Saime mõned päevad tagasi kokku poja õpetajaga. Koduõppe seadus näeb ju ette, et laps peab kusagil koolis nimekirjas olemas ning vähemalt kord poolaastas peab õpetaja lapse "üle vaatama". Õnneks suhtuvad minu laste mõlemad õpetajad meisse väga normaalselt ja rahulikult ning ei tunne mingit pingelist vajadust meid eksamineerida ja üle kontrollida. Ja samas on väga hea nendega vahetevahel kohtuda ning neilt ideid saada, mida ja kuidas lastele õpetada.
See oli siis esimene pikem kohtumine poja õpetajaga. Poega kusjuures kohtumisele kaasa ei võtnud :). No tegelikult astus ta lõpus läbi, kui mees mulle järgi tuli (õpetajaga kohtumise aega kasutasime hoopis selleks, et lapsed said kinos käia Saabastega Kassi vaatamas - nad olid väga rahul sellega :).
See, et kohtumine ilma pojata teha, oli tegelikult õpetaja enda mõte. Põhiline rõhk oli siis kohtumisel sellel, et saaksime rahulikult rääkida, mida ja kuidas nemad koolis õpivad, et ma teaksin, millega koduõpet tehes arvestada ja vaadata, kui palju nende süsteemist kasutada. Ja taas pean ma tunnistama, et Waldorfkooli põhimõtted ja lapse arengust lähtuv loogika mulle väga sümpatiseerib. Ja nendel kohtumistel ning õpilaste vihikuid vaadates saab ka väikseid ja lihtsaid nippe, kuidas teemasid lastele lihtsalt, loogiliselt ja huvitavalt selgitada.
Mis siis tähtsamad punktid olid. Sain osaliselt ülevaate etappidest, mida ja mis järjekorras nad lastele õpetavad.
Juttude vestmise koha pealt on neil süsteem järgmine: esimene klass - muinasjutud (okasroosike jt); teine klass - loomalood ja valmid (kuidas loomad sabad said jms); kolmas klass - vana testament ja loomislugu; neljas klass - kohalik rahvapärimus, ehk siis meie puhul Kalevipoeg (poja klassijuhataja aga vaatas asja laiemalt ja alustas põhjamaade eeposega Vanem Edda); edasi peaksid tulema rooma/kreeka jumalate lood jne. Päris mõnus viis lastele erinevate pärimuste tutvustamiseks. Mulle oli varem mulje jäänud, et waldorf on väga piiblikeskne, aga selgus, et vähemalt poja klassijuhataja nägemuses ei ole see mitte nii ja see mulle väga meeldib.
Loodusõpetusele lähenevad nad ka loogiliselt. Kõigepealt peatumine inimesel endal (pea, keha, jalad, käed - see osa, mida laps näeb ja mõistab). Sealt edasi liigutakse loomadele (erinevate loomade tutvustamised), kui inimestele (ja lastele) kõige sarnasemad organismid. See toimub neljandas klassis. Edasi, viiendas klassis, liigutakse taimedele ja sealt edasi kuuendas klassis maavaradele ja kivimitele. Nii et meie oma kullakaevamisega Lapimaal ja vulkaanikatsumisega Tenerifel oleme juba ladunud põhja kuuenda klassi materjalile :).
Ka geograafiat/kodulugu/ajalugu alustavad nad lapsest lähtuvalt. Ehk siis esimeseks sammuks oli kolmandas klassis (vist) vanade ametite tutvustamine (kalur, põllumees, sepp jne) ning nüüd neljandas klassis tutvusid lapsed põhjalikumalt oma kodupaiga ajalooga. Ehk siis küsimus, "kust ma pärit olen", ja seda füüsilise asukoha mõistes. Nende klassi puhul siis tutvustas õpetaja neile Tartu ajalugu, nii kaugest ajast, kui vähegi ette kujutada annab - kui siin kõndisid ringi piisonid ja kivikirvestega inimesed. Edasi juba linna ajaloo juurde ja selle kaudu ka eesti rahvuse kujunemise ning tolleaegsete kalendrite, pühade, kommete jms. Ehk siis ajalugu mitte sõdade läbi nähtuna vaid igapäevaelu kujundliku esitlemisena.
See kõlas väga lahedalt... ma pean nüüd tõsiselt uurimistööd tegema, et suudaksin oma lastele ka midagi sarnast edasi anda.
Kui kodukant läbi uuritud, siis järgmine samm on Eesti erinevate nurkade uurimine. On ju meilgi väga palju eripalgelisi kogukondi - vanausulised Peipsi ääres ja rannarootslased mere ääres jne. Sealt edasi järgmine samm on naaberriikide tutvustamine ja sealt siis järjest laiema haardega edasi.
Eelnevaga seondub kaardiõpe, mida alustatakse taas lapse lähedalt, ehk teda ümbritsevast ruumist ja selle kujutamisest. Sellega saab reaalselt selgeks, miks on vaja kaarte ja mida tähendab mõõtkava. Saab ise teha mõõtmiste alusel toa plaani ning sealt siis edasi juba päris kaartide uurimise juurde. Ja mõõtkavadega koos saab lapsele vaikselt hakata õpetama komakohtadega numbreid, sest seal nad omavad taas mõtet :)
Ja sujuvalt olemegi matemaatika juures, kus nemad juba tegelevad murdude liitmise ja lahutamisega (seda küll sarnase nimetajaga murdude puhul) ning varsti hakkavad tegelema taandamiste ja ühisele nimetajale viimistega.
Pikalt sai räägitud vormijoonistamisest, sest kuigi see meile kõigile väga meeldib, on see minu jaoks ikka veel üsna võõras teema. Nüüd sai taas pilt selgemaks, kuidas areng selles osas liigub. Esimeses klassis on joon - sirge ja kõver. Teises klassis on peegeldamine - horisontaalne, vertikaalne, nurkpeegeldus. Kolmandas klassis on kolmese süsteemi jätkamine - et kui ruum on jagatud kolmeks osaks ja kaks osa on välja joonistatud, siis jätkata mustrit ning teha puuduv kolmas osa (kui ma õigesti aru sain). Neljandas klassis on ristumised - joonte lõikumiskohad ning sealt juba ruumilisuse tunnetamine (kas joon läheb teisest üle alt või pealt). Siin andis õpetaja ka väga vahva nipi, kuidas neid ristumismustreid teha (lisaks alguses tehtavale lõpmatusmärgile ja selle edasiarendusele mitmete paunadega). Kõigepealt teed keskmise paksusega nööriga sõlme ja siis joonistad sama sõlme paberile. Nii saab kaks kärbest ühe hoobiga - harjutada sõlmede sidumist ning samas õppida ruumilist kujutamist paberi peal. Väga lahe igatahes.
Asju oli kindlasti veel. Õnneks kirjutas õpetaja ka põhiasjad paberile, nii et saame sealt vihjeid vaadata.
Põhiasi oli nõuandes, mida ma ise olin juba ka tunnetama hakanud, aga mida oli ikkagi hea õpetaja suust kuulda. Mingi teema selgitamiseks tuleb see endale kõigepealt selgeks teha, siis korralikult läbi seedida ja siis välja mõelda, kuidas seda lastele edasi anda. Eks näis, kas mul õnnestub see veerand sinna suunas liikuda.
Aga progress minu kui õpetajana on selgelt tuntav.
Esimene veerand olin lihtsalt "abistav ema", kes aitas lastel nö "kodutöid" teha õpiku ja töövihiku juhtimisel.
Teine veerand olin juba "juhendav ema", kes ise otsustas, kuidas ja kui palju õpiku ja töövihiku materjale lastele esitada ja mida sealt lasta neil teha. Aga juhtniidiks olid ikkagi veel õpik ja töövihik.
Ja nüüd vaatame, kas ma kolmandal veerandil suudan hakata tõesti õpetama, ehk siis vajalikud teemad välja valinuna need ise endale selgeks teha ja siis ise välja mõelda, mis vahendite abil need lastele selgeks teha. Eks näis :)
Kuvatud on postitused sildiga waldorf. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga waldorf. Kuva kõik postitused
neljapäev, 5. jaanuar 2012
esmaspäev, 12. detsember 2011
Õppetunnid krõpsupakilt ja muinasjuturaamatud
Elu ise on ikka see kõige parem õpetaja. Täna näiteks oli meil mitme erineva aine õppetund ühe krõpsupaki abil.
Me ei osta just sageli krõpse, aga aeg-ajalt seda ikka laste soovidele vastu tulles juhtub. Nii läks ka täna.
Võtsin siis kodus paki ette ja hakkasime pojaga koos vaatama.
Õppetund 1: massiühikud - otsis paki pealt üles, kui palju selles pakis krõpse see on. Oli 150 grammi
Õppetund 2: toitumine/inimeseõpetus - kui suur on rasvade jm sisaldus ja mis ühikus. Oli toodud 100 grammi kohta ja 25 grammi kohta. Lisaks oli toodud (loomulikult 25 grammi kohta), kui suure osa päevasest normist see täiskasvanul rahuldab.
Õppetund 3: matemaatika - kui pakis on 150 grammi ja päevane normiprotsent on toodud 25 grammi kohta, kuidas siis leida, kui suure osa päevanormist katab ära terve pakk. Poeg ei löönud verest välja ja tegi ilusti 150 jagatud 25-ga peast ära. Sai kätte et 6 portsu on pakis.
Õppetund 4: matemaatika integreerituna toitumise/inimeseõpetusega. Kui ports katab ära 11% täiskasvanu päevasest rasvavajadusest, siis kui suure % katab ära terve pakk ja mida see sellele inimesele teeb. Poeg korrutas ilusti 11 6-ga, sai oma 66% kätte ning sai ka aru, et see on üle poole päevasest rasvavajadusest ning et kui siis päeva jooksul kusagilt veel rasvasid tuleb, siis niimoodi need inimesed rasvuvadki.
Vaata kui targaks saab tänu krõpsupakile :)
Järgmine kord ostame ilmselt porgandeid....
Aga muidu koolitööde osas alustasid lapsed täna oma muinasjuturaamatu tegemist, see oli waldorfkooli poolt pakutud tegevus eesti keele tunni teemana. Mõlemad asusud väga suure õhina ja rõõmuga asja kallale, ainult et lähenemisnurgad said erinevad.
Tütar tegi valmis füüsilise raamatu (lõikas ja voltis lehed, õmbles keskelt kokku) ning kirjutas/joonistas valmis esikaane (pealkiri, autor ja illustratsioon :). Nüüd tuleb tal hakata jutu sisu välja mõtlema.
Poeg füüsilise tegemiseni ei jõudnud (tal oli muusikakool sel ajal, kui tütrega meisterdasime), kuid tema rääkis mulle muusikakoolist tagasi tulles ära juba oma jutu sisu (vähemalt poole peale, sealt ta veel mõtleb edasi) ning peab nüüd hakkama füüsiliselt raamatut valmis tegema.
Koduõpe = individuaalne lähenemine. Eksole :)
Me ei osta just sageli krõpse, aga aeg-ajalt seda ikka laste soovidele vastu tulles juhtub. Nii läks ka täna.
Võtsin siis kodus paki ette ja hakkasime pojaga koos vaatama.
Õppetund 1: massiühikud - otsis paki pealt üles, kui palju selles pakis krõpse see on. Oli 150 grammi
Õppetund 2: toitumine/inimeseõpetus - kui suur on rasvade jm sisaldus ja mis ühikus. Oli toodud 100 grammi kohta ja 25 grammi kohta. Lisaks oli toodud (loomulikult 25 grammi kohta), kui suure osa päevasest normist see täiskasvanul rahuldab.
Õppetund 3: matemaatika - kui pakis on 150 grammi ja päevane normiprotsent on toodud 25 grammi kohta, kuidas siis leida, kui suure osa päevanormist katab ära terve pakk. Poeg ei löönud verest välja ja tegi ilusti 150 jagatud 25-ga peast ära. Sai kätte et 6 portsu on pakis.
Õppetund 4: matemaatika integreerituna toitumise/inimeseõpetusega. Kui ports katab ära 11% täiskasvanu päevasest rasvavajadusest, siis kui suure % katab ära terve pakk ja mida see sellele inimesele teeb. Poeg korrutas ilusti 11 6-ga, sai oma 66% kätte ning sai ka aru, et see on üle poole päevasest rasvavajadusest ning et kui siis päeva jooksul kusagilt veel rasvasid tuleb, siis niimoodi need inimesed rasvuvadki.
Vaata kui targaks saab tänu krõpsupakile :)
Järgmine kord ostame ilmselt porgandeid....
Aga muidu koolitööde osas alustasid lapsed täna oma muinasjuturaamatu tegemist, see oli waldorfkooli poolt pakutud tegevus eesti keele tunni teemana. Mõlemad asusud väga suure õhina ja rõõmuga asja kallale, ainult et lähenemisnurgad said erinevad.
Tütar tegi valmis füüsilise raamatu (lõikas ja voltis lehed, õmbles keskelt kokku) ning kirjutas/joonistas valmis esikaane (pealkiri, autor ja illustratsioon :). Nüüd tuleb tal hakata jutu sisu välja mõtlema.
Poeg füüsilise tegemiseni ei jõudnud (tal oli muusikakool sel ajal, kui tütrega meisterdasime), kuid tema rääkis mulle muusikakoolist tagasi tulles ära juba oma jutu sisu (vähemalt poole peale, sealt ta veel mõtleb edasi) ning peab nüüd hakkama füüsiliselt raamatut valmis tegema.
Koduõpe = individuaalne lähenemine. Eksole :)
laupäev, 10. detsember 2011
Teise veerandi lõpu eel
Meie elu teist koduõppeveerandit on veel poolteist nädalat alles jäänud. Mis siis see veerand toimunud on ja kuidas asjad kulgevad?
Süsteemilt oleme see veerand truuks jäänud ühe aine kaupa õppimisele. Tütar alustas inimeseõpetusest, mille tegi ära ühe päevaga. Siis edasi juba tegid mõlemad koos algklasside põhiaineid ehk eesti keelt ja matemaatikat. Eesti keeles on kohati ka sarnaseid teemasid, kuid seal on ikka õpitav sisu üsna erinev. Samas kui matemaatikas, tuleb minu imestuseks tunnistada, on neil sisuliselt samad teemad samaaegselt õppida. Jah, poja materjalides on teemat pisut põhjalikumalt käsitletud, kuid siiski. Näiteks see veerand koosnes tasandilistest kujunditest vs kolmemõõtmelistest kehadest. Pikkusühikutest, kaaluühikutest, mahuühikutest. Ümbermõõdu mõõtmisest ja pojal ka pindala arvutamisest - selle olid nad seekord õpikus küll väga heade ja asjalike näidetega ära selgitanud. Lisaks veel ajaühikud ja rahaühikud ja temperatuur. Kuna need on enamik väga praktilised ja loogilised asjad, siis oli neid ka lõbus ja mõnus koos arutada ja ühiselt erinevaid katsetusi teha kaalumise, pakenditelt mahuühikute otsimise ja muu sellise reaalselt igapäevaellu kuuluvaga. Põhimõtteliselt läks meil esimene veerandi nädal eesti keelele ja teine veerandi nädal matemaatikale. Siis olidki "suured vaalad" tehtud tavakooli õppematerjali osas.
Seejärel tuli meie reisisaaga, kus üks nädal kulus reisi ettevalmistamiseks ja teine nädal reisimiseks. Nendel nädalatel õpikutest õppimist ei olnud ja tegelesime ainult reaalsest elust ja igapäevateemadest välja arenenud aruteludega. Ja ka neid jagub igasse päeva täitsa huvitavaid - näiteks täna küsis tütar, et mitu hobujõudu ühel autol on :). Natukene lisaks siis waldorfkoolist soovitatud arvuridasid. vormijoonistamist ning heegeldamist ja html-i õppimist. Html-iga läks nii, et kui esimene kord said lapsed enne magamaminekut natukene kätt proovida, siis järgmise päeva hommikul kohe nõuti, et nad saaksid edasi teha. Ja tegidki täitsa iseseisvalt kumbki oma laheda lehekülje, kuhu kirjutasid endast, lisaks veel mõtlesid mõlemad sinna välja väikese muinasjutu ja kujundasid kogu selle värgi erinevate värvide, nimekirjade ja muude kujunduselementidega. Poeg veel otsis täitsa omapäi välja selle, kuidas linke lisada ja sai need ka iseseisvalt tööle, mina näitasin kätte ainult lehekülje, kust html-i õpetus üleval oli. Igatahes nautisid nad seda protsessi täiega.
Reisilit tagasi jõudes oleme jätkanud loodusõpetusega, mis ka paari päevaga mõlemal tehtud sai. Hetkel on põhirõhk tütrega korrutamise ja jagamise õppimisel (waldorfi jaoks, tavakooli materjalides see alles tulemas) ning poeg aitab sellele täitsa mõnusalt kaasa.
Ühesõnaga tavakooli materjal on meil kokkuvõttes kolme nädala tööga ära tehtud ja ülejäänud aja oleme saanud mõnusalt ellu viia igasuguseid omaendi mõtteid ning waldorfkooli poolt soovitatud asju. Elu on kuidagi palju pingevabam ja mõnusam kui esimesel veerandil. Ega ta päris pilvitu muidugi ei ole - eks ikka aeg-ajalt lapsed torisevad, kui õppimist meelde tuletan, aga see läheb ruttu üle, kui vihjan, et nad võivad alati kooli tagasi minna kui kodus õppida ei taha :)
Lisaks on veel hulk asju, mida tahaksin veel teha ja paremini teha. Aga ma lohutan ennast mõttega, et me alles oma tee alguses ja küll jõuame ka nende asjadeni kunagi.
Mõni päev tagasi vaatas poeg mulle hommikul tõsiselt otsa ja ütles, et ta palub kogu südamest, et me ühte asja elu sees ei teeks. Nimelt, et me ilma asjata teda hommikul üles ei ärataks enne, kui ta ise ärkab. Ta oli hommikul selle peale üles ärganud, kui mees trepi peal kõndis, ja tal oli tulnud nende sammude peale tunne, et teda tullakse kooliminekuks äratama (nii nagu eelmised kolm aastat on olnud). Ta ütles, et see oli nii paha tunne, et selle peale ta tundiski vajadust paluda, et me teda kunagi ilmaasjata ei ärataks.
See juhtum ainult kinnitas mulle, et vähemalt mingis osas on meie koduõpe ennast õigustanud. Üks väga negatiivne aspekt on laste elust kadunud ja nad oskavad seda ka väärtustada. Lisaks tuleb öelda seda, et kui viimased aastad on mul lapsed sellel sügisperioodil väga tihedalt haiged olnud, siis see sügis on nad ainult paaril päeval kogu aja peale ennast pisut halvasti tundnud. Nii et ka tervise osas on edusammud märgatavad. Vaatame, mida elu veel edasi toob, aga praegu läheb ilusti ja ei ole see koduõpe eriti keeruline ega hull asi midagi :)
Süsteemilt oleme see veerand truuks jäänud ühe aine kaupa õppimisele. Tütar alustas inimeseõpetusest, mille tegi ära ühe päevaga. Siis edasi juba tegid mõlemad koos algklasside põhiaineid ehk eesti keelt ja matemaatikat. Eesti keeles on kohati ka sarnaseid teemasid, kuid seal on ikka õpitav sisu üsna erinev. Samas kui matemaatikas, tuleb minu imestuseks tunnistada, on neil sisuliselt samad teemad samaaegselt õppida. Jah, poja materjalides on teemat pisut põhjalikumalt käsitletud, kuid siiski. Näiteks see veerand koosnes tasandilistest kujunditest vs kolmemõõtmelistest kehadest. Pikkusühikutest, kaaluühikutest, mahuühikutest. Ümbermõõdu mõõtmisest ja pojal ka pindala arvutamisest - selle olid nad seekord õpikus küll väga heade ja asjalike näidetega ära selgitanud. Lisaks veel ajaühikud ja rahaühikud ja temperatuur. Kuna need on enamik väga praktilised ja loogilised asjad, siis oli neid ka lõbus ja mõnus koos arutada ja ühiselt erinevaid katsetusi teha kaalumise, pakenditelt mahuühikute otsimise ja muu sellise reaalselt igapäevaellu kuuluvaga. Põhimõtteliselt läks meil esimene veerandi nädal eesti keelele ja teine veerandi nädal matemaatikale. Siis olidki "suured vaalad" tehtud tavakooli õppematerjali osas.
