Kõigepealt tuleks vist mainida, et olime vahepeal poolteist nädalat Iisraelis kultuurireisil (ilma lasteta seekord) ja ääretult muljeterikas reis oli. Päevad olid pikad ja tihedad ning õhtuti olid nii keha kui aju kui emotsioonikeskused nagu läbi klopitud. Igal juhul soovitan ja kui kunagi energiat üle jääb ja fotod ning muljed sorteeritud, siis ehk teeb sellest ka miski kokkuvõtva kommentaari (kuigi see vist tuleks umbes raamatu pikkune, kui tahta kõige eredamaid muljeid kirja panna - ning mitmeosalise romaani pikkune kui kõiki muljeid tahta kirja pana).
Aga et siis vahepeal siia link laste leiust, mida nad täna mulle demonstreerisid. Tegemist on internetipõhise karaokelaulmise keskkonnaga, mis lisaks niisama kaasaüürgamise võimaluse andmisele annab sulle koguaeg ka märku, kas sa laulad liiga kõrgelt, liiga madalalt või saad juhuslikult mõnikord pihta ka asjale. Ning neile, kellele meeldib võistlusmoment, võiks istuda "duelli" variant, kus saad (teisele vastava väljakutsega lingi saatnuna) kahekesi samaaegselt eraldi arvutite taga sama laulu üürata ning arvuti peab arvet, kumb paremini (täpsemini) laulab ja annab selle järgi punkte.
Laule on seal väga palju ja laia skoobiga - minusugusele vanakesele meeldivatest vanadest ballaadidest kuni Gangam Style'ni välja (mida ma täna pojaga võidu laulda üritasin - väga meeleolukas üritus oli igatahes... hea tuju pikaks ajaks garanteeritud... proovige ka...ja andke teada, mis skoor tuli...).
Sait ise järgmine:
http://www.karaokeparty.com
Põhiasjad tasuta (internet hellitab inimesed ikka ära - eksole) ning võimalusel saab alati ka ennast tasuliseks upgradeda... aga meile piisab tasuta variandis uudistamist küll ja küll.
Kuvatud on postitused sildiga õppematerjal. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga õppematerjal. Kuva kõik postitused
reede, 22. märts 2013
reede, 14. detsember 2012
Ülilahe ajakiri
Ma juba pikemat aega - no see tähendab ajast, kui see ajakiri turule tuli - olen siiralt imetlenud "Imeline Ajalugu" ajakirja. Nende sõsarake "Imeline Teadus" on ka ülilahe, aga ma pean tunnistama, et vastu ootusi mulle meeldib see ajaloo oma isegi enam. Ja no tänagi. Sai ta siis vanni kaasa võetud, et rahulikult oleks aega lugeda. Ja lugeda oli. Pikk seeria oli pühendatud Lutherile ja katoliiklaste ning protestantide vastuseisule. Jah, ma olin kunagi koolis sellest ilmselt õppinud ning eks ikka teadsin, et Iirimaal suured konfliktid selle tõttu, aga ausaltöeldes tuleb siin tunnistada siiski oma täielikku ignorantsust antud teemal. Või noh, nüüd on õigem öelda, et varasemat ignorantsust. Sest see teema oli antud numbris nii hästi ja kaasahaaravalt lahti kirjutatud - alates Lutherist endast, jätkates 30-aastase üle-Euroopalise sõjaga ning lõpetades Lutheri algatuste mõjust terve Euroopa arengule ja inimeste igapäevaelule. Palju põnevam oli kui ma oleks osanud arvata. Oleks enne teadnud, oleks juba varem selle kohta rohkem uurinud :)
Ja tegelikult on see ajakiri otsast lõpuni huvitavaid asju täis.
No ja loomulikult sokutan ma seda ikka lastele ka alati nina alla. Tütar veel väga huvi ei tunne, aga poeg on täitsa pikalt sealt asju uurinud ja lugenud küll juba.
Ja (kahjuks) ei saa ma sentigi nende müügitulust, nii et täiesti tasuta promo teen siin praegu.
Ja kui ma raatsin, siis kirjutan homme maailma kõige halvemast esseest, mis ma suutsin ühe õppeiane jaoks kokku kirjutada. St ma ise nii halvasti ei arvakski, aga selles aines oli süsteem, kus kaastudengite töid tuli ka hinnata ja täna siis nägin hinnanguid oma tööle. Nutune värk. Ega ma täispunkte ei oleks ise ka endale andnud (osadele teistele ikka andsin), aga nii halvasti ma tegelikult sellest asjast ka ei arvanud. Nüüd siin sügangi kukalt, et kas mina ei saa asjale pihta ja tegelt ongi nii kehv see essee või ei saa need kaks kaastudengit päris asjale pihta ja tegelt ikka nii kehva ei ole. No eks ootan homsed õppejõu võimalikud kommentaarid ka ära ja siis vaatan, kas lähen nurka pisaraid valama (nojah - arvestades, et need kehvad hinnagud mind ootamatult vähe morjendasid, siis ilmselt mitte).
Ja tegelikult on see ajakiri otsast lõpuni huvitavaid asju täis.
No ja loomulikult sokutan ma seda ikka lastele ka alati nina alla. Tütar veel väga huvi ei tunne, aga poeg on täitsa pikalt sealt asju uurinud ja lugenud küll juba.
Ja (kahjuks) ei saa ma sentigi nende müügitulust, nii et täiesti tasuta promo teen siin praegu.
Ja kui ma raatsin, siis kirjutan homme maailma kõige halvemast esseest, mis ma suutsin ühe õppeiane jaoks kokku kirjutada. St ma ise nii halvasti ei arvakski, aga selles aines oli süsteem, kus kaastudengite töid tuli ka hinnata ja täna siis nägin hinnanguid oma tööle. Nutune värk. Ega ma täispunkte ei oleks ise ka endale andnud (osadele teistele ikka andsin), aga nii halvasti ma tegelikult sellest asjast ka ei arvanud. Nüüd siin sügangi kukalt, et kas mina ei saa asjale pihta ja tegelt ongi nii kehv see essee või ei saa need kaks kaastudengit päris asjale pihta ja tegelt ikka nii kehva ei ole. No eks ootan homsed õppejõu võimalikud kommentaarid ka ära ja siis vaatan, kas lähen nurka pisaraid valama (nojah - arvestades, et need kehvad hinnagud mind ootamatult vähe morjendasid, siis ilmselt mitte).
reede, 7. detsember 2012
Interneti abil füüsikuks
Ma ise veel ei ole kõike läbi lugenud :) aga selline tore blogi nagu Science Panorama on kokku korjanud erinevate füüsika valdkondade alaste õppematerjalide linke. Ei ole tuhandeid - välja on sorditud komplekt parimaid ilma kordusteta. Pidavat katma kõik põhivaldkonnad ära. Nii et kes tahab saada isehakanud füüsikuks - hakake aga otsast ennast läbi närima. Mul täitsa näpud sügelevad selle järgi, et ise läbi närima hakata...
Top Links: How to become a Physicist?
Top Links: How to become a Physicist?
kolmapäev, 14. november 2012
Universumi ja elu lugu ühe minutiga
Üks väga lahe video universumi sünnist, elu arengust ja inimkonna tekkest ja see kõik väga kiirkerimises ning visuaalselt võimsalt.
Our Story in 1 Minute
Ja selle loo kokkupanijal, "melodysheep" nimelisel youtuberil on teisigi väga lahedaid asju üles pandud. Tasub uurimist. Tal seal näiteks seeria "Symphony of Science", kuhu on kokku miksinud teadusalast infot lauluna jne.
Our Story in 1 Minute
Ja selle loo kokkupanijal, "melodysheep" nimelisel youtuberil on teisigi väga lahedaid asju üles pandud. Tasub uurimist. Tal seal näiteks seeria "Symphony of Science", kuhu on kokku miksinud teadusalast infot lauluna jne.
teisipäev, 18. september 2012
Pojalt esimene arvutiprogramm
Täna siis oli see tähtsündmus, kui poeg täitsa iseseisvalt ja ilma igasuguse minupoolse abita arvutiprogrammi kirjutas. Aitäh ei tule öelda üldsegi mitte mulle, vaid hoopis Khani Akadeemiale ning nende interaktiivsele programmeerimise keskkonnale, kus nii mõnusaks on tehtud programmide näppimine.
Ühesõnaga täna sai poeg ülesandeks natuke Khani Akadeemiast matemaatikat teha ja siis boonuseks lubaduse, et pärast seda võib programmide osa ka näppida. Ainuke tingimus oli, et midagi peab ise ka näppima, et saaks oma profiili alla oma programmina salvestada (ja mina saaks seega hiljem vaadata, et mis sai tehtud).
Pojale ülesanded kätte antud istusin tütrega koos tema arvuti taha, et teda Khani Akadeemias matemaatikaga toimetamisel aidata. Nendega ongi nii, et pojale meeldib teha iseseisvalt ja tütrele meeldib teha koos minuga. Erinevad inimesed ja erinevad lähenemised - eks see koduõppe võlu olegi, et saab nende inimeste ja iseärasustega arvestada.
Täna vaatasime tütrega statistikale otsa - algusosa on see erinevate tabelite ja graafikute lugemise ehk arusaamise oskus. Vaikselt seal uurisime ja arutasime ning tegime juba harjutusi kui äkitselt rõõmust särav poeg meie juurde tuli ja teatas, et ta tegi ise programmi.
Läksime minu konto alt vaatama ja seal see oligi - täiesti nullist ise tehtud programm. Nii lahe! Ta oli värvinud ära tausta, määranud loodavate objektide värvi ning teinud kaks nelinurka ja kolmurga, mis olid kenasti ekraanile kombinatsioonis paigutatud. Kohapeal koos vaatasime järele kuidas teksti juurde kirjutada ning siis täiendas oma programmi ka esimese programmi jaoks kohustusliku väljundtekstiga "Hello World". Väga-väga lahe ja kõige lahedam on see, kui elevil ta ise sellest kõigest on.
Siis läksin mina põnni magama panema ja kui tagasi tulin (kuulsin jah vahepeal veel jalgade müdinat), siis oli mul ekraanil juba järgmine tema tehtud programm. Nelinurkadest ja kolmnurkadest oli väga kena maja tehtud - katuse, akende, ukse ja isegi et ukselingiga :). Majal oli peal silt "Shop" ning ekstra minu jaoks oli alla kirjutatud tekst "Jah emme mina tegin selle!!! :D". Superlahe üllatus.
Nii et programmeerimine on alanud ning poeg ei pea enam ootama selle taga, et minul oleks mahti temaga maha istuda ja koos vaadata, vaid ta saab iseseisvalt toimetada Khani Akadeemia toel. Super, ma ütlen!
Ühesõnaga täna sai poeg ülesandeks natuke Khani Akadeemiast matemaatikat teha ja siis boonuseks lubaduse, et pärast seda võib programmide osa ka näppida. Ainuke tingimus oli, et midagi peab ise ka näppima, et saaks oma profiili alla oma programmina salvestada (ja mina saaks seega hiljem vaadata, et mis sai tehtud).
Pojale ülesanded kätte antud istusin tütrega koos tema arvuti taha, et teda Khani Akadeemias matemaatikaga toimetamisel aidata. Nendega ongi nii, et pojale meeldib teha iseseisvalt ja tütrele meeldib teha koos minuga. Erinevad inimesed ja erinevad lähenemised - eks see koduõppe võlu olegi, et saab nende inimeste ja iseärasustega arvestada.
Täna vaatasime tütrega statistikale otsa - algusosa on see erinevate tabelite ja graafikute lugemise ehk arusaamise oskus. Vaikselt seal uurisime ja arutasime ning tegime juba harjutusi kui äkitselt rõõmust särav poeg meie juurde tuli ja teatas, et ta tegi ise programmi.
Läksime minu konto alt vaatama ja seal see oligi - täiesti nullist ise tehtud programm. Nii lahe! Ta oli värvinud ära tausta, määranud loodavate objektide värvi ning teinud kaks nelinurka ja kolmurga, mis olid kenasti ekraanile kombinatsioonis paigutatud. Kohapeal koos vaatasime järele kuidas teksti juurde kirjutada ning siis täiendas oma programmi ka esimese programmi jaoks kohustusliku väljundtekstiga "Hello World". Väga-väga lahe ja kõige lahedam on see, kui elevil ta ise sellest kõigest on.
Siis läksin mina põnni magama panema ja kui tagasi tulin (kuulsin jah vahepeal veel jalgade müdinat), siis oli mul ekraanil juba järgmine tema tehtud programm. Nelinurkadest ja kolmnurkadest oli väga kena maja tehtud - katuse, akende, ukse ja isegi et ukselingiga :). Majal oli peal silt "Shop" ning ekstra minu jaoks oli alla kirjutatud tekst "Jah emme mina tegin selle!!! :D". Superlahe üllatus.
Nii et programmeerimine on alanud ning poeg ei pea enam ootama selle taga, et minul oleks mahti temaga maha istuda ja koos vaadata, vaid ta saab iseseisvalt toimetada Khani Akadeemia toel. Super, ma ütlen!
pühapäev, 10. juuni 2012
Koduõpe ja ülikool
Paljud inimesed muretsevad, et kas koduõppel ikka saab piisavalt hea hariduse, et selle pealt ülikooli minna.
Seda olen ka varem maininud, aga siin siis veel üks artikkel sellest, kuidas uuringute andmetel on koduõppelapsed väga hästi ülikooliks ette valmistatud. Nende keskmised näitajad nii sissesaamise osas kui ülikoolis keskmiste hinnete osas on kõrgemad kui koolist tulnud noortel. Lisaks on nad ka sotsiaalsete oskuste poolest paremad. .
Ja see käib ka selliste koduõppelaste kohta, kes on ka keskkooli osa läbinud koduõppena. See hetkel Eestis seaduslik ei ole - meil on praegu koduõpe lubatud kuni üheksanda klassi lõpuni. Eks seegi ole edasiareng, sest veel mõni aeg tagasi oli koduõoe lubatud ainult kuuenda klassi lõpuni.
Aga tegelikult on maailmas käima liikumine, mida üldnimetajana kutsutakse "open source education"'iks. See tähendab, et ülikoolid üle kogu maailma teevad tasuta kättesaadavaks oma õppematerjale. Sealhulgas ka maailma tippülikoolid. Lisaks on tekkinud hulk liikumisi, mis ongi suunatud just sellisele "avatud õppematerjalide" loomisele. Nii et väga hea tahtmise juures on võimalik juba saada väga sügavaid teadmisi ilma konkreetsesse ülikooli astumata.
Üks koht, mis on antud teemale pühendunud on UnCollege ning nende linkide leheküljelt saab viiteid väga paljudele teistele kohtadele, kust erinevat õppematerjali kätte saab (sh Yale, Harvard, MIT, Stanford jne).
Nii et koduõppest saab väga edukalt minna ülikooli ning vaikselt on suund liikumas ka ülikoolitasemel "koduõppe" poole. Eks kaeme, mis sellest kõigest välja tuleb....
Seda olen ka varem maininud, aga siin siis veel üks artikkel sellest, kuidas uuringute andmetel on koduõppelapsed väga hästi ülikooliks ette valmistatud. Nende keskmised näitajad nii sissesaamise osas kui ülikoolis keskmiste hinnete osas on kõrgemad kui koolist tulnud noortel. Lisaks on nad ka sotsiaalsete oskuste poolest paremad. .
Ja see käib ka selliste koduõppelaste kohta, kes on ka keskkooli osa läbinud koduõppena. See hetkel Eestis seaduslik ei ole - meil on praegu koduõpe lubatud kuni üheksanda klassi lõpuni. Eks seegi ole edasiareng, sest veel mõni aeg tagasi oli koduõoe lubatud ainult kuuenda klassi lõpuni.
Aga tegelikult on maailmas käima liikumine, mida üldnimetajana kutsutakse "open source education"'iks. See tähendab, et ülikoolid üle kogu maailma teevad tasuta kättesaadavaks oma õppematerjale. Sealhulgas ka maailma tippülikoolid. Lisaks on tekkinud hulk liikumisi, mis ongi suunatud just sellisele "avatud õppematerjalide" loomisele. Nii et väga hea tahtmise juures on võimalik juba saada väga sügavaid teadmisi ilma konkreetsesse ülikooli astumata.
Üks koht, mis on antud teemale pühendunud on UnCollege ning nende linkide leheküljelt saab viiteid väga paljudele teistele kohtadele, kust erinevat õppematerjali kätte saab (sh Yale, Harvard, MIT, Stanford jne).
