Praegu siin tegeleme tütrega matemaatika kordamisega (seda siis tavakooli töövihiku abil). Peamiselt oleme tegelenud korrutamisega (ja jagamine on omajärge ootamas). Sirvisime töövihiku ka lõpuni läbi, et näha, mis teemad meid veel ootamas on. Peamiselt siis veel tulemas kahe- ja kolmekohaliste arvudega liitmine-lahutamine.
Selle peale rabas tütar rõõmuga riiulist nuputamise vihiku (kunagi kingiks saadud), kus on sees just kahe- ja kolmekohaliste arvudega liitmine ning põhimõte selles, et terve leht on suur pilt, kust on tükid puudu. Tüki asemel on tehe. Kaasas on leht puuduvate tükkide/kleepsudega, millel on peal vastus. Nii siis saab kolm asja korraga - kokku panna puslet (tütre üks lemmiktegevusi), tegeleda kleepimisega (samuti üks lemmiktegevusi, vaat et veel lemmikum kui eelmine) ning arvutada (noh, seda võib ju ka teha... kui lõbusalt saab).
Ja nii ta siis usinasti arvutas-otsis-lõikus-ja-kleepis. Poeg vaatas nukra näoga pealt (oma murdude kordamise tagant, eesti keelega saime just ühele poole temaga) ning küsis, miks tema ei saa seda teha...
Läksingi siis netti ja otsisin üles, kust seda vihikut ja tema kaaslasi saaks... tagakaanel oli kirjas, et samasuguseid on veel lahutamise, korrutamise ja jagamise jaoks ka, "Õpime arvutama" sarja nime all. Mõlemad lapsed väitsid õhinal, et neid nad teeks hea meelega.
Ja leidsingi üles... taas üks tore koht, mida varem ei teadnud... Kumapood on see koht, ja tegu siis sama asutusega, mis annab ristsõnu välja. Lisaks neil seal "Raamatute" all ka hulk erinevaid muid asju... need meie lemmikud olid sektsioonis "Tegelusvihikud" ja sealt sai nii muudki lahedat leitud - nummerdatud punktide järgi joonistamine, labürintidest teede otsimine, ruutude järgi joonistamine ja igast muid nuputamisasju, mis lastele väga meeldivad. Asjad maksavad enamasti 1 euro kandis - mõni rohkem, mõni vähem. Nii et pole ka midagi väga hullu. Tellisin sealt meile kohe suure portsu ja igat asja loomulikult kaks - selge see, et mõlemad tahavad ise teha. Saaks muidugi ka koopiamasinaga koopiaid teha, aga ei viitsi sellega mässama hakata.
Nii et kui paar kirjatükki tagasi sai räägitud päikeselise suve jaoks ettevalmistumisest, siis nüüd tegeleme ka suve vihmasema poole jaoks ettevalmistumisega :)
Lapsed igatahes väitsid, et nad suvel lahendaks rõõmuga selliseid asju. Jutuks tuli see küll läbi selle, et leidsin laste õppeasju sorteerides liitmise-lahutamise vastuste järgi värvimise lehti ja nad arvasid, et teeksid neid meeleldi suvel. Poeg lausa teatas, et ta on varasematel suvedel aeg-ajalt vanu töövihikuid üle vaadanud ja sealt tegemata ülesandeid lahendanud... no ja sisuliselt ongi ju ka kooli töövihikud "nuputamisevihikud", kuigi sageli natukene igavamad kahjuks, kui muud müüdavad nuputamiseasjad. Aga oma lahedad pärlülesandeid on ka seal, nii et täitsa võib ka neid igavuse peletamiseks aeg-ajalt kasutada :)
kolmapäev, 30. mai 2012
esmaspäev, 28. mai 2012
Kes soovib näha elusaid koduõppureid...
Et siis kui on soovi näha ja suhelda päris elusate koduõppuritega, siis neid näidatakse juuli alguses koduõppe suvepäevadel. Meie oleme ka minemas.
Täpsem info on Koduõppe keskuse kodukal
Täpsem info on Koduõppe keskuse kodukal
kolmapäev, 23. mai 2012
Ettevalmistused kolmekuiseks kehalise kasvatuse perioodiõppeks
Niih... et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et pidin täna minema väikelaevniku kursusele. Enne seda pidin tegelikult minema veel akvarellimaali kursusele, kus eelmine nädal oli avalöök. Jube lahe on, kuidas minusugune sodinäpp sai juba esimese tunni lõpuks valmis pildi, mis lähedalt vaadates oli tõesti "Siim Susi IIb", nagu ma ka juhendajale ütlesin... aga kodus tööd kaugemalt vaadates oli tegelikult juba nagu täitsa päris asi.
Kahjuks ei jõudnud akvarellimaali kursusele - lapsehoidmise teemad olid ning asjaolude õnnetul kokkusattumisel ei jõudnud plaanitud skeeme käiku lasta. No järgmine nädal katsun siis sellevõrra tublim olla.
Pärast akvarelli pidi toimuma esimene kohtumine väikelaevniku kursusel. Mees käis eelmine aasta nendel ja nüüd siis katsun mina kaptenipaberid ära teha... lisaks sellele, et selgeks saada mis on pakpoord ja tüürpoord ja muud vajalikku. Selle, kumb on vöör ja ahter jätsin ma naiseliku loogikaga väga lihtsalt meelde.... teate seda ütlust naisterahvaste kohta, et "tal on küll suur ahter"... noh.. eksole... selle järgi on alati hea meelde tuletada, et kumb ots see ahter siis ikkagi oli :)
No ühesõnaga... jäid siis mehed last hoidma ja mina põrutasin linna. Enam-vähem täpselt jõudsin kohale, selleks et teada saada, et tegelikult on kursus nädala võrra edasi lükatud ja kõiki korralikult registreerunuid on ka teavitatud, aga kuna mina registreerusin mehe sõbra kaudu ja seal oli väike kommunikatsiooniprobleem ahelas kursuse korraldaja - mehe sõber - mees - mina (tüüpiline telefonimäng, eksole), siis ei ole minu kontaktid kohale jõudnud ja seega ei jõudnud ka edasilükkamise info minuni.
Nii... ühest küljest kurb.. teisest küljest aga... mitu tundi planeeritud vaba aega on ühele titeemmele ikka väga magus asi. Ja kui siis teine ukse taga ootaja (kes samamoodi ei teadnud edasilükkamisest) teatas, et Tartus on avatud uus Prisma.. no siis oli selge, kuhu üks vaba titeemme suundub.
Tulemuseks oli üsna korralik varustus algavaks kolmekuuseks kehalise kasvatuse programmiks. Igast lahedaid asju saab ikka hankida ja nüüd, millal koolivarustust kasutamiseks ei ole, on seda enam põhjust ise koju lastele mõnusaid tegelusasju hankida.
Mis siis kokku kuhjatud sai...
võimlemisrõngad - kaks väiksemat ja kaks suuremat... koju jõudes lasin lastel auto tühjaks laadida ja nendega jäädi kohe pärast laadimistöö lõppu õue keerutama, nii et juba asjaks läinud :)
suur võimlemispall - see on küll põhimõtteliselt mulle, et põnni järel vaadates saaksin ennasr vaikselt palli peal veeretada ja tunda, nagu tegeleksin enda vormiajamisega, aga ma olen üsna kindel, et kui see asi majapidamises veerema hakkab, siis on lapsed nagu hagijad selle kallal
hüppenöörid - kaks laste oma ja üks täiskasvanute sektsioonist. eks vaatab, mis paremini funkab ja kuidas kasutada on... ja võimalusel saame kolmekesi koos hüpelda.
vibu - aastaid tagasi sai poeg sünnipäevaks vibu, aga see läks kohe sealsamal peol katki. ta tuletab seda ikka aeg-ajalt meelde. nüüd siis sai prooviks uus ostetud. ei ole muidugi tegemist pärisvibuga vaid ikka plastmassist laste omaga, aga mitte ka kõige vedelamaga. nii et ehk ikka toimib ja kestab mõnda aega
pisipõnnile bassein - see küll ei lähe koduõppurite arvesse vaid sai meelega ostetud nii pisike, et ikka ainult põnni jaoks. argumendiks ka see, et sinna tuleb käsitsi vett tassida, nii et selliseid 700 liitriseid ei soovinud küll täis kallama hakata
täispuhutavad pallid - vees mässamiseks. üks suurem ja üks väiksem. meil ju maja taga päris korralik tiik, kus on nii vetehüpeteks sobiv sild kui teises kohas ka madal liivane ots, kus saab mõnusalt sumistada
vees kasutamiseks lendavad taldrikud - samamoodi tiigis mässamiseks
veevõrkpalli komplekt - täispuhutav vee peal hõljuv võrk ning täispuhutav pall. eks näis, kas on ka asjalik, aga kui vähegi on, siis saavad sõpradega vast päris mõnusalt möllata
vesiliurada - selline, kuhu tuleb veepump taha kinnitada, et siis pritsib radadele vett ja saab ennast selle peal libistada. meil on tiigikallas päris mõnusa kaldega, nii et saaks otsapidi vette panna ja siis oleks päris mõnus seal liuelda... isegi tahaks...
treeningu rull - ma isegi ei tea, mis selle õige nimi on. see on see jubin, jus on keerlev ratas ja kahel pool käepidemed. rohkem küll tubane asi, aga teoorias võiks asjalik olla tervele perele.
mölkky mäng - seda mängisime sugulaste pool eelmine aasta. erinevate numbritega pulgad asetatakse maha ja hakatakse neid viskepulgaga loopima. võstleja saab vastavalt pikalivisatud pulkadele punkte ja pulgad tõstetaks püsti sinna, kuhu nad lebama jäid. lõpuks liiguvad nad üsna kaugele ja täis on vaja saada täpne arv silmi. nii et tegelust ja lusti on ja mängida saavad võrdselt koos väga erinevas vanuses tegelased
jalgrattad ja rulluisud ja korvpall, võrkpall, jalgpall on juba varasemast olemas.... nii et tunudb asjalik ja tore suvi tulema... kui nüüd oleks meeles ikka neid asju kasutada ka... igaljuhul on põnev vaadata, mis kui hästi toimima hakkab...
ahjaa.. ja ma ei käi õnneks tihti poes... nii kord aastas on ilmselt piisav meie pere jaoks :)
Kahjuks ei jõudnud akvarellimaali kursusele - lapsehoidmise teemad olid ning asjaolude õnnetul kokkusattumisel ei jõudnud plaanitud skeeme käiku lasta. No järgmine nädal katsun siis sellevõrra tublim olla.
Pärast akvarelli pidi toimuma esimene kohtumine väikelaevniku kursusel. Mees käis eelmine aasta nendel ja nüüd siis katsun mina kaptenipaberid ära teha... lisaks sellele, et selgeks saada mis on pakpoord ja tüürpoord ja muud vajalikku. Selle, kumb on vöör ja ahter jätsin ma naiseliku loogikaga väga lihtsalt meelde.... teate seda ütlust naisterahvaste kohta, et "tal on küll suur ahter"... noh.. eksole... selle järgi on alati hea meelde tuletada, et kumb ots see ahter siis ikkagi oli :)
No ühesõnaga... jäid siis mehed last hoidma ja mina põrutasin linna. Enam-vähem täpselt jõudsin kohale, selleks et teada saada, et tegelikult on kursus nädala võrra edasi lükatud ja kõiki korralikult registreerunuid on ka teavitatud, aga kuna mina registreerusin mehe sõbra kaudu ja seal oli väike kommunikatsiooniprobleem ahelas kursuse korraldaja - mehe sõber - mees - mina (tüüpiline telefonimäng, eksole), siis ei ole minu kontaktid kohale jõudnud ja seega ei jõudnud ka edasilükkamise info minuni.
Nii... ühest küljest kurb.. teisest küljest aga... mitu tundi planeeritud vaba aega on ühele titeemmele ikka väga magus asi. Ja kui siis teine ukse taga ootaja (kes samamoodi ei teadnud edasilükkamisest) teatas, et Tartus on avatud uus Prisma.. no siis oli selge, kuhu üks vaba titeemme suundub.
Tulemuseks oli üsna korralik varustus algavaks kolmekuuseks kehalise kasvatuse programmiks. Igast lahedaid asju saab ikka hankida ja nüüd, millal koolivarustust kasutamiseks ei ole, on seda enam põhjust ise koju lastele mõnusaid tegelusasju hankida.
Mis siis kokku kuhjatud sai...
võimlemisrõngad - kaks väiksemat ja kaks suuremat... koju jõudes lasin lastel auto tühjaks laadida ja nendega jäädi kohe pärast laadimistöö lõppu õue keerutama, nii et juba asjaks läinud :)
suur võimlemispall - see on küll põhimõtteliselt mulle, et põnni järel vaadates saaksin ennasr vaikselt palli peal veeretada ja tunda, nagu tegeleksin enda vormiajamisega, aga ma olen üsna kindel, et kui see asi majapidamises veerema hakkab, siis on lapsed nagu hagijad selle kallal
hüppenöörid - kaks laste oma ja üks täiskasvanute sektsioonist. eks vaatab, mis paremini funkab ja kuidas kasutada on... ja võimalusel saame kolmekesi koos hüpelda.
vibu - aastaid tagasi sai poeg sünnipäevaks vibu, aga see läks kohe sealsamal peol katki. ta tuletab seda ikka aeg-ajalt meelde. nüüd siis sai prooviks uus ostetud. ei ole muidugi tegemist pärisvibuga vaid ikka plastmassist laste omaga, aga mitte ka kõige vedelamaga. nii et ehk ikka toimib ja kestab mõnda aega
pisipõnnile bassein - see küll ei lähe koduõppurite arvesse vaid sai meelega ostetud nii pisike, et ikka ainult põnni jaoks. argumendiks ka see, et sinna tuleb käsitsi vett tassida, nii et selliseid 700 liitriseid ei soovinud küll täis kallama hakata
täispuhutavad pallid - vees mässamiseks. üks suurem ja üks väiksem. meil ju maja taga päris korralik tiik, kus on nii vetehüpeteks sobiv sild kui teises kohas ka madal liivane ots, kus saab mõnusalt sumistada
vees kasutamiseks lendavad taldrikud - samamoodi tiigis mässamiseks
veevõrkpalli komplekt - täispuhutav vee peal hõljuv võrk ning täispuhutav pall. eks näis, kas on ka asjalik, aga kui vähegi on, siis saavad sõpradega vast päris mõnusalt möllata
vesiliurada - selline, kuhu tuleb veepump taha kinnitada, et siis pritsib radadele vett ja saab ennast selle peal libistada. meil on tiigikallas päris mõnusa kaldega, nii et saaks otsapidi vette panna ja siis oleks päris mõnus seal liuelda... isegi tahaks...
treeningu rull - ma isegi ei tea, mis selle õige nimi on. see on see jubin, jus on keerlev ratas ja kahel pool käepidemed. rohkem küll tubane asi, aga teoorias võiks asjalik olla tervele perele.
mölkky mäng - seda mängisime sugulaste pool eelmine aasta. erinevate numbritega pulgad asetatakse maha ja hakatakse neid viskepulgaga loopima. võstleja saab vastavalt pikalivisatud pulkadele punkte ja pulgad tõstetaks püsti sinna, kuhu nad lebama jäid. lõpuks liiguvad nad üsna kaugele ja täis on vaja saada täpne arv silmi. nii et tegelust ja lusti on ja mängida saavad võrdselt koos väga erinevas vanuses tegelased
jalgrattad ja rulluisud ja korvpall, võrkpall, jalgpall on juba varasemast olemas.... nii et tunudb asjalik ja tore suvi tulema... kui nüüd oleks meeles ikka neid asju kasutada ka... igaljuhul on põnev vaadata, mis kui hästi toimima hakkab...
ahjaa.. ja ma ei käi õnneks tihti poes... nii kord aastas on ilmselt piisav meie pere jaoks :)
teisipäev, 22. mai 2012
Ka õhtul võib olla mõnus õppida
Tavaliselt toimub meil õppetöö päeva esimeses pooles. Ja nagu ma aru olen saanud, siis on see nii enamikes koduõppeperedes.
Õhtune õppimine seondub kooliajast väsimuse ja pingega ning pigem just negatiivses võtmes, seega oleme seda siiani vältinud.
Eile aga läks päev kuidagi nii asjalikuks kätte ära, et igasuguseid koristamise ja saagimise ja kuivanud okste põletamise tegevust jagus kauemaks. Nii kauaks, et õppimiseni päeva jooksul ei jõudnudki.
Seitsme-kaheksa ajal põnni magama pannes olin ka ise nii väsinud, et jäin temaga koos magama. Vaikselt kripeldas küll see õppimine, aga mõtlesin, et eks siis järgmine päev oleme asjalikumad selle võrra.
