On üks tore(?) ütlus: Esimese poole su elust rikuvad ära vanemad, teise poole lapsed.
Kuri, nagu eestlaste ütlused sageli, on selles (nagu eestlaste ütlustes sageli) omamoodi tõetera loomulikult sees.
See kuldne lapsepõlv, millele kirjanduslikult alati armastatakse viidata - see on ju tegelikult täielikult täiskasvanute poolt kontrollitud. Täiskasvanud, mitte laps ise, otsustavad, mismoodi see laps elab. Mõni laps elab hellitamises ja poputamises, teine elab sõimus ja peksus, kolmas elab ülearendamises, neljas elab hoolimatuses jne jne.... kummaline on juba seegi, et negatiivseid ja ülevõllinäiteid ja sildistamisi on lihtsam tuua kui seda positiivset ja hea keskkonna näidet - mis oleks see märksõna, mis tähistaks sellist keskkonda ja õhkkonda, kus lapsel oleks kõige parem kasvada? Hoolivus? Märkamine? Toetamine? Julgustamine? Eripäradega arvestamine? Aktsepteerimine? Isikliku ruumi jätmine? Aga see vist on hoopis teine teema ja kaldub positiivse psühholoogia pärusmaa poolele.
Aga et siis teemasse tagasi. Lapsepõlve seega suures osas ei määra laps ise vaid määravad (rikuvad :) tema vanemad...
Siis tuleb noore täiskasvanu aeg, kus elu on üldiselt pühendatud õppimise ja/või töötamise kõrvalt sõpradele, hobidele, pidudele. See on vist (eksole, nagu ise polekski selles vanuses kunagi olnud) päris tore aeg... ja ainsad, mis siin elu varjutama kipuvad on suhtedraamad ning rahanappus. Keda need kaks asja ei kummita nendel on sel ajal vist ikka väga mõnus...
Seejärel tulevad (üldjuhul) kindlam paarisuhe ning lapsed. Kellel kuidas ja mis järjekorras, aga ikkagi. Nagu viimati ühes loenguski Peeter Tulviste ära märkis tänapäevase muinasjutu alguse: Elasid kord karuema, karuisa ning karuema poeg eelmisest abielust...
Aga et laste saabudes muutub nüüdse lapsevanema elu kardinaalselt... kui noored ainult teaksid, kui kardinaalselt, siis nad ilmselt lapsi ei teeks. Oot.. aga meie noored ei teegi lapsi, nii et targad tegelased.... teavad küll juba reaalsust karta.
Kõigepealt on magamata ööd, stress ja pinge, uue rolliga kohanemine, uue vastutusega kohanemine, arusaam, et enam ei saagi ainult enda soovide järgi toimetada vaid iga liigutuse juures tuleb veel kellegagi arvestada. Kõik see tekitab sageli pingeid ka muidu heas partnerlussuhtes (rääkimata juba enne pragudega suhetest) ning neid on ka keerulisem lahendada, sest positiivset kahekesiolemise aega kipub napilt saada olema.
Kui see kõik ka üle elada, siis järgmised aastad on igatahes laste poolt dikteeritud. Mina andsin endale koolipõlves tõotuse, et suurena hangin endale töö, kus ei pea hommikul vara tõusma. Noh, hankisin... ja mis kasu sellest oli. Vara tuli tõusta ikka, et lapsed lasteaeda ja kooli saata. (Nojah, nüüd ma olen selle probleemi muidugi ära lahendanud... ja siiamaani kiidan enast selle eest :). Aga et kui isegi tõusma ei pea, siis igasugu muude liigutuste puhul tuleb loomulikult alati lastega arvestada, sest on nad ju täiskasvanutest täiesti sõltuvad.
Ühel hetkel saavad muidugi lapsed suureks. See vist saab ka lahe olema. Kuigi ma kujutan ette, et tühja pesa sündroom võib olla täitsa hull asi... huvitav, kas koduõppe puhul on see hullem kui koolilaste puhul? Oled ju veel rohkem harjunud oma laste seltskonnaga ning (kooli)stressi puudumise tõttu on suhe nendega üldiselt ka mõnus(am). Või siis on teine variant, et oled nendega nii palju koos olnud, et koosolemise vajadus on rahuldatud ja eraldiolemine pole probleem. No kunagi saab näha...
See oleks muidu vist ääretult äge aeg ainult kahe aga-ga, mida ma suudan hetkel välja mõelda. Esiteks oled sa oma elukaare teises pooles ning enam ei saa mõelda, et mida kõike sa veel elus teha jõuad ja kelleks saada tahad - nüüd oleks juba (ammu) aeg tegutsedaja olla, mitte enam mõelda ja planeerida. Teiseks hakkab ilmselt tervis ja füüsis kehvemaks muutuma. No mul juba praegu põlved valutavad (ok, see on vana võrkpalluri haigus, mis mind tegelt juba spordikoolist saadik aeg-ajalt külastab) ning öö läbi diskotamisele eelistaks juba ammu puhtsüdamlikult üles tunnistades oma voodit.
Aga et millal siis see päris "elu" toimub.
Kas lapsena, kui sinu elu juhivad täiskasvanud...
Või noore täiskasvanuna, kui sinu elu juhivad suhteprobleemid ning rahapuudus...
Või pereinimesena, kui sinu elu juhivad laste vajadused...
Või vanuigi, kui pesa tühi ning tervis nigel...
Sai kuidagi negatiive... vaataks teistmoodi...
Kas lapsena, kui sul on täiskasvanute poolt loodud turvalises keskkonnas mõnus ja kindel mängida ja areneda...
Või noore täiskasvanuna, kui sulle on kogu maailma uksed lahti ning võid julgelt unistada ja nende unistuste suunas ka teele asuda...
Või pereinimesena, kui sul on mõnus ja hooliv pere, kellega koos armastust ja soojust jagada...
Või vanuigi, kui saad mõnuga taas enesele keskenduda, nüüd juba teades, kes sa oled ning osates maailma rahulikumalt nautida...
Hmm.... ma võtan tegelt selle teistmoodi vaatamise variandi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar