kolmapäev, 28. september 2011

Kool ja vägivald

Praegu peaks kirjutama järgmist "Miks kodukool" teemat, aga tänane uudiste peateema ühe kooli murest probleemse õpilasega on kuidagi liiga aktuaalne ning ei saa seda omalt poolt kommenteerimata jätta.

Uudise teema siis kokkuvõtvalt: viiendasse klassi istuma jäänud poiss on (väidetavalt) teisest klassist peale teisi lapsi peksnud. Lugu läks kuumaks nüüd sellepärast, et ühe kiusatava ema läks vägivallatseja käest selgitust küsima (koolis, sotsiaaltöötaja ruumis), seal hakkas poiss märatsema, tekkis füüsiline rüselus ema ja poisi vahel ning nüüd on emal politseiuurimine kaelas. Lisaks virutas poiss selle kiusatava järgmisel päeval peaga peeglisse ja peksis jalgadega. Vägivallatseja ema väidab, et tegelikult kiusatakse tema poega. Poisil on (ema väitel) ka epilepsia ning ema süüdistab kooli. Kooli juhtkond väidab, et probleem on emas, kel ei tee lahenduste leidmisel koostööd. Poiss ise olevat tore ja asjalik.

Kõlab väga koledalt, aga kahjuks olen ma üsna kindel, et tegu ei ole ainulaadse olukorraga (ainulaadseks muutus see hetkel, kui tekkis füüsiline konflikt kiusaja ja lapsevanema vahel). On kahjuks palju lapsi, kelle aktiivsus muutub agressiivsuseks ning kelle esmaseks väljendusviisiks ongi füüsiline reaktsioon. Need ei pea olema pahatahtlikud või meelega teistele halba tegevad lapsed. Nad võivad muidu olla väga soojad ja rõõmsameelsed ja positiivselt elavaloomulised lapsed. Kuid probleemid tekivad eneseväljendusega konfliktiolukordades, milleks sageli kipub olema füüsiline reaktsioon. Kui sinna lisada veel tundlikkus, mille alusel laps tõlgendab olukordi "konfliktseteks", siis tulebki sellisest lapsest "elav pomm". Ja kui sellisel lapsel pole kõrval täiskasvanut, kes teda õpetaks olukordi objektiivsemalt hindama ning enesekontrolli ja muid eneseväljendusviise konfliktides, siis jääbki see laps asju vägivallaga lahendama.

Lasteaias, kus mu lapsed vahepeal käisid, oli üks selline poiss. Kasvatajad nägid suurt vaeva tema jälgimise ja kontrolli all hoidmisega (seda pidid nad tegema teiste lastega tegelemise aja arvelt). Ikkagi oli temaga iga päev probleeme. Ühel päeval lõi ta liivakastis kühvliga ühe tüdruku randmeluu puruks, sest tekkis tüli sellesama kühvli pärast.
Koolis, kus mu lapsed käisid, hoiatas klassijuhataja juba esimeses klassis konkreetselt ühe paralleelklassi poisi eest, soovitades temaga kokkupuuteid vältida. Poiss reageeris väiksemalegi võimalikule "olukorrale" väga plahvatuslikult ning algatas iga päev kaklusi. Oli ka teisi poisse, kes aeg-ajalt ägestusid ning seetõttu kellelegi kallale läksid. Mingi kaklus toimus igatahes iga päev. Ma saan aru, et meeste maailmas on teised reeglid kui naiste maailmas, aga minu jaoks oli see kõik siiski natuke viltu.

Koolis on suur hulk lapsi tihedalt koos kinnisel territooriumil. Neil ei ole võimalust enda aktiivsust füüsiliselt väljendada ning oma energiat maandada. Mida üldse oodata selliselt tihedalt energiapommide massilt, kes on omapäi tegutsema jäetud (vahetundides). Kokku põrkuvad erinevad isiksused, tekivad hõõrumised ning kinnihoitud energia panebki asja plahvatama.

Kuidas üldse on võimalik seda olukorda lahendada? Mina küll ei tea. Igasuguseid lahendusvariante on, kuid millised on reaalselt teostatavad.

"Tark lapsevanem oskaks oma lapsele õpetada enesekontrolli." Kes õpetab lapsevanemale, kuidas oma lapsele enesekontrolli õpetada? Enamik meist õpib lapsevanemaks olemist jooksvalt oma vigadest õppides ja paljud meist töötavad ennast pildituks, et hinge sees hoida, nii et lapsega suhtlemise aeg jääb üsna olematule tasemele.

"Hea pedagoog tegeleks probleemidega lapsega individuaalselt ning aitaks tal probleeme lahendada." Aga meie koolides on õpetajal klassis 20+ last. Tund kestab 45 minutit. Selle aja jooksul tuleb lastele õppematerjal selgeks teha. Kui tahta, et õpetaja tegeleks iga lapsega individuaalselt (nagu uus õppekava ülioptimistlikult ette kirjutab), siis jääks igale lapsele 2 minutit "pühendatud" aega. Ja mida see laps tunnis ülejäänud 43 minutit teeb?

Soome koolides on lastel kohustuslik iga vahetund õues olla. See oleks "auru väljalaskmiseks" ilmselt oluliselt parem kui koridorides konutamine. Ma tahaks tõesti näha, kuidas seda reaalsuses rakendatakse. Mõeldes oma koolikogemuse peale tekib mul kohe küsimus õueriiete selgapanekus ja äravõtmises. Lisaks veel selles õueruumis, kus lapsed viibivad. Aga igatahes midagi, mille kohta on teada, et see kusagil reaalselt toimub, nii et tasuks ehk uurimist.

Peast hetkel pühitud, et kust see teadmine pärit on, aga kusagil välismaa koolis rakendati põhimõtet, et õpetaja peab olema alati nähtaval ja lastega kontaktis. Seda ka vahetunni ajal. Kui vahetunnil kõik õpetajad õpetajate tuppa peituvad, siis on lastel koridorides ja nurgatagustes oma "kuningriik", kus kärbeste jumalat mängida. Kui aga ka vahetunnis õpetajad pidevalt ringi liiguvad ning lastel silm peal on, siis hoiavad ka lapsed ennast paremini vaos ning tekkivatesse konfliktidesse saab kiirelt sekkuda. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis oli seda testitud ühes ameerika riigikoolis (üsna halva mainega koolis käitumisprobleemide osas) ning tulemused olid olnud ütlemata head. Samas on õpetajatel vaja ju ka vaimset puhkust ning võimalust järgmiseks tunniks ette valmistuda. Kui lihtne selline "õpetajate pideva nähtavaloleku" korraldamine reaalsuses on, seda ma öelda ei oska. Omast kogemustest tean ainult seda, et käisin korra lapse klassile oma hobist rääkimas. Jagasime tunni teise emaga kahepeale ära, nii et mul tuli "täita" ainult 20 minutit ja seda veel nii enda kui laste jaoks huvitava teemaga. Lapsed tulid teemaga ilusti kaasa ja kõik oli positiivne. Aga teate kui väsitav on 20 lapse tähelepanu haldamine korraga - jälgida, et kõik soovijad sõna saaksid, innustada vaiksemaid kaasa rääkima, hoida teema tempot jne. No minu müts maha õpetajate ees, et nad seda suudavad! See on kurnav. Nii et ma saan täiesti aru, kui väga on tegelikult õpetajal vaja patareide laadimiseks puhkepausi kahe tunni vahel. Lisaks veel vajadus häälestuda järgmise tunni andmiseks.

Väiksemad klassid. Kunagi sai mängitud mõttega teha väike erakool, kus siis oleks sellised normaalse suurusega klassid. Asja üle mõeldes tundus, et hea suurus klassile oleks ca 7 õpilast. Siis jõuaks õpetaja tõesti tegeleda ka lastega individuaalselt, lastel oleks rohkem oma ruumi, paremad võimalused ka õues viibimiseks, lastel silma peal hoidmiseks, vähem konfliktseid kokkupõrkeid jne jne. Väga lahe, kas pole.... seni, kuni jõuame teemani rahakott. Umbkaudsete arvutuste järgi oleks sellises koolis normaalne õppemaks õpilase kohta tulnud ca 15 000 EEKu kuus, et siis sellest maksta õpetajatele normaalsed  palgad, maksud ning muud kooli ülalpidamisega seotud kulud. Kui palju on Eestis inimesi, kes sellist raha välja suudaks käia :) Praegu ju hoopis räägitakse sellest, et õpetajate palkade tõstmiseks tuleb klassides laste arvu suurendada...

Jah.. kui meil oleks targad ja head lapsevanemad, kellel on palju aega lapsega tegelemiseks, hästitasustatud ja -motiveeritud õpetajad, kes ei pea tegema ületunde, väikesed klassid, kus saab lastele individuaalset tähelepanu pöörata, õpetaja pilgu all enda füüsilise väljaelamise võimalus lastele... siis oleks meil kindlasti palju vähem probleeme koolivägivallaga. Ilus helesinine unistus.

Tegelikkus on kahjuks selline, et lapsevanematel pole tööga rabelemise kõrvalt aega ega oskusi lapsega tegeleda, õpetajad kurnavad ennast ületundidega, et normaalset palka saada, koolid ja klassid lähevad järjest suuremaks, et oleks kuluefektiivne. Sinna kõige vahele jääb laps, kellega ükski tööst kurnatud täiskasvanu õieti tegeleda ei jaksa ning kes ei oska/suuda ise selles massis endaga hakkama saada.

