Tööõpetuslik suvi

Tuleb tunnistada, et suvi oli väga tore ning kuna meil on see õnnis võimalus kooli algusega natukene pehmemat ja loksuvamat üleminekut teha, siis seda võimalust olen ka täiega kasutanud. Lapsed küll täna hommikul (tegelikult siis küll pärast kella ühtteist) laekusid kööki ja teatasid, et kuna täna on esimene täistõsine koolipäev (esmaspäeval tegelesime nendega üldkorralduslike teemade arutamisega - nagu päriskooliski :), siis nemad on nüüd tööks valmis ja andku ma neile aga ülesanded kätte... Ma saan täielikult aru, miks õpetajad esimest koolinädalat "pehmemalt" võtavad - lapsed lasteks, aga endal on ju ka ikkagi mingisugune sisseelamisperiood vajalik. Nii ma siis käigu pealt varrukast haarasin standardse "kirjand teemal "Minu suvi"" lahenduse, lisaks veel kehalise kasvatuse teemalisi ülesandeid ning varju joonistamise õpetamist ning õnneks oli suurem mure tänaseks taas murtud.

Aga tegelikult ei tahtnud ma üldse veel koolist ja õppimisest kirjutada, vaid märkida siia mälestuseks helgemaid hetki suvest. Järjekord on eklektiline.

Asjad-mille-toimumine-mulle-väga-meeldis-laste-töökasvatuslikust-seisukohast....

* Ehitusmeister:
Panime koos lastega kuurile katust - st laudkatus oli olemas, lisasime sinna tõrvapapi ning bituumenkärje (või-mis-iganes-selle-kena-asjanduse-õige-nimi-on). Lapsed said katusel turnida ning naelte tagumist põhjalikult harjutada.

* Mehhaanik:
Tellisime lastele sportsdirectist jalgrattad (sealt saab nii 100 euro eest sõiduvahendi, mis meie poodides üle 300 maksavad; ja üldse on sealt võimalik päris hea hinnaga asju leida). Kuna rattad saabusid kastis juppidena, siis said lapsed tunda mehhaaniku rõõmu ja ise oma rattad kokku monteerida. Täpsustuseks tuleb lisada, et suurest luust olid rattad muidugi juba koos, aga üht-teist huvitavat ikka nuputada ja kokku kruvida tuli. Poeg sai oma rattaga täiesti ise (st koos sõbraga) hakkama. Tütrel (ja tema sõbral) olin mina ka abiks.

* Sisekujundaja ning maaler:
Tegime laste toas värskendusremondi. Nägi see välja nii, et lammutasime nende suured kolm-ühes kompaktvoodid laiali, tõstsime kõik asjad (kordamööda ühest ja siis teisest) toast välja ning lapsed said täiesti vabad käed oma tubade ümberkujundamisel. Ise valisid omale seinavärvid, ise (koos sõpradega) värvisid (ja enne teipisid servi ja pärast puhastasid värvirulle ja põrandaid jne jne) ise planeerisid omale mööbli paigutuse (olles enne koos minuga toad üle mõõtnud) ning ise valisid omale vaibad ja mööbli - mis jäi olemasolevast, mis tuli juurde. Lambid ja kardinad (ja tütre vaip) on veel viimistlusest puudu ja nipet-näpet veel, aga igatahes on neil juba hetkel väga lahedad toad. Oligi ammu aeg lastekast nooruki eluruumi poole liikuda, (eel)varateismelised nagu nad on. Ja sisekujunduse poole pealt tuleb neile 10+ hindeks panna. Näha on, et Minecraftis kulutatud aeg on kasuks tulnud. Kõige keerulisem selle kõige juures on asjaolu, et enne oli ühes toas kapitäis puslesid ja lauamänge, mida nemad "oma" tubadesse enam ei vaja (ok - parimad valitud palad sorteeriti välja). Nüüd on meil siserõdul mitme meetri pikkune virn karpidega, mida nagu ei ole kuhugi panna aga tegelikult ära ka ei raatsi anda (minus räägib ikkagi veel nõukaaja inimese veri)... eks mingi hetk lahvatab hea idee. Pluss on selles, et kuna nad nüüd pole enam kapis peidus, vaid silma all, siis taasavastasid lapsed lauamängurõõmud ja nii mõnigi neist on korralikku rakendust saanud viimasel ajal. Rääkimata sellest, et ees on ootamas pikad pimedad sügisõhtud...

* Laevajunga:
Augusti lõpus haarasime kaasa lapsed ning veel ka kummalegi õppurile parimad sõbrad ja nii me põrutasimegi viie lapsega nädalaks Saksamaale. Seal said nad tegelikult igasugust tööalast haridust - Saksa korra kohast prügisorteerimisdressuuri, hommikusöögi valmistamise kursusi ning käsitsi nõude pesemise harjutusi. Me elasime seal apartment-tüüpi elamus, nii et kõik kodune majapidamine oli enda kanda. Aga lisaks sellele said nad ka natukene laevajunga alast eriharidust. Nimelt lappasime me laiali ja mõõtsime ära ja lappasime tagasi kokku kõik meie laeva juurde kuuluvad köied (khm.. vabandust.. otsad, nagu mereterminoloogiliselt korrektne on öelda) ning lisaks ka veel ankruketi. See oli ikka üsna pikk ja põhjalik protseduur. Poisid käisid koos mehega ka teine päev lisaks igast muudele vidinatele inventuuri tegemas ja tõelisele laevapoisile kohaselt ronisid nad ka laeva sisse (mis hetkel maa peal seistes on üsna kõrge ronimine) ning tassisid sealt ämbrite kaupa diisli järgi haisvat pilsivett välja. Ise ma seal juures ei viibinud, aga mehe sõnul olid nad seal üles-alla ämbritega turnides ennast väga koduselt tundnud.

Meelelahutuslikumat poolt jagus suvesse ikka ka.
Traditsiooniliselt külastasime Vembu-Tembumaad (Vudila jäi küll kahjuks see aasta külastamata - eks siis järgmine aasta uuesti).
Kaks korda käisime Pärnus. Ühe korra suve algupoole üsna jahedal ajal. Siis tegid lapsed meres kiire supluse ja edasi suundusime veekeskusesse. Teine kord oli imeline suvepäev ning lapsed möllasid pikalt meres.
Külastasime Otepää seiklusparki, kus laste lemmikuks on jätkuvalt pikk õhusõit. Aga ka ronimisradu ikka tehti täie tõsidusega läbi. Pärast põhjalikke turnimiskursusi läksime ja pidasime lõõgastava pikniku Pühajärve rannas, kus lapsed taas vees lustida said.
Saksamaa reisi ajal käisime kaks korda rannas (seal on lahedalt suure tõusu-mõõnaga rand ja sättisime ennast sinna just tõusu ajaks, nii et lastele mõnus uus elamus). Üks päev külastasime naaberlinna, kus käisime mereloomade loomaaias, ilusaid suuri vanu laevu imetlemas ning kenas kohvikus lahedaid jäätisetoite nautimas. Kojusõidu päeval tegime mõnetunnise visiidi suurde lõbustusparki - see oli tõsiselt lahe - tuleb kunagi põhjalikum külastuskäik ette võtte. Ja kogu Saksamaal viibimise aja käisid tüdrukud iga päev hobuseid patsutamas - see linnake nimelt on hobuseid täis.

Eks jagus veel toredaid tegemisi ja enamiku ajast olime ikkagi kodus, kus lapsed tiigis sulistasid-mulistasid ja sõpradega ringi jooksid. Nüüd siis tuleb asjalikumaks hakata ja taas päevadele stabiilsem rütm anda. Aga ka see on mõnes mõttes tore :)

Be careful what you wish for...

.. because you may get it...

Taaskord tuleb tunnistada, et see kuldlause kehtib. Eilse postituse lõpetasin õhkamisega, et loodetavasti ma kunagi ikka saan omale selle magamise-lugemise-koristamise nädala. Noh.. jah...

Päev oli kõik kena ja tore, asjad pakitud ja ootasime, et sõber Tallinnast teele saaks asuda. Tegu oli ju reede õhtuga ning loomulikult olid kõik Tallinn-Tartu bussid pilgeni täis. Ma ei teagi, mitmenda peale ta lõpuks mahtus, aga ei olnud see ei esimene ega teine, kuhu ta ajaliselt jõudnud oleks.

Kõik oli kena selle ajani, kui tuli reaalselt meil hakata kodust välja minema... siis hakkas minul paha. Korraks isegi mõtlesime, et jään ikkagi koju... siis vaatasin poja kurba nägu seda uudist kuuldes ja otsustasin, et võtan ennast ikka kokku. Tõmbasin ennast rohtusid täis, pakkisime asjad autosse ning asusime Tartu poole teele. Seal korjasime bussijaamast sõbra peale, siis sõitsime teise sõbra poole ja korjasime tema peale, seejärel mehe ema juurde ja korjasime tema peale. Iga kord natukene pakkisime ka asju ja sättisime bussis elamist mugavamaks.

Sageli on mul nii, et kui paha on olla, siis toredate inimeste seltskonnas juttu ajades läheb paremaks. Ja need, keda me peale korjasime, olid väga toredad inimesed... sellised, kellega läheks iga kell luurele. Aga hoolimata mõnusast lobisemisest ei hakanud mul paremaks minema. Hoopis vastupidi... järjest hullemaks. Mehel olid mõned asjad maha jäänud ja sõitsime uuesti meie poolt läbi... ja siis uuesti kodu poole sõites sain ma aru, et pole mõtet kangelast mängida ja läbi halva olemise head nägu teha.

Mina pole küll alpinist, aga ma saan täiesti aru nende põhimõttest, et väga oluline on mõista, millal tuleb tagasi keerata. Olgu tipuni kas 100 või 10 meetrit - kui on vaja tagasi keerata, siis on vaja tagasi keerata, et mitte korraldada jama endale ning oma meeskonnale (kes muidu peab sind alla tirima).

Nii tuligi tunnistada, et mul on ikka nii halb olla, et pole mõtet reisi kaasa teha. Sõit oleks kestnud vähemalt 24 tundi... selle käigus oleks olemine saanud minna ainult hullemaks. Ja minna Austriasse haige olema... see pole ka just eriliselt lahe väljavaade. Seega siis astusingi kodus bussist välja. Poeg otsustas ka siis koju jääda. Tema asjad olid eraldi kotis, need võtsime ka välja. Minu asjad olid mehe ja põnni asjadega suures kohvris... need siis käivad minu eest Austrias ära, ei olnud mõtet selle paari riidejupi pärast kohvrit hakata laiali lammutama.

Väga imelik oli koju jääda ausaltöeldes. Esimene tund aega oli tunne, et midagi on väga valesti... lisaks siis halbolemise tundele. Nüüd on öö möödas ja tuleb tunnistada, et väga õige otsus oli. Mul on praegu veel halvem olla kui õhtul ja ma ei kujuta ette, milline see olek oleks olnud öö läbi bussis sõitnuna.

Nii et jah... sain mida soovisin... see, et ma vahepeal jõudsin ümber mõelda ja tegelikult oleks väga tahtnud minna... noh, selle kohta on see teine ütlus naervast jumalast ja inimeste plaanidest. Aga eks ma siis katsun praegusest seisust parimat võtta. Korralikult välja puhata ja ehk tervekski saada... lugeda... kahjuks küll jäid kõige huvitavamad plaanis olnud raamatud kohvrisse, aga see pole probleem... lugemist ootavaid raamatuid on kodus riiulid täis. Ja kui juba tervem, siis saab mõelda kodu peale ning ehk jõuame ka lastega midagi lahedat koos teha.

Tasa ja targu... oleks ainult...

Tänane päev on olnud tõeline muutuste tormimöll. Hommik algas sellise teadmisega, et mees sõidab oma sõbra ja töökaaslastega Austriasse suusatama ning võtab põnni ja oma ema lapsehoidjana kaasa.

Algne plaan oli küll olnud selline, et põnni ja ämma asemel oleksin pidanud mina seal olema. Ja vahepealne plaan oli selline, et reisile lähen mina ka (koos siis põnni ja ämmaga). Need olid siis mõne päeva tagused plaanid. Põnn tuli mängu seetõttu, et minu isa, kes muidu oleks põnni hoidma jäänud koju, jäi ka kenasti haigeks. Nagu me tegelikult siin vahepeal kõik olime - korralik 39+ palavik ning kole kurguvalu ja köha.

Minu mittemineku plaan tulenes asjaolust, et mul veel ikka haiguse järelnähud ning tegelikult viimasel paaril päeval vaikselt hullemaks taas hakkas minema. Eks siin haigete laste kõrvalt ise ju ei saanud eriti tervenemisega tegeleda. Ja nii ma pean tunnistama, et kui mul oli kaalukausil nädal Austrias suusatamist (koos unetute öödega tänu põnnile) või võimalus vedeleda nädal aega lihtsalt kodus, magades, lugedes ja koristades... siis ma täielikult kaldusin jah ütlema koristamisele... no tegelikult küll peamiselt magamisele... ja lugemisele... aga samas tuleb tunnistada, et väljavaade võimaluseks teha kodus üks korralik suurkoristus, nii et saab vahepeal asju tõsta hunnikutesse ja sorteerimisele, nii et ei tule ühed pisikesed abikäed omapoolset sorteerimist tegema... see mõte tundus väga ahvatlev.

