Mõtisklus koosolemisest

Tore mõtisklus koduõppe puhul lastega koosolemises tasakaalu leidmise kohta.
Managing the joy of home educating!

Seda olen isegi kogenud, et koduõppe puhul kipub tasakaal käest ära minema. Mõtteviis muutub väga lapsekeskseks, sest täisvastutus lapse "arenemise" eest on nüüd sinul ja siis katsud anda endast maksimumi, et seda vastutusekoormat võimalikult tublilt kanda ja lastele iga hetk midagi huvipakkuvat ja positiivset pakkuda või siis vähemalt pidevalt nende jaoks olemas olla.

Samas on aga omaette olemise aega vaja igal inimesel. Mõnel rohkem mõnel vähem. Ja tegelikult kuulub lapse arengu juurde ka sellest omaetteolemise vajadusest arusaamine - nii tema enda jaoks kui ka teiste inimeste jaoks.

Nii et jah, ka mulle hea meeldetuletus, et ei pea asju üle võlli ajama laste vaatenurga peale alati mõeldes vaid vahepeal tulebki aeg maha võtta nii enda kui nende jaoks.

Ja tore on ka see viimane tõdemus viidatud kirjatükis, et rõõmsate ja rahulolevate laste kõrvalt ei olegi vajadus "enda aja" järgi eriti suur, sest mõnusast koosolemisest saab ka suurt rahulolu.

Ja nagu näha, siis hetkel mul oma mõtteid ei ole :) Tegelikult on küll, aga pole aega nende kirjapanekuks ja siis on lihtsam teisele toetuda. Küll kunagi on taas aega pikemate kirjatükkide ja oma mõttelendude jaoks.

Eestimaised viinamarjad

Täna sain esimest korda proovida Eestimaiseid viinamarju. Lõunakeskuse Taluturul nimelt oli võimalik neid osta. Ei osanud midagi oodata, eks ma natuke ikka kartsin, et kuidas meil siin põhjamaises kliimas sihuke taim kasvab... Aga tulemus suutis mind täiega üllatada. Tõsiselt mõnusa maitsega viinamarjadega on tegu. Neil on kohe mingi eripärane maitse tavaliste poeviinamarjadega võrreldes. Ja kui tavaliselt kasutatakse terminit "huvitav maitse" siis, kui asi üldse ei meeldi, aga ei taha toidu pakkujat solvata, siis hetkel ma ütleks nende kohta "huvitav maitse" täiesti positiivses võtmes. See maitse on omapärane, aga ääretult meeldiv ja mõnus. Igatahes mina küll edaspidi, kui on vähegi võimalik valida, eelistan Eesti viinamarju.. ja seda mitte ainult patriotismist vaid väga isekatest maitseeelistustest lähtuvalt.

PS. Mul ei ole ühtegi tuttavat viimanarjakasvatajat, nii et tegu ei ole reklaamtekstiga vaid lihtsalt eheda elamusega.

Otsime koduhaldjat

Ahh..  tegelikult otsime me praegu täiskohaga lapsehoidjat-koduabilist. Ma siin olen taas aju kasutamise võimalustest vaimustusse sattunud, nii et tahaks lisaks ülikooliõpingutele ennast taas ka IT alal harima hakata, et järgmine aasta millalgi ehk asjalikuks otsapidi hakata (siis oskan ehk rääkida ka sellest, kuidas töötegemine ja koduõpe kokku sobivad). Aga koduperenaisena kulub aeg koristamise, söögitegemise ja lapsega tegelemisele nii ära, et muuks sisukaks tegevuseks päeva peale põnni kõrvalt aega ei ole ja õhtuks olen nii sooda, et siis enam ingliskeelset erialast teksti mõttega lugeda ei jaksa - ja ilma mõtteta lugemine on ju mõttetu lugemine.

Nii et kui keegi teab kedagi, kes tahaks-sooviks-sobiks meie segasesse aga rõõmsameelsesse ja üldse muidu ka toredasse (eksole :) perre majahaldjaks - et põnniga mängida ning abistada kodu korrashoidmisel ja söögitegemisel - siis palun-palun-palun andke teada, sest me tõesti pikisilmi ootame ja rõõmuga võtame selle inimese oma perre. (lastehoid.netis on ka kuulutus üleval - üks armas inimene ka seal saatis sõnumi, et väga tore pakkumine, aga et tema jaoks kahjuks kauge - no ta Tallinnast, nii et kahjuks kauge jah).