Nii et koduõppest saab väga edukalt minna ülikooli ning vaikselt on suund liikumas ka ülikoolitasemel "koduõppe" poole. Eks kaeme, mis sellest kõigest välja tuleb....
neljapäev, 7. juuni 2012
Ärijuhtimise bestseller soovitab vabaõpet (ehk unschoolingut)
Lõpetasin äsja ühe väga põneva ja mõtlemapaneva raamatu lugemise. Raamatuks on Daniel H. Pink'i "Liikumapanev jõud". Kust ma võtan õiguse seda bestselleriks nimetada... aga sellesama just antud lingi alt toodud teksti pärast, mis ütleb järgmist.
„Liikumapanev jõud“ on New York Timesi, BusinessWeeki , Wall Street Journali, Boston Globe’i , Los Angeles Timesi, Washington Posti, San Francisco Chronicle’i, Publishers Weekly bestseller. Amazon.com ja Fast Company valisid selle aasta äriraamatuks.
Et siis päris hea raamat, kas pole nii... Ja tegelikult ka... on tõesti ääretult hea raamat. Räägib inimeste sisemisest motivatsioonist - kuidas seda toetada ja mis seda hävitab. Põhineb kõik asjalike inimeste asjalikel teaduslikel uuringutel.
Animeeritud lühikokkuvõte ühest autori kõnest antud teemal saab vaadata siit (mulle jätkuvalt meeldivad RSA animeeritud kõned).
Keskendub raamat peamiselt ärimaailmale ja seal kasutatavale preemiate süsteemile. Aga üks sektsioon raamatust on pühendatud ka laste arengule ja koolile.
Paar lõiku raamatust selle kohta.
"... Aga kahjuks on ka siin - täpselt nagu äris - ebakõla selle vahel, mida teaduses teatakse ja mida koolides tehakse. Teadus teab, et kui lubate koolieelikule pildi joonistamise eest ahvatleva auhinna, siis tõenäoliselt joonistab ta teile küll pildi, kuid kaotab seejärel joonistamise vastu igasuguse huvi. Ometi liiguvad paljud koolid isegi sellise tõestusmaterjali olemasolul vales suunas, olgugi et maailma majanduses vajatakse järjest rohkem mitterutiinsete, loominguliste, konteptuaalsete võimetega inimesi. Koolid panevad ülisuurt rõhku rutiinile, õigetele vastustele ja standardsusele. Lisaks loobivad nad kilode kaupa "kui-nii-siis-naa" preemiaid - raamatute lugemise eest pitsa, kooli kohaleilmumise eest iPod, kontrolltööde heade tulemuste eest sularaha jne. Me sunnime õpilasi alluma, selle asemel et innustada neid huvituma."
ja siis järgmine lõik (märkuseks et unschoolingut tõlgitakse eesti keelde kui vabaõpet)
"Võtke eeskuju vabaõppest.
Ühendriikides on viimase kahekümne aasta jooksul märkimisväärselt populaarsust kogunud koduõppe liikumine. Selle sees on kõige hoogsam olnud aga vabaõppe liikumine. Vabaõppe puhul ei järgi perekonnad tavapärast õppeprogrammi, vaid lasevad oma lapsel avastada ja õppida seda, mis teda huvitab. Vabaõppe liikumine on üks esimesi kasvatusmeetodeid, kus kasutatakse I-tüüpi lähenemist. See edendab iseseisvust, lubades lastel ise otsustada, mida ja kuidas nad õpivad. Samuti edendab see meisterlikkust, kuna lapsed võivad veeta neid huvitava teema juures nii palju aega, kui ise tahavad, ja minna nii sügavuti, kui soovivad. Isegi kui vabaõpe ei sobi teile või teie lastele, saate sellest haridusuuendusest siiski mõndagi kõrva taha panna. Alustuseks lugege John Taylor Gatto vapustavat raamatut "Dumbing Us Down" või visake pilk peale Home Education Magazine'ile ja selle veebiväljaandele. Seejärel uurige veel mõnda paljudest vabaõppe veebilehtedest. Rohkem informatsiooni aadressidel www.homeedmag.com, www.unschooling.com ja www.sandradodd.com/unschooling."
Noh... mist te selle peale kostate... ah.. :)
Lisaks annab ta hulga linke huvitavate koolide kohta, mis teevad asju teistmoodi kui tavalised koolid. Need lingid on järgmised (ma ise pole ka veel jõudnud kõiki läbi uurida, nii et hea siia omale checklistiks panna).
* Big Picture Learning. www.bigpicture.org (raamatu autor kuulub ka selle organisatsiooni juhtkonda)
* Sudbury Valley kool. www.sudval.org
* The Tinkering School. www.tinkeringschool.com
* Puget Soundi kogukonnakool. www.pscs.org
* Montessori koolid, Reggio Emilia õppimisfilosoofia ning waldorfkoolid. www.montessori-ami.org, www.montessori.org, www.amshq.org, www.reggioalliance.org ja www.whywaldorfworks.org
Lisaks antud raamatule oil just äsja Postimehes üks väga põnev artikkel õppimisest ja õpetamisest. Mare Taagepera kirjutab seal avastusõppest. Soovitan lugeda nii seda artiklit ennast kui ka seal viidatud Avastustee lehekülge, mis Eestis avastusõppega tegeleb.
Nii et lugemist ja uurimist jagub :)
„Liikumapanev jõud“ on New York Timesi, BusinessWeeki , Wall Street Journali, Boston Globe’i , Los Angeles Timesi, Washington Posti, San Francisco Chronicle’i, Publishers Weekly bestseller. Amazon.com ja Fast Company valisid selle aasta äriraamatuks.
Et siis päris hea raamat, kas pole nii... Ja tegelikult ka... on tõesti ääretult hea raamat. Räägib inimeste sisemisest motivatsioonist - kuidas seda toetada ja mis seda hävitab. Põhineb kõik asjalike inimeste asjalikel teaduslikel uuringutel.
Animeeritud lühikokkuvõte ühest autori kõnest antud teemal saab vaadata siit (mulle jätkuvalt meeldivad RSA animeeritud kõned).
Keskendub raamat peamiselt ärimaailmale ja seal kasutatavale preemiate süsteemile. Aga üks sektsioon raamatust on pühendatud ka laste arengule ja koolile.
Paar lõiku raamatust selle kohta.
"... Aga kahjuks on ka siin - täpselt nagu äris - ebakõla selle vahel, mida teaduses teatakse ja mida koolides tehakse. Teadus teab, et kui lubate koolieelikule pildi joonistamise eest ahvatleva auhinna, siis tõenäoliselt joonistab ta teile küll pildi, kuid kaotab seejärel joonistamise vastu igasuguse huvi. Ometi liiguvad paljud koolid isegi sellise tõestusmaterjali olemasolul vales suunas, olgugi et maailma majanduses vajatakse järjest rohkem mitterutiinsete, loominguliste, konteptuaalsete võimetega inimesi. Koolid panevad ülisuurt rõhku rutiinile, õigetele vastustele ja standardsusele. Lisaks loobivad nad kilode kaupa "kui-nii-siis-naa" preemiaid - raamatute lugemise eest pitsa, kooli kohaleilmumise eest iPod, kontrolltööde heade tulemuste eest sularaha jne. Me sunnime õpilasi alluma, selle asemel et innustada neid huvituma."
ja siis järgmine lõik (märkuseks et unschoolingut tõlgitakse eesti keelde kui vabaõpet)
"Võtke eeskuju vabaõppest.
Ühendriikides on viimase kahekümne aasta jooksul märkimisväärselt populaarsust kogunud koduõppe liikumine. Selle sees on kõige hoogsam olnud aga vabaõppe liikumine. Vabaõppe puhul ei järgi perekonnad tavapärast õppeprogrammi, vaid lasevad oma lapsel avastada ja õppida seda, mis teda huvitab. Vabaõppe liikumine on üks esimesi kasvatusmeetodeid, kus kasutatakse I-tüüpi lähenemist. See edendab iseseisvust, lubades lastel ise otsustada, mida ja kuidas nad õpivad. Samuti edendab see meisterlikkust, kuna lapsed võivad veeta neid huvitava teema juures nii palju aega, kui ise tahavad, ja minna nii sügavuti, kui soovivad. Isegi kui vabaõpe ei sobi teile või teie lastele, saate sellest haridusuuendusest siiski mõndagi kõrva taha panna. Alustuseks lugege John Taylor Gatto vapustavat raamatut "Dumbing Us Down" või visake pilk peale Home Education Magazine'ile ja selle veebiväljaandele. Seejärel uurige veel mõnda paljudest vabaõppe veebilehtedest. Rohkem informatsiooni aadressidel www.homeedmag.com, www.unschooling.com ja www.sandradodd.com/unschooling."
Noh... mist te selle peale kostate... ah.. :)
Lisaks annab ta hulga linke huvitavate koolide kohta, mis teevad asju teistmoodi kui tavalised koolid. Need lingid on järgmised (ma ise pole ka veel jõudnud kõiki läbi uurida, nii et hea siia omale checklistiks panna).
* Big Picture Learning. www.bigpicture.org (raamatu autor kuulub ka selle organisatsiooni juhtkonda)
* Sudbury Valley kool. www.sudval.org
* The Tinkering School. www.tinkeringschool.com
* Puget Soundi kogukonnakool. www.pscs.org
* Montessori koolid, Reggio Emilia õppimisfilosoofia ning waldorfkoolid. www.montessori-ami.org, www.montessori.org, www.amshq.org, www.reggioalliance.org ja www.whywaldorfworks.org
Lisaks antud raamatule oil just äsja Postimehes üks väga põnev artikkel õppimisest ja õpetamisest. Mare Taagepera kirjutab seal avastusõppest. Soovitan lugeda nii seda artiklit ennast kui ka seal viidatud Avastustee lehekülge, mis Eestis avastusõppega tegeleb.
Nii et lugemist ja uurimist jagub :)
kolmapäev, 30. mai 2012
Toredaid nuputamise vihikuid
Praegu siin tegeleme tütrega matemaatika kordamisega (seda siis tavakooli töövihiku abil). Peamiselt oleme tegelenud korrutamisega (ja jagamine on omajärge ootamas). Sirvisime töövihiku ka lõpuni läbi, et näha, mis teemad meid veel ootamas on. Peamiselt siis veel tulemas kahe- ja kolmekohaliste arvudega liitmine-lahutamine.
Selle peale rabas tütar rõõmuga riiulist nuputamise vihiku (kunagi kingiks saadud), kus on sees just kahe- ja kolmekohaliste arvudega liitmine ning põhimõte selles, et terve leht on suur pilt, kust on tükid puudu. Tüki asemel on tehe. Kaasas on leht puuduvate tükkide/kleepsudega, millel on peal vastus. Nii siis saab kolm asja korraga - kokku panna puslet (tütre üks lemmiktegevusi), tegeleda kleepimisega (samuti üks lemmiktegevusi, vaat et veel lemmikum kui eelmine) ning arvutada (noh, seda võib ju ka teha... kui lõbusalt saab).
Ja nii ta siis usinasti arvutas-otsis-lõikus-ja-kleepis. Poeg vaatas nukra näoga pealt (oma murdude kordamise tagant, eesti keelega saime just ühele poole temaga) ning küsis, miks tema ei saa seda teha...
Läksingi siis netti ja otsisin üles, kust seda vihikut ja tema kaaslasi saaks... tagakaanel oli kirjas, et samasuguseid on veel lahutamise, korrutamise ja jagamise jaoks ka, "Õpime arvutama" sarja nime all. Mõlemad lapsed väitsid õhinal, et neid nad teeks hea meelega.
Ja leidsingi üles... taas üks tore koht, mida varem ei teadnud... Kumapood on see koht, ja tegu siis sama asutusega, mis annab ristsõnu välja. Lisaks neil seal "Raamatute" all ka hulk erinevaid muid asju... need meie lemmikud olid sektsioonis "Tegelusvihikud" ja sealt sai nii muudki lahedat leitud - nummerdatud punktide järgi joonistamine, labürintidest teede otsimine, ruutude järgi joonistamine ja igast muid nuputamisasju, mis lastele väga meeldivad. Asjad maksavad enamasti 1 euro kandis - mõni rohkem, mõni vähem. Nii et pole ka midagi väga hullu. Tellisin sealt meile kohe suure portsu ja igat asja loomulikult kaks - selge see, et mõlemad tahavad ise teha. Saaks muidugi ka koopiamasinaga koopiaid teha, aga ei viitsi sellega mässama hakata.
Nii et kui paar kirjatükki tagasi sai räägitud päikeselise suve jaoks ettevalmistumisest, siis nüüd tegeleme ka suve vihmasema poole jaoks ettevalmistumisega :)
Lapsed igatahes väitsid, et nad suvel lahendaks rõõmuga selliseid asju. Jutuks tuli see küll läbi selle, et leidsin laste õppeasju sorteerides liitmise-lahutamise vastuste järgi värvimise lehti ja nad arvasid, et teeksid neid meeleldi suvel. Poeg lausa teatas, et ta on varasematel suvedel aeg-ajalt vanu töövihikuid üle vaadanud ja sealt tegemata ülesandeid lahendanud... no ja sisuliselt ongi ju ka kooli töövihikud "nuputamisevihikud", kuigi sageli natukene igavamad kahjuks, kui muud müüdavad nuputamiseasjad. Aga oma lahedad pärlülesandeid on ka seal, nii et täitsa võib ka neid igavuse peletamiseks aeg-ajalt kasutada :)
Selle peale rabas tütar rõõmuga riiulist nuputamise vihiku (kunagi kingiks saadud), kus on sees just kahe- ja kolmekohaliste arvudega liitmine ning põhimõte selles, et terve leht on suur pilt, kust on tükid puudu. Tüki asemel on tehe. Kaasas on leht puuduvate tükkide/kleepsudega, millel on peal vastus. Nii siis saab kolm asja korraga - kokku panna puslet (tütre üks lemmiktegevusi), tegeleda kleepimisega (samuti üks lemmiktegevusi, vaat et veel lemmikum kui eelmine) ning arvutada (noh, seda võib ju ka teha... kui lõbusalt saab).
Ja nii ta siis usinasti arvutas-otsis-lõikus-ja-kleepis. Poeg vaatas nukra näoga pealt (oma murdude kordamise tagant, eesti keelega saime just ühele poole temaga) ning küsis, miks tema ei saa seda teha...
Läksingi siis netti ja otsisin üles, kust seda vihikut ja tema kaaslasi saaks... tagakaanel oli kirjas, et samasuguseid on veel lahutamise, korrutamise ja jagamise jaoks ka, "Õpime arvutama" sarja nime all. Mõlemad lapsed väitsid õhinal, et neid nad teeks hea meelega.
Ja leidsingi üles... taas üks tore koht, mida varem ei teadnud... Kumapood on see koht, ja tegu siis sama asutusega, mis annab ristsõnu välja. Lisaks neil seal "Raamatute" all ka hulk erinevaid muid asju... need meie lemmikud olid sektsioonis "Tegelusvihikud" ja sealt sai nii muudki lahedat leitud - nummerdatud punktide järgi joonistamine, labürintidest teede otsimine, ruutude järgi joonistamine ja igast muid nuputamisasju, mis lastele väga meeldivad. Asjad maksavad enamasti 1 euro kandis - mõni rohkem, mõni vähem. Nii et pole ka midagi väga hullu. Tellisin sealt meile kohe suure portsu ja igat asja loomulikult kaks - selge see, et mõlemad tahavad ise teha. Saaks muidugi ka koopiamasinaga koopiaid teha, aga ei viitsi sellega mässama hakata.
Nii et kui paar kirjatükki tagasi sai räägitud päikeselise suve jaoks ettevalmistumisest, siis nüüd tegeleme ka suve vihmasema poole jaoks ettevalmistumisega :)
Lapsed igatahes väitsid, et nad suvel lahendaks rõõmuga selliseid asju. Jutuks tuli see küll läbi selle, et leidsin laste õppeasju sorteerides liitmise-lahutamise vastuste järgi värvimise lehti ja nad arvasid, et teeksid neid meeleldi suvel. Poeg lausa teatas, et ta on varasematel suvedel aeg-ajalt vanu töövihikuid üle vaadanud ja sealt tegemata ülesandeid lahendanud... no ja sisuliselt ongi ju ka kooli töövihikud "nuputamisevihikud", kuigi sageli natukene igavamad kahjuks, kui muud müüdavad nuputamiseasjad. Aga oma lahedad pärlülesandeid on ka seal, nii et täitsa võib ka neid igavuse peletamiseks aeg-ajalt kasutada :)
reede, 11. mai 2012
Iga päev on pidupäev
Kas te teadsite, et täna, 11. mai on "Söö mida tahad püha" ning "Pusle püha", homme on "Goofy sünnipäev" ja esmaspäeval on "Hull päev"....