Tunnikene magamist ja enesetunne oli hea. Lapsed olid ka veel täitsa tegusad ja siis vaatasingi, et kui prooviks õige... Viskasime laste mängutuppa teki peale ennast siruli.... tütar võttis ette matemaatika ülesandeid (ta õpetaja andis mulle korra pundi vahvaid ülesandeid, mida nad koolis teevad), pojaga vaatasime üle eesti keele töövihiku.
Praegu just selline aeg, et midagi uut enam juurde ei võta vaid vaatame-kordame-kinnistame seda, mis juba läbi võetud. Pojaga hakkasimegi seepärast läbi vaatama tavakooli töövihiku harjutusi. Kuna me teeme neid koos, siis ei pea ta neid kirjalikult tegema, vaid teeb suuliselt läbi ja kui ma näen, et mingi teema tuleb tal täiesti sujuvalt välja, siis järgmised täpselt sama teema sama liiki harjutused jätame vahele ja liigume järgmise teema juurde. Niimoodi läheb asi mõnusas tempos.
Tütar maadleb kahe- ja kolmekohaliste arvude liitmise-lahutamisega ning kümne piires korrutamisega. Vaikselt ja vaikselt muudkui võtted kinnistuvad ja enesekindlus kasvab. Waldorfkooli klass on liikunud küll juba 15 piires korrutamiseni, aga ma annan endale aru, et nemad alustasid korrutamisega sisuliselt juba esimeses klassis, tütar alles teise klassi poole pealt, nii et eks me vaikselt liigume neile järele, aga paugupealt nii suurt hüpet ka teha ei saa.
Ja nii tuligi välja, et see õhtune õppimine oli täitsa mõnus. Ei olnud liigset pinget, ei olnud mingit kiirustamise survet. Kuna põnn magas, siis sain mina 100% neile pühenduda ja sellevõrra oli edasiliikumine mõnusam ja tihedam.
Ei arva, et me nüüd jäämegi õhtuse õppimise juurde, aga igatahes laienes tänu sellele avastusele võimalike valikuvariantide hulk ja saab veelgi paindlikumalt päevakava pere vajaduste ja konkreetse päeva olukorrale vastavals sättida. Lahe!
Õhtune õppimine seondub kooliajast väsimuse ja pingega ning pigem just negatiivses võtmes, seega oleme seda siiani vältinud.
Eile aga läks päev kuidagi nii asjalikuks kätte ära, et igasuguseid koristamise ja saagimise ja kuivanud okste põletamise tegevust jagus kauemaks. Nii kauaks, et õppimiseni päeva jooksul ei jõudnudki.
Seitsme-kaheksa ajal põnni magama pannes olin ka ise nii väsinud, et jäin temaga koos magama. Vaikselt kripeldas küll see õppimine, aga mõtlesin, et eks siis järgmine päev oleme asjalikumad selle võrra.
Tunnikene magamist ja enesetunne oli hea. Lapsed olid ka veel täitsa tegusad ja siis vaatasingi, et kui prooviks õige... Viskasime laste mängutuppa teki peale ennast siruli.... tütar võttis ette matemaatika ülesandeid (ta õpetaja andis mulle korra pundi vahvaid ülesandeid, mida nad koolis teevad), pojaga vaatasime üle eesti keele töövihiku.
Praegu just selline aeg, et midagi uut enam juurde ei võta vaid vaatame-kordame-kinnistame seda, mis juba läbi võetud. Pojaga hakkasimegi seepärast läbi vaatama tavakooli töövihiku harjutusi. Kuna me teeme neid koos, siis ei pea ta neid kirjalikult tegema, vaid teeb suuliselt läbi ja kui ma näen, et mingi teema tuleb tal täiesti sujuvalt välja, siis järgmised täpselt sama teema sama liiki harjutused jätame vahele ja liigume järgmise teema juurde. Niimoodi läheb asi mõnusas tempos.
Tütar maadleb kahe- ja kolmekohaliste arvude liitmise-lahutamisega ning kümne piires korrutamisega. Vaikselt ja vaikselt muudkui võtted kinnistuvad ja enesekindlus kasvab. Waldorfkooli klass on liikunud küll juba 15 piires korrutamiseni, aga ma annan endale aru, et nemad alustasid korrutamisega sisuliselt juba esimeses klassis, tütar alles teise klassi poole pealt, nii et eks me vaikselt liigume neile järele, aga paugupealt nii suurt hüpet ka teha ei saa.
Ja nii tuligi välja, et see õhtune õppimine oli täitsa mõnus. Ei olnud liigset pinget, ei olnud mingit kiirustamise survet. Kuna põnn magas, siis sain mina 100% neile pühenduda ja sellevõrra oli edasiliikumine mõnusam ja tihedam.
Ei arva, et me nüüd jäämegi õhtuse õppimise juurde, aga igatahes laienes tänu sellele avastusele võimalike valikuvariantide hulk ja saab veelgi paindlikumalt päevakava pere vajaduste ja konkreetse päeva olukorrale vastavals sättida. Lahe!
pühapäev, 20. mai 2012
Autoreis Saksamaale
Eetris on vaikus... kosun Saksamaa reisist. Tõin mehe sealt koju tagasi... mis ta ikka väljamaal möllab :)
Tegelikult ta käis ühte purjekat Saksamaale viimas - õigemini purjeka lõppsihtkoht on Kanada, ta käis lihtsalt algusotsas abiks. Eks neil juhtus seal reisi pealt ühte koma teist... komöödia kuubis, võib vahepealsete osade kohta öelda... ja kestis see loomulikult planeeritust pikemalt, sest siin-seal tuli sadamates ilma oodata ja vahepeal muud ka. Nii siis rabasingi ta lõpuks poole Kiili kanali pealt ära - muidu oli neil plaan ikka kanal lõpuni sõita ja pisut edasigi, aga aeg surus peale ja tööasjad ootasid.
Algselt oli plaan, et lähen koos lastega. Läheksime mõni päev varem ja teeksime Berliinis loomaaiapäeva. Aga lapsed on juba liiga head arvutajad ning enne sõitu arvasid, et kui võimalik, siis nad loobuks 50h autosõidust mõne tunni loomaaia nimel. Ja et "eks ole seal Saksamaal käidud ka juba". Tuli tunnistada, et nende jutus on iva sees. Siis tuli mõelda, mis saab põnnist. Ühest küljest pole ma teda veel kordagi ööseks kellegi teisega jätnud. Teisest küljest aga teha nii pikka reisi üksi põnniga - muidu oleks ok, aga just need hetked, kui oled kiirteel ja tal siis midagi vaja on... ei ole just hea väljavaade. Õppuritega koos minnes oleksid saanud nemad abistada sellistel hetkedel. Vanaisa oli ka kindlalt seda meelt, et küll nad põnniga hakkama saavad. Selles osas on mitme põlvkonna kooselamisel ikka väga suur pluss, et ei pea eraldi lapsehoidjaga last harjutama, vaid ta tänu igapäevasele kooselule ongi harjunud.
Nii siis läkski, et asusin üksi teele. Süda küll valutas ja eks ma ikka telefonis uurisin, et kuidas neil läheb. Läks hästi loomulikult :)
Teekonna algus oli paljutõotav. Või õigemini algas see kõik juba enne starti. Kõigepealt hakkasid nihkuma planeeritud stardi ajad... ja seda nii, et iga päev plaanid muudkui muutusid.. no või kaks korda päevas.
Siis sai enne starti mehe uuele navile tehtud kaartide update. See kustutas navist kõik kaardid ära ja uusi enam panna ei lasknud. Tuli navi viia esindusse ja seal laeti kaardid uuesti peale. Vahepeal terendas variant, et kordan ajalugu, kus käisin mehel Poola-Saksa piiri peal järel, juhindudes tema poolt SMSiga saadetud linnade nimedest ja maanteenumbritest. Ka nii saab...
Startides sai poest näksipeatuse ajal avastatud, et ma tegelen Hansukese ja Gretekese moodi kodutee märgistamisega. Aga kuna mul ei kive ega leivatükikesi ei olnud, siis ma märgistasin teed millegi käepärasemaga - diisliga... Pärast tundidepikkust jändamist mitmete abiliste poolt selgus, et see auto jääb sinna, kus ta on ning ei sõida meetritki enam. Tuli siis võtta teine auto ja restart teha kogu plaanile.
Vahepeale mahtus veel igasugust nalja, Poolas planeerimatut ööbimist, Saksamaal teeremonte ning idülliliste külakeste kaudu sõitmist, arhailises bensujaamas tankimist jne jne. Aga lõpuks sain mehed ikkagi kätte. Ahjaa... Kiili kanali alt õnnestus ka läbi sõita... see on selline kanal, mille peal sõidavad suured tankerid ja kaubalaevad.... ja mina siis vurasin nende all... lahe... kas see teeb mind allveeautoks?
Mehed muidugi mõnulesid purjekal ja lobasid niisama. Jahisadamad on ikka ääretult mõnusa õhkkonnaga kohad - rahu, tshill, nauding... purjekad vaikselt õõtsuvad, inimesed on õnnelike ja rahulolevate nägudega... tõeline rahuoaas. Mehed näitasid mulle ette, mis purustusi minu mees purjekale teinud oli :), käisime söömas ja asusime tagasiteele.
Tagasitee kulges ka rahulikult. Võitlesime naviga, mis ei saanud kuidagi aru, et meie ei taha teha mitmesajakilomeetriseid ringe kiirteele saamiseks vaid teame otsemat ja kiiremat teed ja tahaks seda pidi minna... no ta ikka võitles meiegi nii umbes 600 km enne kui alla andis... ja seda tegi ta vist ka ainult sellepärast, et ma talle vahepeale mingid lisapunktid sisse panin. Ühesõnaga - marsruudi valikul on Garmin ikka täiesti lolli algoritmiga... korjasime küll kõik "väldi..." teemad maha, aga tema ikka pakkus meile maeiteamis teekondi. No hea, et mees Saksa ja Poola teid sisuliselt peast teab, saime ikka seni rahulikult sõidetud kuni mina naviga kaklesin.
Shoppamine oli ka rahulik, sest kuna minu auto (millega ma siis tulin) on umbes viis korda väiksema mahutavusega kui mehe katuseboksiga mahtuniversaal (millega ma pidin tulema), siis jäi suurem osa asju ostmata. Tagaistmel olnud mehe sõber pidi küll võitlema asjahunnikuga, mis ühele istmepoolele kuhjatud sai. Üldse on väga lahe mehega shoppamas käia. Kui meie siin teame seda, et mis on Selveris soodsam ja mis Maksimast parem osta, siis tema teab seda, mis poest Lübeckis osta veini ja mis poest kommi ning mis poest Rostockis osta kohvi... eksole :)
Kodutee oli meil täpselt ajastatud, sest mehe sõber pidi kindlal kellaajal minema tähtsale üritusele (mis ilma temata hästi toimuda ei oleks saanud) ning meie pidime vanaisa lapsevalvest vabastama, et ta saaks lastega teatrisse minna. Kui lõpuks navi käima saime, siis ta umbes-täpselt vajalikku saabumisaega näitaski.
Ja siis loomulikult otsustas minu auto naiselikust kadedusest, et ei saa kogu tähelepanu mehe autole jätta ja otsustas kolisema ja hüppama hakata. Üks tagumistest amortidest ütles töölepingu üles. Nii siis tuli hoog maha võtta ja pöidlad pihku surutuna vaikselt kulgeda... kellaaeg midugi selle peale midagi rõõmustavat ei näidanud.
Aga nagu heas muinasjutus ikka, siis jõudsime elusalt ja tervelt kohale... imelisel kombel (loe: tänu mehe heale sõidule... ja ma lõpus ikka baltikumis suutsin hoida tema tehtud head aega) kenasti ajagraafikus, nii et sai veel kodus ampsu süüagi, enne kui kohtumistele ja teatritesse ja autoremontidesse sõita tuli.
Nüüd siin vaikselt kosume ja üks auto on isegi juba ära parandatud... teine veel ootab varuosi. Ise ka vaikselt kohaneme... mees harjub kindla maa peal käima ja mina puhkan niisama...
Ahjaa.. Poolas sõitmisest.. juhul kui kellelgi plaan on minna. Poolat tasub kindlalt sõita hilisõhtul/öösel. Siis on:
a) vähem veokaid, mis sulle ette jäävad ja tempo maha võtavad (Poola "vähem" tähendab seda, et on umbes neli korda nii palju veokaid kui Tallinn-Tartu maanteel, tavapärase neljakümne asemel)
b) vähem vastutulevaid veokaid ja nende taga kinniolevaid autosid, mis tähendab, et vajadusel saad ikkagi möödasõitu teha (päeval on see sisuliselt võimatu ja ka mõttetu, sest kohe ootavad ees järge järgmised 200 veokat)
c) öösiti on Poolas teedel ametlikult lubatud +10 sõit. Ja see ei ole mitte see "politsei ei huvitu" +10, ei selle võib veel otsa lisada.
Üldiselt läbib sama marsruuti Poolas öösel mitmeid tunde kiiremini kui päeval. Ainus koht, kus vahet ei ole, on uus äsjavalminud mitmerealine kiirtee, kus on lubatud 140-ga sõita. See algab Varssavist 100km kaugusel (Saksamaa poole) ja lõpeb Saksamaal.
Ja Saksamaa "sõida nagu torust tuleb" kiirteedel on ülilahe sõita. Kahju ainult, et autol amort tuksis oli, seega hakkas kuskil 160 juures auto raputama ja rohkem ei olnud mõtet ponnistada. Tagasiteel ei tahtnud enam sedagi kiirust kasutada. Ja väga naljakas tunne on, kui äkitselt piirang peale pannakse ja peab hakkama mööda maanteed teona venima... sest lubatud on ainult 120.... No tunne ju umbes sama kui 90-ne pealt 50-ne peale kiirus tõmmatakse... on ju venimine...
Ehh... ja igast muid asju on tegelt ka jõudnud juhtuda pärast tagasisõitu... aga las siis need hetkel jäävad...
Tegelikult ta käis ühte purjekat Saksamaale viimas - õigemini purjeka lõppsihtkoht on Kanada, ta käis lihtsalt algusotsas abiks. Eks neil juhtus seal reisi pealt ühte koma teist... komöödia kuubis, võib vahepealsete osade kohta öelda... ja kestis see loomulikult planeeritust pikemalt, sest siin-seal tuli sadamates ilma oodata ja vahepeal muud ka. Nii siis rabasingi ta lõpuks poole Kiili kanali pealt ära - muidu oli neil plaan ikka kanal lõpuni sõita ja pisut edasigi, aga aeg surus peale ja tööasjad ootasid.
Algselt oli plaan, et lähen koos lastega. Läheksime mõni päev varem ja teeksime Berliinis loomaaiapäeva. Aga lapsed on juba liiga head arvutajad ning enne sõitu arvasid, et kui võimalik, siis nad loobuks 50h autosõidust mõne tunni loomaaia nimel. Ja et "eks ole seal Saksamaal käidud ka juba". Tuli tunnistada, et nende jutus on iva sees. Siis tuli mõelda, mis saab põnnist. Ühest küljest pole ma teda veel kordagi ööseks kellegi teisega jätnud. Teisest küljest aga teha nii pikka reisi üksi põnniga - muidu oleks ok, aga just need hetked, kui oled kiirteel ja tal siis midagi vaja on... ei ole just hea väljavaade. Õppuritega koos minnes oleksid saanud nemad abistada sellistel hetkedel. Vanaisa oli ka kindlalt seda meelt, et küll nad põnniga hakkama saavad. Selles osas on mitme põlvkonna kooselamisel ikka väga suur pluss, et ei pea eraldi lapsehoidjaga last harjutama, vaid ta tänu igapäevasele kooselule ongi harjunud.
Nii siis läkski, et asusin üksi teele. Süda küll valutas ja eks ma ikka telefonis uurisin, et kuidas neil läheb. Läks hästi loomulikult :)
Teekonna algus oli paljutõotav. Või õigemini algas see kõik juba enne starti. Kõigepealt hakkasid nihkuma planeeritud stardi ajad... ja seda nii, et iga päev plaanid muudkui muutusid.. no või kaks korda päevas.
Siis sai enne starti mehe uuele navile tehtud kaartide update. See kustutas navist kõik kaardid ära ja uusi enam panna ei lasknud. Tuli navi viia esindusse ja seal laeti kaardid uuesti peale. Vahepeal terendas variant, et kordan ajalugu, kus käisin mehel Poola-Saksa piiri peal järel, juhindudes tema poolt SMSiga saadetud linnade nimedest ja maanteenumbritest. Ka nii saab...
