kolmapäev, 23. jaanuar 2013

Hingetõmbepäev

Nädalavahetus oli oma eksamite ja haigustega suht hullumeelne. Viimaseks eksamiks õppides oli pea juba nii paks, et ei suutnud uut infot vastu võtta. Ja sellest oli kahju, sest tegu oli väga laheda ainega. Üldse pean ma tunnistama, et sain selle eksamiperioodiga aru, kuiväga psühholoogia eriala ja õppimine üldse mulle ikka istuvad. Suurim äratundmine tabas mind paar päeva enne Rootsisõitu öösel kella nelja ajal. Järgmisel päeval oli eksam ja ma tean suurepäraselt, kui oluline on eksami edukaks sooritamiseks korralikult väljapuhanud aju. Aga mina istusin ikka ja lugesin sügaval öösel ühte ingliskeelset antud teema õpikut. Ja ma ei lugenud seda selleks, et eksamil edukam olla - ma olin muu materjali juba läbi töötanud ja teadsin suurepäraselt, et need mõned faktid, mis mulle sealt raamatust lisaks meelde jäävad, ei ole eksamil sugugi nii määravad kui magamatusest uimane aju. Ma ei suutnud lugemist lõpetada selletõttu, et see raamat oli nii paganama põnev. Kusjuures siinkohal pean ma tunnistama, et seda ainet õppima asudes ajas see mul aju nii krussi, et mulle tundus, et see teema mulle küll kuidagi kohe ei istu.... jumal tänatud, et naisterahvana on mul põhiseaduslik kohustus vähemalt viis korda minutis oma arvamust muuta :)

Öösel vastu tänast saatsin lõpuks teele ka oma viimase kodutöö, mis oli tegelikult tähtaja ületanud, aga õppejõud aktsepteeris minu selgitused ja pikendas tähtaega - on hea, kui vastas on inimlikud inimesed... kuigi sellest sain ma juba eelmine kord ülikoolis käies aru, et kui inimestega suhelda inimese moodi, siis nad ongi inimlikud... nii mõnigi kord sai "ära räägitud" õppejõud, kes teiste tudengitega vägagi suurt jäikust üles olid näidanud - no näiteks võib tuua ühe aine, kus mina läksin rääkima viimasel seminaril, et mul on kõik semestri tööd tegemata ja kas ma võin need enne eksamit ära esitada... mul lubati... sellest teada saades oli väga nördinud üks noormees, kelle üks töö oli tagasi lükatud, sest ta hilines selle esitamisega kaks tundi... nii et jah.... inimestega suhtlemine on ka kunst :)

Nii et sügissemester nüüd õnnelikult selja taga ning kevadsemestriks ained paigas. Siinkohal ma edasi mõelda ei taha, sest kevadesse sai kaks korda rohkem aineid kui sügisel oli - mul nimelt ju läbitud kaks sügissemestrit aga ei ühtegi kevadet, sest vahele tuli poolteist aastat akadeemilist. Ja kuna tahaks lõpetada järgmisel kevadel, siis tuleb nüüd kahe aasta ained sisuliselt korraga ära teha.

Seda arvestades kasutan praegust hetke täiega puhkamiseks. Täna on siis meil kõigil üks lebopäev. Lapsed tegid ka eile osaliselt kahe päeva asjad ette ära, nii et täna jäi neil teha ainult üks väike asi ja nüüd saavad ka nemad nautida lebopäeva, kus ei ole vaja kuhugi minna ega midagi erilist teha (näiteks kodu koristada - mis tegelt vajab hullult koristamist, sest ma pole sellega tegelemiseni jõudnud... aga naudin oma tänast puhkepäeva - küll mustemas kodus kui mulle meeldiks - ja hakkan järgmistel päevadel jälle asjalikuks).

