Finantsasutuste käkid meie rahakoti kallal...

Ei tea mina, mis karmavõlg mul on, kuid viimase paari kuu jooksul on tulnud võidelda finantsasutuste väärnõuetega, mis pärinevad aastatetagusest ajast. Siit siis moraal... kui teile potsatab postkasti (või antakse allkirja vastu tähitult üle) kuri kiri, kus nõutakse mingeid vanu summasid (mis teie teada on ilusti ära makstud), siis tasub ikka enne pisut asja protsessida, enne kui kohe usinasti maksma hakkate.

Esimene üllatus oli septembrikuus, kui tuli kuri kiri Swedi liisingult. Lugu ise pärines pooleteise aasta tagusest ajast. Ma olin kasutanud firma alt liisingus olnud autot ning sellest firmast lahkudes võtsin auto "kaasa". Olin ise olnud ka selle auto käendajaks. Sebimist oli palju, et kolmepoolset tehingut - liising, mina ja firma esindaja - tehtud saaks. Füüsilised asukohad olid erinevad ja nii saadeti dokumente edasi-tagasi ja allkirjastati erinevatel hetkedel. Lõpuks sai kogu saaga liisingu juhtimisel ja juhatusel tehtud ja kõik nõutud summad tasutud. Vähemalt nii liising mingi hetk omalt poolt kinnitas, et nüüd on kõik ok.

Nii... tuli siis poolteist aastat hiljem kuri kiri, et mina kui käendaja pean tasuma selle liisinglepinguga seotud võlgnevused... või nad panevad mu nime sinna-tänna üles ja annavad asja inkassosse. Ahjaa.. see tore nüanss ka, et nõuti seda, et ma nädala jooksul "tasuks võlgnevused JA tagastaks liisinguobjekti" :). Ehk siis maksa raha ja anna auto ka neile veel ära. No see muidugi oli näpukas, aga ikkagi - et auväärne suurfirma oma ametlikesse dokumentidesse sihukesi näpukaid lubab. Summa ei olnud üüratult suur, kuid taskuraha päris ka mitte.

Mõtlesin mina mis mõtlesin, aga välja ei suutnud mõelda, et mis summat nad minult küsivad. Kirjal oli ka konkreetse isiku kontaktid, nii et sai talle kirjutatud ja küsitud, et mis värk on. Ma meelega just kirjutasin, et jääks märk maha - muidu veel saadavadki nädala pärast mingid kurjad vennad kallale. No ja siis hakkas pihta - see kirjavahetus kestis meil mitu nädalat. Proua vastas mulle midagi ja mina üritasin tema poolt saadetud infost sotti saada ning kirjutasin siis järgmised küsimused jne. Osad faktid, mis ta mulle kirjades esitas olid vastukäivad ja osad olid täiesti valed. Nii et ma pidin sügavalt kaevuma aastatetagustesse dokumentidesse ja meilivahetustesse. Mul on õnneks komme kõike pahna alles jätta, et "äkki läheb vaja". No üldiselt ei ole nendest tuhandetest alleshoitud meilidest midagi vaja olnud, aga seekord oli siiski abi asjast, et endale protsessi käik ja vajalikud kuupäevad meelde tuletada. Niimoodi siis ise tuhnides ja tema poolt antud infot kontrollides hakkas midagi välja kooruma. Ja koorus see välja, et nad nõudsid mingeid üleandmisele eelnevate perioodide kindlustussummasid, mille tegelikult olin auto ülevõtmisel nö "sissemakse" summa osana ära tasunud. Mingit dokumenti mul selle kohta, et need summad said sinna sisse arvestatud, loomulikult ei olnud. Igatahes kirjutasin ma prouale lõpuks ühe väga kurja kirja, kus ma tõin punktihaaval esile tema poolt mulle edastatud valeinfo, vasturääkiva info ning ka asjaolu, et nad nõuavad sisse summasid, mis ma olen juba ära maksnud. Ja et ärgu mulle enne kirjutagu, kui on oma musta pesu asutusesiseselt ära klattinud, nii et mina ei peaks olema see eesel, kes nende jama klaarima peab. Lisaks veel vihjasin, et mul on tekkinud tungiv soov suhelda proua ülemusega, finantsinspektsiooniga ja Pealtnägijaga, et välja selgitada, kuidas saab üks suur ja lugupeetud finantsasutus kõigepealt sihukese käki üldse kokku keerata ja siis veel kliendile asjaga seonduvalt valefakte esitada.