Ühesõnaga.. tegelt mitme sõnaga... väga mitmega... maailmas (eriti Ameerikas) on igal päeval (ja igal kuul ja igal nädalal) väga mitmeid erinevaid pühasid, mida tähistada. Üheks kohaks, kust osasid neist piiluda saab on leht Holidays for Every Day.
Kuidas see on seotud koduõppega? Aga sedasi, et leidsin internetiavarustest ühe blogijutu, mis räägib emast, kes korraldabki oma koduõpet nende igapäevaste pühade alusel. Jutt ise on siin (inglise keeles).
Ta valib välja nädalaks mõned pühad - otsib kokku nende jaoks kokkusobivad raamatud ja internetiavaruste info ning nii nad siis koos uurivadki maailma igapäevases pühademeeleolus.
Kõlas tohutult lahedalt ja kui vaadata neid pühade nimekirju seal kalendrites, siis valikutest puudu ei tule.
Ma kindlasti kavatsen seda ära proovida. Hea on muidugi võimalikult palju otsida igast eesti pühasid, aga tegelikult ei ole suurt tähtsust, kes ja kus selle püha väja on kuulutanud. Asi on lihtsalt selles, et tegu on suure ideepangaga, mis paneb mõtte ja fantaasia erinevates suundades tööle.
Ma küll olen muidugi viimasel ajal aru saanud, et puhtal kujul unschoolingut ma põnni kõrvalt teha ei saa. See nõuab ikka väga tihedat kontakti ja tegelemist... aga mul hetkel läheb väga suur energia ja tegelus põnni peale ära. Nii et me siin oleme lastega kokku leppinud, et õppekava osas jätkame igapäevase perioodiõppe süsteemiga. Seda küll võimalikult rahulikus ja vabas vormis - koos arutame ja vaatame. Ei rõhu kirjalikule tööle (kuigi vajadusel loomulikult ikka teeme kirjalikult ka) ja mingeid teste loomulikult ei tee. See vist on omaette teema, millest kunagi kirjutama peaks - nimelt testide ja kontrolltööde mõttetusest individuaalõppes. Aga noh - tegelt see eelmine lause ütles ilusti kogu asja mõtte ära :)
Aga unschoolingust niipalju, et kuigi õppekava asju jätkame igapäevase "kodukooliga", siis vaikselt-vaikselt muudkui liigume ja areneme selle kõrvalt unschoolingu põhimõtte järgi lastele huvipakkuvate põnevate teemade kaudu. Ja selline kummaliste tähtpäevade tähistamine sobib väga hästi sellesse ritta - seni, kuni see lastele huvi pakub.
Ühesõnaga.. tegelt mitme sõnaga... väga mitmega... maailmas (eriti Ameerikas) on igal päeval (ja igal kuul ja igal nädalal) väga mitmeid erinevaid pühasid, mida tähistada. Üheks kohaks, kust osasid neist piiluda saab on leht Holidays for Every Day.
Kuidas see on seotud koduõppega? Aga sedasi, et leidsin internetiavarustest ühe blogijutu, mis räägib emast, kes korraldabki oma koduõpet nende igapäevaste pühade alusel. Jutt ise on siin (inglise keeles).
Ta valib välja nädalaks mõned pühad - otsib kokku nende jaoks kokkusobivad raamatud ja internetiavaruste info ning nii nad siis koos uurivadki maailma igapäevases pühademeeleolus.
Kõlas tohutult lahedalt ja kui vaadata neid pühade nimekirju seal kalendrites, siis valikutest puudu ei tule.
Ma kindlasti kavatsen seda ära proovida. Hea on muidugi võimalikult palju otsida igast eesti pühasid, aga tegelikult ei ole suurt tähtsust, kes ja kus selle püha väja on kuulutanud. Asi on lihtsalt selles, et tegu on suure ideepangaga, mis paneb mõtte ja fantaasia erinevates suundades tööle.
Ma küll olen muidugi viimasel ajal aru saanud, et puhtal kujul unschoolingut ma põnni kõrvalt teha ei saa. See nõuab ikka väga tihedat kontakti ja tegelemist... aga mul hetkel läheb väga suur energia ja tegelus põnni peale ära. Nii et me siin oleme lastega kokku leppinud, et õppekava osas jätkame igapäevase perioodiõppe süsteemiga. Seda küll võimalikult rahulikus ja vabas vormis - koos arutame ja vaatame. Ei rõhu kirjalikule tööle (kuigi vajadusel loomulikult ikka teeme kirjalikult ka) ja mingeid teste loomulikult ei tee. See vist on omaette teema, millest kunagi kirjutama peaks - nimelt testide ja kontrolltööde mõttetusest individuaalõppes. Aga noh - tegelt see eelmine lause ütles ilusti kogu asja mõtte ära :)
Aga unschoolingust niipalju, et kuigi õppekava asju jätkame igapäevase "kodukooliga", siis vaikselt-vaikselt muudkui liigume ja areneme selle kõrvalt unschoolingu põhimõtte järgi lastele huvipakkuvate põnevate teemade kaudu. Ja selline kummaliste tähtpäevade tähistamine sobib väga hästi sellesse ritta - seni, kuni see lastele huvi pakub.
laupäev, 21. aprill 2012
Lahedad ja asjalikud videod
Leidsin mööda maailma (loe: internetti) ringituhlates ülilahedad animeeritud kõned. Midagi Onu Raivo jutupliiatsi taolist, aga mitte lastejutud, vaid väga asjalik informatsiooni maailma kohta, mis on illustreeritud väga laheda jooksvalt vastavalt teema arengule areneva koomiksilaadse joonistusega. Teemad ikkagi rohkem täiskasvanutele mõeldud, aga ka teismelistele kindlasti huvitavad - no sellistele teismelistele, kes maailma vastu huvi tunnevad.
Joonistused on ääretult lahedad ning teksti sisu on ääretult asjalik. Kokku ideaalne kombinatsioon paljudest teemadest omale kiire ülevaade saada. Rääkimata sellest, et visuaalsetele õppijatele igati meeldejäävam (ja mina olen igatahes visuaalne õppija - koolis ka jutustavates ainetes mõtlesin kontrolltöö ajal kõigepealt välja, mis leheküljel sellest juttu oli ja kus see koht paiknes vasakus/paremal/üleval/all.. ja siis sealt "lugesin" vastuse mõttes välja).
Kaks head kohta (temaatilist loomulikult), millest alustada on Sir Ken Robinsoni (vist TED kõne alusel) kõne Hariduse paradigmade muutmise kohta
RSA Animate - Changing Education Paradigms
ning Dan Pink'i kõne sellest, mis meid tegelikult motiveerib ja kuidas rahalised motiveerimised mingites olukorades hoopiski vastupidiseid tulemusi annavad
RSA Animate - Drive: The surprising truth about what motivates us
Soovitan igal juhul vaadata ja sealt edasi RSA animat märksõna alt youtube'st juba omale muid huvitavaid teemasid valida. Meelelahutus ja haridus käsikäes. Ahjaa.. pojaga oleme juba koos päris mitut videot vaadanud - et siis ühiskonnaõpetuse kõrgem level või :). Tütre jaoks hetkel veel on natuke liiga palju infot ja liiga keeruline, tema hiilib mingil hetkel vaikselt minema, kui pojaga mõnda vaatame jääme jälle.
Joonistused on ääretult lahedad ning teksti sisu on ääretult asjalik. Kokku ideaalne kombinatsioon paljudest teemadest omale kiire ülevaade saada. Rääkimata sellest, et visuaalsetele õppijatele igati meeldejäävam (ja mina olen igatahes visuaalne õppija - koolis ka jutustavates ainetes mõtlesin kontrolltöö ajal kõigepealt välja, mis leheküljel sellest juttu oli ja kus see koht paiknes vasakus/paremal/üleval/all.. ja siis sealt "lugesin" vastuse mõttes välja).
Kaks head kohta (temaatilist loomulikult), millest alustada on Sir Ken Robinsoni (vist TED kõne alusel) kõne Hariduse paradigmade muutmise kohta
RSA Animate - Changing Education Paradigms
ning Dan Pink'i kõne sellest, mis meid tegelikult motiveerib ja kuidas rahalised motiveerimised mingites olukorades hoopiski vastupidiseid tulemusi annavad
RSA Animate - Drive: The surprising truth about what motivates us
Soovitan igal juhul vaadata ja sealt edasi RSA animat märksõna alt youtube'st juba omale muid huvitavaid teemasid valida. Meelelahutus ja haridus käsikäes. Ahjaa.. pojaga oleme juba koos päris mitut videot vaadanud - et siis ühiskonnaõpetuse kõrgem level või :). Tütre jaoks hetkel veel on natuke liiga palju infot ja liiga keeruline, tema hiilib mingil hetkel vaikselt minema, kui pojaga mõnda vaatame jääme jälle.
kolmapäev, 29. veebruar 2012
Korrutamisest, jagamisest ja murdudest
Kirjutasin ühele küsimusele vastuseks pika jutu korrutamisest. Mõtlesin, et panen selle pisut täiendatud versioonina eraldi üles.
Matemaatika on väga loogiline asi, mis on reaalse eluga otseselt seotud. Ok, kõrgem matemaatika läheb juba pisut udusse oma konstruktsioonidega, aga ma räägin siin põhikooli matemaatikast ja selle algusosast.
Ja ka lapsele on matemaatika hea ja loogiline kui talle seda seletades ära näidata, kuidas asjad omavahel ja reaalse eluga seotud on. Isegi siis, kui lõpuks osa asju tuleb pähe tuupida (ntks korrutustabelit), on vaja, et asjade loogiline sisu selge oleks, siis on hea hiljem nende alustalade peale järgmisi kihte ehitada.
Mulle meeldib asju seletada alati nii, et teoreetiline termin oleks võimalikult hästi seotud reaalse loogilise tegevusega, mille abil laps siis sisu endale meelde tuletada saab, kui vaja on.
Korrutamine
Korrutamise puhul on sisuks see, et korrutamine näitab, mitu korda mingit asja/kogust võetud on.
Kõige lihtsam on lastele asju selgeks teha füüsiliselt. Näiteks võtad kausitäie tammetõrusid ja lusika, kuhu mahub peale näiteks kolm tõru. Siis hakkad koos lapsega vaatama, et võtad ühe korra lusikaga - saad kolm. Võtad teise korra lusikaga, saad kokku 3+3 ehk 6. Võtad kolmanda korra lusikaga, saad 3+3+3 ehk 9. Et siis lapsel füüsilise tegevuse käigus kinnistuks, et korrutamine tähendab seda, mitu korda sa asja võtad. Ei pea olema tammetõrud ja ei pea olema lusikas. Võivad olla pliiatsid ja lihtsalt peoga võtad (iga kord ikka sama arvu) jne jne.
Harjutamiseks võib lustlikumaid ülesandeid välja mõelda. "Kui oksal istub kuus lindu ja igal linnul on neli varvast, mitu varvast on kokku" jne jne. Ja alguses harjutamiseks on hea, kui on mingid füüsilised asjad, mille peal laps saab tehted üle kontrollida - tammetõrud, kastanid, oksad, kivikesed, pliiatsid vms. Las loeb neid sealt vajalikud kogused kokku ja kinnistab niimoodi arusaamist.
Aga siis kui laps lihtsalt küsib, võib vabalt talle ka lihtsalt vastuseid anda. Sest lõpuks tuleb korrutustabel mingis osas lihtsalt pähe õppida niikuinii. Lastele meeldib ka vanemaid "inspekteerida", nii et võib teha ringis küsimise mängu, kus järjest küsitakse üksteiselt tehteid. Erinevate osalejate taset arvestades muidugi.
Meil näiteks on see häda, et tütar on sellest "mitu korda võtad" sisust liiga hästi aru saanud ja pähetuupimise asemel vaikselt liidab arve. Väikeste arvude puhul on see ok, aga suuremate puhul läheb juba keeruliseks. Aga eks me siin vaikselt harjutame. Kuueni korrutamine on juba käpas. Kümnega on loogiline ning üheksaga korrutamise saab lihtsalt teha lahutamistehte abil. Nii et tegelikult tulebki õppida veel ainult 7 ja 8 variandid (kusjuures puudu on ju ainult nende omavahelised korrutised, sest muude numbritega tulemused on eelnevate nubritega seoses ju selgeks õpitud).
Ahjaa... väike nipp korrutamiste kohta, mida ühest neist korrutamise lehtedest nägin.
* 2ga korrutamine on hea teha liitmise teel (2*3=3+3=6)
* 4ga korrutamine on ka ok teha kaheastmelise liitmise teel (4*3= .... 3+3 = 6... 6+6 = 12)
* 3e ja 9ga korrutamisel saab tulemust osaliselt kontrollida ristsumma abil (27: 2+7=9 ehk jagub nii kolmega kui ka üheksaga)
* 5ga korrutamisel on loomulikult viimane number kas 0 või 5
* 9ga korrutamisel korruta 10ga (ehk pane null lõppu) ja lahuta üks kord arv maha tulemusest (9*3= 30-3=27).
Ja kaks eraldi nippi:
* 1234 ehk 12=3*4
* 5678 ehk 56=7*8
Jagamine
Jagamisel on väga hea loogiline nimetus, mis seda ka reaalse tegevusega seostab. Jagamine näitab, kuidas asjad on õiglaselt ja võrdselt ära jagatud.
Kui teil on kamba peale 6 kommi ja teid on kambas 3 last, kuidas tuleb kommid laste vahel ära jagada, et igaüks võrdselt komme saaks? Seda annab reaalselt järele teha.
Kui sul on 18 tera ning õues ootab 3 linnukest, kuidas terad ära jagada, et kõik linnud võrdselt teri saaks? Jällegi, teha asi füüsiliste asjadega läbi. Võtta mingid esemed, mis tähistavad neid, kelle vahel asju jagatakse (ehk linnukesi) ning teised esemed, mis tähistavad jagatavaid asju (ehk terasid). Ja las siis laps jaotab neid asju ning vaatab, kuidas õige saab. Niimoodi on hea teha tutvust ka jäägiga jagamise teemaga.
Jagamise võimalikkuse kontrollimiseks saab kasutada ära samasid põhimõtteid, mis olid toodud korrutamise juures: 3 ja 9 puhul ristsumma, 2 puhul paarisarv, 5 puhul 0 või 5 lõpus.
Murrud
Et kasutada terminile võimalikult ligilähedast seost, siis võtsime murdude õppimiseks aluseks shokolaadi tükkideks murdmise näite.
Sul on üks shokolaad ja sa murrad selle kuueks tükiks. Kaks tükki võtad endale. Ja seda näitabki murd 2/6. Alumine number annab murrule nime, ehk näitab, mitmeks tükiks asi on murtud. Ülemine number loeb kokku, mitu tükki sa endale võtsid.
Hea on see ka paberile välja joonistada või reaalselt shokolaadi tükkideks jaotada (siis saab küll magus õppetund olema :).
Murdude liitmine jätkub siit. Alguses olid võtnud 2 tükki. Pärast võtsid kolm tükki veel (samas shokolaadist). Ehk siis alguses oli 2/6 ja prast võtsid 3/6 juurde. Palju kokku tuli. Niimoodi visuaalselt vaadates, ütlevad lapsed kohe õige vastuse ära ja ei aja need murrud neid segadusse.
Lahutamine samamoodi: oli sul 5/6, nüüd tuli sõber ja andsid ühe tüki talle, ehk siis 1/6. Palju sulle alles jäi?
Murru nimetaja ja lugeja läbikorrutamine ühe ja sama arvuga. Seda on hea näidata joonisel või teha reaalsuses. Kui sul oli shokolaad murtud kuueks tükiks ja sinu käes oli 3 tükki. Nüüd murrad kõik shokolaadi tükid oakorda pooleks (ehk teed iga tüki kaheks). Sellega on nüüd kogu shokolaad jaotatud 12-ks tükiks (6*2) ja sinu käes on äkitselt 6 tükki (3*2). Samas on aga füüsiliselt shokolaad ikkagi sama suur kui enne ja sinu käes on sama suur hulk shokolaadi - see on lihtsalt väiksemates tükkides.