Mis on lahendus kui viga pole üksikutes konkreetsetes inimestes, vaid süsteemis tervikuna? Minu jaoks oli lahendus süsteemist välja astuda, kuid see lahendab probleemi ainult minu ja mu laste jaoks. Süsteemi tervikuna see kuidagi ei aita.

teisipäev, 27. september 2011

Miks koduõpe?

See on ilmselt kõigil see esimene küsimus, kui nad esmakordselt kohtuvad koduõppuritega. Panen siia kirja omad põhjendused, eks siis hiljem ole hea vaadata, kuivõrd praktikas tulemused esialgsetest lootustest erinevad.

Olles pea pool aastat pidanud sellele küsimusele vastama (alates kevadest, kui avalikult hakkasin sugulaste-sõprade-tuttavate seas seda otsust välja hääldama), on minus tekkinud teatav vastureaktsiooniküsimus "Aga miks kool?". Selle peale küsija enamasti ei oska eriti midagi vastata peale "sotsialiseerumise" teema. Sellest teemast hiljem pikemalt.

Muidugi on selge see, et koduõpe ei ole midagi sellist, mis kõigile sobiks. On lapsi, kellele see üldse ei sobi, on vanemaid, kellele see üldse ei sobi, ning on olukorrad, kus see lihtsalt pole võimalik. Õnnestunud koduõppeks on vaja siis kolme sobiva osapoole/asjaolu kokkulangemist: vastav(ad) laps(ed), vastav(ad) vanem(ad) ning vastav olukord.
Ja "sobiv" all ei mõtle ma "paremaid" ega "halvemaid". Osadele lastele meeldib jalgpall, osadele judo ning osadele klaverimäng. Nad on lihtsalt erinevad, mitte halvemad ega paremad. Samamoodi on koduõppega - kellelegi istub, kellelegi mitte. Seda nii laste kui vanemate puhul.

Kas meile koduõpe sobib või mitte, seda saab lõplikult teada alles mõnda aega järele proovides. Küll aga on mul tunne, et võiks sobida. Põhiline julgus tuli sellest, et eelmistel aastatel on lapsed palju koolist puudunud - haiguste ja reiside tõttu. Nädala-paari-kolme tööde järele tegemine oli meil sage tegevus. Lapsed said sellega väga kergelt ja kiirelt hakkama (nädala tööd tegid nad üldjuhul ühe päeva jooksul tunni-paariga ära) ning mulle meeldis nendega koos õppida ja asju läbi arutada. Sobis see olukord nii lastele kui ka mulle.

Teine tähtis/otsustav punkt oli "võimalikkus". Ma ei kujuta hetkel ette, kas ja kuidas on võimalik teha koduõpet kahe täiskoormusega töötava vanema puhul. Pigem tundub, et selleks on ikkagi hea, kui üks vanematest on kodune või töötab osalise koormusega või on vabakutseline või töötab kodukontoris vaba graafiku alusel vms. Ehk siis paindlikkus ajakasutuses ja võimalus kodus rohkem olla on olulised märksõnad. Võib-olla ma eksin, kuid täiskoormusel tööd tehes ma ilmselt koduõppega alustada julgenud ei oleks. Praegu, kui ma kolmanda lapsega niikuinii paariks aastaks koduseks jään, oli võimalus kenasti loodud. Kui hästi beebi ja koduõpe kokku sobivad, selle saan ma varsti teada :)

Need olid asjaolud, mis muutsid koduõppe üldse sobivad/võimalikuks. Nüüd küsimus "Miks". Panen siia läbisegi erinevaid mõtteid ja killukesi, mis mul selle "miksiga" seonduvad. Eks ajas asja enda jaoks selgemaks mõeldes on ka need "miksid" natukene muutunud. Küllap muutuvad ka edasi. Toodud on asjad juhuslikus järjekorras.

Hommikune magamine :) Ma olen alati vihanud varahommikul üles ärkamist. Valgel ja soojal ajal pole küll hullu (ja kui ma kord olen ärganud, siis mulle tegelikult väga meeldib varahommikune aeg), aga pimedal ajal on see minu jaoks täielik piin. Samasugune piin on minu jaoks vaadata hommikul siniste lohkus silmaalustega last, kes ennast kurnatult voodist välja ajab ja tuimalt söögilaua taga õõtsub. Jah, ma panen nad õhtul üheksa ajal magama, aga ikkagi on pimedal ajal hommik raske. Ja laps on ju ometigi kasvav organism, kes hädasti oma arenguks korralikku väljapuhkamist vajab. Ja ka seda oli näha, et nädala viimastel päevadel läks tõusmine järjest raskemaks, ehk siis väsimus ja kurnatus kuhjus. Ma tean enda pealt väga hästi, mis tagajärjed võivad olla pikaajalisel kurnatusel, ja see pole tore asi. Seetõttu on korralik väljapuhkamine minu jaoks vägagi oluline ja prioriteetne asi, nii enda kui kõigi oma lähedaste puhul.