Pärast seda kirja on vaikus majas olnud. Seda siis nüüd juba üle kahe kuu. Aga ega ma kindel saa olla, et nad veelkord tagasi ei tule teema juurde - kui enne oli asjast möödas poolteist aastat, siis see paar kuud on nohu sellega võrreldes.

Teise laksu sain nüüd paar päeva tagasi, kui hommikut alustas rõõmus kiri kohtutäiturilt, kus nõuti ka ühe vana saagaga (mis minu teada taas ilusti makstud oli) seotult tasumata summat. See summa, oh naudi ja imetle, pärines nelja aasta tagusest juhtumist. Nimelt oli minult tookord tagasi nõutud paari kuu vanemahüvitise summad. Ma olin küll pensioniametiga protsessinud ja selgitanud, millest mingid summade "üleminekud" tulid (ja selle protsessimise esimese sammu peale olid nad mulle isegi natukene raha juurde kandnud... eksole... et hiljem järgmises sammus kõike ikkagi uuesti sisse nõudma hakata). Mul oli protsessimise käigus omapoolse mingi etapi vastusega reageerimisaeg üle läinud ja nii see asi kohtutäiturile läks. Tegin siis täituriga graafiku ja maksin selle graafiku järgi kõik ära. Viimase makse järgi veel helistasin üle, et kas on kõik korras. Nende poolt tuli vastus, et kõik on ok.

Nüüd siis neli aastat hiljem tuli see armas kuri kiri, et maksku ma selle saagaga seoses kohtutäituri tasu. Taaskord ei olnud summa ülisuur, aga jällegi ka mitte kommiraha. Minul jälle segadus majas ja helistasin neile. Telefonis rääkis mingi neiu, kes ütles et tema ei tea, kes mulle ütles, et asi on korras ja tema ei tea, millest see summa on tulnud ja küsis, et kas mina tean, mis summa see maksmata jäi. Ühesõnaga nali kuubis :) Arutasime seda teemat ikka väga pikalt, pidasin talle lõpuks loengu ebaprofessionaalsusest ja jätsin ta jälgi ajama, et milles värk on. Kaks tundi oli ka enda poolt otsimist ja meeldetuletamist (ja internetis uurimist, et mis õigused kohtutäituril on jne). Kui siis uuesti helistasin vastas juba kohtutäitur ise, kes ütles et kõik on ok ja midagi ikka maksma ei pea. No ma siis palusin seekord selle kohta ka kirjalikku dokumenti, mis lubati saata. Kohale see veel jõudnud ei ole :)

Ma saaks aru, kui mingi uugametsa firma oma raamatupidamise sassi ajaks ning imelikke nõudeid esitaks. Aga liising ja kohtutäitur - asutused, mille sisuliselt ainus funktsioon ongi rahaasju ajada. Kui nemad niimoodi puusse panevad... no halloo... ei ole normaalne. Ja et siis klient peab mingeid aastatetaguseid asju mäletama ja välja kaevama, et tõestada, et tema ei ole kaamel.

Igatahes siit mulle õppetund ja ka teistele soovitus. Hoidke igasugused rahadega seotud asjade dokumendid alles ning nõudke rahadega seotud asjades alati lõppdokumenti, kus teine pool kinnitab, et asjad on korras. Ja kui teile potsatab postkasti mingi imelik nõue, siis arvestage, et olgu asutus nii lugupeetud kui tahes, puusse võib ta ikka panna ja enne ei tasu midagi maksta kui asi üheselt selge on. See muidugi tähendab, et te peate nendega suhtlema ja asja ajama - ja pigem kirjalikult, et jälg maha jääks ja asjast edasi suuremat jama ei korraldataks.