Startides sai poest näksipeatuse ajal avastatud, et ma tegelen Hansukese ja Gretekese moodi kodutee märgistamisega. Aga kuna mul ei kive ega leivatükikesi ei olnud, siis ma märgistasin teed millegi käepärasemaga - diisliga... Pärast tundidepikkust jändamist mitmete abiliste poolt selgus, et see auto jääb sinna, kus ta on ning ei sõida meetritki enam. Tuli siis võtta teine auto ja restart teha kogu plaanile.
Vahepeale mahtus veel igasugust nalja, Poolas planeerimatut ööbimist, Saksamaal teeremonte ning idülliliste külakeste kaudu sõitmist, arhailises bensujaamas tankimist jne jne. Aga lõpuks sain mehed ikkagi kätte. Ahjaa... Kiili kanali alt õnnestus ka läbi sõita... see on selline kanal, mille peal sõidavad suured tankerid ja kaubalaevad.... ja mina siis vurasin nende all... lahe... kas see teeb mind allveeautoks?
Mehed muidugi mõnulesid purjekal ja lobasid niisama. Jahisadamad on ikka ääretult mõnusa õhkkonnaga kohad - rahu, tshill, nauding... purjekad vaikselt õõtsuvad, inimesed on õnnelike ja rahulolevate nägudega... tõeline rahuoaas. Mehed näitasid mulle ette, mis purustusi minu mees purjekale teinud oli :), käisime söömas ja asusime tagasiteele.
Tagasitee kulges ka rahulikult. Võitlesime naviga, mis ei saanud kuidagi aru, et meie ei taha teha mitmesajakilomeetriseid ringe kiirteele saamiseks vaid teame otsemat ja kiiremat teed ja tahaks seda pidi minna... no ta ikka võitles meiegi nii umbes 600 km enne kui alla andis... ja seda tegi ta vist ka ainult sellepärast, et ma talle vahepeale mingid lisapunktid sisse panin. Ühesõnaga - marsruudi valikul on Garmin ikka täiesti lolli algoritmiga... korjasime küll kõik "väldi..." teemad maha, aga tema ikka pakkus meile maeiteamis teekondi. No hea, et mees Saksa ja Poola teid sisuliselt peast teab, saime ikka seni rahulikult sõidetud kuni mina naviga kaklesin.
Shoppamine oli ka rahulik, sest kuna minu auto (millega ma siis tulin) on umbes viis korda väiksema mahutavusega kui mehe katuseboksiga mahtuniversaal (millega ma pidin tulema), siis jäi suurem osa asju ostmata. Tagaistmel olnud mehe sõber pidi küll võitlema asjahunnikuga, mis ühele istmepoolele kuhjatud sai. Üldse on väga lahe mehega shoppamas käia. Kui meie siin teame seda, et mis on Selveris soodsam ja mis Maksimast parem osta, siis tema teab seda, mis poest Lübeckis osta veini ja mis poest kommi ning mis poest Rostockis osta kohvi... eksole :)
Kodutee oli meil täpselt ajastatud, sest mehe sõber pidi kindlal kellaajal minema tähtsale üritusele (mis ilma temata hästi toimuda ei oleks saanud) ning meie pidime vanaisa lapsevalvest vabastama, et ta saaks lastega teatrisse minna. Kui lõpuks navi käima saime, siis ta umbes-täpselt vajalikku saabumisaega näitaski.
Ja siis loomulikult otsustas minu auto naiselikust kadedusest, et ei saa kogu tähelepanu mehe autole jätta ja otsustas kolisema ja hüppama hakata. Üks tagumistest amortidest ütles töölepingu üles. Nii siis tuli hoog maha võtta ja pöidlad pihku surutuna vaikselt kulgeda... kellaaeg midugi selle peale midagi rõõmustavat ei näidanud.
Aga nagu heas muinasjutus ikka, siis jõudsime elusalt ja tervelt kohale... imelisel kombel (loe: tänu mehe heale sõidule... ja ma lõpus ikka baltikumis suutsin hoida tema tehtud head aega) kenasti ajagraafikus, nii et sai veel kodus ampsu süüagi, enne kui kohtumistele ja teatritesse ja autoremontidesse sõita tuli.
Nüüd siin vaikselt kosume ja üks auto on isegi juba ära parandatud... teine veel ootab varuosi. Ise ka vaikselt kohaneme... mees harjub kindla maa peal käima ja mina puhkan niisama...
Ahjaa.. Poolas sõitmisest.. juhul kui kellelgi plaan on minna. Poolat tasub kindlalt sõita hilisõhtul/öösel. Siis on:
a) vähem veokaid, mis sulle ette jäävad ja tempo maha võtavad (Poola "vähem" tähendab seda, et on umbes neli korda nii palju veokaid kui Tallinn-Tartu maanteel, tavapärase neljakümne asemel)
b) vähem vastutulevaid veokaid ja nende taga kinniolevaid autosid, mis tähendab, et vajadusel saad ikkagi möödasõitu teha (päeval on see sisuliselt võimatu ja ka mõttetu, sest kohe ootavad ees järge järgmised 200 veokat)
c) öösiti on Poolas teedel ametlikult lubatud +10 sõit. Ja see ei ole mitte see "politsei ei huvitu" +10, ei selle võib veel otsa lisada.
Üldiselt läbib sama marsruuti Poolas öösel mitmeid tunde kiiremini kui päeval. Ainus koht, kus vahet ei ole, on uus äsjavalminud mitmerealine kiirtee, kus on lubatud 140-ga sõita. See algab Varssavist 100km kaugusel (Saksamaa poole) ja lõpeb Saksamaal.
Ja Saksamaa "sõida nagu torust tuleb" kiirteedel on ülilahe sõita. Kahju ainult, et autol amort tuksis oli, seega hakkas kuskil 160 juures auto raputama ja rohkem ei olnud mõtet ponnistada. Tagasiteel ei tahtnud enam sedagi kiirust kasutada. Ja väga naljakas tunne on, kui äkitselt piirang peale pannakse ja peab hakkama mööda maanteed teona venima... sest lubatud on ainult 120.... No tunne ju umbes sama kui 90-ne pealt 50-ne peale kiirus tõmmatakse... on ju venimine...
Ehh... ja igast muid asju on tegelt ka jõudnud juhtuda pärast tagasisõitu... aga las siis need hetkel jäävad...
reede, 11. mai 2012
Iga päev on pidupäev
Kas te teadsite, et täna, 11. mai on "Söö mida tahad püha" ning "Pusle püha", homme on "Goofy sünnipäev" ja esmaspäeval on "Hull päev"....
Ühesõnaga.. tegelt mitme sõnaga... väga mitmega... maailmas (eriti Ameerikas) on igal päeval (ja igal kuul ja igal nädalal) väga mitmeid erinevaid pühasid, mida tähistada. Üheks kohaks, kust osasid neist piiluda saab on leht Holidays for Every Day.
Kuidas see on seotud koduõppega? Aga sedasi, et leidsin internetiavarustest ühe blogijutu, mis räägib emast, kes korraldabki oma koduõpet nende igapäevaste pühade alusel. Jutt ise on siin (inglise keeles).
Ta valib välja nädalaks mõned pühad - otsib kokku nende jaoks kokkusobivad raamatud ja internetiavaruste info ning nii nad siis koos uurivadki maailma igapäevases pühademeeleolus.
Kõlas tohutult lahedalt ja kui vaadata neid pühade nimekirju seal kalendrites, siis valikutest puudu ei tule.
Ma kindlasti kavatsen seda ära proovida. Hea on muidugi võimalikult palju otsida igast eesti pühasid, aga tegelikult ei ole suurt tähtsust, kes ja kus selle püha väja on kuulutanud. Asi on lihtsalt selles, et tegu on suure ideepangaga, mis paneb mõtte ja fantaasia erinevates suundades tööle.
Ma küll olen muidugi viimasel ajal aru saanud, et puhtal kujul unschoolingut ma põnni kõrvalt teha ei saa. See nõuab ikka väga tihedat kontakti ja tegelemist... aga mul hetkel läheb väga suur energia ja tegelus põnni peale ära. Nii et me siin oleme lastega kokku leppinud, et õppekava osas jätkame igapäevase perioodiõppe süsteemiga. Seda küll võimalikult rahulikus ja vabas vormis - koos arutame ja vaatame. Ei rõhu kirjalikule tööle (kuigi vajadusel loomulikult ikka teeme kirjalikult ka) ja mingeid teste loomulikult ei tee. See vist on omaette teema, millest kunagi kirjutama peaks - nimelt testide ja kontrolltööde mõttetusest individuaalõppes. Aga noh - tegelt see eelmine lause ütles ilusti kogu asja mõtte ära :)
Aga unschoolingust niipalju, et kuigi õppekava asju jätkame igapäevase "kodukooliga", siis vaikselt-vaikselt muudkui liigume ja areneme selle kõrvalt unschoolingu põhimõtte järgi lastele huvipakkuvate põnevate teemade kaudu. Ja selline kummaliste tähtpäevade tähistamine sobib väga hästi sellesse ritta - seni, kuni see lastele huvi pakub.
Ühesõnaga.. tegelt mitme sõnaga... väga mitmega... maailmas (eriti Ameerikas) on igal päeval (ja igal kuul ja igal nädalal) väga mitmeid erinevaid pühasid, mida tähistada. Üheks kohaks, kust osasid neist piiluda saab on leht Holidays for Every Day.
Kuidas see on seotud koduõppega? Aga sedasi, et leidsin internetiavarustest ühe blogijutu, mis räägib emast, kes korraldabki oma koduõpet nende igapäevaste pühade alusel. Jutt ise on siin (inglise keeles).
Ta valib välja nädalaks mõned pühad - otsib kokku nende jaoks kokkusobivad raamatud ja internetiavaruste info ning nii nad siis koos uurivadki maailma igapäevases pühademeeleolus.
Kõlas tohutult lahedalt ja kui vaadata neid pühade nimekirju seal kalendrites, siis valikutest puudu ei tule.
Ma kindlasti kavatsen seda ära proovida. Hea on muidugi võimalikult palju otsida igast eesti pühasid, aga tegelikult ei ole suurt tähtsust, kes ja kus selle püha väja on kuulutanud. Asi on lihtsalt selles, et tegu on suure ideepangaga, mis paneb mõtte ja fantaasia erinevates suundades tööle.
Ma küll olen muidugi viimasel ajal aru saanud, et puhtal kujul unschoolingut ma põnni kõrvalt teha ei saa. See nõuab ikka väga tihedat kontakti ja tegelemist... aga mul hetkel läheb väga suur energia ja tegelus põnni peale ära. Nii et me siin oleme lastega kokku leppinud, et õppekava osas jätkame igapäevase perioodiõppe süsteemiga. Seda küll võimalikult rahulikus ja vabas vormis - koos arutame ja vaatame. Ei rõhu kirjalikule tööle (kuigi vajadusel loomulikult ikka teeme kirjalikult ka) ja mingeid teste loomulikult ei tee. See vist on omaette teema, millest kunagi kirjutama peaks - nimelt testide ja kontrolltööde mõttetusest individuaalõppes. Aga noh - tegelt see eelmine lause ütles ilusti kogu asja mõtte ära :)
Aga unschoolingust niipalju, et kuigi õppekava asju jätkame igapäevase "kodukooliga", siis vaikselt-vaikselt muudkui liigume ja areneme selle kõrvalt unschoolingu põhimõtte järgi lastele huvipakkuvate põnevate teemade kaudu. Ja selline kummaliste tähtpäevade tähistamine sobib väga hästi sellesse ritta - seni, kuni see lastele huvi pakub.
kolmapäev, 9. mai 2012
Kolime õue ja koristame
Praegune fookus on hetkel kahel teemal - õuesolek ning koristamine.
Õues on lihtsalt nii võrratu olla, et katsume sealset elu võimalikult mugavaks teha. Muidu olid maas tekid ja võrkkiik. Kah mõnus. Täna aga tassisime garaazist oma muruplatsi peale kaks vana aga üüratult mugavat tugitooli. Oligi koguaeg küsimus, mis nendega pihta hakata. Nüüd siis saab õues mõnuleda nende peal. Sai ostetud ka katusealune, nii et kui mees purjetamast tagasi, siis saame tugitoolidele katuse ka peale ehitada. Senimaani peavad nad niisama vastu pidama, aga noh, eks elavad üle...
Õuesolekuga seonduvad ka meie praeguse aja sportlikud tegevused. Teisipäeval käisime orienteerumispäevakul ja väga mõnus oli. Lapsed vaikselt harjutavad kaardilugemist ning treenivad vastupidavust. Ja ega endalegi on see hetkel paras koormus ning mõnus trenn. Plaanis on hakata kaks korda nädalas päevakutel käima. Siis on regulaarne koormus nii endale kui lastele tagatud ning kaardilugemine ka areneb.
Teine sportlik tegevus lastel on rulluisutamine. Muidu käis tütar oma sõbrannaga rullitamas, aga täna tuli selle peale pojal ka isu peale ja niimoodi nad siis mõlemad täna rullisidki. Täitsa kenasti tuleb juba välja. Eelmine aasta oli plaanis ka tartu rullimaratoni lastesõitudele minna, aga kuna me sellel ajal haigeks jäime, siis jäi sõitmata. Ehk siis läheb see aasta paremini.
Ja lisaks käis poeg täna sõpradega esimest korda ka vees (st õuetingimustes). Maja taga tiigid ja sinna nad siis vapralt sisse sulpsasid. Ega nad küll pikalt vees ei olnud, aga korralikult kaelani sees käisid ikka ära.
Õuesolekule kõrvalfookuseks on koristamine. Ja hetke märksõna on "kõik liigne minema". Nii olen teinud tuulamist köögikappides ning laste mängutoas. Väga suur hulk asju on garaazi tassitud ja vajalikud asjad hakkavad oma kohta leidma. Eks see ole selline elukestev protsess, aga vaikselt ja vaikselt läheb kodu järjest mõnusamaks. Nojah - vunki annab juurde ka see, et jõudis kohale meie uus pliit ja ahi. Kes mäletab, siis enne Austrasse sõitu viisime pliidi ja pesumasina remonti. Noh... tulemus on see, et meil on nüüd nii uus pesumasin kui ka pliit. Kuna pliit on induktsioon, siis tulid ka kõik potid uued osta. Pannid õnneks sobisid. Ühesõnaga köök sai üsna suure uuenduskuuri omale ja see veel jätkub, sest tõstan vaikselt kuivaineid õhukindlatesse purkidesse. Pole siiani nendest "kuivainekoidest" lahti saanud ja tuleb tõsisemalt tegeleda asjaga.
Laste mängutoast viisime minema kaks suurt 70l kotitäit mänguasju. Kui neilt küsisin, et mis asjad jätame, siis oli vastus, et ainult Pet Shopid ning legod. Nii sai ka tehtud. No raamatud ja meisterdamise asjad ja mõned olulised mälestusasjad ka loomulikult jäid alles. Aga kõik muu läks kotti ja garaazi. Iseenesest tegime samasuguse, aga mitte nii põhjaliku liigutuse eelmine suvi, aga ikka oli veel palju sellist, mida ära viia. Igatahes tekkis nüüd mõnus ruum, kus saame koos paremini igast meisterdusi jms teha. Ei pea pooleliolevat asja kohe kokku korjama, vaid saab vajadusel rahulikult jätta järgmist päeva ootama.
Nii et kevadised korrastus- ja muutmistööd käsil ja asjad liiguvad mõnusalt.
Koolipoolega oleme ka ilusti igapäevaselt tegelenud. Hetkel oleme lõpetamas vormijoonistamist. Õigemini olemegi lõpetanud tütre klassi materjalidega ning teeme natukene otsa poja klassi üleminekuid ja sõlmi. Kuna nad pole kumbki varasematel aastatel vormijoonistamist teinud, siis siin pojal mingit eelist ei ole ja teeme rahulikult kõike koos. Kui vormijoonistamine läbi, siis hakkame eesti keele raames taas oma juturaamatut koostama. Pojaga olen rääkinud ka sõnaliikidest ja ta on joonelt teema sisule pihta saanud ning ise edasi arendanud. Nii et selle poolega on hästi. Siis tuleb veel matemaatikat üle korrata - tütrel nelja põhitehte tegemist ning pojal harilikud murrud üle korrata ja sellega peakski põhiline osa koolitööst korras olema. Eks kooliaasta lõpus saame õpetajatega taas kokku, vaatame tehtule üle ning arutame, kuidas järgmine aasta edasi minna.
