teisipäev, 3. september 2013

Tööõpetuslik suvi

Tuleb tunnistada, et suvi oli väga tore ning kuna meil on see õnnis võimalus kooli algusega natukene pehmemat ja loksuvamat üleminekut teha, siis seda võimalust olen ka täiega kasutanud. Lapsed küll täna hommikul (tegelikult siis küll pärast kella ühtteist) laekusid kööki ja teatasid, et kuna täna on esimene täistõsine koolipäev (esmaspäeval tegelesime nendega üldkorralduslike teemade arutamisega - nagu päriskooliski :), siis nemad on nüüd tööks valmis ja andku ma neile aga ülesanded kätte... Ma saan täielikult aru, miks õpetajad esimest koolinädalat "pehmemalt" võtavad - lapsed lasteks, aga endal on ju ka ikkagi mingisugune sisseelamisperiood vajalik. Nii ma siis käigu pealt varrukast haarasin standardse "kirjand teemal "Minu suvi"" lahenduse, lisaks veel kehalise kasvatuse teemalisi ülesandeid ning varju joonistamise õpetamist ning õnneks oli suurem mure tänaseks taas murtud.

Aga tegelikult ei tahtnud ma üldse veel koolist ja õppimisest kirjutada, vaid märkida siia mälestuseks helgemaid hetki suvest. Järjekord on eklektiline.

Asjad-mille-toimumine-mulle-väga-meeldis-laste-töökasvatuslikust-seisukohast....

* Ehitusmeister:
Panime koos lastega kuurile katust - st laudkatus oli olemas, lisasime sinna tõrvapapi ning bituumenkärje (või-mis-iganes-selle-kena-asjanduse-õige-nimi-on). Lapsed said katusel turnida ning naelte tagumist põhjalikult harjutada.

* Mehhaanik:
Tellisime lastele sportsdirectist jalgrattad (sealt saab nii 100 euro eest sõiduvahendi, mis meie poodides üle 300 maksavad; ja üldse on sealt võimalik päris hea hinnaga asju leida). Kuna rattad saabusid kastis juppidena, siis said lapsed tunda mehhaaniku rõõmu ja ise oma rattad kokku monteerida. Täpsustuseks tuleb lisada, et suurest luust olid rattad muidugi juba koos, aga üht-teist huvitavat ikka nuputada ja kokku kruvida tuli. Poeg sai oma rattaga täiesti ise (st koos sõbraga) hakkama. Tütrel (ja tema sõbral) olin mina ka abiks.

* Sisekujundaja ning maaler:
Tegime laste toas värskendusremondi. Nägi see välja nii, et lammutasime nende suured kolm-ühes kompaktvoodid laiali, tõstsime kõik asjad (kordamööda ühest ja siis teisest) toast välja ning lapsed said täiesti vabad käed oma tubade ümberkujundamisel. Ise valisid omale seinavärvid, ise (koos sõpradega) värvisid (ja enne teipisid servi ja pärast puhastasid värvirulle ja põrandaid jne jne) ise planeerisid omale mööbli paigutuse (olles enne koos minuga toad üle mõõtnud) ning ise valisid omale vaibad ja mööbli - mis jäi olemasolevast, mis tuli juurde. Lambid ja kardinad (ja tütre vaip) on veel viimistlusest puudu ja nipet-näpet veel, aga igatahes on neil juba hetkel väga lahedad toad. Oligi ammu aeg lastekast nooruki eluruumi poole liikuda, (eel)varateismelised nagu nad on. Ja sisekujunduse poole pealt tuleb neile 10+ hindeks panna. Näha on, et Minecraftis kulutatud aeg on kasuks tulnud. Kõige keerulisem selle kõige juures on asjaolu, et enne oli ühes toas kapitäis puslesid ja lauamänge, mida nemad "oma" tubadesse enam ei vaja (ok - parimad valitud palad sorteeriti välja). Nüüd on meil siserõdul mitme meetri pikkune virn karpidega, mida nagu ei ole kuhugi panna aga tegelikult ära ka ei raatsi anda (minus räägib ikkagi veel nõukaaja inimese veri)... eks mingi hetk lahvatab hea idee. Pluss on selles, et kuna nad nüüd pole enam kapis peidus, vaid silma all, siis taasavastasid lapsed lauamängurõõmud ja nii mõnigi neist on korralikku rakendust saanud viimasel ajal. Rääkimata sellest, et ees on ootamas pikad pimedad sügisõhtud...

* Laevajunga:
Augusti lõpus haarasime kaasa lapsed ning veel ka kummalegi õppurile parimad sõbrad ja nii me põrutasimegi viie lapsega nädalaks Saksamaale. Seal said nad tegelikult igasugust tööalast haridust - Saksa korra kohast prügisorteerimisdressuuri, hommikusöögi valmistamise kursusi ning käsitsi nõude pesemise harjutusi. Me elasime seal apartment-tüüpi elamus, nii et kõik kodune majapidamine oli enda kanda. Aga lisaks sellele said nad ka natukene laevajunga alast eriharidust. Nimelt lappasime me laiali ja mõõtsime ära ja lappasime tagasi kokku kõik meie laeva juurde kuuluvad köied (khm.. vabandust.. otsad, nagu mereterminoloogiliselt korrektne on öelda) ning lisaks ka veel ankruketi. See oli ikka üsna pikk ja põhjalik protseduur. Poisid käisid koos mehega ka teine päev lisaks igast muudele vidinatele inventuuri tegemas ja tõelisele laevapoisile kohaselt ronisid nad ka laeva sisse (mis hetkel maa peal seistes on üsna kõrge ronimine) ning tassisid sealt ämbrite kaupa diisli järgi haisvat pilsivett välja. Ise ma seal juures ei viibinud, aga mehe sõnul olid nad seal üles-alla ämbritega turnides ennast väga koduselt tundnud.

Meelelahutuslikumat poolt jagus suvesse ikka ka.
Traditsiooniliselt külastasime Vembu-Tembumaad (Vudila jäi küll kahjuks see aasta külastamata - eks siis järgmine aasta uuesti).
Kaks korda käisime Pärnus. Ühe korra suve algupoole üsna jahedal ajal. Siis tegid lapsed meres kiire supluse ja edasi suundusime veekeskusesse. Teine kord oli imeline suvepäev ning lapsed möllasid pikalt meres.
Külastasime Otepää seiklusparki, kus laste lemmikuks on jätkuvalt pikk õhusõit. Aga ka ronimisradu ikka tehti täie tõsidusega läbi. Pärast põhjalikke turnimiskursusi läksime ja pidasime lõõgastava pikniku Pühajärve rannas, kus lapsed taas vees lustida said.
Saksamaa reisi ajal käisime kaks korda rannas (seal on lahedalt suure tõusu-mõõnaga rand ja sättisime ennast sinna just tõusu ajaks, nii et lastele mõnus uus elamus). Üks päev külastasime naaberlinna, kus käisime mereloomade loomaaias, ilusaid suuri vanu laevu imetlemas ning kenas kohvikus lahedaid jäätisetoite nautimas. Kojusõidu päeval tegime mõnetunnise visiidi suurde lõbustusparki - see oli tõsiselt lahe - tuleb kunagi põhjalikum külastuskäik ette võtte. Ja kogu Saksamaal viibimise aja käisid tüdrukud iga päev hobuseid patsutamas - see linnake nimelt on hobuseid täis.

Eks jagus veel toredaid tegemisi ja enamiku ajast olime ikkagi kodus, kus lapsed tiigis sulistasid-mulistasid ja sõpradega ringi jooksid. Nüüd siis tuleb asjalikumaks hakata ja taas päevadele stabiilsem rütm anda. Aga ka see on mõnes mõttes tore :)

laupäev, 10. august 2013

Keskiga?

Vaatasin eile telekast "Keskea rõõme". Tuleb ausalt tunnistada, et jupikaupa olen seda filmi korduvalt näinud, aga mingitel põhjustel rahulikult algusest lõpuni pole vaadata õnnestunud. Tegelikult ei õnnestunud see ka eile, kui mingi jupp ikka muude toimetuste tõttu vahelt ära jäi. Mõnus oli ikka vaadata - see on küll selline film, mis (endale lisanduvate) aastatega järjest muhedamaks muutub.

Küll aga tabas mind välguna hetk, kui üks proua teisele tema välimuse kohta komplimendi tegi ja sinna kõrvale mainis "... nagu polekski juba 35-aastane". Heh. Ma ei tulnd selle pealegi, et 35 juba keskiga on. Kõrvalmärkusena tuleb vist mainida, et ma just mõned nädalad tagasi sellesama numbri saabumist tähistasin.

Nojah... seda tuleb küll tunnistada, et 20 liigset kilogrammi ning kord poolaastas (kui sedagi) juuksuri külastamine mind nüüd ülimaks kaunitariks ei tee. Et selles mõttes nagu.. jahh. Samas olen ma sügavalt optimistlik. Mul siin mõned sõbrannad, kellega ka hiljuti lastega koos on saadud põnevaid ja toredaid asju ette võetud, kes on minust vanemad ja näevad oi-kui-pagana-head välja. Nii et mulle tundub, et tulevik on roosiline (kui ennast kätte võtta muidugi, mida ma olen ka vaikselt teinud... hommikune 3-kilomeetrine sörkimisring on juba paar nädalat menüüsse kuulunud - kuumalainega tuli küll paus sisse kohati, aga nüüd saab taas regulaarsemalt jätkata ja varsti vaikselt ka pikemaks venitada).

