Anna Gavalda "Lohutaja"

Jõuluvana oli kingikotti pistnud ka pealkirjas mainitud raamatu, ehk siis Anna Gavalda poolt kirjutatud "Lohutaja". Tuleb tunnistada, et polnud sellest autorist varem kuulnud ja loomulikult seega ka midagi temalt lugenud. Häbilugu muidugi, sest raamatu tagaselg ütleb et tegu on ühe menukaima tänapäeva Prantsusmaa kirjanikuga. Aga noh, arvestades, et viimastel aastatel on minu poolt vaadatud filmid kõik olnud kõlblikud ka lasteaialastele vaatamiseks, siis pole ka ime, et raamatuvalik on üsna lapsemeelne olnud. Hea kui on ikka jõuluvanasid ja päkapikke, kes aeg-ajalt ka täiskasvanulikumatesse asjadesse mu nina topivad.

Raamat ise tekitas väga mitmesuguseid emtosioone.

Kõigepealt ma kaklesin sellega päris tõsiselt. No nii pagana keeruliseks oli asjast arusaamine aetud. Kord rääkis peategelane endast mina-vormis, siis järgmises lõigus räägiti samast tegelasest tema-vormis. Seejärel, et asi ikka veel keerulisem oleks, rääkis mõni muu tegelane endast mina-vormis ja samamoodi äkitselt tema-vormis. Ja loomulikult, kuna see kõik oli veel aju kruttimiseks liiga lihtne, siis tuli ilma igasuguste hoiatusteta käia edasi-tagasi oleviku ja erinevate ajahetkede minevikumälestuste vahel - taaskord arusaamata, kes on "mina" ja kes on "tema" ja kes üleüldse on kirjeldatavad tegelased. Nii et jah. Päris mitu korda tabas mind keset mingi lõiku "ahhaa"-moment, kui ma aru sain, kellest jutt on ja mis ajahetkest ja siis tuli terve lõik algusest peale sellest arusaamisest lähtuvalt üle lugeda. Ma pean tunnistama, et mind see segadus tegelikult täitsa tõsiselt häiris.

Aga... ma ei tea, kas see oli tänu sellisele keerutamisele või hoolimata sellest keerutamisest... lugu ise keris ja keris ja keris ja lõpuks olid sa nii selle sisse mässitud, et ei raatsi kuidagi käest ära panna. Abikaasagi naeris minu üle, kui kella kahe paiku öösel magama läks ja ma pooleldi kuuldel olles (raamatut lugedes ma üldiselt ei ole eriti kontaktivõimeline ümbritsevaga) teatasin, et tulen ka varsti... Nojah, tal oli õigus ja see "varsti" venis päris pikaks.

Ei hakka siin spoilima ja lugu ära jutustama. Aga igatahes soovitan seda raamatut kõikidele keskeakriisis vaevlejatele või eelkeskeakriisis vaevlejatele või lihtsalt inimestele, kelle elu fassaad on korras, aga sisemus kõmiseb... Muidugi, teid võib tabada pärast seda raamatut hirmus soov hankida endale laama ja teha igasuguseid muid lollusi. Nii et olge hoiatatud.

Kui sellele raamatule midagi ette heita (lisaks tema keerulisusele), siis tegelaste ülevõlli värvilisust. Aga samas, eks kirjandus võibki ülevõlli värviline olla ja meis peituvad pisikesed inglid ja kuradid suureks puhuda, et me neist mööda vaadata ei saaks.

Mina pean igatahes tunnistama, et mulle see raamat tuli täpselt õigel hetkel. Suur tänu jõuluvanale :)

Tegelikult jäi ütlemata see põhiline, miks see raamat mind nii puudutas. Esiteks - raamatu algus rääkis minu "eelmisest elust". Ok, ma ei ole muidugi olnud 47 aastane kiilanev rahvusvahelisi projekte ajav meessoost arhitekt. Aga sama oli tööle pühendumine ja välise edu taustal käiv sisemine võitlus. See kõik oli seal üsnagi tuttav. Teine pool raamatust aga kirjeldas elu üsnagi sellisena, nagu seda isegi elada tahaks... kõik see tervik - elustiil, laste võimalused, suhtumine ja suhtlemine... Jah, see on Elu ja mul oli seda lugedes hea meel tõdeda, et tegelikult olen ma viimaste aastatega suurte sammudega sinnapoole järjest lähemale liikunud... ja see raamat lihtsalt aitas taas natuke kindlust saada, et järgmisi suuri samme julgemalt astuda.