Ja kui kaua neid dokumente hoida? No minu interneti uurimustöö alusel tuli välja, et kohtutäituri poolt esitatud täituritasusid võrdsustatakse (vist?, seal ka juristid vaidlesid omavahel) kohtuotsusega väljanõutud summadega, mille aegumistähtaeg on 30 aastat! Nii et igaks juhuks tuleb seda pahna sisuliselt elu lõpuni kusagil alles hoida... Palju õnne meile kõigile...

Üks, kaks, kolm ja reisile... ehk mission impossible: beebile pass

Reisile minek on tänapäeval lihtne... kolmepäevane ettevõtmine....

Esimesel päeval mõtled ja otsustad, et lähed reisile

Teisel päeval ajad korda puuduvad dokumendid

Kolmandal päeval pakid asjad kokku

Ja siis sõidadki minema

Eks iga selle sammu taga on muidugi natuke enamat, aga põhimõtteliselt nii see meil viimastel päevadel oli... täna oli siis kolmas, ehk pakkimise päev.

Mõte oli küll mõlkunud juba jupp aega, aga mingit kindlat plaani ei olnud. Ja siis tundus, et on ikka soojaravi vaja - seda nii mulle kui lastele. Hakkasime siin vaikselt ära närtsima ja tervis käest minema. Esmaspäeval sai tehtud otsus, et on vaja ikkagi minna. Enne kui tervis täitsa käest ära läheb, sest hetkel ei saa ma endale  haigeolemist lubada.

Sai siis internetis ringi tuhlatud ja valikuid kaalutud. Ei ole just tihe soojamaareisija... sellist paketireisi olen ainult korra varem teinud, kui perearst teatas, et mul on kohe päikest ja vitamiine vaja. Siis sai ka üks-kaks-kolm reis tehtud ehk siis neljapäeval ütles arst need sõnad ja laupäeval olime lastega lennuki peal.

Kõige soodsamad viimase hetke sooja maa pakkumised on muidugi Egiptusesse. Aga arvestades nädalavahetusel alanud mäsu ei ole hetkel väga suurt soovi sinna minna. Leidsingi siis asendusvariandi Kanaari saared. Sutsu kallim, aga viimase hetke pakkumiste seas tuhnides ja reisibürooga suheldes leidsime sealtki lõpuks normaalse hinna-kvaliteedi suhtega variandi.

Päris "lukku" ei julgenud veel asja panna, sest põnnil ei olnud veel passi. See sai siis teise päeva sisuks ja ilmselt teemaks, mida ma elu lõpuni mäletan.

Kiirpassi tehakse kahe tööpäevaga, aga neid saab taodelda ja kätte ainult Tallinnas. Mees siis sõitis Tallinnasse, mina asutasin samal ajal ennast Tartu KMA büroosse põnnist pilti tegema. Mõte selles, et seal sihuke automaat, milles teed pildi ära ja siis saab seitsme päeva jooksul neid pilte kasutada ükskõik milline KMA esindus Eestis. Oh sinisilmsus ruudus. Nende lehel oli küll kirjas, et sülelaste puhul on "soovitav" teha pilt fotograafi juures, aga me ei osanud seda eriti tõsiselt võtta ja arvestasime, et kohe KMA süsteemi on ikka kindlam variant see pilt teha.

Nii... marssisin mina siis enesekindlalt KMAsse sisse, võtsin selle "põlle", mis tuleb last hoides endale külge riputada (et taust valge oleks) ning tegin paar raundi võtteid. Põnn oli autosõidu peale muidugi magama jäänud, nii et ma nägin kurja vaeva, et ta pildistamise hetkeks silmi lahti teeks. Sain siis omaarust normaalse pildi kätte ja läksin igaks juhuks ametnike käest üle kontrollima, et kas see on ok. Rääkisin teema ära... vaatas proua pildid üle ja ütles, et ikka ei sobi. Andis paar näpunäidet ja ma läksin uusi pilte tegema... optimistlikul meelel. Siis käisin uuesti kontrollimas uusi pilte.... ja läksin tagasi pildistama... siis läksin kontrollima... ja pildistama... ja kontrollima... ja pildistama... ja kontrollima... ja pildistama... ja siis oli mul ja lapsel tõsine kopp ees ja asjast korralikult kõrini. Iga kord pildistamas käies olime ikka vähemalt kolm seeriat pilte teinud ning igas seerias kolm pilti. Me olime seal mässanud juba poolteist tundi ja ei midagi. Nimelt on Eesti Vabariigis väga toredad nõuded passipildile uue biomeetrilise passi jaoks. Pea peab olema otse, silmad vaatama otse kaamerasse, kogu näojoon peab näha olema ning mõlemalt poolt kõrvad ka näha. Seda kõik sellepärast, et arvutis võetakse nägu spetsprogrammi poolt raamistikku ja nö "arvutatakse näo biomeetria paika". Tuletab pisut meelde seda, kuidas natsid näo mõõtude ja proportsioonide järgi otsustasid, kes läheb gaasikambrisse ja kes mitte.