Hmm... ja nüüd ongi kell nii palju, et tegelikult on väsimus peal ja tuleb ära magama minna... teema pole veel sugugi ennast ammendanud, nii et tuleb lihtsalt vol 2 peatselt juurde kirjutada.

laupäev, 24. september 2011

Tulevaste beebijuttude hoiatus

Et kõik ausalt ära rääkida, mis olema saab, siis tuleb alustada sellest, et mul sünnib kohe-kohe kolmas laps. See aga tähendab, et koduõppejuttude vahele saab siia tekkima ka hulk beebijutte. Vahe eelmiste lastega on suht suur - selle ajaga on maailm edasi liikunud ja ise olen muutunud. Nii et avastamisrõõmu beebi kasvatamise koha pealt kindlasti jagub.

Ja eks ole beebi ilmaletulek ka otseseks stiimuliks meie koduõppe algusele. Koduõppe mõte veeres peas küll niisama ringi, aga töö kõrvalt seda ilmselt katsetama ei oleks julgenud hakata. Teadmine, et ma niikuinii nüüd paar aastat enam-vähem kodune olen, aitas tugevalt kaasa ka otsusele koduõpet proovida.

Uusi mõtteid ja avastusi beebide koha pealt on juba kogunenud küll - eks varsti vormuvad need ka jutukesteks.

Suve alguses sai osaletud Tartu Ülikooli lisakursusel, mille sisuks oli 0-3 aastase lapse arengu toetamine. Seda kursust viisid läbi kaks daami Saksamaalt, kellel on aastakümnete pikkune kogemus lasteterapeutidena. Väga asjalik koolitus oli ja nii mõndagi sai sealt kõrva taha pandud. Minu jaoks olulisemaid tähelepanekuid plaanin ka siin jagada.

Teine minu jaoks uudne ja põnev teema on korduvkasutatavad mähkmed. Peamiseks infoallikaks selles osas on olnud Katariina blogi pestavatest mähkmetest. Sealt innustust saanuna olen nüüdseks juba omale kokku tellinud üsna suure hulga erinevaid mähkmevariante erinevatest kohtadest ning ei jõua ära oodata, millal ma neid reaalsuses proovima saan hakata. Proovimiste tulemustest annan ka siin teada.

Kolmas teema-küsimärk, mis seondub ka koduõppega, on see, et kui hästi saab pisikese beebi kõrvalt koduõpet teha. Merje koduõppe blogi vanemates sissekannetes on näha, et tema on sellega ilusti hakkama saanud. Aga tema on minu silmis ka täielik "koduõppe-guru" Eestis ning suurte kogemustega nii koduõppe kui laste alal. Ehk siis see, et tema on sellega hakkama saanud, näitab, et asi on põhimõtteliselt võimalik, aga ei tähenda automaatselt seda, et ka mina sellega sama sujuvalt hakkama saaksin.
Teine samalaadne küsimärk on mul teemaga töö-koduõpe. Et kui hästi on võimalik teha koduõpet siis, kui mõlemad vanemad töötavad. Anneli kasside koduõppeblogist (kus küll pikemat aega on vaikus püsinud, aga vanemad postitused ikkagi sisukad) võib välja lugeda, et tema on töötav koduõppe-ema, kuid tema koduõppuriks on üks ja üsna suur ning asjalik laps. Ehk siis kas sama on võimalik ka rohkemate ja väiksemate laste kõrvalt... aga sellele küsimusele ma niipea vastust järele uurida oma kogemuse alusel ei saa. Võib-olla kunagi hiljem...

Lausa hämmastav, kuidas inimesed ja nende elu muutuda võivad. Veel mõned aastad tagasi rügasin ma kahe linna vahel pendeldades teha neljateist- ja enam tunniseid tööpäevi (nädalavahetustel loomulikult samuti). Ma olin ühes valdkonnas tunnustatud spetsialist, kellele tippfirmad tegid headhunt'i ning asutasin paralleelselt koos sugulasega hoopis teises valdkonnas oma firma, mis sai higi, vere ja pisaratega (ja naeruga ka, sest ääretult tore äripartner oli mul seal) üles töötatud, nii et toimib edukalt ja tunnustatult siiamaani.
Ja praegu olen ma kodune emme, kes võttis lapsed koduõppele, plaanib vabatahtlikult hakata beebi mähkmeid pesema ning on selle kõigega veel väga rahul ka... :) Ilmselt sai oma "edukusevajadus" välja elatud ning nüüd saab natuke sügavamatele väärtustele tähelepanu pöörata. Huvitav on see, et mis pärast praegust faasi edasi veel tuleb - kas tõesti kodu-töö tasakaalu leidmine :)
On, mida oodata... aga seni ma naudin praegust faasi.

Laps ja helendav ekraan

Koduõpet planeerides oli üheks minu vaikseks mureks see, mis hakkab saama arvuti ja teleka kasutamisest. Nagu ilmselt paljud tänapäeva lapsed, nii ka meie pere omad armastavad neid helendavaid ekraane väga. Mina armastan neid ka ilmselt enam kui hea oleks, aga mulle ei meeldi see, kui mu lapsed neid liigselt armastavad :)

Minu lapsed on üles kasvanud kahe üsna äärmuse vahel. Mina ise olen püüdnud üsna palju nende telekavaatamist ja arvutikasutamist piirata. Samas need aastad, kui mina üksikemast töönarkomaanina kahe linna vahel sõites tööd rabasin teha, olid lapsed suure osa ajast minu isa hoole all. Temal olid järgmised põhimõtted: a) kasvatamine on lapsevanema ülesanne, vanavanemad tegelevad hellitamisega (ei saa eriti ju vastu ka vaielda... :) ja b) kui mina väike olin, siis ei pandud mulle mingeid piiranguid telekavaatamisele ja arvuti kasutamisele. Hahahaa... see väike pisiasi, et siis olid ainult tööpäevaõhtune "Kõige suurem sõber" jms lastesaade ning pühapäevahommikune lastefilm ja muud ei midagi lastele sealt vahtida, see ei muuda asja... eksole :)

Nüüd olen paar aastat paiksem olnud ja vaikselt on olnud aega seda ekraanikasutust paika loksutada.
Miks ma soovin seda aega limiteerida - eks siin ole hulk standardseid põhjuseid, mis ka aeg-ajalt meediast läbi käivad. Liigse ekraani taga passimisega jääb lapse füüsis kängu (ei joosta õues ringi), kaovad sotsiaalsed oskused (ei suhelda sõpradega), laps hakkab ootama väliseid stiimuleid ja kaotab sisemise fantaasia (st ootab, et "keegi teine" tema meelt lahutaks ja ise ei oska enam mänge välja mõelda), telekas "tarretab" aju mingisse pooluimasesse seisu, mis kurnab ja väsitab jne jne. Rääkimata siis sellest sisust, mis sealt ekraani kaudu kohale jõuab - vägivald, ülestimuleerimine, tarbimise rõhutamine. Ja siis muidugi mingi sisemine ebamäärane teadmine, et liigne ekraani taga olemine "ei ole lapsele hea". See on nüüd ilmselt see koht, kus ma olen läinud mingi mõttevooluga kaasa, seda endale selgeks tegemata - sest keelamine algas tunde põhjal, edasised argumendid pidin ma juba hiljem välja mõtlema, kui ma üritasin vanaisale selgeks teha, miks ikkagi seda aega piirama peab.

Samas aga, kui tahta aus olla, siis tuleb neid helendavaid kaste ikka mõne asja eest kiita ka. Siia läbisega mõned asjad, mis hetkel pähe tulevad.
* Mu lapsed hakkasid juba mitu aastat enne kooliminekut rääkima inglise keelt. Vanem ees, noorem järgi. Kodus keegi neid sihiteadlikult õpetanud ei ole. Kõik tänu helendavatele ekraanidele. Enne koolis ja praegu koduõppes on inglise keel neile see aine, mida nad teevad siis, kui nad kiirelt tahavad midagi kerget ja lihtsat tehtud saada. Ja omavaheliseks mänguliseks suhtluseks kasutavad nad sageli just inglise keelt.
* Käteosavus. Ma ei oska sellele head nime panna. Kas te olete kunagi proovinud Playstationi või mõne muu mängukonsooli puldiga mängida. Kui selle peale mõelda, siis see on tegelikult silma-aju-käte koordinatsiooni mõistes väga keeruline ülesanne. Puldil on kummagi käe jaoks eraldi kang, millest ühega tavaliselt liigutad oma mängu tegelast ja teisega samal ajal vaatenurka mänguväljale (ja seda tuleb sageli korraga teha). Lisaks on veel kummagi käe juures vähemalt neli nuppu, mida tuleb eri funktsionaalsuste käivitamiseks kasutada (sageli samaaegselt liikumisega, ehk kangi kasutamisega). Lisaks on veel puldi tagaküljel kummalegi käele veel kaks lisanuppu, mida tuleb üsna tihti lisafunktsionaalsuseks kasutada. Kõiki neid asju pead liigutama-vajutama kiirelt vastavalt ekraanil toimuvale. Ja seda kahe käega eraldi liigutusi tehes. See on ääretult keeruline ülesanne ja selle edukas äraõppimine mõjub kindlasti positiivselt lapse silma-aju-käe koordinatsioonile tervikuna, mitte ainult arvuti taga olles.
* Õudusunenägudega toimetulek. Mõne kuu taguses "Imeline teadus" ajakirjas oli nupuke selle kohta, et arvutimänge mängivad inimesed tulevad paremini toime oma õudusunenägudega. Kuna õudusunenägu meenutab arvutimängu, siis on neil lihtsam ka oma unenäos võtta "juhtimine" enda kätte ja "vastasele" unes ära teha. Siin ma muidugi avaldan oma kahtlusi selles osas, et kui palju telekas ja arvuti tekitavad lastes õudusunenägusid - oma panuse annavad nad kindlasti. Nii et siin on nii põhjus kui vasturohi ühes pajas.
* Oma maailmade loomine. Mul on lapsed jõudnud sellisesse faasi, kus neil on tekkinud huvi ise juba mänge luua. On olemas ka vastavad mängud, kus mängijatele on antud võimalus oma maailmasid ja tingimusi luua. Seega nad otsast on juba ise mänge teinud. Ja see on juba teise astme tegevus kui lihtsalt tuimalt etteantud tingimustel mängimine.
* Silmaringi laiendavad ja harivad saated/mängud. On olemas häid saateid ja on olemas harivaid mänge. Sellel punktil ilmselt pikemalt peatuma ei pea.