Maailma s***m essee

Sai siis mingi aeg tagasi kirjutatud ühe aine jaoks essee. Saamislugu oli pikk - kõigepealt sai valitud üks teema ja selle jaoks teadusartikleid otsitud, siis ikka ei tundunud päris see ja teise teema jaoks artikleid otsitud. Ka see ei tundunud ikka päris see ja otsisin kolmanda teema jaoks artiklid välja. Kirjutamiseni enne ei jõudnud kui reisil olime. Reisi peal oli kirjutamise jaoks kaks eraldi päeva planeeritud - et pere tuuritab ringi ja mina rahulikus üksinduses kirjutan. Noh, reaalsus naeris meie plaanidele näkku nagu ikka ning need kaks rahu päeva veetsin ma koos lastega oksendades ja palavikuga maadeldes. Kirjutamisvõimet selle kõigega muidugi ei kaasnenud.

Siis kui elujõud tagasi hakkas tulema oligi aeg koju tagasi sõita ja sõidu ajal kah kirjutamiseks sobivat õhkkonda just ei tekkinud. Küll aga läks hoopis üle essee esitamise tähtaeg :)

Väga õnnetu ma selle üle ei ole, sest tagasiteel, öösel kella nelja ajal Poola kiirteel 140-ga rekkade vahel loogeldes hakkas igavlev aju tööle ning nii saigi välja mõeldud hoopis neljas teema. Kontseptsioon, mis mulle hoopis enam põnevust pakkus kui eelmised mõtted. Koju jõudes sai esimene päev vabaks võetud ja uue kontseptsiooniga ka teema kirja pandud. Seonduvaid artikleid väga tõesti toetuseks otsida ei jõudnud - näpuotsaga natuke midagi sai. Ise olin ma tegelikult üsna rahul selle kirjatükiga.

Sai siis asi ära esitatud.
Antud õppeaines on selline süsteem, et tundengid hindavad teineteise tööd. Anonüümselt - nimesid ei teata.

Eile sain hinnangud teada ning minu üllitist olid hinnanud kaks kaasõppurit. Hindamine toimus kümnepallisüsteemis. Üks oli mulle andnud hindeks 3 ja teine 4. Põhjendused olid peamiselt valdkonnast "emotsionaalne", "oma arvamuse pealesurumine", "pole teaduspõhine". Ühest küljest tuleb nende kõigega nõustuda. See kirjatükk sai kirjutatud emotsionaalsemalt kui standardsed esseed akadeemilises keskkonnas on (kas on tunda blogimise halba mõju?). Väga selgelt tuleb selles essees välja ka minu arvamus... või kas ikka tuleb...  kui tähelepanelikult lugeda ka päris lõppu. Ja teadusartiklitele ma tõesti väga otseselt ei toetunud, need paar artiklit, mida kasutasin, olid pigem lisateemade toetuseks, mitte põhijoonele. Küll aga on minu jaoks tegelikult suurem osa essees toodud väidetest põhjalikult läbi mõeldud juba varasemate aastate jooksul... ja enamasti olen nendele arvamustele jõudmiseks ka palju lugenud ja uurinud. Nii et tegelikult on suurem osa informatsioonist täiesti teaduslikult põhjendatav... see on lihtsalt minu jaoks juba nii elementaarne informatsioon, et ei pidanud vajalikuks iga sõna juurde viiteid tuua. Samas on aru saada, et kui keegi ei ole eelnevalt selles suunas asju läbi mõtelnud, siis võivad nii mitmedki minu väited tunduda põhjendamatu emotsionaalse jurana.

Ahjaa... kõikidest hinnatud esseedest sai minu essee kõige kehvemad hinded. Üks teine essee sai veel sama kehvasid, aga talle oli vähemalt üks kaastundengitest 10 palli andnud. Nii et jah... konkurentsitult kõige kehvem essee.

Ausaltöeldes olin ma natuke hämmelduses. Jah, see asi oli kirjutatud pisut teises võtmes kui ehk tavapärane, aga antud aineks oli "Loovuse psühholoogia" ning teema oli vabalt valitav, peamine, et oleks seotud loovusega. Ning lisaks oli õppejõud veel eriti rõhutanud, et me ikka loovad oleksime oma esseede kirjutamises (kuigi samas rõhutas ka ta muidugi seda, et see loovus peab ikka toetuma teaduslikult põhjendatud informatsioonile).