Lihtsalt

Põnn on hetkel tõbine. Ei midagi väga hullu. Väike palavik ja vesine nina. Ei saa aru, kust ja mis ja miks. Aga piisav, et temaga käed-jalad tegevust täis oleks, sest olek on tal ikka kehvem ja seega hellust ja tähelepanu vajab rohkem. Ninapühkimise ja muust sellisest tegelusest rääkimata.

Kogu järelejääv väike vaba aeg läheb aga õppimisele. Homme on eksam. Kui selle ära teen, siis saab blondiin täiesti ajuvabalt õiguse juhtida kuni 24 meetri pikkust väikelaeva igal pool maailmanurgas. Nii et parem olge siis vee peal ettevaatlikud.

Muidu kulgeb tihedalt ja lõbusalt. Reede õhtul käis meil külas Tikker koos oma perega. Ääretult lahe olemine oli. Põnnid on tal igati vahvad tegelased ja nendega sai igast nalja. Ise saime ka ikka vahepeale juttu ajada maast ja ilmast. Mehed ajasid vahepeal meesteasju ning vahepeal lobasid ka meiega. Nüüd siis tuleb kunagi vastukülaskäigule minna :)

Laupäeva lõunast saatsime külalised teele. Neil oli väga tihe programm plaanis, eks siis ehk varsti kuulda/lugeda ole, kui palju sellest neil tehtud sai...

Ja tegelt asusime siis kohe ka ise mehega teele... Tallinnasse purjetama. Oi kui palju nalja seal veel sai... Kokku olime vee peal siis laupäeva õhtul kella kuuest kuni pühapäeva päeval kella kolme-neljani (selleks ajaks oli kellaaeg juba tähtsuse minetanud, nii et täpselt ei tea). Vahepeal käisime pooleks tunniks maa peal ka.. korraks saime kuivad riidedki selga ja siis tuli taas märgadesse pugeda, et täienenud seltskonnaga uuesti merele minna.

Aga lahe oli. Sai Matverele ja Tättele lehvitatud ja neil nina eest mööda purjetatud. Sai kuni 15 m/s tuult nauditud ja mõned korrad purjeka ikka korralikult kreeni, nii et oli tegu peal püsimisega.

Ma ausõna enam ei imesta, et meremeestel nii palju jutte rääkida on. Juba selle vähese ajaga, mis me purjetamas olime, sai nii palju erinevaid sündmusi ja elamusi üle elatud, et juttu jätkuks kauemaks. No näiteks kasvõi selline väike seik, kui purjeregati stardipaugu järel üks meeskonnaliige kaks otsa sassi ajas ja kogemata purje alla lasi... te ei taha teada, mis sõnad kaptenil (kes on ääretult lahe ja rahulik inimene) järgmised pool tundi tema suunas huultelt tulid :)

Ühesõnaga... nüüd ma siin õpin ja lapin lapsi kokku. Lisaks põnni löss olemisele sai tütar vahepeal ühe taksi käest hammustada ja siiani ravitseme haava - alguses lootsime ise hakkama saada, aga paari päevaga oli selge, et tuleb ikka arsti juurest natuke asisemaid rohtusid tuua... nüüd vähemalt paraneb asi silmnähtavalt.

Ja kui eksam tehtud ja lapsed kokku lapitud, siis tulevad juba uued plaanid peale :)

Igatsus vähema järele

Enamasti oleme me harjunud igatsema enamat... suuremat... rohkemat... mina igatahes.

Aga nüüd olen jõudnud aega, kus ma hoopis igatsen vähemat. Eelkõige kahte asja.... väiksemat kodu ja vähem asju...

See on eriti kummaline asjaolu valguses, et olen eluaeg igatsenud oma maja. Progress lapsepõlve kahetoalisest pisikesest korterist praegusesse ridaelamusse on küll suur, aga siiski pole veel tegu selle "päris oma majaga". Eelkõige seondub mul oma maja unistus võimalusega varahommikul hommikumantlis ja paljajalu võtta kaasa tass sooja teega ning minna kastese muru peale jalutama ja oma teed nautima.... see oleks ülim nauding. (tee sellepärast, et kohvi ma ei joo, paljajalu sellepärast, et ema juba lapsest peale rääkis mulle, kui mõnus ja kasulik on paljajalu hommikukaste sees kõndida ning hommikumantel selle pärast, et tegelikku varianti ei ole viisakas blogisse kirja panna.... no ja tegelt ega väga soojad meil hommikud enamasti ei ole, nii et võib marjaks ära kuluda küll...)

Praegu aga... praegu kulub niiiii suur osa energiast selle 180 ruutmeetrise ridaelamu koristamisele, et see on tõsiselt tüütu. Elu koos lastekarja, loomaaia ning varustajast mehega (kellele meeldib osta harva, aga see-eest umbes poole aasta varud korraga... mis tuleb siis kuhugi ära paigutada).... Praegu on tänu põnnile veel eriti palju, mida koristada ja eriti oluline, et oleks koristatud. Ma pesen hetkel iga päev vähemalt kaks masinatäit pesu (üks on põnni öine varustus ja teine masinatäis on siis tegelikud pere riided), ma pühin põrandaid iga päev (uskuge mind, varem seda ei juhtunud mitte) ning pesen neid mitmeid kordi nädalas (osaliselt tegelikult mitmeid kordi päevas, aga need on lokaalsed pesemised). Koer annab oma panuse liiva ja prahi tuppatoomisega, linnud ja närilised ajavad igale poole saepuru ja toitu (ja muud). Lapsed vähemalt on õnneks suuremast liivakastiajast väljas (ja põnn veel pole sinna jõudnud)... siis olid ju jalanõud ja taskud suuri liivahunnikuid täis, mis valvsusest hoolimata ikkagi ennast tuppa suutsid sokutada...

Ja see asjade ärapanemise teema... oehh... sellel ei ole ei otsa ega äärt. No mina aru ei saa, kust need asjad meile ilmuvad. Neid lihtsalt on kõik kohad täis... saad kusagilt ühe otsa korda, siis on kõik  muu juba suuri asjadekuhilaid täis. Puhaste riiete hunnikute (no kes neid viitsib sorteerida ja kappidesse lapata) ja ajalehtede/ajakirjade hunnikute üle ma ei üllatu... aga need on ainult pisikene osa sellest, mis kõik muudkui kerkib ja kerkib nagu seitsmepealine lohe.

Iseenesest kohti on majas palju, kuhu asju panna... aga... need on juba asju täis... ja kuhjaga. Jõudumööda ma muudkui käin ka kappe ja sahtleid tuulutamas ja ükshaaval teen seal hävitustööd, aga jällegi on tegu seitsmepealise lohega ja uued pead muudkui kasvavad.

Iseenesest võiks ju võtta kätte ja suhteliselt puhta vuugi teha... ära visata ja ära anda kõik, mida pole nii paar aastat kasutanud. Minu viimaste aastate ülekaalulisust arvestades saaks niimoodi lahti pea 90%st minu riidekapi sisust näiteks :)

Aga siis tuleb mängu see koi minu sees... ja ilmselt osaliselt ka nõukaaegne pärand... "aga äkki seda läheb ikka kunagi vaja" ning põhiline tegelikult "miks visata/anda ära korralikku asja ja siis selle asemel suure raha eest uusi ostma hakata"....

Ja kui ma sellest esimesest häälest olen hakanud lahti saama (no tõesti... tegelikult meil on poed asju täis ja kui siis tõesti peaks midagi vaja minema, mida pole küll viimased 10, 15, 20 jne aastat vaja läinud, siis suure tõenäosusega saab seda poest osta.. erinevalt nõukaajast)... siis see "koi" pool on väga tugevalt küljes... ja ega liiga teda ära saata ka ei taha, sest mõttetult laristama ka ju ei soovi hakata.

Vahepeal mängin romantilise mõttega minna ajutiselt elama linna üürikasse. Vaja oleks kahte väikest magamistuba ning ühte suurt köök-elutuba, kus siis tegelik elu käiks. Asju võtaks sinna täpselt ainult nii palju kui tõesti ka reaalselt kasutame. Ja mina, kes ma alati olen linnavastane olnud... nüüd on mulle mõte linnamelust meeldima hakanud. Seda eriti just koduõppe raames. Küll siis oleks lihtne igasuguseid kultuurilisi ja meelelahutuslikke tegevusi kogeda, igast üritustel käia ning ringides/trennides osaleda. Raamatukogust rääkimata. Praegu on igakordne linnaskäimine ikka tõsine ettevõtmine ja väga tihti seda teha ei viitsi....

