Zen väikelasteemadele

Mõtlesin, et mis ma siin siis niisama ikka vingun. Panen omalt poolt lendu paar mõtet, kuidas laste kaudu oma vaimset arengut edendada.

Kõigepealt aga paar sõna ellujäämisest.

Väikelapse ema elu võib üsna kergesti tasakaalust ära minna ja üsna kurnav olla. Öised ärkamised, lapse dirigeerimisel toimetamine ning igasugu muud kodused kohustused. Suuremate väikelaste emadel veel ka töölkäimine.

Üldiselt on kolm suurt alustala ellujäämiseks: uni, söök ja õhk. Need kolm kipuvad sageli probleemsed olema.

Une probleem on ilmselge. Seni, kuni laps öösiti ärkab, on ema uni hakitud ning ta ei puhka korralikult välja. See muutub eriti hulluks kui on mitu last väikese vahega järjest, siis tuleb sageli emal võidelda magamatusega päris-päris mitu aastat järjest.

Mis siis on lahendus. Põhimõtteliselt ilmselge. Uni tuleb võtta endale prioriteediks ning magada vähegi siis kui saab. Ja kõige paremini saab magada siis, kui laps magab. Kui on mitu last, siis võib ka suuremad vaikselt kaissu võtta ja üldiselt nad kas jäävad magama või hiilivad vaikselt sigadusi tegema kasutades ära asjaolu, et emme magab.

Tavaliselt kipume me seda lapse uneaega kasutama ära "kasulikemaks" tegevusteks. Aga tegelikult ei ole emal ühtegi kasulikumat tegevust kui enda väljapuhkamine. Kurnatud ema on närviline, kuri, kohmakas, uimane, hooletusvigu tegev ja üldse üks mitte-nii-hea-ema-ega-inimene-kui-ta-tegelikult-on.

Nii et laps kaissu ja magama.

Teine komistuskivi on söök. Teha on nii palju, laps vajab tähelepanu ja vaikset rahulikku pikka aega söögitegemiseks ei ole lihtne näpata.  Ja nii siis ema heal juhul näksib midagi siit ja sealt, aga korralikult kõhtu täis ei söö.

Teine variant on see, et ema kulutab meeletu energia selleks, et teha perele imelist ja head sööki. Mis on muidugi väga tubli, aga väikelapse kõrvalt üsna keeruline ja energiakulu koha pealt väga kulukas pingutus.

Antud kohas tuleks ühest küljest jälgida, et ise korralikult sööks ja teisest küljest ehk loobuda gurmeesöökidest ning piirduda makaronide ja teiste asjadega, mida lihtsalt ja kiirelt valmis saab. Teha korraga rohkem, et hiljem soojendada saaks. Kasutada külmutatud juurikaid jms, mida ei pea koorima-hakkima jne jne. Ja kõige parem nõuanne on muidugi see, et lasta teistel pereliikmetel söögitegemine enda hoolde võtta.

Muidugi tahaks, et pere sõõks tervislikult, võimalikult heast toorainest ning võimalikult head ja täisväärtuslikku toitu. Aga kui on valida korraliku väljamagamise (koos keskpärase söögiga) või gurmeetoidud koos unevõlaga, siis mina valin väljapuhkamise.

Kolmas alustala on õhk. Enamik päevi saab niikuinii lapsega õues käidud, nii et siis saab ka ema oma hapnikukoguse kätte. Aga nendel päevadel, kui laps on haige või mingil muul põhjusel õue ei saa, siis jääb ka ema üsna sageli terveks päevaks tuppa nelja seina vahele. Ma ei tea, kuidas teil, aga kui mina pole paar päeva värske õhu kätte saanud, siis muutun ma pehmelt öeldes nõiaellaks. Nii et kui ka laps õue ei saa, siis emmel tuleks oma värske õhu minutid ikka kokku korjata.

Nii et "uni, söök ja õhk" peaks olema mantra, mida iga päev endale meelde tuletada.

Ja need "tähtsamad tegevused, mida me tavaliselt lapse une ajal teeme - koristamine, söögitegemine, vanemate lastega tegelemine. Selleks, et lapse ärkveloleku ajal istuda nagu pukk ja vahida, mida see pisike teeb. Aga teha saab hoopis nii, et lapse une ajal me magame oma unevõlga tasa ning lapse ärkveloleku ajal asjatame koristamise ja söögitegemisega, nii et laps saab jälgida hoopis oma ema ja tal on mida huvitavat vaadata ja uurida. Loomulikult vajab see natuke asjade sättimist, aga toimib. Meil näiteks käib hetkel põnniga põranda pühkimise ajal lõbus ralli - kas jõuan mina harjaga kiiremalt mustusehunnikut eest ära tõmmata või jõuab tema kiiremini harjale ja hunnikule järele. Hetkel veel võidan mina, nii et saab veel kenasti mängida. Ja kõige kriitilisemal hetkel saab suure põrandaharja põnnile uurimiseks jätta, et kõrvalt kiirelt võike hari ja kühvel haarata ning hunnik võluväel ära kaotada. No ja kui ta lõpuks veel kiiremaks osutub, siis vist tuleb tolmuimejat kasutama hakata.

Aga nüüd siis enesearendamisest, vaimsusest ja tasakaalust


Vaimse arengu juures räägitakse igasuguste muude asjade seas sisemisest rahust, tasakaalust ning "siin ja praegu" olemisest.

Beebiemmedele on eraldatud maailma kõige lihtsam ja vaimustavam vaimne harjutus. Selleks on imetamine. Siin-ja-seal kohtab nõuandeid panna imetamiseks valmis mõni raamat, mida on hea imetamise ajal lugeda. Või siis teil on harjumuseks imetamise ajal peast läbi lasta pikka nimekirja lugematutest tegemata toimetustest... Siis ärge tehke kumbagi. Võtke see hetk ja tehke sellest enda jaoks midagi imelist. Vaadake oma last. See laps on tegelikult looduse suurim ime. Kahest pisikesest rakust on tekkinud selline imeline olend. Ja imetamine on maailma järgmine ime. See, kuidas sinu kehast tuleb sinu lapse jaoks parim söök parimas koostises. See on ju tegelikult täiesti hämmastav. Nii et kaks suurepärast imet koos. Rääkimata õnnehormoonidest, mida imetamine ema kehas tekitab. Nii et täiuslik moment tunda harrast austust ja tänulikkust looduse ja kõiksuse ees. Sellist tunnet ja seisundit, mida mõnikord nimetatakse meditatsiooniks....

See ei kesta küll tund aega... kuid see-eest toimub seda päris mitu korda päevas. Nii tulebki päevas kokku mitmeid vaikseid hingerahuhetki, mis aitavad sisemisele rahule ja tasakaalule palju kaasa.

Teine asi, mida lastega koos on suurepärane harjutada, on "siin ja praegu" olemine, ning oma kastist väljatulemine ja mängulisuse suurendamine. Saate juba aru küll, kuhu ma sihin.. eksole. Kellega veel on parem mängulisust arendada kui mitte lastega. Vaimsed gurud pidevalt kiidavad lapsi oma "olevikus kohaolemise" ning "hetke nautimise" võime eest ja toovad neid eeskujuks. No võtame siis neist eeskuju ja lülitume nendega koos mängudesse.

Selle asemel, et kükitada pingil liivakasti kõrval, istu liivakasti ja ehita fantastilisi küpsetisi, maju, kujusid. Rannas olles ära vedele niisama, vaid samamoodi kaevu liiva ning ehita maailma kõige kummalisemaid liivalosse, uurista vallikraave, kaevu varvastega vee all liiva sisse ning vaata, kuidas liivapilved sellest laiali lendavad. Muruplatsil mängides veereta ennast mäest alla (kuid vaata, et pead vastu kive ära ei löö) ning uuri järele, mis on alles jäänud sinu oskusest hundiratast visata. Ahjaa.. ja siis õpeta lapsele mõned lollused, mida koos teha... ei mitte "viska naabri aken sisse ja tee vehkat" vaid ikka midagi kahjutumat, aga lõbusat.

Ja tee seda tõesti mängu sisse elades, mitte lapse jaoks tehes nägu, et sa mängid, aga tegelikult vaikselt mõeldes, et "saaks see juba läbi". Ja kui keegi ka imelikult vaatab, siis võid endale tunnustavalt õlale patsutada, sest oled teinud edusamme "kastist välja astumisel" ning "hetke nautimisel". Ja lisaks sellele on su elu nüüd palju lõbusam ja vahvam kui enne. Ja samamoodi on ka sinu laste elu palju vahvam ja lõbusam.

Mänguga seondub ka teine harjutus. Me kõik teame seda hetke, kui oleme pärast rahmeldamist ennast lõpuks saanud mõne mõnusa tegevuse kallale seada... ja siis tuleb hüütus "emmeee...". Tavaliselt on selle peale meie esimeseks reaktsiooniks mõte "**** ****** ******* jälle, millal **** ma natuke **** vaikust ja rahu saan". Harjutus seisneb nüüd selles, et oma tegelike mõtete väljaütlemise asemel (ok, seda vist täpsel kujul niikuinii ei ole karta) keerad ennast lapse poole, naeratad (nii siiralt, kui vähegi suudad) ning ütled (nii soojalt, kui vähegi suudad): "Jah, kallis, kuidas saan sind aidata". Ja kui ta siis tahab, et sa midagi temaga koos teeksid, siis lähed ja teed seda kõige siirama huviga, mida see hetk endast välja pigistada suudad. Nojah... see tähendab kui sa parasjagu just pudru jaoks pliidile piima pole keema pannud. Siis ja teistel samaväärsetel juhtudel kutsud hoopis lapse endale appi putru tegema vms.

Kas pole mitte parim vaimne harjutus... meelepaha ja rahutuse pööramine rõõmuks ja rahuks... see on kõrgeim pilotaaz ja seda juba üksinda mäekoopas istudes eriti harjutada ei saa. Eks see alguses keeruline ole, aga siin võiks ilmselt põhimõtteks olla "fake it till you make it".

Nii et vaimseid harjutusi kui palju... need kõik läbi tehes ja meisterlikkust omandades on võimalik kindlasti tõusta palju kiiremini palju kõrgematele tegeliku sisemise rahu ja vaimsuse tasanditele kui mistahes vaikuses ja rahus mediteerival joogil.


Ja nüüd ma siis hakkan ise ka harjutama :)