Nii et jah, nii kehvaks ma ise ikka seda asja tegelt ei pidanud. Tegelikult olin ma täitsa rahul ja õnnelik selle kirjatüki üle. Nii ma siis mõtlesingi, et kas ma olen tõesti nii mööda mõtlemisega või mis. Otsustasin ära oodata õppejõu hinnangu.

Ja täna see hinnang tuli. No kes see koera saba kergitab kui mitte koer ise... aga et ühesõnaga õppejõu arvamus erines kardinaalselt nende kahe kaastudengi omast. Tema hindas seda kui ühte parimat tööd, käisid läbi sõnad "väga hästi kirjutatud" ning "väga huvitav vaatepunkt" ja igasuguseid muid meelitavaid fraase. Pean tunnistama, et see läks täitsa hinge, et ta nii põhjalikult seda lahti seletas, miks tema arvates see nii hea on ning et kuidas tema ei mõista, millest sellised hinnangud teiste tudengite poolt. Lisamärkusena lisan, et kommenteerimine käis samamoodi anonüümselt, nii et keegi ei teadnud, kes on esseede ja hinnangute taga ning ei tea seda siiani... kui nüüd mõni mu kaastudengitest just ei satu antud blogi lugema. Siis saab vähemalt üks essee autoriga kokku pandud.

Aga jah.. mitte et see jutt siiamaalegi liiga lühike oleks olnud, aga siin siis see konflikte tekitanud essee omas täies hiilguses on. Neile, kes mõtlevad lugeda, siis hoiatan, et üsna pikk asi...

******************************

Loovus - teejuht haigesse ühiskonda

Me elame väärastunud ja haiges maailmas. 

Me oleme bioloogilised organismid ja seega on meil paar väga lihtsat eluülesannet. Esmaseks ülesandeks on paljuneda. Teiseseks ülesandeks on elus püsida, et saaks (uuesti) paljuneda. Ja kolmandaks ülesandeks on leida viis tagamaks, et meie järglased suudaksid (st elaksid piisavalt kaua et) paljuneda. Ja sisuliselt see ongi kõik, mis on kuidagigi oluline. Kõik muu on vaht ja müra.

Aga kui me vaatame tänapäeva ühiskonda, siis kui suur osa meie elust kulub põhiülesannete peale ja kui suur osa kulub vahule ja mürale? Kui meil on vaja paljuneda ja elus püsida ning elus püsimiseks on meile kui bioloogilisele organismile vaja õhku, vett, sööki ja talutavat temperatuuri, siis milleks kõik see muu, mille nimel inimesed päevast-päeva rabelevad? Ja mida me selle rabelemise käigus teeme nende asjadega, mis meile tegelikult olulised on.

Puhas õhk - suurlinnade õhusaaste on juba nii suur, et nõudlust puhta õhu järgi rahuldatakse spetsiaalsetes "õhubaarides", kus saab osta omale sõõmukest hapnikku (kes tahab sellest enam lugeda, siis kasutage märksõna "oxygen bar" otsinguna).

Puhas vesi - tänapäeva arenenud ühiskonnas on normiks osta vesi pudeliga poest. Ja ma ei hakka rääkimagi siin arenguriikide veeprobleemidest, eriti suurte tööstusalade läheduses paiknevatel aladel.

Söödav toit - andke andeks, aga see jahu-suhkru-rasva-vee-kondipuru-paksendajate-säilitusainete segu, mida meile tänapäeval poes toidu nimel pähe määritakse ja mida on meie meeleelundite petmiseks tulnud turgutada kümnete erinevate toiduvärvide, lõhna- ja maitseainetega, ei kvalifitseeru kuidagi söödava toidu nimetusele. Kuigi tuleb tunnistada, et kui me seda tonnide kaupa iga päev poest koju ei tassiks, ega siis poleks tootjatel mõtet ka seda ollust toota.

Talutav temperatuur - meil on vaja kaitset liigse külma ja liigse kuuma eest (viimane mure meid siin Eestimaal muidugi eriti tihti ei kimbuta). Seega on arusaadav, et me ehitame omale kaitseks rajatisi ning rajatistest väljaspool liikudes vajame kehakatteid. Aga nende rajatiste ja kehakatete mõte on juba ammu lahkunud kaugele nende algsest temperatuurikaitse mõttest. Või kas tõesti on meil vaja iga aasta kümneid uusi kehakatteid ja jalavarjusid ja kõiksugu muid aksessuaare.