Aga jah.. see oleks kindlasti ainult ajutine lahendus. Sest siis toimiks praegune kodu "laoruumina", kus kõiki varusid hoida. Muidu peaks vist oma linnakorteri kõrvale üürima teise korteri, kus seda kõike hoida. No näiteks viis paari mäesuusasaapaid ja kahed mäesuusad ja neli mäesuusakiivrit ja siis veel lugematu arv murdmaasuusasaapaid ja veel lugematum arv murdmaasuuski ja keppe (no õnneks ei ole seal kiivreid) ja siis jalgrattad ja kiivrid ja rulluisud ja kaitsed ja päris uisud ja kelgud ja minu mootorratas ja kogu sinna juurde kuuluv riietus/kiiver/jalatsid ja mehe purjetamise riietus ja jalatsid (no ja varsti minu omad ka, eksole) ja siis veel matkavarustus ja mehe golfivarustus ja vennast jäänud purjelau(a)d ja ... raamatutest ma parem ei räägigi... ja... oehh.. nojah.. ühesõnaga seda tavaari ikka jagub ja täitsa leiab (peaaegu) see kõik aasta jooksul kasutust ka... nii et minu unistus väiksest kodust ja vähestest asjadest jääbki imselt romantiliseks unistuseks, sest kõigist neist tegevustest ka loobuda ei taha ning igakordseks kasutamiseks kusagilt midagi laenutama ka ei taha hakata...

samas arenguruumi asjade vähendamisel on veel piisavalt... eriti just selle va riietuse ning igast kodutarvete osas...

ja unistada ju võib... eksole :)

Ettevalmistused kolmekuiseks kehalise kasvatuse perioodiõppeks

Niih... et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et pidin täna minema väikelaevniku kursusele. Enne seda pidin tegelikult minema veel akvarellimaali kursusele, kus eelmine nädal oli avalöök. Jube lahe on, kuidas minusugune sodinäpp sai juba esimese tunni lõpuks valmis pildi, mis lähedalt vaadates oli tõesti "Siim Susi IIb", nagu ma ka juhendajale ütlesin... aga kodus tööd kaugemalt vaadates oli tegelikult juba nagu täitsa päris asi.

Kahjuks ei jõudnud akvarellimaali kursusele - lapsehoidmise teemad olid ning asjaolude õnnetul kokkusattumisel ei jõudnud plaanitud skeeme käiku lasta. No järgmine nädal katsun siis sellevõrra tublim olla.

Pärast akvarelli pidi toimuma esimene kohtumine väikelaevniku kursusel. Mees käis eelmine aasta nendel ja nüüd siis katsun mina kaptenipaberid ära teha... lisaks sellele, et selgeks saada mis on pakpoord ja tüürpoord ja muud vajalikku. Selle, kumb on vöör ja ahter jätsin ma naiseliku loogikaga väga lihtsalt meelde.... teate seda ütlust naisterahvaste kohta, et "tal on küll suur ahter"... noh.. eksole... selle järgi on alati hea meelde tuletada, et kumb ots see ahter siis ikkagi oli :)

No ühesõnaga... jäid siis mehed last hoidma ja mina põrutasin linna. Enam-vähem täpselt jõudsin kohale, selleks et teada saada, et tegelikult on kursus nädala võrra edasi lükatud ja kõiki korralikult registreerunuid on ka teavitatud, aga kuna mina registreerusin mehe sõbra kaudu ja seal oli väike kommunikatsiooniprobleem ahelas kursuse korraldaja - mehe sõber - mees - mina (tüüpiline telefonimäng, eksole), siis ei ole minu kontaktid kohale jõudnud ja seega ei jõudnud ka edasilükkamise info minuni.

Nii... ühest küljest kurb.. teisest küljest aga... mitu tundi planeeritud vaba aega on ühele titeemmele ikka väga magus asi. Ja kui siis teine ukse taga ootaja (kes samamoodi ei teadnud edasilükkamisest) teatas, et Tartus on avatud uus Prisma.. no siis oli selge, kuhu üks vaba titeemme suundub.