Meeste puhul on mul kõrvu jäänud, et see kurikuulus keskeakriis pidi peamiselt 42-aastaselt välja lööma. Kust nüüd nii täpsed andmed võetud on, seda ma muidugi ei tea ja pole ka uurinud. Oma mees veel kabrioletti otsima pole hakanud, mõned aastad peaks aega ka olema veel, aga eks ma siis hoian asjade käigul silma peal. Tegelikult me siin naerame (sest noh, kui valida on kas naerda või kiruda, siis naerda on lõbusam), et universum saadab meile sõduvahendi muutmise signaale, sest kõik autod muudkui ütlevad järgemööda ja korraga üles. Minu auto pole juba üle kuu aja sõitnud, sest mootor on kapitaalselt tuksis ja selgus, et ma olen suutnud omale hankida sellise auto, millele ei ole (kasutatud) mootorit võimalik leida ei Eestist ega ka Saksamaalt. Eks ta selline mudeli, aastakäigu ja suuruse kombinatsioon ole, mida ilmselt väga palju veel romulatesse sattunud ei ole jah. Nüüd siis ongi küsimus, et kas veel liisingus olev auto tuleb vanarauaks maha müüa, sest uus mootor sellele asjale maksaks rohkem kui auto ise hetkel väärt on. Eksole. Ja mehe auto suutis ka just Saksamaal olles katki minna, selleks, et siis pärast parandamist uuesti teise asja pärast töökotta tagasi minna jne jne. Nüüd siis sülitame kolm korda üle vasaku õla ja usume, et edasi töötavad olemasolevad autod laitmatult ning ka minu autole lahenduse leiame.

Tegelikult on meil see teist liiki sõiduvahend ka olemas. See, mille poole siis universum meid sikutab. Ainult et see ka hetkel ei sõida veel. Ja kas see sõiduk ongi märk meie keskeakriisist? Pigem ma ütleks, et see on orgaaniline osa meie unistustest, mida me teineteisel võimendanud oleme - sest noh, need kattuvad. Ja siis me võtamegi teineteise hulle ideid ja muudkui puhume neid lõkkele, nii et lõpuks hakkab tunduma, et miski, mis veel mõned aastad tagasi oli utoopia, on ähvardavalt lähedal tegelikkuseks saamisele.

See teist liiki sõiduvahend on nimelt purjekas. Vana, kahemastiline puust purjekas. Umbes nii 46 jalga pikk. Veel kuus-seitse aastat tagasi oli ta väga ilus... sest üks saksa laevameister oli ta oma kätega mitme aasta vältel otsast lõpuni ära renoveerinud. Aga viimased viis aastat on ta järgmise (nüüd siis tegelikult endise) omaniku valduses lihtsalt maa peal seisnud ning vihma ja päikese käes korralikult räsida saanud. Rääkimata sellest, et mootoritki pole peal ja see tuleb lahti lammutada, ära puhastada, hulganisti jubinaid vahetada ja taas kokku panna. Mastid tuleb ka tagasi külge panna ja sellega koos kogu taglastus (ja ka sealt suur osa elemente välja vahetada) - mida kahemastilisel ei ole just vähe... Rääkimata siis elektrisüsteemidest, veesüsteemidest, teki kordategemisest, siseruumide kordategemisest - aastad vihma käes päädisid mõnusalt suure hulga pilsiveega, nii et kajutipõrandad olid ka kenasti veega kaetud ja osad on suht mädad. Purjed on vähemalt kenasti katuse all hoitud, nii et need peaks heas korras olema. Ja see on suur pluss, sest purjed maksavad.... palju.

Ja selle kõige juures on see pisinüanss, et purjekas asub Saksamaal. Ja pigem ikka seal läänepool. Nii me olemegi (enamasti küll mees, paar korda mina ka kaasas) viimase kahe kuu jooksul Saksamaa vahet sõitnud, erinevat sorti meistrimehed kaasas, kes siis kord ühte ja kord teist toimetamist teevad. Hädapärased tööd saab vast selle suvega ära tehtud ja siis Eestisse sõidetud. Põhjalikumalt saab juba siin edasi renoveerida.

Aga kui ta kunagi taas korda saab, siis ta võiks välja näha uuesti umbes selline:


Ja selline:

Noo et jah... keskeal pole tegelt suurt viga midagi... kui nüüd sedapidi vaadata :)


PS. Aga kui keegi teab, kust võiks saada Chrysler Sebringu 2006 aasta mudeli 2,7 liitrist mootorit, siis vihjed teretulnud.

neljapäev, 6. juuni 2013

Kuidas toetada lapse arengut

Nimekiri last toetavatest tegevustest.... ei ole minu poolt kokku pandud, vaid hoopis kellegi poolt, kes ikka teab, millest räägib. Nimelt on see nimekiri pärit Mare Leino ettekandest 2010 aastal Pärnus peetud konverentsil "Andekus - kink ja koorem"

Teemaks oli küll andekate laste toetamine, aga ma ei näe ühtegi põhjust, miks see kõikidele lastele sobida ei võiks...

Tegevused ja põhimõtted ise siis järgminsed:
 * Hinda last sellisena nagu ta on: kuula, toeta, julgusta.
* Tunnusta lapse huumorimeelt, mängulisust ja spontaansust.
* Kiida lapse ebatavalisi ideid. St kiida sooritust, mitte last.
* Ka andekas laps vajab piire (ehk turvatunnet).
* Anne ei vabasta argistest kohustustest (koristamine jms). Igal lapsel peavad olema kodus omad kindlad kohustused.
* Anna lapsele üha enam vastutust.
* Õpeta lapsele ajakasutust ning tööde organiseerimist.
* Las laps seab oma eesmärke ise. Ta tajub vanema ootusi, isegi kui need on veel väljaütlemata.
* Väldi valmis vastuseid. Kasuta lapse küsimusi ära selleks, et teda uutele radadele suunata.
* Imetle last siis kui ta riskib mõõdukalt (mitte hulljulgelt).
* Rõõmustage tehtud töö üle. Pange i-le täpp peale.
* Austa last ja tema teadmisi.
* Suuna last teda huvitava valdkonna fanaatikute juurde.
* Suuna last vajalike raamatute ning TV-saadete juurde.
* Füüsilise ja sotsiaalse valdkonna areng on sama oluline kui ande areng.
* Võimalda lapsel osaleda ka lapsevanema harrastustes.
* Jagage lapsega oma emotsioone (kunstinäitusel, muuseumis, pargis) - nii areneb emotsionaalne sõnavara.
* Ära reageeri vigadele liiga jõuliselt.
* Lase lapsel ka ebaõnnestuda. Ja tunnista iseendagi vigu.
* Ära võrdle last teiste lastega, vaid ikka tema enda erinevate sooritustega.
* Nõua alati ausat mängu.
* Küsi lapselt palju küsimusi.
* Õpeta last ümbrust jälgima.
* Laienda lapse silmaringi igal võimalusel. (Inimene märkab seda, mida teab.)
* Julgusta last arvamust avaldama. Väldi autoritaarsust, eelista läbirääkimisi. Las laps osaleb perekonna otsuste tegemisel.
* Arutage lapsega ka tõsieluprobleeme (surm, homoseksuaalsus, majanduskriis, abielulahutus, vargus, petmine, haigused jne).
* Aita lapsel ta tugevaid ja nõrku külgi tundma õppida.
* Koostage koos lähi- ja kaugemate eesmärkide plaan.
* Vestelge nüanssidest: igal medalil on alati 2 külge.
* Premeeri lapse sellist käitumist, kus ta on ilmutanud kannatlikkust, tolerantsust ja andeksandmist.
* Väiksele lapsele loe palju raamatuid ette.
* Kontuuridega värviraamatute aeg olgu minimaalne.
* Ära planeeri lapse päeva liiga tihedaks: kogemused vajavad laagerdumisaega (inkubatsiooni).
* Arenda viisakust (anne ei korva ebaviisakust).

teisipäev, 28. mai 2013

Lapsed kodus - täiskasvanud koolis

Maailm on ikka üks pahupidi koht. Meil siis hetkel selline olukord, et täiskasvanud nühivad koolipinki ja lapsed itsitavad vaikselt seda vaadates või siis küsivad mureliku häälega, et "emme, kuidas sul eksam läks"... normaalne, eksole... kade hakkab neid vaadates.... nii et tahaks kohe neile rohkem koolitöid kaela laduda :)

Seis siis selles, et minul hetkel ülikoolis eksamihooaeg pihta hakanud. Neliteist ainet (oli viisteist, aga ühest tuli loobuda) ja kaksteist eksamit. Lisaks oli veel 2 kontrolltööd, seminaritöö projekti kaitsimine ja ca 20 kodutööd, millest üks on veel jäänud teha. Eksamitest on ka kaks tehtud. Nii et järgmise kolme nädala jooksul teha veel 10 eksamit ja 1 kodutöö (no selle viimasega saan ehk täna-homme ühele poole - paar päeva veel tähtajani aega ka). Ja ma täitsa vabatahtlikult ise organiseerisin selle endale... arusaamatult rumal minust... Tegelikult tuleb muidugi tunnistada, et ikka paganama põnevaid asju saab teada, nii et sisu poolest olen ma sellest kõigest vaimustuses... koormuse poolest... nojah... ise ma nii tahtsin, et kaks semestrit korraga ja ise ma nüüd selle supi ära pean sööma.

Mees käib kah praegu koolitusel ning peab kuu aja pärast eksami tegema. Kuu aega ühe asja jaoks.... see tundub nii uskumatult suur aeg :) Vahepeal siin kui mul pea oma asjadest paks siis koos vaatame tema asju ja naerame ingliskeelse mereterminoloogia üle... kas teie teate, mis asi on "monkey fist" (oli vist nii...)? Alguses mõtlesime mind kah sinna koolitusele, aga oma muud õppekava vaadates tuli mulle ikka mõistus koju ja vähemalt sellest loobusin.

Ja vanaise käib meil ka koolis ja temal tuleb ka varsti eksam. Temal on küll selle võrra lõbusam, et tema ise annab seda ainet ja teeb teistele eksamit. Samas oli tal see esimene aasta seda loengut lugeda, nii et iga kord enne loengut tuli loengumaterjalide kokkupanekuks tõsist tööd teha.