Me oleme võõrandunud loomulikust ja looduslikust. Me elame tehislikus keskkonnas, süües tehislikku sööki, juues tehislikku jooki, suheldes inimestega läbi tehniliste vahendite. Tänapäeval on inimesel võimalik oma elu nii ära elada, et ta ei pea kordagi oma elu jooksul kokku puutuma mullaga või viibima metsas. Neid asju tehakse tänapäeval vahete-vahel meelelahutuseks. Ja kõige selle mõttetuse ja ebaloomuliku elu eest võlgneme me "tänu" inimeste loovusele. Miks loovusele? Aga eks ikka selle pärast, et kõik need pisikesed ja suured sammud, mis on meid loodusest ja loomulikust elust eemale viinud, on olnud mingil hetkel kellegi loova mõtlemise tulemusel saadud leiutised. Jah, siin saaks hakata diskuteerima, et ükski leiutis ei ole halb iseenesest, vaid küsimus on tema kasutamise viisis. Kuid olgem ausad - kui keegi ei tea midagi tuumareaktsiooni toimumise põhimõtetest, siis on ikka võimatu ka tuumapommi valmis meisterdada. Ja me ei räägi siin tuumapommidest, mis on ilmselgelt halvad asjad. Me räägime asjadest, mis on "kasulikud" ja inimestele "head", olgugi et nende akumuleerimise lõpptulemusena oleme ennast üsna kentsakasse keskkonda paigutanud.

Loovus on üks omadustest, mis põhimõtteliselt eristab inimest muudest elukatest. Siin saab muidugi vaielda ning tuua välja mitmeid näiteid loomade loovast käitumisest, kuid mingi põhimõtteline vahe siin siiski on. Keeleteadlased muidugi väidavad, et loomi ja inimesi eristab kõne ning keeleline abstraktne mõtlemine. Bioloogid ehk rõhuvad ka inimese suhteliselt ainulaadsele omadusele oma esijäsemeid kõndimiseks mitte kasutada. Nüüd on veel avastatud ka esimene inimese jaoks unikaalne geen, miR-941, mida teiselt loomadel, sh ka primaatidel ei esine (Hu, 2012). Geen, mis on ühelt poolt seotud inimese pikaealisuse ja vähiga ning teiselt poolt ka neuronite tööga ja inimese kognitiivsete funktsioonidega, sh keele ja kõnega. Kas see ongi geen, mis eristab inimest loomast ning kas see on geen, kus peitub ka meie "loovus"?

Mina siiski arvan, et üks tõsiselt unikaalne omadus inimese puhul, mis teda teistest elusorganismidest eristab, on (loovalt arenenud) suutlikkus toota looduses lagunematut kasutut ainet ja seda igale poole vedelema jätta. Jah, ka loomad toodavad "jäätmeid", kuid see kõik sobitub looduse elutsüklitega ning mingil hetkel muutub mõnele teisele organismile kasulikuks olluseks. Inimese poolt toodetud jäätmed võivad aga aastasadu looduses vedeleda, ilma et neist mingit kasu oleks ja kahjuks on neist sageli hoopis kahju. Küll aga on kindel see, et inimeste sageli esinev mure, et neist ei jää ajalukku mingit jälge maha, on täiesti asjatu. Oma toodetud prügiga oleme me kõik individuaalselt (vähemalt heaoluühiskondades) aastasadadeks sügava ja püsiva jälje maha jätnud. Ja seda jällegi tänu loovusele, mis on need toredad asjad välja mõtelnud, mida ära visata saab.

Loovus - see on suurepärane ja nii hinnatud omadus. See, mida otsitakse tikutulega taga ja mis tagab (peaks tagama) tänapäeval edukuse. See inimkonda edasiviiv jõud (lisaks laiskusele, mis on ikkagi peamine motivaator inimestel), mis on toonud meid siia, kus me praegu oleme. Kas siis, kui meil loovust ei oleks (võibolla justnimelt selle unikaalse geeni miR-941 näol, või misiganes kujul ta meie sees ei pesitse), elaksime me loodusega harmoonias ja õnnelikku elu? Sest jah, see pisiasi jäi ka mainimata, et psühholoogia tudengitena kuuleme me erinevates loengutes sama tõdemust, kuidas üle 50% inimestest heaoluühiskondades kogeb elu jooksul mõnda psühholoogilist häiret. Enam kui pool - see on demokraatlikus ühiskonnas ju määrav jõud. Ehk siis meie ülimalt arenenud loov ühiskond on vaimselt haige. Kas põhjus on selles, et me oleme eemaldunud loodusest? Sinnapoole tunduvad tuuled puhuvat, sest põlisrahvaid uurides on leitud, et nende side maaga on just see, mis annab neile meelerahu ja tasakaalu (Kingsley, 2009). Side maaga - asi, mis meie tehnokraatlikus ühiskonnas on väga harv ja juhuslik.

