Maailma s***m essee

Sai siis mingi aeg tagasi kirjutatud ühe aine jaoks essee. Saamislugu oli pikk - kõigepealt sai valitud üks teema ja selle jaoks teadusartikleid otsitud, siis ikka ei tundunud päris see ja teise teema jaoks artikleid otsitud. Ka see ei tundunud ikka päris see ja otsisin kolmanda teema jaoks artiklid välja. Kirjutamiseni enne ei jõudnud kui reisil olime. Reisi peal oli kirjutamise jaoks kaks eraldi päeva planeeritud - et pere tuuritab ringi ja mina rahulikus üksinduses kirjutan. Noh, reaalsus naeris meie plaanidele näkku nagu ikka ning need kaks rahu päeva veetsin ma koos lastega oksendades ja palavikuga maadeldes. Kirjutamisvõimet selle kõigega muidugi ei kaasnenud.

Siis kui elujõud tagasi hakkas tulema oligi aeg koju tagasi sõita ja sõidu ajal kah kirjutamiseks sobivat õhkkonda just ei tekkinud. Küll aga läks hoopis üle essee esitamise tähtaeg :)

Väga õnnetu ma selle üle ei ole, sest tagasiteel, öösel kella nelja ajal Poola kiirteel 140-ga rekkade vahel loogeldes hakkas igavlev aju tööle ning nii saigi välja mõeldud hoopis neljas teema. Kontseptsioon, mis mulle hoopis enam põnevust pakkus kui eelmised mõtted. Koju jõudes sai esimene päev vabaks võetud ja uue kontseptsiooniga ka teema kirja pandud. Seonduvaid artikleid väga tõesti toetuseks otsida ei jõudnud - näpuotsaga natuke midagi sai. Ise olin ma tegelikult üsna rahul selle kirjatükiga.

Sai siis asi ära esitatud.
Antud õppeaines on selline süsteem, et tundengid hindavad teineteise tööd. Anonüümselt - nimesid ei teata.

Eile sain hinnangud teada ning minu üllitist olid hinnanud kaks kaasõppurit. Hindamine toimus kümnepallisüsteemis. Üks oli mulle andnud hindeks 3 ja teine 4. Põhjendused olid peamiselt valdkonnast "emotsionaalne", "oma arvamuse pealesurumine", "pole teaduspõhine". Ühest küljest tuleb nende kõigega nõustuda. See kirjatükk sai kirjutatud emotsionaalsemalt kui standardsed esseed akadeemilises keskkonnas on (kas on tunda blogimise halba mõju?). Väga selgelt tuleb selles essees välja ka minu arvamus... või kas ikka tuleb...  kui tähelepanelikult lugeda ka päris lõppu. Ja teadusartiklitele ma tõesti väga otseselt ei toetunud, need paar artiklit, mida kasutasin, olid pigem lisateemade toetuseks, mitte põhijoonele. Küll aga on minu jaoks tegelikult suurem osa essees toodud väidetest põhjalikult läbi mõeldud juba varasemate aastate jooksul... ja enamasti olen nendele arvamustele jõudmiseks ka palju lugenud ja uurinud. Nii et tegelikult on suurem osa informatsioonist täiesti teaduslikult põhjendatav... see on lihtsalt minu jaoks juba nii elementaarne informatsioon, et ei pidanud vajalikuks iga sõna juurde viiteid tuua. Samas on aru saada, et kui keegi ei ole eelnevalt selles suunas asju läbi mõtelnud, siis võivad nii mitmedki minu väited tunduda põhjendamatu emotsionaalse jurana.

Ahjaa... kõikidest hinnatud esseedest sai minu essee kõige kehvemad hinded. Üks teine essee sai veel sama kehvasid, aga talle oli vähemalt üks kaastundengitest 10 palli andnud. Nii et jah... konkurentsitult kõige kehvem essee.

