Imikuga reisil

Mismoodi on reisida pooleteise kuu vanuse imikuga? Kokkuvõttes võib öelda, et lihtne, kuid tuleb teatud asjadega arvestada. Mis olid meie õppetunnid Tenerife reisist...

Lennujaamades on ooteaeg pikk ja tüütu, aga väga head asjad on imikutoad. Vähemalt Tallinna lennujaamas on see nii. Tenerife omas oli asi pisut kehvem, aga ka ikkagi olemas. Seal saab rahulikult mähet vahetada ning põnni imetada ja kuna neile tungi ei ole, siis ei pane keegi ka pahaks, kui seal rahulikult aega veeta.

Lennujaamades ja lennuki peal on heaks asjaks kandelina. Ma polnud seda kordagi kasutanud ja sain reisi jaoks tuttavalt rõngaslina laenuks. Seda oli hea ja lihtne kasutada ning põnn oli koguaeg vastu keha ja seetõttu ka rahulik. Suuremaid lapsi saab rahulikult käruga ringi sõidutada ning käru alles lennuki uksest sisse minnes ära anda (sihtkohta jõudes tuleb küll pagasiga koos ka käru ära oodata ja vastavalt lennujaamale võib olla vajadus eraldi kohta kärule järgi minna).

Suurema osa lennusõidust magas põnn maha. Õhkutõusmistel ja maandumistel ta enamasti magas. Neil kordadel, kui ei maganud, osutus heaks asjaks lutt, mida me varem kordagi kasutanud ei olnud.
Lennu ajal tuli teda imetada, mida siis rõngaslina varjus rahulikult oma istmel tegin. Kuna sõit oli pikk, siis tuli vahepeal ka mähet vahetada. Põhimõtteliselt oli küll lennuki WCs olemas ka mähkimisalus, aga kuna vajalikul hetkel oli WC-desse pikk järjekord, siis kablutasin ühe oma suurematest lastest vahekäiku seisma (see talle ka kasulik, sest lennusõidu ajal on hea ennast liigutada vahepeal), tõstsin istmete vahelt käsitoe üles, panin põnni istme peale pikali ning vahetasin tal seal mähkme ära. Selliseid istekohal mähkmevahetajaid oli veel teisigi ja mõni üsna suurel lapselgi.

Sihtkohas kohapeal oli olemas beebi võrevoodi. Enda poolt oli mul kaasas vanutatud villast alustekk madratsi kaitseks ning õhuke meriinovillast tekk pealepanekuks, et oleksid kodused lõhnad tema ümber. Magas põnn selles voodis väga rahulikult.


Riidest mähkmete asemel kasutasime reisil ikkagi ühekordseid Moltexi mähkmeid. Oleks olnud võimalus ka riidest mähkmeid kasutada, aga neid oleks pidanud käsitsi pesema ja eelistasin selle asemel reisi ajal puhkust nautida. Edaspidigi ei hakka reisile riidest mähkmeid planeerima vaid rahuldun sel ajal Moltexitega. Kui midagi kaasa võtta siis marlisid, need on imelised kuivajad.
Mähkimisaluseks oli kaasas apteekides müüdav veekindel lina/madratsikaitse.
Ööd olid meil aga ikkagi mähkmevabad. Kõige all oli enda vanutatud villast tekk madratsile kaitseks. Selle peal oli paks hotelli rätik vedelike imamiseks. Selle peal ja põnni ümber oli kodust kaasa võetud õhem suur rätik, mis siis kaka enda sisse korjas. Seda õhemat rätikut vahetasin öösel imetamise ajal ning pesin nad hommikul puhtaks. Mingist hetkest hakkasin veel hotelli rätiku peale panema prefoldi mähkmesisusid, mis veel omakorda kaitsesid hotelli rätikut määrdumise eest ja mille ka hommikuti ära pesin/loputasin. Rõdul oli kuivatusrest ja päeva esimeses pooles paistis sinna päike peale, nii et päeva jooksul kuivasid kõik asjad ilusti ära.

