alt kinni ja tema kõndis, siis proovisime teda lihtsalt üles tõsta, aga seda ei lubatud. Lõpuks leidsime meie jaoks toimiva lahenduse - poeg toetus ise kätega meie õlgadele ja juhtis jalgu ning meie tõstsime kordamööda neid asjandusi edasi. Niimoodi saime lõpuks kenasti ringi ära tehtud. Selle ajaga said küll vist kolm (no meil oli nii palju sehkendamist nende asjandustega, et täpselt ei jõudnud jälgida) jooksu lõpus järele tulnud võistkonda meist ette, aga pole hullu. Meie saime oma asja aetud ja ilusti finisheeritud.
Lõppkokkuvõttes olime täitsa edukad. Mahtusime esikümnessegi ja võitjatele kaotasime natuke alla tunni. Tubli tulemus meie kohta :)
Poeg teatas koheselt pärast finisheerumist et "ei iialgi enam". Ja mõni aeg hiljem, kui olime vedelenud saku telgi ees olevatel pikutamispatjadel, mees nautinud lõpetajatele jagatavat külma õlut, kõik olime söönud lõpetajatele pakutavat mulgiputru, saia, kohukese ja morsiga, nautinud vaadet meist hiljem lõpetanud võistkondadele, lasknud oma rattad ära pesta seekord lausa pesuteenuses, kus kenad neiud survepesuriga põhjalikku tööd tegid (mis oli väga hea, sest minu ratas on vist paar aastat pesemata olnud, aga enne väga poriseid sõite teinud) ning lõpuks autoga Türi paisjärvele suuna võtsime... siis teatas poeg hoopis, et xdream on ikka kõige lahedam spordiala ning seda peaks rohkem olema. Vot siis :)
Tee peal jah, käisime läbi Türi paisjärvest, kus ma kunagi ühel xdreami etapil lisaülesandena hüppetorni kõige kõrgemalt korruselt vette hüppasin. Kohale jõudes poeg arvas, et ta vast teiselt korruselt hüppab, aga mitte kolmandast. Temast natuke hiljem ujuma minnes nägin, kuidas ta rahuliku südamega kõige kõrgemale jalutas, sealt kohe ärahüppesillale astus ning väga rahulikult põmaki alla hüppas. Selle aja peale kui ma temani jõudsin oli ta veel kolm korda sealt hüpata jõudnud ja teatas, et tegelt oli see juba viies kord. Ühesõnaga ujus korra meiega sillaalale ringi peale ja siis hüppas edasi... seni kuni meie viitsisme olla ja teda lõpuks ära kutsusime. Nii et nüüd tuleb ilmselt kodusele sillale olemasolevale tornile ka mõned korrused juurde ehitada. Kõrgust oli sellel hüppekohal nii 6 meetrit...
Kokkuvõttes väga positiivne elamus tervest päevast ja jääme ootama septemri alguses toimuvat neljandat etappi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar