Jõuluvana oli kingikotti pistnud ka pealkirjas mainitud raamatu, ehk siis Anna Gavalda poolt kirjutatud "Lohutaja". Tuleb tunnistada, et polnud sellest autorist varem kuulnud ja loomulikult seega ka midagi temalt lugenud. Häbilugu muidugi, sest raamatu tagaselg ütleb et tegu on ühe menukaima tänapäeva Prantsusmaa kirjanikuga. Aga noh, arvestades, et viimastel aastatel on minu poolt vaadatud filmid kõik olnud kõlblikud ka lasteaialastele vaatamiseks, siis pole ka ime, et raamatuvalik on üsna lapsemeelne olnud. Hea kui on ikka jõuluvanasid ja päkapikke, kes aeg-ajalt ka täiskasvanulikumatesse asjadesse mu nina topivad.
Raamat ise tekitas väga mitmesuguseid emtosioone.
Kõigepealt ma kaklesin sellega päris tõsiselt. No nii pagana keeruliseks oli asjast arusaamine aetud. Kord rääkis peategelane endast mina-vormis, siis järgmises lõigus räägiti samast tegelasest tema-vormis. Seejärel, et asi ikka veel keerulisem oleks, rääkis mõni muu tegelane endast mina-vormis ja samamoodi äkitselt tema-vormis. Ja loomulikult, kuna see kõik oli veel aju kruttimiseks liiga lihtne, siis tuli ilma igasuguste hoiatusteta käia edasi-tagasi oleviku ja erinevate ajahetkede minevikumälestuste vahel - taaskord arusaamata, kes on "mina" ja kes on "tema" ja kes üleüldse on kirjeldatavad tegelased. Nii et jah. Päris mitu korda tabas mind keset mingi lõiku "ahhaa"-moment, kui ma aru sain, kellest jutt on ja mis ajahetkest ja siis tuli terve lõik algusest peale sellest arusaamisest lähtuvalt üle lugeda. Ma pean tunnistama, et mind see segadus tegelikult täitsa tõsiselt häiris.
Aga... ma ei tea, kas see oli tänu sellisele keerutamisele või hoolimata sellest keerutamisest... lugu ise keris ja keris ja keris ja lõpuks olid sa nii selle sisse mässitud, et ei raatsi kuidagi käest ära panna. Abikaasagi naeris minu üle, kui kella kahe paiku öösel magama läks ja ma pooleldi kuuldel olles (raamatut lugedes ma üldiselt ei ole eriti kontaktivõimeline ümbritsevaga) teatasin, et tulen ka varsti... Nojah, tal oli õigus ja see "varsti" venis päris pikaks.
Ei hakka siin spoilima ja lugu ära jutustama. Aga igatahes soovitan seda raamatut kõikidele keskeakriisis vaevlejatele või eelkeskeakriisis vaevlejatele või lihtsalt inimestele, kelle elu fassaad on korras, aga sisemus kõmiseb... Muidugi, teid võib tabada pärast seda raamatut hirmus soov hankida endale laama ja teha igasuguseid muid lollusi. Nii et olge hoiatatud.
Kui sellele raamatule midagi ette heita (lisaks tema keerulisusele), siis tegelaste ülevõlli värvilisust. Aga samas, eks kirjandus võibki ülevõlli värviline olla ja meis peituvad pisikesed inglid ja kuradid suureks puhuda, et me neist mööda vaadata ei saaks.
Mina pean igatahes tunnistama, et mulle see raamat tuli täpselt õigel hetkel. Suur tänu jõuluvanale :)
Tegelikult jäi ütlemata see põhiline, miks see raamat mind nii puudutas. Esiteks - raamatu algus rääkis minu "eelmisest elust". Ok, ma ei ole muidugi olnud 47 aastane kiilanev rahvusvahelisi projekte ajav meessoost arhitekt. Aga sama oli tööle pühendumine ja välise edu taustal käiv sisemine võitlus. See kõik oli seal üsnagi tuttav. Teine pool raamatust aga kirjeldas elu üsnagi sellisena, nagu seda isegi elada tahaks... kõik see tervik - elustiil, laste võimalused, suhtumine ja suhtlemine... Jah, see on Elu ja mul oli seda lugedes hea meel tõdeda, et tegelikult olen ma viimaste aastatega suurte sammudega sinnapoole järjest lähemale liikunud... ja see raamat lihtsalt aitas taas natuke kindlust saada, et järgmisi suuri samme julgemalt astuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar