Eile tulin õhtul koolist. Kodus valitses tühjus. Mees oli põnniga linnas ja lapsed... lapsed olid marti jooksmas. Ise endale kostüümid kokku otsinud, natuke luuletusi otsitud ja mõistatusi meenutanud ja tuha näkku joonistanud ja muudkui silkasid mööda alevit ringi. Sõpradega koos ikka.
Mingi hetk tulid väsinud aga ääretult õnnelikud lapsed ukse taha ja küsisid juua - oli neil ju suht palav oma kasukates ja läkiläkides. Puhkasid pisut jalga ja läksid uuele ringile. Lõpuks maabusid uuesti kodus, väsinud, aga ülirõõmsad. Lahe, et on selline päev ja lahe, et on inimesi, kes selle päevaga ikka kaasa tulevad, olgugi et viljaõnnega ja karjaõnnega vist enam paljudel suurt midagi pihta hakata ei ole (kui vilja just mitte ümber defineerida näiteks rahaks ja karja näiteks perekonnaks - mitte et see nii peaks olema muidugi, aga õnne võiks ju ikka olla).
Tore mardipäev taaskord!
2 kommentaari:
80-ndate lõpus, 90-ndate alguses, algklassi-lapsena käisime samuti pisikeses alevis ukse tagant ukse taha. Meid oli alati 5-6. Nii Mardi- kui ka Kadripäeval. Aga nüüd, suures linnas elades, küll kedagi sisse lasta ei julgeks.
Tahtsin veel lisada, et ka tol ajal külastasime ainult tuttavaid inimesi - õpetajad, sõbrad. Võõraste uste taha kolistama ei läinud.
Postita kommentaar