Riiul ise näeb välja selline (et kui ei meeldi, siis kaugemale lugema ei pea :) Andke (aju)blondiinile andeks ehitustehniliselt kasutute nurkade alt pildistamine.. ma andsin endast parima, et midagi asjalikku ka pildile jääks (noh, nagu Pratchetti Kettamaailma raamatud ja muu oluline värk.. eksole..)
Ehitusetappide kirjeldus (ajublondiini silme läbi) on piltide all.
Ja kui keegi soovib disaini ja tehnilise lahenduse pealt autoritasusid maksta, siis küsige minult mu isa pangakonto number...
Aga riiuli põhimõte on lihtne. Kõigepealt teed valmis "redeli" (riiuli kõrguses kaks latti ühendad omavahel pulkadega). Seejärel kinnitad "redelid" seina külge ja paned riiulilauad külge (redelipulkade peale toetuma). Otsaseintele tulevad iluliistud nii ilu jaoks aga eelkõige raamatute väljakukkumist takistama.
Aa.. ja loomulikult Pratchett... hmm.. üks vale raamat on ka vahele pugenud, kae salakavalat...
Lisanipp riiuli püstihoidmiseks (kui on maast laeni riiul) on see, et teha tugipostid nii täpsed kui võimalik, et nad tihkelt vastu lage suruks.
PS. Lisaküsimus raamatufriikidele. Pildil on 9 erinevat raamatuseeriat (no sellist, kust ikka mitu raamatut ühest seeriast paistab) ja Kettamaailm ei ole üks neist, olgugi et mõni Pratchett loomulikult ikka paistab :).
Mitu seeriat teie leiate/ära tunnete...
Sellega tuleb mul meelde, et vanasse riiulisse olin Kettamaailma ajalisse järjestusse pannud, aga siin on täiesti läbisegi... ja see isegi ei sega mind... kas ma tõesti hakkan oma süstematiseerimissõltuvusest üle saama.. lahe!
Ehh.. tegelt häirib küll.. nii et pärast seda kirjatükki (ja pärast põnni ärkamist) lähen ja paigutan nad ikka ilusti ümber.
Muideks, kas keegi teab, kust saada Kettamaailma kolmandat raamatut "Võluv Võrdsus". See on meil puudu. Raamatukogus muidugi oli olemas, nii et loetud on, aga puudu on ikkagi :)
Vahele see pisike märkus, et "redelite" asukohad seinas on määratud loomulikult kipsplaadi all asuvate tugilattidega. Aga see ilmselt asjalikku inimest ei üllata.
PS. Sellel pildil on kaks hämmastavat asja (ja lendav siga ei ole üks neist - see muideks on saadud sõbranna pulmas aktiivse osavõtu eest.. hmm... polegi varem selle peale mõelnud, et seda ka mitmepidise vihjena võtta võib...). Need kaks hämmastavat asja on: vaba ruum riiulis ja täielik Pratchetti puudumine.... uskumatu...
Ehh.. oleks pidanud ikka mõned sentimeetrid kõrgemalt ka pildile jätma, siis oleks Pratchett nagu kord ja kohus taas pildil olnud.
Ja ongi piltide poolelt kõik. Mis siis veel oluline on... ahjaa.. numbrid... mulle selle koha peal tuleb meelde üks Rolls Royce reklaam, mis käis umbes nii:
mootori võimsus - piisavalt,
nullist sajani kiirendamise aeg - lühike,
hind - kui Sul on vajalik küsida, siis Sa seda endale lubada ei saa...
Aga ok.. riiuli numbritest. Eks siin kõige olulisemad on muidugi valitud koha ja poes leiduva materjali mõõdud, aga mingid numbrid ma siis ikka ära toon.
Redelipostide ja pulkade serva pikkus ja laius (see on ruut): ca 4,5 cm
Riiulilauad: üks laud ca 9,5cm, kaks kõrvuti koos vahega (ehk siis riiuli sügavus) ca 20 cm (sinna siis juurde tegelikult veel redeli tugipostide laius).