Tulemuseks oli üsna korralik varustus algavaks kolmekuuseks kehalise kasvatuse programmiks. Igast lahedaid asju saab ikka hankida ja nüüd, millal koolivarustust kasutamiseks ei ole, on seda enam põhjust ise koju lastele mõnusaid tegelusasju hankida.

Mis siis kokku kuhjatud sai...

võimlemisrõngad - kaks väiksemat ja kaks suuremat... koju jõudes lasin lastel auto tühjaks laadida ja nendega jäädi kohe pärast laadimistöö lõppu õue keerutama, nii et juba asjaks läinud :)

suur võimlemispall - see on küll põhimõtteliselt mulle, et põnni järel vaadates saaksin ennasr vaikselt palli peal veeretada ja tunda, nagu tegeleksin enda vormiajamisega, aga ma olen üsna kindel,  et kui see asi majapidamises veerema hakkab, siis on lapsed nagu hagijad selle kallal

hüppenöörid - kaks laste oma ja üks täiskasvanute sektsioonist. eks vaatab, mis paremini funkab ja kuidas kasutada on... ja võimalusel saame kolmekesi koos hüpelda.

vibu - aastaid tagasi sai poeg sünnipäevaks vibu, aga see läks kohe sealsamal peol katki. ta tuletab seda ikka aeg-ajalt meelde. nüüd siis sai prooviks uus ostetud. ei ole muidugi tegemist pärisvibuga vaid ikka plastmassist laste omaga, aga mitte ka kõige vedelamaga. nii et ehk ikka toimib ja kestab mõnda aega

pisipõnnile bassein - see küll ei lähe koduõppurite arvesse vaid sai meelega ostetud nii pisike, et ikka ainult põnni jaoks. argumendiks ka see, et sinna tuleb käsitsi vett tassida, nii et selliseid 700 liitriseid ei soovinud küll täis kallama hakata

täispuhutavad pallid - vees mässamiseks. üks suurem ja üks väiksem. meil ju maja taga päris korralik tiik, kus on nii vetehüpeteks sobiv sild kui teises kohas ka madal liivane ots, kus saab mõnusalt sumistada

vees kasutamiseks lendavad taldrikud - samamoodi tiigis mässamiseks

veevõrkpalli komplekt - täispuhutav vee peal hõljuv võrk ning täispuhutav pall. eks näis, kas on ka asjalik, aga kui vähegi on, siis saavad sõpradega vast päris mõnusalt möllata

vesiliurada - selline, kuhu tuleb veepump taha kinnitada, et siis pritsib radadele vett ja saab ennast selle peal libistada. meil on tiigikallas päris mõnusa kaldega, nii et saaks otsapidi vette panna ja siis oleks päris mõnus seal liuelda... isegi tahaks...

treeningu rull - ma isegi ei tea, mis selle õige nimi on. see on see jubin, jus on keerlev ratas ja kahel pool käepidemed. rohkem küll tubane asi, aga teoorias võiks asjalik olla tervele perele.

mölkky mäng - seda mängisime sugulaste pool eelmine aasta. erinevate numbritega pulgad asetatakse maha ja hakatakse neid viskepulgaga loopima. võstleja saab vastavalt pikalivisatud pulkadele punkte ja pulgad tõstetaks püsti sinna, kuhu nad lebama jäid. lõpuks liiguvad nad üsna kaugele ja täis on vaja saada täpne arv silmi. nii et tegelust ja lusti on ja mängida saavad võrdselt koos väga erinevas vanuses tegelased

jalgrattad ja rulluisud ja korvpall, võrkpall, jalgpall on juba varasemast olemas.... nii et tunudb asjalik ja tore suvi tulema... kui nüüd oleks meeles ikka neid asju kasutada ka... igaljuhul on põnev vaadata, mis kui hästi toimima hakkab...

ahjaa.. ja ma ei käi õnneks tihti poes... nii kord aastas on ilmselt piisav meie pere jaoks :)

Kolime õue ja koristame

Praegune fookus on hetkel kahel teemal - õuesolek ning koristamine.