Ja nii siis ongi, et täiskasvanud kõik käime koolis ja lapsed mitte. Looduses ikka valitseb tasakaal, mis parata. Lastele siin tegelikult teen oma asjade vahepeale aastalõpu ühtlustamist - et kui muidu olen neil üsna lasknud sisu valida (ise kõrvalt suunda andes), siis nüüd vaatame koos üle, kuidas õppekavadega nende teadmised klapivad ning ühtlustame vajalikke kohti. Kui muidu on lapsed saanud valida pigem neile huvipakkuvaid asju, siis nüüd tuleb ka need tüütumad kohad läbi teha (nagu näiteks mitmekohaliste arvude kirjalik korrutamine). Aga oh seda nendepoolset suurt rõõmu kui pärast mitut päeva vaevanägemist mingid keerulisemad etapid tehtud saab ja asi käpas on.

pühapäev, 28. aprill 2013

Me innustame oma andekad lapsed vaimuhaigeks?

Ma vist kusagil kunagi olen märkinud, et üks põhjus vanuigi uuesti (üli)koolipinki nühkima hakkamiseks oli näriv tunne, et meie koolisüsteemis on midagi, mis mõjub lastele halvasti... sest nii palju toredaid ja tublisid noori inimesi on oma elu elamisega väga hädas (vähemalt minu tutvusringkonnas - ja ka laiemalt ühiskonnas, kui vaadata kasvõi vaimsete häirete diagnooside hulka).
(Seda vaimsete häirete diagnooside hulka ning muudki huvitavat saab vaadata tervisestatistika andmebaasist)

Aga et ma olen teadlase perekonnast pärit laps, siis enne millegi avalikku väljakarjumist ma tahtsin teada, kas ikka on midagi välja karjuda ja et mida siis tänapäeval koolisüsteemi erinevatest mõjumehhanismidest tegelikult teada on.

Ma ei ole oma õpingutega veel nii kaugel, et ise midagi arvata (noh.. tegelikult ma ikka arvan küll.. eksole... aga ma lihtsalt veel annan endale aru, et mu arvamus võib ka vale olla... kuigi tegelikult ma seda muidugi ei usu :). Küll aga olen ma vaikselt teadusartiklite andmebaasides ringi nuhkinud ning tuleb tunnistada, et kahjuks olen ma leidnud ühte-koma-teist, mis minu hiiliv-närivat tunnet otsapidi toetab.

Mõned aastad tagasi tehti näiteks Rootsis suuremahuline populatsiooniuuring. Kasutati isikute kohta erinevates andmebaasides olevat infot. Kokku oli uuringus üle 900 000 isiku, mis on psühholoogilise uuringu kohta ikka ääretult suur kogus. Sealt on tulnud mitmeid erinevaid artikleid, aga üks, mis mulle silma jäi leidis ühe kurva seose. Nimelt on nii, et heade hinnetega õpilastel on hilisemas elus neli korda suurem tõenäosus saada omale bipolaarse häire diagnoos kui keskmiste hinnetega õpilastel. NELI KORDA suurem! Tasakaaluks kõrvale tuleb öelda, et väga halbade hinnetega õpilastel on kaks korda suurem tõenäosus bipolaarse häire diagnoos saada kui keskmiste hinnetega õpilastel.

Üks teine, ameeriklaste kokkuvõttev uuring, on kokku korjanud ja ilusti loogiliseks süstematiseerinud ja seletanud bipolaarse häire ning eesmärkidele pühendumise seosed. Nende kokkukorjatud info räägib sellest, et bipolaarse häirega isikud valivad omale kõrgemaid (ja mõnikord absurdselt kõrgeid) eesmärke ning pühenduvad (mõnikord lause haiglaslikult) nende eesmärkide saavutamisele. Nad on juba neuroloogilisel tasemel soodustatud valima pingutustnõudvamaid aga suurema tasuga eesmärke - ja see neuroloogiline soodustatus võimaldab ka suurema energia vabastamist nende eesmärkide poole pürgimiseks. Ja kui "normaalsed" inimesed tunnevad pärast mõne eesmärgi saavutamist õigust ennast puhkamisega premeerida enne järgmiste pingutuste juurde asumist, siis bipolaarsed inimesed saavad mõne eesmärgi täitmisest ainult vunki juurde endale veel suuremaid eesmärke püstitada ja koheselt nende poole pürgimisega alustada.

Igaks juhuks mainin ära, et bipolaarne häire on asi, mida varem kutsuti maniakaal-depressiivseks häireks. See on haigus, mille puhul maniakaalsed perioodid (ülemäärane energia, mõte tormab, jutt tormab, kõik on nii-nii-nii hästi ja kõik läheb nii-nii-nii hästi - lausa nii hästi, et riskide hindamine on olematu ja tehakse väga rumalaid liigutusi) vahelduvad depressiivsete perioodidega (kus siis enam pole üldse energiat ja kõik on nii-nii halvasti).

Kõlab üsna loogiliselt. Mingil hetkel on väga palju energiat ja eneseusku ning selle energiaga rünnatakse kõrgeid eesmärke. Teisel hetkel, aga saab keha aru, et on kulutanud ära energiat, mida tegelikult kehal ei ole ning saavutamata jäävad ülikõrged eesmärgid tekitavad isikus frustratsiooni ja pettumust iseendas ning järgneb depressiivne periood. Või-midagi-sellist.
Siinkohal tuleb ära märkida, et on ka palju väga edukaid bipolaarse häirega isikuid. Ehk siis see kõrgete eesmärkide poole pühendunult pürgimine annab ka võimaluse nende eesmärkideni jõuda. Mis hinnaga, see on juba omaette teema.

Aga et mis see kool siia puutub. No koolis me ju muudkui räägime lastele (eriti nendele võimekamatele), et püstitage omale ikka kõrgeid eesmärke ja püüelge kaugemale-kõrgemale. Lapsi innustatakse endast ikka parimat andma ja järjest paremaid tulemusi saavutama. Ja mida andekam laps ja mida rohkem saavutab, seda enam innustatakse teda veel edasi pürgima - viielist innustatakse olümpiaadidel osalema, olüpiaadiosalejat innustatakse rahvusvahelistel olümpiaadidel osalema, edasi juba innustatakse maailma parimatesse ülikoolidesse pürgima jne jne. Ehk siis lage ei ole ja aina tuleb ülespoole pürgida.

Muidu ei ole selles ju midagi halba, et inimesi innustatakse edasi ja kaugele liikuma. Häda on aga selles, et kui selle innustamise objektiks satub bipolaarse soodumusega isik, kellel juba neuroloogilisel tasandil on tendents valida raskemaid eesmärke ning ülemääraselt pühenduda ning ülemääraselt vaeva näha. Sellisele inimesele tuleks õpetada hoopis oma eesmärke kriitiliselt hindama ("kas üldse ja mille jaoks mul seda-ja-seda tegelikult vaja oleks") ning neid tuleks õpetada vahepeal puhkama ja mängima. Tegelikult võiks neid kahte asja kõigile õpetada - mõnel inimesel tuleb see küll loomupäraselt hästi välja, aga mööda külgi see vast maha ei jookseks nii-või-naa

Aga see puhkan-ja-mängin-ja-vahepeal-ei-tahagi-kõrgele-pürgida mentaliteet ei sobi hästi praegu meie ühiskonnaskeemiga kokku. Eestlane on ikka aegade algusest saadik töö ja vaevaga edasi rühkinud ja igasugune puhkamine ja mängimine on rohkem selline kreeklaste lõbu, mis viib teame-küll-kuhu ning ei ole kuidagi austusväärne.

Ja nii me siis muudkui innustame oma lapsi tähtede poole pürgima... ja nii nad pürgivadki... kuni kokku kukuvad.

PS. Mina ka näiteks usun, et ma saaks kõigega siin maailmas hakkama kui ma ainult tahaks ja sellele totaalselt pühenduks. Nii et tähtedeni jõudmine poleks mingi probleem... eksole :) Ahjaa.... olümpiavõitjaks mingil spordialal enam ei saa - vanuse tõttu - kui noorena oleks tahtnud, küll siis oleks saanud küll :) Ja astronaudiks ka ei saaks - hambad ei ole nii head. Nii et mõningad piirangud on - aga need on rohkem sellised välised mured.

PPS. Artiklitele viited, kui keegi ise lugeda tahab (ja nagu viisakas on ka, eksole)

* Johnson, S.L. , Fulford, D., Carver, C.S. (2012). The Double-Edged Sword of Goal Engagement: Consequences of Goal Pursuit in Bipolar Disorder. Clinical Psychology and Psychotherapy, Volume 19, Issue 4, July 2012, Pages 352-362

* MacCabe, J.H., Lambe, M.P., Cnattingius, S., Sham, P.C., David, A.S., Reichenberg, A., Murray, R.M., Hultman, C.M. (2010). Excellent school performance at age 16 and risk of adult bipolar disorder: national cohort study. British Journal of Psychiatry, February 2010, 196(2):109-115

teisipäev, 26. märts 2013

Väga mõnus artikkel koduõppest

Üks ääretult tore artikkel koduõppest, mis ka meie kogemustega üsnagi kenasti resoneerub...



18 Reasons Why Doctors and Lawyers Homeschool Their Children


Tõlkima hetkel ei hakka... kui aga keegi sooviks, siis andke teada, katsun siis kiirelt musta tõlke teha.

reede, 22. märts 2013

Äge laulmise koht netis

Kõigepealt tuleks vist mainida, et olime vahepeal poolteist nädalat Iisraelis kultuurireisil (ilma lasteta seekord) ja ääretult muljeterikas reis oli. Päevad olid pikad ja tihedad ning õhtuti olid nii keha kui aju kui emotsioonikeskused nagu läbi klopitud. Igal juhul soovitan ja kui kunagi energiat üle jääb ja fotod ning muljed sorteeritud, siis ehk teeb sellest ka miski kokkuvõtva kommentaari (kuigi see vist tuleks umbes raamatu pikkune, kui tahta kõige eredamaid muljeid kirja panna - ning mitmeosalise romaani pikkune kui kõiki muljeid tahta kirja pana).