Seejärel tuli meie reisisaaga, kus üks nädal kulus reisi ettevalmistamiseks ja teine nädal reisimiseks. Nendel nädalatel õpikutest õppimist ei olnud ja tegelesime ainult reaalsest elust ja igapäevateemadest välja arenenud aruteludega. Ja ka neid jagub igasse päeva täitsa huvitavaid - näiteks täna küsis tütar, et mitu hobujõudu ühel autol on :). Natukene lisaks siis waldorfkoolist soovitatud arvuridasid. vormijoonistamist ning heegeldamist ja html-i õppimist. Html-iga läks nii, et kui esimene kord said lapsed enne magamaminekut natukene kätt proovida, siis järgmise päeva hommikul kohe nõuti, et nad saaksid edasi teha. Ja tegidki täitsa iseseisvalt kumbki oma laheda lehekülje, kuhu kirjutasid endast, lisaks veel mõtlesid mõlemad sinna välja väikese muinasjutu ja kujundasid kogu selle värgi erinevate värvide, nimekirjade ja muude kujunduselementidega. Poeg veel otsis täitsa omapäi välja selle, kuidas linke lisada ja sai need ka iseseisvalt tööle, mina näitasin kätte ainult lehekülje, kust html-i õpetus üleval oli. Igatahes nautisid nad seda protsessi täiega.
Reisilit tagasi jõudes oleme jätkanud loodusõpetusega, mis ka paari päevaga mõlemal tehtud sai. Hetkel on põhirõhk tütrega korrutamise ja jagamise õppimisel (waldorfi jaoks, tavakooli materjalides see alles tulemas) ning poeg aitab sellele täitsa mõnusalt kaasa.
Ühesõnaga tavakooli materjal on meil kokkuvõttes kolme nädala tööga ära tehtud ja ülejäänud aja oleme saanud mõnusalt ellu viia igasuguseid omaendi mõtteid ning waldorfkooli poolt soovitatud asju. Elu on kuidagi palju pingevabam ja mõnusam kui esimesel veerandil. Ega ta päris pilvitu muidugi ei ole - eks ikka aeg-ajalt lapsed torisevad, kui õppimist meelde tuletan, aga see läheb ruttu üle, kui vihjan, et nad võivad alati kooli tagasi minna kui kodus õppida ei taha :)
Lisaks on veel hulk asju, mida tahaksin veel teha ja paremini teha. Aga ma lohutan ennast mõttega, et me alles oma tee alguses ja küll jõuame ka nende asjadeni kunagi.
Mõni päev tagasi vaatas poeg mulle hommikul tõsiselt otsa ja ütles, et ta palub kogu südamest, et me ühte asja elu sees ei teeks. Nimelt, et me ilma asjata teda hommikul üles ei ärataks enne, kui ta ise ärkab. Ta oli hommikul selle peale üles ärganud, kui mees trepi peal kõndis, ja tal oli tulnud nende sammude peale tunne, et teda tullakse kooliminekuks äratama (nii nagu eelmised kolm aastat on olnud). Ta ütles, et see oli nii paha tunne, et selle peale ta tundiski vajadust paluda, et me teda kunagi ilmaasjata ei ärataks.
See juhtum ainult kinnitas mulle, et vähemalt mingis osas on meie koduõpe ennast õigustanud. Üks väga negatiivne aspekt on laste elust kadunud ja nad oskavad seda ka väärtustada. Lisaks tuleb öelda seda, et kui viimased aastad on mul lapsed sellel sügisperioodil väga tihedalt haiged olnud, siis see sügis on nad ainult paaril päeval kogu aja peale ennast pisut halvasti tundnud. Nii et ka tervise osas on edusammud märgatavad. Vaatame, mida elu veel edasi toob, aga praegu läheb ilusti ja ei ole see koduõpe eriti keeruline ega hull asi midagi :)
kolmapäev, 16. november 2011
Heegeldamine, hüplemine ja html
Meil siin mõnusalt igasuguseid uusi tuuli õppurite maailmas.
Vastavalt waldorfkooli tavadele võtsime tööõpetuse sildi all käsile heegeldamise. Seda siis nii poja kui tütrega korraga. Hankisin kolm ühesugust heegelnõela ning kolm erivärvi kera lõnga ning hakkasime kolmekesi ketti heegeldama. Ega ma ise teab-mis käsitööguru ei ole, aga samas on see mõnus meditatiivne tegevus. Algus läks ikka üle kivide ja kändude ja pojale ei osanud ma kuidagi vasaku käega heegeldamist õpetada, nii et ta pidi parema käega seda tegema. Aga mingist hetkest hakkasid neil ikka aasad välja tulema. Pojale kusjuures hakkas asi nii meeldima, et tema kett on praeguseks hetkeks juba üsna pikk (ja ta tahabki seda veel pikemaks teha). Tütar hetkel veel heegeldamist ei armasta (seda peamiselt seetõttu, et see tal veel eriti välja ei tule), aga vaikselt harjutab kohustuslikus korras edasi ja tuleb temalgi järjest parem välja. Internetist otsisin üles ka algõpetused ja tuletasin omale sambad jms meelde, nii et kui nad on valmis aasadest edasi minema, siis ka ise valmis olla. Igatahes on vahva midagi uutmoodi teha, sest käsitööd ei ole meil peres ammu tehtud, kuigi see mulle tegelikult üsnagi meeldib.
Teise asjana oleme käsile võtnud waldorfist õpetatud korrutamise arvuread. Kaugele veel ei ole jõudnud. Esimesena tegime kolmerida. Alustasime seda õues kividele astumise ja mahahüppamise rütmiga. Järgmine päeva autoga linna sõites tegime käteplaksudega (kuigi poeg mingil hetkel tegi märkuse, et mina võiksin ikka pigem autojuhtimisega tegeleda). Linnast tagasi tulles nuputasime rütmi ka neljade rea jaoks ja harjutasime siis seda paar korda (ja mina sain pojalt taas sama märkuse osaliseks). Väga vahva on neid ridasid koos niimodi teha ja ma mõistan küll, et selliselt rütmiliselt korrates jäävad arvuread tõesti päris hästi meelde.
Kolmas asi on waldorfiväline ja minu oma kiiks. Nimelt on mul ammu olnud mõte, et kui need lapsed nii hirmsasti arvutit armastavad, siis võiksid seal taga midagi asjalikku teha, ehk siis mõte selles, et õppigu programme ka kirjutama, mitte ainult kasutama. Sellele mõttele on tuld juurde andnud poeg, kes on samamoodi juba ammu rääkinud, et tema tahaks ise arvutile mänge kirjutada. Olen siin nuputanud seda ühtemoodi ja teistmoodi, et kuidas teemaga pihta hakata. Lõpuks tundus kõige lihtsam pihta hakata lastele html-i tutvustamisest. See on universaalne keel ning mis kõige parem, ei vaja kirjutamiseks mingit spetstarkvara - piisab notepadi olemasolust ja ongi võimalik alustada. Arvutimängu sellega muidugi ei kirjuta, aga vähemalt on hea ja lihtne algus programmide telgitagustega tutvumiseks.
Eelmine nädal proovisin algust teha ja näitasin lastele "view source code" käsklusega paari internetilehekülje koodi html-is. See oli kerge tagasilöök, sest praegu ju kõik mootorite abil tehtud ja igasugust robotite poolt genereeritud jura täis. Poeg oli küll väga vapper ja kannatlikult ootas-vaatas, kuni ma mingidki enam-vähem loetavad kohad leidsin. Tütar nii kannatlik ei olnud ja vajus esimese poole minuti pealt vaikselt oma tuppa lugema :)
Täna aga võtsime ette puhta notepadi, lapsed kirjutasid sinna oma tervitussõnad, salvestasime failid ära ja vaatasime, kuidas need veebilehitsejaga välja näevad. Siis panime veel juurde reavahetuse, boldi, italicu - ehk siis lapsed kirjutasid oma esimesed käsklused oma esimesse "programmi". Kuna html on suht loogiline ja lihtne (vähemalt sellisel tasemel), siis oli see ka nende jaoks loogiline. Neis tekitas see igatahes hasarti kohe igasuguseid asju proovida ja homme on neil mõlemal kindel soov jätkata. Nii et vaatame, kuidas see avantüür meil edasi läheb. Mul on juba mõte, et las nad kirjutavad omale programmi 100 piires liitmise-lahutamise-korrutamise-jagamise harjutamiseks :). Selleks muidugi tuleb juba midagi muud kasutada kui html-i.