Õues on lihtsalt nii võrratu olla, et katsume sealset elu võimalikult mugavaks teha. Muidu olid maas tekid ja võrkkiik. Kah mõnus. Täna aga tassisime garaazist oma muruplatsi peale kaks vana aga üüratult mugavat tugitooli. Oligi koguaeg küsimus, mis nendega pihta hakata. Nüüd siis saab õues mõnuleda nende peal. Sai ostetud ka katusealune, nii et kui mees purjetamast tagasi, siis saame tugitoolidele katuse ka peale ehitada. Senimaani peavad nad niisama vastu pidama, aga noh, eks elavad üle...

Õuesolekuga seonduvad ka meie praeguse aja sportlikud tegevused. Teisipäeval käisime orienteerumispäevakul ja väga mõnus oli. Lapsed vaikselt harjutavad kaardilugemist ning treenivad vastupidavust. Ja ega endalegi on see hetkel paras koormus ning mõnus trenn. Plaanis on hakata kaks korda nädalas päevakutel käima. Siis on regulaarne koormus nii endale kui lastele tagatud ning kaardilugemine ka areneb.

Teine sportlik tegevus lastel on rulluisutamine. Muidu käis tütar oma sõbrannaga rullitamas, aga täna tuli selle peale pojal ka isu peale ja niimoodi nad siis mõlemad täna rullisidki. Täitsa kenasti tuleb juba välja. Eelmine aasta oli plaanis ka tartu rullimaratoni lastesõitudele minna, aga kuna me sellel ajal haigeks jäime, siis jäi sõitmata. Ehk siis läheb see aasta paremini.

Ja lisaks käis poeg täna sõpradega esimest korda ka vees (st õuetingimustes). Maja taga tiigid ja sinna nad siis vapralt sisse sulpsasid. Ega nad küll pikalt vees ei olnud, aga korralikult kaelani sees käisid ikka ära.

Õuesolekule kõrvalfookuseks on koristamine. Ja hetke märksõna on "kõik liigne minema". Nii olen teinud tuulamist köögikappides ning laste mängutoas. Väga suur hulk asju on garaazi tassitud ja vajalikud asjad hakkavad oma kohta leidma. Eks see ole selline elukestev protsess, aga vaikselt ja vaikselt läheb kodu järjest mõnusamaks. Nojah - vunki annab juurde ka see, et jõudis kohale meie uus pliit ja ahi. Kes mäletab, siis enne Austrasse sõitu viisime pliidi ja pesumasina remonti. Noh... tulemus on see, et meil on nüüd nii uus pesumasin kui ka pliit. Kuna pliit on induktsioon, siis tulid ka kõik potid uued osta. Pannid õnneks sobisid. Ühesõnaga köök sai üsna suure uuenduskuuri omale ja see veel jätkub, sest tõstan vaikselt kuivaineid õhukindlatesse purkidesse. Pole siiani nendest "kuivainekoidest" lahti saanud ja tuleb tõsisemalt tegeleda asjaga.

Laste mängutoast viisime minema kaks suurt 70l kotitäit mänguasju. Kui neilt küsisin, et mis asjad jätame, siis oli vastus, et ainult Pet Shopid ning legod. Nii sai ka tehtud. No raamatud ja meisterdamise asjad ja mõned olulised mälestusasjad ka loomulikult jäid alles. Aga kõik muu läks kotti ja garaazi. Iseenesest tegime samasuguse, aga mitte nii põhjaliku liigutuse eelmine suvi, aga ikka oli veel palju sellist, mida ära viia. Igatahes tekkis nüüd mõnus ruum, kus saame koos paremini igast meisterdusi jms teha. Ei pea pooleliolevat asja kohe kokku korjama, vaid saab vajadusel rahulikult jätta järgmist päeva ootama.

Nii et kevadised korrastus- ja muutmistööd käsil ja asjad liiguvad mõnusalt.

Koolipoolega oleme ka ilusti igapäevaselt tegelenud. Hetkel oleme lõpetamas vormijoonistamist. Õigemini olemegi lõpetanud tütre klassi materjalidega ning teeme natukene otsa poja klassi üleminekuid ja sõlmi. Kuna nad pole kumbki varasematel aastatel vormijoonistamist teinud, siis siin pojal mingit eelist ei ole ja teeme rahulikult kõike koos. Kui vormijoonistamine läbi, siis hakkame eesti keele raames taas oma juturaamatut koostama. Pojaga olen rääkinud ka sõnaliikidest ja ta on joonelt teema sisule pihta saanud ning ise edasi arendanud. Nii et selle poolega on hästi. Siis tuleb veel matemaatikat üle korrata - tütrel nelja põhitehte tegemist ning pojal harilikud murrud üle korrata ja sellega peakski põhiline osa koolitööst korras olema. Eks kooliaasta lõpus saame õpetajatega taas kokku, vaatame tehtule üle ning arutame, kuidas järgmine aasta edasi minna.