Nii et jah... selliseks piduriks olin järsku muutunud, et eelistasin kodus vedelemist Austrias suusatamisele... mis tuli mulle endalegi üllatusena....

Aga niipalju siis plaanidest. Lõppseis on hetkel selline, et plaanikohaselt läheb Austriasse mees, põnn ja ämm ning mehe üks sõber. Minemata jäävad mehe kaks töökaaslast, kes jäid haigeks. Ning kuna nii kiirelt asendusliikmeid lihtne just leida ei ole, siis lähen ikkagi ka mina ning lisaks haarame poja ka kaasa. Tütar oleks ka mahtunud, aga ta on ikka veel haigusest nõrk ning ei soovi tulla. Ning teadmata on see, kas suudab ree peale hüpata veel üks meie sõber, kes praegu otsib omale Tallinnasse koertele hoidjat ning tegelikult peaks otsapidi Tallinn-Tartu bussis olema. Ma ei hakka kõikide nende päeva jooksul läbi käinud variantidele mõtlemagi. Üks lemmikvariant oli plaan haarata kaasa üks poja sõber, aga tema oli ka just äsja haigeks jäänud ja 38+ palavikus.

Ühesõnaga tegelikult on terve see nädal olnud logistika ja planeerimise ja plaanide muutumise karusell, mis sai alguse sellest, kui vanaisa haigeks jäi... sellest päevast peale pole vist ühtegi päeva olnud, kus plaanid muutunud pole või muutused õhus pole olnud. Ja tegelikult mulle meeldib, kui asjad on rahulikud ja selged :)

Tegelikult ma pean tunnistama, et kui ma üksi reisin, siis pole mul ootamatuste vastu mitte kui midagi. Aga vot lastega reisides tahan ma rohkem planeerimise ja läbimõtlemise aega. Samas tuleb endale õlale patsutada, et ootamatult lihtsalt läks täna see ümberplaneerimisega seonduvate logilistiliste ja pakendamisalaste manöövrite tegemine. Eks ole neid laste asju juba piisavalt pakitud / aidatud pakkida, et mingi rutiin on selles osas tekkinud. See on muidugi positiivne.

Ahjaa... pojal pole veel suuski (tuleb rentida) ning kui mehe sõber jõuab ree peale, siis tuleb tallegi varustus hankida... ja tegelikult oli plaanis juba tunni aja eest teele asuda... noh, hea kui kuue paiku minema saame tegelikkuses.

Ehh... loodetavasti saan kunagi ka oma magamise-lugemise-koristamise nädala... aga tegelikult tuleb tunnistada, et suusatada on muidugi lahedam kui koristada...

Tagasi suusareisilt

Eetris olnud vaikus tähendas seda, et meie tegelesime perekondlikult värskes õhus sportimisega. Käisime nimelt kogu perega Rootsis suusareisil. See aasta siis Are suusakeskuses (tegelt siis peaks selle "A" kohal olema rootslaste väike ringike, aga ma seda tähte ei hakka arvutisügavustest otsima), mis on ka Rootsi kõige suurem suusakeskus. Väga lahe oli. Nõlvasid oli palju ja loodus oli ime-ime-imeline. Ma pean tunnistama, et sealsed vaated olid tõesti hämmastavad, nii et üsna sageli kuulsid lapsed minult korraldust, et "nüüd teeme ilusa vaate nautimise peatuse" :) Ja ilma saime seal ka igasugust - sinna saabumisel sadas jäist vihma ja olid kerged plusskraadid, viimasel päeval mäel olles lubati tundide kaupa imetleda päikesesammast ringhaloga ning ärasõidupäeval oli -24 kraadi.

Eelmine aasta oli tütar see põhiline mägedest allakihutaja ja poeg võttis natuke ettevaatlikumalt. See aasta aga oli juba poeg see, kes väga võimsalt sõitis ning tütar võttis see aasta rahulikumalt. Seda enam, et korra offroadi sõitma hakates (jaaa... ta juba eelmine aasta armastas raja kõrvalt väikseid lisatiire metsa sisse teha - küll ikka sealt, kust oli kellegi jägi juba näha) sattus ta alasse, kus all oli pehme lumi ja peal kõva koorik... ja kui siis suusk sinna kooriku alla lipsas tuli väga äkiline peatus. Ma läksin talle pahaaimamatult appi ja minu suusk tegi sama triki. Nii me siis koos seal käntsas olime. Mul oli küll juba hoog maha võetud, nii et polnud eriti hullu. Tütar oli aga selle lennu teinud täishoo pealt, nii et sai üsna korraliku lopsu. Kiivrid olid meil muidugi peas, nii et midagi liiga hullu ei juhtunud ja pärast üsna pikka kosumisepausi sõitis ta ikka omal jalal alla ära. Sealt siis viisime ta koju ära ja järgmised päevad ta otsustas pigem vaikselt toas taastuda.

Poeg aga pani see aasta selliseid kiiruseid peale, et mul oli ühel korral tegemist talle järele jõudmisega. Siinkohal vist tuleb ära mainida, et kui me mehega Austrias sõidame, siis üldjuhul oleme meie need, kes teistest inimestest mööda kihutavad (ettevaatlikult, et mitte ohuolukordi tekitada). Nii et see, et poeg juba meie tempot arendab, oli suht ehmatus. Ok, see hetk oli mul tegelt jalg juba päev otsa sõitmisest suht löts ja põlved kergelt valutasid - aga no tema oli minuga sama kaua ju sõitnud. Kas siis tõesti vanadus hakkab juba niimoodi tunda andma :) Eks ma natuke palusin tal järgmine päev rahulikumalt võtta, sest ega tehnika tal veel hästi selliseid kiiruseid pikalt välja ei kannata. Aga tore ikkagi, et tal naudingut pakub see asi. Korra käis tema ka korraliku käntsu ära. Üks jupp nõlva oli jäine ja seal kõrval kohe pehme lumi. Suusk jäi pehmesse kinni ja nii ta seal tegi kolmekordse kukerpalli jäisel nõlval. Ma ehmatasin üsna ära, aga tema ütles rahulikult et pole hullu ja tuli ilusti üles. No kiivrid on ikka ühed väga tänuväärsed asjad mäe peal.

Nii et jah... spordinädal on nüüd tehtud... hakkame siis vaikselt uuesti kodusesse ellu sisse elama.

Kahjuks jäi selle reisi tõttu osalemata koduõppe talvepäevadel, kus nimekirjade järgi oli väga palju osalejaid. Sellest mitteosalemisest on tõsiselt kahju, sest juba eelinfost tundus, et tegemist tuleb väga ägeda üritusega. Kahjuks sai reisiaeg paika ja majad bronnitud juba suvel, siis veel koduõppe talvepäeva aega paigas ei olnud. Eks tuleb välja nuputada, et kuidas järgmistel aastatel teha, et ikka koduõppe talvepäevadele ka jõuda. Seda enam, kui nad jätkuvalt nii lahedad tulevad (nagu nad loodetavasti tulevad).

Aga et kui keegi seal talvepäevadel käis, siis igasugused kommenteerid oleks äärmiselt teretulnud.

Poolteist aastat koduõpet

Viimane aasta on olnud võrratu. Ja kaks alustala selle jaoks on olnud minu pere (eriti mees) ning koduõpe.

Misiganes nurga alt ma eelmise aasta peale mõtlen, siis tuleb tunnistada - see oli üks parimaid aastaid kogu mu elus.

Ma magasin hommikuti nii kaua kui ma tahtsin (ok, kuskil poole kümne ajal põnn ikka ajas üles - aga see on täiesti talutav juba).

Lapsed olid hommikuti rõõmsad ja hakkajad. Erinevalt nendest mustade silmaalustega ringiõõtsuvatest tuimadest zombidest, kes nad kooliajal hommikuti olid.

Kogu pere on olnud suuresti hea tervise juures. Erinevalt taas varasematest aastatest, kus nii minul kui lastel on tavaliselt ikka üks viirushaigus teist taga ajanud kogu pimeda perioodi.

Stress on muutunud pidevast pereliikmest harvaks külaliseks. Kuna nii mina kui lapsed oleme väljapuhanud, ei pea kiirustama kuhugi kellaaja peale ning ei oma üldjuhul mingeid tähtajalisi kohustusi, siis ei olegi nagu millegi peale enam stressata.

Meil on aega... aega tegeleda lahedate asjadega ja sel hetkel kui see meile meeldib. Ja lisaks sellele on meil aega omavahel suhtlemiseks... ja ka aega eraldiolemiseks. Minu ajast suur amps läheb küll muidugi põnniga tegelemisele... aga see-eest on suurematel lastel aega. Arvutage ise... kui nad magavad umbes 10 tundi päevas ja õppimisele kulub tund-poolteist, siis ikkagi on neil iga päev üle 12 tunni vaba aega endale meelepäraste tegevuste tegemiseks... pole paha, eksole...

Ja üks suur ja tore märksõna 2012 aasta kohta... reisimine, reisimine ja veelkord reisimine. Kus siis käidud sai:
* Kogu perega Rootsis suusareisil.
* Mehe, põnni ja vanaisaga Austrias suusareisil. Põnn oli kaasas, sest oli ilma meieta kojujäämiseks veel liiga pisike. Suuremad lapsed olid komandeeringus oma lemmiktädi juures.
* Mees aitas koos sõbraga ühte purjekat Saksamaale viia. Lõppsiht oli sellel purjekal muidugi veel kaugemal - teisel pool suurt lompi ja eks pakuti neilegi võimalust edasigi kaasa sõita, aga õnneks ta ikka ilma minuta seda ette võtma ei hakanud. Mina see-eest sõitsin autoga neile Saksamaale järele ja noppisin sealt peale.
* Mehe ja lastega purjereis Tallinnast Kihnule ja Kihnuga tutvumine. Eriti uhke oli muidugi kuuvalgusel rikkis mootoriga vastutuult sadamasse sisenemine...
* Mees osales Muhu Väina purjeregatil. Käisime teda Pärnus teele saatmas ning Haapsalus kogu perega tere ütlemas. Vanaisa viis sealt lapsed Tallinnasse (taas lemmiktädi juurde) ja mina sain kah paar regati etappi kaasa teha. (Siinkohal tulebki mul meelde, et kevadel sai ju kaptenieksam ära tehtud, aga paberid on siiani välja võtmata... no eks tuleb uurida, kas saab veel või tuleb uuesti eksami jaoks mälu värskendama hakata).
* Mehe ja lastega purjereis Gotlandile, Visby keskaja festivalile. Sellest reisist tahaks küll esimese poole ära unustada, aga eks niimoodi targemaks saadaksegi. Kuidas ma muidu teaks, et kui ikka miski sees ei seisa, siis on kõige parem süüa mahlaseid puuvilju... niimoodi on vähemalt oksendamise ajal hea maitse suus :)
* Mina lastega Türgis päikesereisil.
* Mehe ja lastega ja mehe emaga uue bussiga Hispaaniasse vanaisale külla. (Nojah, enne seda käis mees supsti Saksamaal seda bussi toomas ka muidugi...)

Ma ei anna pead, et midagi ära unustasin... aga jah.. mingi hetk oli õhus ka lapsed Saksamaale kaasa võtta kui mehele sinna järele läksin ja lapsed avaldasid arvamust, et ega nad väga tegelt ei taha kaks ööpäeva (edasi-tagasi arvestuses) sõita, selleks, et paar tundi kusagil meelt lahutada. Ja kui ma alguses olin üllatunud, et lapsed välismaale ei taha, siis jah, nende graafikuid vaadates on arusaadav, et kodus olemisel on ka täitsa omaette väärtus juba... Siia otsa siis mitmed teatriskäigud, kinoskäigud, pojal Ahhaa öölaagrid, sugulastel külaskäimised, omad trennid-ringid, Ahhaad-Aurad-batuudikeskused jms, sõpradega koos mängimine jne jne.

Ja uus aasta tundub üsna samasugune olevat... kindel on juba suusareis Rootsi, kuhu mõne päeva pärast teele asume... õhus on teema mehega suusareisist Austriasse (hetkel veel päris kindel pole), siis on juba plaanis üks Iisraeli reis, plaan taas Soome kulda kaevama minna, loomulikult suvel võimalusel ikka varvas purjeka peale tõsta jne jne jne....

Eks me reisiks kindlasti siis ka kui lapsed koolis käiks. Õigem oleks öelda, et reisisimegi. Aga praegu on koduõpe andnud selles osas ikkagi palju suurema vabaduse.