Need nõuded on normaalsed, kui Sul on inimene, kellele öelda, et vaata nüüd otse kaamerasse ja ta vaatabki. Aga kui tegemist on imikuga, kes veel ise pead ei hoia, siis no andke andeks... see on peaaegu võimatu ülesanne... Kui kasutada seda põlle, mis taustaks jääb, siis on põll Sinu ja lapse vahel ning Sa ei saa tema pead toetada. Kui salaja selja tagant pead toetada, nii et see enam-vähem otse püsiks, siis pead ise seisma eemal ja last hoidma väljasirutatud kätel, et ise mitte pildile jääda. Sellises asendis loomulikult imikut kindlas positsioonis kaua ei hoia.

Siinkohal tahaks väga kiita Tartu KMA töötajaid. Nad nägid ära, et me hakkame ära vajuma ning kõigepealt pakkusid mulle ühe väikese ruumi, kus sain põnni imetada ja ise ennast koguda. Mul oli ausaltöeldes nutt kurgus ja mõtlesin lausa mehele helistada, et pööraku ots tagasi ja jääb asi tegemata. Siis kui mõlemad taas kosunud ja uuele raundile läksime, tuli üks töötaja meile appi... tegime paar raundi pilte.. käisime kontrollimas... siis läksime tagasi pildistama ja tuli teine töötaja meile appi... tegime paar raundi pilte.. käisime arvutis kontrollimas. Ja halleluuja... lõpuks oli üks pilt, mis enam-vähem sobis. Jah, oli väikseid mööndusi, aga nad ütlesid, et imikutega lastakse mõni asi läbi.

Mees oli peaaegu Tallinna KMAs kohal juba selle aja peale, nii et jäime kohapeale ootama, et mida Tallinna töötajad sellest pildist arvavad. Istusime, puhkasime, kiitsime ennast tehtud töö ja ülesnäidatud vapruse eest. Põnn kiitis ennast sellega, et sai lõpuks väljateenitud unele minna. Mina sellega, et õhutasin vaikselt ja salaja oma higist läbiimbunud pluusi.

Ja siis tuli otsus Tallinna poolelt, et see pilt ei kõlba kuhugi. Oehh. Kuulates telefoni otsas kõrvalt, kuidas mees sealse töötajaga asja arutas oli selge, et pole mõtet edasi proovida. See proua seal oli väga resoluutne. Ma ei oska isegi kirjeldada, mis tunne mul oli. Soovitati ikkagi fotograafi juurde minna ja öeldi, et võime selle pildi e-mailile saata. See lahendus muidugi ei tulnud kohe vaid pärast pikki arutelusid ja läbirääkimisi.

Võtsin mina siis magava põnni, pühkisin põselt pisarad ja asusin fotograafi poole teele. Seal tirisime magava põnni jälle turvahällist välja ning hakkas nali otsast peale. Nüüd oli muidugi eelis see, et ei pidanud põnni sättima fikseeritud kaamera ja automaadi tiksuvate sekundite järgi, vaid oli elus fotograaf, kes liikus kaameraga vastavalt põnni asendile ning püüdis tabada sobivat hetke. Omamoodi oli sellest KMA maratonist ikka kasu ka, sest tehtud pilte vaadates-hinnates oskasin kohe ära näha need kohad, mille poolest mingi pilt ei sobi :) Asjatasime siis seal ka ikka oma aja aga lõpuks saime mingisuguse variandi kätte. Rohkem põnni piinata ei raatsinud. Minu näpp oli seal küll põnni kukla tagant näha, aga selle lubas fotograaf programmiga eemaldada.