Murru taandamine on vastupidine tegu, kuigi seda on reaalsuses natuke raskem ette näidata. Aga põhimõte on sama, et kui me kõik olemasolevad tükid paneme kahekaupa kokku, siis saame vana murru tagasi.
Erinimeliste murdude juurde jõudes on oluline selgeks teha see, et kui erinevad shokolaadid on murtud eri suurustega tükkideks, siis me ei saa öelda, kui palju tükke meil on, sest murru nimi (ehk kogutükkide arv) on erinev. Ja esimene ülesanne on teha nii, et shololaadid oleks murtud samasuurteks tükkideks, siis saame alles neid tükke kokku panna või ära anda.
Hea on just see, kui joonis on pidevalt kõrval ja numbrite väärtused alguses väikesed. Siis saavad lapsed pildi pealt vaadates olukorrast loogiliselt aru ning oskavad seda paberil olevate numbritega seostada.
Matemaatika on väga loogiline asi, mis on reaalse eluga otseselt seotud. Ok, kõrgem matemaatika läheb juba pisut udusse oma konstruktsioonidega, aga ma räägin siin põhikooli matemaatikast ja selle algusosast.
Ja ka lapsele on matemaatika hea ja loogiline kui talle seda seletades ära näidata, kuidas asjad omavahel ja reaalse eluga seotud on. Isegi siis, kui lõpuks osa asju tuleb pähe tuupida (ntks korrutustabelit), on vaja, et asjade loogiline sisu selge oleks, siis on hea hiljem nende alustalade peale järgmisi kihte ehitada.
Mulle meeldib asju seletada alati nii, et teoreetiline termin oleks võimalikult hästi seotud reaalse loogilise tegevusega, mille abil laps siis sisu endale meelde tuletada saab, kui vaja on.
Korrutamine
Korrutamise puhul on sisuks see, et korrutamine näitab, mitu korda mingit asja/kogust võetud on.
Kõige lihtsam on lastele asju selgeks teha füüsiliselt. Näiteks võtad kausitäie tammetõrusid ja lusika, kuhu mahub peale näiteks kolm tõru. Siis hakkad koos lapsega vaatama, et võtad ühe korra lusikaga - saad kolm. Võtad teise korra lusikaga, saad kokku 3+3 ehk 6. Võtad kolmanda korra lusikaga, saad 3+3+3 ehk 9. Et siis lapsel füüsilise tegevuse käigus kinnistuks, et korrutamine tähendab seda, mitu korda sa asja võtad. Ei pea olema tammetõrud ja ei pea olema lusikas. Võivad olla pliiatsid ja lihtsalt peoga võtad (iga kord ikka sama arvu) jne jne.
Harjutamiseks võib lustlikumaid ülesandeid välja mõelda. "Kui oksal istub kuus lindu ja igal linnul on neli varvast, mitu varvast on kokku" jne jne. Ja alguses harjutamiseks on hea, kui on mingid füüsilised asjad, mille peal laps saab tehted üle kontrollida - tammetõrud, kastanid, oksad, kivikesed, pliiatsid vms. Las loeb neid sealt vajalikud kogused kokku ja kinnistab niimoodi arusaamist.
Aga siis kui laps lihtsalt küsib, võib vabalt talle ka lihtsalt vastuseid anda. Sest lõpuks tuleb korrutustabel mingis osas lihtsalt pähe õppida niikuinii. Lastele meeldib ka vanemaid "inspekteerida", nii et võib teha ringis küsimise mängu, kus järjest küsitakse üksteiselt tehteid. Erinevate osalejate taset arvestades muidugi.
Meil näiteks on see häda, et tütar on sellest "mitu korda võtad" sisust liiga hästi aru saanud ja pähetuupimise asemel vaikselt liidab arve. Väikeste arvude puhul on see ok, aga suuremate puhul läheb juba keeruliseks. Aga eks me siin vaikselt harjutame. Kuueni korrutamine on juba käpas. Kümnega on loogiline ning üheksaga korrutamise saab lihtsalt teha lahutamistehte abil. Nii et tegelikult tulebki õppida veel ainult 7 ja 8 variandid (kusjuures puudu on ju ainult nende omavahelised korrutised, sest muude numbritega tulemused on eelnevate nubritega seoses ju selgeks õpitud).
Ahjaa... väike nipp korrutamiste kohta, mida ühest neist korrutamise lehtedest nägin.
* 2ga korrutamine on hea teha liitmise teel (2*3=3+3=6)
* 4ga korrutamine on ka ok teha kaheastmelise liitmise teel (4*3= .... 3+3 = 6... 6+6 = 12)
* 3e ja 9ga korrutamisel saab tulemust osaliselt kontrollida ristsumma abil (27: 2+7=9 ehk jagub nii kolmega kui ka üheksaga)
* 5ga korrutamisel on loomulikult viimane number kas 0 või 5
* 9ga korrutamisel korruta 10ga (ehk pane null lõppu) ja lahuta üks kord arv maha tulemusest (9*3= 30-3=27).
Ja kaks eraldi nippi:
* 1234 ehk 12=3*4
* 5678 ehk 56=7*8
Jagamine
Jagamisel on väga hea loogiline nimetus, mis seda ka reaalse tegevusega seostab. Jagamine näitab, kuidas asjad on õiglaselt ja võrdselt ära jagatud.
Kui teil on kamba peale 6 kommi ja teid on kambas 3 last, kuidas tuleb kommid laste vahel ära jagada, et igaüks võrdselt komme saaks? Seda annab reaalselt järele teha.
Kui sul on 18 tera ning õues ootab 3 linnukest, kuidas terad ära jagada, et kõik linnud võrdselt teri saaks? Jällegi, teha asi füüsiliste asjadega läbi. Võtta mingid esemed, mis tähistavad neid, kelle vahel asju jagatakse (ehk linnukesi) ning teised esemed, mis tähistavad jagatavaid asju (ehk terasid). Ja las siis laps jaotab neid asju ning vaatab, kuidas õige saab. Niimoodi on hea teha tutvust ka jäägiga jagamise teemaga.
Jagamise võimalikkuse kontrollimiseks saab kasutada ära samasid põhimõtteid, mis olid toodud korrutamise juures: 3 ja 9 puhul ristsumma, 2 puhul paarisarv, 5 puhul 0 või 5 lõpus.
Murrud
Et kasutada terminile võimalikult ligilähedast seost, siis võtsime murdude õppimiseks aluseks shokolaadi tükkideks murdmise näite.
Sul on üks shokolaad ja sa murrad selle kuueks tükiks. Kaks tükki võtad endale. Ja seda näitabki murd 2/6. Alumine number annab murrule nime, ehk näitab, mitmeks tükiks asi on murtud. Ülemine number loeb kokku, mitu tükki sa endale võtsid.
Hea on see ka paberile välja joonistada või reaalselt shokolaadi tükkideks jaotada (siis saab küll magus õppetund olema :).
Murdude liitmine jätkub siit. Alguses olid võtnud 2 tükki. Pärast võtsid kolm tükki veel (samas shokolaadist). Ehk siis alguses oli 2/6 ja prast võtsid 3/6 juurde. Palju kokku tuli. Niimoodi visuaalselt vaadates, ütlevad lapsed kohe õige vastuse ära ja ei aja need murrud neid segadusse.
Lahutamine samamoodi: oli sul 5/6, nüüd tuli sõber ja andsid ühe tüki talle, ehk siis 1/6. Palju sulle alles jäi?
Murru nimetaja ja lugeja läbikorrutamine ühe ja sama arvuga. Seda on hea näidata joonisel või teha reaalsuses. Kui sul oli shokolaad murtud kuueks tükiks ja sinu käes oli 3 tükki. Nüüd murrad kõik shokolaadi tükid oakorda pooleks (ehk teed iga tüki kaheks). Sellega on nüüd kogu shokolaad jaotatud 12-ks tükiks (6*2) ja sinu käes on äkitselt 6 tükki (3*2). Samas on aga füüsiliselt shokolaad ikkagi sama suur kui enne ja sinu käes on sama suur hulk shokolaadi - see on lihtsalt väiksemates tükkides.
Murru taandamine on vastupidine tegu, kuigi seda on reaalsuses natuke raskem ette näidata. Aga põhimõte on sama, et kui me kõik olemasolevad tükid paneme kahekaupa kokku, siis saame vana murru tagasi.
Erinimeliste murdude juurde jõudes on oluline selgeks teha see, et kui erinevad shokolaadid on murtud eri suurustega tükkideks, siis me ei saa öelda, kui palju tükke meil on, sest murru nimi (ehk kogutükkide arv) on erinev. Ja esimene ülesanne on teha nii, et shololaadid oleks murtud samasuurteks tükkideks, siis saame alles neid tükke kokku panna või ära anda.
Hea on just see, kui joonis on pidevalt kõrval ja numbrite väärtused alguses väikesed. Siis saavad lapsed pildi pealt vaadates olukorrast loogiliselt aru ning oskavad seda paberil olevate numbritega seostada.
esmaspäev, 20. veebruar 2012
3D action arvutimäng korrutamise-jagamise õppimiseks
Tütrega tegeleme hetkel korrutamise õppimisega. Ega talle see väga ei istu ja ei meeldi. Oleme proovinud erinevaid viise: rütmirivid, ussikeste joonistamine, lihtsalt minuga koos suuliselt tehete läbiketramine, kaardid tehete ja vastustega jne jne. Aga päris seda õiget lähenemisnurka veel leidnud ei ole. Nüüd siis vaatasin, et mida internetiavarustes leida võib. Ja leida võib paljutki.
Alustada võib muidugi Eesti enda oma miksikesest, kus saab (pärast registreerumist) pranglida. Siin on algajate jaoks miinus see, et kiirelt lähevad tehted keerulisemaks ja seda on parem teha juba siis, kui baas on endal olemas.
Siis on veel olemas näiteks täiesti omaette lehekülg korrutamise jaoks mõeldud mängudega. Siin on lihtsaid väikseid mängukesi, mis ilma ajalise sunnita rahulikult võimaldavad algajal harjutada.
Ja siis on üks laste jaoks vägagi atraktiivne mäng, mis näeb välja nagu päris arvutimäng :). 3D graafika, sünged lossikäigud, võitlus koletistega - ja seda kõike läbi korrutustehete (ja jagamise, ja beetaversioonis ka liitmise-lahutamisega). Iga kasutaja saab määrata enda jaoks alustamise taseme (ehk siis selle, mis klassis ta on), teha läbi algtesti, kus hinnatakse oskusi ja selle kõige järgi paneb mäng paika küsitavate tehete keerukusastme. Ja mis kõige toredam, täitsa tasuta on see asi täisversioonis allalaetav. Raha eest saab igast vidinaversioone juurde hankida, aga põhimõtteliselt ei ole see üldse vajalik.
Alustada võib muidugi Eesti enda oma miksikesest, kus saab (pärast registreerumist) pranglida. Siin on algajate jaoks miinus see, et kiirelt lähevad tehted keerulisemaks ja seda on parem teha juba siis, kui baas on endal olemas.
Siis on veel olemas näiteks täiesti omaette lehekülg korrutamise jaoks mõeldud mängudega. Siin on lihtsaid väikseid mängukesi, mis ilma ajalise sunnita rahulikult võimaldavad algajal harjutada.
Ja siis on üks laste jaoks vägagi atraktiivne mäng, mis näeb välja nagu päris arvutimäng :). 3D graafika, sünged lossikäigud, võitlus koletistega - ja seda kõike läbi korrutustehete (ja jagamise, ja beetaversioonis ka liitmise-lahutamisega). Iga kasutaja saab määrata enda jaoks alustamise taseme (ehk siis selle, mis klassis ta on), teha läbi algtesti, kus hinnatakse oskusi ja selle kõige järgi paneb mäng paika küsitavate tehete keerukusastme. Ja mis kõige toredam, täitsa tasuta on see asi täisversioonis allalaetav. Raha eest saab igast vidinaversioone juurde hankida, aga põhimõtteliselt ei ole see üldse vajalik.
neljapäev, 16. veebruar 2012
Õppetööks vajalikest vahenditest
Üks koduõppega seonduv küsimus on õppetööks vajalike vahendite olemasolu.
Õpikute ja töövihikutega on lihtne. Koduõppe määruses on kirjas, et "Kool võimaldab õpilasel kasutada tasuta vähemalt kooli õppekava läbimiseks vajalikke õpikuid, tööraamatuid, töövihikuid ja töölehti."
Ehk siis kui olla koduõppel tavakooli alt on vajalikud materjalid kooli poolt organiseeritud.
Keerulisem on olukord natuke meiesugustega, kes teevad koduõpet waldorfkooli alt. Seda seetõttu, et waldorfkoolides ei kasutata õpikuid ja töövihikuid, vaid õpetaja teeb lastele teemad oma sõnadega selgeks ning lapsed koostavad selle alusel täiesti nullist ise konspekti. Mulle see süsteem väga meeldib, sest niimoodi ise asju kirja pannes kinnistuvad teemad lastel kindlasti paremini kui lihtsalt õpikust lugedes ja töövihikust lünki täites. Küll aga tähendab see seda, et koolil ei ole õpikuid ja töövihikuid, mida mulle jagada.
Kuna ma ennast veel nii pädevana ei tunne, et ilma tugimaterjalita lapsi õpetada, siis tuli seega ise omale vajalikud õpikud ja töövihikud hankida. Sellest kirjutasin ka septembris siin natuke pikemalt.
Igatahes oleme ka meie tavakooli õpikute ja töövihikutega nüüd varustatud.
Kuid ainult õpikutest ja töövihikutest ei piisa. On vaja veel teisigi abivahendeid erinevate ainete õpetamiseks. Ja nendega on juba otsapidi tõesti keerulisem lugu, kuigi mitte võimatu.
Panen siia kirja võimalikud abivahendid, mis mulle hetkel pähe tulevad ja mõtted nende teemal.
Bioloogia. Juba teise õppeastme loodusõpetuses on üheks teemaks rakkude uurimine mikroskoobiga. Õnneks on meil juba paar aastat päris korralik valgusmikroskoop kodus olemas. Sai kunagi Saksamaal käies mänguasjade poest ostetud. Jaa... mänguasjade poest... aga see pole mängumikroskoop vaid päris korralik kolme erineva suurendusvõimsusega vaatetorudega valgusmikroskoop. Saksamaal on mänguasjade poodidega üldse selline naljakas asi, et müüakse sigalahedaid asju oluliselt odavamalt kui Eestis. Mikroskoobiga olid komplektis kaasas ka paar näitepreparaati ning vahendid ise uute juurdetegemiseks.
Keemia. Üheksandas klassis õpetatakse ka keemiat. Eks põhiõpe jääb keskkooli, aga alustaladest hakatakse juba põhikoolis pihta. Meil selleni veel aega, kuid selge on, et läbi erinevate katsete saab keemia olemusest palju paremini aru kui kuivalt keemiliste ühendite tähistusi pähe tuupides.
Siin tuleb jälle tõdeda, et kord Saksamaal käies... :). Aga nii see on. Samamoodi on meil Saksamaalt mänguasjapoest koju toodud keemiakatsete tegemiseks vajalik komplekt. Sisaldab tööriistu ainete segamiseks ja kuumutamiseks, umbes 20 erinevat keemilist ühendit ning juhendit erinevate katsete tegemiseks. Näiteks seda, kuidas vesi katseklaasis plahvatada võib, on lapsed juba näinud. Katseid oleme loomulikult teinud ainult täiskasvanutega koos, omapäi me neid nende asjadega mässama ei ole lasknud.
Ja kui mu mälu nüüd ei peta, siis olen vist sellist keemiakomplekti (natuke väiksemat, aga sisuliselt sama firma sama asja) näinud ka Eestis müügil. Eestist ostes on muidugi eelis, et juhend on eesti keeles. Meie omal on saksa keeles, nii et korraga saab ka keeleõpet teha.
Füüsika. Siin on muidugi tegemist väga erinevate katsetega, mis aitavad teemasid paremini mõista. Mitmed neist in tehtavad koduste vahenditega (massidega seonduv, valguse teemad, temperatuuride ülekanne kehadelt jne jne). Küll on aga palju katseid, mis vajavad ikkagi erivarustust. Selles osas pole veel Saksamaa mänguasjapoodidest midagi kaasa haaranud, aga kui meelde tuletada, siis mingeid asju seal oli ka füüsika koha pealt. Lisaks on mul siin vaikne lootus Ahhaa keskuse erinevate töötubade suhtes. Kas selliselt kõik vajalik kaetud saab, seda ma hetkel kommenteerida ei oska - aga seonduvalt mõtteid natuke allpool.