Kellel oma käru kaasas ei ole (nagu meie), siis turismipiirkondades saab seda üldiselt rentida. Meie saime oma hotellist rentida ja kärude valik oli suur. Meil põnn veel ei istu, nii et vaja oli sileda põhjaga vankrit. Selles osas oli sutsu keerulisem, aga leidsime lõpuks sellise käru, mille seljatugi käis peaaegu siledaks alla ning sai asjast peaaegu vankri teha.

Reisi ajaks peab arvestama, et liiga suuri elamusi veel imik ei talu. Võrrand on lihtne - mida rohkem elamusi päeva jooksul, seda kõvem kisa õhtul enne magamajäämist. Meil vähemalt oli nii. Esimene päev sai tehtud see viga, et oma käru/vankri puhul ei arvestanud, et põnn on näoga sõidusuunas ja mina tal seljataga tema vaateväljast eemal. Jalutasime niimoodi mööda linna ringi ja tema nägi ainult suurt hulka võõrast keskkonda ning väga harva mind vilksatamas. Õhtul oli ta täiesti endast väljas ja magamajäämisega oli tükk tegemist. Nii hullu karjumist pole ta veel kordagi teinud. Järgmistel päevadel olime juba teadlikumad ja võtsime asja rahulikumalt. Lisaks "ehitasin" käru pisut ümber, nii et sain ta näoga enda poole vaatama ja sõitmise ajaks panin talle ka katte peale lisarätiku vaatevälja katma. Niimoodi sai ta koguaeg mind näha ning võõraid elamusi tuli vähem. Järgmised õhtud olid oluliselt rahulikumad.

Ja rohkem midagi keerulist ei olegi. Vaikselt saab niimoodi ringi kärutada. Rannas või mujal vaiksemas kohas vajadusel imetada ja mähet vahetada. Vahepeal tegime puhkepäevi ja pikutasime terve päeva hotellitoas. Hommiku- ja õhtusöögid olid hotellis, kus käisime alguses rõngaslinaga ja hiljem vankriga. Paari päeva jooksul õppis põnn söögisaali sumina peale silma kinni panema ja magama jääma. Kui mõnikord oli ka alguses rahutum, siis osutus taas abimeheks lutt, mis aitas maha rahuneda. Ainult ühe korra valisime väga valesti asukohta ja otse meie selja taha jäi see koht, kuhu teenindajad tõid musti nõusid. See nõude klirin ja kolksumine oli talle ikkagi liig ja siis sõime kordamööda - alguses kiigutasin mina põnni ja lapsed sõid ning kui nemad said söödud läksid nad söögisaalist välja etteruumi (kus põnn kohe magama jäi) ja mina sain rahulikult oma õhtusöögi ära söödud.

Mida meil siis reisil beebi jaoks vaja läks: pakk Moltexi mähkmeid, üks suur ja üks väike pakk niiskeid rätikuid, kilekotid kuhu lennukis või hotellist väljas jalutama olles mustad mähkmed panna, mähkimislina, lutt, rõngaslina, päikesekreem, oma rätikud + prefoldid + sapiseepi (see kõik siis mähkmevabade ööde jaoks), kaks komplekti soojemaid riideid ja müts reisimise jaoks, paar komplekti õhemaid riideid ja peakate kohapeal olemiseks (ja tegelikult ostsin kohapealt talle kaks väga armast kleidikest niikuinii juurde :), kaks villast tekki magamisel koduse tunde tekitamiseks (ja öösel madratsi kaitsmiseks), õhemaid linasid vankrile vaate katmiseks. Ja rohkem midagi vaja ei olnudki. Kaasas oli veel gaasirohtu ja paratsetamooli küünlaid, aga neid ei läinud õnneks vaja. Riideid oli ka kaasas rohkem kui vaja :)

Nii et ei ole imikuga reisimine eriti kole midagi ja ka varandust ei pea palju talle kaasa pakkima. Kõige olulisem on lihtsalt arvestada, et kuigi füüsiliselt saab teda kuhuiganes kaasa vedada, siis emotsionaalselt tuleb talle reisides ikka võimalikult rahulikku elu võimaldada.