Kahe redeli kaugus teineteisest: sõltub seina taga olevast kinnituskohtadest. Meil ca 80 ja 60 cm, sõltuvalt kohast.
Riiuli kõrgus. Vot see on üks olulisemaid küsimusi, millele enne tegemist mõelda. Me juba ammu saime mehega aru, et raamatute sorteerimiseks ja süstematiseerimiseks on ainult üks mõistlik aspekt - nende kõrgus. Meie tegime erinevate kõrgustega riiulid. Kõige alumised on suured, mis mahutavad ära ka kontorikaustu (nagu näha) ja suuri raamatuid. Lisaks on mitut erinevat väiksemat suurust riiuleid ja kõige kõrgem sai üldse veel väiksem (mis oli tegelt suur viga, sest siis oli üsna keeruline lae ja riiuli vahelt riiulisse kruve sisse keerata).
Nüüd üle mõõtes võin tõdeda, et meil on riiulite kõrgusteks 34, 30, 27, 26, 22 ja 21 cm. Nii enam-vähem. Ja igasse riiulisse on sobivaid raamatuid. Eks me enne otsustamist käisimegi kodus ringi ja mõõtsime riiulisse plaanitavaid raamatuid üle, et mis vahemikke üldse on mõtet plaanida. (Ja kogu hoolikast eeltööst hoolimata on üks raamat ikka pool sentimeetrit suurem kui kõige kõrgem riiul - Murphy töötab :)
Nuvot... ahjaa.. üks kaval nipp veel laiskadele ehitajatele. Värvitud on ainult need küljed riiulist, mis näha on. Vastu seina või vastu põrandat või vastu üksteist olevad küljed on laisa inimese kombel värvimata jäetud, sest pole ju pointi. Aga tükid on ikka mõtet enne ära värvida kui puslet seina külge kokku hakkate panema.
Mõnusat meisterdamist.
Täiendus: Ehitustehnoloog vaatas blondiini jutu üle ja tegi ühe olulise täienduse. Nimelt on "redelid" mõlemast otsast kinnitatud, ehk siis nii lakke kui põrandasse. Seda siis redelipulga kaudu, st mõlemas redeli otsas on redelipulk, mis siis vastavalt kas lakke või põrandasse kruviga kinnitatakse.
Hea kui inimesed targad on :)
Täiendus 2: Lisan täpsustuse, et antud kirjatükis asub iga pildi juurde kuuluv tekst vastava pildi all. Nii et kui teil enne tekkis kerge segadus blondiini jutu ja vastava pildi sobivusest, siis vaadake igaks juhuks asi uuesti üle. Seega - kõigepealt on pilt ja siis tuleb tekst.
6 kommentaari:
Tänud põhjaliku ülevaate eest :) Midagi sarnast on meil ka plaanis, aga materjalivalik veel lahtine ja projekti pean ka joonistama kui aeg käes. Enda raamatut ei leidnud (huvitav, mis see olla võiks), aga kui sarjapildil tagumised sarjad kah teravad oleks, siis vast need loeks üles küll :D Ilusat lõppu teile!
Külli
Videviku-saaga ja Browni raamatud (kas neil on mingi sarja-nimi ka?) tundsin ära. Ja oma suurest vastumeelsusest esimese suhtes ei saa jätta mainimata, et nende asemel oleksid võinud raha asjalikumatele raamatutele kulutada ;)
Aaah, Pratchett! Olen ise ka Kettamaailma lummuses. Mõned üksikud on lugemata sellest sarjast. Osta kahjuks pole raatsinud, käin raamatukogust laenutamas.
Ja pikemal uurimisel leidsin ka Sõrmuste Isanda triloogia :)
Kadedaks teeb Su suur ja raamatuid täis (enamus sellest ikkagi) riiul.