Aga et siis vahepeal siia link laste leiust, mida nad täna mulle demonstreerisid. Tegemist on internetipõhise karaokelaulmise keskkonnaga, mis lisaks niisama kaasaüürgamise võimaluse andmisele annab sulle koguaeg ka märku, kas sa laulad liiga kõrgelt, liiga madalalt või saad juhuslikult mõnikord pihta ka asjale. Ning neile, kellele meeldib võistlusmoment, võiks istuda "duelli" variant, kus saad (teisele vastava väljakutsega lingi saatnuna) kahekesi samaaegselt eraldi arvutite taga sama laulu üürata ning arvuti peab arvet, kumb paremini (täpsemini) laulab ja annab selle järgi punkte.

Laule on seal väga palju ja laia skoobiga - minusugusele vanakesele meeldivatest vanadest ballaadidest kuni Gangam Style'ni välja (mida ma täna pojaga võidu laulda üritasin - väga meeleolukas üritus oli igatahes... hea tuju pikaks ajaks garanteeritud... proovige ka...ja andke teada, mis skoor tuli...).

Sait ise järgmine:

http://www.karaokeparty.com

Põhiasjad tasuta (internet hellitab inimesed ikka ära - eksole) ning võimalusel saab alati ka ennast tasuliseks upgradeda... aga meile piisab tasuta variandis uudistamist küll ja küll.

reede, 1. märts 2013

Koduõpe, kool ja õpikud

Ma tegelikult ei oskagi hästi algust teha antud teemaga, sest asju, mida öelda tahan, on palju... või noh, õigem on vist öelda, et asi taandub lõpuks ühele enam-vähem kindlale asjale, aga minu peas valitseb hetkel üks suur ja segane kört-pärtli särk ja ei leia seda õiget niidiotsa harutamiseks.

Aga mis siin ikka vabandada... hakkan kusagilt pihta ja loodetavasti jõuan lõpuks ikka kuhugi välja ka...

Mul on jupimat aega peas mõlkunud soov kirjutada teemal koduõpe tavakooli alt vs waldorfkooli alt. Tegelikult ei ole vahe muidugi koolitüübis vaid hoopiski kooli suhtumises koduõppesse ja selle läbiviimise korraldusse. Lihtsalt hetkel on meie riigis välja kujunenud nii, et waldorfkoolides on enam lootust soosivamale ja vanemat usaldavamale suhtumisele ning tavakoolides kipub asi olema pigem ettekirjutustel ja kontrollidel põhinev suhe. Aga on siingi erandeid loomulikult...

Kui nüüd mitte keskenduda eralditele, vaid pigem traditsioonilisemale lahendusele siis... olen vaikselt hoidnud silma peal Jane Prantsusmaale kolimise kogemuse blogil... te olete minuarust ääretult toredad ja vaprad ja üldse vahvad. Ja kui ma loen sealt, mis imetrikke nad koduõppe sildi alt kooli jaoks tegema peavad, siis tõusevad mu ihukarvad püsti. Ja sama juttu olen kuulnud ka paarilt teiselt koduõppeemalt, kelle laps on olnud tavakooli alt koduõppel.

No andke andeks... aga see, mis toimub, on tegelikult täielik mõttetus. No kuidas annab lapse füüsilisele arengule midagi juurde see, kui ta kirjutab kehalise kasvatuse jaoks referaadi??? See ei anna lapsele mitte kui midagi (välja arvatud vihkamine kirjatööde suhtes). Ainuke, kellele see midagi annab, on õpetaja - ja see, mida see õpetajale annab, on võimalus panna kirja rasvane hinne kuhugi ajaloo annuaalidesse. Ja siin lööbki välja tavakoolide mõtteviis - nad ei ole keskendunud ei lapse arengule ega vanema-kooli koostööle. Tavakoolide fookus on (üldjuhul) üks ja ainus, püha ja puutumatu ja maailma-kese - HINNE. Suurim asi, mille pärast õpetajad muretsevad, on see, kas õpilasel on piisavalt jooksvaid hindeid et välja panna veerandi hinne. Ja veerandi hinnet on vaja selleks, et välja panna aastahinne.

Koolis ei lähe põhirõhk ajast mitte laste arendamisele, vaid laste kontrollimisele ja hindamisele. Hinne on nii püha ja oluline, et kõik puuduvad tööd tuleb hiljem omast ajast järele teha. Ma tean õpetajat, kes juba algklassides pani tegemata tööde eest lapsele hindeks 1, ja see siis mõjutas lapse keskmist hinnet. Samal ajal oli selle õpetaja põhimõtteks, et tema asi ei ole jälgida, kas lapsel on kõik tööd tehtud või mitte - see oli lapse (algklassilapse) enda probleem - laps oli see, kes pidi omaalgatuslikult õpetaja juurde tulema ja järeletegemiseks aja kokku leppima (õpetaja põhjendus oli, et lastele on öeldud, mis päevadel ta pärast tunde olemas on kui keegi tahab midagi järele teha). Ka lapsevanemal oli keeruline selles olukorras last aidata, sest e-koolist ega päevikust ei saanud kuidagi aimu, et mingi töö on tegemata. Teada sai sellest alles veerandi lõpus, kui äkitselt koos veerandi hinde väljapanemisega ilmusid e-kooli siis need "1" hinded. Nii oligi kogu vastutus pandud algklassi lapse enda peale. Ja kuigi ma väga pooldan lastele vastutuse (ja sellega koos ka valikuvabaduse) andmist, arvan ma siiski, et neile tuleks anda võimetekohast vastutust, ning vajadusel suunata neid oma kohustuste täitmise suunas, mitte jätta neid lihtsalt vette hulpima.

Aga see selleks. See näide võis olla küll pisut ekstreemne ja üldiselt õpetajad siiski ei jäta õpilasi niimoodi õhku. Enamasti ikka tuletatakse lastele meelde, mis neil tegemata ja lepitakse õpetajapoolsel initsiatiivil järeletegemisi kokku - enamasti mitte et ei lepita kokku vaid määratakse õpetaja poolt konkreetne aeg.

Aga põhiline, mille osas kogu süsteem on viltu, on vildakus hinnete suunas. Hinne on olulisem kui õpilase tegelik areng. Hinne on see, mille eest koolis tunnustatakse (kiituskirjad ja medalid), hinne on see meedium, mille kaudu koduga suheldakse (tunnistus, kui see "a ja o"), hinne on teema, mida koolilaste käest ka kooliväliselt esimesena küsitakse... Või kas ei tule tuttav: "Noo, kuidas sul koolis läheb... kas kolmesid oled ka juba saanud?"

Aga mida hinne tegelikult näitab? Kui kellelgi on matemaatika 3... mida me selle kohta teame...? Kas me saame aru, et laps ei oska arvutada... või äkki on ta natuke aeglasem kui teised ja vajaks kontrolltööde tegemiseks pisut enam aega (ja siis saaks kõik arvutused õiged)... või ei oska ta ülesannete püstitusest aru saada (no krt... lapsevanemad, kes on oma laste õppematerjalidesse pidanud süvenema, saavad aru, et isegi täiskasvanud on sageli raske aru saada, mida mingis ülesandes tegema peab)... või on tal vastamisega seotud hirmud ja ta seetõttu eksib, kuigi turvalises keskkonnas arvutab korralikult  ja kiirelt... või on ta helge peaga ja tal on lihtsalt tunnis igav, mistõttu ta ei kuula ja seega ka mingitest osadest suvaliselt üle on hüpanud... või on ta lihtsalt aktiivsem tegelane ja ei meeldi õpetajale, kes siis teda alati võimalusel "peedistab". Ühesõnaga variante on kümneid ja kümneid - aga üks number ei räägi meile sellest kõigest mitte kui midagi. Ja samas on meie tavakool keskendunud hindele ning kõik see ümbritsev, ehk siis lapse olemus (ja seega ka võimalused teda toetada), on nende jaoks ebaoluline.

Miks koduõppega seoses nii pikk jutt koolist. Aga sellepärast, et see hindele keskendumine ongi üks suur asi, mis ka koduõpet väga mõjutab. Kui teha koduõpet sellise kooli alt, kes peab kõige olulisemaks hinnet, siis leiabki koduõppeõpilane ja -vanem ennast referaatide, esseede, etteütluste, kontrolltööde ja-mille-iganes-veel laviini alt. Kõik selleks, et õpetaja saaks välja panna hinde.

Ja tegelikult oleks ma ilmselt ise ka seda kõike normaalseks pidanud. Olen ma ju ise käinud tavakoolis ning minu lapsed käisid tavakoolis. Minu jaoks oli see pidev kontrollimine ja hindamine sama normaalne nagu ta tavakooli keskkonnas ongi.

Kui me soovisime jääda koduõppele ning minu laste algne kool (kus nad olid käinud) meile üsna nõmedad tingimused ette kirjutas - nii et me selle peale waldorfkooli poole pöördusime - siis ma natuke mõtisklesin, et huvitav, mis head siit välja võib tulla. Ja selgus, et tuligi midagi ääretult olulist ja tõsist.

Selles on meeletu kvaliteedivahe, kui sa saad teha koduõpet tõesti oma rütmi ja oma stiili järgi - ehk siis laste rütmi ja laste stiili arvestades. See on meeletu kvaliteedivahe, kui sa saad enda ja laste energiat suunata arenemisele, mitte ei pea seda kulutama tõestamisele-tõestamisele-tõestamisele. Ma ei oska seda kõike sõnadesse panna, aga see, et me ei pea muretsema etteantud tööde "ärategemise" pärast, et me ei pea kirjutama mõttetuid referaate, et me ei pea tegema etteantud kuupäevadeks etteantud kohustuslikke töid. See, et õpetajad arvestavad meie endi valitud ja laste poolt kodus tehtud asju (ning ei oleta kurjalt, et ma olen neile seal näiteks matemaatikas tulemusi ette öelnud). See, et õpetajad vestlevad lapsega kui inimesega, mitte ei vaata ainult paberile kirjapandut. See, et õpetajad võtavad mind kui kaasõpetajat (jah, pisut vähemkvalifitseeritud õpetajat, kes ma ka olen, ja kes on tänulik, kui nad minuga oma kogemustepagasit jagavad).

See on nagu päev ja öö...

Koduõpe hinnetele keskendunud tavakooli alt on sisuliselt suuremahuline kodutööde tegemine kodus. Ka seal on suur erinevus koolis käimisega võrreldes - on suurem vabadus on päevakava korraldamises - ärkamisaeg jms. Kuid väga suur osa tegevusest on siiski üsna jäigalt kooli poolt ette kirjutatud ning suure osa ajast võtab enda alla koolile laste tegevuse tõestamine.

Koduõpe sellise kooli alt, kes tõesti võtab koduõppevanemat kui partnerit ja arvestab temaga ning lubab tõesti individuaalõpet selle kõige paremas ja sügavamas tähenduses. See on võimalus meeletuks muutuseks kogu pere elukvaliteedis. Me saame tõesti keskenduda laste huvidele ja neid pidi edasi liikuda. Jah, meil on ees riikliku õppekava raamid ja on selge see, et me neid ka jälgime. Kuid nendes raamides on võimalik liikuda väga erinevaid teid mööda ning on selge see, et laps õpib palju kiiremini ja palju põhjalikumalt ära sellised asjad, mille vastu ta ise huvi tunneb. Ja nii on õpe palju kiirem ja efektiivsem. Rääkimata sellest, kuivõrd stressivabam see kõik on. On ääretult suur vahe selles, kas laps kirjutab etteantud kuupäevaks talle pealesunnitud (ja tema jaoks täiesti ebahuvitaval) teemal referaati, mille kohta ta teab, et seda hakatakse kriitiliselt hindama.... või siis selles, kui lapsel on päeva jooksul eraldatud aeg, kus ta tegeleb enda valitud tema jaoks huvitava teema uurimisega ning selle kohta kokkuvõtte kirjutamisega. Tulemus on mõlemal puhul sama - laps kirjutab midagi... aga on väga suur vahe, kui suure innuga laps seda teeb, mis talle sellest kõigest meelde jääb ning milline on tema suhtumine edaspidigi millegi kohta infot koguda ja midagi kirja panna.

Ajaline vabadus, elamine oma rütmi järgi, tegelemine lastele huvipakkuvate valdkondadega ning stressi puudumine. Need on märksõnad, mis saadavad sellist koduõpet.


Üsna äsja selgus, et riigil on uus plaan võtta koolidelt ära veel jupike koduõpperaha. Kui varem olid õpikud ka koduõppelastele kooli poolt, siis uuest õppeaastast enam vanema soovil koduõppel olevad lapsed koolidelt õpikuid ei saa vaid peavad need ise hankima.

Alguses sellest teada saades olin ma nördinud... isegi nii nördinud, et plaanisin ühe tuttava akadeemiku saata Aaviksoolt aru pärima. Seda võin ma tegelikult ikkagi teha...

Aga... asja üle natuke järele mõeldes jõudsin ma samale järeldusele, mida väljendasid veel paar koduõppega seotud isikut koduõppelistis. Nimelt - varem oli koduõppele jäädes üheks üsna oluliseks argumendiks kooli valikul just see asjaol, et tavakoolist sai õpikuid aga waldorfkoolist ei saanud (sest waldorfkool ei kasuta õpikuid - neil on elav õpetus, ehk siis õpetaja seletab teemat ja lapsed koostavad ise oma konspektid - mis on minu arvates ja nüüd ka juba minu kogemusel väga asjalik lähenemine lastest teema kinnistumise jaoks).

Seega tähendas waldorfkooli valimine varem lapsevanemale suuremat finantsilist kulu (õpikute hankimine) ning suuremat ebakindlust (lapsevanemal, eriti tavakoolist pärit taustaga lapsevanemal) on ilmselt üsna keeruline alustada, kui tal ei ole mingit kindlat tugimaterjali. Ning kuna koduõpe on igal juhul suur ja hirmutav hüpe tundmatusse (sest meil ei ole veel ühtegi nö "teise põlvkonna" koduõppelapsi - praegused lapsevanemad on ju kõik ise koolisüsteemist pärit), siis on iga lisapiisk ebakindluse suunas väga hirmutav faktor.

Seega on arusaadav, miks tavakool tundub uuele koduõppevanemale alguses ehk parem valik kui waldorfkool.

Aga nüüd, kui õpikute vahe on kadunud... on üks suur argument tavakoolide eelistamiseks kadunud, ning võib loota, et suurem hulk koduõppeperesid leiab tee sellise kooli poole, kus ei olda keskendunud tõestamisele ja hinnetele ning nad saavad kogeda neid täiendavaid eeliseid, mida koduõpe omas täies ulatuses pakkuda suudab.

Nii et aitäh Eesti riik... mõnikord võib juhtuda nii, et mõni ääretult tagurlik samm võib olla hoopiski tõuge õiges suunas :)

kolmapäev, 20. veebruar 2013

Blogimise (mitte)vajalikkusest

Pikk paus blogimisest ei ole põhjustatud mingitest välistest tegemistest vaid puhtakujuliselt sisemisest blogimise vajaduse puudusest. Ja see on minu jaoks olnud üsna kummastav kogemus kogu minu (vähese) blogimise ajaloo käigus.

Seega sai natuke aju kurnatud blogimise teemalise mõtisklusega. Et miks ma üleüldse blogima hakkasin ja miks see mulle varem on nii vajalik tegevus olnud ja kuidas siis nii, et nüüd hoog üle on läinud.

See, et hoog on üle läinud, ei ole minu kui naisterahva (ja eriti minu) puhul midagi üleliia üllatavat loomulikult. Naisterahvastel ongi ju põhiseaduslik õigus ja kohustus iga viie sekundi järel oma soove ja arvamusi muuta (kuidas muidu see maailm huvitav ja põnev püsiks.. ah?). Aga siiski-siiski suutsin ma oma peanupukeses mingeid võimalikke korrelatsioone erinevate nähtustega tuvastada.

Kui ma blogima hakkasin, siis oli mängus kaks suuremat tegurit. Esiteks oli koduõppe teema sel hetkel minu jaoks midagi väga müstilist, põnevat ja aktuaalset. Ma olin ise enne lõpliku otsuse tegemist (ja ka pärast selle otsuse tegemist) paaniliselt netist informatsiooni otsinud, et aru saada, kuidas see värk ikka käib ja kas minu lapsed jäävad ikka normaalseteks ja kas meie pereelu jääb ikka normaalseks ja kas lapsed ikka arenevad ka ja mis-värk-sellega-üldse-on. Välismaa keeles sai igasugu asju lugeda, aga väga tundsin puudust kohaliku kontekstiga informatsioonist. Suureks abiks olid Merje ja Anneli blogid ja artiklid, kust julgust sai, kuid nemad olid oma jutte kirjutanud juba kogenud tegijatena, ehk siis sellist alguse-hirmu ja sisseelamise poolt nende juttudest kätte ei saanud. No ja kuna ma olen tegelikult edev inimene ja tükk aega mõtlenud, et kui oleks midagi asjalikku öelda, siis prooviks ka blogi teha... siis oligi selge, et nüüd tuleb asi ära teha. Ja kuna teema oli enda jaoks uudne ning igasuguseid "avastusi" tuli väga palju ja väga tihedalt, siis oli ka millest kirjutada.

Teine aspekt blogipidamisel oli selline, mida vist ei oleks ilus kõva häälega välja öelda... aga no ma siis ütlen. Nimelt oli see tegevus, mille taha ma sain peituda igapäevaeluliste kohustuste eest (lugege: põnni eest hoolitsemise eest). Ehk siis kui päevad koosnesid imikuga tegelemisest ja "oma vaba aega" praktiliselt polnud, siis oli nii hea vabandus ennast ekraani taha kleepida ja öelda, et "ma tegelen blogiga, ma hetkel ei saa".

Nojah - enamasti tegelikult küll toimus sel perioodil postitamine hilistel tundidel, kui põnn juba magas. Aga siiski oli tegu põnniga seotud maailma "vahetamisest". Põnniga tegeleda on väga lahe ja tore ning emotsionaalselt pakub beebi tohutult. Aga vot mis jääb ilma stimulatsioonist on see aju mõtlev ja analüüsiv osa. Ja mina tundsin sellest puudust. Nii siis oligi võimalus mingilgi määral intellektuaalseid omadusi rakendada midagi väga vajalikku minu jaoks sel hetkel (siin muidugi jääb lahtiseks teema, kui intellektuaalne on blogipostituste kirjutamine, aga igal juhul on ta skaalal mähkmete vahetamisest ja imetamisest intellektuaalselt nõudlikumate teemade poole).

Nii et jah... teema uudsus enda jaoks ning vajadus "koduperenaise" maailmale lisada midagi intellektuaalset stimuleerivamat olid minu jaoks selgelt vedavad stiimulid. Lisaks oli siin ka missioonitunne koduõpet kui (minu arvates) normaalsete inimeste (minu arvates) normaalset valikut pisut laiemalt tutvustada.

Nüüd aga...

kõigepealt oli see nädal, kus mees oli põnniga koos ära Austrias. Mul oleks olnud tohutult võimalusi istuda ja kirjutada (pärast neid esimesi päevi mil ma lihtsalt magasin ja magasin ja magasin). Aga nüüd oli olukord nii, et ma sain üle pika-pika aja lihtsalt logeleda... ja kui muidu oli blogipidamine mingil määral puhkus päevastest kohustustest, siis nüüd oleks blogimine olnud mitte puhkus vaid puhkuse katkestamine... ja nii see asi minust puutumata jäi.

Nüüd on mees ja põnn tagasi ja elu käib edasi. Aga otsest vajadust ikka kirjutamiseks pole olnud. Ja see on väga hästi seostatav minu algsete kirjutamisvajaduste põhjustega.

Koduõppe uudsus ja müstilisus on minu jaoks suuresti kadunud. Ma ei väida, et ma oleksin mingisugune guru... ohei... meil on avastamist veel palju ja palju. Ja ma pole ka mingil juhul kuidagi pettunud koduõppes... ohei, ma olen järjest enam veendunud, et see on suurepärane asi kogu meie perele ning lastele. Asi on lihtsalt selles, et meil on tekkinud oma rütm ja oma süsteem ning hetkel oleme me selle juurde enam-vähem pidama jäänud. Jah, vaiksed mugandused toimuvad, sest tegu on siiski individuaalse asjaga, kuid süsteem kui selline hetkel funktsioneerib ja seega pole ka midagi uut ja põnevat kirjutada.