Koduõppetunnid Tenerifel

Mida meie koduõppurid õppisid Tenerife reisi ajal...

Esiteks ei saa ma muidu, kui pean ikka ütlema, kui hea see on, et ilma igasuguse probleemita saab suvalisel ajal reisile minna, muretsemata õpetajatega kokkuleppimise, koolitööde ette- ja järeletegemise ja muu sellise pärast.

Meie õppetunnid algasid juba autos teel lennujaama. Siis oli meil matemaatikamäng. Igaüks küsis järgmiselt mingi tehte: mina tütrelt, tütar pojalt, poeg mehelt, mees minult (see oli kole... katsuge ise näiteks peast leida ruutjuurt 90,25-st... korra isegi olin õige vastuse juures, aga siis hakkasin kahtlema miskipärast ja panin ikka rappa omadega :) ja siis ring jälle otsast peale.

Lennujaamas ja lennukis õppisime viisaka käitumise ja ühiskonnaõpetuse tunde (seda enam, et lennuki väljumine hilines poolteist tundi ja selle võrra kauem tuli viisakas olla :)

Kohapeal olles oli põhitunniks kehaline kasvatus, rõhuga ujumisel, aga lisaks sisaldas ka palju ringijooksmist ning lasteklubis erinevate sportmängudega tegelemist. Lisatundideks olid keeletunnid. Inglise keel kohalike töötajatega suhtlemisel, lisaks veel tükikesi hispaania ja saksa keelest, mida oli ka väga palju ümberringi kuulda. Vahepeal linnas jalutades tegime natuke ka rütmiga arvujadasid. Saime hulga kasulikku ja huvitavat teada botaanikast, näiteks nägime oma silmaga lähedalt palmi otsas kasvavat banaanikobarat. Lisateadmisi tuli ka geoloogiast, katsusime oma käega ja varbaga vulkaanist pärinevaid kivimeid ja arutasime saarte tekkimist ja seda, miks vulkaanid üldse purskavad.

Kohapealt said lastele ostetud käekellad ning nende peal praktikas harjutatud kellaaegade tundmist ja tundide  liitmist-lahutamist. Lisaks veel süvendatud teadmised ajavöönditest ja nende vahede arvutamisest. Temperatuurivahede tõttu tuli täpsemalt juttu ekvaatorist ja sellest, miks ikka just ekvaatorile lähemal olevates riikides soojem on.

Ühesõnaga - ühtegi õpikut ega vihikut meil kaasas ei olnud, aga haridust ja teadmisi tuli lastele kuhjaga juurde see nädal. Mulle koduõpe meeldib :)

Ema kolme lapsega Tenerifel

Jõudsime tagasi oma päikesepuhkuselt. Eelmises passi-saaga kirjutises jäi mainimata see pisiasi, et mees meiega reisile kaasa tulla ei saanud. Tal oli lõppemas paar tähtsat projekti ja algamas paar tähtsat projekti, nii et ühesõnaga olulist tööd silmini. Seega siis koosnes reisiseltskond minust, kahest koduõppurist ning beebist.

Tenerifel olin ma elus esimest korda. Nagu üldse Kanaari saartel. Vahelemärkuseks siis targutavat informatsiooni, et Tenerife on Kanaari saarte (mis koosneb seitsmest suuremast saarest) kõige suurem saar. Kanaari saared asuvad Aafrika külje all kuid kuuluvad Hispaaniale ja on seega juriidiliselt Euroopa Liit.

Lennukisõit sinna kestab kuus tundi. Kuna tegemist pakettreisiga, siis mingeid vahepeatusi ja ümberistumisi teha ei tule. Kuna Kanaarid on populaarne puhkekoht lastega peredele, siis on ka lennuk täis igasuguses vanuses lapsi, kellest mõnel ikka satub nututuur peale tulema. Meie koduõppurid on muidugi juba sellises vanuses, et nendega probleemi ei ole. Eks oli neilgi lennu ajal vahepeal igav ja maandudes/tõustes tekivad vahepeal kõrvaprobleemid, aga nemad oskavad juba igavusega ja ka probleemidega toime tulla. Põnn käitus ka ilusti ja magas suurema osa lennusõidust maha.