Vastavalt waldorfkooli tavadele võtsime tööõpetuse sildi all käsile heegeldamise. Seda siis nii poja kui tütrega korraga. Hankisin kolm ühesugust heegelnõela ning kolm erivärvi kera lõnga ning hakkasime kolmekesi ketti heegeldama. Ega ma ise teab-mis käsitööguru ei ole, aga samas on see mõnus meditatiivne tegevus. Algus läks ikka üle kivide ja kändude ja pojale ei osanud ma kuidagi vasaku käega heegeldamist õpetada, nii et ta pidi parema käega seda tegema. Aga mingist hetkest hakkasid neil ikka aasad välja tulema. Pojale kusjuures hakkas asi nii meeldima, et tema kett on praeguseks hetkeks juba üsna pikk (ja ta tahabki seda veel pikemaks teha). Tütar hetkel veel heegeldamist ei armasta (seda peamiselt seetõttu, et see tal veel eriti välja ei tule), aga vaikselt harjutab kohustuslikus korras edasi ja tuleb temalgi järjest parem välja. Internetist otsisin üles ka algõpetused ja tuletasin omale sambad jms meelde, nii et kui nad on valmis aasadest edasi minema, siis ka ise valmis olla. Igatahes on vahva midagi uutmoodi teha, sest käsitööd ei ole meil peres ammu tehtud, kuigi see mulle tegelikult üsnagi meeldib.
Teise asjana oleme käsile võtnud waldorfist õpetatud korrutamise arvuread. Kaugele veel ei ole jõudnud. Esimesena tegime kolmerida. Alustasime seda õues kividele astumise ja mahahüppamise rütmiga. Järgmine päeva autoga linna sõites tegime käteplaksudega (kuigi poeg mingil hetkel tegi märkuse, et mina võiksin ikka pigem autojuhtimisega tegeleda). Linnast tagasi tulles nuputasime rütmi ka neljade rea jaoks ja harjutasime siis seda paar korda (ja mina sain pojalt taas sama märkuse osaliseks). Väga vahva on neid ridasid koos niimodi teha ja ma mõistan küll, et selliselt rütmiliselt korrates jäävad arvuread tõesti päris hästi meelde.
Kolmas asi on waldorfiväline ja minu oma kiiks. Nimelt on mul ammu olnud mõte, et kui need lapsed nii hirmsasti arvutit armastavad, siis võiksid seal taga midagi asjalikku teha, ehk siis mõte selles, et õppigu programme ka kirjutama, mitte ainult kasutama. Sellele mõttele on tuld juurde andnud poeg, kes on samamoodi juba ammu rääkinud, et tema tahaks ise arvutile mänge kirjutada. Olen siin nuputanud seda ühtemoodi ja teistmoodi, et kuidas teemaga pihta hakata. Lõpuks tundus kõige lihtsam pihta hakata lastele html-i tutvustamisest. See on universaalne keel ning mis kõige parem, ei vaja kirjutamiseks mingit spetstarkvara - piisab notepadi olemasolust ja ongi võimalik alustada. Arvutimängu sellega muidugi ei kirjuta, aga vähemalt on hea ja lihtne algus programmide telgitagustega tutvumiseks.
Eelmine nädal proovisin algust teha ja näitasin lastele "view source code" käsklusega paari internetilehekülje koodi html-is. See oli kerge tagasilöök, sest praegu ju kõik mootorite abil tehtud ja igasugust robotite poolt genereeritud jura täis. Poeg oli küll väga vapper ja kannatlikult ootas-vaatas, kuni ma mingidki enam-vähem loetavad kohad leidsin. Tütar nii kannatlik ei olnud ja vajus esimese poole minuti pealt vaikselt oma tuppa lugema :)
Täna aga võtsime ette puhta notepadi, lapsed kirjutasid sinna oma tervitussõnad, salvestasime failid ära ja vaatasime, kuidas need veebilehitsejaga välja näevad. Siis panime veel juurde reavahetuse, boldi, italicu - ehk siis lapsed kirjutasid oma esimesed käsklused oma esimesse "programmi". Kuna html on suht loogiline ja lihtne (vähemalt sellisel tasemel), siis oli see ka nende jaoks loogiline. Neis tekitas see igatahes hasarti kohe igasuguseid asju proovida ja homme on neil mõlemal kindel soov jätkata. Nii et vaatame, kuidas see avantüür meil edasi läheb. Mul on juba mõte, et las nad kirjutavad omale programmi 100 piires liitmise-lahutamise-korrutamise-jagamise harjutamiseks :). Selleks muidugi tuleb juba midagi muud kasutada kui html-i.
teisipäev, 15. november 2011
Mida Waldorfkool minu lapselt tahab
Ma olen oma laste õpetajatele Waldorfkoolis ilmselt üsna keeruline juhtum. Suve alguses, kui mul tuli otsus Waldorfkooli alt ikkagi koduõpet teha, saime õpetajatega koos lastega esimest korda kokku. Vaatasime üksteisele otsa ja õpetajad suhtlesid lastega, et aru saada, kes nad sellised on (ning et otsustada, kas on meid nõus oma tiiva alla võtma). See kõik kulges kenasti. Kuna suur suvi oli peale tulemas, siis sel hetkel mingeid täpsemaid asju arutama ei hakanud, vaid planeerisime augusti lõpus uuesti kohtuda, et siis juba põhjalikumalt eesootavat õppetööd ja korraldust kooskõlastada. Augusti lõpus/septembri alguses olin mina nii suur ja rase, et väga aktiivne antud teemal ei olnud. Koolis lapsi registreerimas käies kohtusin poja õpetajaga, aga temagi arvas, et esimene nädal on neilgi kiire-kiire, et ehk kohtuks pisut hiljem. Pisut hiljem olin ma veel suurem ja veel rasedam ning tegin ettepaneku kohtuda hoopis veerandi lõpus (ja leppida sellega, et senimaale õpetan lapsi lihtsalt oma parema äranägemise järgi). Seda ettepanekut tehes arvestasin põnni planeeritud sünnikuupäevaga. Põnn otsustas aga oma "hotellis" võimalikult kaua aega veeta, kuni sealt meditsiiniliselt välja ajada ähvardati. Veerandi lõpus küll küsisin õpetajatelt kohtumise kohta üle, aga viimane nädal neile ei sobinud ja vaheaeg meile ei sobinud (ja ma ohkasin selle peale kergendatult, sest põnn oli see aeg ikka veel nii pisike, et mulle see edasilükkumine täiesti sobis).
Nüüd siis lõpuks, uue veerandi alguses, leidsime sobiva kohtumise aja tütre klassijuhatajaga. Kuna põnn oli kaasas, siis väga pikka kohtumist teha ei saanud. Vaatasime põgusalt üle, mida tütar teinud oli. Ma olin enne õpetajatele kirjutanud ka pika kirja, kus igas aines kõik õpitud valdkonnad kirja panin, nii et eelinfo oli tal olemas. Põhiosa kulus aga selle arutamisele, et mida õpetaja meie õppetöös näha soovib. Varem meil ju sellel teemal vestelda ei olnud võimalust.
Mida siis Waldorfkooli õpetaja minu lapselt tahab? Tahab tegelikult üsna väheseid asju, mis on aga piisavalt erinevad tavakooli materjalidest. Samas need soovid mulle vägagi sümpatiseerivad.
Eesti keel:
1. raamatutähed
Siin soovib õpetaja, et tütar õpiks kirjutama nö "raamatu tähtedes". Ehk siis need väikesed tähed, mis ei ole enam suured trükitähed ega ole veel see seotud kiri mida tavakool esimese klassi teises pooles õpetama hakkab. Mina neid tähti ei oska, aga hämmastaval kombel mees kirjutab nende tähtedega. Kust ta neid õppis, ei mina aru saa. Niisiis on kokkulepe, et mees teeb meile näidistähed ette ja saame harjutada.
Miks see soov mulle meeldib.... sellepärast, et tütre pealt näen, kui suur aur seotud kirja kirjutades läheb tal tähtedevaheliste seoste peale ja kui sassi see nii tal kui pojal vahepeal kirjutamist ajab. No võtke või sõna "kuuuurija" (mitte et lapsed oleks seda sõna kordagi pidanud kirjutama :). Päris keeruline on neid "u" poste ja nendevahelisi seoseid lugedes aru saada, et ikka õige arv tähti tuleb. Waldorfis aga lähenetakse asjale etapikaupa - kõigepealt õpivad väikseid tähti kirjutama ja kui see käpas, siis tulevad seosed juurde. Ja lastel jällegi lihtsam mingi element korralikult omandada ja siis sammuke edasi minna.
2. oma "juturaamatu" tegemine
Soov siis selles, et laps koostaks ise juturaamatu. Lehed keskelt kokku köita, ise lugu välja mõelda, üles kirjutada ning pildid juurde joonistada. See soov meeldib mulle väga. Arendab fantaasiat, kirjutamist, joonistamist, meisterdamist ning lõpptulemuseks tuleb üks vahva "oma asi", mille üle laps saab tõeliselt rõõmus ja uhke olla. Lisaks tuli mul seda soovi kuuldes meelde, et veel mõni aasta tagasi teatas tütar, et tema soovib hakata raamatuid kirjutama ja eriti neisse pilte joonistama :)
Matemaatika:
1. arvuread
Soov siis see, et laps õpiks ära sisuliselt korrutamise jaoks vajalikud arvuread. Number kolme puhul näiteks "kolm, kuus, üheksa jne". Ja vahva on see, et õpetaja andis nende õppimiseks ka konkreetse ja toreda meetodi. Selleks meetodiks on rütm. Näide jälle number kolmega. Teed numbreid lugedes kolmese tsükli. Näiteks: üks - astud ühe jalaga toolile; kaks - astud teise jalaga samuti toolile; kolm - hüppad toolilt maha. Ja siis korrates edasi: neli - üks jalg peale; viis - teine jalg peale; kuus - hüppad maha. Jne jne. Niimoodi ühtses rütmis. Ja siis on see eriline hetk, ehk mahahüppamine, see, mille juures loetledki vajalikku numbrit. Alguses loed kõik numbrid välja kõva häälega. Kui juba paar korda rida läbi tehtud, siis loed vahepealseid numbreid vaikselt ja välja hääldad ainult selle vajaliku numbri (kolm, kuus, üheksa jne). Lastel on lõbus, endal on lõbus ja tänu rütmile jäävad tegelikult need arvu "kordsed" mõnusalt, valutult ja kiirelt meelde. Ja neid rütme saab välja mõelda igasuguseid - sammud, hüpped, plaksud, patsutused - nende nuputamine on lastele veel omaette lahedaks ja elevust tekitavaks ülesandeks.