Ära on kadunud ka vajadus intellektuaalse lisastimulatsiooni järele. Seda siis seoses ülikooliõpingute jätkamisega. Sügissemestril sai aineid võetud üsna tagasihoidlikult ja eksamid kenasti ära tehtud. Kevadeks plaani tehes võtsin endale topeltkoormuse, sest mul on ju tehtud kahe sügissemestri ained ja mitte ühtegi kevadsemestri ainet. Nii et nüüd siis on plaanis sisuliselt kahe aasta kevade ained korraga ning lisaks ei suutnud näppe eemal hoida ühest esmakordselt loetavast IT magistrite loengust, mis mulle suurepäraselt istub. Nii et jah... kui sügisel oli kokku 7 ainet, siis nüüd olen plaanis teha 15. Ja see pakub piisavalt intellektuaalset stimulatsiooni - isegi et enam kui piisavat, nii et aju vahepeal lausa huugab.

Pikk jutt, millega tegelikult ei olegi muud asjalikku öelda kui lihtsalt välja vabandada, et nüüd ilmselt hakkab igasuguseid tekste tulema harvemalt. Aga see-eest ma katsun ikka vahepeal midagi asjalikku ka öelda. Tegelikult isegi paar mõtet on, millest tahaks kirjutada... aga see peab ootama kuni aju huugamisest puhkust saab...

laupäev, 2. veebruar 2013

Be careful what you wish for...

.. because you may get it...

Taaskord tuleb tunnistada, et see kuldlause kehtib. Eilse postituse lõpetasin õhkamisega, et loodetavasti ma kunagi ikka saan omale selle magamise-lugemise-koristamise nädala. Noh.. jah...

Päev oli kõik kena ja tore, asjad pakitud ja ootasime, et sõber Tallinnast teele saaks asuda. Tegu oli ju reede õhtuga ning loomulikult olid kõik Tallinn-Tartu bussid pilgeni täis. Ma ei teagi, mitmenda peale ta lõpuks mahtus, aga ei olnud see ei esimene ega teine, kuhu ta ajaliselt jõudnud oleks.

Kõik oli kena selle ajani, kui tuli reaalselt meil hakata kodust välja minema... siis hakkas minul paha. Korraks isegi mõtlesime, et jään ikkagi koju... siis vaatasin poja kurba nägu seda uudist kuuldes ja otsustasin, et võtan ennast ikka kokku. Tõmbasin ennast rohtusid täis, pakkisime asjad autosse ning asusime Tartu poole teele. Seal korjasime bussijaamast sõbra peale, siis sõitsime teise sõbra poole ja korjasime tema peale, seejärel mehe ema juurde ja korjasime tema peale. Iga kord natukene pakkisime ka asju ja sättisime bussis elamist mugavamaks.

Sageli on mul nii, et kui paha on olla, siis toredate inimeste seltskonnas juttu ajades läheb paremaks. Ja need, keda me peale korjasime, olid väga toredad inimesed... sellised, kellega läheks iga kell luurele. Aga hoolimata mõnusast lobisemisest ei hakanud mul paremaks minema. Hoopis vastupidi... järjest hullemaks. Mehel olid mõned asjad maha jäänud ja sõitsime uuesti meie poolt läbi... ja siis uuesti kodu poole sõites sain ma aru, et pole mõtet kangelast mängida ja läbi halva olemise head nägu teha.

Mina pole küll alpinist, aga ma saan täiesti aru nende põhimõttest, et väga oluline on mõista, millal tuleb tagasi keerata. Olgu tipuni kas 100 või 10 meetrit - kui on vaja tagasi keerata, siis on vaja tagasi keerata, et mitte korraldada jama endale ning oma meeskonnale (kes muidu peab sind alla tirima).

Nii tuligi tunnistada, et mul on ikka nii halb olla, et pole mõtet reisi kaasa teha. Sõit oleks kestnud vähemalt 24 tundi... selle käigus oleks olemine saanud minna ainult hullemaks. Ja minna Austriasse haige olema... see pole ka just eriliselt lahe väljavaade. Seega siis astusingi kodus bussist välja. Poeg otsustas ka siis koju jääda. Tema asjad olid eraldi kotis, need võtsime ka välja. Minu asjad olid mehe ja põnni asjadega suures kohvris... need siis käivad minu eest Austrias ära, ei olnud mõtet selle paari riidejupi pärast kohvrit hakata laiali lammutama.

Väga imelik oli koju jääda ausaltöeldes. Esimene tund aega oli tunne, et midagi on väga valesti... lisaks siis halbolemise tundele. Nüüd on öö möödas ja tuleb tunnistada, et väga õige otsus oli. Mul on praegu veel halvem olla kui õhtul ja ma ei kujuta ette, milline see olek oleks olnud öö läbi bussis sõitnuna.

Nii et jah... sain mida soovisin... see, et ma vahepeal jõudsin ümber mõelda ja tegelikult oleks väga tahtnud minna... noh, selle kohta on see teine ütlus naervast jumalast ja inimeste plaanidest. Aga eks ma siis katsun praegusest seisust parimat võtta. Korralikult välja puhata ja ehk tervekski saada... lugeda... kahjuks küll jäid kõige huvitavamad plaanis olnud raamatud kohvrisse, aga see pole probleem... lugemist ootavaid raamatuid on kodus riiulid täis. Ja kui juba tervem, siis saab mõelda kodu peale ning ehk jõuame ka lastega midagi lahedat koos teha.

reede, 1. veebruar 2013

Tasa ja targu... oleks ainult...

Tänane päev on olnud tõeline muutuste tormimöll. Hommik algas sellise teadmisega, et mees sõidab oma sõbra ja töökaaslastega Austriasse suusatama ning võtab põnni ja oma ema lapsehoidjana kaasa.

Algne plaan oli küll olnud selline, et põnni ja ämma asemel oleksin pidanud mina seal olema. Ja vahepealne plaan oli selline, et reisile lähen mina ka (koos siis põnni ja ämmaga). Need olid siis mõne päeva tagused plaanid. Põnn tuli mängu seetõttu, et minu isa, kes muidu oleks põnni hoidma jäänud koju, jäi ka kenasti haigeks. Nagu me tegelikult siin vahepeal kõik olime - korralik 39+ palavik ning kole kurguvalu ja köha.

Minu mittemineku plaan tulenes asjaolust, et mul veel ikka haiguse järelnähud ning tegelikult viimasel paaril päeval vaikselt hullemaks taas hakkas minema. Eks siin haigete laste kõrvalt ise ju ei saanud eriti tervenemisega tegeleda. Ja nii ma pean tunnistama, et kui mul oli kaalukausil nädal Austrias suusatamist (koos unetute öödega tänu põnnile) või võimalus vedeleda nädal aega lihtsalt kodus, magades, lugedes ja koristades... siis ma täielikult kaldusin jah ütlema koristamisele... no tegelikult küll peamiselt magamisele... ja lugemisele... aga samas tuleb tunnistada, et väljavaade võimaluseks teha kodus üks korralik suurkoristus, nii et saab vahepeal asju tõsta hunnikutesse ja sorteerimisele, nii et ei tule ühed pisikesed abikäed omapoolset sorteerimist tegema... see mõte tundus väga ahvatlev.

Nii et jah... selliseks piduriks olin järsku muutunud, et eelistasin kodus vedelemist Austrias suusatamisele... mis tuli mulle endalegi üllatusena....

Aga niipalju siis plaanidest. Lõppseis on hetkel selline, et plaanikohaselt läheb Austriasse mees, põnn ja ämm ning mehe üks sõber. Minemata jäävad mehe kaks töökaaslast, kes jäid haigeks. Ning kuna nii kiirelt asendusliikmeid lihtne just leida ei ole, siis lähen ikkagi ka mina ning lisaks haarame poja ka kaasa. Tütar oleks ka mahtunud, aga ta on ikka veel haigusest nõrk ning ei soovi tulla. Ning teadmata on see, kas suudab ree peale hüpata veel üks meie sõber, kes praegu otsib omale Tallinnasse koertele hoidjat ning tegelikult peaks otsapidi Tallinn-Tartu bussis olema. Ma ei hakka kõikide nende päeva jooksul läbi käinud variantidele mõtlemagi. Üks lemmikvariant oli plaan haarata kaasa üks poja sõber, aga tema oli ka just äsja haigeks jäänud ja 38+ palavikus.

Ühesõnaga tegelikult on terve see nädal olnud logistika ja planeerimise ja plaanide muutumise karusell, mis sai alguse sellest, kui vanaisa haigeks jäi... sellest päevast peale pole vist ühtegi päeva olnud, kus plaanid muutunud pole või muutused õhus pole olnud. Ja tegelikult mulle meeldib, kui asjad on rahulikud ja selged :)

Tegelikult ma pean tunnistama, et kui ma üksi reisin, siis pole mul ootamatuste vastu mitte kui midagi. Aga vot lastega reisides tahan ma rohkem planeerimise ja läbimõtlemise aega. Samas tuleb endale õlale patsutada, et ootamatult lihtsalt läks täna see ümberplaneerimisega seonduvate logilistiliste ja pakendamisalaste manöövrite tegemine. Eks ole neid laste asju juba piisavalt pakitud / aidatud pakkida, et mingi rutiin on selles osas tekkinud. See on muidugi positiivne.

Ahjaa... pojal pole veel suuski (tuleb rentida) ning kui mehe sõber jõuab ree peale, siis tuleb tallegi varustus hankida... ja tegelikult oli plaanis juba tunni aja eest teele asuda... noh, hea kui kuue paiku minema saame tegelikkuses.