Me elame väärastunud ja haiges ühiskonnas. Ja seda "tänu" loovusele. Ja siiski me jätkuvalt ülistame loovust ning muretseme selle üle, kuidas meie lastes loovust soodustada ja toetada, et nad jätkuvalt ja järjest enam loovalt mõtleksid ning tulevikus midagi uut ja kasulikku looks.

Uudne ja kasulik. Need on kaks püsikomponenti erinevates eksisteerivates loovuse definitsioonides. Uudne - jah - kõik see, mida (me) ei ole varem teinud. Aga kasulik? Mille jaoks kasulik? Kelle jaoks kasulik? Kas see, kui ma mõtlen välja jooksujalanõu, mis võimaldab võimalikult hästi võtta paremale poole kurvi, nii et inimene saab muudkui ringiratast joosta väikese ala peal - kas see on kasulik ja mille jaoks see on kasulik? Jah, paremale poole ringirattas jooksmiseks on see kasulik. Aga mille jaoks on kasulik ringirattas jooksmine? Kuidas see seondub meie baasfunktsioonidega sigida, sigida ja veelkord sigida (ja vahepeal ehk ellugi jääda ja järglased üles kasvatada)?

Ja seesamagi käesolev essee. Ka see on loova tegevuse tulemus. On ta ju uudne, sest selles essees esinevat sõnade kombinatsiooni pole maailmas veel varem kordagi tervikuna täpselt sellisel kujul esinenud. Vastasel juhul kehtiks selle essee kohta omaette termin, nimelt "plagiaat". Ja kasulikkus? Kasulikkus seisneb selles, et tänu sellele esseele on mul võimalus antud õppeaines pääseda eksamile. Selle tulemusena on mul võimalus see eksam positiivse tulemusega sooritada ning see annab mulle võimaluse pikemas perspektiivis läbida etteantud mahus Tartu Ülikooli psühholoogia eriala õppekava. Ja edasi…? Mis kasu on mul selle õppekava läbimisest ja vastava paberi saamisest kui me lähtume inimese baasfunktsioonidest ehk sigimisest, ellujäämisest ja järglaste üleskasvatamisest? Teoorias võib ju sigimise jaoks psühholoogiaharidusest kasu olla küll. Omades konkureerivatest naisisenditest rohkem informatsiooni inimloomuse kohta, oleks mul ehk paremad võimalused sobiva meesisendi äratundmiseks ning ka suurem käitumisvõtete arsenal ennast talle ahvatlevaks muutmiseks. Huvitav oleks siinjuures teada vallaliste-suhtes (nais)psühholoogide suhtarvu erinevust mittepsüholoogidega võrreldes. (Selle kohta kahjuks veel uuringuid tehtud ei ole - vähemalt mina ei suutnud leida.) 

Tagasi tulles minu essee kasulikkuse juurde, siis antud hetkel ka see võimalik argument ei ole asjakohane. Nimelt olen ma juba suutnud vägagi asjaliku geenikombinatsiooniga sigimisvõimelise ja -huvilise isase leida. Isegi järetulijad on olemas ja nende üleskasvatamine käib täie hooga ja ilma suuremate probleemideta. Nii et sigimise ja järetulijate kasvatamise aspektile antud esseest mingit kasu ei ole ning tegelikult ka ellujäämise osas, sest antud isane isend on suutlik meie ellujäämiseks vajalikud vajadused ilma minu psühholoogiahariduse abita rahuldama. Nii et tegelikult olen ma jõudnud naissoo ülima saavutuseni - ma olen leidnud endale mehe, kes suudab ja tahab teha lapsi ning ka nende ja minu eest hoolitseda. Kõik bioloogiliselt olulised funktsioonid on seega rahuldatud ja kõige kasulikum tegevus, mis nüüd üldse veel üle jääb, olekski pühenduda kõige olulisemale eluülesandele ehk siis teha võimalikult palju lapsi ja nad ka üles kasvatada. Ülikool, karjäär, eneseteostus, maailmapäästmine ja kõik muu on selle kõrval ju ainult vaht ja müra. Seda enam, et suured loovisiksused on niikuinii väljasurev liik. Miks nii? Sellepärast, et suurem osa neist on nii pühendunud loovusele, et pereeluks ei jää aega (Laak, 2012). Seega jääb ka põhifunktsioon sigimine ja järglaste kasvatamine teostamata ja oma geenid edasi andmata. Ja nii saavutavadki maailmas laiema leviku mitte nii geniaalsete ja pühendunud isikute geenid ning geniaalne loovus kaob mingil hetkel meie geenipangast ära. Niigi paradoksaalne, et see siiamaale jätkuvalt esineb, aga evolutsioon on küll aeglane, kuid järjekindel protsess ja küll me kunagi ka ettenähtava vaimuvaesuseni jõuame.