Ausaltöeldes olin ma natuke hämmelduses. Jah, see asi oli kirjutatud pisut teises võtmes kui ehk tavapärane, aga antud aineks oli "Loovuse psühholoogia" ning teema oli vabalt valitav, peamine, et oleks seotud loovusega. Ning lisaks oli õppejõud veel eriti rõhutanud, et me ikka loovad oleksime oma esseede kirjutamises (kuigi samas rõhutas ka ta muidugi seda, et see loovus peab ikka toetuma teaduslikult põhjendatud informatsioonile).

Nii et jah, nii kehvaks ma ise ikka seda asja tegelt ei pidanud. Tegelikult olin ma täitsa rahul ja õnnelik selle kirjatüki üle. Nii ma siis mõtlesingi, et kas ma olen tõesti nii mööda mõtlemisega või mis. Otsustasin ära oodata õppejõu hinnangu.

Ja täna see hinnang tuli. No kes see koera saba kergitab kui mitte koer ise... aga et ühesõnaga õppejõu arvamus erines kardinaalselt nende kahe kaastudengi omast. Tema hindas seda kui ühte parimat tööd, käisid läbi sõnad "väga hästi kirjutatud" ning "väga huvitav vaatepunkt" ja igasuguseid muid meelitavaid fraase. Pean tunnistama, et see läks täitsa hinge, et ta nii põhjalikult seda lahti seletas, miks tema arvates see nii hea on ning et kuidas tema ei mõista, millest sellised hinnangud teiste tudengite poolt. Lisamärkusena lisan, et kommenteerimine käis samamoodi anonüümselt, nii et keegi ei teadnud, kes on esseede ja hinnangute taga ning ei tea seda siiani... kui nüüd mõni mu kaastudengitest just ei satu antud blogi lugema. Siis saab vähemalt üks essee autoriga kokku pandud.

Aga jah.. mitte et see jutt siiamaalegi liiga lühike oleks olnud, aga siin siis see konflikte tekitanud essee omas täies hiilguses on. Neile, kes mõtlevad lugeda, siis hoiatan, et üsna pikk asi...

******************************

Loovus - teejuht haigesse ühiskonda

Me elame väärastunud ja haiges maailmas. 

Me oleme bioloogilised organismid ja seega on meil paar väga lihtsat eluülesannet. Esmaseks ülesandeks on paljuneda. Teiseseks ülesandeks on elus püsida, et saaks (uuesti) paljuneda. Ja kolmandaks ülesandeks on leida viis tagamaks, et meie järglased suudaksid (st elaksid piisavalt kaua et) paljuneda. Ja sisuliselt see ongi kõik, mis on kuidagigi oluline. Kõik muu on vaht ja müra.

Aga kui me vaatame tänapäeva ühiskonda, siis kui suur osa meie elust kulub põhiülesannete peale ja kui suur osa kulub vahule ja mürale? Kui meil on vaja paljuneda ja elus püsida ning elus püsimiseks on meile kui bioloogilisele organismile vaja õhku, vett, sööki ja talutavat temperatuuri, siis milleks kõik see muu, mille nimel inimesed päevast-päeva rabelevad? Ja mida me selle rabelemise käigus teeme nende asjadega, mis meile tegelikult olulised on.

Puhas õhk - suurlinnade õhusaaste on juba nii suur, et nõudlust puhta õhu järgi rahuldatakse spetsiaalsetes "õhubaarides", kus saab osta omale sõõmukest hapnikku (kes tahab sellest enam lugeda, siis kasutage märksõna "oxygen bar" otsinguna).

Puhas vesi - tänapäeva arenenud ühiskonnas on normiks osta vesi pudeliga poest. Ja ma ei hakka rääkimagi siin arenguriikide veeprobleemidest, eriti suurte tööstusalade läheduses paiknevatel aladel.

