Küll aga tabas mind välguna hetk, kui üks proua teisele tema välimuse kohta komplimendi tegi ja sinna kõrvale mainis "... nagu polekski juba 35-aastane". Heh. Ma ei tulnd selle pealegi, et 35 juba keskiga on. Kõrvalmärkusena tuleb vist mainida, et ma just mõned nädalad tagasi sellesama numbri saabumist tähistasin.
Nojah... seda tuleb küll tunnistada, et 20 liigset kilogrammi ning kord poolaastas (kui sedagi) juuksuri külastamine mind nüüd ülimaks kaunitariks ei tee. Et selles mõttes nagu.. jahh. Samas olen ma sügavalt optimistlik. Mul siin mõned sõbrannad, kellega ka hiljuti lastega koos on saadud põnevaid ja toredaid asju ette võetud, kes on minust vanemad ja näevad oi-kui-pagana-head välja. Nii et mulle tundub, et tulevik on roosiline (kui ennast kätte võtta muidugi, mida ma olen ka vaikselt teinud... hommikune 3-kilomeetrine sörkimisring on juba paar nädalat menüüsse kuulunud - kuumalainega tuli küll paus sisse kohati, aga nüüd saab taas regulaarsemalt jätkata ja varsti vaikselt ka pikemaks venitada).
Meeste puhul on mul kõrvu jäänud, et see kurikuulus keskeakriis pidi peamiselt 42-aastaselt välja lööma. Kust nüüd nii täpsed andmed võetud on, seda ma muidugi ei tea ja pole ka uurinud. Oma mees veel kabrioletti otsima pole hakanud, mõned aastad peaks aega ka olema veel, aga eks ma siis hoian asjade käigul silma peal. Tegelikult me siin naerame (sest noh, kui valida on kas naerda või kiruda, siis naerda on lõbusam), et universum saadab meile sõduvahendi muutmise signaale, sest kõik autod muudkui ütlevad järgemööda ja korraga üles. Minu auto pole juba üle kuu aja sõitnud, sest mootor on kapitaalselt tuksis ja selgus, et ma olen suutnud omale hankida sellise auto, millele ei ole (kasutatud) mootorit võimalik leida ei Eestist ega ka Saksamaalt. Eks ta selline mudeli, aastakäigu ja suuruse kombinatsioon ole, mida ilmselt väga palju veel romulatesse sattunud ei ole jah. Nüüd siis ongi küsimus, et kas veel liisingus olev auto tuleb vanarauaks maha müüa, sest uus mootor sellele asjale maksaks rohkem kui auto ise hetkel väärt on. Eksole. Ja mehe auto suutis ka just Saksamaal olles katki minna, selleks, et siis pärast parandamist uuesti teise asja pärast töökotta tagasi minna jne jne. Nüüd siis sülitame kolm korda üle vasaku õla ja usume, et edasi töötavad olemasolevad autod laitmatult ning ka minu autole lahenduse leiame.
Tegelikult on meil see teist liiki sõiduvahend ka olemas. See, mille poole siis universum meid sikutab. Ainult et see ka hetkel ei sõida veel. Ja kas see sõiduk ongi märk meie keskeakriisist? Pigem ma ütleks, et see on orgaaniline osa meie unistustest, mida me teineteisel võimendanud oleme - sest noh, need kattuvad. Ja siis me võtamegi teineteise hulle ideid ja muudkui puhume neid lõkkele, nii et lõpuks hakkab tunduma, et miski, mis veel mõned aastad tagasi oli utoopia, on ähvardavalt lähedal tegelikkuseks saamisele.
See teist liiki sõiduvahend on nimelt purjekas. Vana, kahemastiline puust purjekas. Umbes nii 46 jalga pikk. Veel kuus-seitse aastat tagasi oli ta väga ilus... sest üks saksa laevameister oli ta oma kätega mitme aasta vältel otsast lõpuni ära renoveerinud. Aga viimased viis aastat on ta järgmise (nüüd siis tegelikult endise) omaniku valduses lihtsalt maa peal seisnud ning vihma ja päikese käes korralikult räsida saanud. Rääkimata sellest, et mootoritki pole peal ja see tuleb lahti lammutada, ära puhastada, hulganisti jubinaid vahetada ja taas kokku panna. Mastid tuleb ka tagasi külge panna ja sellega koos kogu taglastus (ja ka sealt suur osa elemente välja vahetada) - mida kahemastilisel ei ole just vähe... Rääkimata siis elektrisüsteemidest, veesüsteemidest, teki kordategemisest, siseruumide kordategemisest - aastad vihma käes päädisid mõnusalt suure hulga pilsiveega, nii et kajutipõrandad olid ka kenasti veega kaetud ja osad on suht mädad. Purjed on vähemalt kenasti katuse all hoitud, nii et need peaks heas korras olema. Ja see on suur pluss, sest purjed maksavad.... palju.
Ja selle kõige juures on see pisinüanss, et purjekas asub Saksamaal. Ja pigem ikka seal läänepool. Nii me olemegi (enamasti küll mees, paar korda mina ka kaasas) viimase kahe kuu jooksul Saksamaa vahet sõitnud, erinevat sorti meistrimehed kaasas, kes siis kord ühte ja kord teist toimetamist teevad. Hädapärased tööd saab vast selle suvega ära tehtud ja siis Eestisse sõidetud. Põhjalikumalt saab juba siin edasi renoveerida.
Aga kui ta kunagi taas korda saab, siis ta võiks välja näha uuesti umbes selline:
Noo et jah... keskeal pole tegelt suurt viga midagi... kui nüüd sedapidi vaadata :)
PS. Aga kui keegi teab, kust võiks saada Chrysler Sebringu 2006 aasta mudeli 2,7 liitrist mootorit, siis vihjed teretulnud.