Natukene saaga veel jätkus, sest meiliaadress sai ühe tähe võrra vale ja see tuli tagasi ja siis sai Tallinnasse üle helistatud ja õigeks aadress saadud ja uuesti pilt saadetud. Ja siis ootasin südamevärinaga kohtuotsust, et kas nüüd sobib või mitte. Ja lõpuks see otsus tuli. Sobis :). Ma olin tegelikult kogu sellest asjast nii väsinud, et ei jaksanud isegi rõõmustada. Vähemalt julgesin nüüd reisibüroole helistada, et meie soove täpsustada, sest oli teada, et me ikka saame passi :) Ja siis kobisin magama.

Kogu saaga aktsepteeritud foto saamiseks kestis viis tundi. Hommikul üheteistkümnest õhtul kella neljani. Nii et põnn on oma elu esimese tõsise modellisessiooni teinud - mul on millegipärast tunne, et tal erilist armastust hetkel modellitöö vastu ei ole...

Ja selle kõige kõrvalt on järgmised teemad, ehk siis lõplik otsus, kuhu minna ja millist hotelli ja hinda valida... mida kaasa pakkida... kuidas lahendada mähkmete teema lennul ja hotellis... mida koduõppuritele kaasa võtta... kuidas üldse pikk lend kolme lapsega üle elada... kõik see oli täielik nohu võrreldes läbielatud saagaga. Ma ei oska kokku lugeda, mitu korda selle pildi tegemise ajal ma mõtlesin alla anda kogu reisiidee koha pealt. Aga siis võtsin ennast jälle kokku ja tegime sammhaaval asja edasi... alla anda saab ju iga kell, nii et seetõttu ei pea seda kohe tegema ja võib alati natukene veel proovida :)

Ja preemiaks (kui me homme ikka passi kätte saame :) saame varsti sulistada soojas vees, suruda varbad liiva sisse ning nautida päikesepaistet oma päikesevarju ümber :)