Söödav toit - andke andeks, aga see jahu-suhkru-rasva-vee-kondipuru-paksendajate-säilitusainete segu, mida meile tänapäeval poes toidu nimel pähe määritakse ja mida on meie meeleelundite petmiseks tulnud turgutada kümnete erinevate toiduvärvide, lõhna- ja maitseainetega, ei kvalifitseeru kuidagi söödava toidu nimetusele. Kuigi tuleb tunnistada, et kui me seda tonnide kaupa iga päev poest koju ei tassiks, ega siis poleks tootjatel mõtet ka seda ollust toota.

Talutav temperatuur - meil on vaja kaitset liigse külma ja liigse kuuma eest (viimane mure meid siin Eestimaal muidugi eriti tihti ei kimbuta). Seega on arusaadav, et me ehitame omale kaitseks rajatisi ning rajatistest väljaspool liikudes vajame kehakatteid. Aga nende rajatiste ja kehakatete mõte on juba ammu lahkunud kaugele nende algsest temperatuurikaitse mõttest. Või kas tõesti on meil vaja iga aasta kümneid uusi kehakatteid ja jalavarjusid ja kõiksugu muid aksessuaare.

Me oleme võõrandunud loomulikust ja looduslikust. Me elame tehislikus keskkonnas, süües tehislikku sööki, juues tehislikku jooki, suheldes inimestega läbi tehniliste vahendite. Tänapäeval on inimesel võimalik oma elu nii ära elada, et ta ei pea kordagi oma elu jooksul kokku puutuma mullaga või viibima metsas. Neid asju tehakse tänapäeval vahete-vahel meelelahutuseks. Ja kõige selle mõttetuse ja ebaloomuliku elu eest võlgneme me "tänu" inimeste loovusele. Miks loovusele? Aga eks ikka selle pärast, et kõik need pisikesed ja suured sammud, mis on meid loodusest ja loomulikust elust eemale viinud, on olnud mingil hetkel kellegi loova mõtlemise tulemusel saadud leiutised. Jah, siin saaks hakata diskuteerima, et ükski leiutis ei ole halb iseenesest, vaid küsimus on tema kasutamise viisis. Kuid olgem ausad - kui keegi ei tea midagi tuumareaktsiooni toimumise põhimõtetest, siis on ikka võimatu ka tuumapommi valmis meisterdada. Ja me ei räägi siin tuumapommidest, mis on ilmselgelt halvad asjad. Me räägime asjadest, mis on "kasulikud" ja inimestele "head", olgugi et nende akumuleerimise lõpptulemusena oleme ennast üsna kentsakasse keskkonda paigutanud.

Loovus on üks omadustest, mis põhimõtteliselt eristab inimest muudest elukatest. Siin saab muidugi vaielda ning tuua välja mitmeid näiteid loomade loovast käitumisest, kuid mingi põhimõtteline vahe siin siiski on. Keeleteadlased muidugi väidavad, et loomi ja inimesi eristab kõne ning keeleline abstraktne mõtlemine. Bioloogid ehk rõhuvad ka inimese suhteliselt ainulaadsele omadusele oma esijäsemeid kõndimiseks mitte kasutada. Nüüd on veel avastatud ka esimene inimese jaoks unikaalne geen, miR-941, mida teiselt loomadel, sh ka primaatidel ei esine (Hu, 2012). Geen, mis on ühelt poolt seotud inimese pikaealisuse ja vähiga ning teiselt poolt ka neuronite tööga ja inimese kognitiivsete funktsioonidega, sh keele ja kõnega. Kas see ongi geen, mis eristab inimest loomast ning kas see on geen, kus peitub ka meie "loovus"?