Eks asju ja asjakesi on veelgi. Ma ei taha kindlasti öelda, et arvuti ja telekas on mingid imevahendid ja lapsed võibki tundideks nende taha "unustada", kuid ei ole nad tegelikult ka 100% halvad asjad. Ja siin tuleb mängu lapsevanema roll, kes saab suunata kõige enam just seda poolt, et mis sealt helendavast ekraanist vastu vaatab... ja muidugi ka seda, kui kaua ekraani taga aega veedetakse. Häid ja asjalikke lahendusi on olemas, tuleb neid lihtsalt koos lastega otsida... meie igatahes jätkame kuldse kesktee otsimist.

pühapäev, 18. september 2011

Kui õpetaja koolimajja jõudis olid tunnid juba lõppenud... ehk elu esimesed kaks koduõppenädalat

Kaks esimest koduõppenädalat möödas ja esimesed emotsioonid kogetud. Alustasime enam-vähem esimesel septembril :). See tähendab, et sel päeval sai Koolibrist õppematerjalid koju toodud ja põgusalt üle vaadatud. Teine september läks ühiskonnaõpetuse tähe all - st osalesime kõik pulmas, lapsed siis elu esimeses. Ei olnud suur pulm mängude-pillimeestega, vaid vaikne, armas ja rahulik registreerimine ning restoranieine kõige lähemate sugulaste hulgas. Lapsed said osaleda sõrmusehoidjana ning lilleneiu ja - poisina. Ja pärast seda tuligi nädalavahetus, kus sai rasketest koolialguse päevadest puhata.

Esimene tõsisem koolinädal algas meil viiendast septembrist. Esimesel päeval võtsime õpikud ja töövihikud ette, sorteerisime ära, kelle oma mis on, leidsime asjadele omad kohad ja vaatasime natukene matemaatikale otsa. Järgmistel päevadel hakkas tekkima rutiin. Enam-vähem kümne paiku sättisime ennast laste mängutuppa õppima (neil seal õppimiseks hea laud) ja seal umbes kaheteistkümneni  tegelesime paari-kolme erineva ainega, kuidas neil parajasti valik tuli (lõpetuseks tegime laste sügaval soovil natuke kunstiõpetust lisaks :). Reedel lõi välja minu süstematiseerimisvajadus ja kerge hirm teadmatuse ees, et kui hästi me ikkagi edasi jõuame asjadega. Lõin kokku kõikide ainete raamatute ja töövihikute leheküljed, et kui palju peab esimese veerandi jooksul tehtud saama (et enam-vähem neljandik kogu materjalist tehtud saaks), jagasin selle veerandisse alles jäänud päevade arvuga (jättes viimase nädala varu- ja ülevaatamisenädalaks - siis peaksime kooli minema "ülevaatamisele") ja saingi kätte kummalegi lapsele numbri, mitu lehekülge materjali kõikide ainete peale kokku ühes päevas läbi töötada tuleb. Sellele lisaks need asjad, millel õpikut ja töövihikut ei ole. Nüüd on vähemalt mingi sihtmärk paigas, mille järgi edasi liikuda.

Teine nädal oli juba märgata lastepoolset kohandumist vabama õhkkonnaga. Õppetööga alustasime ikka hommikul, aga vaikselt kolis õppetöö kööki hommikupudru tegemise kõrvale. Tekkis ka esimene väike tõrkekoht, kus ema-õpetaja pidi moraali lugema, et kui päriskoolis õpetajaga ei joriseta, kui mingid asjad raskemad on või kui õpetaja tahab mõnest teemast põhjalikumalt rääkida, siis samamoodi ei joriseta nendel hetkedel kodukoolis ema-õpetajaga. Moraalilugemine mõjus ja edasi läks kõik väga kenasti. Lapsed valisid iga päev paar ainet, jälgisime tehtud lehekülgi ning et õpik-töövihik ikka samas etapis edasi liiguksid.
Ja siis juhtus see, mida ehk ei olekski osanud oodata. Mul jäi paaril ööl uni häirituks (siia vist on õige hetk mainida, et ma olen viimaseid nädalaid rase ja seega on öösel vaja tihti teatud ruumi külastada ja uni jääb magamata). Hommikuti magasin siis pisut pikemalt. Ja selle aja peale, kui mina lõpuks üles ärkasin, olid lapsed juba oma päevanormi jagu õppetükke ära õppinud :). Nii siis tekkiski olukord, et selle aja peale, kui õpetaja koolimajja jõudis, olid tunnid juba lõppenud.... väga lahe igatahes. Eks me koos vaatame-arutame loomulikult nende iseseisva töö üle, kuid igatahes on see väga suurepärane algus meie kodukoolile. Eks näis, kuidas edasi läheb, kuid algus on igati positiivne.

Ahjaa - ja selle kõige vahele on mahtunud lastele kodundustunnid õunamahla tegemise osas (õunte korjamisest alates, puhastamise, pressimise, läbikeetmise ja purkide sildistamiseni), kartulivõtmise harjutused sugulaste juures, metsas seenekorjamise ja kodused "seenetuvastamise" harjutused, paar kultuurikäiku kinno ja viisakates söögikohtades etiketiharjutused ning muidugi suur hulk sõpradega mängimise aega ning infotehnoloogiaõpet arvuti taga (see aeg on neil küll igapäevaselt limiteeritud). Ja kõik on rõõmsad ja terved, sest hommikuti saavad kõik oma vajaliku une ära magada, nii et energiat jagub terveks päevaks.

laupäev, 17. september 2011

Õppematerjali hankimine

Nagu eelnevas postis kirjas, siis oleme koduõppel waldorfkooli alt. See tähendab, et meil ei ole kooli poolt antavaid õpikuid ja töövihikud. Waldorfist saame ise osta nende suuri valgeid kaustasid ning vahakriite (tuleb öelda, et lastele väga meeldib nendega joonistada).
Kuna mina aga olen täiesti algaja koduõppes, siis ilma tugimaterjalita ma küll ei julge alguses kohe pihta hakata. Ka waldorfkooli õpetaja oli arvamusel, et on hea, kui mul ikka tugimaterjal olemas on. Seega siis sukeldusin Eesti õppematerjali maastikku uurima. Selgus, et väga palju uurida ei olegi. On kaks suurt tegijat kirjastust, Avita ja Koolibri, ning inglise keele materjali koha pealt tunnustatud kirjastus Studium oma "I Love English" sarjaga. On ka väiksemaid tegijaid, kuid need kolm on hetkel vähemalt mulle teadaoleva info kohaselt teistest tunnustatumad-kasutatumad. Avita ja Koolibri vahel on turg koolide osas enam-vähem pooleks jaotunud. Katsusin leida internetiavarustest arvamusi/infot, et kumma materjalid siis ikkagi paremad on. Leidus nii ühte- kui teistpidi arvamusi. Üldpilt tekkis selline, et Avita on pisut värvilisem ja mängulisem ning Koolibri kuivem kuid sisutihedam. See on puhtalt minu subjektiivne vähesel infol põhinev arvamus, nii et palun mitte suure ja sügava tõe pähe võtta. Laste eelmises koolis olid kasutuses Avita materjalid, kuid kuna mulle meeldis "sisutihedam" mõte, siis otsustasin proovida Koolibri materjale (lootuses, et tekib ka teatav võrdlusmoment, et edaspidi teaks paremini otsustada).
Materjalide tellimine oli formaalselt lihtne: kirjastuste kodulehel on üleval kataloogid kõikide nimetustega, nende kirjelduste ja hindadega. Koolibril on olemas esindused erinevates linnades, suhtlesin telefoni teel nendega, tegin internetis oleva info põhjal valiku, panin valitud asjad exceli tabelisse kirja, saatsin Koolibri müügiesindajale meili peale ja paari päeva pärast saigi minna juba nende poolt kokkupandud pakile järele.
Formaalselt, jah, lihtne. Keeruline osa oli teha valik, et mida materjalidest võtta ja mida mitte. Lisaks põhimaterjalile (õpikud ja töövihikud) on kõiksugu lisamaterjali: õpetajaraamatud, testide ja ülesannete kogud, etteütluste kogud, CD-d jne jne. Kõik see on ju väga tore ja hea, ning kui koolis õpetaja võtab mitme klassikomplekti peale ühe sellise "abimaterjali" paki, siis on see suht väike summa võrreldes õpilastele minevate õpikute ja töövihikute kuluga, kuid lüües enda jaoks summasid kokku, pani asi täitsa kukalt sügama. Seega sai tehtud karm otsus ja esialgu võetud praktiliselt miinimumpakett (muusikas ja inglise keeles ikka CD-d ka). Eks ole näha, kas ja kui hästi sellega toime tuleme ning kui vaja, siis saab alati lisamaterjali juurde hankida.
Inglise keele materjalid tellisin eraldi Studiumilt. Ka seal on asi tehniliselt lihtne - kodulehel neil online tellimise vorm, täidad seal soovitud kogused ära ja saadad teele. Paari päeva pärast tuleb meilile arve, maksad selle ära ning veel mõne päeva pärast on pakk materjalidega kulleriga ukse taga.
Nii et kui mõtlemise ja maksmise osa välja arvata, siis on kogu protsess kiire ja valutu. Summa tuli kahe lapse materjalide peale kokku ca 250 EURi. See on siis kogu aasta õppematerjalid kahele eri klassis olevale lapsele. Paari aasta pärast saab õnneks juba vähemaga hakkama, kui väiksem saab suure venna õpikuid kasutama hakata. Võib-olla on ka odavamaid teid ja variante, kuid hetkel sain ma niimoodi omale kindla tagala, mida mulle kui algajale hetkel väga vaja on.