Aga kõigest eelnevast hoolimata siiski… kui sigimine ja lastekasvatamine oleks tõesti ainuke tõsiselt oluline ja kasulik tegevus, et siis meie järglased saaks omakorda võimalikult palju sigida ja järglasi kasvatada, et nende järglased saaks sigida ja järglasi kasvatada… miks see siis tundub nii… igav ja mõttetu?

Kasutatud allikad:

Hu, H.Y. et al 2012. Evolution of the human-specific microRNA miR-941. Nature Communications 3, 1145. doi:10.1038/ncomms2146

http://www.nature.com/ncomms/journal/v3/n10/full/ncomms2146.html

Kingsley, J., Townsend, M., Phillips, R., Aldous, D., 2009. "If the land is healthy … it makes the people healthy": The relationship between caring for Country and health for the Yorta Yorta Nation, Boonwurrung and Bangerang Tribes. Health & Place 15 (2009) 291-299

Laak, T., 2012. "Loovuse psühholoogia" õppematerjal.

Terve talupojamõistus (kuigi ma pole tehniliselt võttes muidugi talupoeg) ning elu jooksul akumuleerunud infokillud ja tähelepanekud.

Ülilahe ajakiri

Ma juba pikemat aega - no see tähendab ajast, kui see ajakiri turule tuli - olen siiralt imetlenud "Imeline Ajalugu" ajakirja. Nende sõsarake "Imeline Teadus" on ka ülilahe, aga ma pean tunnistama, et vastu ootusi mulle meeldib see ajaloo oma isegi enam. Ja no tänagi. Sai ta siis vanni kaasa võetud, et rahulikult oleks aega lugeda. Ja lugeda oli. Pikk seeria oli pühendatud Lutherile ja katoliiklaste ning protestantide vastuseisule. Jah, ma olin kunagi koolis sellest ilmselt õppinud ning eks ikka teadsin, et Iirimaal suured konfliktid selle tõttu, aga ausaltöeldes tuleb siin tunnistada siiski oma täielikku ignorantsust antud teemal. Või noh, nüüd on õigem öelda, et varasemat ignorantsust. Sest see teema oli antud numbris nii hästi ja kaasahaaravalt lahti kirjutatud - alates Lutherist endast, jätkates 30-aastase üle-Euroopalise sõjaga ning lõpetades Lutheri algatuste mõjust terve Euroopa arengule ja inimeste igapäevaelule. Palju põnevam oli kui ma oleks osanud arvata. Oleks enne teadnud, oleks juba varem selle kohta rohkem uurinud :)

Ja tegelikult on see ajakiri otsast lõpuni huvitavaid asju täis.

No ja loomulikult sokutan ma seda ikka lastele ka alati nina alla. Tütar veel väga huvi ei tunne, aga poeg on täitsa pikalt sealt asju uurinud ja lugenud küll juba.

Ja (kahjuks) ei saa ma sentigi nende müügitulust, nii et täiesti tasuta promo teen siin praegu.

Ja kui ma raatsin, siis kirjutan homme maailma kõige halvemast esseest, mis ma suutsin ühe õppeiane jaoks kokku kirjutada. St ma ise nii halvasti ei arvakski, aga selles aines oli süsteem, kus kaastudengite töid tuli ka hinnata ja täna siis nägin hinnanguid oma tööle. Nutune värk. Ega ma täispunkte ei oleks ise ka endale andnud (osadele teistele ikka andsin), aga nii halvasti ma tegelikult sellest asjast ka ei arvanud. Nüüd siin sügangi kukalt, et kas mina ei saa asjale pihta ja tegelt ongi nii kehv see essee või ei saa need kaks kaastudengit päris asjale pihta ja tegelt ikka nii kehva ei ole. No eks ootan homsed õppejõu võimalikud kommentaarid ka ära ja siis vaatan, kas lähen nurka pisaraid valama (nojah - arvestades, et need kehvad hinnagud mind ootamatult vähe morjendasid, siis ilmselt mitte).