Miks see soov mulle meeldib? No juba selle rütmi kirjelduse juures on näha miks - just sellepärast, et väga lõbusalt ja valutult saab laps omale korrutustabeli selgeks. Seda nii tütre jaoks, kellele see on uus nähtus, aga mul on hea meel ka selle üle, et saab pojale korrutustabel kergemini ja paremini selgeks. Hetkel tal sellega mõtlemist ja maadlemist ikka veel.
2. saja piires liitmine, lahutamine, korrutamine ja jagamine
See on tavakooli mõistes teise klassi lapsele ikka suht kõva soov. Siiani on ta tavakooli programmi järgi tegelenud ainult kahekümne piires liitmise ja lahutamisega. Nüüd siis tuleb veerandi lõpuks suur arenguhüpe teha :). Samas olen ma ka selle sooviga rahul. Esiteks ma tean, et õpetaja ei hakka norima, kui see korrutamine ja jagamine pisut üle kivide ja kändude tuleb. Teiseks ma tean (ja kontrollisin vaikselt üle), et tegelikult saab tütar loogiliselt kiirelt aru ka sellest, kuidas oma liitmise ja lahutamise oskust saja piires rakendada. Kolmandaks oleks ma muidu korrutamise ja jagamise pärast mures, aga usun, et tänu eelmises punktis kirjeldatud arvuridade rütmilisele õppele, saab tal selle selgekssaamine oluliselt lihtsam olema kui oleks olnud tavakoolis tuimalt korrutustabelit pähe tuupides.
Vormijoonistamine
Siin ongi sooviks lihtsalt vormijoonistamine ise. Asi, mida tavakoolis üldse ei ole ja millega ma esimest korda alles õpetajatega suheldes kokku puutusin. Tegu siis põhimõtteliselt lihtsate joonte, kaarte ja lihtsamate geomeetriliste kujunditega, mille õpetaja joonistab vihikusse ette ja laps peegeldab seda joonistust - kas siis vertikaalse telje, horisontaalse telje või nurgapeegelduse abil. Teema minu jaoks täiesti uus ja väga põnev. Ma usun, et see on väga hea ja kasulik asi, harjutamaks käelist kindlust lapsel. Kõige aluseks nii kirjutamises kui joonistamises on ju lapse suutlikkus kindla käega tõmmata selliseid sirgeid või kõveraid jooni nagu ta soovib. Ja seda see vormijoonistamine harjutabki. Lisaks siis veel geomeetriline mõtlemine, mis tänu peegeldamisele ja elementide kujule juurde tuleb. Eks kõige keerulisem saab olema see, et mina pean nüüd neid jooni ja kujundeid välja mõtlema ja ette tegema hakkama :)
Ja need ongi kolm põhiainet, millega õpetaja soovib et me tegeleksime. Lisana on ülesanneteks muinasjuttude järgi piltide joonistamine (neil hetkel teemaks loomamuinasjutud, eks siis katsume sama liini hoida); käsitöös heegeldamine ning vene keeles mõne lihtsama lause ja väikese luuletuse suuline äraõppimine (lihtsalt kordamise järgi, ilma kirjapildiga tegelemata).
Nüüd ma siis katsun seda põimida meie siiamale toiminud tavakooli materjalidele baseeruvale süsteemile juurde. Otsapidi juba toimib. Kuna mulle need soovid väga meeldivad ja ma usun nende asjalikkusesse, siis ilmselt saame ka sellega hakkama :)
Pean tunnistama, et teadsin enne koduõpet Waldorfkoolist natukene, aga mitte väga palju. Olin vahepeal mõlgutanud mõtteid, et kas lapsi sinna panna, aga tegudeni jõudnud ei olnud. See, mida ma praegu järjest teada saan nende süsteemida ja põhimõtete kohta, meeldib mulle väga. Nad õpetavad lastele baasasjad väga põhjalikult ja tugevalt ja sisuliselt selgeks (ja rõõmsalt ja lõbusalt ja valutult) ja siis hakkavad selle tugeva vundamendi peale järgmisi kihte edasi ehitama ning termineid juurde tooma. Tavakool paneb algusest peale väga suurt rõhku igasugustele terminitele ja reeglitele, nii et teema muutub väga kuivaks ja bürokraatlikuks ja sisuline pool jääb terminite varju. Lisaks võetakse tavakoolis korraga väga palju eri valdkondadest teemasid juurde ja juurde, enne kui baasasjad lapsel kinnistuda on jõudnud. Ja siis korratakse klassist klassi asju uuesti üle, sest lastel ei ole need kinnistunud. See on igatahes minu mulje, mis on esimese koduõppeveerandiga ja tavakooli õppematerjalidele toetudes mul tekkinud.
Elu õpetajana on igatahes kohe põnevam ja teatud ootusärevus on sees, et kuidas ja kui hästi mul õnnestub nüüd neid uusi mõtteid ja teemasid laste õppetöösse põimida.
Nüüd siis lõpuks, uue veerandi alguses, leidsime sobiva kohtumise aja tütre klassijuhatajaga. Kuna põnn oli kaasas, siis väga pikka kohtumist teha ei saanud. Vaatasime põgusalt üle, mida tütar teinud oli. Ma olin enne õpetajatele kirjutanud ka pika kirja, kus igas aines kõik õpitud valdkonnad kirja panin, nii et eelinfo oli tal olemas. Põhiosa kulus aga selle arutamisele, et mida õpetaja meie õppetöös näha soovib. Varem meil ju sellel teemal vestelda ei olnud võimalust.
Mida siis Waldorfkooli õpetaja minu lapselt tahab? Tahab tegelikult üsna väheseid asju, mis on aga piisavalt erinevad tavakooli materjalidest. Samas need soovid mulle vägagi sümpatiseerivad.
Eesti keel:
1. raamatutähed
Siin soovib õpetaja, et tütar õpiks kirjutama nö "raamatu tähtedes". Ehk siis need väikesed tähed, mis ei ole enam suured trükitähed ega ole veel see seotud kiri mida tavakool esimese klassi teises pooles õpetama hakkab. Mina neid tähti ei oska, aga hämmastaval kombel mees kirjutab nende tähtedega. Kust ta neid õppis, ei mina aru saa. Niisiis on kokkulepe, et mees teeb meile näidistähed ette ja saame harjutada.
Miks see soov mulle meeldib.... sellepärast, et tütre pealt näen, kui suur aur seotud kirja kirjutades läheb tal tähtedevaheliste seoste peale ja kui sassi see nii tal kui pojal vahepeal kirjutamist ajab. No võtke või sõna "kuuuurija" (mitte et lapsed oleks seda sõna kordagi pidanud kirjutama :). Päris keeruline on neid "u" poste ja nendevahelisi seoseid lugedes aru saada, et ikka õige arv tähti tuleb. Waldorfis aga lähenetakse asjale etapikaupa - kõigepealt õpivad väikseid tähti kirjutama ja kui see käpas, siis tulevad seosed juurde. Ja lastel jällegi lihtsam mingi element korralikult omandada ja siis sammuke edasi minna.
2. oma "juturaamatu" tegemine
Soov siis selles, et laps koostaks ise juturaamatu. Lehed keskelt kokku köita, ise lugu välja mõelda, üles kirjutada ning pildid juurde joonistada. See soov meeldib mulle väga. Arendab fantaasiat, kirjutamist, joonistamist, meisterdamist ning lõpptulemuseks tuleb üks vahva "oma asi", mille üle laps saab tõeliselt rõõmus ja uhke olla. Lisaks tuli mul seda soovi kuuldes meelde, et veel mõni aasta tagasi teatas tütar, et tema soovib hakata raamatuid kirjutama ja eriti neisse pilte joonistama :)
Matemaatika:
1. arvuread
Soov siis see, et laps õpiks ära sisuliselt korrutamise jaoks vajalikud arvuread. Number kolme puhul näiteks "kolm, kuus, üheksa jne". Ja vahva on see, et õpetaja andis nende õppimiseks ka konkreetse ja toreda meetodi. Selleks meetodiks on rütm. Näide jälle number kolmega. Teed numbreid lugedes kolmese tsükli. Näiteks: üks - astud ühe jalaga toolile; kaks - astud teise jalaga samuti toolile; kolm - hüppad toolilt maha. Ja siis korrates edasi: neli - üks jalg peale; viis - teine jalg peale; kuus - hüppad maha. Jne jne. Niimoodi ühtses rütmis. Ja siis on see eriline hetk, ehk mahahüppamine, see, mille juures loetledki vajalikku numbrit. Alguses loed kõik numbrid välja kõva häälega. Kui juba paar korda rida läbi tehtud, siis loed vahepealseid numbreid vaikselt ja välja hääldad ainult selle vajaliku numbri (kolm, kuus, üheksa jne). Lastel on lõbus, endal on lõbus ja tänu rütmile jäävad tegelikult need arvu "kordsed" mõnusalt, valutult ja kiirelt meelde. Ja neid rütme saab välja mõelda igasuguseid - sammud, hüpped, plaksud, patsutused - nende nuputamine on lastele veel omaette lahedaks ja elevust tekitavaks ülesandeks.
Miks see soov mulle meeldib? No juba selle rütmi kirjelduse juures on näha miks - just sellepärast, et väga lõbusalt ja valutult saab laps omale korrutustabeli selgeks. Seda nii tütre jaoks, kellele see on uus nähtus, aga mul on hea meel ka selle üle, et saab pojale korrutustabel kergemini ja paremini selgeks. Hetkel tal sellega mõtlemist ja maadlemist ikka veel.