Õues on lihtsalt nii võrratu olla, et katsume sealset elu võimalikult mugavaks teha. Muidu olid maas tekid ja võrkkiik. Kah mõnus. Täna aga tassisime garaazist oma muruplatsi peale kaks vana aga üüratult mugavat tugitooli. Oligi koguaeg küsimus, mis nendega pihta hakata. Nüüd siis saab õues mõnuleda nende peal. Sai ostetud ka katusealune, nii et kui mees purjetamast tagasi, siis saame tugitoolidele katuse ka peale ehitada. Senimaani peavad nad niisama vastu pidama, aga noh, eks elavad üle...
Õuesolekuga seonduvad ka meie praeguse aja sportlikud tegevused. Teisipäeval käisime orienteerumispäevakul ja väga mõnus oli. Lapsed vaikselt harjutavad kaardilugemist ning treenivad vastupidavust. Ja ega endalegi on see hetkel paras koormus ning mõnus trenn. Plaanis on hakata kaks korda nädalas päevakutel käima. Siis on regulaarne koormus nii endale kui lastele tagatud ning kaardilugemine ka areneb.
Teine sportlik tegevus lastel on rulluisutamine. Muidu käis tütar oma sõbrannaga rullitamas, aga täna tuli selle peale pojal ka isu peale ja niimoodi nad siis mõlemad täna rullisidki. Täitsa kenasti tuleb juba välja. Eelmine aasta oli plaanis ka tartu rullimaratoni lastesõitudele minna, aga kuna me sellel ajal haigeks jäime, siis jäi sõitmata. Ehk siis läheb see aasta paremini.
Ja lisaks käis poeg täna sõpradega esimest korda ka vees (st õuetingimustes). Maja taga tiigid ja sinna nad siis vapralt sisse sulpsasid. Ega nad küll pikalt vees ei olnud, aga korralikult kaelani sees käisid ikka ära.
Õuesolekule kõrvalfookuseks on koristamine. Ja hetke märksõna on "kõik liigne minema". Nii olen teinud tuulamist köögikappides ning laste mängutoas. Väga suur hulk asju on garaazi tassitud ja vajalikud asjad hakkavad oma kohta leidma. Eks see ole selline elukestev protsess, aga vaikselt ja vaikselt läheb kodu järjest mõnusamaks. Nojah - vunki annab juurde ka see, et jõudis kohale meie uus pliit ja ahi. Kes mäletab, siis enne Austrasse sõitu viisime pliidi ja pesumasina remonti. Noh... tulemus on see, et meil on nüüd nii uus pesumasin kui ka pliit. Kuna pliit on induktsioon, siis tulid ka kõik potid uued osta. Pannid õnneks sobisid. Ühesõnaga köök sai üsna suure uuenduskuuri omale ja see veel jätkub, sest tõstan vaikselt kuivaineid õhukindlatesse purkidesse. Pole siiani nendest "kuivainekoidest" lahti saanud ja tuleb tõsisemalt tegeleda asjaga.
Laste mängutoast viisime minema kaks suurt 70l kotitäit mänguasju. Kui neilt küsisin, et mis asjad jätame, siis oli vastus, et ainult Pet Shopid ning legod. Nii sai ka tehtud. No raamatud ja meisterdamise asjad ja mõned olulised mälestusasjad ka loomulikult jäid alles. Aga kõik muu läks kotti ja garaazi. Iseenesest tegime samasuguse, aga mitte nii põhjaliku liigutuse eelmine suvi, aga ikka oli veel palju sellist, mida ära viia. Igatahes tekkis nüüd mõnus ruum, kus saame koos paremini igast meisterdusi jms teha. Ei pea pooleliolevat asja kohe kokku korjama, vaid saab vajadusel rahulikult jätta järgmist päeva ootama.
Nii et kevadised korrastus- ja muutmistööd käsil ja asjad liiguvad mõnusalt.
Koolipoolega oleme ka ilusti igapäevaselt tegelenud. Hetkel oleme lõpetamas vormijoonistamist. Õigemini olemegi lõpetanud tütre klassi materjalidega ning teeme natukene otsa poja klassi üleminekuid ja sõlmi. Kuna nad pole kumbki varasematel aastatel vormijoonistamist teinud, siis siin pojal mingit eelist ei ole ja teeme rahulikult kõike koos. Kui vormijoonistamine läbi, siis hakkame eesti keele raames taas oma juturaamatut koostama. Pojaga olen rääkinud ka sõnaliikidest ja ta on joonelt teema sisule pihta saanud ning ise edasi arendanud. Nii et selle poolega on hästi. Siis tuleb veel matemaatikat üle korrata - tütrel nelja põhitehte tegemist ning pojal harilikud murrud üle korrata ja sellega peakski põhiline osa koolitööst korras olema. Eks kooliaasta lõpus saame õpetajatega taas kokku, vaatame tehtule üle ning arutame, kuidas järgmine aasta edasi minna.
pühapäev, 6. mai 2012
Isade vastuseis koduõppele
Koduõpe on enamasti emade teema.. sest noh.. lasped on enamasti emade teema.... on sellega võrdõiguslikkuse ja feminismi seisukohast nii nagu on, aga eks see tegelt ole ka loogiline, sest saab see rida alguse raseduse ja sünnitusega, mis paratamatult on ema teema, sealt jätkub asi imetamisega, mis on ka ema teema ja niimoodi see tugevam emotsionaalsem side lapsega muudkui arenebki. Aga mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult täna rääkida (ja ka sellist olematu grammatikaga lauset ei tahtnud ma kirjutada, aga jumala eest... see on õnneks blogi, mitte lõpukirjand, nii et siin võib vabalt jaurata, nii ebagrammatiliselt nagu süda lustib)..
Tahtsin kirjutada hoopis koduõppest ja isadest.
Juba toimivates koduõppeperedes on kindlasti mitmesuguseid isasid - on selliseid, kes tõsiselt tegelevad oma laste õpetamisega, on selliseid, kes küll väga otseselt ei õpeta, aga on koduõppe tulihingelised pooldajad, ja on selliseid, kes küll koduõpet otseselt ära ei keela, aga väga hästi sellesse ei suhtu ka.
Koduõppe teema on tavaliselt naiste poolt algatatud. Ja isade esmane reaktsioon on sageli pigem negatiivne ja murelik.
Ja rohkem ma ise ei kirjutagi, sest leidsin ühe ääretult laheda kirjatüki - meesterahva poolt kirjutatud - kus on väga ilusti lahti seletatud, miks mehed suhtuvad alguses koduõppe ideesse negatiivselt ja mida üks ema teha saab, et oma meest toetada koduõppe positiivsuse nägemise teel.
Jutt ise on ingliskeelne, pärineb blogist The Parenting Pit ning asub siin: Unauthorised Dad Handbook.
Teen siia alla rohmaka eestikeelse tõlke, kuid kes vähegi inglise keelt mõistavad, need võiksid originaali lugeda, sest kirjutatud on see väga mõnusas ja mahlakas keeles.
********
Autoriseerimata teejuht Unschoolingu emadele (siiani arenevate) unschoolingu isade käsitlemiseks
Hoiatus: Ma kavatsen siin teha massilisi üldistusi... kui meie, Isad, teeme neid alati!
Nii et sa oled innustunud koduõppest/unschoolingust aga sinu partner/abikaasa (mees) ei ole? Loodetavasti see ehk on abiks...
See räägib hunnikust Isadest. Head soovivatest, armastavatest, hoolivatest... ja tõesti.... eelarvamuslikest, kangekaelsetest, kontrollivatest, vaidlevatest, isegi autoratiivsetest Isadest. Nii et sa soovid mõista seda kutti, kellest on saanud isa sinu lastele? Siin on mõned näpunäited, ma julgen öelda "Algaja juhend mõistmaks tavalist Isa"... uskuge mind, ma tean... ma olen sageli erakordselt tavaline.
Probleem: Isad soovivad asju lihtsana hoida
Niipea, kui sa räägid koduõppe, või veel hullem, unschoolingu ideest oma mehele, "isale", nende esmane reaktsioon on "miks"... see on naljakas "miks", see polegi tegelikult küsimus, rohkem nagu valukarje. Tegelikult, kui sa oled enne üles tõstnud kodussünnituse, lapsega koos magamise ja/või läheduskasvatuse teemasid enne kui sa jõudsid unschoolinguni... siis on esimene reaktsioon "oh kurat... mitte jälle". Ja siis "miks".
Miks "miks"? Sa tead, kuidas sina oskad multitaskinguga tegeleda? Rääkida telefonis sõbraga, vahetada mähet ja samal ajal hoida silm peal valmival õhtusöögil? Meie, Isad, ei suuda seda! Kui me seda prooviks, siis kusagilt asi käriseks... ma olen kuulnud hoolimatutest isadest, kes on proovinud samaaegselt mähkmevahetusega vestelda sõbraga ning nende hingamine seiskus, sest nende ajud said ülekoormuse... ei ole ilus!
Meie, Isad, armastame fookust. Ja kahjuks, selles ühiskonnas, kuhu me praeguseks jõudnud oleme, on enamik Isasid fokusseerunud "edukaks leiva laualetoojaks". Nii et enamik Isasid on fokusseerunud oma tööle, karjäärile ning papi kojutoomisele. Sellega kaasnevad igasugu lisahüved, ego saab välist tunnustust ja me saame ausa näoga öelda, et meie fookus on "sinu ja laste jaoks". Kui ägedalt omakasupüüdmatu, eksole?
Kõik taandub järgmisele: normaalne olemine nõuab vähe tähelepanu. Peavooluga on asi nii, et sind kantakse tuhandete teistega koos samas laines.
Nii et miks peaks mõni Isa tahtma äkitselt ennast lahti murda, ümber pöörata ning hakata vastuvoolu ujuma? Kõik see pingutus ja mille nimel? Jah, seal on kõik need oletatavad kasud, kuid meie näeme pigem võimalikke tagasilööke. Ja samal ajal röövib see meie tähelepanu eemale oluliselt. Töö, taastumine ja hobid. Jah, lapsed on ka olulised... aga nende kasvatamine peaks olema nii lihtne kui vähegi võimalik.
Sellepärast on sul suer töö ees. Enamik Isasid ei nõustu koduõppe ideega, rääkimata veel unschoolingust... ja katse panna neid lugema midagi antud teema kohta ainult tugevdab nende (tavaliselt välja hääldamata) põhjuseid sellega mittenõustumiseks.
On palju parem olla normaalne. See on lihtne.
SOOVITATAVAD STRATEEGIAD:
* näita, kuidas unschooling sobib teie eluga, nii et see ei keera kõike pea peale. Selgita kuidas koduõpe, eriti unschooling, on tegeliklt just lihtsam, paindlikum ning mugavam variant võrreldes kooliga.
* räägi sellest kui millestki normaalsest, loomulikust.Väldi siinkohal kaitsesse laskumast - saata viieaastased lapsed mingisse asutusse on imelik tegevus, samas kui unschooling on lihtsalt oma lastega kooselamise ja koosolemise laiendus... see et miski on populaarne ei muuda seda vähem imelikuks.
* loobu ideest, et nad peaksid läbi lugema terveid artikleid, rääkimata raamatutest. Ära prindi välja hiigelsuurt hunnikut "tõendusmaterjali" oma argumentidele... prindi välja strateegiliselt olulised mõtted kui sa oled identifitseerinud tegelikud blokikohad (sellest edaspidi). Niipalju kui võimalik vii neid kokku teiste ideed toetavate meestega. Kõrvalehüppena - mul on plaan teha kõrvaäri "Rendi unschoolingu Isa" just selliseks juhtumiks... mul oleks vaja ainult 100 kutti, kes saaksid tegeleda meestetegevustega (kalastamine, jalgpall jne) ja samal ajal rääkida sellest, kuidas unschooling on nende elu paremaks muutnud. Aga parem ära oota kuni mu äri alguse saab... see võib aega võtta!
Isad tunnevad ennast vastutavana
Jah, sageli me ei võta vastutust erinevate asjade eest (õhtusöök, koristamine, mõtlemine, shoppamine jne), kuid me tunneme vastutust meie jaoks "suurte" asjade eest.
Veel üks asi, mida meie ühiskond teeb, on rõhutamine, et mees on see, kes vastutab. Alustades reklaamidest, muinasjuttudest, meie vanematest kuni peaaegu kõigeni peavoolu kultuuris. Selge see, et on paha, kui õhiskond ütleb, et naised on väärtusetud ja abitud, kuni nad leiavad endale mehe jne.. aga hei, see siin on praegu Isadest. Sa võid tegeleda oma vajadusega uuenenud feminismi järele omaenese ajast!
Osa "leiva laualetooja" survest on see, et Isa tunneb ennast vastutavana ja sellega kaasneb teatav konservatiivsus. On sageli nii, et parem "on vaenlane, keda sa tunned" ja isegi kui Isad tunnistavad, et koolisüsteemis on probleeme, siis peaaegi kõik tegelevad nende probleemidega, see on teadaolev hirm.
Nii et me kardame - mis siis, kui unschooling "ei tööta"? Mis siis kui me muutume naerualusteks? Mis siis, kui meie lastest saavad sotsiaalselt saamatud ebardid? Sageli on need hirmud alusetud, kuid üks meie, Isade, omadusi on see, et me ei räägi neist asjust inimestele. Nii et meie hirmudel on omaseks olla alateadlikud, väljahääldamata ning koguvad tasakesi jõudu, kuni plahvatavad...
SOOVITATAVAD STRATEEGIAD:
* kuula ja aktsepteeri neid hirme, ära hüppa kohe argumenteerima nende vastu. Lase neil välja tulla ning tõesti aita neid lahti harutada ja neid mõista.
* aktsepteeri survet, mida ta võib tunda vajadusest "asjad toimima saada" ning isegi vajadust tasakaalustada sinu "järelemõtlematut käitumist". Proovi vältida tema nurkasurumist, kus ta peab reageerima sinu vastu, et "kaitsta sind ja sinu lapsi". Tunnista mõningeid oma hirme, nii et te saaksite olla "samal poolel".
Isad armastavad tulemusi
Tulemused, väljundid, defineeritud tulemid... me armastame neid. Sa paned midagi ühest otsast sisse ning saad tagasisidet, pabereid, vahearuandeid enne, kui lõpptulem teisest otsast välja tuleb. See on kool! Muidugi teab enamik meist, et tunnistused ja testid on nõmedad, aga see on midagi sellist, mida saab alles hoida ning millele saab viidata, nii et me me teame, kuidas meie lastega asjade seis on.
Kuna enamik isasid on kogu päeva tööl, siis nad peavad teadma, et nende äraolek juhtub asju... produktiivseid, kasulikke asju. Asju, mida saab mõõta ja kirjeldada.
Unschooling ei paku selliseid defineeritavaid väljundeid. Sa paned midagi ühest otsast sisse ja kui sind pole kohal nägemas asju loomulikult arenemas, siis nõuab see üüratut usaldust enne, kui sa näed neid tööd leidmas või ülikooli astumas (suured tulemid)... liiga üüratut usaldust enamiku Isade jaoks.
SOOVITATAVAD STRATEEGIAD:
* minge koos puhkusele, lase tal nähe ja kogeda neid "mõõdetamatuid kuid maagilisi momente" oma lastega, mida sina kui peamine laste eest hoolitseja koged ja armastad... kuid mis lähevad tõlkes kaduma.
* proovi kuidagi jätta jälge teie kogemustest, kas piltide, video või isegi blogi näol, nii et ta saaks näha, mis toimub ja mõista, et need momendid tekitavad midagi väga erilist. Hoia alles kõik asjad, mida lapsed ja sina "valmistate" või "teete", sest kuigi loomulikult ei soovi sa et "tooted" oleksid teie tegevuse fookuses, siis võib see aidata Isasid nende toodetelt protsessi usaldamisele üleminekul.
* ühistel hetkedel julgusta teda unustama lühiajalised eesmärgid (korrutamine, ainete perioodilisustabel) ning pidage ajurünnakut sellel teemal, millisteks inimesteks ta soovib oma lapsi kasvatada (mitte selles mõttes, et mida nad omavad või mis tööd nad teevad... vaid seda, kes nad "oleksid"). Siis arutage, millised on võimalikult efektiivsed viisid, et sellist isiku arengut soodustada.
Isadele meeldivad piirid
Piirid, järjepidevus ning reeglid on meie jaoks olulised. Nad tekitavad meis kontrollitunde, tunde, et me elame tuntud maailmas. Enamik Isasid käib tööl ja teab, mida tähendab, kui pead tegema seda, mis sulle tegelikult ei meeldi. Idee, et lapsed võivad teha seda, mis neile meeldib ning elada elu oma huvide järgi on vastuolus selle tööeetikaga, mida meile lapsest peale pähe taotud on.
See on ka hirm lubamisest, hirm, et ilma reegliteta lapsed ei õpi, kuidas vaenulikus maailmas toime tulla.
