Leidsin mööda maailma (loe: internetti) ringituhlates ülilahedad animeeritud kõned. Midagi Onu Raivo jutupliiatsi taolist, aga mitte lastejutud, vaid väga asjalik informatsiooni maailma kohta, mis on illustreeritud väga laheda jooksvalt vastavalt teema arengule areneva koomiksilaadse joonistusega. Teemad ikkagi rohkem täiskasvanutele mõeldud, aga ka teismelistele kindlasti huvitavad - no sellistele teismelistele, kes maailma vastu huvi tunnevad.
Joonistused on ääretult lahedad ning teksti sisu on ääretult asjalik. Kokku ideaalne kombinatsioon paljudest teemadest omale kiire ülevaade saada. Rääkimata sellest, et visuaalsetele õppijatele igati meeldejäävam (ja mina olen igatahes visuaalne õppija - koolis ka jutustavates ainetes mõtlesin kontrolltöö ajal kõigepealt välja, mis leheküljel sellest juttu oli ja kus see koht paiknes vasakus/paremal/üleval/all.. ja siis sealt "lugesin" vastuse mõttes välja).
Kaks head kohta (temaatilist loomulikult), millest alustada on Sir Ken Robinsoni (vist TED kõne alusel) kõne Hariduse paradigmade muutmise kohta
RSA Animate - Changing Education Paradigms
ning Dan Pink'i kõne sellest, mis meid tegelikult motiveerib ja kuidas rahalised motiveerimised mingites olukorades hoopiski vastupidiseid tulemusi annavad
RSA Animate - Drive: The surprising truth about what motivates us
Soovitan igal juhul vaadata ja sealt edasi RSA animat märksõna alt youtube'st juba omale muid huvitavaid teemasid valida. Meelelahutus ja haridus käsikäes. Ahjaa.. pojaga oleme juba koos päris mitut videot vaadanud - et siis ühiskonnaõpetuse kõrgem level või :). Tütre jaoks hetkel veel on natuke liiga palju infot ja liiga keeruline, tema hiilib mingil hetkel vaikselt minema, kui pojaga mõnda vaatame jääme jälle.
Kuvatud on postitused sildiga arvuti. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga arvuti. Kuva kõik postitused
laupäev, 21. aprill 2012
neljapäev, 29. märts 2012
Unschooling ja raporteerimine
Uurin ja puurin siin muudkui unschoolingu teemat.
Olen juba uskuma hakanud, et niimoodi on võimalik vajalikud asjad lastel selgeks saada (kas siis oma huvide kaudu või siis see hetk, kui on vaja mingit testi või eksamit teha konkreetselt selle jaoks õppides, teades, miks sa seda testi või eksamit teed).
Olen ka uskuma hakanud, et lapsed ei istu niimoodi kogu aja arvuti/teleka taga. Hetkel on küll meie õppuritel käsil "deschooling", ehk siis tõesti-tõesti, nad on väga suure osa ajast arvutis... aga on sealt ka vabatahtlikult välja tulnud omal algatusel. Lisaks on selgelt näha, et kui ma neid kutsun, siis on nad palju varmamalt nõus sealt tagant ära tulema ning see ei tekita nendes negatiivseid tundeid. Ühesõnaga mingi hirm hakkab mööda saama. Varem, kui meil oli arvutiaeg piiratud, siis tuli ju iga minutit lubatud ajast kindlasti ära kasutada, muidu jäid sellest ilma.
Ja muidugi olen ka ise lõpuks kätte võtnud ja süvenenud enam sellesse, mida nad seal teevad. Ja tuleb välja, et täitsa lahedaid asju teevad. Endalgi vahepeal täitsa põnev nende poolt leitud youtube'i videosid vaadata (väga hea huumoriga tegeleasi leidub seal ja lapsed on osad neist üles leidnud) või siis mõnele mängule kaasa elada.
Hiljuti leidsin aju arendamiseks mõeldud veebilehe, kus on neuropsühholoogide kaasabil disainitud mängukesed, mille abil inimene saab oma aju erinevaid aspekte arendada (kiirus, mälu, tähelepanu, probleemi lahendamise osknus jne jne). Lumosity on selle asja nimi. Seal saab kolm päeva tasuta tegutseda, edasiseks tuleb hakata raha välja käima. Neid mängukesi mängides tulid tahtmatult pähe paralleelid laste arvutimängudega. Ja ausõna - laste mängud sisaldavad samasuguseid ülesandeid, kui need hüpersuperspetsiaalsed ajuarendamise mängud ning tegelikult veel hoopis kompleksemal ja keerulisemal tasemel. Kolmemõõtmelises dimensioonis tegutsemine, tähelepanu keskendumine, mitme elemendi paralleelne jälgimine, mälu, kiirus, probleemilahendamine, perifeerne nägemine jne jne jne. Ja seda kõike mitte ükshaaval vaid sisuliselt korraga kõik koos. Aju arendamiseks päris hea pähkel, kas pole. Rääkimata veel ebaõnnestumistega toimetulemise harjutamine ja järjekindluse praktiseerimine.
Niimoodi vaadates ei olegi arvutimängud just maailma kõige hullemad asjad, kas pole? Ja kuna koduõppel olles on lastel terve päev aega oma huvialadega tegeleda, siis jääb arvuti kõrvalt palju-palju aega ka sõpradega mängimiseks, õues ringijooksmiseks, raamatute lugemiseks ja misiganes muuks huvitavaks asjaks.
Ühesõnaga.. kaks minu kõige suuremat hirmu - vajalikud teadmised ja arvutiteema - on hakanud taanduma. See-eest kerkivad esile järgmised küsimused.
Üks keeruline küsimus on lapse arengust raporteerimine. Kui muidu oli lihtne - käisime ja näitasime õppeaine kaupa ette täidetud töövihikud (kui neid kasutasime), laste kirjutatud tekstid ja tehtud arvutused jne, siis kuidas toimetada lapse hindamist unschoolingul olles, kui ei ole õppekava ega õppeaineid ning tegevus ei toimu mitte vihikusse asju kirjutades?
Internetiavarustes ringi uurides selgus, et sellise raporteerimiseka loodava asja nimi on õpimapp. Sinna pannakse kokku kõikvõimalik info lapse poolt tehtud asjade kohta, liigitades seda õppeainete terminoloogiaga. Näiteks võib emaga koos koogi küpsetamise panna terviseõpetuse alla (kui tegemise käigus ka üldiselt toitumisest rääkida) kui ka matemaatika alla (retsepti järgi koguste arvestamine - eriti kui muuta soovitud koguhulka, nii et retseptis olnud koguseid tuleb suurendada või vähendada; lisaks veel vajalikud mõõtmised-kaalumised, mis on matemaatika osa algkoolis) jne jne.
Kuidas aga sellist õpimappi võimalikult valutult koostada. Päevas toimub ju 1001 pisiasja, mille kaudu laps tegelikult õpib. Kuidas neid kõiki (või olulisemaid) fikseerida ja raportiks sobivale kujule saada?
Selle kohta leidsin ühe kirjatüki, kus unschoolingu ema tutvustab enda poolt kasutatavat kahte vahendit.
Mõlemad on veebipõhised ja mõlemad on tasuta.
Üks neist on EasyBib, mis on viidete haldamise vahend. Ehk siis selle abil on hea hallata loetud raamatute nimekirja, aga mitte ainult. Sellega saab pidada nimekirja ka vaadatud filmidest, sarjadest, mängitud arvutimängudest jne jne. Tegelikult kuuluvad need ju kõik harivate asjade alla.
Süsteem toimib väga lihtsalt. Paned otsingusse raamatu nime (või osa sellest) ning süsteem otsib andmebaasist vastavaid kirjeid. Valid õige kirje välja ning tekitabki sulle ilusa ja korrektse viite antud teosele. Ei pea ise kõiki detaile sisse trükkima.
Teine neis on Evernote. No kus see asi siis oli, kui ma veel saja asjaga korraga tegelesin ja hirmsasti midagi sellist vajasin. Mõte on selles, et see peab nimekirja sinu märkmetest. Ei midagi revolutsioonilist, eksole... outlook teeb ju ka seda ja tuhat muud vahendit. Vahe on kahes toredas asjas.
Esiteks selles, milliseid märkmeid seal hallata saab ja kui lihtne neid teha on. Sinna saab lihtsalt midagi kirja panna. Sinna saab tõmmata fotosid ja neile tektis juurde kirjutada (väga hea näiteks lastega kusagil käies, sellest pilti tehes ja hiljem juurde kirjutada, et mida siis täpselt õppisite selle käigu ajal). Ja sinna saab teha märget veebilehe alusel. Kui näiteks laps tuleb ja küsib millegi kohta, siis enamasti (kui ise vastust ei tea) võtad lahti google'i ja kasutad otsingut. Nüüd saabki leitud lehekülje alusel teha ühe näpuliigutusega omale Evernote'i märkme ja oma juttu juurde kirjutada. Nii ongi talletuatud ka kõik need pisikesed infokillud, mida laps vaikselt kogub.
Loomulikult on märkmetel juures kuupäev ning sildid, mille alusel hiljem on neid mõnus otsida.
Teine hea asi Evernote'i juures on see, et ta istub küll "pilve" sees, ehk on kasutatav inertneti kaudu, aga teda saab kasutada ka offlines oma arvutist ning lisaks ka nutitelefonist. Ehk siis - teete lastega jalutuskäiku rabas, näete huvitavat marja. Teed sellest oma telefoniga pildi, paned kohe Evernot'i kirja koos omapoolse märkusega. Hiljem internetti saades süngid telefoni "pilvega" ära ning kodus võite selle alusel veel internetist midagi rabade kohta juurde uurida ning vastavat marja otsida ja leitud asjade kohta jällegi märkme teha.
Väga lahe igatahes. Niimoodi saab jooksvalt ja lihtsalt ajsadest logi pidada ja hiljem siis on hea selle alusel õpetajatele õpimappi kokku panna. Või siis teha evernote'i kaust, kuhu vajalikud märked kokku koguda, see kaust avalikuks teha ning õpetajatele link saata.
Olen juba uskuma hakanud, et niimoodi on võimalik vajalikud asjad lastel selgeks saada (kas siis oma huvide kaudu või siis see hetk, kui on vaja mingit testi või eksamit teha konkreetselt selle jaoks õppides, teades, miks sa seda testi või eksamit teed).
Olen ka uskuma hakanud, et lapsed ei istu niimoodi kogu aja arvuti/teleka taga. Hetkel on küll meie õppuritel käsil "deschooling", ehk siis tõesti-tõesti, nad on väga suure osa ajast arvutis... aga on sealt ka vabatahtlikult välja tulnud omal algatusel. Lisaks on selgelt näha, et kui ma neid kutsun, siis on nad palju varmamalt nõus sealt tagant ära tulema ning see ei tekita nendes negatiivseid tundeid. Ühesõnaga mingi hirm hakkab mööda saama. Varem, kui meil oli arvutiaeg piiratud, siis tuli ju iga minutit lubatud ajast kindlasti ära kasutada, muidu jäid sellest ilma.
Ja muidugi olen ka ise lõpuks kätte võtnud ja süvenenud enam sellesse, mida nad seal teevad. Ja tuleb välja, et täitsa lahedaid asju teevad. Endalgi vahepeal täitsa põnev nende poolt leitud youtube'i videosid vaadata (väga hea huumoriga tegeleasi leidub seal ja lapsed on osad neist üles leidnud) või siis mõnele mängule kaasa elada.
Hiljuti leidsin aju arendamiseks mõeldud veebilehe, kus on neuropsühholoogide kaasabil disainitud mängukesed, mille abil inimene saab oma aju erinevaid aspekte arendada (kiirus, mälu, tähelepanu, probleemi lahendamise osknus jne jne). Lumosity on selle asja nimi. Seal saab kolm päeva tasuta tegutseda, edasiseks tuleb hakata raha välja käima. Neid mängukesi mängides tulid tahtmatult pähe paralleelid laste arvutimängudega. Ja ausõna - laste mängud sisaldavad samasuguseid ülesandeid, kui need hüpersuperspetsiaalsed ajuarendamise mängud ning tegelikult veel hoopis kompleksemal ja keerulisemal tasemel. Kolmemõõtmelises dimensioonis tegutsemine, tähelepanu keskendumine, mitme elemendi paralleelne jälgimine, mälu, kiirus, probleemilahendamine, perifeerne nägemine jne jne jne. Ja seda kõike mitte ükshaaval vaid sisuliselt korraga kõik koos. Aju arendamiseks päris hea pähkel, kas pole. Rääkimata veel ebaõnnestumistega toimetulemise harjutamine ja järjekindluse praktiseerimine.
Niimoodi vaadates ei olegi arvutimängud just maailma kõige hullemad asjad, kas pole? Ja kuna koduõppel olles on lastel terve päev aega oma huvialadega tegeleda, siis jääb arvuti kõrvalt palju-palju aega ka sõpradega mängimiseks, õues ringijooksmiseks, raamatute lugemiseks ja misiganes muuks huvitavaks asjaks.
Ühesõnaga.. kaks minu kõige suuremat hirmu - vajalikud teadmised ja arvutiteema - on hakanud taanduma. See-eest kerkivad esile järgmised küsimused.
Üks keeruline küsimus on lapse arengust raporteerimine. Kui muidu oli lihtne - käisime ja näitasime õppeaine kaupa ette täidetud töövihikud (kui neid kasutasime), laste kirjutatud tekstid ja tehtud arvutused jne, siis kuidas toimetada lapse hindamist unschoolingul olles, kui ei ole õppekava ega õppeaineid ning tegevus ei toimu mitte vihikusse asju kirjutades?
Internetiavarustes ringi uurides selgus, et sellise raporteerimiseka loodava asja nimi on õpimapp. Sinna pannakse kokku kõikvõimalik info lapse poolt tehtud asjade kohta, liigitades seda õppeainete terminoloogiaga. Näiteks võib emaga koos koogi küpsetamise panna terviseõpetuse alla (kui tegemise käigus ka üldiselt toitumisest rääkida) kui ka matemaatika alla (retsepti järgi koguste arvestamine - eriti kui muuta soovitud koguhulka, nii et retseptis olnud koguseid tuleb suurendada või vähendada; lisaks veel vajalikud mõõtmised-kaalumised, mis on matemaatika osa algkoolis) jne jne.
Kuidas aga sellist õpimappi võimalikult valutult koostada. Päevas toimub ju 1001 pisiasja, mille kaudu laps tegelikult õpib. Kuidas neid kõiki (või olulisemaid) fikseerida ja raportiks sobivale kujule saada?
Selle kohta leidsin ühe kirjatüki, kus unschoolingu ema tutvustab enda poolt kasutatavat kahte vahendit.
Mõlemad on veebipõhised ja mõlemad on tasuta.
Üks neist on EasyBib, mis on viidete haldamise vahend. Ehk siis selle abil on hea hallata loetud raamatute nimekirja, aga mitte ainult. Sellega saab pidada nimekirja ka vaadatud filmidest, sarjadest, mängitud arvutimängudest jne jne. Tegelikult kuuluvad need ju kõik harivate asjade alla.
Süsteem toimib väga lihtsalt. Paned otsingusse raamatu nime (või osa sellest) ning süsteem otsib andmebaasist vastavaid kirjeid. Valid õige kirje välja ning tekitabki sulle ilusa ja korrektse viite antud teosele. Ei pea ise kõiki detaile sisse trükkima.
Teine neis on Evernote. No kus see asi siis oli, kui ma veel saja asjaga korraga tegelesin ja hirmsasti midagi sellist vajasin. Mõte on selles, et see peab nimekirja sinu märkmetest. Ei midagi revolutsioonilist, eksole... outlook teeb ju ka seda ja tuhat muud vahendit. Vahe on kahes toredas asjas.
Esiteks selles, milliseid märkmeid seal hallata saab ja kui lihtne neid teha on. Sinna saab lihtsalt midagi kirja panna. Sinna saab tõmmata fotosid ja neile tektis juurde kirjutada (väga hea näiteks lastega kusagil käies, sellest pilti tehes ja hiljem juurde kirjutada, et mida siis täpselt õppisite selle käigu ajal). Ja sinna saab teha märget veebilehe alusel. Kui näiteks laps tuleb ja küsib millegi kohta, siis enamasti (kui ise vastust ei tea) võtad lahti google'i ja kasutad otsingut. Nüüd saabki leitud lehekülje alusel teha ühe näpuliigutusega omale Evernote'i märkme ja oma juttu juurde kirjutada. Nii ongi talletuatud ka kõik need pisikesed infokillud, mida laps vaikselt kogub.
Loomulikult on märkmetel juures kuupäev ning sildid, mille alusel hiljem on neid mõnus otsida.
Teine hea asi Evernote'i juures on see, et ta istub küll "pilve" sees, ehk on kasutatav inertneti kaudu, aga teda saab kasutada ka offlines oma arvutist ning lisaks ka nutitelefonist. Ehk siis - teete lastega jalutuskäiku rabas, näete huvitavat marja. Teed sellest oma telefoniga pildi, paned kohe Evernot'i kirja koos omapoolse märkusega. Hiljem internetti saades süngid telefoni "pilvega" ära ning kodus võite selle alusel veel internetist midagi rabade kohta juurde uurida ning vastavat marja otsida ja leitud asjade kohta jällegi märkme teha.
Väga lahe igatahes. Niimoodi saab jooksvalt ja lihtsalt ajsadest logi pidada ja hiljem siis on hea selle alusel õpetajatele õpimappi kokku panna. Või siis teha evernote'i kaust, kuhu vajalikud märked kokku koguda, see kaust avalikuks teha ning õpetajatele link saata.
esmaspäev, 20. veebruar 2012
3D action arvutimäng korrutamise-jagamise õppimiseks
Tütrega tegeleme hetkel korrutamise õppimisega. Ega talle see väga ei istu ja ei meeldi. Oleme proovinud erinevaid viise: rütmirivid, ussikeste joonistamine, lihtsalt minuga koos suuliselt tehete läbiketramine, kaardid tehete ja vastustega jne jne. Aga päris seda õiget lähenemisnurka veel leidnud ei ole. Nüüd siis vaatasin, et mida internetiavarustes leida võib. Ja leida võib paljutki.
Alustada võib muidugi Eesti enda oma miksikesest, kus saab (pärast registreerumist) pranglida. Siin on algajate jaoks miinus see, et kiirelt lähevad tehted keerulisemaks ja seda on parem teha juba siis, kui baas on endal olemas.
Siis on veel olemas näiteks täiesti omaette lehekülg korrutamise jaoks mõeldud mängudega. Siin on lihtsaid väikseid mängukesi, mis ilma ajalise sunnita rahulikult võimaldavad algajal harjutada.
Ja siis on üks laste jaoks vägagi atraktiivne mäng, mis näeb välja nagu päris arvutimäng :). 3D graafika, sünged lossikäigud, võitlus koletistega - ja seda kõike läbi korrutustehete (ja jagamise, ja beetaversioonis ka liitmise-lahutamisega). Iga kasutaja saab määrata enda jaoks alustamise taseme (ehk siis selle, mis klassis ta on), teha läbi algtesti, kus hinnatakse oskusi ja selle kõige järgi paneb mäng paika küsitavate tehete keerukusastme. Ja mis kõige toredam, täitsa tasuta on see asi täisversioonis allalaetav. Raha eest saab igast vidinaversioone juurde hankida, aga põhimõtteliselt ei ole see üldse vajalik.
Alustada võib muidugi Eesti enda oma miksikesest, kus saab (pärast registreerumist) pranglida. Siin on algajate jaoks miinus see, et kiirelt lähevad tehted keerulisemaks ja seda on parem teha juba siis, kui baas on endal olemas.
Siis on veel olemas näiteks täiesti omaette lehekülg korrutamise jaoks mõeldud mängudega. Siin on lihtsaid väikseid mängukesi, mis ilma ajalise sunnita rahulikult võimaldavad algajal harjutada.
Ja siis on üks laste jaoks vägagi atraktiivne mäng, mis näeb välja nagu päris arvutimäng :). 3D graafika, sünged lossikäigud, võitlus koletistega - ja seda kõike läbi korrutustehete (ja jagamise, ja beetaversioonis ka liitmise-lahutamisega). Iga kasutaja saab määrata enda jaoks alustamise taseme (ehk siis selle, mis klassis ta on), teha läbi algtesti, kus hinnatakse oskusi ja selle kõige järgi paneb mäng paika küsitavate tehete keerukusastme. Ja mis kõige toredam, täitsa tasuta on see asi täisversioonis allalaetav. Raha eest saab igast vidinaversioone juurde hankida, aga põhimõtteliselt ei ole see üldse vajalik.
neljapäev, 19. jaanuar 2012
Uus mänguasi
Toodi täna meile koju üks karbikene. Ja selle sees emmele üks uus mänguasi (mis on ühe kihlveo võiduauhind, mida ma tükk aega meestel ei lubanud koju tuua, et liiga kallis ja vana ju olemas, aga kuna vana ikka jukerdab, siis nüüd lubasin neil selle kohale toimetada). Mänguasjaks siis see tore asjandus, millega reklaami kohaselt hästi leiba lõigata saab aga mis tegelikult mulle kui elupõlisele windowsi-kasutajale parajalt peavalu valmistab. Nojah, mis ma siin ikka keerutan... MacBook Air on see mänguasi ja mina nüüd kui täielik algaja õpin siin tegutsema. Täiesti uutmoodi maailm on see ikka kohati.
Iseenesest moosisin aastaid tagasi oma äripartnerit maci hankima ja siis vaatasin ja itsitasin oma windoosa läpaka tagant, kui tal miskid probleemid olid. Eks karmavõlg kogunes ja nüüd tuleb see kõik tagasi teha. Juba olen selle vähese aja jooksul sügavalt puudust tundnud page-up nupust ja end nupust ning paremast hiireklahvist. Lisaks on mitu korda jupp aega läinud, enne kui olen suutnud @ märki teha jne jne. Aga ilus ja õhuke on see va air küll.
Nüüd lähen manuaali lugema ja ehk harjun mingi hetk klaviatuuriga ja igast kohalike trikkidega ära ka. Aga vähemalt on nüüd lõpuks korralik läpakas, mis ehk ikka aastaid kestab. Viimased aastad olen tegutsenud suht jukerdavate asjadega, millel ajutine lõhn küljes, nii et pole isegi hakanud mingeid oma seadistusi põhjalikumalt sättima. Siia võib oma pesa ehitama hakata küll.
Nüüd lähen otsin, kuidas Angry Birdsi siia saada :) Rootsis suusareisil olles hakkasime seda mängu vanaisa telefoni peal mängima (vanaisa hankis kah äsja just endale uhke nutitelefoni - see oli suur viga, sest pärast angry birdsi avastamist tema telefonilt ei saa tema küll sellele masinale eriti löögile) ja nüüd on kogu perel pisik veres :)
Iseenesest moosisin aastaid tagasi oma äripartnerit maci hankima ja siis vaatasin ja itsitasin oma windoosa läpaka tagant, kui tal miskid probleemid olid. Eks karmavõlg kogunes ja nüüd tuleb see kõik tagasi teha. Juba olen selle vähese aja jooksul sügavalt puudust tundnud page-up nupust ja end nupust ning paremast hiireklahvist. Lisaks on mitu korda jupp aega läinud, enne kui olen suutnud @ märki teha jne jne. Aga ilus ja õhuke on see va air küll.
Nüüd lähen manuaali lugema ja ehk harjun mingi hetk klaviatuuriga ja igast kohalike trikkidega ära ka. Aga vähemalt on nüüd lõpuks korralik läpakas, mis ehk ikka aastaid kestab. Viimased aastad olen tegutsenud suht jukerdavate asjadega, millel ajutine lõhn küljes, nii et pole isegi hakanud mingeid oma seadistusi põhjalikumalt sättima. Siia võib oma pesa ehitama hakata küll.
Nüüd lähen otsin, kuidas Angry Birdsi siia saada :) Rootsis suusareisil olles hakkasime seda mängu vanaisa telefoni peal mängima (vanaisa hankis kah äsja just endale uhke nutitelefoni - see oli suur viga, sest pärast angry birdsi avastamist tema telefonilt ei saa tema küll sellele masinale eriti löögile) ja nüüd on kogu perel pisik veres :)
teisipäev, 27. detsember 2011
Algklassilapsed programmeerima
Meile jõudis lõpuks kohale üks kauaoodatud raamat, millest saab alguse üks uus kauaoodatud õppeaine meie kodukoolis. Ehk siis nüüd hakkame vaatama, kui lihtne või keeruline on algklassilastele programmeerimist õpetada.
Raamatu nimi on "Hello world!" ning selle on kirjutanud kahepeale isa ning tema kümneaastane poeg, Warren ja Carter Sande. Raamat on täis lahedaid pilte (näide on toodud üleval :), kirjutatud lihtsas keeles (seda küll inglise keeles) ning alustab step-by-step nullist peale.
Programmeerimiskeel, mida selles raamatus õpetatakse on Python. Miks just selle keele esimeseks valisime? Selleks mitu põhjust. Esiteks on see vabavara, ehk siis saab tasuta alla laadida ning kohe pihta hakata. Teiseks on see lihtne keel (väidetavalt üks lihtsamaid). Kolmandaks on ta küll lihtne, aga siiski asjalik keel, milles kirjutavad oma programme (väidetavalt) ka Google ja NASA programmeerijad. Neljandaks, ta töötab normaalselt erinevate operatsioonisüsteemide peal.
Poeg juba hakkas otsast raamatut sirvima ning leidis üles ka koha, kus mängu tegema õpetatakse :) Aga alustame ikka algusest...
Aga miks ma üldse tahan oma lastele programmeerimist nii vara õpetada?
Noh, vastus peitub osaliselt ülalolevas pildis. Ma soovin, et nad ise oma fantaasiat ja aju kasutaks ning midagi looks, selle asemel, et arvuti poolt ettekirjutatud asju järgi teha. Ehk siis kui üldjuhul on laste puhul selle pildi suhtes vasupidine olukord (laps teeb kuulekalt silmad krõllis seda, mida arvuti ütleb), siis nüüd katsuks jõudude vahekorda muuta.
Ja muidugi tuleb see soov ka sellest, et nad ise on asjast huvitatud. Poeg räägib juba mitu aastat, et tahab ise mänge kirjutada. Tütar küll ise otsest soovi avaldanud pole, aga samas kui ma teemast räägin, siis on ikka huvitatud ka. Ja oma html lehekülge tegi ta täie mõnuga väga lahedalt.
Lisainspiratsiooniallikaks oli Targo kirjatükk Eesti IT inimestest ja järelkasvust. Ning tekkis endal tahtmine proovida, kui keeruline siis see programmeerimise õpetamine lastele on.
Uurides koolielu.ee portaalist informaatika esimese astme õppematerjale, siis olid seal enamasti klaviatuuri, hiire, interneti ja wordi kasutamise õpetused. Ka vajalikud asjad, aga minu jaoks mitte informaatika.
Ja lisaks tekitas mõtteid Targo järgmine kirjatükk poiste kadumise teemal, mis minul tekitas vastupidise küsimuse - miks tüdrukud ei programmeeri. Ja eks ma siis vaatan, mis vahe on poega ja tütart programmeerima õpetada.
Nii et kui meil see õppimine edukalt läheb, siis hakkame hoopis koolidele säru tegema, et lubagu ka lastel programmeerida... Aga nojah, kõigepealt tuleb ikka vaadata, kuidas siin meil asi toimima hakkab.
teisipäev, 20. detsember 2011
Ja mida me teisel veerandil lisaks õppimisele tegime
Lisaks õppimisele on lapsed teinud teisel veerandil veel hulka asju tegelikult.
* Nad on käinud (lisaks reisile ja jõulumaale) kinos, raamatukogus, poes, oma sõprade sünnipäevadel, oma vanavanatädi 80dal juubelil, minu sõbranna sünnipäeval, oma sõprade pool külas ning on võõrustanud oma sõpru meie pool (seda küll hetkel harva, sest põnn veel väike, varem oli meil pidevalt keegi külas - tegelikult ma isegi naudin hetkel seda, et nii palju külalisi pole pidevalt).
* Nad on lugenud läbi suure hulga raamatuid (arvutivabad päevad mõjuvad lugemissoovile väga positiivselt). Tütar luges läbi kõik kodus olevad "Risto Räppari" seeria raamatud (pojal on need juba loetud) ja kõik raamatukogust leitud "Paula.." seeria raamatud (neid oli kokku midagi 20 kanti). Mõlemad lugesid läbi kõik raamatukogust leitud Roald Dahli raamatud (st sellised, mida meil endal pole; ülejäänud on neil juba varem läbi loetud), lisaks veel ühe "Sune" seeria raamatu ja ühe "Ottokari" raamatu. Mõlemad lugesid läbi ka "Jutte igaks päevaks", kus iga kuupäeva kohta on oma jutt, ehk siis kokku 365 juttu. Sinna otsa veel hulga selliseid raamatuid, kus on palju pilte ja natuke teksti ning mingi hulga koomikseid.
* Nad on istunud arvutis ja mänginud Minecrafti ning Terrariat (ja muid mänge) ning vaadanud youtube'st videosid, kuidas teised mängivad Minecrafti ja Terrariat :). Ma ükskord küsisin, et kumba nad rohkem teevad - mängivad ise või vaatavad youtube'st, kuidas teised mängivad. Nad arvasid, et see on umbes pooleks. Lisaks leidis poeg hiljuti variandi, kuidas saab ise virtuaalserverit püsti panna. Nad on ammu tahtnud mängudes ise maailmu teha, et teised seal mängida saaks, aga meil on asi fiks-IP puudumise taha jäänud, mida serveri jaoks vaja on. Nüüd siis leidis poeg ise lahenduse ja pani juba ka oma serveri püsti, kus siis tütar ja teised sõbrad ka mängimas saavad käia :)
* Nad on saanud hommikuti magada nii kaua, kuni neil väljapuhkamiseks vaja; nad on saanud hommikul süüa rahulikult omas tempos kui keha piisavalt üles on ärganud; nad on saanud valgel ajal õues mängimas käia; nad on teinud lumememme, mänginud lumesõda ning solgerdanud maja taha tiigile tekkinud jääga; nad on saanud iga õhtu rahulikult unejuttu, isegi kui õhtu läheb pika peale.
* Nad on aidanud kodutöödes: pühkinud ja pesnud põrandaid, võtnud asju pesumasinast ja riputanud kuivama või pannud kuivatisse, võtnud asju kuivamisrestilt või kuivatist ja toonud mulle, sorteerinud puhtaid riideid ja oma riided kappidesse ära pannud, aidanud koristada kööki ning teinud sooje võileibu ja kakaod, ajanud juttu põnniga sel ajal kui mina mingeid asju toimetan, hoolitsenud oma loomade eest, käinud koeraga õues jalutamas jne.
* Nad on torisenud selle peale, et peavad õppima; nad on torisenud selle peale, et poeg peab käima tervelt kaks korda nädalas muusikakoolis kui tütrel piisab ainult ühest korrast oma kunstis; nad on torisenud selle peale, et poeg saab lausa kaks korda nädalas muusikakoolis käia, samas kui tütre kunstiring toiomub ainult kord nädalas; nad on torisenud selle peale, et kumb saab autoga sõites rohkem ees istuda; nad on torisenud selle peale, et arvutivabasid päevi on nädalas rohkem kui arvutipäevi; nad on tülitsenud ja ära leppinud; nad on oma varbaid, põlvi, sõrmi, päid ja muid kehaosi igale poole valusasti ära löönud; neil on valutanud pea ja kõht; nad on teise jutule vahele seganud; nad on solvunud selle peale, et teine on nende jutule vahele seganud. Jne jne... ehk eks ole meil ikka samasugune tavaline argipäev, nagu igas teises peres.
Ja mina pean taaskord tõdema, et mulle koduõpe väga meeldib. Ja lastele ka :)
kolmapäev, 16. november 2011
Heegeldamine, hüplemine ja html
Meil siin mõnusalt igasuguseid uusi tuuli õppurite maailmas.
Vastavalt waldorfkooli tavadele võtsime tööõpetuse sildi all käsile heegeldamise. Seda siis nii poja kui tütrega korraga. Hankisin kolm ühesugust heegelnõela ning kolm erivärvi kera lõnga ning hakkasime kolmekesi ketti heegeldama. Ega ma ise teab-mis käsitööguru ei ole, aga samas on see mõnus meditatiivne tegevus. Algus läks ikka üle kivide ja kändude ja pojale ei osanud ma kuidagi vasaku käega heegeldamist õpetada, nii et ta pidi parema käega seda tegema. Aga mingist hetkest hakkasid neil ikka aasad välja tulema. Pojale kusjuures hakkas asi nii meeldima, et tema kett on praeguseks hetkeks juba üsna pikk (ja ta tahabki seda veel pikemaks teha). Tütar hetkel veel heegeldamist ei armasta (seda peamiselt seetõttu, et see tal veel eriti välja ei tule), aga vaikselt harjutab kohustuslikus korras edasi ja tuleb temalgi järjest parem välja. Internetist otsisin üles ka algõpetused ja tuletasin omale sambad jms meelde, nii et kui nad on valmis aasadest edasi minema, siis ka ise valmis olla. Igatahes on vahva midagi uutmoodi teha, sest käsitööd ei ole meil peres ammu tehtud, kuigi see mulle tegelikult üsnagi meeldib.
Teise asjana oleme käsile võtnud waldorfist õpetatud korrutamise arvuread. Kaugele veel ei ole jõudnud. Esimesena tegime kolmerida. Alustasime seda õues kividele astumise ja mahahüppamise rütmiga. Järgmine päeva autoga linna sõites tegime käteplaksudega (kuigi poeg mingil hetkel tegi märkuse, et mina võiksin ikka pigem autojuhtimisega tegeleda). Linnast tagasi tulles nuputasime rütmi ka neljade rea jaoks ja harjutasime siis seda paar korda (ja mina sain pojalt taas sama märkuse osaliseks). Väga vahva on neid ridasid koos niimodi teha ja ma mõistan küll, et selliselt rütmiliselt korrates jäävad arvuread tõesti päris hästi meelde.
Kolmas asi on waldorfiväline ja minu oma kiiks. Nimelt on mul ammu olnud mõte, et kui need lapsed nii hirmsasti arvutit armastavad, siis võiksid seal taga midagi asjalikku teha, ehk siis mõte selles, et õppigu programme ka kirjutama, mitte ainult kasutama. Sellele mõttele on tuld juurde andnud poeg, kes on samamoodi juba ammu rääkinud, et tema tahaks ise arvutile mänge kirjutada. Olen siin nuputanud seda ühtemoodi ja teistmoodi, et kuidas teemaga pihta hakata. Lõpuks tundus kõige lihtsam pihta hakata lastele html-i tutvustamisest. See on universaalne keel ning mis kõige parem, ei vaja kirjutamiseks mingit spetstarkvara - piisab notepadi olemasolust ja ongi võimalik alustada. Arvutimängu sellega muidugi ei kirjuta, aga vähemalt on hea ja lihtne algus programmide telgitagustega tutvumiseks.
Eelmine nädal proovisin algust teha ja näitasin lastele "view source code" käsklusega paari internetilehekülje koodi html-is. See oli kerge tagasilöök, sest praegu ju kõik mootorite abil tehtud ja igasugust robotite poolt genereeritud jura täis. Poeg oli küll väga vapper ja kannatlikult ootas-vaatas, kuni ma mingidki enam-vähem loetavad kohad leidsin. Tütar nii kannatlik ei olnud ja vajus esimese poole minuti pealt vaikselt oma tuppa lugema :)
Täna aga võtsime ette puhta notepadi, lapsed kirjutasid sinna oma tervitussõnad, salvestasime failid ära ja vaatasime, kuidas need veebilehitsejaga välja näevad. Siis panime veel juurde reavahetuse, boldi, italicu - ehk siis lapsed kirjutasid oma esimesed käsklused oma esimesse "programmi". Kuna html on suht loogiline ja lihtne (vähemalt sellisel tasemel), siis oli see ka nende jaoks loogiline. Neis tekitas see igatahes hasarti kohe igasuguseid asju proovida ja homme on neil mõlemal kindel soov jätkata. Nii et vaatame, kuidas see avantüür meil edasi läheb. Mul on juba mõte, et las nad kirjutavad omale programmi 100 piires liitmise-lahutamise-korrutamise-jagamise harjutamiseks :). Selleks muidugi tuleb juba midagi muud kasutada kui html-i.
Vastavalt waldorfkooli tavadele võtsime tööõpetuse sildi all käsile heegeldamise. Seda siis nii poja kui tütrega korraga. Hankisin kolm ühesugust heegelnõela ning kolm erivärvi kera lõnga ning hakkasime kolmekesi ketti heegeldama. Ega ma ise teab-mis käsitööguru ei ole, aga samas on see mõnus meditatiivne tegevus. Algus läks ikka üle kivide ja kändude ja pojale ei osanud ma kuidagi vasaku käega heegeldamist õpetada, nii et ta pidi parema käega seda tegema. Aga mingist hetkest hakkasid neil ikka aasad välja tulema. Pojale kusjuures hakkas asi nii meeldima, et tema kett on praeguseks hetkeks juba üsna pikk (ja ta tahabki seda veel pikemaks teha). Tütar hetkel veel heegeldamist ei armasta (seda peamiselt seetõttu, et see tal veel eriti välja ei tule), aga vaikselt harjutab kohustuslikus korras edasi ja tuleb temalgi järjest parem välja. Internetist otsisin üles ka algõpetused ja tuletasin omale sambad jms meelde, nii et kui nad on valmis aasadest edasi minema, siis ka ise valmis olla. Igatahes on vahva midagi uutmoodi teha, sest käsitööd ei ole meil peres ammu tehtud, kuigi see mulle tegelikult üsnagi meeldib.
Teise asjana oleme käsile võtnud waldorfist õpetatud korrutamise arvuread. Kaugele veel ei ole jõudnud. Esimesena tegime kolmerida. Alustasime seda õues kividele astumise ja mahahüppamise rütmiga. Järgmine päeva autoga linna sõites tegime käteplaksudega (kuigi poeg mingil hetkel tegi märkuse, et mina võiksin ikka pigem autojuhtimisega tegeleda). Linnast tagasi tulles nuputasime rütmi ka neljade rea jaoks ja harjutasime siis seda paar korda (ja mina sain pojalt taas sama märkuse osaliseks). Väga vahva on neid ridasid koos niimodi teha ja ma mõistan küll, et selliselt rütmiliselt korrates jäävad arvuread tõesti päris hästi meelde.
Kolmas asi on waldorfiväline ja minu oma kiiks. Nimelt on mul ammu olnud mõte, et kui need lapsed nii hirmsasti arvutit armastavad, siis võiksid seal taga midagi asjalikku teha, ehk siis mõte selles, et õppigu programme ka kirjutama, mitte ainult kasutama. Sellele mõttele on tuld juurde andnud poeg, kes on samamoodi juba ammu rääkinud, et tema tahaks ise arvutile mänge kirjutada. Olen siin nuputanud seda ühtemoodi ja teistmoodi, et kuidas teemaga pihta hakata. Lõpuks tundus kõige lihtsam pihta hakata lastele html-i tutvustamisest. See on universaalne keel ning mis kõige parem, ei vaja kirjutamiseks mingit spetstarkvara - piisab notepadi olemasolust ja ongi võimalik alustada. Arvutimängu sellega muidugi ei kirjuta, aga vähemalt on hea ja lihtne algus programmide telgitagustega tutvumiseks.
Eelmine nädal proovisin algust teha ja näitasin lastele "view source code" käsklusega paari internetilehekülje koodi html-is. See oli kerge tagasilöök, sest praegu ju kõik mootorite abil tehtud ja igasugust robotite poolt genereeritud jura täis. Poeg oli küll väga vapper ja kannatlikult ootas-vaatas, kuni ma mingidki enam-vähem loetavad kohad leidsin. Tütar nii kannatlik ei olnud ja vajus esimese poole minuti pealt vaikselt oma tuppa lugema :)
Täna aga võtsime ette puhta notepadi, lapsed kirjutasid sinna oma tervitussõnad, salvestasime failid ära ja vaatasime, kuidas need veebilehitsejaga välja näevad. Siis panime veel juurde reavahetuse, boldi, italicu - ehk siis lapsed kirjutasid oma esimesed käsklused oma esimesse "programmi". Kuna html on suht loogiline ja lihtne (vähemalt sellisel tasemel), siis oli see ka nende jaoks loogiline. Neis tekitas see igatahes hasarti kohe igasuguseid asju proovida ja homme on neil mõlemal kindel soov jätkata. Nii et vaatame, kuidas see avantüür meil edasi läheb. Mul on juba mõte, et las nad kirjutavad omale programmi 100 piires liitmise-lahutamise-korrutamise-jagamise harjutamiseks :). Selleks muidugi tuleb juba midagi muud kasutada kui html-i.
kolmapäev, 5. oktoober 2011
Koduõppenädalad 3 ja 4 ehk laisk ema ja enda kättevõtmine
Esimese kahe koduõppenädala lõpuks jõudsime seisu, kus lapsed töötasid iseseisvalt oma päevanormi jagu materjale läbi enne kui mina üles ärkasin. Ühest küljest oli see väga lahe, teisest küljest aga hakkas kannatama järelkontrolli ja ülevaatamise osa. Ehk siis tegelikult see, kes laisk ja distsiplineerimatu oli, olin mina.
Nädalavahetusel moosis tütar ennast tädile külla. Tegemist on küll minu tädiga, ehk siis tema vanatädiga, aga kuna ta on äärmiselt nooruslik, siis vanatädi talle küll kuidagi öelda ei oska :). Tegemist on tõeliselt hea haldjaga meie peres, kelle uks on perele alati avatud ja kodu hingesoojust täis. Ei ole ime, et lastel seal meeldib olla, kuigi asub ta Eesti teises otsas. Ja eks nüüdki tuli välja koduõppe eelis, ehk siis ei olnud probleem pakkida lapsele õppematerjalid kaasa ning ta pooleks nädalaks tädile külla saata. Enne sai ikka loomulikult tädiga ka kokku lepitud, et tema jaoks asi ok ning vaatavad koos ka igapäevaselt lapse õppimised üle.
Nii siis läkski kolmanda nädala esimene pool selle tähe all, et tütar oli kodust ära ning poeg rõõmustas hommikuti, et jõudis jätkuvalt enne minu ärkamist koolitööd ära tehtud. Nädala teises pooles tuli tütar tagasi ja siis jätkasid nad mõlemad hommikust toimetamist. Minul aga jäid nende tegemised järjest enam üle vaatamata ning asi hakkas käest ära minema. Üheks vabanduseks mulle on asjaolu, et hakkasid tekkima märgid sünnitama minekust (mis, nagu ma praeguse seisuga öelda võin, olid täielikud valehäired, aga kohati väga veenvad), mistõttu nii füüsiline võimekus kui vaimne fookus eriti ei soosinud koolitükkidega tegelemist. Aga eks palju jäi just enesedistsipliini taha ka ikkagi.
Pärast kolmandat nädalat nädalavahetusel asjade üle järele mõeldes mõistsin, et tuleb ikkagi midagi ette võtta, sest nii jätkata ei saa. Poeg oli näiteks lugenud eesti keele ja loodusõpetuse õpikutest palju kaugemale kui veerandi maht nõudis, samal ajal olid töövihikust vastavad etapid tegemata ning ka õpikutes olnud teemad-küsimused läbi arutamata, nii et polnud selge, kui palju ta sellest kõigest tegelikult aru sai. Tütar oli sama teinud eesti keele ning inglise keelega. Jällegi õpiku-töövihiku etappide mittevastavus ning tegeliku arusaamise kohta kindluse puudumine.
Istusin siis laua taha ja panin kirja esimese versiooni meie koduõppekooli reeglitest.
Meie peres on laste üheks põhimotivaatoriks arvuti- ja telekaaeg. Seda motivaatorit rakendasin siis ka kodukooli reeglite juures.
Põhimõtteks see, et enne töö ja siis lõbu, ehk enne tuleb vajalikud asjad ära teha ja siis saab helendava ekraani taha istuda. Põhimõte, mis ei sunni last konkreetsetel kellaaegadel midagi tegema, küll aga annab piisava motivaatori ikkagi päeva esimeses pooles vajalikud asjad ära teha.
Teise asjana tuli otsustada, mis on "vajalikud" asjad. Siin lähtusin kahest aspektist.
Esiteks: mis on vajalik inimese tervise ja heaolu jaoks üldises plaanis. Siia alla kuuluvad üldteada korralik uni (ehk siis võimalus ennast välja puhata, mis on neile tagatud), korralik söök (seega tuli reegel korralikult kõht täis süüa), värske õhk (reegel vähemalt pool tundi õues olla) ning füüsiline liigutamine (reegel teha ära teatud lihtne harjutuste seeria, mis peamistele keha lihsagruppidele koormust annab).
Teine aspekt olid õppetööks vajalikud asjad. Siia alla kuulus jätkuvalt oma kindla lehekülgede mahu ärategemine ja nõue see ka täiskasvanuga üle kontrollida. Lisandus nõue midagi ka joonistada või meisterdada (ehk siis kunsti- ja tööõpetuse vallast midagi teha) ning juba eelmises punktis mainitud füüsiliste harjutuste seeria, mis lisaks lapse tervise arendamisele läheb ka kehalise kasvatuse nimekirja.
Õppeainetest on veel väljas muusikaõpetus. Poja koha pealt katab seda muusikakool, kuid tütrele ma veel head lahendust leidnud ei ole. Üks asi on koos temaga muusikaõpikust laule vaadata, aga kuna mul endal muusikaalast haridust ei ole, siis see on minu kõige nõrgem koht hetkel. Vaikselt aretan lootust, et kui poja jaoks lõpuks klaveri koju saame (mis on lähiaja plaanides sees), siis saab tema hakata omakorda meile edasi õpetama, mida ta õppinud on, ning nii saab ta tütar muusikaalaselt "linnukese kirja". Aga eks ma otsin siin veel lahendust edasi ning arutan koolis "ülevaatusel" käies nende klassijuhatajatega ka võimalikke variante.
Lapsed muidugi alguses uusi reegleid lugedes õnnelikud ei olnud. Neid koos läbi arutades said aga aru küll, miks see hea on ja nõustusid tingimustega.
Nüüdseks on elu nende reeglite järgi käinud juba pea poolteist nädalat ning asi on ilusti tööle hakanud. Lapsed ise valivad, mis järjekorras ja millal nad nõudeid täidavad, kuid hoiavad ilusti helendavast ekraanist eemale kuni kõik vajalik tehtud. Lisaks on näha, et nad vaikselt harjuvad rutiiniga ära ning teevad reeglites kirjas olevaid asju järjest suurema lustiga. Ja isegi kui mõni päev on näha, et nad seekord väga ei viitsi, siis see helendav ekraan on ikkagi piisavalt suur tõmbenumber, et selle nimel on nad nõus ka oma "mitteviitsimisest" üle saama ja mina tagant sundima ei pea. Muidugi on abiks ka see, et mina ise olen kohusetundlik olnud ning nende tehtud asjade ülevaatamist tõsiselt võtnud.
Ehk siis esimene tagasilöök üle elatud ja hetkel asjad toimima saadud. Vaatame, mis elu edasi toob...
Nädalavahetusel moosis tütar ennast tädile külla. Tegemist on küll minu tädiga, ehk siis tema vanatädiga, aga kuna ta on äärmiselt nooruslik, siis vanatädi talle küll kuidagi öelda ei oska :). Tegemist on tõeliselt hea haldjaga meie peres, kelle uks on perele alati avatud ja kodu hingesoojust täis. Ei ole ime, et lastel seal meeldib olla, kuigi asub ta Eesti teises otsas. Ja eks nüüdki tuli välja koduõppe eelis, ehk siis ei olnud probleem pakkida lapsele õppematerjalid kaasa ning ta pooleks nädalaks tädile külla saata. Enne sai ikka loomulikult tädiga ka kokku lepitud, et tema jaoks asi ok ning vaatavad koos ka igapäevaselt lapse õppimised üle.
Nii siis läkski kolmanda nädala esimene pool selle tähe all, et tütar oli kodust ära ning poeg rõõmustas hommikuti, et jõudis jätkuvalt enne minu ärkamist koolitööd ära tehtud. Nädala teises pooles tuli tütar tagasi ja siis jätkasid nad mõlemad hommikust toimetamist. Minul aga jäid nende tegemised järjest enam üle vaatamata ning asi hakkas käest ära minema. Üheks vabanduseks mulle on asjaolu, et hakkasid tekkima märgid sünnitama minekust (mis, nagu ma praeguse seisuga öelda võin, olid täielikud valehäired, aga kohati väga veenvad), mistõttu nii füüsiline võimekus kui vaimne fookus eriti ei soosinud koolitükkidega tegelemist. Aga eks palju jäi just enesedistsipliini taha ka ikkagi.
Pärast kolmandat nädalat nädalavahetusel asjade üle järele mõeldes mõistsin, et tuleb ikkagi midagi ette võtta, sest nii jätkata ei saa. Poeg oli näiteks lugenud eesti keele ja loodusõpetuse õpikutest palju kaugemale kui veerandi maht nõudis, samal ajal olid töövihikust vastavad etapid tegemata ning ka õpikutes olnud teemad-küsimused läbi arutamata, nii et polnud selge, kui palju ta sellest kõigest tegelikult aru sai. Tütar oli sama teinud eesti keele ning inglise keelega. Jällegi õpiku-töövihiku etappide mittevastavus ning tegeliku arusaamise kohta kindluse puudumine.
Istusin siis laua taha ja panin kirja esimese versiooni meie koduõppekooli reeglitest.
Meie peres on laste üheks põhimotivaatoriks arvuti- ja telekaaeg. Seda motivaatorit rakendasin siis ka kodukooli reeglite juures.
Põhimõtteks see, et enne töö ja siis lõbu, ehk enne tuleb vajalikud asjad ära teha ja siis saab helendava ekraani taha istuda. Põhimõte, mis ei sunni last konkreetsetel kellaaegadel midagi tegema, küll aga annab piisava motivaatori ikkagi päeva esimeses pooles vajalikud asjad ära teha.
Teise asjana tuli otsustada, mis on "vajalikud" asjad. Siin lähtusin kahest aspektist.
Esiteks: mis on vajalik inimese tervise ja heaolu jaoks üldises plaanis. Siia alla kuuluvad üldteada korralik uni (ehk siis võimalus ennast välja puhata, mis on neile tagatud), korralik söök (seega tuli reegel korralikult kõht täis süüa), värske õhk (reegel vähemalt pool tundi õues olla) ning füüsiline liigutamine (reegel teha ära teatud lihtne harjutuste seeria, mis peamistele keha lihsagruppidele koormust annab).
Teine aspekt olid õppetööks vajalikud asjad. Siia alla kuulus jätkuvalt oma kindla lehekülgede mahu ärategemine ja nõue see ka täiskasvanuga üle kontrollida. Lisandus nõue midagi ka joonistada või meisterdada (ehk siis kunsti- ja tööõpetuse vallast midagi teha) ning juba eelmises punktis mainitud füüsiliste harjutuste seeria, mis lisaks lapse tervise arendamisele läheb ka kehalise kasvatuse nimekirja.
Õppeainetest on veel väljas muusikaõpetus. Poja koha pealt katab seda muusikakool, kuid tütrele ma veel head lahendust leidnud ei ole. Üks asi on koos temaga muusikaõpikust laule vaadata, aga kuna mul endal muusikaalast haridust ei ole, siis see on minu kõige nõrgem koht hetkel. Vaikselt aretan lootust, et kui poja jaoks lõpuks klaveri koju saame (mis on lähiaja plaanides sees), siis saab tema hakata omakorda meile edasi õpetama, mida ta õppinud on, ning nii saab ta tütar muusikaalaselt "linnukese kirja". Aga eks ma otsin siin veel lahendust edasi ning arutan koolis "ülevaatusel" käies nende klassijuhatajatega ka võimalikke variante.
Lapsed muidugi alguses uusi reegleid lugedes õnnelikud ei olnud. Neid koos läbi arutades said aga aru küll, miks see hea on ja nõustusid tingimustega.
Nüüdseks on elu nende reeglite järgi käinud juba pea poolteist nädalat ning asi on ilusti tööle hakanud. Lapsed ise valivad, mis järjekorras ja millal nad nõudeid täidavad, kuid hoiavad ilusti helendavast ekraanist eemale kuni kõik vajalik tehtud. Lisaks on näha, et nad vaikselt harjuvad rutiiniga ära ning teevad reeglites kirjas olevaid asju järjest suurema lustiga. Ja isegi kui mõni päev on näha, et nad seekord väga ei viitsi, siis see helendav ekraan on ikkagi piisavalt suur tõmbenumber, et selle nimel on nad nõus ka oma "mitteviitsimisest" üle saama ja mina tagant sundima ei pea. Muidugi on abiks ka see, et mina ise olen kohusetundlik olnud ning nende tehtud asjade ülevaatamist tõsiselt võtnud.
Ehk siis esimene tagasilöök üle elatud ja hetkel asjad toimima saadud. Vaatame, mis elu edasi toob...
laupäev, 24. september 2011
Laps ja helendav ekraan
Koduõpet planeerides oli üheks minu vaikseks mureks see, mis hakkab saama arvuti ja teleka kasutamisest. Nagu ilmselt paljud tänapäeva lapsed, nii ka meie pere omad armastavad neid helendavaid ekraane väga. Mina armastan neid ka ilmselt enam kui hea oleks, aga mulle ei meeldi see, kui mu lapsed neid liigselt armastavad :)
Minu lapsed on üles kasvanud kahe üsna äärmuse vahel. Mina ise olen püüdnud üsna palju nende telekavaatamist ja arvutikasutamist piirata. Samas need aastad, kui mina üksikemast töönarkomaanina kahe linna vahel sõites tööd rabasin teha, olid lapsed suure osa ajast minu isa hoole all. Temal olid järgmised põhimõtted: a) kasvatamine on lapsevanema ülesanne, vanavanemad tegelevad hellitamisega (ei saa eriti ju vastu ka vaielda... :) ja b) kui mina väike olin, siis ei pandud mulle mingeid piiranguid telekavaatamisele ja arvuti kasutamisele. Hahahaa... see väike pisiasi, et siis olid ainult tööpäevaõhtune "Kõige suurem sõber" jms lastesaade ning pühapäevahommikune lastefilm ja muud ei midagi lastele sealt vahtida, see ei muuda asja... eksole :)
Nüüd olen paar aastat paiksem olnud ja vaikselt on olnud aega seda ekraanikasutust paika loksutada.
Miks ma soovin seda aega limiteerida - eks siin ole hulk standardseid põhjuseid, mis ka aeg-ajalt meediast läbi käivad. Liigse ekraani taga passimisega jääb lapse füüsis kängu (ei joosta õues ringi), kaovad sotsiaalsed oskused (ei suhelda sõpradega), laps hakkab ootama väliseid stiimuleid ja kaotab sisemise fantaasia (st ootab, et "keegi teine" tema meelt lahutaks ja ise ei oska enam mänge välja mõelda), telekas "tarretab" aju mingisse pooluimasesse seisu, mis kurnab ja väsitab jne jne. Rääkimata siis sellest sisust, mis sealt ekraani kaudu kohale jõuab - vägivald, ülestimuleerimine, tarbimise rõhutamine. Ja siis muidugi mingi sisemine ebamäärane teadmine, et liigne ekraani taga olemine "ei ole lapsele hea". See on nüüd ilmselt see koht, kus ma olen läinud mingi mõttevooluga kaasa, seda endale selgeks tegemata - sest keelamine algas tunde põhjal, edasised argumendid pidin ma juba hiljem välja mõtlema, kui ma üritasin vanaisale selgeks teha, miks ikkagi seda aega piirama peab.
Samas aga, kui tahta aus olla, siis tuleb neid helendavaid kaste ikka mõne asja eest kiita ka. Siia läbisega mõned asjad, mis hetkel pähe tulevad.
* Mu lapsed hakkasid juba mitu aastat enne kooliminekut rääkima inglise keelt. Vanem ees, noorem järgi. Kodus keegi neid sihiteadlikult õpetanud ei ole. Kõik tänu helendavatele ekraanidele. Enne koolis ja praegu koduõppes on inglise keel neile see aine, mida nad teevad siis, kui nad kiirelt tahavad midagi kerget ja lihtsat tehtud saada. Ja omavaheliseks mänguliseks suhtluseks kasutavad nad sageli just inglise keelt.
* Käteosavus. Ma ei oska sellele head nime panna. Kas te olete kunagi proovinud Playstationi või mõne muu mängukonsooli puldiga mängida. Kui selle peale mõelda, siis see on tegelikult silma-aju-käte koordinatsiooni mõistes väga keeruline ülesanne. Puldil on kummagi käe jaoks eraldi kang, millest ühega tavaliselt liigutad oma mängu tegelast ja teisega samal ajal vaatenurka mänguväljale (ja seda tuleb sageli korraga teha). Lisaks on veel kummagi käe juures vähemalt neli nuppu, mida tuleb eri funktsionaalsuste käivitamiseks kasutada (sageli samaaegselt liikumisega, ehk kangi kasutamisega). Lisaks on veel puldi tagaküljel kummalegi käele veel kaks lisanuppu, mida tuleb üsna tihti lisafunktsionaalsuseks kasutada. Kõiki neid asju pead liigutama-vajutama kiirelt vastavalt ekraanil toimuvale. Ja seda kahe käega eraldi liigutusi tehes. See on ääretult keeruline ülesanne ja selle edukas äraõppimine mõjub kindlasti positiivselt lapse silma-aju-käe koordinatsioonile tervikuna, mitte ainult arvuti taga olles.