2. saja piires liitmine, lahutamine, korrutamine ja jagamine
See on tavakooli mõistes teise klassi lapsele ikka suht kõva soov. Siiani on ta tavakooli programmi järgi tegelenud ainult kahekümne piires liitmise ja lahutamisega. Nüüd siis tuleb veerandi lõpuks suur arenguhüpe teha :). Samas olen ma ka selle sooviga rahul. Esiteks ma tean, et õpetaja ei hakka norima, kui see korrutamine ja jagamine pisut üle kivide ja kändude tuleb. Teiseks ma tean (ja kontrollisin vaikselt üle), et tegelikult saab tütar loogiliselt kiirelt aru ka sellest, kuidas oma liitmise ja lahutamise oskust saja piires rakendada. Kolmandaks oleks ma muidu korrutamise ja jagamise pärast mures, aga usun, et tänu eelmises punktis kirjeldatud arvuridade rütmilisele õppele, saab tal selle selgekssaamine oluliselt lihtsam olema kui oleks olnud tavakoolis tuimalt korrutustabelit pähe tuupides.
Vormijoonistamine
Siin ongi sooviks lihtsalt vormijoonistamine ise. Asi, mida tavakoolis üldse ei ole ja millega ma esimest korda alles õpetajatega suheldes kokku puutusin. Tegu siis põhimõtteliselt lihtsate joonte, kaarte ja lihtsamate geomeetriliste kujunditega, mille õpetaja joonistab vihikusse ette ja laps peegeldab seda joonistust - kas siis vertikaalse telje, horisontaalse telje või nurgapeegelduse abil. Teema minu jaoks täiesti uus ja väga põnev. Ma usun, et see on väga hea ja kasulik asi, harjutamaks käelist kindlust lapsel. Kõige aluseks nii kirjutamises kui joonistamises on ju lapse suutlikkus kindla käega tõmmata selliseid sirgeid või kõveraid jooni nagu ta soovib. Ja seda see vormijoonistamine harjutabki. Lisaks siis veel geomeetriline mõtlemine, mis tänu peegeldamisele ja elementide kujule juurde tuleb. Eks kõige keerulisem saab olema see, et mina pean nüüd neid jooni ja kujundeid välja mõtlema ja ette tegema hakkama :)
Ja need ongi kolm põhiainet, millega õpetaja soovib et me tegeleksime. Lisana on ülesanneteks muinasjuttude järgi piltide joonistamine (neil hetkel teemaks loomamuinasjutud, eks siis katsume sama liini hoida); käsitöös heegeldamine ning vene keeles mõne lihtsama lause ja väikese luuletuse suuline äraõppimine (lihtsalt kordamise järgi, ilma kirjapildiga tegelemata).
Nüüd ma siis katsun seda põimida meie siiamale toiminud tavakooli materjalidele baseeruvale süsteemile juurde. Otsapidi juba toimib. Kuna mulle need soovid väga meeldivad ja ma usun nende asjalikkusesse, siis ilmselt saame ka sellega hakkama :)
Pean tunnistama, et teadsin enne koduõpet Waldorfkoolist natukene, aga mitte väga palju. Olin vahepeal mõlgutanud mõtteid, et kas lapsi sinna panna, aga tegudeni jõudnud ei olnud. See, mida ma praegu järjest teada saan nende süsteemida ja põhimõtete kohta, meeldib mulle väga. Nad õpetavad lastele baasasjad väga põhjalikult ja tugevalt ja sisuliselt selgeks (ja rõõmsalt ja lõbusalt ja valutult) ja siis hakkavad selle tugeva vundamendi peale järgmisi kihte edasi ehitama ning termineid juurde tooma. Tavakool paneb algusest peale väga suurt rõhku igasugustele terminitele ja reeglitele, nii et teema muutub väga kuivaks ja bürokraatlikuks ja sisuline pool jääb terminite varju. Lisaks võetakse tavakoolis korraga väga palju eri valdkondadest teemasid juurde ja juurde, enne kui baasasjad lapsel kinnistuda on jõudnud. Ja siis korratakse klassist klassi asju uuesti üle, sest lastel ei ole need kinnistunud. See on igatahes minu mulje, mis on esimese koduõppeveerandiga ja tavakooli õppematerjalidele toetudes mul tekkinud.
Elu õpetajana on igatahes kohe põnevam ja teatud ootusärevus on sees, et kuidas ja kui hästi mul õnnestub nüüd neid uusi mõtteid ja teemasid laste õppetöösse põimida.
pühapäev, 30. oktoober 2011
Esimene koduõppe-veerand selja taga
Nüüd on siis lõpuks ka meil esimene "kooliveerand" selja taga. Miks
alles nüüd, kui päriskoolis sai veerand läbi nädal aega tagasi ja praegu
just lõpeb vaheaeg? Aga sellepärast, et nii mõnegi asjaga sai veerandi
jooksul "puusse pandud" ja vaheajal tuli pingutada, et asjad taas
rivisse saaks.
Mis siis toimus viimastel nädalatel? Esimest nelja kooliveerandi nädalat olen juba kirjeldanud siin ja siin. Viies nädal läks ilusti paikapandud süsteemi rütmis ja asjad toimisid. Siis sündis väike õde ning kuuendal nädalal mina väga palju kooliasjadega tegeleda ei jõudnud. Nii palju siiski, et vaatasime koos üle, mida täpselt igas aines teha tuleb, et veerandi materjal õpitud saaks. See oli nimelt veerandi eelviimane nädal ja sellega tahtsin kogu materjali kaetud saada, et viimane nädal kordamisteks jätta. Teha oli palju, eriti pojal, kes oli lugenud mitmest õpikust juba ka järgmise veerandi materjali, kuid pidi nüüd ikkagi kõik selle veerandi materjali ka töövihikutest "järgi tegema". Lapsed õppisid usinalt ja üsna omapäi. Pojal kulus õppimiseks ka nädalavahetus ära, aga saime pühapäeva õhtuks kõik tehtud.
Viimasel nädalal oli plaanis kordamine ja õpetajatega veerandis õpitu ülevaatamine. Sobivat ühist aega me õpetajatega aga ei leidnud, ja nii leppisime kokku, et proovime kokku saada uue veerandi alguses. Sellega oli kiiruse pinge maas. Hakkasime otsast küll kordamistega pihta, kuid kasutasime antud aega ära ka laste premeerimiseks ja väikeseks tuulutuseks. Käisime kinos, ahhaas ning Tartu Lõunakeskuse suurel mänguväljakul (liuväljast oli tehtud suur mänguala paariks päevaks) - iga asi omal päeval ja mänguväljakul veel lausa kahel päeval, nii et kokku neli päeva meelelahutust.
Kordamised tegime aine kaupa. Vaatasime kogu veerandi materjali koos üle, otsisime üles peatükkidest kõige olulisemad reeglid ja mõisted, arutasime need läbi ning tegime koos paberile konspekti mustandi, mille alusel lapsed oma Waldorfkoolist saadud valgete lehtedega kaustikusse oma käega enda jaoks konspektid tegid. Seejärel tegid nad ära kordamise osa ülesanded õpikutest ja töövihikutest. See oli väga hea tegevus. Selle käigus tekkis nii minul kui neil endal hoopis parem arusaam, et mida nad üldse selgeks on pidanud saama vahepeal. Lisaks tulid välja ebaselgeks jäänud kohad, mida saime koos üle korrata ja teistmoodi lähenemiste ja näidetega paremini selgitada. Kahjuks tuli selle käigus välja ka see, et eelmisel nädalal tehtud pingutused veerandi materjali ärategemiseks on viinud selleni, et poeg oli päris mitmed ülesanded kas poolikuks või üldse tegemata jätnud. Seda peamiselt matemaatikas ja eesti keeles, teisi aineid tegime rohkem koos, aga need kaks olid just viimased, mida ta iseseisvalt nädala lõpus ja nädalavahetusel tegi. Ehk siis liiga palju vastutust lapse enda peale jäetud ja see andis tagasilöögi. Nüüd tuli kogu töö uuesti teha ning kõik need ülesanded ikkagi ära teha. Seekord istusin tal kõrval ja vaatasin-arutasin kõik tehtu kohe üle. Oli küll suht kurnav põnni kõrvalt seda teha, ja samuti oli kurnav poja jaoks hommikust õhtuni tundide kaupa õppida (väikseid õueskäimise ja puhkamise pause ikka loomulikult tegime). Aga tehtud saime. See tähendab, et mitte kohe, vaid siin tuligi appi võtta ka vaheaja nädal, aga tehtud saime! (Tervet vaheaega ikka ei pidanud selleks kulutama - vahepeal said nad paariks päevaks tädil külas käia ja muud toredat ka teha.)
Mida ma siis oma elu esimesest koduõpetaja veerandist õppisin? Kindlasti seda, et liiga palju vabadust ehk vastutust lastele ei toimi. Vastutan ikkagi mina ja pean vastavaks tööks ka aega leidma, olgu olud millised on ja öelgu lapsed kui rõõmsalt tahes, et neil on kõik hästi ja kontrolli all. Teiseks seda, et õpik ja töövihik peavad peatüki kaupa käsikäes käima ning et kõige parem on, kui nad käivad käsikäes koos omatehtud konspektiga, kuhu tähtsamad reeglid oma käega ja enda poolt valitud näidetega kirja saavad. See omakorda viitab asjaolule, et hea on ühes aines kogu veerandi materjal järjest läbi võtta ja alles siis järgmise aine juurde minna, nii tekib kaustikusse kompaktne konspekt. Seda süsteemi (mis kahtlaselt meenutab waldorfkooli perioodiõpet :) järgmine veerand katsetama hakkangi.
Miks ma lastele nii palju vabadust üldse andsin? Seda kahel põhjusel. Esiteks minu enda olukord seoses raseduse lõpu ja lapse sünniga. See polnud aga ainus põhjus. Teine põhjus oli see, et koduõppe kohta internetist materjale lugedes toodi alati esile, et alustajad pingutavad alguses süsteemsuse ja jäikusega üle ning mõne aja möödudes õpivad asju rahulikumalt ja loomulikumalt võtma. Kuna ma olen eriti hull süstematiseerija ja optimeerimise ning efektiivsuse tagaajaja, siis ma kartsin, et keeran vindi üle. Selle hirmu tõttu hoopis lasin vindi liiga lõdvaks :).