Väga lahe koduõppe-päev

Täna oli tõeliselt asjalik päev. Ja et teile tunduks, nagu me oleksimegi asjalikud (mida me muidugi 99% ajast ei ole), siis tuleb see kohe eraldi välja tuua.

Hommikul ajasin lapsed poole kümne ajal voodist välja. Ojaa... see on see tore algus päevale, kui saab rahulikult voodis pikutada ja pole vaja keset pilkast pimedust ennast välja ajada. Isegi põnn on nii tubli, et enamasti kuskil üheksani magab.

Pärast hommikusööki hakkasime asjalikuks.

Kõigepealt tegid lapsed Khani Akadeemiast matemaatikat. Juba varem tehtud asjadele tegid review - see on Khani Akadeemia enda süsteemi poolne funktsionaalsus, kus tehtud valdkondadele mingi regulaarsusega kinnistust pakutakse, ehk siis siit ja sealt erinevaid ülesandeid tegemiseks. Väga mõnus asi, et uusi teemasid pidi edasi liikudes juba läbitud asjad ikka ka meeles püsiks. Kuna me polnud kogu reisi aja midagi teinud, siis oli neil nüüd reviews üsna palju asju. Lisaks tegi kumbki omal valikul ka ühe uue teema ülesanded ära.

Pärast matemaatikat vaatasid mõlemad jätkuvalt Khani Akadeemiat, aga seekord programmeerimisalase video. Sai otsustatud, et las vaatavad seal iga päev ühe jupikese ka sellest vallast, sest olgem ausad - arvutitega suhtlemise oskus on see asi, mis igal juhul edaspidises elus kasuks tuleb. Isegi kui programmeerijaks ei hakata, siis mingilgi määral arusaam, kuidas ekraani taga asjad toimivad (ja teadmine, et see pole tegelikult nii keeruline kui eemalt vaadates tundub), kahju kindlasti ei tee.

Järgmiseks otsisime youtube'st hispaaniakeelse multika ja vaatasime kõik koos seda. Tegemist oli Disney kanali mikide-minnide ja muu seltskonna väikeste laste multikaga, kus sõnu suure hoolega korrati. Väga hea asi keeletunnetuse arendamiseks ning mõningate sõnade õppimiseks. Me siin nimelt otsustasime, et hakkame korralikumalt hispaania keelega tegelema. Reisist on lastel keeletunnetus kätte saadud ja nüüd on hea sealt edasi minna. Mul endal ka suur huvi seda õppida juba aastaid, nii et korraga koos teha seda lahedam. Ja õppima ei hakka me mitte grammatikast alustades, vaid katsume kõigepealt justnimelt keeletunnetuse kätte saada ja selle kõrvalt tasapisi sõnavara laiendada.

Jätkasime youtube tarkusega ning otsisime sealt klaverile mõeldud lihtsaid muusikapalasid. Üsna esimesena pakuti Beethoveni "Für Elise"t algajatele. See pala on mulle alati meeldinud. Ja üsna kummalise asjaoluna tuli poeg mõned nädalad tagasi ja teatas, et õppis kuulmise järgi ühe laulu algust mängima - ja see oli justnimelt sama pala. Nii et otsus tehtud ja nüüd kõik kolmekesi taaskord kambaga hakkasime otsast selle mängimist õppima. Tänasega tegime algust ning esimesed lõigud on selgeks saadud ja kõigil hammas verel, et edasi harjutada.