Mina siiski arvan, et üks tõsiselt unikaalne omadus inimese puhul, mis teda teistest elusorganismidest eristab, on (loovalt arenenud) suutlikkus toota looduses lagunematut kasutut ainet ja seda igale poole vedelema jätta. Jah, ka loomad toodavad "jäätmeid", kuid see kõik sobitub looduse elutsüklitega ning mingil hetkel muutub mõnele teisele organismile kasulikuks olluseks. Inimese poolt toodetud jäätmed võivad aga aastasadu looduses vedeleda, ilma et neist mingit kasu oleks ja kahjuks on neist sageli hoopis kahju. Küll aga on kindel see, et inimeste sageli esinev mure, et neist ei jää ajalukku mingit jälge maha, on täiesti asjatu. Oma toodetud prügiga oleme me kõik individuaalselt (vähemalt heaoluühiskondades) aastasadadeks sügava ja püsiva jälje maha jätnud. Ja seda jällegi tänu loovusele, mis on need toredad asjad välja mõtelnud, mida ära visata saab.

Loovus - see on suurepärane ja nii hinnatud omadus. See, mida otsitakse tikutulega taga ja mis tagab (peaks tagama) tänapäeval edukuse. See inimkonda edasiviiv jõud (lisaks laiskusele, mis on ikkagi peamine motivaator inimestel), mis on toonud meid siia, kus me praegu oleme. Kas siis, kui meil loovust ei oleks (võibolla justnimelt selle unikaalse geeni miR-941 näol, või misiganes kujul ta meie sees ei pesitse), elaksime me loodusega harmoonias ja õnnelikku elu? Sest jah, see pisiasi jäi ka mainimata, et psühholoogia tudengitena kuuleme me erinevates loengutes sama tõdemust, kuidas üle 50% inimestest heaoluühiskondades kogeb elu jooksul mõnda psühholoogilist häiret. Enam kui pool - see on demokraatlikus ühiskonnas ju määrav jõud. Ehk siis meie ülimalt arenenud loov ühiskond on vaimselt haige. Kas põhjus on selles, et me oleme eemaldunud loodusest? Sinnapoole tunduvad tuuled puhuvat, sest põlisrahvaid uurides on leitud, et nende side maaga on just see, mis annab neile meelerahu ja tasakaalu (Kingsley, 2009). Side maaga - asi, mis meie tehnokraatlikus ühiskonnas on väga harv ja juhuslik.

Me elame väärastunud ja haiges ühiskonnas. Ja seda "tänu" loovusele. Ja siiski me jätkuvalt ülistame loovust ning muretseme selle üle, kuidas meie lastes loovust soodustada ja toetada, et nad jätkuvalt ja järjest enam loovalt mõtleksid ning tulevikus midagi uut ja kasulikku looks.

Uudne ja kasulik. Need on kaks püsikomponenti erinevates eksisteerivates loovuse definitsioonides. Uudne - jah - kõik see, mida (me) ei ole varem teinud. Aga kasulik? Mille jaoks kasulik? Kelle jaoks kasulik? Kas see, kui ma mõtlen välja jooksujalanõu, mis võimaldab võimalikult hästi võtta paremale poole kurvi, nii et inimene saab muudkui ringiratast joosta väikese ala peal - kas see on kasulik ja mille jaoks see on kasulik? Jah, paremale poole ringirattas jooksmiseks on see kasulik. Aga mille jaoks on kasulik ringirattas jooksmine? Kuidas see seondub meie baasfunktsioonidega sigida, sigida ja veelkord sigida (ja vahepeal ehk ellugi jääda ja järglased üles kasvatada)?

Ja seesamagi käesolev essee. Ka see on loova tegevuse tulemus. On ta ju uudne, sest selles essees esinevat sõnade kombinatsiooni pole maailmas veel varem kordagi tervikuna täpselt sellisel kujul esinenud. Vastasel juhul kehtiks selle essee kohta omaette termin, nimelt "plagiaat". Ja kasulikkus? Kasulikkus seisneb selles, et tänu sellele esseele on mul võimalus antud õppeaines pääseda eksamile. Selle tulemusena on mul võimalus see eksam positiivse tulemusega sooritada ning see annab mulle võimaluse pikemas perspektiivis läbida etteantud mahus Tartu Ülikooli psühholoogia eriala õppekava. Ja edasi…? Mis kasu on mul selle õppekava läbimisest ja vastava paberi saamisest kui me lähtume inimese baasfunktsioonidest ehk sigimisest, ellujäämisest ja järglaste üleskasvatamisest? Teoorias võib ju sigimise jaoks psühholoogiaharidusest kasu olla küll. Omades konkureerivatest naisisenditest rohkem informatsiooni inimloomuse kohta, oleks mul ehk paremad võimalused sobiva meesisendi äratundmiseks ning ka suurem käitumisvõtete arsenal ennast talle ahvatlevaks muutmiseks. Huvitav oleks siinjuures teada vallaliste-suhtes (nais)psühholoogide suhtarvu erinevust mittepsüholoogidega võrreldes. (Selle kohta kahjuks veel uuringuid tehtud ei ole - vähemalt mina ei suutnud leida.) 