Õppematerjali hankimine

Nagu eelnevas postis kirjas, siis oleme koduõppel waldorfkooli alt. See tähendab, et meil ei ole kooli poolt antavaid õpikuid ja töövihikud. Waldorfist saame ise osta nende suuri valgeid kaustasid ning vahakriite (tuleb öelda, et lastele väga meeldib nendega joonistada).
Kuna mina aga olen täiesti algaja koduõppes, siis ilma tugimaterjalita ma küll ei julge alguses kohe pihta hakata. Ka waldorfkooli õpetaja oli arvamusel, et on hea, kui mul ikka tugimaterjal olemas on. Seega siis sukeldusin Eesti õppematerjali maastikku uurima. Selgus, et väga palju uurida ei olegi. On kaks suurt tegijat kirjastust, Avita ja Koolibri, ning inglise keele materjali koha pealt tunnustatud kirjastus Studium oma "I Love English" sarjaga. On ka väiksemaid tegijaid, kuid need kolm on hetkel vähemalt mulle teadaoleva info kohaselt teistest tunnustatumad-kasutatumad. Avita ja Koolibri vahel on turg koolide osas enam-vähem pooleks jaotunud. Katsusin leida internetiavarustest arvamusi/infot, et kumma materjalid siis ikkagi paremad on. Leidus nii ühte- kui teistpidi arvamusi. Üldpilt tekkis selline, et Avita on pisut värvilisem ja mängulisem ning Koolibri kuivem kuid sisutihedam. See on puhtalt minu subjektiivne vähesel infol põhinev arvamus, nii et palun mitte suure ja sügava tõe pähe võtta. Laste eelmises koolis olid kasutuses Avita materjalid, kuid kuna mulle meeldis "sisutihedam" mõte, siis otsustasin proovida Koolibri materjale (lootuses, et tekib ka teatav võrdlusmoment, et edaspidi teaks paremini otsustada).
Materjalide tellimine oli formaalselt lihtne: kirjastuste kodulehel on üleval kataloogid kõikide nimetustega, nende kirjelduste ja hindadega. Koolibril on olemas esindused erinevates linnades, suhtlesin telefoni teel nendega, tegin internetis oleva info põhjal valiku, panin valitud asjad exceli tabelisse kirja, saatsin Koolibri müügiesindajale meili peale ja paari päeva pärast saigi minna juba nende poolt kokkupandud pakile järele.
Formaalselt, jah, lihtne. Keeruline osa oli teha valik, et mida materjalidest võtta ja mida mitte. Lisaks põhimaterjalile (õpikud ja töövihikud) on kõiksugu lisamaterjali: õpetajaraamatud, testide ja ülesannete kogud, etteütluste kogud, CD-d jne jne. Kõik see on ju väga tore ja hea, ning kui koolis õpetaja võtab mitme klassikomplekti peale ühe sellise "abimaterjali" paki, siis on see suht väike summa võrreldes õpilastele minevate õpikute ja töövihikute kuluga, kuid lüües enda jaoks summasid kokku, pani asi täitsa kukalt sügama. Seega sai tehtud karm otsus ja esialgu võetud praktiliselt miinimumpakett (muusikas ja inglise keeles ikka CD-d ka). Eks ole näha, kas ja kui hästi sellega toime tuleme ning kui vaja, siis saab alati lisamaterjali juurde hankida.
Inglise keele materjalid tellisin eraldi Studiumilt. Ka seal on asi tehniliselt lihtne - kodulehel neil online tellimise vorm, täidad seal soovitud kogused ära ja saadad teele. Paari päeva pärast tuleb meilile arve, maksad selle ära ning veel mõne päeva pärast on pakk materjalidega kulleriga ukse taga.
Nii et kui mõtlemise ja maksmise osa välja arvata, siis on kogu protsess kiire ja valutu. Summa tuli kahe lapse materjalide peale kokku ca 250 EURi. See on siis kogu aasta õppematerjalid kahele eri klassis olevale lapsele. Paari aasta pärast saab õnneks juba vähemaga hakkama, kui väiksem saab suure venna õpikuid kasutama hakata. Võib-olla on ka odavamaid teid ja variante, kuid hetkel sain ma niimoodi omale kindla tagala, mida mulle kui algajale hetkel väga vaja on.

Kool koduõppeks: waldorfkool vs tavakool

Eesti seaduse järgi toimub koduõpe mingi konkreetse kooli alt, kuhu tuleb esitada koduõppeks avaldus. Kooli saab selleks ise valida, sobivad kõik Eesti koolid. Vastav kool kooskõlastab õpilase individuaalse õppekava, tegeleb koduõppija regulaarse "ülevaatamisega" (vähemalt kord poolaastas seaduse järgi), väljastab koduõppijale tunnistusi ning varustab õpilast õppematerjalidega.
Minu lapsed olid juba mõlemad koolis käinud (tavakool), nii et automaatselt soovisin koduõpet jätkata sama kooli alt. Teemat uurides selgus küll, et paljud koduõppijad teevad seda waldorfkooli alt, kuid ma ei näinud alguses selleks põhjust. Seadus lubab ju kõikide koolide alt seda teha ja lihtsam tundus ikka oma tuttavas keskkonnas tuttavate õpetajate juures jätkata; plaan oli ka võimalusel klassiüritustest osa võtta, et lapsed saaks klassikaaslastega edasi suhelda jne. Lisaks veel asjaolu, et waldorfkool ei kasuta õpikuid ja töövihikuid, mis tähendab, et tavakooli alt koduõpet tehes oled sa tugimaterjaliga varustatud, aga waldorfkooli puhul tuleb see kõik ise hankida.
Kahjuks sai ka mulle selgeks, miks paljud koduõppijad seda waldorfkooli alt teevad. Nimelt nõudis minu esialgselt valitud tavakooli juhtkond järjekindlalt, et lapsed peavad päevapealt järgima kooli õppekava ning kord kuus "ülevaatusel" käies tegema ÜHE PÄEVA JOOKSUL HINDELISED VASTAMISED KÕIKIDES AINETES (vabandan "karjumise" pärast, aga see nõue lihtsalt on minu jaoks nii ebanormaalne, et ei saa seda "tavalise häälega" öelda). Jutt käib siis teise ja neljanda klassi lastest, kellel on 8 ja enam õppeainet (ja mulle loetleti õppealajuhataja poolt üles kõik õppeained - alates kunstist, tööõpetusest, kehalisest ja lõpetades matemaatika ja keelte jms-ga). Ma ei kujuta ausaltöeldes ette, kuidas see reaalsuses välja näeks. Kõige absurdsem asja juures oli see, et olin eelnevalt klassijuhatajatega rääkinud (ühega põgusamalt, teisega pikemalt) ning me olime kokku leppinud perioodiõppe põhimõttes, et õpime paaris aines poolaasta materjali ära, õpetaja kontrollib teadmised üle ja siis läheme järgmiste ainete juurde. Ehk siis õpetajatega sai tehtud normaalne kokkulepe ja nüüd siis juhtkond esitab risti vastupidi nõudmisi.
Selle peale jalutasin ka mina waldorfkooli. Kohtusin seal oma laste uute "klassijuhatajatega", mis osutus väga meeldivaks kogemuseks. Õpetajad said lastega väga hea kontakti ning suhtumine oli ääretult asjalik ja soe.
Ehk siis ikkagi algsele plaanile vastupidiselt oleme ka meie nüüd osa neist "paljudest", kes teevad koduõpet waldorfkooli alt. Kokkulepe on selline, et kord veerandis käime kohapeal ennast "ette näitamas" ning õpetajad vestluse käigus (ja meie tehtud asju üle vaadates) selgitavad välja, mida lapsed õppinud on.