Aga mida meie kontekstis tähendab, et lapsed "tegid ette ära". Sai nendega eile just arutatud, et kuna meil on välja kujunenud üsna toimiv süsteem (khani akadeemiast iga päev "review" varem tehtud matemaatika asjadele + üks uus matemaatika teema + üks uus programmeerimise vidoe koos koodi näppimisega, lisaks hispaaniakeelne multikas + endavalitud sõnade otsimine juurde + iseseisev uurimustöö kokkuvõtva teksti ja pildiga), siis selle alusel on tegelikult ka teada, mis on iga päeva ootused. Ja kui nad tahavad, siis võivad teha mitme päeva jagu "ootusi" mõnel päeval ära, siis saavad järgmistel (juba "tehtud") päevadel vabamalt võtta. Siin tegime kindla reegli, et asjad tuleb ette ära teha - seda varianti ei kasuta, et "ma täna ei viitsi teha, ma teen homme järele". Ja kokkulepe hakkas kohe tomima, eile tegid lapsed kahe päeva jagu asju ära ja on täna oma usinuse vilju rõõmuga nautinud.

Homma jälle asjalikumaks... aga täna puhkame...

kolmapäev, 16. jaanuar 2013

Mr. Murphy külaskäik

Tuleb tunnistada, et härra Murphy pole meid juba pikka aega külastanud... või ei ole ma osanud teda märgata. Kuidagi mõnusalt on asjad kulgenud ühesõnaga. Aga noh... ju ta siis hakkas häbenema, et nii kaua nägu näidanud ei ole...

Või mida muud saab öelda, kui just sel nädalal, kui mul on neli eksamit tulemas ja õppimiseks korralik plaan tehtud, otsustab põnn haigeks jääda. Ja mitte niisama, vaid ikka palaviku ja nohuga - nii et uned on häiritud ja päevad on virilad. Selge see, et sellist põnni ei saada vanaema juurde hoidmisse ega lastega mängima, vaid et ta klammerdub minu külge. Ja kuna tema just psühholoogilise teadusliku materjali vastu veel eriti huvi ei tunne, siis ei ole ka väga võimalik temaga koos õppetööd teha.

Nii ma siis olengi nüüd päevad otsa ühte väikest jorri lohutanud ning öösiti üritanud jupikaupa õppida. Kui põnn taaskord ärkab, siis toob mees ta minu juurde - natuke istume ja joristame ning siis läheme magama tagasi. Magama jääb ta õnneks küll suht hästi. Nojah väljaarvatud täna, kui ta ei tahtnud üldse magama jääda ei lõunal ega nüüd õhtul - lõunal ta see-eest magas üle pika aja ühe põhjalikuma une, loodetavasti siis tuleb ka ööuni parem kui eelmistel öödel).  Tundub, et hakkab otsast terveks saama. Täna ei olnud ka palavikku eriti tunda.

Tuleb tunnistada, et vanadus annab ikka tunda. Nooruses võisin vabalt mitu ööpäeva järjest tööd teha ja polnud hullu midagi. Praegu ma tegelt lähen kuskil pärast kahte juba magama ära - nii et öö läbi õppimisest pole juttugi... Ok, siis tuleb veel ülejäänud öö põnniga tegelemise hakitud uni, aga siiski... See totaalne kurnatus, mis mind täna valdas, oli ikka sutsu üllatuseks. Samas vist katsub see viirus ka mind oma haarade vahele saada. Poja ka juba sai... vähemalt osaliselt...

Eks vaatab, kas suudame härra Murphy nüüd teele saata ja kas õnnestub lapsed terveks saada ning ehk ikkagi ka eksamiteks piisaval määral valmistuda.

Pöidlad pihku igatahes...

pühapäev, 13. jaanuar 2013

Tagasi suusareisilt

Eetris olnud vaikus tähendas seda, et meie tegelesime perekondlikult värskes õhus sportimisega. Käisime nimelt kogu perega Rootsis suusareisil. See aasta siis Are suusakeskuses (tegelt siis peaks selle "A" kohal olema rootslaste väike ringike, aga ma seda tähte ei hakka arvutisügavustest otsima), mis on ka Rootsi kõige suurem suusakeskus. Väga lahe oli. Nõlvasid oli palju ja loodus oli ime-ime-imeline. Ma pean tunnistama, et sealsed vaated olid tõesti hämmastavad, nii et üsna sageli kuulsid lapsed minult korraldust, et "nüüd teeme ilusa vaate nautimise peatuse" :) Ja ilma saime seal ka igasugust - sinna saabumisel sadas jäist vihma ja olid kerged plusskraadid, viimasel päeval mäel olles lubati tundide kaupa imetleda päikesesammast ringhaloga ning ärasõidupäeval oli -24 kraadi.

Eelmine aasta oli tütar see põhiline mägedest allakihutaja ja poeg võttis natuke ettevaatlikumalt. See aasta aga oli juba poeg see, kes väga võimsalt sõitis ning tütar võttis see aasta rahulikumalt. Seda enam, et korra offroadi sõitma hakates (jaaa... ta juba eelmine aasta armastas raja kõrvalt väikseid lisatiire metsa sisse teha - küll ikka sealt, kust oli kellegi jägi juba näha) sattus ta alasse, kus all oli pehme lumi ja peal kõva koorik... ja kui siis suusk sinna kooriku alla lipsas tuli väga äkiline peatus. Ma läksin talle pahaaimamatult appi ja minu suusk tegi sama triki. Nii me siis koos seal käntsas olime. Mul oli küll juba hoog maha võetud, nii et polnud eriti hullu. Tütar oli aga selle lennu teinud täishoo pealt, nii et sai üsna korraliku lopsu. Kiivrid olid meil muidugi peas, nii et midagi liiga hullu ei juhtunud ja pärast üsna pikka kosumisepausi sõitis ta ikka omal jalal alla ära. Sealt siis viisime ta koju ära ja järgmised päevad ta otsustas pigem vaikselt toas taastuda.

Poeg aga pani see aasta selliseid kiiruseid peale, et mul oli ühel korral tegemist talle järele jõudmisega. Siinkohal vist tuleb ära mainida, et kui me mehega Austrias sõidame, siis üldjuhul oleme meie need, kes teistest inimestest mööda kihutavad (ettevaatlikult, et mitte ohuolukordi tekitada). Nii et see, et poeg juba meie tempot arendab, oli suht ehmatus. Ok, see hetk oli mul tegelt jalg juba päev otsa sõitmisest suht löts ja põlved kergelt valutasid - aga no tema oli minuga sama kaua ju sõitnud. Kas siis tõesti vanadus hakkab juba niimoodi tunda andma :) Eks ma natuke palusin tal järgmine päev rahulikumalt võtta, sest ega tehnika tal veel hästi selliseid kiiruseid pikalt välja ei kannata. Aga tore ikkagi, et tal naudingut pakub see asi. Korra käis tema ka korraliku käntsu ära. Üks jupp nõlva oli jäine ja seal kõrval kohe pehme lumi. Suusk jäi pehmesse kinni ja nii ta seal tegi kolmekordse kukerpalli jäisel nõlval. Ma ehmatasin üsna ära, aga tema ütles rahulikult et pole hullu ja tuli ilusti üles. No kiivrid on ikka ühed väga tänuväärsed asjad mäe peal.

Nii et jah... spordinädal on nüüd tehtud... hakkame siis vaikselt uuesti kodusesse ellu sisse elama.

Kahjuks jäi selle reisi tõttu osalemata koduõppe talvepäevadel, kus nimekirjade järgi oli väga palju osalejaid. Sellest mitteosalemisest on tõsiselt kahju, sest juba eelinfost tundus, et tegemist tuleb väga ägeda üritusega. Kahjuks sai reisiaeg paika ja majad bronnitud juba suvel, siis veel koduõppe talvepäeva aega paigas ei olnud. Eks tuleb välja nuputada, et kuidas järgmistel aastatel teha, et ikka koduõppe talvepäevadele ka jõuda. Seda enam, kui nad jätkuvalt nii lahedad tulevad (nagu nad loodetavasti tulevad).

Aga et kui keegi seal talvepäevadel käis, siis igasugused kommenteerid oleks äärmiselt teretulnud.

kolmapäev, 2. jaanuar 2013

Poolteist aastat koduõpet

Viimane aasta on olnud võrratu. Ja kaks alustala selle jaoks on olnud minu pere (eriti mees) ning koduõpe.