* Õudusunenägudega toimetulek. Mõne kuu taguses "Imeline teadus" ajakirjas oli nupuke selle kohta, et arvutimänge mängivad inimesed tulevad paremini toime oma õudusunenägudega. Kuna õudusunenägu meenutab arvutimängu, siis on neil lihtsam ka oma unenäos võtta "juhtimine" enda kätte ja "vastasele" unes ära teha. Siin ma muidugi avaldan oma kahtlusi selles osas, et kui palju telekas ja arvuti tekitavad lastes õudusunenägusid - oma panuse annavad nad kindlasti. Nii et siin on nii põhjus kui vasturohi ühes pajas.
* Oma maailmade loomine. Mul on lapsed jõudnud sellisesse faasi, kus neil on tekkinud huvi ise juba mänge luua. On olemas ka vastavad mängud, kus mängijatele on antud võimalus oma maailmasid ja tingimusi luua. Seega nad otsast on juba ise mänge teinud. Ja see on juba teise astme tegevus kui lihtsalt tuimalt etteantud tingimustel mängimine.
* Silmaringi laiendavad ja harivad saated/mängud. On olemas häid saateid ja on olemas harivaid mänge. Sellel punktil ilmselt pikemalt peatuma ei pea.
Eks asju ja asjakesi on veelgi. Ma ei taha kindlasti öelda, et arvuti ja telekas on mingid imevahendid ja lapsed võibki tundideks nende taha "unustada", kuid ei ole nad tegelikult ka 100% halvad asjad. Ja siin tuleb mängu lapsevanema roll, kes saab suunata kõige enam just seda poolt, et mis sealt helendavast ekraanist vastu vaatab... ja muidugi ka seda, kui kaua ekraani taga aega veedetakse. Häid ja asjalikke lahendusi on olemas, tuleb neid lihtsalt koos lastega otsida... meie igatahes jätkame kuldse kesktee otsimist.
Minu lapsed on üles kasvanud kahe üsna äärmuse vahel. Mina ise olen püüdnud üsna palju nende telekavaatamist ja arvutikasutamist piirata. Samas need aastad, kui mina üksikemast töönarkomaanina kahe linna vahel sõites tööd rabasin teha, olid lapsed suure osa ajast minu isa hoole all. Temal olid järgmised põhimõtted: a) kasvatamine on lapsevanema ülesanne, vanavanemad tegelevad hellitamisega (ei saa eriti ju vastu ka vaielda... :) ja b) kui mina väike olin, siis ei pandud mulle mingeid piiranguid telekavaatamisele ja arvuti kasutamisele. Hahahaa... see väike pisiasi, et siis olid ainult tööpäevaõhtune "Kõige suurem sõber" jms lastesaade ning pühapäevahommikune lastefilm ja muud ei midagi lastele sealt vahtida, see ei muuda asja... eksole :)
Nüüd olen paar aastat paiksem olnud ja vaikselt on olnud aega seda ekraanikasutust paika loksutada.
Miks ma soovin seda aega limiteerida - eks siin ole hulk standardseid põhjuseid, mis ka aeg-ajalt meediast läbi käivad. Liigse ekraani taga passimisega jääb lapse füüsis kängu (ei joosta õues ringi), kaovad sotsiaalsed oskused (ei suhelda sõpradega), laps hakkab ootama väliseid stiimuleid ja kaotab sisemise fantaasia (st ootab, et "keegi teine" tema meelt lahutaks ja ise ei oska enam mänge välja mõelda), telekas "tarretab" aju mingisse pooluimasesse seisu, mis kurnab ja väsitab jne jne. Rääkimata siis sellest sisust, mis sealt ekraani kaudu kohale jõuab - vägivald, ülestimuleerimine, tarbimise rõhutamine. Ja siis muidugi mingi sisemine ebamäärane teadmine, et liigne ekraani taga olemine "ei ole lapsele hea". See on nüüd ilmselt see koht, kus ma olen läinud mingi mõttevooluga kaasa, seda endale selgeks tegemata - sest keelamine algas tunde põhjal, edasised argumendid pidin ma juba hiljem välja mõtlema, kui ma üritasin vanaisale selgeks teha, miks ikkagi seda aega piirama peab.
Samas aga, kui tahta aus olla, siis tuleb neid helendavaid kaste ikka mõne asja eest kiita ka. Siia läbisega mõned asjad, mis hetkel pähe tulevad.
* Mu lapsed hakkasid juba mitu aastat enne kooliminekut rääkima inglise keelt. Vanem ees, noorem järgi. Kodus keegi neid sihiteadlikult õpetanud ei ole. Kõik tänu helendavatele ekraanidele. Enne koolis ja praegu koduõppes on inglise keel neile see aine, mida nad teevad siis, kui nad kiirelt tahavad midagi kerget ja lihtsat tehtud saada. Ja omavaheliseks mänguliseks suhtluseks kasutavad nad sageli just inglise keelt.
* Käteosavus. Ma ei oska sellele head nime panna. Kas te olete kunagi proovinud Playstationi või mõne muu mängukonsooli puldiga mängida. Kui selle peale mõelda, siis see on tegelikult silma-aju-käte koordinatsiooni mõistes väga keeruline ülesanne. Puldil on kummagi käe jaoks eraldi kang, millest ühega tavaliselt liigutad oma mängu tegelast ja teisega samal ajal vaatenurka mänguväljale (ja seda tuleb sageli korraga teha). Lisaks on veel kummagi käe juures vähemalt neli nuppu, mida tuleb eri funktsionaalsuste käivitamiseks kasutada (sageli samaaegselt liikumisega, ehk kangi kasutamisega). Lisaks on veel puldi tagaküljel kummalegi käele veel kaks lisanuppu, mida tuleb üsna tihti lisafunktsionaalsuseks kasutada. Kõiki neid asju pead liigutama-vajutama kiirelt vastavalt ekraanil toimuvale. Ja seda kahe käega eraldi liigutusi tehes. See on ääretult keeruline ülesanne ja selle edukas äraõppimine mõjub kindlasti positiivselt lapse silma-aju-käe koordinatsioonile tervikuna, mitte ainult arvuti taga olles.
* Õudusunenägudega toimetulek. Mõne kuu taguses "Imeline teadus" ajakirjas oli nupuke selle kohta, et arvutimänge mängivad inimesed tulevad paremini toime oma õudusunenägudega. Kuna õudusunenägu meenutab arvutimängu, siis on neil lihtsam ka oma unenäos võtta "juhtimine" enda kätte ja "vastasele" unes ära teha. Siin ma muidugi avaldan oma kahtlusi selles osas, et kui palju telekas ja arvuti tekitavad lastes õudusunenägusid - oma panuse annavad nad kindlasti. Nii et siin on nii põhjus kui vasturohi ühes pajas.
* Oma maailmade loomine. Mul on lapsed jõudnud sellisesse faasi, kus neil on tekkinud huvi ise juba mänge luua. On olemas ka vastavad mängud, kus mängijatele on antud võimalus oma maailmasid ja tingimusi luua. Seega nad otsast on juba ise mänge teinud. Ja see on juba teise astme tegevus kui lihtsalt tuimalt etteantud tingimustel mängimine.
* Silmaringi laiendavad ja harivad saated/mängud. On olemas häid saateid ja on olemas harivaid mänge. Sellel punktil ilmselt pikemalt peatuma ei pea.
Eks asju ja asjakesi on veelgi. Ma ei taha kindlasti öelda, et arvuti ja telekas on mingid imevahendid ja lapsed võibki tundideks nende taha "unustada", kuid ei ole nad tegelikult ka 100% halvad asjad. Ja siin tuleb mängu lapsevanema roll, kes saab suunata kõige enam just seda poolt, et mis sealt helendavast ekraanist vastu vaatab... ja muidugi ka seda, kui kaua ekraani taga aega veedetakse. Häid ja asjalikke lahendusi on olemas, tuleb neid lihtsalt koos lastega otsida... meie igatahes jätkame kuldse kesktee otsimist.
Tellimine:
Postitused (Atom)