Kehaline kasvatus. Ka siin on vaja väga palju erinevaid vahendeid, millega erinevaid spordialasid harrastada. Paljud on meil juba niikuinii olemas ja muretsetud (suusad, uisud, korvpall, võrkpall, jalgpall, sulgpallikomplekt, indiacapall jne). Küll on aga olemas mingi hulk sellist varustust, mida ma ilmselt ei hakka kunagi ise ostma perele - ketas kettaheite jaoks, oda odaviske jaoks, kõrgushüppeks vajalik, teivashüppeks vajalik, tõkkejooksu tõkked jne. Omaette küsimus on see, kui hädavajalik on absoluutselt kõige läbiproovimine, või piisab ka sellest, kui laps tegeleb erinevate pallimängudega, jookseb, ujub, sõidab ratast, suusatab, uisutab. Eks ma vaikselt siin vaatan ja mõtlen sellel teemal, et kui palju ja mida vaja on. Ei ole ju kõikidel väikekoolidelgi absoluutselt kõikide spordialade varustust.
Kui nüüd tõesti jääb mõnel ainel olulise asja õpetamine vahendite taha kinni, siis mina näen ühte peamist head lahendust. See on koostöö kooli ja pere vahel. Koolil on ju eeldatavasti need vahendid olemas, ja neil ei tohiks ju midagi selle vastu olla, kui koduõpilasele vahepeal lubada mingit asja kasutada. Seda ei ole küll seaduses nõutud, nii et tegu puhtalt kokkuleppele jõudmisega ja kooli ning õpetajate vastutulelikkusega, sest jah, mingit lisategevust see õpetajatelt nõuab.
Üleüldse on nii, et koduõppele minnes tuleks minna sellise kooli alt ja selliste õpetajatega, kellega on hea suhe ja koostöö. Ja koostööd tasub õpetajate ja kooliga teha usinalt. On ju õpetajatel ikkagi palju teadmisi ja kogemusi nii erinevate ainete kui ka õppemetoodika alalt üldse. Mina olen näiteks oma laste õpetajatelt väga palju tuge ja häid mõtteid saanud (olgugi, et me kohtume suhteliselt harva, aga siis see-eest võtame rahulikult aega ja suhtleme pikalt) ja neile ääretult tänulik selle eest.
Nii et mis ma siis kokkuvõttes arvan varustuse teemal.
Mingi hulk on asju, mida võib vabalt endale koju soetada. Ka Eesti poodidesse on järjest rohkem kõiksugu teadusega seotud "mänguasju" jõudmas. Abiks on ka Ahhaa ja selle juures olev teadusasjade pood. Ja vajadusel saab ju ka internetis tuhlata ja väljamaalt midagi tellida, kui ise reisile minekut plaanis ei ole.
Nende asjade osas, mida koju soetada ei taha/ei saa, on mõistlik teha koostööd kooliga ja uurida võimalusi nende vahendite kasutamiseks. Siin sõltub nüüd kõik õpetajate vastutulelikkusest, nii et tasub omale tore kool ja toredad õpetajad valida.
Lisaks saab uurida erinevatest ringidest/trennidest, kas nad lubaksid enda juures erinevate vahenditega kätt proovida. Jällegi - teema puhtalt inimeste tasandil suhtlemisest ja kokkulepetele jõudmisest.
Aru tuleb saada, et sellised erikokkulepped on loomulikult teistele tülikad selles mõttes, et nad peavad tegema mingeid lisaliigutusi teie heaks, aga küsida ja arutada ikka tasub, et kas on mingi variant, mis oleks teisele poolele võimalikult lihtsalt teostatav ja teile sobiv. Kõigiga ja igal pool kindlasti kokkuleppele ei jõua, aga mõnes kohas usutavasti ikka.
Eks ma annan teada, kui meil mõni "edulugu" selliste kokkulepete saavutamisel tekib. Hetkel lihtsalt kõik vajalik endal olemas olnud, nii et veel ei ole vajadust olnud lisavahendeid otsima hakata.
Õpikute ja töövihikutega on lihtne. Koduõppe määruses on kirjas, et "Kool võimaldab õpilasel kasutada tasuta vähemalt kooli õppekava läbimiseks vajalikke õpikuid, tööraamatuid, töövihikuid ja töölehti."
Ehk siis kui olla koduõppel tavakooli alt on vajalikud materjalid kooli poolt organiseeritud.
Keerulisem on olukord natuke meiesugustega, kes teevad koduõpet waldorfkooli alt. Seda seetõttu, et waldorfkoolides ei kasutata õpikuid ja töövihikuid, vaid õpetaja teeb lastele teemad oma sõnadega selgeks ning lapsed koostavad selle alusel täiesti nullist ise konspekti. Mulle see süsteem väga meeldib, sest niimoodi ise asju kirja pannes kinnistuvad teemad lastel kindlasti paremini kui lihtsalt õpikust lugedes ja töövihikust lünki täites. Küll aga tähendab see seda, et koolil ei ole õpikuid ja töövihikuid, mida mulle jagada.
Kuna ma ennast veel nii pädevana ei tunne, et ilma tugimaterjalita lapsi õpetada, siis tuli seega ise omale vajalikud õpikud ja töövihikud hankida. Sellest kirjutasin ka septembris siin natuke pikemalt.
Igatahes oleme ka meie tavakooli õpikute ja töövihikutega nüüd varustatud.
Kuid ainult õpikutest ja töövihikutest ei piisa. On vaja veel teisigi abivahendeid erinevate ainete õpetamiseks. Ja nendega on juba otsapidi tõesti keerulisem lugu, kuigi mitte võimatu.
Panen siia kirja võimalikud abivahendid, mis mulle hetkel pähe tulevad ja mõtted nende teemal.
Bioloogia. Juba teise õppeastme loodusõpetuses on üheks teemaks rakkude uurimine mikroskoobiga. Õnneks on meil juba paar aastat päris korralik valgusmikroskoop kodus olemas. Sai kunagi Saksamaal käies mänguasjade poest ostetud. Jaa... mänguasjade poest... aga see pole mängumikroskoop vaid päris korralik kolme erineva suurendusvõimsusega vaatetorudega valgusmikroskoop. Saksamaal on mänguasjade poodidega üldse selline naljakas asi, et müüakse sigalahedaid asju oluliselt odavamalt kui Eestis. Mikroskoobiga olid komplektis kaasas ka paar näitepreparaati ning vahendid ise uute juurdetegemiseks.
Keemia. Üheksandas klassis õpetatakse ka keemiat. Eks põhiõpe jääb keskkooli, aga alustaladest hakatakse juba põhikoolis pihta. Meil selleni veel aega, kuid selge on, et läbi erinevate katsete saab keemia olemusest palju paremini aru kui kuivalt keemiliste ühendite tähistusi pähe tuupides.
Siin tuleb jälle tõdeda, et kord Saksamaal käies... :). Aga nii see on. Samamoodi on meil Saksamaalt mänguasjapoest koju toodud keemiakatsete tegemiseks vajalik komplekt. Sisaldab tööriistu ainete segamiseks ja kuumutamiseks, umbes 20 erinevat keemilist ühendit ning juhendit erinevate katsete tegemiseks. Näiteks seda, kuidas vesi katseklaasis plahvatada võib, on lapsed juba näinud. Katseid oleme loomulikult teinud ainult täiskasvanutega koos, omapäi me neid nende asjadega mässama ei ole lasknud.
Ja kui mu mälu nüüd ei peta, siis olen vist sellist keemiakomplekti (natuke väiksemat, aga sisuliselt sama firma sama asja) näinud ka Eestis müügil. Eestist ostes on muidugi eelis, et juhend on eesti keeles. Meie omal on saksa keeles, nii et korraga saab ka keeleõpet teha.
Füüsika. Siin on muidugi tegemist väga erinevate katsetega, mis aitavad teemasid paremini mõista. Mitmed neist in tehtavad koduste vahenditega (massidega seonduv, valguse teemad, temperatuuride ülekanne kehadelt jne jne). Küll on aga palju katseid, mis vajavad ikkagi erivarustust. Selles osas pole veel Saksamaa mänguasjapoodidest midagi kaasa haaranud, aga kui meelde tuletada, siis mingeid asju seal oli ka füüsika koha pealt. Lisaks on mul siin vaikne lootus Ahhaa keskuse erinevate töötubade suhtes. Kas selliselt kõik vajalik kaetud saab, seda ma hetkel kommenteerida ei oska - aga seonduvalt mõtteid natuke allpool.
Kehaline kasvatus. Ka siin on vaja väga palju erinevaid vahendeid, millega erinevaid spordialasid harrastada. Paljud on meil juba niikuinii olemas ja muretsetud (suusad, uisud, korvpall, võrkpall, jalgpall, sulgpallikomplekt, indiacapall jne). Küll on aga olemas mingi hulk sellist varustust, mida ma ilmselt ei hakka kunagi ise ostma perele - ketas kettaheite jaoks, oda odaviske jaoks, kõrgushüppeks vajalik, teivashüppeks vajalik, tõkkejooksu tõkked jne. Omaette küsimus on see, kui hädavajalik on absoluutselt kõige läbiproovimine, või piisab ka sellest, kui laps tegeleb erinevate pallimängudega, jookseb, ujub, sõidab ratast, suusatab, uisutab. Eks ma vaikselt siin vaatan ja mõtlen sellel teemal, et kui palju ja mida vaja on. Ei ole ju kõikidel väikekoolidelgi absoluutselt kõikide spordialade varustust.
Kui nüüd tõesti jääb mõnel ainel olulise asja õpetamine vahendite taha kinni, siis mina näen ühte peamist head lahendust. See on koostöö kooli ja pere vahel. Koolil on ju eeldatavasti need vahendid olemas, ja neil ei tohiks ju midagi selle vastu olla, kui koduõpilasele vahepeal lubada mingit asja kasutada. Seda ei ole küll seaduses nõutud, nii et tegu puhtalt kokkuleppele jõudmisega ja kooli ning õpetajate vastutulelikkusega, sest jah, mingit lisategevust see õpetajatelt nõuab.
Üleüldse on nii, et koduõppele minnes tuleks minna sellise kooli alt ja selliste õpetajatega, kellega on hea suhe ja koostöö. Ja koostööd tasub õpetajate ja kooliga teha usinalt. On ju õpetajatel ikkagi palju teadmisi ja kogemusi nii erinevate ainete kui ka õppemetoodika alalt üldse. Mina olen näiteks oma laste õpetajatelt väga palju tuge ja häid mõtteid saanud (olgugi, et me kohtume suhteliselt harva, aga siis see-eest võtame rahulikult aega ja suhtleme pikalt) ja neile ääretult tänulik selle eest.
Nii et mis ma siis kokkuvõttes arvan varustuse teemal.
Mingi hulk on asju, mida võib vabalt endale koju soetada. Ka Eesti poodidesse on järjest rohkem kõiksugu teadusega seotud "mänguasju" jõudmas. Abiks on ka Ahhaa ja selle juures olev teadusasjade pood. Ja vajadusel saab ju ka internetis tuhlata ja väljamaalt midagi tellida, kui ise reisile minekut plaanis ei ole.
Nende asjade osas, mida koju soetada ei taha/ei saa, on mõistlik teha koostööd kooliga ja uurida võimalusi nende vahendite kasutamiseks. Siin sõltub nüüd kõik õpetajate vastutulelikkusest, nii et tasub omale tore kool ja toredad õpetajad valida.
Lisaks saab uurida erinevatest ringidest/trennidest, kas nad lubaksid enda juures erinevate vahenditega kätt proovida. Jällegi - teema puhtalt inimeste tasandil suhtlemisest ja kokkulepetele jõudmisest.
Aru tuleb saada, et sellised erikokkulepped on loomulikult teistele tülikad selles mõttes, et nad peavad tegema mingeid lisaliigutusi teie heaks, aga küsida ja arutada ikka tasub, et kas on mingi variant, mis oleks teisele poolele võimalikult lihtsalt teostatav ja teile sobiv. Kõigiga ja igal pool kindlasti kokkuleppele ei jõua, aga mõnes kohas usutavasti ikka.
Eks ma annan teada, kui meil mõni "edulugu" selliste kokkulepete saavutamisel tekib. Hetkel lihtsalt kõik vajalik endal olemas olnud, nii et veel ei ole vajadust olnud lisavahendeid otsima hakata.
neljapäev, 2. veebruar 2012
Esimesed nädalad iseseisva õpetajana
Kui eelmised veerandid juhindusin puhtalt õppematerjalist ja tegime asju õpikute ja töövihikute järgi, siis nüüd oleme jõudnud taas uude etappi.
Laste õpetajate julgustusel olen võtnud suurema otsustuse ja initsiatiivi enda peale. Eelmine nädal läks meil loodusõpetuse tähe all, kus ei kasutanud kordagi õpikut ega töövihikut. Selle asemel hoopis valisime iga päev kaks erinevat elukat, otsisime google'st nende kohta pilte ja infot ning lapsed joonistasid looma kohta pildi ja kirjutasime erinevad kehaosad pildile lisaks. Selle mõtte sain poja õpetaja käest, sest nemad niimoodi oma loomaõpetust just tegid.
Alustasime seda looma-seeriat tegelikult inimesest. Lapsed joonistasid inimese. Rääkisime erinevad kehaosad koos läbi - millised kehaosad on olemas, mille jaoks nad vajalikud on ja kuidas oleks elu ilma nendeta. Väga lahe oli näiteks koos läbi proovida, mis tunne oleks istuda ilma põlvedeta (ehk siis sirgete jalgadega) või siis tassikest teed juua ilma küünarnukita (ehk sirge käega).
Elukatest võtsime läbi kassi, rebase, põdra, ahvena, kerakala, kotka, kaheksajala, konna.. midagi oli vist veel, hetkel ei tule meelde. Väga lahe oli niimoodi koos infot otsida, arutleda, vaadata kuidas lapsed väga lahedeid pilte joonistavad (kunstiõpetus ka kohe osaliselt tehtud) ja tegelikult sai niimood väga stressivabalt ja lõbusalt läbi võetud suur hulk infot - loomade erinevad kehaosad, nende vajalikkus ja eripärad, mida keegi sööb ja kuidas ta seda hangib, mil viisil keegi paljuneb (kas te teadsite, et kaheksajalg muneb?) ja oma järglaste eest hoolitseb.
Samal ajal sai ka raamatukogus käidud ja sealt haarasin kaasa portsu loomaraamatuid. Nüüd ongi meil unejuturaamatuks Turovski loomalood. Sobib väga mõnusalt teemaga kokku ja saab palju huvitavat lisaks teada.
Käesoleval nädalal tähistame osaliselt külmapühasid. Meil ei ole sellest küll iseenesest midagi, aga positiivne on see, et tänu külmapühadele saavad ka sõbrad valgel ajal õues mängida ja nii ongi viimased päevad möödunud tundide kaupa õues kelgutamise ja kelgumäele hüppekate ehitamise ja tiigilt lume lükkamise tähe all. Kui külm liiga näpistama hakkab, siis tullakse meie poole mängima. Nii et kehaline kasvatus ja sotsialiseerumine päevateemadeks.
Lisaks olen kõrvalt alustanud eesti keelega - poja õpetaja saatis lapsevanematele koma ja murdude õpetamiseks head materjali ja selle alusel hakkasime komadega pihta. Teen seda mõlema lapsega koos, sest teema konkreetne ja ka tütrele jõukohane. Murdudega hakkan ka nendega koos tegelema. Seal olen juba ise välja mõtelnud, kuidas neid lastele selgitada ja mismoodi neile läheneda.
Täitsa tore on niimoodi ise õpetajana areneda :). Eks näis, mis edaspidi veel juhtuma hakkab. Nagu eelmistest sissekannetest näha, siis töötan hetkel õppekava läbi, et näha, mida üldse selgeks saama peab. Sellest lähtudes saan edaspidi veel teadlikumalt ise teemasid ja valdkondi õpetamiseks valida.
Laste õpetajate julgustusel olen võtnud suurema otsustuse ja initsiatiivi enda peale. Eelmine nädal läks meil loodusõpetuse tähe all, kus ei kasutanud kordagi õpikut ega töövihikut. Selle asemel hoopis valisime iga päev kaks erinevat elukat, otsisime google'st nende kohta pilte ja infot ning lapsed joonistasid looma kohta pildi ja kirjutasime erinevad kehaosad pildile lisaks. Selle mõtte sain poja õpetaja käest, sest nemad niimoodi oma loomaõpetust just tegid.