Reisivalmistused

Täna sõidame ära reisile. Koduõppurid viisime eile juba tädi juurde "kevadlaagrisse" ära. Koera viis mees oma õe juurde pansionaati (tal on seal kolm väga usinat paitajat-kammijat... kevad ju käes ja karva tuleb usinalt). Rotid-varesed (vabandust... kääbushamstrid ja viirpapagoid) on varustatud suurema hulga vee ja söögiga. Lilled on põhjalikult üle kastetud. Ojaa.. mees tõi eile imeilusa orhidee... ma olen viimastel aastatel suutnud kaks orhideed välja suretada, kuigi nad mulle väga meeldivad. Loodan, et selle kaunitari suudan ellu jätta....

Ühesõnaga suurem osa ettevalmistustest on tehtud. Nüüd on jäänud veel sellised pisiasjad nagu enda ja põnni asjade pakkimine ja üht-teist veel. Mehed lammutavad praegu pesumasinat laiali, et seda enne ärasõitu remonti viia.. on teine usinast kasutamisest shokis ja natuke protesteerib vahepeal. Solidaarsusest hakkas protesteerima ka pliidiahi, mis tuleb samuti täna lahti lammutada ja remonti viia. Streigimõtted mõlkusid vahepeal peas ka vannitoa põrandaküttel, aga ta tegi siiski ainult ühepäevase hoiatusstreigi ja siis tuli tööle tagasi - nii et õnneks vannitoa põrandat ja pea (veel) hakkama üles võtma.

Põnn sai hommikul alla pabermähkmed. Ees on ootamas ca 24 tundi autosõitu ja sinna ei hakka riidest mähkmeid panema. Küll aga peaks meid sihtkohas ootama (loodetavasti töötav) pesumasin ja ka kuivati, nii et kohapeal on plaanis jätkata nii mähkmevabade ööde kui ka riidest mähkmetega. Lapsehoidjale-vanaisale jätan ikka pabermähkmepaki ka, et tal lihtsam oleks. Kuigi mul on lisaks paelmähkmetele olemas üks ImseVimse AIO ning GroVia OS kate-kolm sisu komplekt, nii et saab ilmselt ka need käiku lasta enne pabermähkmeid.

Minek Austriasse suusatama. Kohapealset elu ma ei karda, see sai Rootsis ära proovitud, et lapsehoiusüsteem töötab ja mähkmemajandus ka (seal küll olin pabermähkmetel, aga ööd olid ikka mähkmevabad ja tegelt oleks saanud ka riidest mähkmeid kasutada - ma lihtsalt ei osanud sellega arvestada, et masinad olemas on ja ei võtnud neid kaasa).

Küll pelgan ma natuke autosõidu pikkust. Vaatasin põnnile isegi sirge seljaga turvahälli värki, aga jäi ikkagi ostmata ühel ja teisel põhjusel. Nii et läheme tavalise turvahälliga ja eks ma vaata, kui palju sirutuspeatusi tegema peame ja kuidas söötmise-mähkimisega tegelemine tuleb. Rootsi sõidul oli ta ju jutti seitse tundi autos turvahällis ja magas rahulikult kogu selle aja, nii et ei hakanud ekstra üles ka ajama.

Ja see 24 tundi on tegelikult meie tavaline Austriasse-sõidu aeg, kus me paneme puhtalt sõites väikeste söögi ja tankimispausidega kohale. Üks aasta kulus tegelikult 36 tundi, sest Saksamaad tabas ootamatu lumetorm, mille tõttu kiirteed olid umbes ja liikumiskiiruseks oli vahepealsetel tundidel umbes 1 cm 10 minuti jooksul. Aga noh... pöidlad pihku ja loodame, et läheb kenasti. Ja kui ei lähe kenasti, küll me siis ka hakkama saame ja lahenduse leiame...

Eks näis, kas seal ka netti saab. Kui ei saa... eks siis kuuleb-näeb pärast tagasijõudmist.