Misiganes nurga alt ma eelmise aasta peale mõtlen, siis tuleb tunnistada - see oli üks parimaid aastaid kogu mu elus.

Ma magasin hommikuti nii kaua kui ma tahtsin (ok, kuskil poole kümne ajal põnn ikka ajas üles - aga see on täiesti talutav juba).

Lapsed olid hommikuti rõõmsad ja hakkajad. Erinevalt nendest mustade silmaalustega ringiõõtsuvatest tuimadest zombidest, kes nad kooliajal hommikuti olid.

Kogu pere on olnud suuresti hea tervise juures. Erinevalt taas varasematest aastatest, kus nii minul kui lastel on tavaliselt ikka üks viirushaigus teist taga ajanud kogu pimeda perioodi.

Stress on muutunud pidevast pereliikmest harvaks külaliseks. Kuna nii mina kui lapsed oleme väljapuhanud, ei pea kiirustama kuhugi kellaaja peale ning ei oma üldjuhul mingeid tähtajalisi kohustusi, siis ei olegi nagu millegi peale enam stressata.

Meil on aega... aega tegeleda lahedate asjadega ja sel hetkel kui see meile meeldib. Ja lisaks sellele on meil aega omavahel suhtlemiseks... ja ka aega eraldiolemiseks. Minu ajast suur amps läheb küll muidugi põnniga tegelemisele... aga see-eest on suurematel lastel aega. Arvutage ise... kui nad magavad umbes 10 tundi päevas ja õppimisele kulub tund-poolteist, siis ikkagi on neil iga päev üle 12 tunni vaba aega endale meelepäraste tegevuste tegemiseks... pole paha, eksole...

Ja üks suur ja tore märksõna 2012 aasta kohta... reisimine, reisimine ja veelkord reisimine. Kus siis käidud sai:
* Kogu perega Rootsis suusareisil.
* Mehe, põnni ja vanaisaga Austrias suusareisil. Põnn oli kaasas, sest oli ilma meieta kojujäämiseks veel liiga pisike. Suuremad lapsed olid komandeeringus oma lemmiktädi juures.
* Mees aitas koos sõbraga ühte purjekat Saksamaale viia. Lõppsiht oli sellel purjekal muidugi veel kaugemal - teisel pool suurt lompi ja eks pakuti neilegi võimalust edasigi kaasa sõita, aga õnneks ta ikka ilma minuta seda ette võtma ei hakanud. Mina see-eest sõitsin autoga neile Saksamaale järele ja noppisin sealt peale.
* Mehe ja lastega purjereis Tallinnast Kihnule ja Kihnuga tutvumine. Eriti uhke oli muidugi kuuvalgusel rikkis mootoriga vastutuult sadamasse sisenemine...
* Mees osales Muhu Väina purjeregatil. Käisime teda Pärnus teele saatmas ning Haapsalus kogu perega tere ütlemas. Vanaisa viis sealt lapsed Tallinnasse (taas lemmiktädi juurde) ja mina sain kah paar regati etappi kaasa teha. (Siinkohal tulebki mul meelde, et kevadel sai ju kaptenieksam ära tehtud, aga paberid on siiani välja võtmata... no eks tuleb uurida, kas saab veel või tuleb uuesti eksami jaoks mälu värskendama hakata).
* Mehe ja lastega purjereis Gotlandile, Visby keskaja festivalile. Sellest reisist tahaks küll esimese poole ära unustada, aga eks niimoodi targemaks saadaksegi. Kuidas ma muidu teaks, et kui ikka miski sees ei seisa, siis on kõige parem süüa mahlaseid puuvilju... niimoodi on vähemalt oksendamise ajal hea maitse suus :)
* Mina lastega Türgis päikesereisil.
* Mehe ja lastega ja mehe emaga uue bussiga Hispaaniasse vanaisale külla. (Nojah, enne seda käis mees supsti Saksamaal seda bussi toomas ka muidugi...)

