laupäev, 25. veebruar 2012

Unschooling: utoopiline unelm või fantastiline reaalsus?

Viimastel päevadel olen tõsisemalt uurinud ja puurinud unschoolingu nimelist koduõppemeetodit. Tegu polegi niivõrd meetodi kuivõrd pigem täieliku elufilosoofiaga. Keskseks põhimõtteks on see, et last ei sunnita millekski, vaid lähtutakse tema huvidest ja soovidest. Vanema ülesanne on luua lapsele keskkond, kus ta saab erinevate valdkondadega kokku puutuda, et võimalikke huvisid avastada, ning toetada teda lapse poolt soovitud huvialade omandamisel.

Esmapilgul kõlab üsna utoopiliselt ja selliselt "vabakasvatuse halvema variandi ehk kasvatamatusena". Põhiküsimuseks on see, et kas laps niimoodi üldse vajalikud asjad endale selgeks saab ja kas ta niimoodi teleka ja arvuti tagant ka ära tuleb.

Väidetavalt on vastus mõlemale eelnevale küsimusele "jah" - saab laps kõik vajaliku niimoodi selgeks ja tuleb see laps ka vabatahtlikult ekraani tagant ära. Ja selle kõige juures on élu nagu pidev suvehaheaeg, kus lapsed saavad tegeleda endale meelepäraste asjadega ning ei pea istuma "laua taga koolitundides".

Kui see kõik tõesti tõsi on ja lapsed niimoodi saavad endale vajalikud asjad selgeks...
Ja kui see kõik tõesti tõsi on ja nad saavad need asjad selgeks kontekstis, kus on neid asju ka reaalselt vaja - ehk siis tekib sidus pilt teooria ja praktika vahel...
Ja kui see kõik tõsi on ja lapsed ja tegelikult kogu pere saavad kogu selle aja elu nautida ja lõbutseda ja mängida...

Kõlab liiga lahe et seda uskuda.

Aga mitteuskumise teeb jälle keeruliseks see, et selliselt kasvatatud/õpetatud lapsed on maailmas olemas... ja nad on astunud edukalt ülikoolidesse ja üldse elavad edukalt normaalse inimese elu.

Ja kuidas sa siis ütled, et asi ei ole võimalik, kui asi on reaalsuses korduvalt toiminud...

Selline lähenemine nõuab muidugi koduõppevanemalt üsna paljut.

Kõige lihtsam on teha koduõpet töövihikute ja õpikute järgi. Seal on kõik täpselt kirjas ja ette antud. Aja ainult näpuga järge ning tee etteantud ülesanded ära. Ja ongi kõik korras.

Sealt samm keerulisem on see, kui võtta õppekava järgi teemad ette ning need ise lapsele lahti rääkida, arvestades tema omapära ja sinu teadmist sellest, kuidas talle kõige lihtsamini asjad selgeks saavad. See nõuab vanema/õpetaja poolt rohkem ettevalmistamist ja asjade läbimõtlemist.

Unschooling nõuaks aga juba hoopis teistlaadi lähenemist. Ei saa näpuga õppekavas järge ajada ja teemasid kohustuslikus korras ette võtta. Selle asemel tuleb hoopis avaramalt mõtelda ning otsida pidevalt uusi võimalusi lapsele maailma tutvustamiseks ja näitamiseks, nii et tal tekiks võimalus erinevate teemadega haakuda ja huvi korral neid edasi uurida.

Samas aga annab selline lähenemine ka tagasi väga palju positiivseid elamusi. Seda nii lapsele kui vanemale endale.

Ja ma siin nüüd mõtlen... Küsimusi on palju...