SOOVITATAVAD STRATEEGIAD:
* puhkuse punkt eelnevast rakendub ka siin, puhkusekeskkonnas lapsega koos veedetud aeg võib aidata luua unschoolingu mõtteviisi jaoks vajalikku usaldust.
* arutlege selle üle, kuidas väline kontroll on ebaefektiivne, sest seda ei saa pidevalt kogu aeg rakendada, ja mida rohkem piiranguid sa sead, seda enam on asju, mille vastu lapsel on põhjust võidelda.
* küsi temalt, milliseid põhimõtteid ja väärtusi ta sooviks oma lastele edasi anda. mis on tõeliselt oluline. tunnustage neid ning arutage, kuidas neid väärtusi saaks edasi anda pigem eeskuju ning leebe suunamisega, mitte piiridega.
Isadele ei meeldi emotsioonid
Enamik Isasid elab pigem arusaamas, et kõik on hästi, kui et hakkab sügavamale pinna alla kaevama. Perekond naeratavate lastega, kes pealiskaudsel vaatamisel näitab üles austust oma isa vastu on üldiselt ühe Isa ülim unistus. Ja fakt on, et seda on sageli võimalik saavutada autoritaarsuse, kinkide ja reeglite seguna.
Proovi Mitte hukka mõista... enamjaolt ei suuda Isad omade tunnete ja emotsioonidega kontakti saada, mis siis veel loota sinu tunnete mõistmisest... rääkimata laste omadest.
SOOVITATAVAD STRATEEGIAD:
* ole kannatlik ja proovi lugeda tema vastuväidete ridade vahelt, proovi ette kujutada, mis tema jaoks emotsionaalsel tasandil toimub... aga mida iganes sa teed, ära tekita temas arvamust, et sa proovid talle "pähe trügida"! See tekitaks ainult "Isade väljalülitumise" ja me ei "taaskäivitu" eriti kergesti.
* luba tal vihastada, endast välja minna ning olla emotsionaalne, ilma et sa kohe talle näkku kargaks. kui ta on emotsionaalne anna talle selleks ruumi ja aega, selle asemel, et ise vihastuda või asja "korda tegema" hakata.
* hetkedel, kui teil pole konflikti ja teil on hea suhtlus, uuri temalt tema lapsepõlve kohta, tema koolikogemuse kohta ja vanematega suhtlemise kohta... proovi mõista, millest tema reaktsioonid tulevad ning võibolla abista ka teda ennast selle mõistmisel.
Lõplikud sõnad
Asi on nii... kui sa kaalud unschoolingut, eriti kui sa kaalud radikaalset unschoolingut, siis oled sa ilmselt mõelnud palju alternatiivsele lastekasvatusele. Sa oled võibolla mõelnud paljudele erinevatele lastekasvatusteemadele, nagu näiteks:
* positiivse käitumise modelleerimine
* pigem proovida mõista oma lapse käitumist, mitte sellele vastu reageerida
* loobuda kontrollist, "peab" ja "tuleks"-itest
* lapsele turvalise keskkonna loomine tema tunnete väljendamiseks
* maailma vaatamine lapse silmade läbi
* oma vajaduste mõistmine ning nende konstruktiivselt, armastavalt ja austavalt oma lapsele väljendamine sobivatel viisidel ja hetkedel
* olla "lapsega samal poolel", mitte tema vastu
* eeldada, et lapse käitumise aluseks on parimad võimalikud motiivid ning oma suhtlemises sellest eeldusest lähtumine
* töötada koos lapsega, et leida win-win lahendusi kõikide osapoolte jaoks
Võibolla on siit ainult mõned punktid sinu jaoks vaatluse all. Kuid kui sa tõesti tahad, et Isad sinuga sellel teekonnal liituks.... siis ülimaks nipiks on nende põhimõtete rakendamine ka tema peal, samamoodi nagu lapse peal.
Kujuta ette, et see on laps, kes ei nõustu sinu poolt valitud lähenemisega.
Sa ei vaidleks, karjuks ega kakleks (loodetavasti). Vähemalt sinu eesmärk oleks mõista, lubada neil väljendada oma ideid ilma hukkamõistuta. Edasi sisalduks ilmselt proov kuulata ära nende mured ning proovida leida win-win lahendusi. Lõpetada ära vastandamine ning tulla tagasi ühele poolele on kriitiliselt vajalik, et tüüpiline Isa oleks nõus midagi sellist üldse kaaluma.
Sellise lähenemisega tekib enam hetki, kus teievaheline kontakt on hea ja neil hetkedel saad sa hakata lahti seletama oma mõtteid ja tundeid. Ära karda väljendada oma hirme koos oma veendumustega.
See võtab aega ja kannatlikkust... ja isegi väga palju "keelde hammustamist", sest asi pole ainult selles, mida sa ütled, vaid paljuski just selles, mida sa teadlikult otsustad mitte öelda. Ma ei ütle, et see saab lihtne olema.. aga see on võimalik. Isad on kangekaelsed, tüütud ning elarvamuslikud, kuid ka nemad võivad oma arvamusi väga kardinaalselt muuta... küsige kasvõi minu naise käest!
**********
Tõlke lõpp... eks ta hüplik sai, aga lihvima ka ei viitsi hakata. Põhipoint on ilmselt arusaadav ja minuarust ka väga mõistlikult meeste vaadet lahtiseletav. Nii et rohkem mõistmist meeste vastu ja siis on lootust, et nemad ka meid mõistavad.
Ahjaa... meie peres pole suurt probleemi antud teema tekitanud. Kuna ma kaasasin nad üsna algusest peale arutelusse ja mõtisklustesse... kui mul endal veel need kõige tavalisemad hirmud ka püsti olid... nii et see oligi pigem ühine reis ja arutelu. Põhiline vist ongi see, et mees näeks ära, et needsamad hirmud on ka sinul olnud (ehk siis sa oled võimalikud riskid läbi mõelnud) ja sa oled neile hea lahenduse leidnud.
Tahtsin kirjutada hoopis koduõppest ja isadest.
Juba toimivates koduõppeperedes on kindlasti mitmesuguseid isasid - on selliseid, kes tõsiselt tegelevad oma laste õpetamisega, on selliseid, kes küll väga otseselt ei õpeta, aga on koduõppe tulihingelised pooldajad, ja on selliseid, kes küll koduõpet otseselt ära ei keela, aga väga hästi sellesse ei suhtu ka.
Koduõppe teema on tavaliselt naiste poolt algatatud. Ja isade esmane reaktsioon on sageli pigem negatiivne ja murelik.
Ja rohkem ma ise ei kirjutagi, sest leidsin ühe ääretult laheda kirjatüki - meesterahva poolt kirjutatud - kus on väga ilusti lahti seletatud, miks mehed suhtuvad alguses koduõppe ideesse negatiivselt ja mida üks ema teha saab, et oma meest toetada koduõppe positiivsuse nägemise teel.
Jutt ise on ingliskeelne, pärineb blogist The Parenting Pit ning asub siin: Unauthorised Dad Handbook.
Teen siia alla rohmaka eestikeelse tõlke, kuid kes vähegi inglise keelt mõistavad, need võiksid originaali lugeda, sest kirjutatud on see väga mõnusas ja mahlakas keeles.
********
Autoriseerimata teejuht Unschoolingu emadele (siiani arenevate) unschoolingu isade käsitlemiseks
Hoiatus: Ma kavatsen siin teha massilisi üldistusi... kui meie, Isad, teeme neid alati!
Nii et sa oled innustunud koduõppest/unschoolingust aga sinu partner/abikaasa (mees) ei ole? Loodetavasti see ehk on abiks...
See räägib hunnikust Isadest. Head soovivatest, armastavatest, hoolivatest... ja tõesti.... eelarvamuslikest, kangekaelsetest, kontrollivatest, vaidlevatest, isegi autoratiivsetest Isadest. Nii et sa soovid mõista seda kutti, kellest on saanud isa sinu lastele? Siin on mõned näpunäited, ma julgen öelda "Algaja juhend mõistmaks tavalist Isa"... uskuge mind, ma tean... ma olen sageli erakordselt tavaline.
Probleem: Isad soovivad asju lihtsana hoida
Niipea, kui sa räägid koduõppe, või veel hullem, unschoolingu ideest oma mehele, "isale", nende esmane reaktsioon on "miks"... see on naljakas "miks", see polegi tegelikult küsimus, rohkem nagu valukarje. Tegelikult, kui sa oled enne üles tõstnud kodussünnituse, lapsega koos magamise ja/või läheduskasvatuse teemasid enne kui sa jõudsid unschoolinguni... siis on esimene reaktsioon "oh kurat... mitte jälle". Ja siis "miks".
Miks "miks"? Sa tead, kuidas sina oskad multitaskinguga tegeleda? Rääkida telefonis sõbraga, vahetada mähet ja samal ajal hoida silm peal valmival õhtusöögil? Meie, Isad, ei suuda seda! Kui me seda prooviks, siis kusagilt asi käriseks... ma olen kuulnud hoolimatutest isadest, kes on proovinud samaaegselt mähkmevahetusega vestelda sõbraga ning nende hingamine seiskus, sest nende ajud said ülekoormuse... ei ole ilus!
Meie, Isad, armastame fookust. Ja kahjuks, selles ühiskonnas, kuhu me praeguseks jõudnud oleme, on enamik Isasid fokusseerunud "edukaks leiva laualetoojaks". Nii et enamik Isasid on fokusseerunud oma tööle, karjäärile ning papi kojutoomisele. Sellega kaasnevad igasugu lisahüved, ego saab välist tunnustust ja me saame ausa näoga öelda, et meie fookus on "sinu ja laste jaoks". Kui ägedalt omakasupüüdmatu, eksole?
Kõik taandub järgmisele: normaalne olemine nõuab vähe tähelepanu. Peavooluga on asi nii, et sind kantakse tuhandete teistega koos samas laines.
Nii et miks peaks mõni Isa tahtma äkitselt ennast lahti murda, ümber pöörata ning hakata vastuvoolu ujuma? Kõik see pingutus ja mille nimel? Jah, seal on kõik need oletatavad kasud, kuid meie näeme pigem võimalikke tagasilööke. Ja samal ajal röövib see meie tähelepanu eemale oluliselt. Töö, taastumine ja hobid. Jah, lapsed on ka olulised... aga nende kasvatamine peaks olema nii lihtne kui vähegi võimalik.
Sellepärast on sul suer töö ees. Enamik Isasid ei nõustu koduõppe ideega, rääkimata veel unschoolingust... ja katse panna neid lugema midagi antud teema kohta ainult tugevdab nende (tavaliselt välja hääldamata) põhjuseid sellega mittenõustumiseks.
On palju parem olla normaalne. See on lihtne.
SOOVITATAVAD STRATEEGIAD:
* näita, kuidas unschooling sobib teie eluga, nii et see ei keera kõike pea peale. Selgita kuidas koduõpe, eriti unschooling, on tegeliklt just lihtsam, paindlikum ning mugavam variant võrreldes kooliga.
* räägi sellest kui millestki normaalsest, loomulikust.Väldi siinkohal kaitsesse laskumast - saata viieaastased lapsed mingisse asutusse on imelik tegevus, samas kui unschooling on lihtsalt oma lastega kooselamise ja koosolemise laiendus... see et miski on populaarne ei muuda seda vähem imelikuks.
* loobu ideest, et nad peaksid läbi lugema terveid artikleid, rääkimata raamatutest. Ära prindi välja hiigelsuurt hunnikut "tõendusmaterjali" oma argumentidele... prindi välja strateegiliselt olulised mõtted kui sa oled identifitseerinud tegelikud blokikohad (sellest edaspidi). Niipalju kui võimalik vii neid kokku teiste ideed toetavate meestega. Kõrvalehüppena - mul on plaan teha kõrvaäri "Rendi unschoolingu Isa" just selliseks juhtumiks... mul oleks vaja ainult 100 kutti, kes saaksid tegeleda meestetegevustega (kalastamine, jalgpall jne) ja samal ajal rääkida sellest, kuidas unschooling on nende elu paremaks muutnud. Aga parem ära oota kuni mu äri alguse saab... see võib aega võtta!
Isad tunnevad ennast vastutavana
Jah, sageli me ei võta vastutust erinevate asjade eest (õhtusöök, koristamine, mõtlemine, shoppamine jne), kuid me tunneme vastutust meie jaoks "suurte" asjade eest.
Veel üks asi, mida meie ühiskond teeb, on rõhutamine, et mees on see, kes vastutab. Alustades reklaamidest, muinasjuttudest, meie vanematest kuni peaaegu kõigeni peavoolu kultuuris. Selge see, et on paha, kui õhiskond ütleb, et naised on väärtusetud ja abitud, kuni nad leiavad endale mehe jne.. aga hei, see siin on praegu Isadest. Sa võid tegeleda oma vajadusega uuenenud feminismi järele omaenese ajast!
Osa "leiva laualetooja" survest on see, et Isa tunneb ennast vastutavana ja sellega kaasneb teatav konservatiivsus. On sageli nii, et parem "on vaenlane, keda sa tunned" ja isegi kui Isad tunnistavad, et koolisüsteemis on probleeme, siis peaaegi kõik tegelevad nende probleemidega, see on teadaolev hirm.
Nii et me kardame - mis siis, kui unschooling "ei tööta"? Mis siis kui me muutume naerualusteks? Mis siis, kui meie lastest saavad sotsiaalselt saamatud ebardid? Sageli on need hirmud alusetud, kuid üks meie, Isade, omadusi on see, et me ei räägi neist asjust inimestele. Nii et meie hirmudel on omaseks olla alateadlikud, väljahääldamata ning koguvad tasakesi jõudu, kuni plahvatavad...
SOOVITATAVAD STRATEEGIAD:
* kuula ja aktsepteeri neid hirme, ära hüppa kohe argumenteerima nende vastu. Lase neil välja tulla ning tõesti aita neid lahti harutada ja neid mõista.
* aktsepteeri survet, mida ta võib tunda vajadusest "asjad toimima saada" ning isegi vajadust tasakaalustada sinu "järelemõtlematut käitumist". Proovi vältida tema nurkasurumist, kus ta peab reageerima sinu vastu, et "kaitsta sind ja sinu lapsi". Tunnista mõningeid oma hirme, nii et te saaksite olla "samal poolel".
Isad armastavad tulemusi
Tulemused, väljundid, defineeritud tulemid... me armastame neid. Sa paned midagi ühest otsast sisse ning saad tagasisidet, pabereid, vahearuandeid enne, kui lõpptulem teisest otsast välja tuleb. See on kool! Muidugi teab enamik meist, et tunnistused ja testid on nõmedad, aga see on midagi sellist, mida saab alles hoida ning millele saab viidata, nii et me me teame, kuidas meie lastega asjade seis on.
Kuna enamik isasid on kogu päeva tööl, siis nad peavad teadma, et nende äraolek juhtub asju... produktiivseid, kasulikke asju. Asju, mida saab mõõta ja kirjeldada.
Unschooling ei paku selliseid defineeritavaid väljundeid. Sa paned midagi ühest otsast sisse ja kui sind pole kohal nägemas asju loomulikult arenemas, siis nõuab see üüratut usaldust enne, kui sa näed neid tööd leidmas või ülikooli astumas (suured tulemid)... liiga üüratut usaldust enamiku Isade jaoks.
SOOVITATAVAD STRATEEGIAD:
* minge koos puhkusele, lase tal nähe ja kogeda neid "mõõdetamatuid kuid maagilisi momente" oma lastega, mida sina kui peamine laste eest hoolitseja koged ja armastad... kuid mis lähevad tõlkes kaduma.
* proovi kuidagi jätta jälge teie kogemustest, kas piltide, video või isegi blogi näol, nii et ta saaks näha, mis toimub ja mõista, et need momendid tekitavad midagi väga erilist. Hoia alles kõik asjad, mida lapsed ja sina "valmistate" või "teete", sest kuigi loomulikult ei soovi sa et "tooted" oleksid teie tegevuse fookuses, siis võib see aidata Isasid nende toodetelt protsessi usaldamisele üleminekul.
* ühistel hetkedel julgusta teda unustama lühiajalised eesmärgid (korrutamine, ainete perioodilisustabel) ning pidage ajurünnakut sellel teemal, millisteks inimesteks ta soovib oma lapsi kasvatada (mitte selles mõttes, et mida nad omavad või mis tööd nad teevad... vaid seda, kes nad "oleksid"). Siis arutage, millised on võimalikult efektiivsed viisid, et sellist isiku arengut soodustada.
Isadele meeldivad piirid
Piirid, järjepidevus ning reeglid on meie jaoks olulised. Nad tekitavad meis kontrollitunde, tunde, et me elame tuntud maailmas. Enamik Isasid käib tööl ja teab, mida tähendab, kui pead tegema seda, mis sulle tegelikult ei meeldi. Idee, et lapsed võivad teha seda, mis neile meeldib ning elada elu oma huvide järgi on vastuolus selle tööeetikaga, mida meile lapsest peale pähe taotud on.
See on ka hirm lubamisest, hirm, et ilma reegliteta lapsed ei õpi, kuidas vaenulikus maailmas toime tulla.
SOOVITATAVAD STRATEEGIAD:
* puhkuse punkt eelnevast rakendub ka siin, puhkusekeskkonnas lapsega koos veedetud aeg võib aidata luua unschoolingu mõtteviisi jaoks vajalikku usaldust.
* arutlege selle üle, kuidas väline kontroll on ebaefektiivne, sest seda ei saa pidevalt kogu aeg rakendada, ja mida rohkem piiranguid sa sead, seda enam on asju, mille vastu lapsel on põhjust võidelda.
* küsi temalt, milliseid põhimõtteid ja väärtusi ta sooviks oma lastele edasi anda. mis on tõeliselt oluline. tunnustage neid ning arutage, kuidas neid väärtusi saaks edasi anda pigem eeskuju ning leebe suunamisega, mitte piiridega.
Isadele ei meeldi emotsioonid
Enamik Isasid elab pigem arusaamas, et kõik on hästi, kui et hakkab sügavamale pinna alla kaevama. Perekond naeratavate lastega, kes pealiskaudsel vaatamisel näitab üles austust oma isa vastu on üldiselt ühe Isa ülim unistus. Ja fakt on, et seda on sageli võimalik saavutada autoritaarsuse, kinkide ja reeglite seguna.
Proovi Mitte hukka mõista... enamjaolt ei suuda Isad omade tunnete ja emotsioonidega kontakti saada, mis siis veel loota sinu tunnete mõistmisest... rääkimata laste omadest.
SOOVITATAVAD STRATEEGIAD:
* ole kannatlik ja proovi lugeda tema vastuväidete ridade vahelt, proovi ette kujutada, mis tema jaoks emotsionaalsel tasandil toimub... aga mida iganes sa teed, ära tekita temas arvamust, et sa proovid talle "pähe trügida"! See tekitaks ainult "Isade väljalülitumise" ja me ei "taaskäivitu" eriti kergesti.
* luba tal vihastada, endast välja minna ning olla emotsionaalne, ilma et sa kohe talle näkku kargaks. kui ta on emotsionaalne anna talle selleks ruumi ja aega, selle asemel, et ise vihastuda või asja "korda tegema" hakata.
* hetkedel, kui teil pole konflikti ja teil on hea suhtlus, uuri temalt tema lapsepõlve kohta, tema koolikogemuse kohta ja vanematega suhtlemise kohta... proovi mõista, millest tema reaktsioonid tulevad ning võibolla abista ka teda ennast selle mõistmisel.
Lõplikud sõnad
Asi on nii... kui sa kaalud unschoolingut, eriti kui sa kaalud radikaalset unschoolingut, siis oled sa ilmselt mõelnud palju alternatiivsele lastekasvatusele. Sa oled võibolla mõelnud paljudele erinevatele lastekasvatusteemadele, nagu näiteks:
* positiivse käitumise modelleerimine
* pigem proovida mõista oma lapse käitumist, mitte sellele vastu reageerida
* loobuda kontrollist, "peab" ja "tuleks"-itest
* lapsele turvalise keskkonna loomine tema tunnete väljendamiseks
* maailma vaatamine lapse silmade läbi
* oma vajaduste mõistmine ning nende konstruktiivselt, armastavalt ja austavalt oma lapsele väljendamine sobivatel viisidel ja hetkedel
* olla "lapsega samal poolel", mitte tema vastu
* eeldada, et lapse käitumise aluseks on parimad võimalikud motiivid ning oma suhtlemises sellest eeldusest lähtumine
* töötada koos lapsega, et leida win-win lahendusi kõikide osapoolte jaoks
Võibolla on siit ainult mõned punktid sinu jaoks vaatluse all. Kuid kui sa tõesti tahad, et Isad sinuga sellel teekonnal liituks.... siis ülimaks nipiks on nende põhimõtete rakendamine ka tema peal, samamoodi nagu lapse peal.
Kujuta ette, et see on laps, kes ei nõustu sinu poolt valitud lähenemisega.
Sa ei vaidleks, karjuks ega kakleks (loodetavasti). Vähemalt sinu eesmärk oleks mõista, lubada neil väljendada oma ideid ilma hukkamõistuta. Edasi sisalduks ilmselt proov kuulata ära nende mured ning proovida leida win-win lahendusi. Lõpetada ära vastandamine ning tulla tagasi ühele poolele on kriitiliselt vajalik, et tüüpiline Isa oleks nõus midagi sellist üldse kaaluma.
Sellise lähenemisega tekib enam hetki, kus teievaheline kontakt on hea ja neil hetkedel saad sa hakata lahti seletama oma mõtteid ja tundeid. Ära karda väljendada oma hirme koos oma veendumustega.
See võtab aega ja kannatlikkust... ja isegi väga palju "keelde hammustamist", sest asi pole ainult selles, mida sa ütled, vaid paljuski just selles, mida sa teadlikult otsustad mitte öelda. Ma ei ütle, et see saab lihtne olema.. aga see on võimalik. Isad on kangekaelsed, tüütud ning elarvamuslikud, kuid ka nemad võivad oma arvamusi väga kardinaalselt muuta... küsige kasvõi minu naise käest!
**********
Tõlke lõpp... eks ta hüplik sai, aga lihvima ka ei viitsi hakata. Põhipoint on ilmselt arusaadav ja minuarust ka väga mõistlikult meeste vaadet lahtiseletav. Nii et rohkem mõistmist meeste vastu ja siis on lootust, et nemad ka meid mõistavad.
Ahjaa... meie peres pole suurt probleemi antud teema tekitanud. Kuna ma kaasasin nad üsna algusest peale arutelusse ja mõtisklustesse... kui mul endal veel need kõige tavalisemad hirmud ka püsti olid... nii et see oligi pigem ühine reis ja arutelu. Põhiline vist ongi see, et mees näeks ära, et needsamad hirmud on ka sinul olnud (ehk siis sa oled võimalikud riskid läbi mõelnud) ja sa oled neile hea lahenduse leidnud.
Õuemõnud
Täna oli superilus ilm. Sai siis lõpuks ennast kokku võetud ja välja veetud...
Väääga mõnus oli. Päike ja muru ja pikutamine... ja nii me siis koduõppurite ja põnni ja elukatega koos seal muru peal pikutasime.
Asitõend siin...
Esimese õuekatsetuse sai läbitud ka minu jõulupakis olnud lebokiik. Tütar ja poeg käisid seal kordamööda mõnulemas. Muidu logelesime topelttekkide peal - maa ikka veel piisavalt märg ja külm, et ühekordsest veel tolku ei ole aga topelttekiga on juba väga mõnus. Kõigil oli lugemine kaasas. Tütar loeb hetkel Ripley sarja raamatuid. Poeg loeb Näljamängude esimest osa ning põnn luges minu poolt kaasavõetud ajakirju... no enamasti küll nokerdas imestusega murukamarat - see ju midagi uut talle. Koer hoidis meil kõigil silma peal.
Ahjaa... ja kaks uut elukat on meil ka. Tütre sünnipäev puhul sai talle küülik ja pojale merisiga. Tõeliselt lahedad tegeleased, tuleb tunnistada. Mulle ka ääretult meeldivad. Just need kaks konkreetset tegelast, kes meile on sattunud. Nemad said ka õue kaasa võetud. Alguses oli nuputamist, et mida ja kuidas. Merisiga suutiski koera peale ära ehmatada ja putku panna. Oi siis oli tagaajamist piki suurt kuuseheki serva. Lõpuks piilus ta mulle kuuse alt otsa vaadata ja ma siis seletasin talle, et ega me paha ei taha. Mõtles natuke ja kui ma siis käe sirutasin, siis enam jalga ei lasknud vaid lasi ennast rahulikult sülle tõsta. Nii et kui mõni siin tegeleb hobulausumisega, siis mina olen puhas rotilausuja :) Lõpuks siis tõid lapsed toast puuride ülemised osad ja nende all said elukad rahulikult ja turvaliselt murukamaral toimetada.
Nii et meie poolt on õuehooaeg avatud ja suvi võib tulla... oehh kui supermõnus ikka sooja ilmaga õues on...
Väääga mõnus oli. Päike ja muru ja pikutamine... ja nii me siis koduõppurite ja põnni ja elukatega koos seal muru peal pikutasime.
Asitõend siin...
Esimese õuekatsetuse sai läbitud ka minu jõulupakis olnud lebokiik. Tütar ja poeg käisid seal kordamööda mõnulemas. Muidu logelesime topelttekkide peal - maa ikka veel piisavalt märg ja külm, et ühekordsest veel tolku ei ole aga topelttekiga on juba väga mõnus. Kõigil oli lugemine kaasas. Tütar loeb hetkel Ripley sarja raamatuid. Poeg loeb Näljamängude esimest osa ning põnn luges minu poolt kaasavõetud ajakirju... no enamasti küll nokerdas imestusega murukamarat - see ju midagi uut talle. Koer hoidis meil kõigil silma peal.
Ahjaa... ja kaks uut elukat on meil ka. Tütre sünnipäev puhul sai talle küülik ja pojale merisiga. Tõeliselt lahedad tegeleased, tuleb tunnistada. Mulle ka ääretult meeldivad. Just need kaks konkreetset tegelast, kes meile on sattunud. Nemad said ka õue kaasa võetud. Alguses oli nuputamist, et mida ja kuidas. Merisiga suutiski koera peale ära ehmatada ja putku panna. Oi siis oli tagaajamist piki suurt kuuseheki serva. Lõpuks piilus ta mulle kuuse alt otsa vaadata ja ma siis seletasin talle, et ega me paha ei taha. Mõtles natuke ja kui ma siis käe sirutasin, siis enam jalga ei lasknud vaid lasi ennast rahulikult sülle tõsta. Nii et kui mõni siin tegeleb hobulausumisega, siis mina olen puhas rotilausuja :) Lõpuks siis tõid lapsed toast puuride ülemised osad ja nende all said elukad rahulikult ja turvaliselt murukamaral toimetada.
Nii et meie poolt on õuehooaeg avatud ja suvi võib tulla... oehh kui supermõnus ikka sooja ilmaga õues on...
laupäev, 5. mai 2012
Tegusad päevad
Mõni päev on kohe ütlemata tegus... mõni päev tasakaaluks muidugi täielik uimerdamine.
Viimased päevad on kuidagi üllatavalt asjalikud olnud. Võib-olla asi selles, et mees mere peal lustimas - aitab ühte purjekat Saksamaale viia - ja kapteniks on inglane, kes on üksi ümber maakera sõitnud, rääkimata sellest, et 18 korda üle Atlandi sõitnud. Nüüd tuleb üks ots veel juurde, sest Saksamaalt toon ma mehe tagasi, aga see vend viib purjeka lõpuks Kanadasse kohale. Arvake ära, kas ma olen kadedusest roheline või mitte :) Käisime enne ärasõitu kapteniga lõunatamas ka - ääretult lahe tegelane on. Juttu jagub kauemaks ning ääretult lahedaid asju on mees ikka teinud.. ja teeb jätkuvalt. Ta muidugi arvas, et me võiks ju vabalt Kanadani kaasa tulla... aga kui ma ütlesin, et see on väga hea mõte, ainult et "minu" kaasatulek tähendaks automaatselt ka veel kolme last ja koera... siis ta arvas, et ega ta meid tulema ei sunni :) Nojah, purjekas ka mitte just nii suure seltskonna jaoks sobiv. Ja seda, kuidas 35kg kaaluv koer purjeka peal pikamaasõidu ajal toime tuleb, seda tahaks üldse kusagilt teada saada... no redelist ronimise probleem ja hügieeniteemad. Oleks veel isane koer - siis õpetaks reelingu ääres jalga tõstma, aga mis sa emasega pihta hakkad?
Nojah.. ühsõnaga, mees naudib rahu ja vaikust ja vett ning meie siin kodus omapäi. Varemgi olen avastanud, et kui ma pean ise vastutama kõige eest, siis kuidagi tuleb ka seda energiat juurde... võiks ju vastupidi olla... aga noh, hea et niigi on.
Nüüd ongi saadud siin viimastel päevadel põnni seltsis üsna palju selliseid koristustöid tehtud, mis muudkui edasi on lükkunud. Tütre ja põnniga koos käisime kompostihunniku kallal ning kuhjasime majaesise ja -taguse muruplatsi "mustad augud" muruseemet täis. Loodetavasti ikka läheb kasvama. Lisaks on hunnik pesu pestud, lastega usinasti õpitud (vormijoonistamine hetkel käsil). Lisaks veel nendega loetud ja nad on ise lugenud. Salaja nende kõrvalt läbi loetud ka poja poolt raamatukogust kaasa haaratud "Surematu Nicholas Flameli" sari (need neli osa, mis eesti keeles olemas on - kaks on veel). Poeg ise veel ei ole nendeni jõudnud, sest järjekorrast saime kätte kauaoodatud Näljamängude avaraamatu ja ta loeb nüüd seda. Lisaks olen jõudnud ilusti sooja sööki teha (siin tuleb tunnistada, kehtib meil see omapärane versioon, et mehed on köögi enamasti omale hõivanud ja taadu koos mehega kokkuavad, kui nad kodus on - nüüd olid mõlemad ära ja sain ka ise tubli olemisega hakkama :)
Blogi väga kirjutada ei ole jõudnud... vaikselt otsast tõlgin ühte ingliskeelset blogijuttu isade kohta, mida tahaks siia üles panna... pikk tekst on ja väga lahedalt kirjutatud, mis teeb tema tõlkimise keeruliseks ja nii ma siis pigem loen raamatuid :)
Ahjaa... firma raamatupidamise aastaaruande tegemist sai ka alustatud. Põhiandmed kokku korjatud ja nüüd siis korrastan neid. Mul nii pisike firma, mis hetkel midagi ei tee, aga raamatupidamisaruanne tuleb ikka kokku panna.
Lapsed on üsna tublid õppimises olnud. Kuigi eks ka siin ole vahepeal tagasilööke ja pahurdamisi olnud. Kevad kuidagi mõjutab nii, et tahaks natuke rohkem vabadust ja kõike muud teha. Aga oleme hakkama saanud ning need pahurdamised on väga üksikuteks jäänud. Ning pärast vaikset rahunemist oleme jälle ilusti edasi läinud.
Õu on lilli täis. Maja taga päkeselise külje peal on lausa tulbid juba mitmendat päeva lahti. Võililledest rääkimata. Põnniga teeme ka pikemaid tiire - tõstsime ta vankrist kärusse ja nüüd vaatab suurte silmadega maailma. Eile jäi lõpuks pärast tunniajast õuesolekut magama, kärutasin ta siis muruplatsile, võtsin raamatu ja joogipudeli kõrvale ning saingi rahulikult päikese käes raamatut lugeda kuni tema magas. Väga mõnus.
Ja õhtuti olen suutnud koeraga jalutamise asemel mõnikord ka vaikselt sörkjooksu teha.
Nii et vahepeal on mingi aeg, kus kõik nagu liigub üsna mõnusalt. Ega ma endale illusioone ei loo - kindlasti järgneb sellele vaiksem aeg. Ja tegelikult nii ongi normaalne. Pingutus-puhkus-pingutus-puhkus. See paistab selline normaalne toimiv rütm olema - iga päev täpselt samas tempos ja rütmis olek ei tule kuidagi välja siin. Hea, et on võimalus oma rütmi avastada ning selle järgi toimetada.
Viimased päevad on kuidagi üllatavalt asjalikud olnud. Võib-olla asi selles, et mees mere peal lustimas - aitab ühte purjekat Saksamaale viia - ja kapteniks on inglane, kes on üksi ümber maakera sõitnud, rääkimata sellest, et 18 korda üle Atlandi sõitnud. Nüüd tuleb üks ots veel juurde, sest Saksamaalt toon ma mehe tagasi, aga see vend viib purjeka lõpuks Kanadasse kohale. Arvake ära, kas ma olen kadedusest roheline või mitte :) Käisime enne ärasõitu kapteniga lõunatamas ka - ääretult lahe tegelane on. Juttu jagub kauemaks ning ääretult lahedaid asju on mees ikka teinud.. ja teeb jätkuvalt. Ta muidugi arvas, et me võiks ju vabalt Kanadani kaasa tulla... aga kui ma ütlesin, et see on väga hea mõte, ainult et "minu" kaasatulek tähendaks automaatselt ka veel kolme last ja koera... siis ta arvas, et ega ta meid tulema ei sunni :) Nojah, purjekas ka mitte just nii suure seltskonna jaoks sobiv. Ja seda, kuidas 35kg kaaluv koer purjeka peal pikamaasõidu ajal toime tuleb, seda tahaks üldse kusagilt teada saada... no redelist ronimise probleem ja hügieeniteemad. Oleks veel isane koer - siis õpetaks reelingu ääres jalga tõstma, aga mis sa emasega pihta hakkad?
Nojah.. ühsõnaga, mees naudib rahu ja vaikust ja vett ning meie siin kodus omapäi. Varemgi olen avastanud, et kui ma pean ise vastutama kõige eest, siis kuidagi tuleb ka seda energiat juurde... võiks ju vastupidi olla... aga noh, hea et niigi on.
Nüüd ongi saadud siin viimastel päevadel põnni seltsis üsna palju selliseid koristustöid tehtud, mis muudkui edasi on lükkunud. Tütre ja põnniga koos käisime kompostihunniku kallal ning kuhjasime majaesise ja -taguse muruplatsi "mustad augud" muruseemet täis. Loodetavasti ikka läheb kasvama. Lisaks on hunnik pesu pestud, lastega usinasti õpitud (vormijoonistamine hetkel käsil). Lisaks veel nendega loetud ja nad on ise lugenud. Salaja nende kõrvalt läbi loetud ka poja poolt raamatukogust kaasa haaratud "Surematu Nicholas Flameli" sari (need neli osa, mis eesti keeles olemas on - kaks on veel). Poeg ise veel ei ole nendeni jõudnud, sest järjekorrast saime kätte kauaoodatud Näljamängude avaraamatu ja ta loeb nüüd seda. Lisaks olen jõudnud ilusti sooja sööki teha (siin tuleb tunnistada, kehtib meil see omapärane versioon, et mehed on köögi enamasti omale hõivanud ja taadu koos mehega kokkuavad, kui nad kodus on - nüüd olid mõlemad ära ja sain ka ise tubli olemisega hakkama :)
Blogi väga kirjutada ei ole jõudnud... vaikselt otsast tõlgin ühte ingliskeelset blogijuttu isade kohta, mida tahaks siia üles panna... pikk tekst on ja väga lahedalt kirjutatud, mis teeb tema tõlkimise keeruliseks ja nii ma siis pigem loen raamatuid :)
Ahjaa... firma raamatupidamise aastaaruande tegemist sai ka alustatud. Põhiandmed kokku korjatud ja nüüd siis korrastan neid. Mul nii pisike firma, mis hetkel midagi ei tee, aga raamatupidamisaruanne tuleb ikka kokku panna.
Lapsed on üsna tublid õppimises olnud. Kuigi eks ka siin ole vahepeal tagasilööke ja pahurdamisi olnud. Kevad kuidagi mõjutab nii, et tahaks natuke rohkem vabadust ja kõike muud teha. Aga oleme hakkama saanud ning need pahurdamised on väga üksikuteks jäänud. Ning pärast vaikset rahunemist oleme jälle ilusti edasi läinud.
Õu on lilli täis. Maja taga päkeselise külje peal on lausa tulbid juba mitmendat päeva lahti. Võililledest rääkimata. Põnniga teeme ka pikemaid tiire - tõstsime ta vankrist kärusse ja nüüd vaatab suurte silmadega maailma. Eile jäi lõpuks pärast tunniajast õuesolekut magama, kärutasin ta siis muruplatsile, võtsin raamatu ja joogipudeli kõrvale ning saingi rahulikult päikese käes raamatut lugeda kuni tema magas. Väga mõnus.
Ja õhtuti olen suutnud koeraga jalutamise asemel mõnikord ka vaikselt sörkjooksu teha.
Nii et vahepeal on mingi aeg, kus kõik nagu liigub üsna mõnusalt. Ega ma endale illusioone ei loo - kindlasti järgneb sellele vaiksem aeg. Ja tegelikult nii ongi normaalne. Pingutus-puhkus-pingutus-puhkus. See paistab selline normaalne toimiv rütm olema - iga päev täpselt samas tempos ja rütmis olek ei tule kuidagi välja siin. Hea, et on võimalus oma rütmi avastada ning selle järgi toimetada.
teisipäev, 1. mai 2012
Perepuhkus Xdreami Tallinna etapil
Võib siis nüüd sügavalt ohata - "Tehtud!"
Käisime pühapäeval ära ACE Xdreami C-rajal.
Plaani järgi pidin minema mina koos õppuritega. Eelnevalt Tartu orienteerumispäevakul käies ning hiljem teiste koduõppuritega loomaaias jalutades tekkis aga tütrel kandadega mure. Need hakkasid hullult valutama. Tal varemgi seda muret olnud. Oleme käinud ka ortopeedi juures ja saanud tugitallad ning ostnud esimeseks klassiks koolis kehalise jaoks toestusega jalanõud. Nüüd on ta aasta käinud niisama ja pole probleemi olnud, aga pikemate vahemaade jaoks tuleb ilmselt ikkagi taas toestusega jalanõud hankida.
Ühesõnaga - valutavate jalgadega ei ole küll mõtet nii pikka asja ette võtta.
Teisest küljest aga lükkus mehe ärasõit muudkui edasi ja edasi. Ja lõpuks oligi nii, et kuigi algsete plaanide järgi pidi ta juba nädala esimesest poolest vehkat tegema, siis nüüd oli ta nädalavahetusel täitsa olemas.
Seega siis kiire asjade ümbermängimine ja otsustasime minna rajale koosseisus mina, mees ja poeg.
Eelmäng jätkus sellega, et põnn otsustas laupäeva õhtul magamaminemise asemel oksele hakata. See oli esmakordne nähtus ja ehmatas üsna ära. Oli siis mul sossuna tunnikese-paar süles ja oksendas veel paar korda. Lõpuks jäi magama. Eks mure oli hinges ja öö oli rahutu, aga hommikuks oli põnn naeratav nagu ikka ja julgesin ikkagi minna rajale.
No ja väikese lisapalana selgus, et minu seljakotis oleva joogisüsteemi voolik on paari kapisseismise aastaga seest hallitama hakanud. Nüüd siis tuleb nuputada, kas seda on võimalik kuidagi puhtaks saada. Aga vot sellel hetkel siis tuli teha otsus jooksuetpil veevabalt liigelda ning piirduda ratastel olevate joogipudelitega. Ega see suur probleem ei olnud, sest distantsid ju ikkagi suht lühikesed ja tegemist pole ka veel suvekuumusega.
Hommikul tuli rattad viia Lennusadamasse. Seal sai ka nimevahetus ära registreeritud ning numbrid ja SI pulgad endale kinnitatud. Käisime ütlesime sadamas veel mehe sõpradele ühe laeva peal tere (ja kasutasime nende WC-d.. luksus missugune). Sadamas laeti samal ajal kanuusid kai peale maha. Nali oli muidugi selles, et kai kõrguse ja merepiiri vahe oli ikka päris hea mitu meetrit. Küll me siis üritasime kanuude sättijatelt välja uurida, et kuidas ikka sealt kanuuga vette saada. Soovitusi saime kaks - kas visata kanuu vette ja ise järele hüpata või üritada koos kanuuga vette hüpata :) Ning maasikaks lisati, et neil saab kanuurea otsas kontrolör olema, kes kõik katkihüpatud kanuupõhjad ilusti kirja paneb ja summad sisse kasseerib :) Nojah - xdream ikkagi...
Vabaduse väljakule stardiplatsi jõudsime paarkümmend minutit enne stardipauku, nii et sai natuke ringi jalutada, SI pulkade kinnitusi teipida ning rahvast imetleda. C-rajale olid tulemas veel mõned poisid. Kaks tükki neist lausa nooremad kui meie õppur (nad olid ilmselt vennad ja võistlesid koos isaga). Ja üks neist kindlalt eelkooliealine. Ja etteruttavalt võib öelda, et väga ilusti tegid raja läbi ning tänu meie pühendunud vanglalembusele (sellest edaspidi pikemalt) olid lõpuprotokollis meist vist isegi sutsu eespool.
Seljakoti tellis omale selga poeg. Nii siis oligi, et täiskasvanud jooksid käed taskus ja pojal oli seljakott seljas. Seal olid küll ainult mõned näksid ja taskulambid, mida soovitati kaasa võtta.
C-raja võistkondi oli nimekirjas 49. Osad küll starti ei jõudnud, aga massi oli piisavalt. Nojah - B-raja 175 võistkonnaga muidugi võrrelda ei anna... õnneks :)
Enne starti saime minutikese kaarti ka vaadata. Seal oli 3/4 kaardist mingi imeliku värgi all - see sai kohe eest ära keeratud, et rajale keskenduda. Nojah - eks meid ikka saadeti kohe rahvale lõbuks läbi vanalinna ja üle raekoja platsi jooksma. Tegime seda muidugi uhkesti. Ühe punkti noppisime kusagilt vanalinna siseõuest - päris hea järjekord oli juba punktivõtmisel. Siis juba müüride tagant järgmine punkt ja niimoodi meid üsna otsejoones Lennusadamasse suunati. Tempo võtsime rahuliku. Poeg ütles küll, et saaks tegelikult kiiremini ka, aga ei taha ennast kohe aguses ära väsitada. Hämmastavalt asjalik :) No ja mulle see suurepäraselt sobis, sest mina tegelikult ei tahtnud üldsegi kiiremini liikuda... vorm ei lubanud kuidagi kohe...Ülekilod ja täielik treenimatus ei ole just kõige parem platvorm sporditegemiseks... aga entusiasm korvab kõik eelpoolnimetatu... vähemalt peast ogaratel optimistidel, eksole.
Lennusadamas oli joogipunkt... nii hea nii hea. Jõime-sõime hoolega (no ok... jõime ainult, aga see-eest palju) ning suundusime kanuude poole. Enne olin kaardi pealt ka välja peilinud vettesaamise saladuse. Kanuud tuli tassida madalama ujuvkai peale, kust ka väiksematele laevadele mindi. Kõigepealt tuli muidugi seista kanuutassimise järjekorras. Vaip oli maas ja üldse olu uhke olla. Kai pealt kanuu vettesaamine oli ka omaette tegelus. Keegi vist küll vette ei kukkunud, aga nikerdamist oli. Siis tuli uhada ja uhada. Poeg istus keskel ja aitas ka jõudumööda kaasa. Punktid olid ilusti samamaala peale laialipillutud, nii et sai ikka tagumise sopi ka ära näha. Enne esimest punkti saime päris mitmest kanuust mööda, mis oli väga hea, sest taaskord tuli enne punkti seista viisakalt järjekorras. Punkt oli silla all, nii et selle võtmiseks tuli kanuus püsti seista. Ja punktist äraminekuks tuli keerata tagasi sinna, kust olid tulnud ja kus kõik teised kanuud ootasid punktijärjekjorda. Nii et paras pusserdamine. Aga kõik võitslejad olid väga rahulikud ja viisakad, mingit trügimist ja mürgeldamist ei toimunud, nii et kõik said rahulikult toimetada ja minema.
Kaks punkti ainult oligi ja siis tuli tagasi kai peale uhada, kanuu veest välja sikutada, uuesti ilusti pikki vaipa üles kõrgema kai peale vedada ja kenasti järgmiste võistlejate jaoks ritta asetada. Siis sai jälle joogipunkti jooma minna... nii hea nii hea.
Ja siis tuli puäntetapp. Kaardi peal oli suur rõngas ümber patarei vangla ja kirjas, et seal on kolm punkti. No esimene ülesanne oli vangla üles leida. Ja nii suur kui see ka oli... no teate. Ajalugu on täis lugusid inimestest, kes üritavad meeleheitlikult vanglast välja saada. No sellel pühapäeval oli kogu Patarei vangla ümbris täis inimesi, kes meeleheitlikult üritas vanglasse sisse murda. See tundus täiesti võimatu ettevõtmisena... ainult et aia vahelt piiludes oli eemalt näha inimesi, kes vanglaõue peal ringi uitasid kaardid käes... nii et kuidagi pidi võimalik olema. Lõpuks sattusime peale olukorrale, kus keegi üritas üle aia ronida ja seest üks valvur (mitt võistlusega seotud inimene), ütles, et sealt ei sea. Palusin siis aiapealsel mehel küsida, et kust siis saab. Öeldi et lennusadamast... tadaaaa... kõik oleks ju ilus, ainult et lennusadamas olime sattunud peale olukorrale, kus ehitajad võistlejatele ütlesid, et sealt ei saa patareisse....
No mis siis ikka... võtsime sabad selga ja tagasi lennusadamasse... ja seal muidugi oligi merepoolses servas ligipääs patareisse. Eksole. Esimese punkti võtsime lihtsalt rahva järgi joostes. Mina just imestasingi, et mismoodi see rahvas nii kindlalt selles suures vanglas ringi käib ja kuidas me teame, kus need teised punktid on. No ja siis blondiin avastas, et see 3/4 "midagit", mida kaart täis oli ja mis stardis sai ebavajalikuna eest ära keeratud, on hoopiski korruste kaupa vangla kaart, kus on ilusti ka näidatud kus punktid asuvad. Lihtne eksole... või vähemalt tundus nii. Järgmine punkt oli teises tiivas... lihtne eksole. Aga siis selgus, et sa võid ju küll tahta sinna teise tiiba saada, aga koridorid lõpevad vahepeal ära ja siis on vahepeal uksed kinni ja siis ei leia treppe üles ja siis on jälle uksed kinni jne jne. Oleks korragi aja maha võtnud ja kaarti süvenenud, siis oleks ilusti ära näinud, kus on seinad ees ja kus on uksed kinni (need olid kenasti punasega ära markeeritud), aga ei olnud ju seda aega, tuli pea seljas ringi joosta :)
Kogu selle jooksmise peale kulusid nii mõnedki kohad täiega pähe. No kui ikka kaheksandat korda samast ruumist läbi minna, siis tuleb juba väga kodune tunne peale ning hakkavad igast sisekujunduslikud ideed tekkima. Kohati oli valgust ka aga kohati tuli joosta pilkases pimeduses. Me olime laisad ka alguses otsisime välja ainult üle lambi.... lõpuks ikka koukisime teised ka kotist välja. Osad võistkonnad aga panid vist puhta pimedas, sest lambid olid lubatud rataste juurde jätta ja ega meilgi oleks pähe tulnud enne patareisse minemist neid sealt kaasa võtta. Nii et hea, et poeg neid seljakotis kogu selle aja kaasas tassis.
Ühesõnaga meie veetsime Patareis aega pikalt ja põhjalikult. Me ei olnud küll ainukesed, aga jah... No igatahes tuuri saime nüüd täie raha eest ja Patarei vangla ei lähe ilmselt elu aeg meelest.
Lõpuks saime sealki välja. Siis tagasi lennusadamasse ning loomulikult joogipunkti... nii hea nii hea :)
Seejärel tuli veel laevade vahel ringi joosta, et leida lisaülesanne. Selleks tuli redelisat ronida ühe laeva peale, seal punkt ära võtta ning siis suurt võrku pidi ühe laeva pealt teise laeva peale ronida. Väga lahe turnimine oli. Siis sai jälle tagasi joogipunkt minna (eksole :) ja lõpuks võisime rattad võtta.
Rattarada oli alguses päris lihtne - tuli piki kergliiklusteed minna. Järgmise punkti võtmiseks jõudsime kohale kenasti, aga vot punkt oli minema hiilinud. Plats oli rahvast täis, kes erinevate kivihunnikute vahel kaugustesse vaatasid. Väga lahe vaatepilt oli. Käisime ka platsi läbi - sain kaardi järgi kõik paika ja laidsin täpselt punktikoha üles. Punkti ikka ei olnud. Keegi parajasti just helistas korraldajatele. Me läksime minema, et mis seal ikka passida. Tee peal tuli korraldaja uue punktiga vastu, nii et saime punkti ikkagi ära võtta. Linnavõistluse võlud, mis parata.
Järgmine punkt oli linnahalli katusel. Jätsime rattad alla ja kukkusime mööda treppe üles-alla nihveldama. Hea linna sümbol on see linnahall ikka küll. Ühe trepi peal olid konkreetselt inimese ekskremendid ja pudelikildudest ja muust sogast ma ei räägigi. Punkti saime küll kenasti õigest kohast kätte seekord.
Siis tuli sõita taas vanalinna müüri äärde jooksuetapist tuttavat punkti uuesrti võtma (meie jaoks olid tee peal liikluskorraldajad, kes koheselt autod seisma panid, et me üle tee saaks sõita - väga uhke värk).