Meie paiknesime Tenerife lõunarannikul Playa de las Americas linnakeses. Tegemist on puhta kuurortlinnaga, kus on käputäis kohalikke ning hordide kaupa turiste. Enamik maju on hotellid ja kehtib kõik muu turismilinna iseloomustavat.

Mida siis Tenerifel teha on? Tegelikult üsna palju. Tenerifel on Hispaania kõige kõrgem mägi (st vulkaan), natuke alla nelja tuhande meetri kõrge. Lisaks on Tenerifel ilusad looduspargid, näiteks Loro park, mis olevat Euroopas ainulaadne ja konkureeriv Jungle Park. Lisaks siis veepargid, näiteks väga vingete atraktsioonidega Siam Park ja konkureeriv  Aqualand. Rääkimata lugematust arvust muudest atraktsioonidest: purjesõidud Peeter Paani purjekaga, allveelaeva safari, flamenkoõhtud, rüütlivõitluste õhtud, idüllilised rannikukülad, matkarajad, golfirajad jne jne. Ja siin kirjeldan ma ainult seda, mis informatsioon meie põgusal viibimisel silma hakkas.

Meie ei külastanud ühtegi nendest atraktsioonidest - nii et ma olen eriti õige inimene neist kirjutama, eksole :)

Alguses oli küll plaan midagi ikka teha ja kuhugi minna, aga õnneks saime informatsiooni paarilt eestlaselt, kes meiega samas hotellis olid ja jõudsid enne meid plaanitud kohtades ära käia.

Loro looduspargist nad hästi ei arvanud, aga sellest ma päris selget põhjust lõpuni aru ei saanudki. Verised olid nad reisikorraldaja peale, sest pargis selgus, et kuna on hooajaväline aeg, siis on lastele pilet tasuta ning täiskasvanutele 40% soodsam - nemad aga olid reisikorraldajale maksnud nii enda kui laste eest tavalise täishinna (st lastele lastepileti ikka, aga siiski). Pargi kohta erilisi kommentaare neilt ei tulnud, aga kuna Loro park asub saare põhjarannikul, siis sinna ei hakanud põnniga ennast sättima. Jungle Park asus küll meile lähemal, aga ikkagi vajas mingit transporti ja ei hakanud seetõttu ka sinna minema.

Plaanisime minna hoopis veekeskusesse. Mõlemad eelpoolmainitud veepargid asusid meie lähedal. Siam Park tundus küll lahedam ja vingem, aga kuna see oli pisut kaugemal ja pisut liiga äge (st sobivam ehk sutsu veel vanematele lastele) ja lisaks ka kallim, siis sai plaanitud minna Aqualandi, mis asus meist kilomeetri-pooleteise kaugusel ja oli seega ka jalgsi külastatav. Õnneks saime just plaanitud päeva hommikul kokku taas samade eestlastega, kes meie plaani kuuldes selle maha laitsid. Nemad olis seal juba käinud ja kurb tõsiasi on see, et ka Tenerifel on talv, ehk siis õhtud üsna jahedad ja päevadki napilt üle 20 kraadi, nii et kütmata basseinides on vesi väga külm. Seda teadsime oma hotelli järgi, kus kuuest basseinist olid kaks küttega; ülejäänud neli olid tõesti nii külmad, et üldse ei tikkunud sinna minema. Veepark on seal aga ju lahtise taeva all ja kütmata, nii et sealsed atraktsioonid kõik nii külma veega, et ei taha sinna minnagi. Seda kuuldes ei hakanud samuti sinna minema. Siit väike soovitus neile, kes plaanivad kunagi samuti Tenerifele minna - kui soovite ka veemõnusid korralikult nautida, siis tasub enne novembrit reis ära teha, või siis juba kevadel kui ilmad taas soojemad.