Eestis on vaja kindlasti ära teha riiklikus õppekavas ettenähtu - kontrollpunktid on kolmanda, kuuenda ja üheksanda klassi lõpus. Samas on vahepealsed aastad "vabalt" korraldatavad. Nii et teoorias on võimalik paar aastat unschoolida ja siis "kontrollpunkti" aastal vaadata, kas mõni õppekava teemadest on katmata ning see siis teadlikult lastega koos ära õppida. Lapse huvi selle selgekssaamiseks on siis koduõppe võimalikkuse jätkumise soovist tulenev. Loomulikult tähendab see vastavat kokkulepet kooli ja õpetajaga, kes vahepealsel ajal lapse arengut jälgib. Ja loomulikult on vaja, et laps vahepealsel ajal ikkagi areneks. Ameerika unschoolingu peredes toimub sama põhimõte nendel etappidel, kui laps kas keskkooli või ülikooli minema hakkab. Kuna see minemise otsus tuleb tema enda poolt, siis on tal ka huvi vastavad teadmised endale selgeks teha, et vajalikud sisseastumiseksamid ära sooritada. Ja see on toiminud kenasti.

Lisaks meeldis mulle mõte pranglimisest - soov, et lapsed arendaksid peastarvutamise oskust. Samas - kui neil selle vasu huvi on, siis võime vabalt ikkagi ka pranglimisega tegeleda. Ja kui neil huvi ei ole - no siis oleksid nad tegelikult seda niikuinii vastu tahtmist teinud ja kas see oleks neile niimoodi kasuks tulnud või hoopis arvutamise suhtes vastumeelsust tekitanud....?

Samuti meeldis mulle mängida mõttega, et mõne aja pärast prooviks, kas lapsed sooviks osaleda mõnel olümpiaadil. Ma ise käisin kooliajal nii palju olümpiaadidel, et see lihtsalt tundub kuidagi loomuliku osana arengust. Lisaks annaks võimaluse eakaaslastega ennast võrrelda. No ja kui neil hästi läheks, siis annaks võimaluse skeptikutele natukene ninanipsu mängida, eksole :). Aga tegelikult on need kõik muidugi minu enda soovid. Ja kui neile peaks mõte olümpiadist meeldima, siis ei takista miski ka unschoolingu käigus selleks vajalikke harjutusi tegemast. Tegelikult ongi olümpiaadiülesanded sageli palju põnevamad kui tavalised kooliülesanded. Hiljutigi leidsin internetiavarustest ühe toreda õpetaja poolt kokku pandud matemaatikaülesannete kogu ja oleme sealt lastega ülesandeid koos teinud. Neile on see meeldinud ja kui olen küsinud, et kas tahavad veel teha, siis on vastus olnud vägagi üksmeelne "jaaa". Nii et ei takista unschooling ka olümpiaadiülesandeid lahendamast, kui lastel endil selle vastu huvi jätkuv on.

Ma ei ole veel päris kindel, mis ja kuidas saama hakkab. Olen seda teemat kodus nii meespere kui ka laste endiga arutanud. Oleme vaaginud poolt- ja vasuargumente. Katsunud analüüsida peamisi murekohti jne jne.

Näiteks selline vestlus pojaga... kui mõte mul alles endal peas küpses ja veel rääkinud ei olnud temaga...


Mina (ettevaatlikult): Kui sa praegu saaksid teha seda, mida iganes sa ise tahad, mida sa teeksid?
Poeg (nägu lööb särama, mõtleb natuke): Kas ma saan seda siis päriselt ka teha?
Mina (veel ettevaatlikumalt - sest poeg on hävitavalt hea lubaduste meelespidaja): Emm... ütle kõigepealt välja ja siis vaatame.
Poeg (mõtleb.. mõtleb... mõtleb...): Aga miks sa seda teada tahad?
Mina siis ei pääse ja seletan talle unschoolingust ja sellest, et ma mõtlen, et kas see meile ka sobida võiks. Ja minu hirmudest, et kas nad siis ikka tunnevad asjade vastu huvi, nii et kõik vajalik selgeks saab või istuvad hoopis kogu aja arvutis.
Poeg (õhinaga): Ma olen ammu tahtnud teada, miks maakera koos püsib ja laiali ei lagune. Ja kuidas päike ikkagi niiii ere olla saab. Ja mis ring see Saturni ümber on, millest ta koosneb ja kuidas ta seal olla saab. Ja miks inimesed ei saa toituda rohust ja lehtedest nagu loomad ja miks osad loomad söövad liha ja teised mitte.