Alustasime seda looma-seeriat tegelikult inimesest. Lapsed joonistasid inimese. Rääkisime erinevad kehaosad koos läbi - millised kehaosad on olemas, mille jaoks nad vajalikud on ja kuidas oleks elu ilma nendeta. Väga lahe oli näiteks koos läbi proovida, mis tunne oleks istuda ilma põlvedeta (ehk siis sirgete jalgadega) või siis tassikest teed juua ilma küünarnukita (ehk sirge käega).
Elukatest võtsime läbi kassi, rebase, põdra, ahvena, kerakala, kotka, kaheksajala, konna.. midagi oli vist veel, hetkel ei tule meelde. Väga lahe oli niimoodi koos infot otsida, arutleda, vaadata kuidas lapsed väga lahedeid pilte joonistavad (kunstiõpetus ka kohe osaliselt tehtud) ja tegelikult sai niimood väga stressivabalt ja lõbusalt läbi võetud suur hulk infot - loomade erinevad kehaosad, nende vajalikkus ja eripärad, mida keegi sööb ja kuidas ta seda hangib, mil viisil keegi paljuneb (kas te teadsite, et kaheksajalg muneb?) ja oma järglaste eest hoolitseb.
Samal ajal sai ka raamatukogus käidud ja sealt haarasin kaasa portsu loomaraamatuid. Nüüd ongi meil unejuturaamatuks Turovski loomalood. Sobib väga mõnusalt teemaga kokku ja saab palju huvitavat lisaks teada.
Käesoleval nädalal tähistame osaliselt külmapühasid. Meil ei ole sellest küll iseenesest midagi, aga positiivne on see, et tänu külmapühadele saavad ka sõbrad valgel ajal õues mängida ja nii ongi viimased päevad möödunud tundide kaupa õues kelgutamise ja kelgumäele hüppekate ehitamise ja tiigilt lume lükkamise tähe all. Kui külm liiga näpistama hakkab, siis tullakse meie poole mängima. Nii et kehaline kasvatus ja sotsialiseerumine päevateemadeks.
Lisaks olen kõrvalt alustanud eesti keelega - poja õpetaja saatis lapsevanematele koma ja murdude õpetamiseks head materjali ja selle alusel hakkasime komadega pihta. Teen seda mõlema lapsega koos, sest teema konkreetne ja ka tütrele jõukohane. Murdudega hakkan ka nendega koos tegelema. Seal olen juba ise välja mõtelnud, kuidas neid lastele selgitada ja mismoodi neile läheneda.
Täitsa tore on niimoodi ise õpetajana areneda :). Eks näis, mis edaspidi veel juhtuma hakkab. Nagu eelmistest sissekannetest näha, siis töötan hetkel õppekava läbi, et näha, mida üldse selgeks saama peab. Sellest lähtudes saan edaspidi veel teadlikumalt ise teemasid ja valdkondi õpetamiseks valida.
kolmapäev, 28. detsember 2011
Superhea nuputamisraamat 1-3 klassile
Täna potsas postkasti üks ütlemata hea raamat koolilapsele. "Vallatu matemaatika nutikale nuputajale: herned, oad ja pähklid" on nimeks. Autoriks on Kristi Jaanus
Autor on ise õpetaja ning raamat on tema poolt kokku pandud vahvad nuputamise ülesanded 1-3 klassi lastele. Ja ülesanded on tõesti vahvad. Nii kui tütar raamatut nägi istus kohe maha ja hakkas sealt asju lahendama (siin on õige koht meelde tuletada, et tema mantra on "ma vihkan õppimist" - tõsi küll, igast nuputamiseraamatuid on talle alati meeldinud teha). Palju toredaid pilte, salakirjade lahendamist, punktide joonega ühendamist, numbrite järgi piltide värvimist, kellegi teise tehtud kontrolltööst vigade otsimist, sasipusast numbrite otsimist, sobivate paariliste otsimist, joonistamist-värvimist jne jne. Kokku 90 lehekülge vahvaid ja lõbusaid (ja kohati üsna keerukaid) ülesandeid. Tegemist tütrele nüüd kauaks. Poeg ainult jäi nukra näoga vaatama, ta ju juba neljandas klassis, kuigi ma tegelt täitsa mõtlen, et ikka teine tema jaoks ka osta. Peab ruttu paluma autoril ka järgmise kooliastme jaoks samasugune asi kokku panna :). Nojah - või siis tubli olla ja ise sealt vihjete alusel pojale sarnaseid aga astme võrra keerukamaid asju välja mõtelda.
Igatahes on see tõeliselt suurepärane asi, soovitan soojalt kõigile, kellel vastavas vanuses lapsed kodus olemas.
Autor on ise õpetaja ning raamat on tema poolt kokku pandud vahvad nuputamise ülesanded 1-3 klassi lastele. Ja ülesanded on tõesti vahvad. Nii kui tütar raamatut nägi istus kohe maha ja hakkas sealt asju lahendama (siin on õige koht meelde tuletada, et tema mantra on "ma vihkan õppimist" - tõsi küll, igast nuputamiseraamatuid on talle alati meeldinud teha). Palju toredaid pilte, salakirjade lahendamist, punktide joonega ühendamist, numbrite järgi piltide värvimist, kellegi teise tehtud kontrolltööst vigade otsimist, sasipusast numbrite otsimist, sobivate paariliste otsimist, joonistamist-värvimist jne jne. Kokku 90 lehekülge vahvaid ja lõbusaid (ja kohati üsna keerukaid) ülesandeid. Tegemist tütrele nüüd kauaks. Poeg ainult jäi nukra näoga vaatama, ta ju juba neljandas klassis, kuigi ma tegelt täitsa mõtlen, et ikka teine tema jaoks ka osta. Peab ruttu paluma autoril ka järgmise kooliastme jaoks samasugune asi kokku panna :). Nojah - või siis tubli olla ja ise sealt vihjete alusel pojale sarnaseid aga astme võrra keerukamaid asju välja mõtelda.
Igatahes on see tõeliselt suurepärane asi, soovitan soojalt kõigile, kellel vastavas vanuses lapsed kodus olemas.
laupäev, 10. detsember 2011
Teise veerandi lõpu eel
Meie elu teist koduõppeveerandit on veel poolteist nädalat alles jäänud. Mis siis see veerand toimunud on ja kuidas asjad kulgevad?
Süsteemilt oleme see veerand truuks jäänud ühe aine kaupa õppimisele. Tütar alustas inimeseõpetusest, mille tegi ära ühe päevaga. Siis edasi juba tegid mõlemad koos algklasside põhiaineid ehk eesti keelt ja matemaatikat. Eesti keeles on kohati ka sarnaseid teemasid, kuid seal on ikka õpitav sisu üsna erinev. Samas kui matemaatikas, tuleb minu imestuseks tunnistada, on neil sisuliselt samad teemad samaaegselt õppida. Jah, poja materjalides on teemat pisut põhjalikumalt käsitletud, kuid siiski. Näiteks see veerand koosnes tasandilistest kujunditest vs kolmemõõtmelistest kehadest. Pikkusühikutest, kaaluühikutest, mahuühikutest. Ümbermõõdu mõõtmisest ja pojal ka pindala arvutamisest - selle olid nad seekord õpikus küll väga heade ja asjalike näidetega ära selgitanud. Lisaks veel ajaühikud ja rahaühikud ja temperatuur. Kuna need on enamik väga praktilised ja loogilised asjad, siis oli neid ka lõbus ja mõnus koos arutada ja ühiselt erinevaid katsetusi teha kaalumise, pakenditelt mahuühikute otsimise ja muu sellise reaalselt igapäevaellu kuuluvaga. Põhimõtteliselt läks meil esimene veerandi nädal eesti keelele ja teine veerandi nädal matemaatikale. Siis olidki "suured vaalad" tehtud tavakooli õppematerjali osas.
Seejärel tuli meie reisisaaga, kus üks nädal kulus reisi ettevalmistamiseks ja teine nädal reisimiseks. Nendel nädalatel õpikutest õppimist ei olnud ja tegelesime ainult reaalsest elust ja igapäevateemadest välja arenenud aruteludega. Ja ka neid jagub igasse päeva täitsa huvitavaid - näiteks täna küsis tütar, et mitu hobujõudu ühel autol on :). Natukene lisaks siis waldorfkoolist soovitatud arvuridasid. vormijoonistamist ning heegeldamist ja html-i õppimist. Html-iga läks nii, et kui esimene kord said lapsed enne magamaminekut natukene kätt proovida, siis järgmise päeva hommikul kohe nõuti, et nad saaksid edasi teha. Ja tegidki täitsa iseseisvalt kumbki oma laheda lehekülje, kuhu kirjutasid endast, lisaks veel mõtlesid mõlemad sinna välja väikese muinasjutu ja kujundasid kogu selle värgi erinevate värvide, nimekirjade ja muude kujunduselementidega. Poeg veel otsis täitsa omapäi välja selle, kuidas linke lisada ja sai need ka iseseisvalt tööle, mina näitasin kätte ainult lehekülje, kust html-i õpetus üleval oli. Igatahes nautisid nad seda protsessi täiega.
Reisilit tagasi jõudes oleme jätkanud loodusõpetusega, mis ka paari päevaga mõlemal tehtud sai. Hetkel on põhirõhk tütrega korrutamise ja jagamise õppimisel (waldorfi jaoks, tavakooli materjalides see alles tulemas) ning poeg aitab sellele täitsa mõnusalt kaasa.
Ühesõnaga tavakooli materjal on meil kokkuvõttes kolme nädala tööga ära tehtud ja ülejäänud aja oleme saanud mõnusalt ellu viia igasuguseid omaendi mõtteid ning waldorfkooli poolt soovitatud asju. Elu on kuidagi palju pingevabam ja mõnusam kui esimesel veerandil. Ega ta päris pilvitu muidugi ei ole - eks ikka aeg-ajalt lapsed torisevad, kui õppimist meelde tuletan, aga see läheb ruttu üle, kui vihjan, et nad võivad alati kooli tagasi minna kui kodus õppida ei taha :)
Lisaks on veel hulk asju, mida tahaksin veel teha ja paremini teha. Aga ma lohutan ennast mõttega, et me alles oma tee alguses ja küll jõuame ka nende asjadeni kunagi.
Mõni päev tagasi vaatas poeg mulle hommikul tõsiselt otsa ja ütles, et ta palub kogu südamest, et me ühte asja elu sees ei teeks. Nimelt, et me ilma asjata teda hommikul üles ei ärataks enne, kui ta ise ärkab. Ta oli hommikul selle peale üles ärganud, kui mees trepi peal kõndis, ja tal oli tulnud nende sammude peale tunne, et teda tullakse kooliminekuks äratama (nii nagu eelmised kolm aastat on olnud). Ta ütles, et see oli nii paha tunne, et selle peale ta tundiski vajadust paluda, et me teda kunagi ilmaasjata ei ärataks.
See juhtum ainult kinnitas mulle, et vähemalt mingis osas on meie koduõpe ennast õigustanud. Üks väga negatiivne aspekt on laste elust kadunud ja nad oskavad seda ka väärtustada. Lisaks tuleb öelda seda, et kui viimased aastad on mul lapsed sellel sügisperioodil väga tihedalt haiged olnud, siis see sügis on nad ainult paaril päeval kogu aja peale ennast pisut halvasti tundnud. Nii et ka tervise osas on edusammud märgatavad. Vaatame, mida elu veel edasi toob, aga praegu läheb ilusti ja ei ole see koduõpe eriti keeruline ega hull asi midagi :)
Süsteemilt oleme see veerand truuks jäänud ühe aine kaupa õppimisele. Tütar alustas inimeseõpetusest, mille tegi ära ühe päevaga. Siis edasi juba tegid mõlemad koos algklasside põhiaineid ehk eesti keelt ja matemaatikat. Eesti keeles on kohati ka sarnaseid teemasid, kuid seal on ikka õpitav sisu üsna erinev. Samas kui matemaatikas, tuleb minu imestuseks tunnistada, on neil sisuliselt samad teemad samaaegselt õppida. Jah, poja materjalides on teemat pisut põhjalikumalt käsitletud, kuid siiski. Näiteks see veerand koosnes tasandilistest kujunditest vs kolmemõõtmelistest kehadest. Pikkusühikutest, kaaluühikutest, mahuühikutest. Ümbermõõdu mõõtmisest ja pojal ka pindala arvutamisest - selle olid nad seekord õpikus küll väga heade ja asjalike näidetega ära selgitanud. Lisaks veel ajaühikud ja rahaühikud ja temperatuur. Kuna need on enamik väga praktilised ja loogilised asjad, siis oli neid ka lõbus ja mõnus koos arutada ja ühiselt erinevaid katsetusi teha kaalumise, pakenditelt mahuühikute otsimise ja muu sellise reaalselt igapäevaellu kuuluvaga. Põhimõtteliselt läks meil esimene veerandi nädal eesti keelele ja teine veerandi nädal matemaatikale. Siis olidki "suured vaalad" tehtud tavakooli õppematerjali osas.
Seejärel tuli meie reisisaaga, kus üks nädal kulus reisi ettevalmistamiseks ja teine nädal reisimiseks. Nendel nädalatel õpikutest õppimist ei olnud ja tegelesime ainult reaalsest elust ja igapäevateemadest välja arenenud aruteludega. Ja ka neid jagub igasse päeva täitsa huvitavaid - näiteks täna küsis tütar, et mitu hobujõudu ühel autol on :). Natukene lisaks siis waldorfkoolist soovitatud arvuridasid. vormijoonistamist ning heegeldamist ja html-i õppimist. Html-iga läks nii, et kui esimene kord said lapsed enne magamaminekut natukene kätt proovida, siis järgmise päeva hommikul kohe nõuti, et nad saaksid edasi teha. Ja tegidki täitsa iseseisvalt kumbki oma laheda lehekülje, kuhu kirjutasid endast, lisaks veel mõtlesid mõlemad sinna välja väikese muinasjutu ja kujundasid kogu selle värgi erinevate värvide, nimekirjade ja muude kujunduselementidega. Poeg veel otsis täitsa omapäi välja selle, kuidas linke lisada ja sai need ka iseseisvalt tööle, mina näitasin kätte ainult lehekülje, kust html-i õpetus üleval oli. Igatahes nautisid nad seda protsessi täiega.
Reisilit tagasi jõudes oleme jätkanud loodusõpetusega, mis ka paari päevaga mõlemal tehtud sai. Hetkel on põhirõhk tütrega korrutamise ja jagamise õppimisel (waldorfi jaoks, tavakooli materjalides see alles tulemas) ning poeg aitab sellele täitsa mõnusalt kaasa.
Ühesõnaga tavakooli materjal on meil kokkuvõttes kolme nädala tööga ära tehtud ja ülejäänud aja oleme saanud mõnusalt ellu viia igasuguseid omaendi mõtteid ning waldorfkooli poolt soovitatud asju. Elu on kuidagi palju pingevabam ja mõnusam kui esimesel veerandil. Ega ta päris pilvitu muidugi ei ole - eks ikka aeg-ajalt lapsed torisevad, kui õppimist meelde tuletan, aga see läheb ruttu üle, kui vihjan, et nad võivad alati kooli tagasi minna kui kodus õppida ei taha :)
Lisaks on veel hulk asju, mida tahaksin veel teha ja paremini teha. Aga ma lohutan ennast mõttega, et me alles oma tee alguses ja küll jõuame ka nende asjadeni kunagi.
Mõni päev tagasi vaatas poeg mulle hommikul tõsiselt otsa ja ütles, et ta palub kogu südamest, et me ühte asja elu sees ei teeks. Nimelt, et me ilma asjata teda hommikul üles ei ärataks enne, kui ta ise ärkab. Ta oli hommikul selle peale üles ärganud, kui mees trepi peal kõndis, ja tal oli tulnud nende sammude peale tunne, et teda tullakse kooliminekuks äratama (nii nagu eelmised kolm aastat on olnud). Ta ütles, et see oli nii paha tunne, et selle peale ta tundiski vajadust paluda, et me teda kunagi ilmaasjata ei ärataks.
See juhtum ainult kinnitas mulle, et vähemalt mingis osas on meie koduõpe ennast õigustanud. Üks väga negatiivne aspekt on laste elust kadunud ja nad oskavad seda ka väärtustada. Lisaks tuleb öelda seda, et kui viimased aastad on mul lapsed sellel sügisperioodil väga tihedalt haiged olnud, siis see sügis on nad ainult paaril päeval kogu aja peale ennast pisut halvasti tundnud. Nii et ka tervise osas on edusammud märgatavad. Vaatame, mida elu veel edasi toob, aga praegu läheb ilusti ja ei ole see koduõpe eriti keeruline ega hull asi midagi :)
laupäev, 12. november 2011
Abistavast emast juhendava õpetaja poole
Viimastel päevadel on hakanud minu roll koduõppe õpetajana vaikselt muutuma. Eks ma olen algusest peale uskunud, et see roll hakkab aja jooksul arenema, sest alguses olin ma ju "puhas leht" ehk ei omanud tegelikult halli aimugi, kuidas ja mida teha tuleks, et asi oleks meile kõigile mõnus ja samas ikkagi lastele ajukurdude vahele midagi juurde ka tuleks (no ja et seda niimoodi tuleks, et akadeemilises maailmas kehtivatele standarditele ka teadmised vastaks, lisaks elulistele vajadustele vastamisele).
Nüüd olen mõistnud, et siiani olin ma võtnud umbes sama positsiooni nagu mul oli laste kooliskäimise ajal nendega kodutöid tehes. Neil olid ülesanded ette antud, mina vaatasin kõrvalt kuidas nad neid tegid, küsimuste korral arutasime asju läbi, et laps aru saaks segaseks jäänud kohtadest ning vaikselt kontrollisin üle, kuidas neil asjad tehtud said. Ehk siis rolliks "abistav ema". Sama liini jätkasin ma ka koduõppes. Õpik ja töövihik määrasid ülesanded, lapsed lugesid/lahendasid neid järjest. Koos arutasime küsimused läbi ja mina kontrollisin tehtu üle. Juhtpositsioon oli õppematerjalil ning laps iseseisvalt õppis-lahendas. Mina olin kõrval abistavas, aga muidu passiivses rollis.
Nädala alguses sai käidud Waldorfkoolis tütre õpetajaga kohtumas ja tehtud/plaanitut läbi arutamas (sellest võiks lausa omaette kirjatüki teha). Sellest sain ilmselt innustust ja kindlust astuda samm edasi oma "õpetajakarjääri" juures ning võtta enam initsiatiivi enda kätte.
Paar viimast päeva olen siis astunud sammukese "emarollist" pisut enam "õpetajarolli" poole. Ehk siis võtame küll asju õpiku ja töövihiku järgi, kuid ma vaatan ise asjad üle ning otsustan, kas seletan ise lapsele oma sõnadega asju või lasen tal lugeda. Näiteks oli pojal matemaatikas jälle üks teema väga kuivade bürokraatlike terminitega seletatud. Võtsin sealt vajalikud märksõnad ning kasutasin raamatus olevaid jooniseid, kuid teemat seletasin pojale ise oma sõnadega. Tütre eesti keele õpikus oli üks vahva luuletus. Selle asemel, et temal seda lugeda lasta, lugesin selle ise neile mõlemale ette. Selleks, et nad kuuleks rütmi ja intonatsiooni.. ja et meile kõigile toredat õhkkonda luua. Mõjus :) Kuna see oli kohe esimene asi selle päeva õppimise alguses, siis juhtus nii, et tütar unustas oma "ma vihkan õppimist" mantrat esitada ja hakkas usinasti järgmisi jutte ise lugema :)
Samamoodi olen vaadanud üle nii raamatu kui töövihiku harjutused ja otsustan käigu pealt, mis määral lapsed neid tegema peavad. Kui raamatu harjutuses on palju korduvaid samalaadseid ülesandeid ja laps saab sealt valikuliselt võetud näidetega väga ilusti hakkama (sh otsin üles keerulisemad näited ülesannetest), siis ma ei näe mõtet lasta tal kõik variandid läbi teha ning sellele aega ja energiat kulutada. Samamoodi kui näiteks eesti keeles on ülesandes vaja väga palju kirjutada, siis viimasel ajal olen lasknud neil pigem suuliselt mulle vastata. Küll aga olen neilt võtnud lubaduse, et hakkavad kirjutama päris kirju (ja neid saatma). Teada on ka juba kaks inimest, kellele on plaanis kirjutada. Lisaks on nad nõustunud ise jutte välja mõtlema ja neid kirja panema. Ehk siis töövihikus harjutame konkreetselt mingeid reegleid ja põhimõtteid, aga kirjutamist üldises plaanis harjutame pigem reaalsuses kasulike tekstide kirjutamisega.
Kõik see on muutnud meie õppeprotsessi mõnusamaks ja nauditavamaks ning ma usun, et tulemused ei ole halvemad kui enne. Eks peab vaatama, kuidas on teemade kinnistumisega kui asju sada korda üle ei korda erinevate harjutustega ja pikalt välja kirjutades, aga mul on tunne, et hetkel on lastel küll läbivõetav materjal piisavalt selge ja nende jaoks loogiline, nii et peaks ka hiljem üle küsides jaks sellest üle käima.
Ma olen kindel, et minu rollis tuleb ette veel järgmisi astmeid ja tasemeid. Näiteks saan ma aru, et hetkel on minu tegevus "reaktiivne", ehk siis ma ikkagi lähtun õpiku ja töövihiku poolt etteantust ja lihtsalt käin seal olevaga juba julgemalt oma tahtmist mööda ringi. Järgmine samm oleks muutuda "proaktiivseks", ehk siis võtta tegelikult ette lihtsalt valdkonnad, mis tuleb selgeks saada ning ise nende valdkondade jaoks välja mõelda viisid, kuidas neid selgeks teha. Siis oleks juba nii, et õpikud ja töövihikud oleksid abimaterjal ning mina õppetöös juhtivas rollis. Aga eks tasapisi liigume edasi ja areneme. Liiga suurt suutäit ei ole ka mõtet korraga ampsata :)
Nüüd olen mõistnud, et siiani olin ma võtnud umbes sama positsiooni nagu mul oli laste kooliskäimise ajal nendega kodutöid tehes. Neil olid ülesanded ette antud, mina vaatasin kõrvalt kuidas nad neid tegid, küsimuste korral arutasime asju läbi, et laps aru saaks segaseks jäänud kohtadest ning vaikselt kontrollisin üle, kuidas neil asjad tehtud said. Ehk siis rolliks "abistav ema". Sama liini jätkasin ma ka koduõppes. Õpik ja töövihik määrasid ülesanded, lapsed lugesid/lahendasid neid järjest. Koos arutasime küsimused läbi ja mina kontrollisin tehtu üle. Juhtpositsioon oli õppematerjalil ning laps iseseisvalt õppis-lahendas. Mina olin kõrval abistavas, aga muidu passiivses rollis.
Nädala alguses sai käidud Waldorfkoolis tütre õpetajaga kohtumas ja tehtud/plaanitut läbi arutamas (sellest võiks lausa omaette kirjatüki teha). Sellest sain ilmselt innustust ja kindlust astuda samm edasi oma "õpetajakarjääri" juures ning võtta enam initsiatiivi enda kätte.
Paar viimast päeva olen siis astunud sammukese "emarollist" pisut enam "õpetajarolli" poole. Ehk siis võtame küll asju õpiku ja töövihiku järgi, kuid ma vaatan ise asjad üle ning otsustan, kas seletan ise lapsele oma sõnadega asju või lasen tal lugeda. Näiteks oli pojal matemaatikas jälle üks teema väga kuivade bürokraatlike terminitega seletatud. Võtsin sealt vajalikud märksõnad ning kasutasin raamatus olevaid jooniseid, kuid teemat seletasin pojale ise oma sõnadega. Tütre eesti keele õpikus oli üks vahva luuletus. Selle asemel, et temal seda lugeda lasta, lugesin selle ise neile mõlemale ette. Selleks, et nad kuuleks rütmi ja intonatsiooni.. ja et meile kõigile toredat õhkkonda luua. Mõjus :) Kuna see oli kohe esimene asi selle päeva õppimise alguses, siis juhtus nii, et tütar unustas oma "ma vihkan õppimist" mantrat esitada ja hakkas usinasti järgmisi jutte ise lugema :)
Samamoodi olen vaadanud üle nii raamatu kui töövihiku harjutused ja otsustan käigu pealt, mis määral lapsed neid tegema peavad. Kui raamatu harjutuses on palju korduvaid samalaadseid ülesandeid ja laps saab sealt valikuliselt võetud näidetega väga ilusti hakkama (sh otsin üles keerulisemad näited ülesannetest), siis ma ei näe mõtet lasta tal kõik variandid läbi teha ning sellele aega ja energiat kulutada. Samamoodi kui näiteks eesti keeles on ülesandes vaja väga palju kirjutada, siis viimasel ajal olen lasknud neil pigem suuliselt mulle vastata. Küll aga olen neilt võtnud lubaduse, et hakkavad kirjutama päris kirju (ja neid saatma). Teada on ka juba kaks inimest, kellele on plaanis kirjutada. Lisaks on nad nõustunud ise jutte välja mõtlema ja neid kirja panema. Ehk siis töövihikus harjutame konkreetselt mingeid reegleid ja põhimõtteid, aga kirjutamist üldises plaanis harjutame pigem reaalsuses kasulike tekstide kirjutamisega.
Kõik see on muutnud meie õppeprotsessi mõnusamaks ja nauditavamaks ning ma usun, et tulemused ei ole halvemad kui enne. Eks peab vaatama, kuidas on teemade kinnistumisega kui asju sada korda üle ei korda erinevate harjutustega ja pikalt välja kirjutades, aga mul on tunne, et hetkel on lastel küll läbivõetav materjal piisavalt selge ja nende jaoks loogiline, nii et peaks ka hiljem üle küsides jaks sellest üle käima.
Ma olen kindel, et minu rollis tuleb ette veel järgmisi astmeid ja tasemeid. Näiteks saan ma aru, et hetkel on minu tegevus "reaktiivne", ehk siis ma ikkagi lähtun õpiku ja töövihiku poolt etteantust ja lihtsalt käin seal olevaga juba julgemalt oma tahtmist mööda ringi. Järgmine samm oleks muutuda "proaktiivseks", ehk siis võtta tegelikult ette lihtsalt valdkonnad, mis tuleb selgeks saada ning ise nende valdkondade jaoks välja mõelda viisid, kuidas neid selgeks teha. Siis oleks juba nii, et õpikud ja töövihikud oleksid abimaterjal ning mina õppetöös juhtivas rollis. Aga eks tasapisi liigume edasi ja areneme. Liiga suurt suutäit ei ole ka mõtet korraga ampsata :)
pühapäev, 23. oktoober 2011
Lahutame vähendatavaid ja liidame vähendajaid ehk milleks lihtsalt kui saab keeruliselt...
"Vahe lahutamise omadus: selle asemel et lahutada arvust vahe, võib enne lahutada vähendatava ja siis liita vähendaja või enne liita vähendaja ja siis lahutada vähendatava."
Allikas: neljanda klassi matemaatika õpik.
Nii, kes sellest aru sai, see võib lugeda ennast tubliks neljanda klassi õpilase tasemele vastavaks. Kes ei saanud aru, see ärgu teistele öelgu... :)
No miks, miks peab lihtsaid asju niiiiii keeruliselt sõnastama. Ja kui te siiski tahate teada (need, kes ei saanud avalause sisust aru), siis sisuliselt on meil juttu sulgude avamisest olukorras, kus sulgude ees on miinusmärk. Ehk siis näiteks tehe 5-(3-2).
Raamatus on ka näitearvud valitud kuidagi keerulised, et lapsed neid peast kohe ei hooma. Sealne näide ja reegli rakendus on toodud järgmiselt: 41-(16-12)=(41-16)+12=(41+12)-16
Halloo... kuidas see näide lapsele meelde peaks jääma või kui lihtne sellest neil ennast läbi närida on..
Ja mina niimoodi pojale õpetasingi sama asja kohta teistmoodi reegli: sulgude avamisel plussmärk sulu ees ei muuda märki ja miinusmärk sulu ees muudab märki. Lihtne, loogiline ja lapsele ka meeldejääv. Ja näiteks valisin ka sellised arvud, millest lapsel kohe jaks üle käib ja loogika ise lihtsalt üle kontrollitav on: 5-(3-2)=5-3+2
Enne olin ma veel täiesti kooliprogrammi (st raamatuprogrammi väliselt) õpetanud lapsele seda, et lisaks õigusele liitmisel arvude järjekorda suvaliselt muuta tehtes (et 5+3+2=3+2+5 jne), võib sedasama arvude järjekorda muuta ka siis, kui lahutamine tehtes sees on, peamine, et märk liigub koos arvuga (5-2+3=5+3-2).
Ja nüüd mulle järjest enam meeldib waldorfkooli valgete lehtedega kaustik ja põhimõte, et laps sinna ise oma konspekti teeb. Alguses me seda ei kasutanud (st lapsed joonistasid sinna lihtsalt pilte), aga nüüd, kus me kordame veerandi materjale üle, olen ma lasknud lastel kõikide ülevaatamisel olevate teemade kohta kaustikusse omale konspekti kokkuvõtte teha koos omavahel läbiarutatud reeglite ja näidetega. Ja ma näen, kuidas seda tehes laps tõesti mõtleb teema hoopis teisel tasemel läbi kui lihtsalt raamatust asja üle lugedes. Rääkimata sellest, et nii tekib hea ja ülevaatlik materjal, kust laps iga hetk saab asju järele vaadata.
Samas tuleb tunnistada, et mõned asjad on õpikus nii hästi lahti seletatud, et me kopeerime sealt reeglid ja näited üks-ühele. Aga neid ei ole seal pooltki nii palju kui võiks olla...
Allikas: neljanda klassi matemaatika õpik.
Nii, kes sellest aru sai, see võib lugeda ennast tubliks neljanda klassi õpilase tasemele vastavaks. Kes ei saanud aru, see ärgu teistele öelgu... :)
No miks, miks peab lihtsaid asju niiiiii keeruliselt sõnastama. Ja kui te siiski tahate teada (need, kes ei saanud avalause sisust aru), siis sisuliselt on meil juttu sulgude avamisest olukorras, kus sulgude ees on miinusmärk. Ehk siis näiteks tehe 5-(3-2).
Raamatus on ka näitearvud valitud kuidagi keerulised, et lapsed neid peast kohe ei hooma. Sealne näide ja reegli rakendus on toodud järgmiselt: 41-(16-12)=(41-16)+12=(41+12)-16
Halloo... kuidas see näide lapsele meelde peaks jääma või kui lihtne sellest neil ennast läbi närida on..
Ja mina niimoodi pojale õpetasingi sama asja kohta teistmoodi reegli: sulgude avamisel plussmärk sulu ees ei muuda märki ja miinusmärk sulu ees muudab märki. Lihtne, loogiline ja lapsele ka meeldejääv. Ja näiteks valisin ka sellised arvud, millest lapsel kohe jaks üle käib ja loogika ise lihtsalt üle kontrollitav on: 5-(3-2)=5-3+2
Enne olin ma veel täiesti kooliprogrammi (st raamatuprogrammi väliselt) õpetanud lapsele seda, et lisaks õigusele liitmisel arvude järjekorda suvaliselt muuta tehtes (et 5+3+2=3+2+5 jne), võib sedasama arvude järjekorda muuta ka siis, kui lahutamine tehtes sees on, peamine, et märk liigub koos arvuga (5-2+3=5+3-2).
Ja nüüd mulle järjest enam meeldib waldorfkooli valgete lehtedega kaustik ja põhimõte, et laps sinna ise oma konspekti teeb. Alguses me seda ei kasutanud (st lapsed joonistasid sinna lihtsalt pilte), aga nüüd, kus me kordame veerandi materjale üle, olen ma lasknud lastel kõikide ülevaatamisel olevate teemade kohta kaustikusse omale konspekti kokkuvõtte teha koos omavahel läbiarutatud reeglite ja näidetega. Ja ma näen, kuidas seda tehes laps tõesti mõtleb teema hoopis teisel tasemel läbi kui lihtsalt raamatust asja üle lugedes. Rääkimata sellest, et nii tekib hea ja ülevaatlik materjal, kust laps iga hetk saab asju järele vaadata.
Samas tuleb tunnistada, et mõned asjad on õpikus nii hästi lahti seletatud, et me kopeerime sealt reeglid ja näited üks-ühele. Aga neid ei ole seal pooltki nii palju kui võiks olla...
pühapäev, 18. september 2011
Kui õpetaja koolimajja jõudis olid tunnid juba lõppenud... ehk elu esimesed kaks koduõppenädalat
Kaks esimest koduõppenädalat möödas ja esimesed emotsioonid kogetud. Alustasime enam-vähem esimesel septembril :). See tähendab, et sel päeval sai Koolibrist õppematerjalid koju toodud ja põgusalt üle vaadatud. Teine september läks ühiskonnaõpetuse tähe all - st osalesime kõik pulmas, lapsed siis elu esimeses. Ei olnud suur pulm mängude-pillimeestega, vaid vaikne, armas ja rahulik registreerimine ning restoranieine kõige lähemate sugulaste hulgas. Lapsed said osaleda sõrmusehoidjana ning lilleneiu ja - poisina. Ja pärast seda tuligi nädalavahetus, kus sai rasketest koolialguse päevadest puhata.
Esimene tõsisem koolinädal algas meil viiendast septembrist. Esimesel päeval võtsime õpikud ja töövihikud ette, sorteerisime ära, kelle oma mis on, leidsime asjadele omad kohad ja vaatasime natukene matemaatikale otsa. Järgmistel päevadel hakkas tekkima rutiin. Enam-vähem kümne paiku sättisime ennast laste mängutuppa õppima (neil seal õppimiseks hea laud) ja seal umbes kaheteistkümneni tegelesime paari-kolme erineva ainega, kuidas neil parajasti valik tuli (lõpetuseks tegime laste sügaval soovil natuke kunstiõpetust lisaks :). Reedel lõi välja minu süstematiseerimisvajadus ja kerge hirm teadmatuse ees, et kui hästi me ikkagi edasi jõuame asjadega. Lõin kokku kõikide ainete raamatute ja töövihikute leheküljed, et kui palju peab esimese veerandi jooksul tehtud saama (et enam-vähem neljandik kogu materjalist tehtud saaks), jagasin selle veerandisse alles jäänud päevade arvuga (jättes viimase nädala varu- ja ülevaatamisenädalaks - siis peaksime kooli minema "ülevaatamisele") ja saingi kätte kummalegi lapsele numbri, mitu lehekülge materjali kõikide ainete peale kokku ühes päevas läbi töötada tuleb. Sellele lisaks need asjad, millel õpikut ja töövihikut ei ole. Nüüd on vähemalt mingi sihtmärk paigas, mille järgi edasi liikuda.
Teine nädal oli juba märgata lastepoolset kohandumist vabama õhkkonnaga. Õppetööga alustasime ikka hommikul, aga vaikselt kolis õppetöö kööki hommikupudru tegemise kõrvale. Tekkis ka esimene väike tõrkekoht, kus ema-õpetaja pidi moraali lugema, et kui päriskoolis õpetajaga ei joriseta, kui mingid asjad raskemad on või kui õpetaja tahab mõnest teemast põhjalikumalt rääkida, siis samamoodi ei joriseta nendel hetkedel kodukoolis ema-õpetajaga. Moraalilugemine mõjus ja edasi läks kõik väga kenasti. Lapsed valisid iga päev paar ainet, jälgisime tehtud lehekülgi ning et õpik-töövihik ikka samas etapis edasi liiguksid.
Ja siis juhtus see, mida ehk ei olekski osanud oodata. Mul jäi paaril ööl uni häirituks (siia vist on õige hetk mainida, et ma olen viimaseid nädalaid rase ja seega on öösel vaja tihti teatud ruumi külastada ja uni jääb magamata). Hommikuti magasin siis pisut pikemalt. Ja selle aja peale, kui mina lõpuks üles ärkasin, olid lapsed juba oma päevanormi jagu õppetükke ära õppinud :). Nii siis tekkiski olukord, et selle aja peale, kui õpetaja koolimajja jõudis, olid tunnid juba lõppenud.... väga lahe igatahes. Eks me koos vaatame-arutame loomulikult nende iseseisva töö üle, kuid igatahes on see väga suurepärane algus meie kodukoolile. Eks näis, kuidas edasi läheb, kuid algus on igati positiivne.
Ahjaa - ja selle kõige vahele on mahtunud lastele kodundustunnid õunamahla tegemise osas (õunte korjamisest alates, puhastamise, pressimise, läbikeetmise ja purkide sildistamiseni), kartulivõtmise harjutused sugulaste juures, metsas seenekorjamise ja kodused "seenetuvastamise" harjutused, paar kultuurikäiku kinno ja viisakates söögikohtades etiketiharjutused ning muidugi suur hulk sõpradega mängimise aega ning infotehnoloogiaõpet arvuti taga (see aeg on neil küll igapäevaselt limiteeritud). Ja kõik on rõõmsad ja terved, sest hommikuti saavad kõik oma vajaliku une ära magada, nii et energiat jagub terveks päevaks.
Esimene tõsisem koolinädal algas meil viiendast septembrist. Esimesel päeval võtsime õpikud ja töövihikud ette, sorteerisime ära, kelle oma mis on, leidsime asjadele omad kohad ja vaatasime natukene matemaatikale otsa. Järgmistel päevadel hakkas tekkima rutiin. Enam-vähem kümne paiku sättisime ennast laste mängutuppa õppima (neil seal õppimiseks hea laud) ja seal umbes kaheteistkümneni tegelesime paari-kolme erineva ainega, kuidas neil parajasti valik tuli (lõpetuseks tegime laste sügaval soovil natuke kunstiõpetust lisaks :). Reedel lõi välja minu süstematiseerimisvajadus ja kerge hirm teadmatuse ees, et kui hästi me ikkagi edasi jõuame asjadega. Lõin kokku kõikide ainete raamatute ja töövihikute leheküljed, et kui palju peab esimese veerandi jooksul tehtud saama (et enam-vähem neljandik kogu materjalist tehtud saaks), jagasin selle veerandisse alles jäänud päevade arvuga (jättes viimase nädala varu- ja ülevaatamisenädalaks - siis peaksime kooli minema "ülevaatamisele") ja saingi kätte kummalegi lapsele numbri, mitu lehekülge materjali kõikide ainete peale kokku ühes päevas läbi töötada tuleb. Sellele lisaks need asjad, millel õpikut ja töövihikut ei ole. Nüüd on vähemalt mingi sihtmärk paigas, mille järgi edasi liikuda.
Teine nädal oli juba märgata lastepoolset kohandumist vabama õhkkonnaga. Õppetööga alustasime ikka hommikul, aga vaikselt kolis õppetöö kööki hommikupudru tegemise kõrvale. Tekkis ka esimene väike tõrkekoht, kus ema-õpetaja pidi moraali lugema, et kui päriskoolis õpetajaga ei joriseta, kui mingid asjad raskemad on või kui õpetaja tahab mõnest teemast põhjalikumalt rääkida, siis samamoodi ei joriseta nendel hetkedel kodukoolis ema-õpetajaga. Moraalilugemine mõjus ja edasi läks kõik väga kenasti. Lapsed valisid iga päev paar ainet, jälgisime tehtud lehekülgi ning et õpik-töövihik ikka samas etapis edasi liiguksid.
Ja siis juhtus see, mida ehk ei olekski osanud oodata. Mul jäi paaril ööl uni häirituks (siia vist on õige hetk mainida, et ma olen viimaseid nädalaid rase ja seega on öösel vaja tihti teatud ruumi külastada ja uni jääb magamata). Hommikuti magasin siis pisut pikemalt. Ja selle aja peale, kui mina lõpuks üles ärkasin, olid lapsed juba oma päevanormi jagu õppetükke ära õppinud :). Nii siis tekkiski olukord, et selle aja peale, kui õpetaja koolimajja jõudis, olid tunnid juba lõppenud.... väga lahe igatahes. Eks me koos vaatame-arutame loomulikult nende iseseisva töö üle, kuid igatahes on see väga suurepärane algus meie kodukoolile. Eks näis, kuidas edasi läheb, kuid algus on igati positiivne.
Ahjaa - ja selle kõige vahele on mahtunud lastele kodundustunnid õunamahla tegemise osas (õunte korjamisest alates, puhastamise, pressimise, läbikeetmise ja purkide sildistamiseni), kartulivõtmise harjutused sugulaste juures, metsas seenekorjamise ja kodused "seenetuvastamise" harjutused, paar kultuurikäiku kinno ja viisakates söögikohtades etiketiharjutused ning muidugi suur hulk sõpradega mängimise aega ning infotehnoloogiaõpet arvuti taga (see aeg on neil küll igapäevaselt limiteeritud). Ja kõik on rõõmsad ja terved, sest hommikuti saavad kõik oma vajaliku une ära magada, nii et energiat jagub terveks päevaks.
laupäev, 17. september 2011
Õppematerjali hankimine
Nagu eelnevas postis kirjas, siis oleme koduõppel waldorfkooli alt. See tähendab, et meil ei ole kooli poolt antavaid õpikuid ja töövihikud. Waldorfist saame ise osta nende suuri valgeid kaustasid ning vahakriite (tuleb öelda, et lastele väga meeldib nendega joonistada).
Kuna mina aga olen täiesti algaja koduõppes, siis ilma tugimaterjalita ma küll ei julge alguses kohe pihta hakata. Ka waldorfkooli õpetaja oli arvamusel, et on hea, kui mul ikka tugimaterjal olemas on. Seega siis sukeldusin Eesti õppematerjali maastikku uurima. Selgus, et väga palju uurida ei olegi. On kaks suurt tegijat kirjastust, Avita ja Koolibri, ning inglise keele materjali koha pealt tunnustatud kirjastus Studium oma "I Love English" sarjaga. On ka väiksemaid tegijaid, kuid need kolm on hetkel vähemalt mulle teadaoleva info kohaselt teistest tunnustatumad-kasutatumad. Avita ja Koolibri vahel on turg koolide osas enam-vähem pooleks jaotunud. Katsusin leida internetiavarustest arvamusi/infot, et kumma materjalid siis ikkagi paremad on. Leidus nii ühte- kui teistpidi arvamusi. Üldpilt tekkis selline, et Avita on pisut värvilisem ja mängulisem ning Koolibri kuivem kuid sisutihedam. See on puhtalt minu subjektiivne vähesel infol põhinev arvamus, nii et palun mitte suure ja sügava tõe pähe võtta. Laste eelmises koolis olid kasutuses Avita materjalid, kuid kuna mulle meeldis "sisutihedam" mõte, siis otsustasin proovida Koolibri materjale (lootuses, et tekib ka teatav võrdlusmoment, et edaspidi teaks paremini otsustada).
Materjalide tellimine oli formaalselt lihtne: kirjastuste kodulehel on üleval kataloogid kõikide nimetustega, nende kirjelduste ja hindadega. Koolibril on olemas esindused erinevates linnades, suhtlesin telefoni teel nendega, tegin internetis oleva info põhjal valiku, panin valitud asjad exceli tabelisse kirja, saatsin Koolibri müügiesindajale meili peale ja paari päeva pärast saigi minna juba nende poolt kokkupandud pakile järele.
Formaalselt, jah, lihtne. Keeruline osa oli teha valik, et mida materjalidest võtta ja mida mitte. Lisaks põhimaterjalile (õpikud ja töövihikud) on kõiksugu lisamaterjali: õpetajaraamatud, testide ja ülesannete kogud, etteütluste kogud, CD-d jne jne. Kõik see on ju väga tore ja hea, ning kui koolis õpetaja võtab mitme klassikomplekti peale ühe sellise "abimaterjali" paki, siis on see suht väike summa võrreldes õpilastele minevate õpikute ja töövihikute kuluga, kuid lüües enda jaoks summasid kokku, pani asi täitsa kukalt sügama. Seega sai tehtud karm otsus ja esialgu võetud praktiliselt miinimumpakett (muusikas ja inglise keeles ikka CD-d ka). Eks ole näha, kas ja kui hästi sellega toime tuleme ning kui vaja, siis saab alati lisamaterjali juurde hankida.
Inglise keele materjalid tellisin eraldi Studiumilt. Ka seal on asi tehniliselt lihtne - kodulehel neil online tellimise vorm, täidad seal soovitud kogused ära ja saadad teele. Paari päeva pärast tuleb meilile arve, maksad selle ära ning veel mõne päeva pärast on pakk materjalidega kulleriga ukse taga.
Nii et kui mõtlemise ja maksmise osa välja arvata, siis on kogu protsess kiire ja valutu. Summa tuli kahe lapse materjalide peale kokku ca 250 EURi. See on siis kogu aasta õppematerjalid kahele eri klassis olevale lapsele. Paari aasta pärast saab õnneks juba vähemaga hakkama, kui väiksem saab suure venna õpikuid kasutama hakata. Võib-olla on ka odavamaid teid ja variante, kuid hetkel sain ma niimoodi omale kindla tagala, mida mulle kui algajale hetkel väga vaja on.
Kuna mina aga olen täiesti algaja koduõppes, siis ilma tugimaterjalita ma küll ei julge alguses kohe pihta hakata. Ka waldorfkooli õpetaja oli arvamusel, et on hea, kui mul ikka tugimaterjal olemas on. Seega siis sukeldusin Eesti õppematerjali maastikku uurima. Selgus, et väga palju uurida ei olegi. On kaks suurt tegijat kirjastust, Avita ja Koolibri, ning inglise keele materjali koha pealt tunnustatud kirjastus Studium oma "I Love English" sarjaga. On ka väiksemaid tegijaid, kuid need kolm on hetkel vähemalt mulle teadaoleva info kohaselt teistest tunnustatumad-kasutatumad. Avita ja Koolibri vahel on turg koolide osas enam-vähem pooleks jaotunud. Katsusin leida internetiavarustest arvamusi/infot, et kumma materjalid siis ikkagi paremad on. Leidus nii ühte- kui teistpidi arvamusi. Üldpilt tekkis selline, et Avita on pisut värvilisem ja mängulisem ning Koolibri kuivem kuid sisutihedam. See on puhtalt minu subjektiivne vähesel infol põhinev arvamus, nii et palun mitte suure ja sügava tõe pähe võtta. Laste eelmises koolis olid kasutuses Avita materjalid, kuid kuna mulle meeldis "sisutihedam" mõte, siis otsustasin proovida Koolibri materjale (lootuses, et tekib ka teatav võrdlusmoment, et edaspidi teaks paremini otsustada).
Materjalide tellimine oli formaalselt lihtne: kirjastuste kodulehel on üleval kataloogid kõikide nimetustega, nende kirjelduste ja hindadega. Koolibril on olemas esindused erinevates linnades, suhtlesin telefoni teel nendega, tegin internetis oleva info põhjal valiku, panin valitud asjad exceli tabelisse kirja, saatsin Koolibri müügiesindajale meili peale ja paari päeva pärast saigi minna juba nende poolt kokkupandud pakile järele.
Formaalselt, jah, lihtne. Keeruline osa oli teha valik, et mida materjalidest võtta ja mida mitte. Lisaks põhimaterjalile (õpikud ja töövihikud) on kõiksugu lisamaterjali: õpetajaraamatud, testide ja ülesannete kogud, etteütluste kogud, CD-d jne jne. Kõik see on ju väga tore ja hea, ning kui koolis õpetaja võtab mitme klassikomplekti peale ühe sellise "abimaterjali" paki, siis on see suht väike summa võrreldes õpilastele minevate õpikute ja töövihikute kuluga, kuid lüües enda jaoks summasid kokku, pani asi täitsa kukalt sügama. Seega sai tehtud karm otsus ja esialgu võetud praktiliselt miinimumpakett (muusikas ja inglise keeles ikka CD-d ka). Eks ole näha, kas ja kui hästi sellega toime tuleme ning kui vaja, siis saab alati lisamaterjali juurde hankida.
Inglise keele materjalid tellisin eraldi Studiumilt. Ka seal on asi tehniliselt lihtne - kodulehel neil online tellimise vorm, täidad seal soovitud kogused ära ja saadad teele. Paari päeva pärast tuleb meilile arve, maksad selle ära ning veel mõne päeva pärast on pakk materjalidega kulleriga ukse taga.
Nii et kui mõtlemise ja maksmise osa välja arvata, siis on kogu protsess kiire ja valutu. Summa tuli kahe lapse materjalide peale kokku ca 250 EURi. See on siis kogu aasta õppematerjalid kahele eri klassis olevale lapsele. Paari aasta pärast saab õnneks juba vähemaga hakkama, kui väiksem saab suure venna õpikuid kasutama hakata. Võib-olla on ka odavamaid teid ja variante, kuid hetkel sain ma niimoodi omale kindla tagala, mida mulle kui algajale hetkel väga vaja on.
Tellimine:
Postitused (Atom)