Tagasi tulles minu essee kasulikkuse juurde, siis antud hetkel ka see võimalik argument ei ole asjakohane. Nimelt olen ma juba suutnud vägagi asjaliku geenikombinatsiooniga sigimisvõimelise ja -huvilise isase leida. Isegi järetulijad on olemas ja nende üleskasvatamine käib täie hooga ja ilma suuremate probleemideta. Nii et sigimise ja järetulijate kasvatamise aspektile antud esseest mingit kasu ei ole ning tegelikult ka ellujäämise osas, sest antud isane isend on suutlik meie ellujäämiseks vajalikud vajadused ilma minu psühholoogiahariduse abita rahuldama. Nii et tegelikult olen ma jõudnud naissoo ülima saavutuseni - ma olen leidnud endale mehe, kes suudab ja tahab teha lapsi ning ka nende ja minu eest hoolitseda. Kõik bioloogiliselt olulised funktsioonid on seega rahuldatud ja kõige kasulikum tegevus, mis nüüd üldse veel üle jääb, olekski pühenduda kõige olulisemale eluülesandele ehk siis teha võimalikult palju lapsi ja nad ka üles kasvatada. Ülikool, karjäär, eneseteostus, maailmapäästmine ja kõik muu on selle kõrval ju ainult vaht ja müra. Seda enam, et suured loovisiksused on niikuinii väljasurev liik. Miks nii? Sellepärast, et suurem osa neist on nii pühendunud loovusele, et pereeluks ei jää aega (Laak, 2012). Seega jääb ka põhifunktsioon sigimine ja järglaste kasvatamine teostamata ja oma geenid edasi andmata. Ja nii saavutavadki maailmas laiema leviku mitte nii geniaalsete ja pühendunud isikute geenid ning geniaalne loovus kaob mingil hetkel meie geenipangast ära. Niigi paradoksaalne, et see siiamaale jätkuvalt esineb, aga evolutsioon on küll aeglane, kuid järjekindel protsess ja küll me kunagi ka ettenähtava vaimuvaesuseni jõuame.

Aga kõigest eelnevast hoolimata siiski… kui sigimine ja lastekasvatamine oleks tõesti ainuke tõsiselt oluline ja kasulik tegevus, et siis meie järglased saaks omakorda võimalikult palju sigida ja järglasi kasvatada, et nende järglased saaks sigida ja järglasi kasvatada… miks see siis tundub nii… igav ja mõttetu?

Kasutatud allikad:

Hu, H.Y. et al 2012. Evolution of the human-specific microRNA miR-941. Nature Communications 3, 1145. doi:10.1038/ncomms2146

http://www.nature.com/ncomms/journal/v3/n10/full/ncomms2146.html

Kingsley, J., Townsend, M., Phillips, R., Aldous, D., 2009. "If the land is healthy … it makes the people healthy": The relationship between caring for Country and health for the Yorta Yorta Nation, Boonwurrung and Bangerang Tribes. Health & Place 15 (2009) 291-299

Laak, T., 2012. "Loovuse psühholoogia" õppematerjal.

Terve talupojamõistus (kuigi ma pole tehniliselt võttes muidugi talupoeg) ning elu jooksul akumuleerunud infokillud ja tähelepanekud.