Ja tegelikult ongi koduõppe juures üks väga-väga-väga suur märksõna vabadus. Vabadus kellaaegadest. Vabadus tähtaegadest. Vabadus füüsilisest asukohast. Vabadus elu sättimisest koolivaheaegade järgi. Vabadus kogu kooliga kaasnevast stressist. Loomulikult käib vabadusega kaasas vastutus, aga seda vastutust on võimalik sättida oma perele sobivasse vormi. Nii et see sobib kokku pere igapäevarütmidega ning erinevate ajaperioodidega.

Nii et jah... me magame... ja reisime... ja suhtleme... ja mängime... ja sinna vahele ka õpime ja areneme (ja siin ma võin vabalt kasutada "me" vormi, sest ka mina õpin ja arenen... esiteks koos lastega ja teiseks ka ülikoolis oma aineid õppides).

Mida on meile õpetanud poolteist aastat koduõpet? Peamiselt justnimelt oskust seda vabadust nautida. Koduõppe alguses oli hirm vastutuse ees nii suur, et ei osanud veel vabadust täiel rinnal nautida. Samm-sammult oleme lastega selgeks saanud, et nad tõesti arenevad... ka siis, kui me ei tee kodus õpikute ja töövihikutega "koolitunde" vaid läheneme õppimisele teistmoodi. Ma olen vahepeal muretsedes neid riiklike tasemetööde abil testinud ning koolide ja riiklike õppekavade alusel nende taset võrrelnud ja saanud kinnitust, et asjad on hästi... tegelt lausa suurepärased.... nii et mure ja hirm on asendunud julguse ja usaldusega.

Meie elu on kaardinaalselt teine kui varasemal ajal... ja see "teine" on midagi suurepärast. Tegelikult ma  natuke lausa kadestan oma lapsi, et neil nii mõnus elu on (hea ema.. eksole... :) ... aga samas on ka enda elu nii mõnus, et väga palju aega kadestamiseks ei jää :)

Tänu koduõppele oleme me välja astunud tavalisest kella poolt dikteeritud igapäevaelust. Me voogame muu eluga nagu mingis paralleeluniversumis. Ja ma pean ütlema, et olles korra juba siinset elu nautinud, siis kuidagi ei taha tagasi kiirustamist, kohustusi ja pinget täis "tavaellu" tagasi pöörduda. Nii et kui ma nüüd suudan veel välja mõelda, kuidas oma töist tegemist selle paraalleeluniversumi mõõtmetesse mahutada, siis oleks elu täielik maasikas.... ja tegelikult tundub, et olen ka selle väljamõtlemisele väga lähedal... aga eks seda näitab aeg, kas need praegused mõtted ka õnnestuvad ja vilja kannavad.

Tagasi kodus

Tunnike tagasi jõudsime tagasi koju. Oi kui hea on siin olla. Muidugi - veel parem oleks kui keegi kõik selle tavaari kah kuhugi ära pakendaks, mis me autost nüüd tuppa tassisime kamba peale. Mees kasutas kohe ära asjaolu, et meil oli suure pagasnikuga buss ja loomulikult oli see kojujõudmise hetkeks laeni täis topitud.

Ega väga ei jaksagi kirjutada, uni ootab. Aga paneks siia kirja reisi kondikava.

Kokku üle 8000 kilomeetri

Marsruut:
Eesti
Läti
Leedu
Poola
Saksamaa (ööbimine Trieri orus)
Luksemburg (veekeskus)
Belgia (navi pani puusse ja meie saime mõnekilomeetrise viibimise veel ühes riigis kirja)
Prantsusmaa (õhtusöök Lyoni linnas)
Hispaania (kaheksa päeva Valencia linnas)
Prantsusmaa (ööbimine Touloni linna lähistel, päeval tuur piki vahemere rannikut - Saint Tropez, Cannes, Nice)
Monaco
Itaalia (ööbimine Garda järve ääres ja hommikul tuur piki järve äärt)
Austria (Itaalia poolt üritasime väikeste mägiteede kaudu üle Alpide saada. Ühest 2100 meetri kõrgusest asuvast kurust saimegi läbi, aga teine 2500 meetri kõrgusel asuv tee oli kinni pandud, nii et 7 km enne piiri tuli tagasi tulla ja ikka kiirteed pidi Austriasse siseneda. Õhtust sõime Innsbruckis)
Saksamaa
Poola (kui poeg teada sai, et oleme juba Varssavist möödas, siis teatas rõõmuga: "Ah, see juba tuttav kodutee nagu Tartu-Tallinn". Saime sponsoreerida ja Poola politseid)
Leedu (politseid oli palju näha, aga sponsoreerima ei pidanud)
Läti
Eesti ja kodu!

Ja nüüd magama....

Nelja päeva pikkune reisi lõpp?

Naljakas tunne on. Ühest küljest on reisi lõpu tunne. Pakkisime siin Valencia elamises kõik asjad kokku. Suurem osa asjadest juba autossegi tassitud ja logistiliselt optimaalselt paigutatud. Hommikul veel viimased toimetamised ja siis kodu poole teele. Nii et nagu tõesti reisi lõpp.

Aga teisest küljest on koduuksest sisseastumiseni veel päris mitmeid päevi aega. Kui siia tulles tegime ühe hotelliöö peatuse, siis seekord on plaanis teha vähemalt kaks või isegi enam. No hiljemalt reedeks on küll plaan kodus olla... aga jah, päris pikk lõpp niimoodi.

Plaanis on sõita siis piki vahemere rannikut. Piiluda läbi kuulsast Saint Tropezist, uudistada Monacot, taaskülastada meie lemmiksuusanõlva Söldenit (seekord kahjuks küll ilma suuskadeta - no ei tabanud Hispaaniasse sooja otsima tulles suuski kaasa võtta). Nüüd peaks Itaaliast Austriasse saama ka pisikesi mägiteid pidi. Oma suusareisidel käies oleme mitmeid kordi üritanud neid kaudu liikuda, aga alati on mingist hetkest need lume tõttu kinni olnud ja on tulnud ikka suuremaid teid pidi ring teha. Ehk seekord veel nii palju lund pole ja läheb õnneks. Eks näis.

Igatahes tundub päris tore "lõpp" tulevat. Seda enam, et Valencia kanti lubatakse homseks veel 19 kraadi sooja ning päikest. Et siis lõpu algus saab kena ja soe olema ja eks siis näha ole, kust lumefront vastu tulema hakkab.

Haigeolemise kasulikkusest

Vaikus eetris... sest me oleme siin kamba peale Hispaanias ringitiirleva viiruse endale hankinud. See tähendab mina ja lapsed. Mees, minu isa ja mehe ema on täiesti terved ja korras. Meie lastega (ja põnn sealhulgas) see-eest oleme põhjalikult oksendanud ning kes vähem kes rohkem ka palaviku ja kõhulahtisusega maadelnud. Korra oli isegi kuri plaan sellest kõigest väga põhjalikult kirjutada, aga siis mõtlesin, et a) see oleks ikka väga rõve ja b) see annaks mittelapsevanematest inimestele põhjuse lapsevanemaks saamist määramatusse kaugusse edasi lükata, nii et parem jätame detailid siin enda teada (vihjeks võib lihtsalt mainida, et enamik oksendamisi toimus öösel une pealt ja loomulikult tuli tagajärgedega võidelda emal, ehk siis minul).

Põhiline on see, et täna olid tütar ja põnn juba nii terved, et nemad läksid siis teistega koos ümbruskonna mägesid avastama. Mina ja poeg jäime koju. Kuna poeg oli liiga nõrk et voodist välja ronida, siis võttis ta ühel hetkel (minu väikeste vihjete peale) kätte meie unejuturaamatu, mis on kokku oma 600 lehekülge pikk ning luges sealt päeva jooksul pea poole läbi. Nüüd on muidugi küsimus, et kuidas me edasi unejuttu loeme, aga küll me selle teema ka ära lahendame. Varsti niikuinii asume koduteele ja siis ongi hea öelda (eriti kui poeg selle raamatu homsega läbi saab, mis ei olegi võimatu variant), et võtame unejutuks uue raamatu ja tütar saab seda raamatut ka ise edasi lugeda. Mis oligi vaikselt niikuinii plaan, aga kuna see raamat ka minu jaoks põnev oli (tegu on Eragoni seeria teise raamatuga pealkirjaga "Vanem"), siis ma varem mingeid selleteemalisi vihjeid ei teinud. Nüüd vist tuleb siis järjekorras oodata kuni nemad on raamatu läbi saanud ja siis ise ka see kiirelt läbi lugeda. Kolmas osa ka juba raamatukogus ju ootamas. Aga jah, haigeolemine mõjub ilmselgelt laste lugemisharjumusele positiivselt :) Eriti kui telekast on tulemas ainult hispaaniakeelsed multikad, mida vaadatakse küll, aga mitte nii huviga kui ingliskeelseid. Ja tegelt oli ta teleka vaatamiseks ka liiga nõrk, sest siin on küll toolid ja väike diivan, aga need pole sellised, kuhu ennast mugavalt kerra tõmmata ja nurru lasta.

Lapsed jõudsid enne haigeksjäämist veel ära käia ka Valencia ühes põhitõmbenumbris nende uhkes uues ja suures Teaduse ja Kunstikeskuses. See on kokku liiga suur, et kõikjale ühe päevaga jõuda. Seekord külastasid nad siis IMAX kino ning okeanaariumit. Muljeid ma jagada ei oska, sest mina olin põnniga kodus - tema oli selleks ajaks juba oksendanud ja kerges palavikus. Mehe kommentaar oli, et kino ei olnud just määratu suur elamus, arvestades tänapäeva 3D harjumuspärasust. Okeanaariumis käisime kahe aasta eest siin olles ka ja see meeldis meile kõigile (siis sai külastatud ka dinosauruste näitust, mis oli täitsa lahe). Okeanaariumites on minu jaoks alati suurimad tõmbenumbrid need tunnelid, kus akvaarium on kahel pool ümber ja pea kohal ka, nii et kalad saavad sinust rahulikult üle ujuda. Siis on kõige lahedam vaadata "ringilendavaid" raisid, kelle kõhu all on nii tore ja sõbralik "nägu", mis kohe tekitab hea tuju.

Aga jah, nüüd siin kosume. Pariisi-plaanid oleme kõrvale jätnud ning pärast kosumist hakkame vaikselt kodu poole tagasi vurama. Mees otsis välja sellise marsruudi, mis pikkuselt palju enamat pole kui siiatulekutee, aga see-eest annaks ilusamaid ja uhkemaid vaateid, mida siis haigusest nõrgad inimesed kah autoaknast imetleda saaksid. See võib täitsa lahe tulla.

Veel Valencia tegemisi

Tänagi oli tegemist täis päev.

Hommikut alustasime Valencia Ajaloomuuseumiga. Kõlab väga igavalt, eksole... aga vot ei ole igav. Väga lahe on, ja seda ka laste arvates. Neil seal nimelt väga mõnusaks asi tehtud. Erinevate sektsioonide kaupa on ajastud järjekorras välja toodud - alates 138.a. e.Kr, mil roomlased Valencia rajasid (sest see oli sobival kohal nende kaubateel), sealt edasi aeg, mil maurid asja üle võtsid, sealt siis juba kristlased oma ristisõjaga ning siis juba oligi käes euroopalik keskaeg, barokkajastu jne, kuni tööstusrevolutsiooni ja tänapäevani välja. Kõik need sektsioonid olid üles ehitatud väga mõnusalt - oli reaalseid selle ajastu esemeid, oli kompositsioon selle ajastu iseloomuliku stseeniga ning kõike seda sidusid kokku ise valitavad ja käivitatavad filmilõigukesed, mis olid tehtud ajastutruult sobivates ruumides, sobiva riietusega näitlejatega ning loomulikult oli seal toimuv ka ajastukohane. Ja seal sai ka inglise keeles asja kuulata. Esemete juures olid ka tekstid kahes keeles, hispaania keeles ja valencia keeles... eksole :) Nii et seega oli väga positiivne, et neid klippe ikka muudes keeltes kah kuulda anti.

Lapsed täitsa mõnuga küsisid esemete kohta ning kui enamasti neid klippe vaatasime põgusalt, siis mingi hetk tuli väsimus peale ning siis oli mõnus maas istuda ja vaadata, kuidas siiditööstus 18.sajandil käis. Päris palju huvitavat sai isegi juurde teada, lastest ma ei räägigi. Nii et jah, tasub sinna sisse astuda küll. Hea oleks enne küll hispaania keel selgeks saada, no või vähemalt valencia keelgi... aga tegelt saab ka inglise või saksa keele teadmisega või isegi ilma igasuguse keeleteadmiseta mõnusa elamuse ja palju huvitavat ikka jääb kõrvade vahele - isegi kui see on ainult silmade kaudu sinna saabunud.

Ja no omaette elamus oli muidugi suur interaktiivne kaart, kus näidati visuaalselt linna arengut ajastute kaupa. Milline ta oli olnud roomlaste poolt loomise hetkel ning kuidas ta edasi arenes. Väga ilusti olid erinevad linnalõigud ja uusarendused igas etapis välja toodud ning võimalik oli seda vaadata lihtsalt ise juhitava pildina kui ka lasta jooksma videoklipp, mis siis samm-sammult neid muutusi ja nende põhjuseid lahti seletas. Väga põnev oli ja loomulikult haakus hästi eelnevalt vaadatud ajastute sektsioonidega. Lastele ka väga meeldis.

Pärast muuseumit läksime jalutasime natuke selle kõrval asuvas vanas jõesängis. See on üks Valencia "firmamärke", mida siin käies kindlasti tasub külastada. Leida ei ole seda keeruline, sest see on mitmeid kilomeetreid pikk ja kulgeb läbi kogu linna. Tegu ju ikkagi selle jõega, mille äärde linn algselt ehitati. Kuid 1950-datel aastatel oli suur üleujutus (ajaloomuuseumi värskest külastusest kasu ka, eksole), mis linna tegevuse sisuliselt halvas ning seepeale otsustasid linnaisad, et tuleb kaevata uus jõesäng, mis vee juhiks ümber linna. Nii tehtigi ja pärast seda on vana jõesäng veevaba olnud. Seda on omakorda ära kasutatud ja sinna on ääretult mõnus pargiala tehtud, kus on lahe jalutada. Kusjuures niipalju kui meie siin selle uue jõesängi juurde sattunud oleme, siis ei ole ka seal vett, nii et kus see vesi on, see on müstika. Nojah, tegelt on kogu Valencia ümbrus (ja sisuliselt juba ka äärelinn) täis väikeseid põllulappe, mida läbivad niisutussüsteemina veekanalid. Neid hakati siin rajama juba roomlaste ajast, nii et ka pika ajalooga asjad. Vot nendes kanalites on küll vett näha, nii et küllap see jõgi siia ära peitubki :)

Aga tegelt on see ka omaette lahe elamus, need pisikesed põllulapid. Ja no põllud on nad ikka kohalikus mõistes. Mõned on muidugi sõna otseses mõttes põllud - näiteks täna sõitsime mööda sektsioonist, kus sadade meetrite kaupa oli erinevaid sidulapõllu lapikesi. Aga meie jaoks kõige lahedamad on muidugi apelsinisalud. Nii lahe tunne on jalutada apelsinipuude "metsas", mis on täis küpseid apelsine (sest hetkel on ju nende elukate valmimisaeg).

Ja muidugi on Valencia firmamärgiks meri. Käisimegi päeva lõpetuseks ranna ääres söömas. Kogu rannaäär on kõrvuti asuvaid restorane täis - võta üks ja viska teist. Ja kui juba Valencias süüa, siis tuleb kindlasti vähemalt korra proovida paellat. See on riisiroog, midagi natuke risotto sarnast ja väga mõnus. Selle variante on väga erinevaid - mereandidega, lihaga, kanaga jne jne jne. Pärast söömist käisime mere ääres möllamas ka. Selles rajoonis on väga mõnus rannapromenaad ning promenaadist mereni on nii 50-60 meetrit puhast liivaranda, ja see rand on mitu-mitu-mitusada meetrit pikk. Ma pole siia küll kunagi suvel sattunud, aga imeilus vaatepilt on see ka sügisesel ajal.

Kohe kõrval asub ka jahisadam ning me (loe: mees) ei suutnud kiusatusele vastu panna ja loomulikult tuli minna purjekad piiluma. No neid seal ikka jagus ja silmarõõmu oli palju. Kõige silmatorkavam oli aga üks suur mölakas mootorkatamaraan. See oli nii 10 meetrit lai ja 30 meetrit pikk. Ühesõnaga paljud majad pole ka nii suured kui see mootorpaadikene. Ma ei taha muidugi teadagi, mitusada liitrit kütust sellel asjal kulub paari meetri läbimiseks.

Aga jah. Väga mõnus päev. Õhtul nüüd lastega puhkame. Mehed saatsime juba vaikselt kojutulekuks varusid koguma. Siin on häid asju, mida kodus niiväga ei leia. Üheks meeste lemmikuks on vinnutatud liha, mida siin müüakse 10-likoste käntsakatena. See "käntsakas" on vist kellegi koib... suuruse järgi pakuks härga või elevanti. Lisaks on siin üks tore kommipood, mis tõesti tõsist silmarõõmu pakub oma eriskummaliste maiustega. Eks saab näha, mis nad seekord välja valivad sealt.

Ääretult lahe koht: Biopark Valencia

Täna külastasime Biopark Valencia nimelist kohta. Sisuliselt on tegu loomaaiaga, aga oi millise loomaaiaga. Loomad ei ole mitte tavalistes metall-betoon puurides, vaid neile on loodud väga mõnusad elamise alad, mis on inimestest eraldatud vee-kivide-puude ja muu sellise naturaalse asjaga. Ühele alale on sageli ka kokku pandud erinevaid loomi, kes looduses ka koos elavad.

No kõige lahedam oli muidugi see suur ala, kus jalutasid kõrvuti kaelkirjakud, lõvid ning paari eri sorti nojah, ma nüüd ei oskagi öelda, kas need on sõralised või mis nende õige nimetus oleks.

Kõrvalalal ajasid üksteist taga ninasarvikud ning nende eest hoidsid kõrvale ja ajasid omi asju (aga ikka samal alal) sebrad ja jaanalinnud.

Teises kohas oli imeliselt tehtud veeala, kus läbi klaasi sai näha, kuidas jõehobuemme koos oma pojaga ringi ujus ning kalaparv neil järel heljus. Uskumatult lahe on neid elukaid vee all liikumas näha - ja eriti lahe on seda meetri kauguselt vaadata.

Samamoodi tulid uudishimulikud kaelkirjakud paar korda meid erinevatest parginurkadest uudistama, nii et ka nendeni jäi meeter-paar teinekord.

Ja siis olid veel gorillad - üks suur ja võimas isane oli koha sisse võtnud kohe vaateklaasi taga, nii et sai ilusti paari meetri kauguselt inimesi vaadelda. Ja siin ei olnud kahtlustki, kes keda vaatleb.

No ja esimese elamuse pakkusid muidugi madagaskari leemurid, kes olid ennast päikesepaistelise nõlva peale peesitama sättinud ning kõhud päikese poole ja ninad taevasse mediteerivas asendis istusid. See oli võrratult naljakas vaatepilt.

Ühesõnaga, kes kunagi vähegi siiakanti satub, siis see koht tasub külastamist. Lapsed olid vaimustuses, ise olime vaimustuses ja positiivne elamus kestab veel tunde pärast pargist lahkumist edasi.

Hispaanias

Elu on olnud kiire-kiire. Praeguge tegelt saatsin mehe ja lapsed ja muu pere poodi söögikraami tooma ja ise peaks tegelikult andmebaasides loovuse kohta teaduslikke artikleid tuhnima, sest vaja üks essee kirjutada... aga ma siis näpistan natuke vaba aega netilobaks kah.

Vahepeal siis igasugust juhtunud. Ja nagu pealkirjast nähtub, siis hetkel asume me Hispaanias. Ei, mitte päriseks, niisama puhkamas ja vanaisal külas. Ega vanaisa ka siin päriselt ei ela, aga ta on juba pea 20 aastat iga aasta kaks kõige pimedamat ja porisemat kuud Hispaanias Valencia ülikooli juures asjatamas käinud. Mida ta siin täpselt teeb, kes seda teab. Igatahes on tal siin oma kabinet ja selle nurgas igivana SUNi arvuti, mis näitab, kui kaua ta siin juba asjatanud on. Ja siinsed inimesed on talle täiesti omad ja sõbrad. Ja natukene meile ka, sest korra oleme me siin juba tal külas käinud. Mina tegelt kaks korda, kui kunagi keskkoolis käidud külaskäik ka sisse arvata.

Kuidas me siia saime? Et kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb alustada sellest, et ma andsin oma mootorratta ära. Õigemini küll vahetasin selle korralike purjetamisriiete vastu. See oli tegelt täitsa äge mootorratas. 600 kuubikuline Honda BCR. Ainus häda oli selles, et ma jaksasin seda suurivaevu püsti lükata ning keerulisemates tingimustes tagurdamiseks palusin ma enamasti (nii vähe kui ma ka sellega üldse sõitnud olen) lähedalviibivate meesterahvaste abi. Kas pole tore avalause meeldivale noormehele lähenemiseks: "Kas te saaksite mu mootorratta siit välja tagurdada, palun... ja tegelt ma muidu ei ole ajublondiin, eksole."

Aga et kuna loodus ei salli tühja kohta, siis otsustas mees, et kuna nüüd on peres üks sõiduvahend vähem, siis on loomulik hetk hankida üks uus masin, mis meil tegelikult pikalt plaanis on. Tänu uuele liiklusseadusele mahub meie pere ju hädavaevu normaalsesse autosse ära (2 täiskasvanut + 3 last) ning kui tahaks vanaisa ka kaasa võtta, kes meiega koos elab, siis me enam seaduste piires sõites ühte autosse ära ei mahu. Nii olemegi viimasel ajal paljudes kohtades kahe autoga käinud, aga see on ka suht nõme tegevus ausaltöeldes.

Uuriski siis mees netis variante ning käis ühel hetkel Saksamaal ära ning tõi meile selle uue sõiduvahendi õuele. No tegelt ei toonud õuele. Mina seda ei näinudki, sest läks kohe Tartusse töökotta igast hooldustöödele ning lisavidinate paigutamisele. Ühel nädalavahetusel nägin ta ära ka, siis sai korra sealt töökojast ära toodud et talverehvid alla panna ning kasutasime kohe võimaluse ära ja käisime laste ja tütre sõbrannaga koos kinos, nii et mahtusime kõik korraga ühte sõidukisse ära. Seejärel läks masin taas töökodadesse oma vidinaid külge saama. Ahjaa... sõiduk siis selline, kuhu mahub kaheksa inimest sisse ära ning taga on ka suuremat sorti pakiruum, et ikka igast vajalikku ja ebavajalikku kola ka perega reisides kaasa saaks vedada.

Lõpuks sai masin enam-vähem valmis. Noh, tegelt, siin eile-üleeile mehe käest tema edisisi plaane kuulates loomulikult on veel suurem osa lisavidinaid paigutamata. Aga et masin tuli töökojast lihtsalt ära tuua, sest meil oli aeg teele asuda.

Pakkisime siis ennast kõik autosse, haarasime kaasa mehe ema ning panimegi eelmisel nädalal putku. Marsruut on olnud värvikas. Kõigepealt oli peatus Viljandis, kus koer ja jänes pansionaati saadeti. Teised elukad saavad natuke paremini omapäi hakkama ja neid käib seal mu lahke sõbranna silitamas ja lohutamas. Siis hakkas pikk tavaline öösõit Läti-Leedu-Poola. Pärast Varssavit oli minu sõidukord. Mees oskas asja muidugi hästi ajastada, sest nii kui ta kõrvalistmel silma looja lasi, kohe kattis maad paks uduloor, nii et nähtavust ikka eriti ei olnud. Mina muidugi olin esimest korda selle massina roolis, aga mis ikka.. kui vette visatakse, siis tuleb ujuda ja miskit uimerdamist kah ei taht teha, sest pikal sõidul, kus sõiduaega loetakse kümnetes tundides, siis ikka need +10 tunnikiirused annavad lõpuks päris mitmeid tunde ajavõitu kokku. Loomulikult kadus udu selleks ajaks ära kui mees ärkas ja me tagasivahetuse tegime :)

Saksamaal pakkus toredaid elamusi tuulikupargid ning päikesepaneelipõllud. Seal oli ikka ühes kohas mitusada meetrit päikesepaneele maha "istutatud". Seda oli lastel eriti huvitav vaadata, sest nad on hiljuti (tänu tütrele) avastanud ja vaimustunud ühest farmimängust, kus väga-väga realistlikult tuleb talupidamisega tegeleda. Küll seal eri sorti masinaid hankida ja nendega põllutöid teha, küll saab kasuvuhoonetes asju kasvatada, ja lisaks siis saab omale "raha" teenida elektripaneelide ja tuulegeneraatoritega. Igal asjal omad kulud ja omad tulud. Lastel on igatahes tuulikute ja päikesepaneelide ja traktorite ja loomade ja kõige sellise vastu veel suurem huvi kui varem (kuigi see oli juba ka varem loomulikult olemas, nüüd lihtsalt on mingi võrdlusmaterjal ja uued seosed asjadega).

Saksamaal Trieri orus tegime ka ööbimise. Mehe õde oli nii lahke ja otsis meile neti kaudu sobivad kohad välja. Saabusime pimedas ja siis eriti midagi näha ei olnud, aga hommikul oli küll lummavaid vaateid piisavalt. Lastele ja endalegi oli uudseks asjaks ka jõel laevade lüüse väga lähedalt näha. Mees oskas ka väga täpselt seletada, kuidas nende lüüside abil laevu saab üles ja alla viia, sest ise ta ju kevadel purjekaga Kiili kanalis ise lüüse läbida sai.

Trieri orust on kiviga visata (kuigi see eriti viisaks ei oleks) Luksemburg. Sinna ka sisse astusime ning kasutasime taas mehe õe abi, kes meile sealse veekeskuse aadressi üles otsis. Pehmendasime siis pikast sõidust kangeid luid ja liikmeid ning lustisime niisama. Tegemist oli üsna pisikese kohaga, aga väga mõnusaga. Olemas oli ka veetoru kus suuremad lapsed rõõmuga lustida said ning olemas olid ka madalad basseinid, kus põnn mõnuga sulistas.

Veekeskusest lahkudes otsustas navi meie riikide nimekirja veel pikendada ja juhatas meid kenasti Belgiasse. See nüke oli meile kõikidele üllatuseks, aga no kohe oli siis põhjust lastele ikka tutvustada riiki, kus asub Euroopa "pealinn" Brüssel. Navigi sai mingil hetkel aru, et aitab küll ja suunas meid läbi Luksemburgi edasi Prantsusmaale.

Prantsusmaal jäime oma kahtlase bussiga (oli mees ju lasknud tagumised aknad tumedaks kiletada) Prantsuse tollile silma ja nii nad meid rajalt maha tirisid. Oi kui tore oli vaadata, kuidas viis tolliametnikku mehe ümber kogunesid ja üritasid aru saada, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme. Mees muidugi ka neile ei halastanud ja seletas saksa keeles (me keegi prantsuse keelt (veel) ei oska), et jah, muidu oleme küll eestist, aga näe, eelmise öö ööbisime saksamaal ja siis käisime luksemburgis veekeskuses ja läheme me üldse hispaaniasse (hea, et ta seda belgia lõiku veel mainima ei hakanud)... üks prantslane siis üritas seda kõike teistele tõlkida ja küll nad siis küsisid ikka kaheksa korda üle, et kust ikka, ja kuhu ikka ja miks ikka. Kui lõpuks sai öeldud, et vanaisale külla läheme ja üks ametnikest sisse piiludes kohe põnnile otsa põrnitses ja küsimuse peale, et kas meil sigarette on saadi väga kindel vastus, et meist keegi ei suitseta, siis saadeti meid kenasti taas teele. Isegi dokumente ega midagi ei küsitud.

Õhtul tegime Lyoni linnas söögipeatuse. On see linn ju suht kuulus (nojah, kelle jaoks, eksole) oma söögikultuuti poolest. Nii mulle vähemalt väitis mu täditütar, kui temaga seal mitmeid aastaid oma laste sünnipäevade ajal messil käisime (rongaemad, eksole, aga mis parata, ei suutnud me rahvusvahelise messi toimumise aega mõjutada - kuigi nüüdseks on see mess kuu aega varasemaks viidud, nii et lõpuks ikka...). Ja olen seal ka tõesti ise vist elu parimat sööki saanud... vähemalt on see väga eredalt meeles.

Seekord neid päris "söögitänavaid", mis asuvad vanalinna kõige vanemas osas, otsima ei läinud. Need on pisi-pisikesed tänavad, mis on täis pisi-pisikesi restorane. Soojemal ajal on kogu tänav laudu ja toole täis tõstetud, sest sisse mahub nii vähe inimesi sööma. Meie oma autoga ei oleks sinna kuidagi ära mahtunud. Nii siis katusime lihtsalt kusagil kesklinna kandis parkimiskohta leida ja siis jalutasime mingis suunas, kuni leidsime toreda söögikoha. Väljast vaikne ja tagasihoidlik, aga juba see asjaolu, et pool restoranist oli reserveeritud, andis vihje, et hea koht on. Oli jah... liha oli suurepärane ning kõrvale oli nende spetsialiteet (mille kohta nad väitsid, et inimesed tulevad spetsiaalselt nende juurde selle saamiseks) ehk siis kohapeal tehtud friikartulid. Ja olid jah head need asjandused. Aga jah, prantsusmaal olles tuleb ikka liha võtta "mediumi", sest "well done" liha kõrvetavad nad lihtsalt miskiks kuivaks käkiks (nojah, eks nende jaoks ongi well done kui kõrbenud käkk ilmselt). Enda jaoks sai medium võetud ja see oli suurepärane. Laste jaoks sai küsitud igaks juhuks well done ja nii ma pidin söömise käigust pool oma liha neile loovutama, sest see maitses neile oluliselt enam kui enda oma.

Vastu hommikut jõudsimegi Valenciasse kohale. Vanaisa oli meile eraldi korteri organiseerinud samasse majja, kust ta ise kaastöötajaga korterit üürib. Lisaks oli ta meile sooja söögi valmistanud ning külmakapi sööki täis varunud. Mis nii viga kohale jõuda. Tassisime bussi tühjaks, ajasime juttu, kantseldasime põnni, kes oli küll kohale jõudes maganud, aga asjade tassimise ajal ärganud ja väga ärksaks ja tegusaks seepeale muutunud. Lõpuks vajusid kõik magama ära, ma veel pidasin põnniga pikki läbirääkimise võimaliku magamamineku teemal ja lõpuks ta siis viimaks soostus kah pikali viskama. Selleks, et kolme tunni pärast teatada, et ega me siia väljamaale ju magama ei tulnud ja on aeg tegudele asuda :)

Nüüd siis juba oleme mõne aja siin olnud ning natuke ka ringi vaadanud. Suuremad plaanid on veel ees ja eks ehedamatest elamustest saab ka miskit siia kirja panna. Muidu oli meil siin internetimured, täna said need osaliselt lahendatud ja loodetavasti see lahendus toimib ka edaspidi. Nädalakese oleme veel siin. Siis hakkame vaikselt tagasi tulema, tehes tee peal natuke pikema peatuse Pariisis ja üldse natuke ringi vaadates.

Hakkame kodu poole astuma

Istun veel ikka Türgis... hotelli lobbys (sest tubades internetti ei ole). Mõnus diivan, paari meetri kaugusel on suur akvaarium kaladega, kõrval mängivad kaks meest mõusat türgi muusikat ning nende kõrval kohe istuvad meie õppurid oma läpakatega ja mängivad :) Põnn magab omas toas ja eks ma ruttangi sinna kohe tagasi.

Iseenesest on siin ju mõnus. Päike paistab, meri on mõnus, sööki jagub ja inimesed on sõbralikud. Esimest korda oleme siis "all inclusive" klubis, kus kõigil uhke käepael, mis annab igasuguseid toredaid asju. Näiteks viis korda päevas süüa. Kolm on tavalist, vahepeal on veel õhtuoote moodi teeaeg (saiakeste ja küpsistega - lastele see väga meeldib) ning südaöösel peaks olema veel mingi supiaeg. Sellele katsusime korra minna, aga no ei leidnud meie õigel ajal õiget kohta. Enamasti me muidugi siin südaöösel enam-vähem magame (või loeme vannitoas unejuttu - vannitoas sellepärast, et põnni mitte üles äratada). Lisaks annab see "all inclusive" meile igal ajal nii palju juua kui me soovime - mine ainult baarileti äärde ja küsi. Eks siingi ole omad piirangud, aga kuna meie ainult mahla ja vett tahamegi, siis meid need piirangud ei morjenda.

Väikeste lastega on see ikka väga hea asi. Täiskasvanute seltskonnaga vaevalt viitsiks kõik hommikud-lõunad-õhtud ainult hotellis süüa. Ikka tahaks mingeid kohalikke restorane ka ära proovida. Seda enam. et näiteks antud hotelli ümber on neid restorane saja meetri raadiuses vähemalt kümme erinevat - ja tegelikult rohkemgi. Aga väikeste lastega ausõna mina küll eelistan seda hotelli söögi varianti, kus ei pea kuhugi kaugele minema, ei ole ooteaega vaid on sada erinevat rooga sind pikisilmi ootamas ning nad ise käivad ja sordivad omale taldrikule mis meeldib.

Tänu all inclusive paketile on kohapealsed kulud olnud küll minimaalsed. Ainsaks kuluks ongi olnud lastele ujumisnänni ostmine (ja mulle trikoo, mis koju maha jäi) ning hotelli töötajatele ja taksojuhile jootraha. Korra tekkis mõte ka kohalikku veeparki külastada, aga kuna hotelli töötaja juhised olid piisavalt segased ning internetist saadud ja google tõlke abil inglise keelde pandud info ütles, et veepark oli lahti 11. oktoobrini, siis ei hakanud ehku peale selle seltskonnaga ringi rändama. Pealegi oleme me siin kavalalt vaikselt päev-päevalt laste ujumisvarustust upgrade'nud, nii et neil on iga päev olnud midagi uut ja põnevat katsetada, nii et tegelust niigi. Lõpuks sai neile kokku hangitud täispuhutud veeelukad, ujumisprillid ning lestad. Need kahed viimased on sellised, mille peale oleme ammu mõtelnud, nii et siit oli hea ära osta. Päris normaalsed asjad saime ja oluliselt odavama hinna eest kui see, mida eesti poodides samalaadsete toodete kohta leidnud oleme. Nii et jälle hästi.

Lapsed siin tegelikult arutavad, et tegelikult tahaks kaks nädalat olla. Mees ka räägib, et kas me ei tahaks kahte nädalat olla - no tal ju jumalik rahu ja vaikus kodus praegu. Isegi koera viis ära õe juurde pansionaati, sest ta on varahommikust hilisõhtuni enamik päeva tööasju ajamas ning meie hellik koer pole harjunud nii pikalt üksi olema. Õe juures tal seal suur seltskond, kes teda igatepidi hellitab ja hoolitseb.

Aga vot mina olen see, kes tunneb tegelikult headmeelt, et varsti taas koju saab. Ok, homne päev, mis algab kell 5 hommikul äratusega, et kaks tundi enne lennu väljumist lennujaama jõuda, ei tekita just vaimustust. No ei ole see normaalne, et nii pikalt enne kohale ennast vedama peab - selleks, et enamasti lihtsalt passida seal siis - aga siiasõit näitas, et nii Riiast kui Istanbulis kulus mitmetunnine varuaeg järjekordade ja turvakontrollide ja muu jama peale ilusti üsna ära, nii et vist ikka tuleb viisakalt kohale minna. Tallinna lennujaamas on asi lihtsam, seal võib teha nalja ja minna pool tundi enne lennu väljumist kohale ning üldiselt ei ole probleemi. Aga siin ja lastega ei taha riskima hakata. Võiks muidugi teinekord osta piletid normaalse kellaajal väljuvale lennule, aga ma hetkel veel ei raatsi sihukest hinnavahet tekitama hakata. Kunagi võiks tõesti nii rikas olla, et on savi igasugustest hindadest ja saab valida lendu tõesti ainult selle järgi, mis endale kõige mugavam on. Praegu olen ma veel kooner selliste asjade pealt.

Aga ühesõnaga. Kui oleks mõni täiskasvanu veel, siis ehk võiks täitsa mõelda teinekord pikema reisi peale, aga hetkekonditsioonis mulle täitsa sobib praegune pikkus ning kodu tundub juba täitsa mõnusa kohana :)

Koduõppest kah - hotellil on meie korrusel väike istumisnurgake raamaturiiuliga. Seal on igasuguseid huvitavaid raamatuid. Ilmselt kokku kogunenud hajameelsete külastajate poolt mahajäetud varadest. Korra käisime seal ka neid uurimas ning poeg leidis endale (ok, mina leidsin ja surkasin talle nina alla, aga talle hakkas meeldima) ühe ingliskeelse raamatu. Ja käesolevaks momendiks on ta selle läbi lugenud. Nii et esimene võõrkeelne raamat loetud. Eks nad arvutist ole juba ammu igasuguseid tekste lugenud, aga minu kui vana kooli inimese jaoks on see ikkagi omamoodi tähis.

Ja koduõppest veel rääkides... mingil hetkel hotelli basseini ääres, kus õppurid parajasti prillipeitust mängisid (ehk siis üks peitis ujumisprillid basseinis kuhugi ära ning teine otsis need üles ja tõi sukeldudes ära), vaatasin mina kella aja tabasin mõtte, et tegelikult ju hetkel koolitunnid käivad.

Reisimise nõmedamast poolest

Oleme siis nüüd Türgis. Antalyas, mis on vist nagu ma aru olen saanud, üks põhilisi kuurortlinnu siinmaal. Ega põnniga miskit asjalikku niikuinii ette ei võta, nii et hotelli valikul sai oluliseks kaks aspekti: bassein (et suuremad lapsed saaks rahus sulistada, kui ma põnniga puhkan) ning ranna lähedus, et koos oleks võimalikult lihtne sinna minna.

Antud hotell rahuldab mõlemaid aspekte. Basseinidele lisaks on isegi kaks liutoru... nii et lastel tegevust jagub. Basseinid ise on küll kütmata ning käesolevaks ajamomendiks ikkagi parajalt jahedad, et mitte öelda sigakülmad. Isegi lapsed käisid tükk aega nagu kassid ümber palava pudru ja siis vaikselt kuidagi sulberdasid sisse - esimesed liigutused olid küll tugevad vehklemised, et võimalikult ruttu taas välja saada, aga lõpuks kohanesid ära ja siis läks elu käima.

Mere ääres oleme ka kaks korda juba ära käinud. Hotellist on meri nii paarikümne meetri kaugusel - aga see paarkümment meetrit on autotee. Õnneks on ilusti fooriga ülekäigurajad kohe hotelli väljapääsu juurest, nii et pole siin vaja ise midagi mõtelda. Ühe korraliku plekimõlkimise oleme ka juba ära näinud - ühele autole tuli pukser kutsuda selle peale ja kogu lõbu võttis tunde, enne kui lahenes. Lõunamaade tempo. Kuigi korra olen tegelikult ka Riias ühel üsna kesksel tänaval kaks tundi oodanud, kuni lõpuks politsei tuleb kohale nelja auto ahelkokkupõrkele. Nimelt sõitis üks dziip suure hooga sisse foori taga ootavatele autodele, mida oli selleks hetkeks kogunenud kolm tükki, ning suutis kõik need kolm üksteise otsa lükata. Meie auto oli neist eest teine. Kohe selgus ka autode vahe. Dziip oli totaalselt korras, meie ja dziibi vahel olev auto oli eest ja tagant lössis, meie autol kukkus eest numbrimärk küljest (ja midagi muud ei juhtunud), meie ees olev auto oli tagant lössis. ;) Aga see selleks. Hetkel on jutt Türgimaast.

Aga et meri siis. Meri on oluliselt soojem kui basseinid. Isegi et mõnusalt soe. Põnn küll päris nii ei arva... varbaidpidi sulberdab mõnuga, aga rohkemat väga ei taha. Suuremad see-eest sulistavad nagu vanad hülged kunagi. Rand ise on kivine. Sellised toredad mere poolt ümaraks lihvitud kivid, nii et jalal otseselt valus ei ole, aga parema meelega kasutab ikka plätusid. Ühest küljest on tore, et kõik asjad liiva täis ei ole. Teisest küljest oleks ehk lastel lõbusam kui saaks ikka liivas kaevata ja losse ehitada. Aga noh... tingimusteks olid päike, soojus ja vesi. Neid kolme jagub, nii et virisemiseks ei ole põhjust. Linna teises servas olev rand on vist ka liivarand... nii mulle vähemalt netis tuhlates mulje jäi. Aga sinna on üle kümne kilomeetri maad, nii et kui just väga mugavat transpordiviisi ei leia, siis ilmselt ei hakka ehku peale sinna minema.

Tegelikult muidugi ma tahtsin viriseda... miks ma muidu sellise pealkirja panin. Nimelt on reisimise juures kaks asja, mida ma vihkan.

Esimene neist on pakkimine. Ja siia alla käib nii asjade kokkupakkimine reisile minekuks kui ka lahtipakkimine koju jõudes. Mõlemad tegelikult käivad mulle närvidele siis, kui ma vastutan enamate inimeste eest kui ainult ise. Kui ma üksi kuhugi lähen, siis sisuliselt piisab kui on kaasas mobla, laadija ja rahakott (ning dokumendid ja piletid jms). Ma tean, et kõige muu puudumisel saan ma hakkama ja pole probleemi. Heaks näiteks oli kord, kui käisime seltskonnaga Shotsis shamaanilaagris. See näide käib küll ühe noormehe kohta, mitte minu enda kohta. Noormees oli nördinud, et eelmises laagris (Siberis, Altai mäestiku jalamil) tuli tal tagasi tarida suur hulk puhtaid sokke. Et mitte asjatult kotiruumi raisata ta seekord sokke kaasa ei võtnud. Olid ainult need, mis jalas olid. Aga kuna me iga päev üsna intensiivselt matkasime ja toimetasime, olid need tal õhtuks üsna juustud. Nii ta siis pesigi iga õhtu külma veega oma sokid üle (sest sooja vett ega seepi meil kasutada polnud) ning hommikul tõmbas niisked sokid jalga ja oli taas tegudeks valmis. Ka nii saab... Minul olid sellel reisil muidugi kaasas nii läpakas kui ka kõrge kontsaga kingad ja pintsaklipslase kostüüm. Selle vabandas küll välja asjaolu, et ma lendasin sealt otse ühele ärikohtumisele kolmandasse riiki... aga kontrast oli hea muidugi.

Aga jah. Kui ma pean pakkima laste asju, siis ma olen üsna närvipundar sellel ajal. Ma nimelt tean, et lastega reisimisel on 80% reisi sujuvast kulgemisest eeltöö taga. Kui reisi kulg korralikult läbi mõelda ja õiged asjad kaasa võtta, siis on elu suht-koht ilus ja reis talutav. Kui mingi asjaga totaalselt puusse panna ja midagi olulist maha jääb... siis palju õnne... Eks ma olen muidugi selline ülemõtlev-üleanalüüsiv inimene ka. Sellepärast ma nii suurepärane infosüsteemide ja tööprotsesside anaklüütik olengi. Aga mis mingis kontekstis hea, see teises keskkonnas võib probleemiks olla... nagu minu analüüsitung.

Kottide lahtipakkimine on jällegi selline asi, et no tõesti ei viitsi. Niigi oled reisimisest väsinud ja siis peaks hakkama mingit musta pesu sorteerima ja pessu panema ning igast muule kolale oma kohta otsima. Tahaks pigem puhata ja natuke kodus olemist nautida, enne kui taas toimeka emme rolli sulanduda.

Teine nõme asi reisimise juures on.. reisimine :) Siin ma mõtlen seda konkreetset punktist A punkti B liikumist. Eks siingi tegelikult mängivad rolli seltskond ning liikumisviis ja enda häälestatus. Ma tean küll, et peaks rohkem teel olles momenti nautima, aga kipun olema just see, kes tahab võimalikult ruttu sinna punkti B kohale jõuda ja siis momenti nautida. Siin olen ma saanud häid õppetunde oma täditütrest äripartnerilt. Pidime tihti käima kauges Läti taganurgas Liepaja linnas. See asub sisuliselt Leedu piiri ääres. Sõit sinna kestis ca 8 tundi. Kui mina sinna üksi läksin, siis ma istusin autosse ja sõitsin... välja tulin ainult bensupeatusteks ning üheks söögipeatuseks. Muidu enne jalga gaasipedaalilt ei võtnud kui kohal olin. Kui me aga koos läksime, siis tegime tee peal igast lahedaid asju: käisime Pärnu lähedal rabajärves ujumas, korjasime Lätis tee äärest metsmaasikaid jne jne. Ühesõnaga tema oskas ta teekonda mõnusaks teha. Mina seda ikka veel väga ei oska...

Ja muidugi kui teemaks on lendamine ning väikesed lapsed siis... Niigi olen ma tööasjades nii palju pidanud lendama, et igasugune põnevus selle juurest on kadunud ning asendunud tüütusega lennujaama sabade, turvakontrollis läpakate kottidest väljatirimise ning lihtsalt passimisega. Ja kui nüüd sinna panna juurde veel see aastane põnn... no ausõna. Suuremad lapsed on juba asjalikud. Nendega on täitsa lahe koos reisida. Aga vot see põnn on nüüd jõudnud sellisesse vanusesse, kus jalad on, aga suud ega kõrvu ei ole. Ehk siis liikuda mõistab ja tahab, aga seda, kui midagi halvasti on inimese moodi öelda ei oska ning teiste inimeste mõistlikku juttu ka ju veel ei kuula. Jaa... pooleteisekuuse magava vorstikesega oli palju lihtsam reisida kui selle aastase ringijooksva põnniga. Ja eks see läheb nüüd mõnda aega veel hullemaks, kuni lõpuks kõrvad ka pähe tulevad ning midagi sinna vahele ka, nii et asjalikku juttu kuulda võtma hakatakse. See ilmselt juhtub kusagil kolmesena... või midagi sellist. Nii et kaks aastat mõnusat lapse järele jooksmist on garanteeritud.

Nii et jah... kui pakkimine ja reisimine välja arvata, siis on reisida ju täitsa tore :)

Tegelikult on nii, et siin olles täitsa on tekkinud igatsus ja soov mehega kahekesi reisile minna.... Jaa kallis, nagu ma sulle juba ütlesin, siis tore on küll, et te mind parema säilivuse huvides ainult lumistele reisidele viinud olete. See näitab, et teil on minuga tõsiselt pikaajalised plaanid... kui ma ikka nii hästi säiluma peaksin. Aga et kunagi võiks ikka ju ka mõne sellise reisi ette võtta, kus saaks sumedal õhtul kahekesi koos jalutada, ilusat vaadet imetleda ning teha seda, milles me nii head oleme... ehk siis rääkida... õigemini eks see siis näeks välja nii, et kumbki teeks seda, milles ta hea on... mina räägiksin ja sina kuulaksid :)

Igatahes tervisi kodustele... kes on kodus ja kes kodust kaugemal. Korjame siin omale usinasti päikest ning tuleme loodetavasti tublisti tervematemana tagasi.

Bulgaaria asemel Türki

Tahtsin mina minna päikesereisile, aga võimalikult soodsalt (see moodusõna odava asemel... kunagi mitu aastat tagasi tehti mingil koolitusel selgeks, et müügiorganisatsioon ei tohi kunagi asja kohta "odav" öelda, sest sellega tekib inimestel kohe arusaam, et asi on ebakvaliteetne... aga vot kui öelda "soodne", siis tekib mulje, et head asja saab hea diiliga... ja kui ma seda sõnamängu mõttes läbi mängisin, siis no mina kuulusin ka tõesti nende lammaste hulka, kellel sellised assotsiatsioonid tõepoolest tekkisid ja sõnamängu õnge läksid... aga see polnud mitte tänane teema muidugi).

Ühesõnaga siis mingi võimalikult lihtne ja odav reis, et ennast turgutada. Sügis pole ju veel eriti kaugele jõudnud, nii et peaks seda päikesefronti ka veel lähedalt kätte saama. Mees jällegi kaasa tulla ei saa vaid rabab tööd teha, nii et mina kolme lapsega - sellise kambaga kultuurireisile ei lähe vaid olulised on ainult päike, temperatuur ja vesi.

Mõtlesin ja nuputasin ja mõtlesin välja, et Bulgaaria on ju selline lähedalasuv imeilusate liivarandadega pärl, kus peaks kõike eelpoolnimetatut jaguma ning hinnad võiksid ka ju teoorias ikkagi soodsamad odavamad olla kui juba sellistes ammu väljakujunenud turismikuurortides. Lisaks on mul Bulgaariaga seoses omad emotsioonid - see oli minu elu esimene (ja üsna pikaks ajaks ka ainuke) välisreis, kui emal õnnestus töö kaudu saada tuusik kuldsetele liivarandadele. Ma olin siis vist üheksa aastane. No see oli minu jaoks ikkagi võimas reis ja võimas emotsioon.

Hakkasin siis guugeldama ja otsima, et kuidas kohale saada. Autoga oleks täitsa variant. Googel pakkus sõiduajaks 30 tundi. Mehega käime iga aasta Austrias, kuhu enamasti sõidame ca 25 tundi. Üks aasta läksime lumetormi tõttu küll 36 tundi. Lisaks käisime ju mehe ja lastega (siis küll veel põnni polnud) autoga Hispaanias, mis plaanitud 40 tunni asemel võttis (taas lumetormi tõttu) 50 tundi. Need oleme kõik jutti sõitnud. Nii et 30 tundi sõitu poleks nagu midagi erilist.

Ainus "aga" selle kõige juures on see, et meest seekord ei ole. Ja kuigi ma olen ka ise talle korra Poola järele sõitnud (lastega), mis minul võttis 26 tundi jutti sõitmist (minna tuli Saksa piiri äärde, ja mul polnud gepsu vaid ainult mehe sms olulisemate maanteede numbrite ja linnade nimedega ning kaart, kus terve poola mahtus a4 lehekülje peale - kui see vähegi vabandab... sest tagasi sõitsime me sealt 16 tundi....), siis praegu ma ei näe realistlikuna sõita üksi koos lastega nii pikka maad jutti. Ilma põnnita oleks see tegelikult küll tehtav, aga kuidas ma siis ilma temata niimoodi päikesevitamiine hankima läheks - talle neid ju ka vaja ja niigi pidin äsja temast enam kui nädala eemal olema... praegu kohe teist sellist laksu otsa küll ei taha teha.

Nii et auto langes ära. Hakkasin siis lennukit vaatama. Eestist on suvisel ajal ka otselende rannikule, aga hetkel neid enam ei ole. Või nojah, oli küll üks variant, kus ühe inimese pilet maksis üle 1000 euro... no aitäh, aga ei aitäh. Aga pole hullu. Võib ju lennata pealinna Sofiasse (kuhu eeldatavalt ikka rohkem lende on). Alguspunktiks olin niikuinii juba Riia pannud, sest Tartust pole vahet, kas sõita Riiga või Tallinnasse ja hetkel veel Riiast rohkem ja soodsamaid lende läheb.

Ja siis selgus, et Sofiasse saab küll.. väga erineva hinna eest.. ja kõige soodsamini saab sinna nii, et sõita läbi Istanbuli. No andke andeks... see tundus küll juba sürr. Et kui mina tahan minna võimalikult lähedale, siis tuleb selleks läbi Türgi sõita. Ja kui ma juba Türki sõidan, miks ma sealt siis tagasi põhja poole tulen, selle asemel, et sinna jäädagi.

Ma olen korra Türgis käinud küll. Aga see oli puhtalt ärireis ja nägime ainult Istanbuli ning vaba aega oli nii minimaalselt, et ega miskit kultuuri ka eriti nautida ei jõudnud. Istanbuli liiklust nägime aga küll, kui ühe võimaliku allhankija juurest teise juurde muudkui sõitsime. See oli paras peavalu, ma võin öelda. Ise ei oleks tahtnud kuidagi roolis olla.

Puhkusereisil pole aga kunagi Türgis käinud. Teadmine oli, et seal ikka ka käiakse, aga ei midagi enamat. Kuna mingeid erinõudeid (peale päikese, temperatuuri ja vee) polnud, siis vaatasin lihtsalt lennupiletite järgi, et kuhu odavam on.

No ja nii see siis läksi, et nüüd pakime asju ja lendame Antalyasse. Temperatuur on seal hetkel kuulu jägi ca 28 kraadi ning päikest ja vett ka jagub. Nii et sobib :) Eks kui muljed käes, siis saab neid ka siin jagada.

Purjesõit ei ole ajavõit

Einoh... oli see alles reis...

Jõudsime täna siis osaliselt tagasi. Osaliselt selles mõttes, et mina ja lapsed ja natuke varustust on nüüd kodus. Mees ja suurem osa varustust veel seilab suurel sinisel kodu poole.

Aga alustada tuleks ikka algusest. Või nojah.. arvestades, et kõik ümberringi ikka veel kõigub, siis on ka mõttekäik mul väga kõikuv... küllap saab tänane sissekanne seda ka tundma.

Kõikumisest rääkides. Meil on valitsev ühiskonnakorraldus demokraatia... ja valitsev otsustuste aluseks olev metoodika statistika. Kas pole umbes nii. Ja kui siis ühes ruumis viibivatest inimestest kaks väidavad, et ruum kõigub ja üks (väga jäärapäiselt) väidab, et ei kõigu, siis nii demokraatlikust vaatepunktist lähtudes kui ka statistiliselt võttes on tõde see, et ruum kõigub... kas pole? Nii et kallis tädi, kui nii mina kui ka tütar oleme veendunud, et su maja kõigub, siis ta ka kõigub... eksole :)

Aga ikkagi siis reisist. Algne plaan oli startida laupäeva lõunal, purjetada kaks ööpäeva, jõuda esmaspäeva teises pooles Visbysse, õhtul ennast välja puhata, ning siis kolm-neli päeva nautida imeilusat ilma ja Keskaja Festivali. Seejärel kenasti taas kaks ööpäeva sõitu ja kodus tagasi.

Noh, kodus tagasi me oleme. Ja Visbys käisime ka ära... minu igasugustest vahepealsetest mõtetest hoolimata. Aga kõik muu enam antud plaani raamidesse ei mahtunud.

Ühesõnaga. Kui teil kunagi tekib tahtmine kuhugi minna, ja teil on seal mingi etteantud ajaraam, mis on arvestatav päevades, mitte kuudes ega aastates, siis ärge sõiduvahendiks purjekat valige, eksole. Eriti kui tegemist on peresõiduga. Ja eriti, kui suur osa planeeritud meeskonnast (see tähendab sellisest meeskonnast, kes sõita oskab) jääb viimasel hetkel tulemata. Ja eriti, kui tegemist on üsna vana, askeetliku, võidusõiduks mõeldud purjekaga, mis on küll ääretult hea tormitaluvuse ja veelpüsivusega, aga suht olematu mugavusastmega. Ja eriti kui lubatakse üsna korralikku tuult, no sellist, millega väiksemad purjekad sadamast väljagi ei lähe, sest sellega kaasneb nii kolme-nelja meetrine laine.

Reisi statistikat siis natuke.

Meeskond: 10-kuune beebi, 9 aastane tüdruk, 10 aastane poiss, kaks 15 aastast neiut (üks neist esimest korda elus purjeka peal), üks imetav titemamma, kaks täiskasvanud meest.

* Start: Tallinnast, laupäeval, natuke enne südaööd
* Esimene etapp: Tallinn- Hiiumaa (Lehtma). Vastutuul, korralik laine, 20 tundi.
* Ööbimine sadamas. Imeilus liivarand algab kohe sadamast muideks.
* Teine etapp: Hiiumaa - Gotland (Kappelshamni sadam saare põhjaosas). Vastutuul, seda kuni 14 m/s, laine kohati 3-4 meetrit, sõidu kestvus 31 tundi. Mul on selle kohta ainult üks sõna: KOLE. Kui rohkem sõnu tahta, siis: külm, märg, kõikuv, paha, oksendamine, vastik....
* Ööbimine (ja jumalikult soe saun) kohalikus kämpingus.
* Kolmas etapp: Gotlandi äärt pidi: Kappelshamist Visbysse. Vastutuul, vaikne, sõidu kestvus 7 tundi. See oli iseenesest täitsa kena etapp. Päike paistis ja piki rannikuäärt sõites oli, mida vaadata. Ainult et kuna start venis hilja peale, siis jõudsime taaskord kohale südaöösel ja äikese välkudes.

Mis ma oskan öelda. Lapsed olid väga vaprad ja kannatasid ka selle koleda etapi välja. Mees oli ka väga tubli ja tegeles põnniga. Ah et miks tema põnniga tegeles, no selle pisiasja pärast, et mina olin pidevalt reelingu ääres kalade toitmisega tegelemas. Ja kapten oli vapper, sest kuna mees tegeles põnniga, siis suurema osa ajast pidi tema üksi purjeka juhtimisega tegelema. No ok, öösel ma võitlesin küll põnni heaolu eest ise selles lainetuses ja igalt poolt tilkuvas ja nirisevas vees (jaa, seda tilkus ja nirises ka kajutis sees), nii et siis said mehed kahekesi purjetamisega tegeleda. Ja see oli hea asi, sest see etapp me liikusime purjedega suure tuule ja suure lainega ja ühe purje nad suutsidki ära lõhkuda ja üldse igast imetrikke teha.

Midagi positiivset oli ka... ma avastasin, et kui süüa puuvilju, siis on pärast oksendades ka hea maitse suus, mitte nii nagu tavalise toiduga. Kas pole tore :) Kui tihti on teil olnud peas mõtet, et "Hmm, see asi maitseb täitsa nagu kirsimahl, ainult et liigub tagurpidi, suust välja, mitte suhu"

No ja see oli ju ka positiivne, et põnn veetis terve oma kümnenda elukuu sünnipäeva issi ja emme süles. See nimelt langes kokku selle toreda 31-tunnise kõige koledama etapiga ning kuna laev oli liiga kreenis ja liiga märg ja liiga kõikuv, et teda kuhugi kõndima lasta, siis oligi ta kogu selle aja meil süles.

Küllap oli positiivseid asju veel. Ma lihtsalt olen hetkel natuke veel liiga väsinud nende pähetulemiseks.

Ahjaa. Ja kui siis kohale jõudsime ja pärast sadamasveedetud ööd hommikul paadis silmad avasin... tervitas meid kena Visby taevas, ilus hall ja sajune. Ja sadas terve päeva... vahepeal kergemalt, vahepeal täielikku padukat. Poole päeva peale ajasime ennast ikka paadist välja ja läksime linna peale seda lubatud Keskaja Festivali otsima. Igast kummalises riietuses tegelasi olid kõik kohad täis, aga konkreetset toimumise kohta ei suutnud pikkade otsirännakute järel ikkagi leida. Turistide infopunktist oli mees muidugi enesekindlalt mööda jalutanud, minu mõtliku järelepärimise peale öeldes, et tegu on nii väikse kohaga, et küll selle üles leiab. Eks tal tegelt oli õigus ja küll me oleks leidnudki, ainult et paduvihmas ning koge eelnevat reisi arvestades oli minu ja laste kõndimissuutlikus oluliselt vähenenud. Seda enam, et Rootsi kaljusaarele kohaselt oli tegemist üsna vertikaalse kõndimisega. Lõpuks andsime korraks alla ja läksime sööma. Oi kui hea ja kuiv seal oli. No peaaegu kuiv, sest tegelt olid riided ikka ka juba märjad ja külmad. Pärast sööki edasi jalutades kargasin mina sisse esimesse ettejuhtuvasse hotelli ja nurusin neilt meie jaoks toa välja. Kartus oli küll, et festivali tõttu tube ei ole, aga õnnestus siiski saada, ja lausa peretuba. Ainus, mida festival positiivselt hotellitoa osas mõjutas, oli loomulikult hind :) Siis tabasin (tänu täis kõhule ja lootusele magada kuivas voodis taas töölehakanud hallollusele) hotellist küsida ka kaardi ja lasta näidata festivali asukoha. Ja jõudsimegi sinna ka. Eks seal oli paduka tõttu pooled asjad kinni, aga esialgse fiilingu sai juba kätte küll. Ja tuleb tunnistada, et isegi läbimärja ja külmununa oli seal väga lahe ja põnev olla.

Ma ei hakka ütlemagi, kui hea tunne oli pärast kõike seda lõpuks hotellis sooja dushi alla saada ning teada, et es on ootamas soe ja kuiv ja mittekõikuv öö. Radikad keerasime toas kõik põhja ja riputasime oma märjad riided (mida ikka jagus) nende peale ja kõikvõimalikesse muudesse kohtadesse kuivama.

Hommikul ärgates naeratas meile harjumatult päike ja tundus, et tuleb üks imeline päev. Ja tuligi. Minule küll natuke imelisem kui teistele. Nimelt oli kogu see magamatus (põnniga tuli ju öösiti ikkagi minul tegeleda ja eks päevalgi tahtis ta reisi ajal oluliselt rohkem rinda kui tavaliselt) ja pahaolemine ja külmumine ja ilmselt juba kodus enne all olnud mingi tervisemure mu ikkagi maha murdnud. Ja nii siis oligi, et selle ainsa ilusa päeva, mis me Visbyl veetsime, nautisid lapsed koos mehega Keskaja Festivali ning mina nautisin täiel rinnal hotellitoa voodit ning rahu ja vaikust. Ja ma pean tunnistama, et kuigi mul oli kahju sellest festivalimelust ilma jääda, siis tegelikult olin ma seal hotellitoas ääretult õnnelik, sest sellist võimalust lihtsalt üksi olla ja välja puhata, ei olnud mul ikka tükk aega olnud.

Õhtul siis tuli õnnelik pere festivalilt tagasi ja jagas muljeid. Ja siis algas taas pakkimine. Pakkimine oli aga trikiga. Nimelt olin ma juba enne Visbysse jõudmist otsustanud, et tagasi sõidame me lastega praamiga. Nii on lihtsam nii meile lastega, sest siis on meil tingimused mugavamad ja elu lihtsam. Ning nii on parem ka meestele, kes saavad siis rahulikult purjetamisele keskenduda. Purjekas tuli kindlaks ajaks kodusadamasse tagasi viia, nii et tagasiteel enam vahesadamatesse peatumisteks aega ei olnud.

Seega siis pakkisime lastega omale minimaalsed asjad. Ärkasime hommikul kell kuus. Võtsime asjad näpu otsa ja jalutasime praamile. Kolm tundi praamisõitu. Sealt kohe tund aega transfeerbussiga ning olimegi Stockholmi kesklinnas. Siis taas asjad näputsa ning jalutasime kuskil 4-5 kilomeetrit sadamasse praami peale. See jalutuskäik kõigi oma kompsudega (mille hulka kuulus ka põni turvahäll ning laste läpakad näiteks) oli muidugi omaette ettevõtmine, aga hakkama saime. Ja väga mõnusa ülevaate Stockholmi erinevatest osadest saime ka. Tee peal käisime ka söömas. Nii lapsed kui ka põnn kiitsid Pizza Huti söögid väga heaks. Põnn kiitis sisustuse ka heaks ja tahtis muudkui minna interjööriga põhjalikumalt tutvuma, nii et tuli sealt vehkat teha.

Praami peale saime niipea, kui üldse laevale laskma hakati. See oli kuskil kaks tundi enne väljasõitu (pidi olema poolteist, aga nad hakkasid veel varem peale laskma). Ma pole elu sees nii vara enne väljasõitu laevale roninud. Nüüd tegin seda naudinguga. Ja lapsed ka. Ülejäänu on juba möödanik. Lapsed nautisid mööda praami ringijooksmist. Kamba peale suutsime (küll väikeste ekstsessidega, aga lõpuks ikka õnnelikult) õhtul restoranis söömas käia. See oli ka esmakordne - üldiselt me oleme oma näksimised kaasa võtnud ja pole laevarestodesse raha tahtnud jätta, aga seekord ei olnud miskit kaasas, nii et sai ka see ära proovitud.

Hommikul tuli minu isa meile sadamasse autoga vastu (jaa, selleks oligi vaja seda turvahälli kaasas vedada), käisime tädi pool hommikust söömas (jumalik puder koos värske vaarikamoosiga - see oli niiiiiiii hea) ja siis sujuvalt koju.

Mees on vahepeal raporteerinud, et nendel on kogu tee kulgenud sisulises tuulevaikuses ja väga sujuvalt. Täna pärastlõunaks olid juba Hiiumaa levialasse jõudnud. Homme millalgi jõuavad ehk ka sadamasse ja õhtuks ehk koju. Siis algab reiside üks kõige koledamaid asju - asjade lahtipakkimine... aga no natuke on ikka hea ka, sest näiteks põnni öövarustusest tunnen ma küll hetkel puudust (eriti sellest vanutatud villast tekist, mida madratsikaitsena kasutan).

Aga nüüd siis magama... lõpuks ometi omas voodis ja kindlal maapinnal.

Tegelikult mulle purjetamine meeldib.... siis kui on ilus ilm ja kui saab täiesti igasugustest ajagraafikutest sõltumata otsustada, kuhu minna... ja kui saab valida väikesi lõike, mitte ei pea minema kõige otsemat ja kõige pikemat sõidulõiku pidi. Näiteks Soome kaudu saab Gotlandile ka väikeste sõidujuppide kaupa, sadamast sadamasse. Selliselt juhul kulub kohalejõudmiseks muidugi ilmselt mitu nädalat... aga vot selles stiilis ongi ilmselt see nauditav perepurjetamine.

Ekstreemilmaga võin ma ka purjetada, aga siis tahan ma seda teha ilma pereta, nii et saan ise tegeleda purjetamisega... siis ei hakka endal ka nii paha, või kui hakkab, siis saad rahulikult ennast välja magada.

Aga perepurjetamine ekstreemilmaga koos pikkade otstega.... ei eales enam... palun...

Vähemalt millegi võrra taas targem... eksole...

Asine august

Kõigepealt tuleb mainida, kui südantsoojendav on näha kaubamajades suuri "Kooliasjade müügi" silte ja rõõmustada, et ennast see asi enam nii väga ei puuduta. No, eks natuke ikka puudutab küll, aga suur osa esimese septembri stressist jääb meil olemata... uued pidulikud riided, uued kooliriided, uued kehalise kasvatuse sise- ja välisriided, uued jalanõud, uued vihikud, kirjutusvahendid, pinalid, koolikotid ja-mis-kõik-veel....

Kahjuks koos sellega ka suur osa esimese septembri positiivsest elevusest... selles osas tuleks midagi välja mõelda. Paljud koduõppurid teevad ka ise kooli algusest piduliku sündmuse, et lapsed ka sellest positiivsest tähistamisest osa saaks. Tuleks ise kah midagi väja mõelda. Korra mõtlesin, et räägiks ära Vembu-Tembumaa haldajad, et nad laseks koduõppeperedel seal septembri alguse puhul jämmida. No septembris ju koolilapsed kõik juba koolipingis ja vembutembumaa kinni, aga koduõppeperedel vabalt võimalik ka "kooliajal" sinna jämmima tulla - kui ainult kuidagi kokkuleppele saaks... eks see muidugi neile keeruline oleks, lisapäevi teha, eriti arvestades, et enamik töötajatest on tegelikult kooliõpilased, kes sel hetkel ka ise koolipingis... aga hetkel on endal põnni kõrvalt veel energiat liiga vähe, et seda mõtet üritadagi teoks teha... kuigi... mine sa tea, kui tagasi oleme, siis ehk veel otsin üles, et kellel tuleb nööbist kinni võtta sellise asja arutamiseks.

Ah et "tagasi oleme"... jaa... plaanid on meil siin toredad. Augustikuu meil igatahes igav olema ei saa. Hetkel näiteks on poeg Ahhaa öölaagris. Hommikul korjame ta sealt peale ja siis on plaanis Gotlandi poole purjetama asuda. Seal toimub nimelt üsna suur ja oletatavalt lahe Keskaja Festival. Eks näis, kas tegelikult ka kohale jõuame. Vahepeal planeeritud suurest meeskonnast on alles jäänud väga vähe... mis teeb 50-tunnise sõidu öised vahetused üsna keeruliseks... seda enam, et minust kui titemammast ei ole vahis küll asja... või hmm.. kuna ma öösel niikuinii vahepeal ärkama pean, siis ehk võtaks hoopis öövahid endale ja päeval jätaks põnni meestele kantseldada... Igatahes hoiame hetkel pöidlaid, et asi ikka toimuma saaks ja et sõit ning festival ise lahedalt ja lõbusalt kulgeks.

Nii et augusti keskpaigani valitseb siin nüüd vaikus... juhul kui kõik ikka hästi läheb. Ja siis kui tagasi, on juba veel igasuguseid täiendavaid plaane... eks näis, mida neist ellu viia jõuab.

Ja mul on ammu iseenda ees võlg kirjutada kokkuvõte ja omapoolne arvamus meie esimesest koduõppeaastast... loodetavasti jõuan seda teha enne, kui uus kooliaasta koduõppeaasta pihta hakkab.

Muhu Väina regatil osaletud

Sai siis ka endal käpp valgeks ning osaletud Muhu Väina regatil, mis on Eesti suurim purjekate regatt (see aasta osales 114 jahti) ning ühtlasi ka Eesti meistrivõistlused purjetamises. Kestab see asi terve nädala. Algus on Pärnus ja lõpp merepäevade ajal Tallinnas. Vahepeal käidi lisaks ära Saaremaal, Hiiumaal ning Haapsalus.

Mees tegi kaasa kogu regati, mina ühinesin Haapsalust, ehk siis osalesin kahel viimasel etapil. Enne tegime laste ja vanaisaga (ja koeraga) mõnusa puhkepäeva Haapsalus, mis on tõeliselt võrratu koht. Sinna tuleks kunagi nii umbes nädalaks suvitama minna, siis saaks rahulikult kõik need toredad asjad ära külastada, mida praegu ainult netist vaatasin. Ordulinnuses, Anni Arro kohvikus, promenaadi otsas asuvas laste mänguplatsil ning Paralepa rannas jõudsime ikkagi ära käia. Jahisadamas muidugi ka, kuhu õhtuks kõik regatil osalevad jahid ennast ära püüdsid mahutada.

Regatil meie ekipaaz auhinnalistele kohtadele ei kandideerinud, nii et sai rahulikult sõitu nautida ja paati ning purjetamist üleüldse tundma õppida. Päris mõnus oli. Ja eriti tore oli vahepeal vaadata, kuidas teise tee valinud paadid ranniku ääres suure paksu vihmapilve all istusid, kui meie samal ajal oma paadis päikest võtsime.

Aga siis ka natuke pildimeenutusi... kuigi eriti palju pilditegemine meeles ei olnud...

Sadama(m)elu enne starti

Start on regatil alati mere pealt. See on omaette vaatepilt, kui üle 100 purjeka mere peal ringi sagib, oma stardigruppi oodates ning katsudes ennast õigeks ajaks stardijoonele võimalikult hea hoo ja suunaga sättida. Kahjuks on start alati kaldast nii kaugel, et seda lahedat vaatepilti näevad ainult need, kes sel hetkel laeva peal.

Veel erinevaid vaateid sadamamelule - eks see ole üks suuri osasid Muhu Väinast. Mina see aasta sadamamelu osast osa ei võtnud...

Sest me meelitasime mehe hoopis ööseks Haapsalu sadama asemel hotelli magama... selline lahe tuba on Puuna öömajas, mis asub Haapsalust küll parajalt kaugel, aga hinna/kvaliteedi suhe oli lähemate asjadega võrreldes oluliselt parem. Ja koerad olid ka lubatud... mis oli hea, sest meie ekipaaz koosnes kogu meie pesakonnast ehk siis vanaisast, minust, mehest, õppuritest, põnnist ning koerast.

Seni kuni meie nautisime päikest said kaldaääres sõitnud purjekad paduvihma ja äikest... ja meie saime omakorda nautida vikerkaart, mis ilusti tervikuna ära paistis.

Siinkohal võiks ju veel ja veel igasuguseid merejutte rääkida. Sellest, kuidas spinn keerdu läks või kuidas oli rõõm tõdeda, et samal ajal läks ka konkurentidel spinn korralikult sassi, nii et nad selle täitsa maha pidid võtma. Või seda, kuidas üks pisike paat konkurente ahistas ja neile teed ei andnud (kuigi oleks pidanud) ning kuidas hiljem üks natuke suurem, aga siiski meist väiksem paat meile teed ei andnud (kuigi oleks pidanud). Aga nad lehvitasid meile väga rõõmsalt, kui me neil eest ära keerasime, nii et pole hullu :)

Või siis seda, kuidas viimast miili võttes hoidsime hinge kinni ja pigistasime paadist viimast välja ning saime tänu sellele nii mitmestki teisest paadist mööda. Mis oli muidu tore küll, aga üldkohale väga mõju ei avaldanud, sest meil oli nii suur koefitsent, millega aeg läbi korrutati. Purjekate puhul on nimelt igaühel oma koefitsient, millega lõppaeg läbi korrutatakse, et ühtlustada purjekate omadustest tulenevaid erisusi. Aga ühest konkurendist saime niimoodi kokkuvõttes minutiga ikkagi ette, mis on väga lahe, arvestades, et etapp kestis üle 12 tunni :). Eelmisel päeval olid muidugi nemad minutiga meie ette jäänud, nii et Vestmann ja Piibeleht täies õitsengus.

Ja sellest, kuidas ma õigel hetkel sooti järgi ei andnud ja sellega spinni üleslaskmise peaaegu tuksi keerasin või sellest, kuidas ma spinnipoomiga kaptenile korraliku litaka andsin... sellistest pisiasjadest me siin juttu tegema ei hakka :). Igatahes on ta nõus mind edaspidigi paadile võtma, nii et ilmselt on ta lootusetu optimist :)

Ahjaa.. kes ei tea, siis spinn on see uhkelt paadi ees kõrguv suur ümar puri, mida taganttuule korral kasutatakse.

Lahe oli. Ma ei imesta, et see regatt juba 55 aastat toimunud on ning et osalejate arv järjest kasvab.

Kihnu purjereis piltides

Lõpuks on logistiline sedööver läbi ning saab rahulikumalt hinge tõmmata ja fotoka(te)st pilte tõmmata. Siin pildireportaaz paari nädala tagusest purjereisist Kihnu saarele ning saarega tutvumise päevast.

Mõnus on silmapiiri vaadata... 

Ja mõnus on puhata, kui silmapiiri vaatamine ära väsitab

Põnn kokpiti-elu nautimas

ning usinasti köögitoimkonnas osalemas.

Pukseerimisabi sadamasse (mootoririkke tõttu)

Imeline troopiline saar nimega Kihnu

Kõik eluks vajalik

Troopiline mererand nimega Kihnu... aardeid täis

ja ka troopiline metsaalune on aardeid täis.

veelkord aardeid ning taustaks Kihnu tuletorn.

Kihnu karmid vihmaussid

Ja ülimalt hubased kodud. Kus meid öösel saabumisel väga külalislahkelt sauna ja söögiga kostitati

See kirju asi on kemps kihnu moodi. Hea tuju kohe garanteeritud.

Ning vaade meie võõrustaja ja giidi poolt isetehtavatele ökoseepidele ja -shampoonidele. Neist mitmed meil kodus nüüd kasutusel ja väga mõnusad.

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et Kihnu on üllatav ja lahe koht. Vähemalt sellisele blondiinile nagu mina, kes polnud seal varem käinud. 

Elab Kihnus 700 püsielanikku. Koolis (üheksaklassiline kool) käib 50 last. Lasteaeda tehti just uus rühm juurde, sest olemasolevast 20-lapselisest rühmast jäi väheseks. Koolis on eraldi tunnid Kihnu kultuuri ja käsitöö osas. Ning me tõesti nägime seal Kihnu körtides memmesid külgkorviga mootorratastel ringi vuhisemas. Kodust ära minnes uksi lukku ei panda, vaid pannakse puuteivas ukse ette, et inimesed teaksid, et pole mõtet sind otsima tulla. Ning kohalik söögikoht nimega "Rock City kohvik" tunnistati laste poolt kõige paremaks kohaks, kus nad käinud on. Head olid seal toidud tõesti ning vaade oli lihtsalt imeline. Ja praamidega saab nii Pärnust kui Munalaiult väga lihtsalt Kihnu kohale. Kel võimalus, see hüpaku kindlasti suvel sealt läbi.