Head uut Teie perele!
Jaa.. Kettamaailm on sõltuvust tekitav. Ma üksvahe avastasin, et ükskõik mis teema seltskonnas esines, mul tekkis kohe mingisugune näide Kettamaailmast selle kohta :)
Videvik, Brown ja Sõrmuste isand on jah kõik sees.
Brownil vist otsest ühist erinimetajat ei ole, aga kuna seal mitmes raamatus härra Langdon ringi seikleb, siis tundus, et võib asja sarjaks nimetada küll.
Videvikku ei ostnud küll ise, vaid esivanem (nagu suurema osa neist sarjadest). Alguses olin nördinud, et mulle lastekat toob, aga kui lugema hakkasin, siis enne käest ei pannud, kui läbi loetud. Eks ta sihuke lihtne asi ole ja natuke üle võlli minu jaoks see tüdruku ebakindlus ja sõltuvussuhe, aga samas on osatud ka põnevust hoida ja lugu jutustada. Mispärast ta Sulle nii vastu on?
Teen vist uue postituse "õigete vastustega", siis saab asja lukku panna :)
Head uut Sulle ja perele :)
Larssoni triloogia on ja siis all on üks nõukaaegne sari, mille nime ma ei tea, TÜ ajaloo kolm osa :D, Videviku sarja vasakul olevast ja sellest järgmisest ei saa aru :).
Aga milline ikkagi minu raamat on? :)
külli
Hmm, hea küsimus. Ega ma täpselt ei teagi... Vastumeelsus kasvas koos lugemisega. Selles mõttes on Videviku sari (v.a Breaking Dawn) tõesti väga huvitav, et raamatut käest ära panna ei saa aga mingit järelmõju pole kui läbi saad. Vähemalt mitte minu jaoks. HEA raamatu peale mõtled veel mitu päeva takka järgi ja loed üha uuesti ja uuesti.
Aga Videvikust veel... Sattusin sarja otsa sõbranna soovitusel sel ajal kui viimane raamat polnud veel ilmunud. Lugesin läbi esimesed kolm raamatut, nö piraat e-raamatutuna inglise keeles ja olin kergelt vaimustuses. Siiani arvan, et kõige parem raamat sarjast on esimene ja lõpetama oleks pidanud seal kui peale Edwardi lahkumist Bella ja Jacob sõpradeks said. Kõik ülejäänu, mis sellele järgnes läks üha imelikumaks ja ebareaalseks isegi Videviku-maailma jaoks.
Eclips'i (vabandan aga ma tõesti pole kursis eesti keelsete pealkirjadega) lõpetanud, jäin huviga neljanda ilmumist ootama. Eriti palju sellest ei lootnud, sest kolmas raamat oli minu jaoks juba üsna igav kui mitte öelda, et tüütav. Sel ajal lugesin huviga ka Meyer'i erinevaid intervjuusid ja üritasime sõbrannaga nuputada, kuidas sari võiks lõppeda. Igatahes sellist lõppu küll keegi poleks osanud ennustada...
Breaking Dawn'i ma ei suutnudki läbi lugeda. See oli otsast-otsani üks suur pettumus. Kõik, mida Meyer kunagi oli öelnud (nt et vampiirid ei saa lapsi), löödi uppi. Viimaseks piisaks oli muidugi Jacob "imprintimine" (jällegi ma ei tea eesti k vastet sellele) pisikesse Reneesmesse... Lisaks pidevalt korduvatele ohkamistele läbi kokku surutud hammaste ehk siis oli raamat otsast otsani täis väljendeid "gritted teeth" ja "he/she sighed". Pärast seda ei taha ma Videviku sarjast enam midagi kuulda.
Ehh, ei tea kas peaks SPOILERI ALERT'i sildi juurde panema ;) (neile, kes raamatuid lugenud pole)
Postita kommentaar