Nii et atraktsioonid jäid meil tegemata ja sai omavahel hoopis kokku lepitud, et tuleme kunagi tagasi. Võtame mehe ka kaasa, rendime kohapealt auto ja sõidame terve perega saare mõnusamad kohad koos lõbusasti läbi. Niimoodi plaani paika pannud ei olnudki eriti kurb, et väga kusagil ei käinud. Põnn ikka hetkel nii pisike, et väga ei kipu suuri retki ette võtma ja väga lärmakaid kohti külastama.

Aga mida me siis nädal aega tegime?

Nautisime päikest ja vett. Kolmel päeval käisime mere ääres. Sealne vesi oli soojem kui kütmata basseinides. Kohalikele ja enamikele turistidest juba liiga külm, aga meiesugustele veel sobiv. Rand on Tenerifel lahe - tänu vulkaanilisele päritolule on rannaliiv tumedat värvi. Lainetes mässamise järel veest välja tulles olid lapsed mustemad kui enne vette minemist, sest lained keerutasid liiva üles ja see jäi keha külge :) Ja eriti lahe oli vaadata kui märjad lapsed ennast liiva sisse kaevasid, sest siis olid nad tõsised murjamid. Põnn magas oma kärus ja mina nautisin päikest ja rannaliiva ning peletasin eemale rannamüüjaid. Ühe ostu siiski tegin - elu kõige kallima ananassi ostsin :) Aga see, kuidas müüja ta välkkiirelt mõne liigutusega niimoodi ära lõikus, et ananass oli küll kahes tükis pooleks, aga sealt sai edasi söömiseks mõnusalt parajaid tükke murda, oli omaette väärtuslik vaatepilt ja natuke tegi ostu vähem tüngaks :)

Paaril päeval käisime linna peal jalutamas ja ringi vaatamas. Mõnus väike rannalinnake oma kitsaste tänavate, kaktuste ja palmidega. Ja kõik on nii roheline-roheline ja ilusti õitsev.

Ja paar päeva olime lihtsalt hotellis. Lapsed käisid basseinis ujumas (seda tegid nad muidugi iga päev) ja lustisid hotellis olevas lasteklubis, kus paar neiut lastega tegelesid ja nendega mänge läbi viisid. Seal käisid nad hüppenööriga hüppamas (kus kummaski otsas on oma keerutaja ja kolmas hüppab), petanque'i mängimas, korvpalli ja jalgpalli mängimas, joonistamas, legomaja ehitamas jne jne. Mina ja põnn mõnulesime ja puhkasime sel ajal rahulikult hotellitoas ja võtlesime koristajate ja torumeestega :)

Ühesõnaga väga rahulik ja vaikne puhkamine, mis tõesti kosutas ja jõudu taastas. Nii et on võimalik käia üksi lastega reisil ja see edukalt üle elada. Aga samas tuleb tunnistada, et vahepeal ikka igatsesin mehe järele ka :) Seda nii emotsionaalselt kui ka ratsionaalselt logistika koha pealt. Suurematest lastest oli küll palju abi põnni järel vaatamisel, nii et sain ikka vahepeal üht-teist ise ka teha, aga teise täiskasvanu olemasolu oleks reisi kraadi võrra veel mõnusamaks ja lihtsamaks teinud. Nii et võimalusel enam edaspidi reisile üksikema mängima ei lähe vaid katsuks ikka terve perega koos reisida.

Lahe tähelepanek oli aga Tenerifel isade-laste teema. Enamik turiste olid lastega pered (lisaks pensionäridele, keda oli ka väga palju), kus olid nii ema kui isa kaasas. Lisaks aga torkasid silma mõned isa-lapsed kooslused. Meie oma hotellis olid kaks eesti isa kumbki oma lapsega (lapsed nelja ja viie aastased). Teisest hotellist tuli transfeer bussi peale isa koos teismelise poisiga. Ja kõige lahedamat pilti nägin üks päev rannas, kus olid pundina koos neli soomlasest isa koos (umbes) üheksa lapsega. Vot see oli lahe ja uhke vaatepilt.