Siis tuli natuke mõtelda, sest järgmine punkt oli Shnelli tiigi ääres. Kuna me linnatänavatel nikerdamises ennast kindlalt ei tunne, tundus kõige lihtsam viis ümber toompea sõita. Tee võis ju pikk olla, aga vähemalt saime kindlalt kohale. Seejärel tuli minna tagasi vabaduse väljakule. Võtsime taas rahulikult. Natuke lõikasime läbi pargi ja saime rahulikult kohale. Panime rattad ära ja valmistusime rahulikult finishipunkti võtma.
Siis aga selgus, et asi polegi veel läbi. Finishipunkt oli küll sealsamas, aga lihtsalt nii kolme meetrti kõrguse platvormi peal ja sinna sai ainult mööda köit ronides. Oehhh. Seal olid mõned naiskonnad juba ees ronimas ja asi ei paistnud sugugi hea. Me siis aitasime eelmise võistkonna viimast liiget alt toetada ning asusime ise ronima. Meest natuke alt toestasin, aga tema läks kenasti üles. Poeg oleks ka ehk ise saanud, aga seljakott segas jalga päris lõpuni üles tõstmast, nii et mees lõpuosas aitas ta üles tõmmata. Ja siis oli minu kord... oehhh kuubis ma ütlen. Mingile maale sain ilusti, aga siis hakkasid ülekilod ja kondinõrkus ikka endast tugevalt märku andma. Lõpuks oligi nii, et mees võtta tugevalt mu ühe käe ümbert kinni ja tõstis mu puhtalt kättpidi üles. No vähemalt olen ma õige mehe valinud, kes minu ülekilodega probleemivabalt toime tuleb :)
Siis õnneks oli tõesti kõik. Võtsime punkti ära, istusime, jõime finishis olevat spordijooki ning komberdasime platvormilt alla. Andsime ära intervjuu kommentaatorile, laadisime SI pulgalt tulemused maha, komberdasime ratastega auto juurde ja sõitsime koju - õigemini küll Viimsisse tädi juurde, kelle pool see nädalavahetus viibinud olime. Isu oli hea ja uni oli hea.
Minul siiamaani kõik kohad valutavad. Ja kõige hullem on see, et pojal ei valuta midagi :)
Aga emotsioon on igati positiivne ja kui vähegi klapib, siis katsume järgmistel etappidel ka osaleda.
Käisime pühapäeval ära ACE Xdreami C-rajal.
Plaani järgi pidin minema mina koos õppuritega. Eelnevalt Tartu orienteerumispäevakul käies ning hiljem teiste koduõppuritega loomaaias jalutades tekkis aga tütrel kandadega mure. Need hakkasid hullult valutama. Tal varemgi seda muret olnud. Oleme käinud ka ortopeedi juures ja saanud tugitallad ning ostnud esimeseks klassiks koolis kehalise jaoks toestusega jalanõud. Nüüd on ta aasta käinud niisama ja pole probleemi olnud, aga pikemate vahemaade jaoks tuleb ilmselt ikkagi taas toestusega jalanõud hankida.
Ühesõnaga - valutavate jalgadega ei ole küll mõtet nii pikka asja ette võtta.
Teisest küljest aga lükkus mehe ärasõit muudkui edasi ja edasi. Ja lõpuks oligi nii, et kuigi algsete plaanide järgi pidi ta juba nädala esimesest poolest vehkat tegema, siis nüüd oli ta nädalavahetusel täitsa olemas.
Seega siis kiire asjade ümbermängimine ja otsustasime minna rajale koosseisus mina, mees ja poeg.
Eelmäng jätkus sellega, et põnn otsustas laupäeva õhtul magamaminemise asemel oksele hakata. See oli esmakordne nähtus ja ehmatas üsna ära. Oli siis mul sossuna tunnikese-paar süles ja oksendas veel paar korda. Lõpuks jäi magama. Eks mure oli hinges ja öö oli rahutu, aga hommikuks oli põnn naeratav nagu ikka ja julgesin ikkagi minna rajale.
No ja väikese lisapalana selgus, et minu seljakotis oleva joogisüsteemi voolik on paari kapisseismise aastaga seest hallitama hakanud. Nüüd siis tuleb nuputada, kas seda on võimalik kuidagi puhtaks saada. Aga vot sellel hetkel siis tuli teha otsus jooksuetpil veevabalt liigelda ning piirduda ratastel olevate joogipudelitega. Ega see suur probleem ei olnud, sest distantsid ju ikkagi suht lühikesed ja tegemist pole ka veel suvekuumusega.
Hommikul tuli rattad viia Lennusadamasse. Seal sai ka nimevahetus ära registreeritud ning numbrid ja SI pulgad endale kinnitatud. Käisime ütlesime sadamas veel mehe sõpradele ühe laeva peal tere (ja kasutasime nende WC-d.. luksus missugune). Sadamas laeti samal ajal kanuusid kai peale maha. Nali oli muidugi selles, et kai kõrguse ja merepiiri vahe oli ikka päris hea mitu meetrit. Küll me siis üritasime kanuude sättijatelt välja uurida, et kuidas ikka sealt kanuuga vette saada. Soovitusi saime kaks - kas visata kanuu vette ja ise järele hüpata või üritada koos kanuuga vette hüpata :) Ning maasikaks lisati, et neil saab kanuurea otsas kontrolör olema, kes kõik katkihüpatud kanuupõhjad ilusti kirja paneb ja summad sisse kasseerib :) Nojah - xdream ikkagi...
Vabaduse väljakule stardiplatsi jõudsime paarkümmend minutit enne stardipauku, nii et sai natuke ringi jalutada, SI pulkade kinnitusi teipida ning rahvast imetleda. C-rajale olid tulemas veel mõned poisid. Kaks tükki neist lausa nooremad kui meie õppur (nad olid ilmselt vennad ja võistlesid koos isaga). Ja üks neist kindlalt eelkooliealine. Ja etteruttavalt võib öelda, et väga ilusti tegid raja läbi ning tänu meie pühendunud vanglalembusele (sellest edaspidi pikemalt) olid lõpuprotokollis meist vist isegi sutsu eespool.
Seljakoti tellis omale selga poeg. Nii siis oligi, et täiskasvanud jooksid käed taskus ja pojal oli seljakott seljas. Seal olid küll ainult mõned näksid ja taskulambid, mida soovitati kaasa võtta.
C-raja võistkondi oli nimekirjas 49. Osad küll starti ei jõudnud, aga massi oli piisavalt. Nojah - B-raja 175 võistkonnaga muidugi võrrelda ei anna... õnneks :)
Enne starti saime minutikese kaarti ka vaadata. Seal oli 3/4 kaardist mingi imeliku värgi all - see sai kohe eest ära keeratud, et rajale keskenduda. Nojah - eks meid ikka saadeti kohe rahvale lõbuks läbi vanalinna ja üle raekoja platsi jooksma. Tegime seda muidugi uhkesti. Ühe punkti noppisime kusagilt vanalinna siseõuest - päris hea järjekord oli juba punktivõtmisel. Siis juba müüride tagant järgmine punkt ja niimoodi meid üsna otsejoones Lennusadamasse suunati. Tempo võtsime rahuliku. Poeg ütles küll, et saaks tegelikult kiiremini ka, aga ei taha ennast kohe aguses ära väsitada. Hämmastavalt asjalik :) No ja mulle see suurepäraselt sobis, sest mina tegelikult ei tahtnud üldsegi kiiremini liikuda... vorm ei lubanud kuidagi kohe...Ülekilod ja täielik treenimatus ei ole just kõige parem platvorm sporditegemiseks... aga entusiasm korvab kõik eelpoolnimetatu... vähemalt peast ogaratel optimistidel, eksole.
Lennusadamas oli joogipunkt... nii hea nii hea. Jõime-sõime hoolega (no ok... jõime ainult, aga see-eest palju) ning suundusime kanuude poole. Enne olin kaardi pealt ka välja peilinud vettesaamise saladuse. Kanuud tuli tassida madalama ujuvkai peale, kust ka väiksematele laevadele mindi. Kõigepealt tuli muidugi seista kanuutassimise järjekorras. Vaip oli maas ja üldse olu uhke olla. Kai pealt kanuu vettesaamine oli ka omaette tegelus. Keegi vist küll vette ei kukkunud, aga nikerdamist oli. Siis tuli uhada ja uhada. Poeg istus keskel ja aitas ka jõudumööda kaasa. Punktid olid ilusti samamaala peale laialipillutud, nii et sai ikka tagumise sopi ka ära näha. Enne esimest punkti saime päris mitmest kanuust mööda, mis oli väga hea, sest taaskord tuli enne punkti seista viisakalt järjekorras. Punkt oli silla all, nii et selle võtmiseks tuli kanuus püsti seista. Ja punktist äraminekuks tuli keerata tagasi sinna, kust olid tulnud ja kus kõik teised kanuud ootasid punktijärjekjorda. Nii et paras pusserdamine. Aga kõik võitslejad olid väga rahulikud ja viisakad, mingit trügimist ja mürgeldamist ei toimunud, nii et kõik said rahulikult toimetada ja minema.
Kaks punkti ainult oligi ja siis tuli tagasi kai peale uhada, kanuu veest välja sikutada, uuesti ilusti pikki vaipa üles kõrgema kai peale vedada ja kenasti järgmiste võistlejate jaoks ritta asetada. Siis sai jälle joogipunkti jooma minna... nii hea nii hea.
Ja siis tuli puäntetapp. Kaardi peal oli suur rõngas ümber patarei vangla ja kirjas, et seal on kolm punkti. No esimene ülesanne oli vangla üles leida. Ja nii suur kui see ka oli... no teate. Ajalugu on täis lugusid inimestest, kes üritavad meeleheitlikult vanglast välja saada. No sellel pühapäeval oli kogu Patarei vangla ümbris täis inimesi, kes meeleheitlikult üritas vanglasse sisse murda. See tundus täiesti võimatu ettevõtmisena... ainult et aia vahelt piiludes oli eemalt näha inimesi, kes vanglaõue peal ringi uitasid kaardid käes... nii et kuidagi pidi võimalik olema. Lõpuks sattusime peale olukorrale, kus keegi üritas üle aia ronida ja seest üks valvur (mitt võistlusega seotud inimene), ütles, et sealt ei sea. Palusin siis aiapealsel mehel küsida, et kust siis saab. Öeldi et lennusadamast... tadaaaa... kõik oleks ju ilus, ainult et lennusadamas olime sattunud peale olukorrale, kus ehitajad võistlejatele ütlesid, et sealt ei saa patareisse....
No mis siis ikka... võtsime sabad selga ja tagasi lennusadamasse... ja seal muidugi oligi merepoolses servas ligipääs patareisse. Eksole. Esimese punkti võtsime lihtsalt rahva järgi joostes. Mina just imestasingi, et mismoodi see rahvas nii kindlalt selles suures vanglas ringi käib ja kuidas me teame, kus need teised punktid on. No ja siis blondiin avastas, et see 3/4 "midagit", mida kaart täis oli ja mis stardis sai ebavajalikuna eest ära keeratud, on hoopiski korruste kaupa vangla kaart, kus on ilusti ka näidatud kus punktid asuvad. Lihtne eksole... või vähemalt tundus nii. Järgmine punkt oli teises tiivas... lihtne eksole. Aga siis selgus, et sa võid ju küll tahta sinna teise tiiba saada, aga koridorid lõpevad vahepeal ära ja siis on vahepeal uksed kinni ja siis ei leia treppe üles ja siis on jälle uksed kinni jne jne. Oleks korragi aja maha võtnud ja kaarti süvenenud, siis oleks ilusti ära näinud, kus on seinad ees ja kus on uksed kinni (need olid kenasti punasega ära markeeritud), aga ei olnud ju seda aega, tuli pea seljas ringi joosta :)
Kogu selle jooksmise peale kulusid nii mõnedki kohad täiega pähe. No kui ikka kaheksandat korda samast ruumist läbi minna, siis tuleb juba väga kodune tunne peale ning hakkavad igast sisekujunduslikud ideed tekkima. Kohati oli valgust ka aga kohati tuli joosta pilkases pimeduses. Me olime laisad ka alguses otsisime välja ainult üle lambi.... lõpuks ikka koukisime teised ka kotist välja. Osad võistkonnad aga panid vist puhta pimedas, sest lambid olid lubatud rataste juurde jätta ja ega meilgi oleks pähe tulnud enne patareisse minemist neid sealt kaasa võtta. Nii et hea, et poeg neid seljakotis kogu selle aja kaasas tassis.
Ühesõnaga meie veetsime Patareis aega pikalt ja põhjalikult. Me ei olnud küll ainukesed, aga jah... No igatahes tuuri saime nüüd täie raha eest ja Patarei vangla ei lähe ilmselt elu aeg meelest.
Lõpuks saime sealki välja. Siis tagasi lennusadamasse ning loomulikult joogipunkti... nii hea nii hea :)
Seejärel tuli veel laevade vahel ringi joosta, et leida lisaülesanne. Selleks tuli redelisat ronida ühe laeva peale, seal punkt ära võtta ning siis suurt võrku pidi ühe laeva pealt teise laeva peale ronida. Väga lahe turnimine oli. Siis sai jälle tagasi joogipunkt minna (eksole :) ja lõpuks võisime rattad võtta.
Rattarada oli alguses päris lihtne - tuli piki kergliiklusteed minna. Järgmise punkti võtmiseks jõudsime kohale kenasti, aga vot punkt oli minema hiilinud. Plats oli rahvast täis, kes erinevate kivihunnikute vahel kaugustesse vaatasid. Väga lahe vaatepilt oli. Käisime ka platsi läbi - sain kaardi järgi kõik paika ja laidsin täpselt punktikoha üles. Punkti ikka ei olnud. Keegi parajasti just helistas korraldajatele. Me läksime minema, et mis seal ikka passida. Tee peal tuli korraldaja uue punktiga vastu, nii et saime punkti ikkagi ära võtta. Linnavõistluse võlud, mis parata.
Järgmine punkt oli linnahalli katusel. Jätsime rattad alla ja kukkusime mööda treppe üles-alla nihveldama. Hea linna sümbol on see linnahall ikka küll. Ühe trepi peal olid konkreetselt inimese ekskremendid ja pudelikildudest ja muust sogast ma ei räägigi. Punkti saime küll kenasti õigest kohast kätte seekord.
Siis tuli sõita taas vanalinna müüri äärde jooksuetapist tuttavat punkti uuesrti võtma (meie jaoks olid tee peal liikluskorraldajad, kes koheselt autod seisma panid, et me üle tee saaks sõita - väga uhke värk).
Siis tuli natuke mõtelda, sest järgmine punkt oli Shnelli tiigi ääres. Kuna me linnatänavatel nikerdamises ennast kindlalt ei tunne, tundus kõige lihtsam viis ümber toompea sõita. Tee võis ju pikk olla, aga vähemalt saime kindlalt kohale. Seejärel tuli minna tagasi vabaduse väljakule. Võtsime taas rahulikult. Natuke lõikasime läbi pargi ja saime rahulikult kohale. Panime rattad ära ja valmistusime rahulikult finishipunkti võtma.
Siis aga selgus, et asi polegi veel läbi. Finishipunkt oli küll sealsamas, aga lihtsalt nii kolme meetrti kõrguse platvormi peal ja sinna sai ainult mööda köit ronides. Oehhh. Seal olid mõned naiskonnad juba ees ronimas ja asi ei paistnud sugugi hea. Me siis aitasime eelmise võistkonna viimast liiget alt toetada ning asusime ise ronima. Meest natuke alt toestasin, aga tema läks kenasti üles. Poeg oleks ka ehk ise saanud, aga seljakott segas jalga päris lõpuni üles tõstmast, nii et mees lõpuosas aitas ta üles tõmmata. Ja siis oli minu kord... oehhh kuubis ma ütlen. Mingile maale sain ilusti, aga siis hakkasid ülekilod ja kondinõrkus ikka endast tugevalt märku andma. Lõpuks oligi nii, et mees võtta tugevalt mu ühe käe ümbert kinni ja tõstis mu puhtalt kättpidi üles. No vähemalt olen ma õige mehe valinud, kes minu ülekilodega probleemivabalt toime tuleb :)
Siis õnneks oli tõesti kõik. Võtsime punkti ära, istusime, jõime finishis olevat spordijooki ning komberdasime platvormilt alla. Andsime ära intervjuu kommentaatorile, laadisime SI pulgalt tulemused maha, komberdasime ratastega auto juurde ja sõitsime koju - õigemini küll Viimsisse tädi juurde, kelle pool see nädalavahetus viibinud olime. Isu oli hea ja uni oli hea.
Minul siiamaani kõik kohad valutavad. Ja kõige hullem on see, et pojal ei valuta midagi :)
Aga emotsioon on igati positiivne ja kui vähegi klapib, siis katsume järgmistel etappidel ka osaleda.
Tellimine:
Postitused (Atom)