Ehh... loodetavasti saan kunagi ka oma magamise-lugemise-koristamise nädala... aga tegelikult tuleb tunnistada, et suusatada on muidugi lahedam kui koristada...

kolmapäev, 23. jaanuar 2013

Hingetõmbepäev

Nädalavahetus oli oma eksamite ja haigustega suht hullumeelne. Viimaseks eksamiks õppides oli pea juba nii paks, et ei suutnud uut infot vastu võtta. Ja sellest oli kahju, sest tegu oli väga laheda ainega. Üldse pean ma tunnistama, et sain selle eksamiperioodiga aru, kuiväga psühholoogia eriala ja õppimine üldse mulle ikka istuvad. Suurim äratundmine tabas mind paar päeva enne Rootsisõitu öösel kella nelja ajal. Järgmisel päeval oli eksam ja ma tean suurepäraselt, kui oluline on eksami edukaks sooritamiseks korralikult väljapuhanud aju. Aga mina istusin ikka ja lugesin sügaval öösel ühte ingliskeelset antud teema õpikut. Ja ma ei lugenud seda selleks, et eksamil edukam olla - ma olin muu materjali juba läbi töötanud ja teadsin suurepäraselt, et need mõned faktid, mis mulle sealt raamatust lisaks meelde jäävad, ei ole eksamil sugugi nii määravad kui magamatusest uimane aju. Ma ei suutnud lugemist lõpetada selletõttu, et see raamat oli nii paganama põnev. Kusjuures siinkohal pean ma tunnistama, et seda ainet õppima asudes ajas see mul aju nii krussi, et mulle tundus, et see teema mulle küll kuidagi kohe ei istu.... jumal tänatud, et naisterahvana on mul põhiseaduslik kohustus vähemalt viis korda minutis oma arvamust muuta :)

Öösel vastu tänast saatsin lõpuks teele ka oma viimase kodutöö, mis oli tegelikult tähtaja ületanud, aga õppejõud aktsepteeris minu selgitused ja pikendas tähtaega - on hea, kui vastas on inimlikud inimesed... kuigi sellest sain ma juba eelmine kord ülikoolis käies aru, et kui inimestega suhelda inimese moodi, siis nad ongi inimlikud... nii mõnigi kord sai "ära räägitud" õppejõud, kes teiste tudengitega vägagi suurt jäikust üles olid näidanud - no näiteks võib tuua ühe aine, kus mina läksin rääkima viimasel seminaril, et mul on kõik semestri tööd tegemata ja kas ma võin need enne eksamit ära esitada... mul lubati... sellest teada saades oli väga nördinud üks noormees, kelle üks töö oli tagasi lükatud, sest ta hilines selle esitamisega kaks tundi... nii et jah.... inimestega suhtlemine on ka kunst :)

Nii et sügissemester nüüd õnnelikult selja taga ning kevadsemestriks ained paigas. Siinkohal ma edasi mõelda ei taha, sest kevadesse sai kaks korda rohkem aineid kui sügisel oli - mul nimelt ju läbitud kaks sügissemestrit aga ei ühtegi kevadet, sest vahele tuli poolteist aastat akadeemilist. Ja kuna tahaks lõpetada järgmisel kevadel, siis tuleb nüüd kahe aasta ained sisuliselt korraga ära teha.

Seda arvestades kasutan praegust hetke täiega puhkamiseks. Täna on siis meil kõigil üks lebopäev. Lapsed tegid ka eile osaliselt kahe päeva asjad ette ära, nii et täna jäi neil teha ainult üks väike asi ja nüüd saavad ka nemad nautida lebopäeva, kus ei ole vaja kuhugi minna ega midagi erilist teha (näiteks kodu koristada - mis tegelt vajab hullult koristamist, sest ma pole sellega tegelemiseni jõudnud... aga naudin oma tänast puhkepäeva - küll mustemas kodus kui mulle meeldiks - ja hakkan järgmistel päevadel jälle asjalikuks).

Aga mida meie kontekstis tähendab, et lapsed "tegid ette ära". Sai nendega eile just arutatud, et kuna meil on välja kujunenud üsna toimiv süsteem (khani akadeemiast iga päev "review" varem tehtud matemaatika asjadele + üks uus matemaatika teema + üks uus programmeerimise vidoe koos koodi näppimisega, lisaks hispaaniakeelne multikas + endavalitud sõnade otsimine juurde + iseseisev uurimustöö kokkuvõtva teksti ja pildiga), siis selle alusel on tegelikult ka teada, mis on iga päeva ootused. Ja kui nad tahavad, siis võivad teha mitme päeva jagu "ootusi" mõnel päeval ära, siis saavad järgmistel (juba "tehtud") päevadel vabamalt võtta. Siin tegime kindla reegli, et asjad tuleb ette ära teha - seda varianti ei kasuta, et "ma täna ei viitsi teha, ma teen homme järele". Ja kokkulepe hakkas kohe tomima, eile tegid lapsed kahe päeva jagu asju ära ja on täna oma usinuse vilju rõõmuga nautinud.

Homma jälle asjalikumaks... aga täna puhkame...

kolmapäev, 16. jaanuar 2013

Mr. Murphy külaskäik

Tuleb tunnistada, et härra Murphy pole meid juba pikka aega külastanud... või ei ole ma osanud teda märgata. Kuidagi mõnusalt on asjad kulgenud ühesõnaga. Aga noh... ju ta siis hakkas häbenema, et nii kaua nägu näidanud ei ole...

Või mida muud saab öelda, kui just sel nädalal, kui mul on neli eksamit tulemas ja õppimiseks korralik plaan tehtud, otsustab põnn haigeks jääda. Ja mitte niisama, vaid ikka palaviku ja nohuga - nii et uned on häiritud ja päevad on virilad. Selge see, et sellist põnni ei saada vanaema juurde hoidmisse ega lastega mängima, vaid et ta klammerdub minu külge. Ja kuna tema just psühholoogilise teadusliku materjali vastu veel eriti huvi ei tunne, siis ei ole ka väga võimalik temaga koos õppetööd teha.

Nii ma siis olengi nüüd päevad otsa ühte väikest jorri lohutanud ning öösiti üritanud jupikaupa õppida. Kui põnn taaskord ärkab, siis toob mees ta minu juurde - natuke istume ja joristame ning siis läheme magama tagasi. Magama jääb ta õnneks küll suht hästi. Nojah väljaarvatud täna, kui ta ei tahtnud üldse magama jääda ei lõunal ega nüüd õhtul - lõunal ta see-eest magas üle pika aja ühe põhjalikuma une, loodetavasti siis tuleb ka ööuni parem kui eelmistel öödel).  Tundub, et hakkab otsast terveks saama. Täna ei olnud ka palavikku eriti tunda.

Tuleb tunnistada, et vanadus annab ikka tunda. Nooruses võisin vabalt mitu ööpäeva järjest tööd teha ja polnud hullu midagi. Praegu ma tegelt lähen kuskil pärast kahte juba magama ära - nii et öö läbi õppimisest pole juttugi... Ok, siis tuleb veel ülejäänud öö põnniga tegelemise hakitud uni, aga siiski... See totaalne kurnatus, mis mind täna valdas, oli ikka sutsu üllatuseks. Samas vist katsub see viirus ka mind oma haarade vahele saada. Poja ka juba sai... vähemalt osaliselt...

Eks vaatab, kas suudame härra Murphy nüüd teele saata ja kas õnnestub lapsed terveks saada ning ehk ikkagi ka eksamiteks piisaval määral valmistuda.

Pöidlad pihku igatahes...

pühapäev, 13. jaanuar 2013

Tagasi suusareisilt

Eetris olnud vaikus tähendas seda, et meie tegelesime perekondlikult värskes õhus sportimisega. Käisime nimelt kogu perega Rootsis suusareisil. See aasta siis Are suusakeskuses (tegelt siis peaks selle "A" kohal olema rootslaste väike ringike, aga ma seda tähte ei hakka arvutisügavustest otsima), mis on ka Rootsi kõige suurem suusakeskus. Väga lahe oli. Nõlvasid oli palju ja loodus oli ime-ime-imeline. Ma pean tunnistama, et sealsed vaated olid tõesti hämmastavad, nii et üsna sageli kuulsid lapsed minult korraldust, et "nüüd teeme ilusa vaate nautimise peatuse" :) Ja ilma saime seal ka igasugust - sinna saabumisel sadas jäist vihma ja olid kerged plusskraadid, viimasel päeval mäel olles lubati tundide kaupa imetleda päikesesammast ringhaloga ning ärasõidupäeval oli -24 kraadi.

Eelmine aasta oli tütar see põhiline mägedest allakihutaja ja poeg võttis natuke ettevaatlikumalt. See aasta aga oli juba poeg see, kes väga võimsalt sõitis ning tütar võttis see aasta rahulikumalt. Seda enam, et korra offroadi sõitma hakates (jaaa... ta juba eelmine aasta armastas raja kõrvalt väikseid lisatiire metsa sisse teha - küll ikka sealt, kust oli kellegi jägi juba näha) sattus ta alasse, kus all oli pehme lumi ja peal kõva koorik... ja kui siis suusk sinna kooriku alla lipsas tuli väga äkiline peatus. Ma läksin talle pahaaimamatult appi ja minu suusk tegi sama triki. Nii me siis koos seal käntsas olime. Mul oli küll juba hoog maha võetud, nii et polnud eriti hullu. Tütar oli aga selle lennu teinud täishoo pealt, nii et sai üsna korraliku lopsu. Kiivrid olid meil muidugi peas, nii et midagi liiga hullu ei juhtunud ja pärast üsna pikka kosumisepausi sõitis ta ikka omal jalal alla ära. Sealt siis viisime ta koju ära ja järgmised päevad ta otsustas pigem vaikselt toas taastuda.