Ma ei anna pead, et midagi ära unustasin... aga jah.. mingi hetk oli õhus ka lapsed Saksamaale kaasa võtta kui mehele sinna järele läksin ja lapsed avaldasid arvamust, et ega nad väga tegelt ei taha kaks ööpäeva (edasi-tagasi arvestuses) sõita, selleks, et paar tundi kusagil meelt lahutada. Ja kui ma alguses olin üllatunud, et lapsed välismaale ei taha, siis jah, nende graafikuid vaadates on arusaadav, et kodus olemisel on ka täitsa omaette väärtus juba... Siia otsa siis mitmed teatriskäigud, kinoskäigud, pojal Ahhaa öölaagrid, sugulastel külaskäimised, omad trennid-ringid, Ahhaad-Aurad-batuudikeskused jms, sõpradega koos mängimine jne jne.

Ja uus aasta tundub üsna samasugune olevat... kindel on juba suusareis Rootsi, kuhu mõne päeva pärast teele asume... õhus on teema mehega suusareisist Austriasse (hetkel veel päris kindel pole), siis on juba plaanis üks Iisraeli reis, plaan taas Soome kulda kaevama minna, loomulikult suvel võimalusel ikka varvas purjeka peale tõsta jne jne jne....

Eks me reisiks kindlasti siis ka kui lapsed koolis käiks. Õigem oleks öelda, et reisisimegi. Aga praegu on koduõpe andnud selles osas ikkagi palju suurema vabaduse.

Ja tegelikult ongi koduõppe juures üks väga-väga-väga suur märksõna vabadus. Vabadus kellaaegadest. Vabadus tähtaegadest. Vabadus füüsilisest asukohast. Vabadus elu sättimisest koolivaheaegade järgi. Vabadus kogu kooliga kaasnevast stressist. Loomulikult käib vabadusega kaasas vastutus, aga seda vastutust on võimalik sättida oma perele sobivasse vormi. Nii et see sobib kokku pere igapäevarütmidega ning erinevate ajaperioodidega.

Nii et jah... me magame... ja reisime... ja suhtleme... ja mängime... ja sinna vahele ka õpime ja areneme (ja siin ma võin vabalt kasutada "me" vormi, sest ka mina õpin ja arenen... esiteks koos lastega ja teiseks ka ülikoolis oma aineid õppides).

Mida on meile õpetanud poolteist aastat koduõpet? Peamiselt justnimelt oskust seda vabadust nautida. Koduõppe alguses oli hirm vastutuse ees nii suur, et ei osanud veel vabadust täiel rinnal nautida. Samm-sammult oleme lastega selgeks saanud, et nad tõesti arenevad... ka siis, kui me ei tee kodus õpikute ja töövihikutega "koolitunde" vaid läheneme õppimisele teistmoodi. Ma olen vahepeal muretsedes neid riiklike tasemetööde abil testinud ning koolide ja riiklike õppekavade alusel nende taset võrrelnud ja saanud kinnitust, et asjad on hästi... tegelt lausa suurepärased.... nii et mure ja hirm on asendunud julguse ja usaldusega.

Meie elu on kaardinaalselt teine kui varasemal ajal... ja see "teine" on midagi suurepärast. Tegelikult ma  natuke lausa kadestan oma lapsi, et neil nii mõnus elu on (hea ema.. eksole... :) ... aga samas on ka enda elu nii mõnus, et väga palju aega kadestamiseks ei jää :)

Tänu koduõppele oleme me välja astunud tavalisest kella poolt dikteeritud igapäevaelust. Me voogame muu eluga nagu mingis paralleeluniversumis. Ja ma pean ütlema, et olles korra juba siinset elu nautinud, siis kuidagi ei taha tagasi kiirustamist, kohustusi ja pinget täis "tavaellu" tagasi pöörduda. Nii et kui ma nüüd suudan veel välja mõelda, kuidas oma töist tegemist selle paraalleeluniversumi mõõtmetesse mahutada, siis oleks elu täielik maasikas.... ja tegelikult tundub, et olen ka selle väljamõtlemisele väga lähedal... aga eks seda näitab aeg, kas need praegused mõtted ka õnnestuvad ja vilja kannavad.