Eks siis nüüd otsime uuel veerandil edasi õiget ja optimaalset teed. Esimesed kivid-kännud igatahes ületatud ja mingite asjade võrra oleme targemad. Aga igatahes võin käsi südamel öelda, et lapsed on veerandi materjali omandanud, nii et lõpptulemus on isegi kive-kände arvestades ikkagi positiivne.
Mis siis toimus viimastel nädalatel? Esimest nelja kooliveerandi nädalat olen juba kirjeldanud siin ja siin. Viies nädal läks ilusti paikapandud süsteemi rütmis ja asjad toimisid. Siis sündis väike õde ning kuuendal nädalal mina väga palju kooliasjadega tegeleda ei jõudnud. Nii palju siiski, et vaatasime koos üle, mida täpselt igas aines teha tuleb, et veerandi materjal õpitud saaks. See oli nimelt veerandi eelviimane nädal ja sellega tahtsin kogu materjali kaetud saada, et viimane nädal kordamisteks jätta. Teha oli palju, eriti pojal, kes oli lugenud mitmest õpikust juba ka järgmise veerandi materjali, kuid pidi nüüd ikkagi kõik selle veerandi materjali ka töövihikutest "järgi tegema". Lapsed õppisid usinalt ja üsna omapäi. Pojal kulus õppimiseks ka nädalavahetus ära, aga saime pühapäeva õhtuks kõik tehtud.
Viimasel nädalal oli plaanis kordamine ja õpetajatega veerandis õpitu ülevaatamine. Sobivat ühist aega me õpetajatega aga ei leidnud, ja nii leppisime kokku, et proovime kokku saada uue veerandi alguses. Sellega oli kiiruse pinge maas. Hakkasime otsast küll kordamistega pihta, kuid kasutasime antud aega ära ka laste premeerimiseks ja väikeseks tuulutuseks. Käisime kinos, ahhaas ning Tartu Lõunakeskuse suurel mänguväljakul (liuväljast oli tehtud suur mänguala paariks päevaks) - iga asi omal päeval ja mänguväljakul veel lausa kahel päeval, nii et kokku neli päeva meelelahutust.
Kordamised tegime aine kaupa. Vaatasime kogu veerandi materjali koos üle, otsisime üles peatükkidest kõige olulisemad reeglid ja mõisted, arutasime need läbi ning tegime koos paberile konspekti mustandi, mille alusel lapsed oma Waldorfkoolist saadud valgete lehtedega kaustikusse oma käega enda jaoks konspektid tegid. Seejärel tegid nad ära kordamise osa ülesanded õpikutest ja töövihikutest. See oli väga hea tegevus. Selle käigus tekkis nii minul kui neil endal hoopis parem arusaam, et mida nad üldse selgeks on pidanud saama vahepeal. Lisaks tulid välja ebaselgeks jäänud kohad, mida saime koos üle korrata ja teistmoodi lähenemiste ja näidetega paremini selgitada. Kahjuks tuli selle käigus välja ka see, et eelmisel nädalal tehtud pingutused veerandi materjali ärategemiseks on viinud selleni, et poeg oli päris mitmed ülesanded kas poolikuks või üldse tegemata jätnud. Seda peamiselt matemaatikas ja eesti keeles, teisi aineid tegime rohkem koos, aga need kaks olid just viimased, mida ta iseseisvalt nädala lõpus ja nädalavahetusel tegi. Ehk siis liiga palju vastutust lapse enda peale jäetud ja see andis tagasilöögi. Nüüd tuli kogu töö uuesti teha ning kõik need ülesanded ikkagi ära teha. Seekord istusin tal kõrval ja vaatasin-arutasin kõik tehtu kohe üle. Oli küll suht kurnav põnni kõrvalt seda teha, ja samuti oli kurnav poja jaoks hommikust õhtuni tundide kaupa õppida (väikseid õueskäimise ja puhkamise pause ikka loomulikult tegime). Aga tehtud saime. See tähendab, et mitte kohe, vaid siin tuligi appi võtta ka vaheaja nädal, aga tehtud saime! (Tervet vaheaega ikka ei pidanud selleks kulutama - vahepeal said nad paariks päevaks tädil külas käia ja muud toredat ka teha.)
Mida ma siis oma elu esimesest koduõpetaja veerandist õppisin? Kindlasti seda, et liiga palju vabadust ehk vastutust lastele ei toimi. Vastutan ikkagi mina ja pean vastavaks tööks ka aega leidma, olgu olud millised on ja öelgu lapsed kui rõõmsalt tahes, et neil on kõik hästi ja kontrolli all. Teiseks seda, et õpik ja töövihik peavad peatüki kaupa käsikäes käima ning et kõige parem on, kui nad käivad käsikäes koos omatehtud konspektiga, kuhu tähtsamad reeglid oma käega ja enda poolt valitud näidetega kirja saavad. See omakorda viitab asjaolule, et hea on ühes aines kogu veerandi materjal järjest läbi võtta ja alles siis järgmise aine juurde minna, nii tekib kaustikusse kompaktne konspekt. Seda süsteemi (mis kahtlaselt meenutab waldorfkooli perioodiõpet :) järgmine veerand katsetama hakkangi.
Miks ma lastele nii palju vabadust üldse andsin? Seda kahel põhjusel. Esiteks minu enda olukord seoses raseduse lõpu ja lapse sünniga. See polnud aga ainus põhjus. Teine põhjus oli see, et koduõppe kohta internetist materjale lugedes toodi alati esile, et alustajad pingutavad alguses süsteemsuse ja jäikusega üle ning mõne aja möödudes õpivad asju rahulikumalt ja loomulikumalt võtma. Kuna ma olen eriti hull süstematiseerija ja optimeerimise ning efektiivsuse tagaajaja, siis ma kartsin, et keeran vindi üle. Selle hirmu tõttu hoopis lasin vindi liiga lõdvaks :).
Eks siis nüüd otsime uuel veerandil edasi õiget ja optimaalset teed. Esimesed kivid-kännud igatahes ületatud ja mingite asjade võrra oleme targemad. Aga igatahes võin käsi südamel öelda, et lapsed on veerandi materjali omandanud, nii et lõpptulemus on isegi kive-kände arvestades ikkagi positiivne.
pühapäev, 23. oktoober 2011
Lahutame vähendatavaid ja liidame vähendajaid ehk milleks lihtsalt kui saab keeruliselt...
"Vahe lahutamise omadus: selle asemel et lahutada arvust vahe, võib enne lahutada vähendatava ja siis liita vähendaja või enne liita vähendaja ja siis lahutada vähendatava."
Allikas: neljanda klassi matemaatika õpik.
Nii, kes sellest aru sai, see võib lugeda ennast tubliks neljanda klassi õpilase tasemele vastavaks. Kes ei saanud aru, see ärgu teistele öelgu... :)
No miks, miks peab lihtsaid asju niiiiii keeruliselt sõnastama. Ja kui te siiski tahate teada (need, kes ei saanud avalause sisust aru), siis sisuliselt on meil juttu sulgude avamisest olukorras, kus sulgude ees on miinusmärk. Ehk siis näiteks tehe 5-(3-2).
Raamatus on ka näitearvud valitud kuidagi keerulised, et lapsed neid peast kohe ei hooma. Sealne näide ja reegli rakendus on toodud järgmiselt: 41-(16-12)=(41-16)+12=(41+12)-16
Halloo... kuidas see näide lapsele meelde peaks jääma või kui lihtne sellest neil ennast läbi närida on..
Ja mina niimoodi pojale õpetasingi sama asja kohta teistmoodi reegli: sulgude avamisel plussmärk sulu ees ei muuda märki ja miinusmärk sulu ees muudab märki. Lihtne, loogiline ja lapsele ka meeldejääv. Ja näiteks valisin ka sellised arvud, millest lapsel kohe jaks üle käib ja loogika ise lihtsalt üle kontrollitav on: 5-(3-2)=5-3+2
Enne olin ma veel täiesti kooliprogrammi (st raamatuprogrammi väliselt) õpetanud lapsele seda, et lisaks õigusele liitmisel arvude järjekorda suvaliselt muuta tehtes (et 5+3+2=3+2+5 jne), võib sedasama arvude järjekorda muuta ka siis, kui lahutamine tehtes sees on, peamine, et märk liigub koos arvuga (5-2+3=5+3-2).
Ja nüüd mulle järjest enam meeldib waldorfkooli valgete lehtedega kaustik ja põhimõte, et laps sinna ise oma konspekti teeb. Alguses me seda ei kasutanud (st lapsed joonistasid sinna lihtsalt pilte), aga nüüd, kus me kordame veerandi materjale üle, olen ma lasknud lastel kõikide ülevaatamisel olevate teemade kohta kaustikusse omale konspekti kokkuvõtte teha koos omavahel läbiarutatud reeglite ja näidetega. Ja ma näen, kuidas seda tehes laps tõesti mõtleb teema hoopis teisel tasemel läbi kui lihtsalt raamatust asja üle lugedes. Rääkimata sellest, et nii tekib hea ja ülevaatlik materjal, kust laps iga hetk saab asju järele vaadata.
Samas tuleb tunnistada, et mõned asjad on õpikus nii hästi lahti seletatud, et me kopeerime sealt reeglid ja näited üks-ühele. Aga neid ei ole seal pooltki nii palju kui võiks olla...
Allikas: neljanda klassi matemaatika õpik.
Nii, kes sellest aru sai, see võib lugeda ennast tubliks neljanda klassi õpilase tasemele vastavaks. Kes ei saanud aru, see ärgu teistele öelgu... :)
No miks, miks peab lihtsaid asju niiiiii keeruliselt sõnastama. Ja kui te siiski tahate teada (need, kes ei saanud avalause sisust aru), siis sisuliselt on meil juttu sulgude avamisest olukorras, kus sulgude ees on miinusmärk. Ehk siis näiteks tehe 5-(3-2).