Poeg aga pani see aasta selliseid kiiruseid peale, et mul oli ühel korral tegemist talle järele jõudmisega. Siinkohal vist tuleb ära mainida, et kui me mehega Austrias sõidame, siis üldjuhul oleme meie need, kes teistest inimestest mööda kihutavad (ettevaatlikult, et mitte ohuolukordi tekitada). Nii et see, et poeg juba meie tempot arendab, oli suht ehmatus. Ok, see hetk oli mul tegelt jalg juba päev otsa sõitmisest suht löts ja põlved kergelt valutasid - aga no tema oli minuga sama kaua ju sõitnud. Kas siis tõesti vanadus hakkab juba niimoodi tunda andma :) Eks ma natuke palusin tal järgmine päev rahulikumalt võtta, sest ega tehnika tal veel hästi selliseid kiiruseid pikalt välja ei kannata. Aga tore ikkagi, et tal naudingut pakub see asi. Korra käis tema ka korraliku käntsu ära. Üks jupp nõlva oli jäine ja seal kõrval kohe pehme lumi. Suusk jäi pehmesse kinni ja nii ta seal tegi kolmekordse kukerpalli jäisel nõlval. Ma ehmatasin üsna ära, aga tema ütles rahulikult et pole hullu ja tuli ilusti üles. No kiivrid on ikka ühed väga tänuväärsed asjad mäe peal.

Nii et jah... spordinädal on nüüd tehtud... hakkame siis vaikselt uuesti kodusesse ellu sisse elama.

Kahjuks jäi selle reisi tõttu osalemata koduõppe talvepäevadel, kus nimekirjade järgi oli väga palju osalejaid. Sellest mitteosalemisest on tõsiselt kahju, sest juba eelinfost tundus, et tegemist tuleb väga ägeda üritusega. Kahjuks sai reisiaeg paika ja majad bronnitud juba suvel, siis veel koduõppe talvepäeva aega paigas ei olnud. Eks tuleb välja nuputada, et kuidas järgmistel aastatel teha, et ikka koduõppe talvepäevadele ka jõuda. Seda enam, kui nad jätkuvalt nii lahedad tulevad (nagu nad loodetavasti tulevad).

Aga et kui keegi seal talvepäevadel käis, siis igasugused kommenteerid oleks äärmiselt teretulnud.

kolmapäev, 2. jaanuar 2013

Poolteist aastat koduõpet

Viimane aasta on olnud võrratu. Ja kaks alustala selle jaoks on olnud minu pere (eriti mees) ning koduõpe.

Misiganes nurga alt ma eelmise aasta peale mõtlen, siis tuleb tunnistada - see oli üks parimaid aastaid kogu mu elus.

Ma magasin hommikuti nii kaua kui ma tahtsin (ok, kuskil poole kümne ajal põnn ikka ajas üles - aga see on täiesti talutav juba).

Lapsed olid hommikuti rõõmsad ja hakkajad. Erinevalt nendest mustade silmaalustega ringiõõtsuvatest tuimadest zombidest, kes nad kooliajal hommikuti olid.

Kogu pere on olnud suuresti hea tervise juures. Erinevalt taas varasematest aastatest, kus nii minul kui lastel on tavaliselt ikka üks viirushaigus teist taga ajanud kogu pimeda perioodi.

Stress on muutunud pidevast pereliikmest harvaks külaliseks. Kuna nii mina kui lapsed oleme väljapuhanud, ei pea kiirustama kuhugi kellaaja peale ning ei oma üldjuhul mingeid tähtajalisi kohustusi, siis ei olegi nagu millegi peale enam stressata.

Meil on aega... aega tegeleda lahedate asjadega ja sel hetkel kui see meile meeldib. Ja lisaks sellele on meil aega omavahel suhtlemiseks... ja ka aega eraldiolemiseks. Minu ajast suur amps läheb küll muidugi põnniga tegelemisele... aga see-eest on suurematel lastel aega. Arvutage ise... kui nad magavad umbes 10 tundi päevas ja õppimisele kulub tund-poolteist, siis ikkagi on neil iga päev üle 12 tunni vaba aega endale meelepäraste tegevuste tegemiseks... pole paha, eksole...

Ja üks suur ja tore märksõna 2012 aasta kohta... reisimine, reisimine ja veelkord reisimine. Kus siis käidud sai:
* Kogu perega Rootsis suusareisil.
* Mehe, põnni ja vanaisaga Austrias suusareisil. Põnn oli kaasas, sest oli ilma meieta kojujäämiseks veel liiga pisike. Suuremad lapsed olid komandeeringus oma lemmiktädi juures.
* Mees aitas koos sõbraga ühte purjekat Saksamaale viia. Lõppsiht oli sellel purjekal muidugi veel kaugemal - teisel pool suurt lompi ja eks pakuti neilegi võimalust edasigi kaasa sõita, aga õnneks ta ikka ilma minuta seda ette võtma ei hakanud. Mina see-eest sõitsin autoga neile Saksamaale järele ja noppisin sealt peale.
* Mehe ja lastega purjereis Tallinnast Kihnule ja Kihnuga tutvumine. Eriti uhke oli muidugi kuuvalgusel rikkis mootoriga vastutuult sadamasse sisenemine...
* Mees osales Muhu Väina purjeregatil. Käisime teda Pärnus teele saatmas ning Haapsalus kogu perega tere ütlemas. Vanaisa viis sealt lapsed Tallinnasse (taas lemmiktädi juurde) ja mina sain kah paar regati etappi kaasa teha. (Siinkohal tulebki mul meelde, et kevadel sai ju kaptenieksam ära tehtud, aga paberid on siiani välja võtmata... no eks tuleb uurida, kas saab veel või tuleb uuesti eksami jaoks mälu värskendama hakata).
* Mehe ja lastega purjereis Gotlandile, Visby keskaja festivalile. Sellest reisist tahaks küll esimese poole ära unustada, aga eks niimoodi targemaks saadaksegi. Kuidas ma muidu teaks, et kui ikka miski sees ei seisa, siis on kõige parem süüa mahlaseid puuvilju... niimoodi on vähemalt oksendamise ajal hea maitse suus :)
* Mina lastega Türgis päikesereisil.
* Mehe ja lastega ja mehe emaga uue bussiga Hispaaniasse vanaisale külla. (Nojah, enne seda käis mees supsti Saksamaal seda bussi toomas ka muidugi...)

Ma ei anna pead, et midagi ära unustasin... aga jah.. mingi hetk oli õhus ka lapsed Saksamaale kaasa võtta kui mehele sinna järele läksin ja lapsed avaldasid arvamust, et ega nad väga tegelt ei taha kaks ööpäeva (edasi-tagasi arvestuses) sõita, selleks, et paar tundi kusagil meelt lahutada. Ja kui ma alguses olin üllatunud, et lapsed välismaale ei taha, siis jah, nende graafikuid vaadates on arusaadav, et kodus olemisel on ka täitsa omaette väärtus juba... Siia otsa siis mitmed teatriskäigud, kinoskäigud, pojal Ahhaa öölaagrid, sugulastel külaskäimised, omad trennid-ringid, Ahhaad-Aurad-batuudikeskused jms, sõpradega koos mängimine jne jne.

Ja uus aasta tundub üsna samasugune olevat... kindel on juba suusareis Rootsi, kuhu mõne päeva pärast teele asume... õhus on teema mehega suusareisist Austriasse (hetkel veel päris kindel pole), siis on juba plaanis üks Iisraeli reis, plaan taas Soome kulda kaevama minna, loomulikult suvel võimalusel ikka varvas purjeka peale tõsta jne jne jne....

Eks me reisiks kindlasti siis ka kui lapsed koolis käiks. Õigem oleks öelda, et reisisimegi. Aga praegu on koduõpe andnud selles osas ikkagi palju suurema vabaduse.

Ja tegelikult ongi koduõppe juures üks väga-väga-väga suur märksõna vabadus. Vabadus kellaaegadest. Vabadus tähtaegadest. Vabadus füüsilisest asukohast. Vabadus elu sättimisest koolivaheaegade järgi. Vabadus kogu kooliga kaasnevast stressist. Loomulikult käib vabadusega kaasas vastutus, aga seda vastutust on võimalik sättida oma perele sobivasse vormi. Nii et see sobib kokku pere igapäevarütmidega ning erinevate ajaperioodidega.

Nii et jah... me magame... ja reisime... ja suhtleme... ja mängime... ja sinna vahele ka õpime ja areneme (ja siin ma võin vabalt kasutada "me" vormi, sest ka mina õpin ja arenen... esiteks koos lastega ja teiseks ka ülikoolis oma aineid õppides).

Mida on meile õpetanud poolteist aastat koduõpet? Peamiselt justnimelt oskust seda vabadust nautida. Koduõppe alguses oli hirm vastutuse ees nii suur, et ei osanud veel vabadust täiel rinnal nautida. Samm-sammult oleme lastega selgeks saanud, et nad tõesti arenevad... ka siis, kui me ei tee kodus õpikute ja töövihikutega "koolitunde" vaid läheneme õppimisele teistmoodi. Ma olen vahepeal muretsedes neid riiklike tasemetööde abil testinud ning koolide ja riiklike õppekavade alusel nende taset võrrelnud ja saanud kinnitust, et asjad on hästi... tegelt lausa suurepärased.... nii et mure ja hirm on asendunud julguse ja usaldusega.

Meie elu on kaardinaalselt teine kui varasemal ajal... ja see "teine" on midagi suurepärast. Tegelikult ma  natuke lausa kadestan oma lapsi, et neil nii mõnus elu on (hea ema.. eksole... :) ... aga samas on ka enda elu nii mõnus, et väga palju aega kadestamiseks ei jää :)

Tänu koduõppele oleme me välja astunud tavalisest kella poolt dikteeritud igapäevaelust. Me voogame muu eluga nagu mingis paralleeluniversumis. Ja ma pean ütlema, et olles korra juba siinset elu nautinud, siis kuidagi ei taha tagasi kiirustamist, kohustusi ja pinget täis "tavaellu" tagasi pöörduda. Nii et kui ma nüüd suudan veel välja mõelda, kuidas oma töist tegemist selle paraalleeluniversumi mõõtmetesse mahutada, siis oleks elu täielik maasikas.... ja tegelikult tundub, et olen ka selle väljamõtlemisele väga lähedal... aga eks seda näitab aeg, kas need praegused mõtted ka õnnestuvad ja vilja kannavad.