Tavakoolide kaitseks: suve lõpupoole suhtles mees paari Tallinna "eliitkooli" õpetajaga, kellel on ka koduõppe lastega kogemusi. Ka nende õpetajate jaoks olid meie tavakooli nõudmised absurdsed, nii et asi ei ole nii kole mitte kõikides tavakoolides vaid sõltub ikka puhtalt konkreetsest koolist ja inimestest. Kahju lihtsalt, et meie kool selliseks osutus, aga mine sa tea, milleks see hea oli.

Läbirääkimised

Koolist tuli otsus meie koduõppe soov heaks kiita. Ma olin neile ka kirjutanud kahe lehekülje pikkuse põhjaliku avalduse/seletuse. Seda seletust kirjutades oli vahepeal küll mõru maitse suus, et miks ma pean nii põhjalikult õigustama oma seadusega lubatud soovi lapsi ise õpetada. Tegin seda aga sellepärast, et õpetajatega (ja väga toredate õpetajatega) antud teemal eelnevalt suheldes nägin, kui ehmunud nad antud teemast olid. Eks see ole neile võõras teema ning mingil määral ka nende territooriumile tungimine, nii et katsusingi siis nende jaoks arusaadavalt ja turvaliselt asja lahti kirjutada.
Seega siis ühest küljest nagu postiivne.
Teisest küljest aga esitati mulle koos nõusolekuga hulk tingimusi, millega ma pean nõustuma kui koduõppele tahan. Sisuliselt tähendavad need tingimused seda, et ma pean üsna täpselt järgima kooli õppetööd ning kord kuus käima tulemuste kontrollis. Ja arvestades ühe õpetaja kommentaari, et trimestri (meie koolis on uuest aastast veerandite asemel trimestrid) hinde saamiseks peab õpilasel olema kolm hinnet, tuleks lastel ilmselt iga kord koolis "ülevaatusel" käies teha kõikides ainetes kontrolltöö, et vajalikud hinded kokku saada. See kõik ja enese vaikne harimine koduõppe teemadel (ning vaikselt järjest suurema kindluse saamine), on viinud mind mõttele, et kas siiski ehk leida mõni vabama suhtumisega alternatiiv, kus elu ei peaks olema pidev võitlus ja enese tõestamine. Aga praegu on direktori käes ootel minu täiendavad küsimused tingimuste detailide kohta. Eks tema vastuse järel saab taas mõtteid edasi mõlgutada.