Arutame siis natukene neid teemasid. Jah, lihtsad vastused on "gravitatsioon", "kuumus" jne aga tegelikult on tal huvi sügavamalt ja põhjalikumalt neid teemasid lahata. Lepimegi kokku, et kindlasti võtame need teemad uurimise alla.
Poeg (lõpetuseks, lahkuma hakates, etteheitvalt): Mul on väiksest peale nii palju küsimusi olnud, aga teie olete oma tööga alati nii hõivatud olnud, et pole mulle kunagi korralikult vastata saanud!


Nuvot... ja mulle tundub, et meie peres ei peaks unschoolingu puhul mitte muretsema selle üle, et kas neil piisavalt huvi on asjade uurimiseks, vaid hoopis selle üle, et kust paganast me neile need vastused välja kaevame :)

Ühesõnaga... asjad paistavad sinnapoole tüürivat, et katsetame. Selle veerandi koolimaterjal on meil omandatud ka juba, nii et võime "lulli lüüa" küll ja vaikselt vaadada, mida selline lähenemine meie elukorralduse juures tähendab ja kas asjast saab asja või mitte.

Põnev!

Paar linki ka:
* kirjatükk, kust sain indu uuesti unschoolingut põhjalikumalt uurima hakata (varem olin põgusalt lugenud, aga kõrvale jätnud)
* sealtsamast kirjatükist kaks viidet ingliskeelsetele lehtedele: http://joyfullyrejoycing.com/ ning http://sandradodd.com/unschooling

7 kommentaari:

reet ütles ...

Mina olen kuulnud, kuidas kuuenda klassi poisid oigavad, miks ometi hakatakse füüsikat õpetama alllllles kaheksandas klassis ja kuidas nad ometi nii kaua vastu peavad. Tavakoolis, riikliku õppekava järgi õppijad muidugi, kelle õpetajad ja vanemad koduõppe mainimise peale reeglina kooris minestavad.

Kadi ütles ...

:) http://montessori-work.blogspot.com/

Kadi ütles ...

ja veel üks huvitav lehekülg:
http://www.naturalchild.org/guest/pam_sorooshian2.html

Katri ütles ...

reet: lahe, loodan, et meilgi pigem sedapidi olema saab!

Kadi: tänud likide eest. Tänu neile leidsin ka sellise blogi (sama autor, kes naturalchildis kirjutas):
http://learninghappens.wordpress.com/

Ema, kes on unschoolimisega kasvatanud üles 3 last. Hetkel siis 25, 22 ja 19. Kõige vanema ülikool läbi, töötab edukalt. Teisel (oli vist) ülikool hetkel käsil ja samuti edukalt. Kolma lõpetamas keskkooli ja astumas ülikooli. Kõik normaalselt suhtlevad, erinevate huvialadega, sõpradega ja toredate tegemistega inimesed.

See oli hea lugemine...

Ingrid ütles ...

http://www.homefires.com/articles/odd_children.asp

Siin on veel üks tore artikkel selle va sotsialiseerumise teemal. Väga tabav, mul meelest:)

Ranno ütles ...

Aitäh huvitavate mõtete eest! Õnnelik ema, kelle laps ise huvi tunneb ja õpet "tõmbab". Sellisele anna ju ainult infi ette!
Aga... see õppeviis on ikka üsna spetsiifiline ja ei sobi nn "tavalisele" lapsele, keda on enamus ja kes - nagu mainitud - istuks ikkagi kogu aeg arvutis ja kellel pole eriti huvi maailma vastu; igatahes mitte nii palju, et vabatahtlikult ja "tõmbe peale" ise õppida. Mulle tundub, et enamus lapsi on õppimises siiski "lükatavad". Ja sellistele sobib paraku ikkagi vaid väline sund.

Katri ütles ...

Selle üle on mul hea meel küll, et lastele maailm huvi pakub. Samas aga... väiksena tunnevad ju kõik lapsed maailma ja asjade vastu huvi. Miskipärast kaob see aga vaikselt-vaikselt ära. Kas on tegu ehk hoopis sellega, et nende küsimustele vastamise ja huvide järgimise asemel me surume neile peale mingit oma infot omal ajal, mis neile huvi ei paku? Ei tea...