Raamatus on ka näitearvud valitud kuidagi keerulised, et lapsed neid peast kohe ei hooma. Sealne näide ja reegli rakendus on toodud järgmiselt: 41-(16-12)=(41-16)+12=(41+12)-16
Halloo... kuidas see näide lapsele meelde peaks jääma või kui lihtne sellest neil ennast läbi närida on..
Ja mina niimoodi pojale õpetasingi sama asja kohta teistmoodi reegli: sulgude avamisel plussmärk sulu ees ei muuda märki ja miinusmärk sulu ees muudab märki. Lihtne, loogiline ja lapsele ka meeldejääv. Ja näiteks valisin ka sellised arvud, millest lapsel kohe jaks üle käib ja loogika ise lihtsalt üle kontrollitav on: 5-(3-2)=5-3+2
Enne olin ma veel täiesti kooliprogrammi (st raamatuprogrammi väliselt) õpetanud lapsele seda, et lisaks õigusele liitmisel arvude järjekorda suvaliselt muuta tehtes (et 5+3+2=3+2+5 jne), võib sedasama arvude järjekorda muuta ka siis, kui lahutamine tehtes sees on, peamine, et märk liigub koos arvuga (5-2+3=5+3-2).
Ja nüüd mulle järjest enam meeldib waldorfkooli valgete lehtedega kaustik ja põhimõte, et laps sinna ise oma konspekti teeb. Alguses me seda ei kasutanud (st lapsed joonistasid sinna lihtsalt pilte), aga nüüd, kus me kordame veerandi materjale üle, olen ma lasknud lastel kõikide ülevaatamisel olevate teemade kohta kaustikusse omale konspekti kokkuvõtte teha koos omavahel läbiarutatud reeglite ja näidetega. Ja ma näen, kuidas seda tehes laps tõesti mõtleb teema hoopis teisel tasemel läbi kui lihtsalt raamatust asja üle lugedes. Rääkimata sellest, et nii tekib hea ja ülevaatlik materjal, kust laps iga hetk saab asju järele vaadata.
Samas tuleb tunnistada, et mõned asjad on õpikus nii hästi lahti seletatud, et me kopeerime sealt reeglid ja näited üks-ühele. Aga neid ei ole seal pooltki nii palju kui võiks olla...
laupäev, 17. september 2011
Kool koduõppeks: waldorfkool vs tavakool
Eesti seaduse järgi toimub koduõpe mingi konkreetse kooli alt, kuhu tuleb esitada koduõppeks avaldus. Kooli saab selleks ise valida, sobivad kõik Eesti koolid. Vastav kool kooskõlastab õpilase individuaalse õppekava, tegeleb koduõppija regulaarse "ülevaatamisega" (vähemalt kord poolaastas seaduse järgi), väljastab koduõppijale tunnistusi ning varustab õpilast õppematerjalidega.
Minu lapsed olid juba mõlemad koolis käinud (tavakool), nii et automaatselt soovisin koduõpet jätkata sama kooli alt. Teemat uurides selgus küll, et paljud koduõppijad teevad seda waldorfkooli alt, kuid ma ei näinud alguses selleks põhjust. Seadus lubab ju kõikide koolide alt seda teha ja lihtsam tundus ikka oma tuttavas keskkonnas tuttavate õpetajate juures jätkata; plaan oli ka võimalusel klassiüritustest osa võtta, et lapsed saaks klassikaaslastega edasi suhelda jne. Lisaks veel asjaolu, et waldorfkool ei kasuta õpikuid ja töövihikuid, mis tähendab, et tavakooli alt koduõpet tehes oled sa tugimaterjaliga varustatud, aga waldorfkooli puhul tuleb see kõik ise hankida.
Kahjuks sai ka mulle selgeks, miks paljud koduõppijad seda waldorfkooli alt teevad. Nimelt nõudis minu esialgselt valitud tavakooli juhtkond järjekindlalt, et lapsed peavad päevapealt järgima kooli õppekava ning kord kuus "ülevaatusel" käies tegema ÜHE PÄEVA JOOKSUL HINDELISED VASTAMISED KÕIKIDES AINETES (vabandan "karjumise" pärast, aga see nõue lihtsalt on minu jaoks nii ebanormaalne, et ei saa seda "tavalise häälega" öelda). Jutt käib siis teise ja neljanda klassi lastest, kellel on 8 ja enam õppeainet (ja mulle loetleti õppealajuhataja poolt üles kõik õppeained - alates kunstist, tööõpetusest, kehalisest ja lõpetades matemaatika ja keelte jms-ga). Ma ei kujuta ausaltöeldes ette, kuidas see reaalsuses välja näeks. Kõige absurdsem asja juures oli see, et olin eelnevalt klassijuhatajatega rääkinud (ühega põgusamalt, teisega pikemalt) ning me olime kokku leppinud perioodiõppe põhimõttes, et õpime paaris aines poolaasta materjali ära, õpetaja kontrollib teadmised üle ja siis läheme järgmiste ainete juurde. Ehk siis õpetajatega sai tehtud normaalne kokkulepe ja nüüd siis juhtkond esitab risti vastupidi nõudmisi.
Selle peale jalutasin ka mina waldorfkooli. Kohtusin seal oma laste uute "klassijuhatajatega", mis osutus väga meeldivaks kogemuseks. Õpetajad said lastega väga hea kontakti ning suhtumine oli ääretult asjalik ja soe.
Ehk siis ikkagi algsele plaanile vastupidiselt oleme ka meie nüüd osa neist "paljudest", kes teevad koduõpet waldorfkooli alt. Kokkulepe on selline, et kord veerandis käime kohapeal ennast "ette näitamas" ning õpetajad vestluse käigus (ja meie tehtud asju üle vaadates) selgitavad välja, mida lapsed õppinud on.
Tavakoolide kaitseks: suve lõpupoole suhtles mees paari Tallinna "eliitkooli" õpetajaga, kellel on ka koduõppe lastega kogemusi. Ka nende õpetajate jaoks olid meie tavakooli nõudmised absurdsed, nii et asi ei ole nii kole mitte kõikides tavakoolides vaid sõltub ikka puhtalt konkreetsest koolist ja inimestest. Kahju lihtsalt, et meie kool selliseks osutus, aga mine sa tea, milleks see hea oli.
Minu lapsed olid juba mõlemad koolis käinud (tavakool), nii et automaatselt soovisin koduõpet jätkata sama kooli alt. Teemat uurides selgus küll, et paljud koduõppijad teevad seda waldorfkooli alt, kuid ma ei näinud alguses selleks põhjust. Seadus lubab ju kõikide koolide alt seda teha ja lihtsam tundus ikka oma tuttavas keskkonnas tuttavate õpetajate juures jätkata; plaan oli ka võimalusel klassiüritustest osa võtta, et lapsed saaks klassikaaslastega edasi suhelda jne. Lisaks veel asjaolu, et waldorfkool ei kasuta õpikuid ja töövihikuid, mis tähendab, et tavakooli alt koduõpet tehes oled sa tugimaterjaliga varustatud, aga waldorfkooli puhul tuleb see kõik ise hankida.
Kahjuks sai ka mulle selgeks, miks paljud koduõppijad seda waldorfkooli alt teevad. Nimelt nõudis minu esialgselt valitud tavakooli juhtkond järjekindlalt, et lapsed peavad päevapealt järgima kooli õppekava ning kord kuus "ülevaatusel" käies tegema ÜHE PÄEVA JOOKSUL HINDELISED VASTAMISED KÕIKIDES AINETES (vabandan "karjumise" pärast, aga see nõue lihtsalt on minu jaoks nii ebanormaalne, et ei saa seda "tavalise häälega" öelda). Jutt käib siis teise ja neljanda klassi lastest, kellel on 8 ja enam õppeainet (ja mulle loetleti õppealajuhataja poolt üles kõik õppeained - alates kunstist, tööõpetusest, kehalisest ja lõpetades matemaatika ja keelte jms-ga). Ma ei kujuta ausaltöeldes ette, kuidas see reaalsuses välja näeks. Kõige absurdsem asja juures oli see, et olin eelnevalt klassijuhatajatega rääkinud (ühega põgusamalt, teisega pikemalt) ning me olime kokku leppinud perioodiõppe põhimõttes, et õpime paaris aines poolaasta materjali ära, õpetaja kontrollib teadmised üle ja siis läheme järgmiste ainete juurde. Ehk siis õpetajatega sai tehtud normaalne kokkulepe ja nüüd siis juhtkond esitab risti vastupidi nõudmisi.
Selle peale jalutasin ka mina waldorfkooli. Kohtusin seal oma laste uute "klassijuhatajatega", mis osutus väga meeldivaks kogemuseks. Õpetajad said lastega väga hea kontakti ning suhtumine oli ääretult asjalik ja soe.
Ehk siis ikkagi algsele plaanile vastupidiselt oleme ka meie nüüd osa neist "paljudest", kes teevad koduõpet waldorfkooli alt. Kokkulepe on selline, et kord veerandis käime kohapeal ennast "ette näitamas" ning õpetajad vestluse käigus (ja meie tehtud asju üle vaadates) selgitavad välja, mida lapsed õppinud on.
Tavakoolide kaitseks: suve lõpupoole suhtles mees paari Tallinna "eliitkooli" õpetajaga, kellel on ka koduõppe lastega kogemusi. Ka nende õpetajate jaoks olid meie tavakooli nõudmised absurdsed, nii et asi ei ole nii kole mitte kõikides tavakoolides vaid sõltub ikka puhtalt konkreetsest koolist ja inimestest. Kahju lihtsalt, et meie kool selliseks osutus, aga mine sa tea, milleks see hea oli.
Tellimine:
Postitused (Atom)