Kool koduõppeks: waldorfkool vs tavakool

Eesti seaduse järgi toimub koduõpe mingi konkreetse kooli alt, kuhu tuleb esitada koduõppeks avaldus. Kooli saab selleks ise valida, sobivad kõik Eesti koolid. Vastav kool kooskõlastab õpilase individuaalse õppekava, tegeleb koduõppija regulaarse "ülevaatamisega" (vähemalt kord poolaastas seaduse järgi), väljastab koduõppijale tunnistusi ning varustab õpilast õppematerjalidega.
Minu lapsed olid juba mõlemad koolis käinud (tavakool), nii et automaatselt soovisin koduõpet jätkata sama kooli alt. Teemat uurides selgus küll, et paljud koduõppijad teevad seda waldorfkooli alt, kuid ma ei näinud alguses selleks põhjust. Seadus lubab ju kõikide koolide alt seda teha ja lihtsam tundus ikka oma tuttavas keskkonnas tuttavate õpetajate juures jätkata; plaan oli ka võimalusel klassiüritustest osa võtta, et lapsed saaks klassikaaslastega edasi suhelda jne. Lisaks veel asjaolu, et waldorfkool ei kasuta õpikuid ja töövihikuid, mis tähendab, et tavakooli alt koduõpet tehes oled sa tugimaterjaliga varustatud, aga waldorfkooli puhul tuleb see kõik ise hankida.
Kahjuks sai ka mulle selgeks, miks paljud koduõppijad seda waldorfkooli alt teevad. Nimelt nõudis minu esialgselt valitud tavakooli juhtkond järjekindlalt, et lapsed peavad päevapealt järgima kooli õppekava ning kord kuus "ülevaatusel" käies tegema ÜHE PÄEVA JOOKSUL HINDELISED VASTAMISED KÕIKIDES AINETES (vabandan "karjumise" pärast, aga see nõue lihtsalt on minu jaoks nii ebanormaalne, et ei saa seda "tavalise häälega" öelda). Jutt käib siis teise ja neljanda klassi lastest, kellel on 8 ja enam õppeainet (ja mulle loetleti õppealajuhataja poolt üles kõik õppeained - alates kunstist, tööõpetusest, kehalisest ja lõpetades matemaatika ja keelte jms-ga). Ma ei kujuta ausaltöeldes ette, kuidas see reaalsuses välja näeks. Kõige absurdsem asja juures oli see, et olin eelnevalt klassijuhatajatega rääkinud (ühega põgusamalt, teisega pikemalt) ning me olime kokku leppinud perioodiõppe põhimõttes, et õpime paaris aines poolaasta materjali ära, õpetaja kontrollib teadmised üle ja siis läheme järgmiste ainete juurde. Ehk siis õpetajatega sai tehtud normaalne kokkulepe ja nüüd siis juhtkond esitab risti vastupidi nõudmisi.
Selle peale jalutasin ka mina waldorfkooli. Kohtusin seal oma laste uute "klassijuhatajatega", mis osutus väga meeldivaks kogemuseks. Õpetajad said lastega väga hea kontakti ning suhtumine oli ääretult asjalik ja soe.
Ehk siis ikkagi algsele plaanile vastupidiselt oleme ka meie nüüd osa neist "paljudest", kes teevad koduõpet waldorfkooli alt. Kokkulepe on selline, et kord veerandis käime kohapeal ennast "ette näitamas" ning õpetajad vestluse käigus (ja meie tehtud asju üle vaadates) selgitavad välja, mida lapsed õppinud on.

Tavakoolide kaitseks: suve lõpupoole suhtles mees paari Tallinna "eliitkooli" õpetajaga, kellel on ka koduõppe lastega kogemusi. Ka nende õpetajate jaoks olid meie tavakooli nõudmised absurdsed, nii et asi ei ole nii kole mitte kõikides tavakoolides vaid sõltub ikka puhtalt konkreetsest koolist ja inimestest. Kahju lihtsalt, et meie kool selliseks osutus, aga mine sa tea, milleks see hea oli.