Muusikaosa tehtud proovisime ühe uut sorti lähenemisega, mille reisil olles välja mõtlesin ja mida siis täna esimest korda laste peal katsetasin. Asi iseenesest on lihtne. Neil on tund aega, mille jooksul nad peavad mingi teema kohta ise kas internetist või raamatutest infot otsima ning siis selle kohta paberile (või hiljem ehk ka elektroonselt) kokkuvõtte kirjutama ning midagi juurde joonistama. Seega siis iseseisev uurimistöö ja kirjutamise ning joonistamise harjutus takkapihta ja seda kõike vabalt valitud teemal. Eks lastele ka uudne asi ja natukene võttis neil teema valik kukalt sügama. Aga mõnuga said hakkama. Kumbki oma eripärale truuks jäädes. Tütar keskendus pildile (mit tuli tal ääretult hästi välja) ning slikerdas teksti kirjutamisel (aga natuke ikka kirjutas ka - ja toreda nüansiga sealjuures). Poeg tegi pildi ja kirjutas korralikult teksti - inglise keeles - sest tema oli oma info hankinud ingliskeelsest wikipeediast ja seega oli lihtsam ka kokkuvõtet inglise keeles teha. Seal sees oli ka kaks keerulisemat sõna, mille kohta ta tunnistas, et ei saa ise ka hästi aru, mis need tähendavad. Sai siis lisana näidatud, kuidas online sõnastikke kasutada ja ta vaatas kenasti nende sõnade tähendused üle.

Ja siis oligi kenasti lõunasöögi-aeg ning pärast seda lastele vaba aeg ja voli teha mida tahavad. Mina olin raskest tööst nii väsinud, et läksin põnniga koos lõunaunele :)

Karta on, et nii tublid ei jaksa me pikalt olla. Aga väga lahe oli igatahes. Aa.. selle pisiasja unustasin ju veel ära, et hommikusöögi kõrvale lugesin neile Mozarti elulugu ja päeval käis taustaks Mozarti muusika. Mõlemad (nii elulugu kui muusika) pärines "Klassikalise muusika suurkujude" seeriast, kust meile regulaarselt paar CD-d postkasti potsatab ja mida meil juba täitsa palju kogunenud on. Nüüd siis mõtlesin neid ka sihtotstarbeliselt kasutama hakata. Mozarti elulugu sattus just õigele ajale, sest seal oli eraldi juttu ka tolleaegsest reisimisest ja kirjeldusi, kuidas nemad oma perega Euroopas reisisid. Seda oli kohe hea kõrvutada meie värskete Euroopa-reisi muljetega.

Interneti abil füüsikuks

Ma ise veel ei ole kõike läbi lugenud :) aga selline tore blogi nagu Science Panorama on kokku korjanud erinevate füüsika valdkondade alaste õppematerjalide linke. Ei ole tuhandeid - välja on sorditud komplekt parimaid ilma kordusteta. Pidavat katma kõik põhivaldkonnad ära. Nii et kes tahab saada isehakanud füüsikuks - hakake aga otsast ennast läbi närima. Mul täitsa näpud sügelevad selle järgi, et ise läbi närima hakata...

Top Links: How to become a Physicist?

Tagasi kodus

Tunnike tagasi jõudsime tagasi koju. Oi kui hea on siin olla. Muidugi - veel parem oleks kui keegi kõik selle tavaari kah kuhugi ära pakendaks, mis me autost nüüd tuppa tassisime kamba peale. Mees kasutas kohe ära asjaolu, et meil oli suure pagasnikuga buss ja loomulikult oli see kojujõudmise hetkeks laeni täis topitud.

Ega väga ei jaksagi kirjutada, uni ootab. Aga paneks siia kirja reisi kondikava.

Kokku üle 8000 kilomeetri

Marsruut:
Eesti
Läti
Leedu
Poola
Saksamaa (ööbimine Trieri orus)
Luksemburg (veekeskus)
Belgia (navi pani puusse ja meie saime mõnekilomeetrise viibimise veel ühes riigis kirja)
Prantsusmaa (õhtusöök Lyoni linnas)
Hispaania (kaheksa päeva Valencia linnas)
Prantsusmaa (ööbimine Touloni linna lähistel, päeval tuur piki vahemere rannikut - Saint Tropez, Cannes, Nice)
Monaco
Itaalia (ööbimine Garda järve ääres ja hommikul tuur piki järve äärt)
Austria (Itaalia poolt üritasime väikeste mägiteede kaudu üle Alpide saada. Ühest 2100 meetri kõrgusest asuvast kurust saimegi läbi, aga teine 2500 meetri kõrgusel asuv tee oli kinni pandud, nii et 7 km enne piiri tuli tagasi tulla ja ikka kiirteed pidi Austriasse siseneda. Õhtust sõime Innsbruckis)
Saksamaa
Poola (kui poeg teada sai, et oleme juba Varssavist möödas, siis teatas rõõmuga: "Ah, see juba tuttav kodutee nagu Tartu-Tallinn". Saime sponsoreerida ja Poola politseid)
Leedu (politseid oli palju näha, aga sponsoreerima ei pidanud)
Läti
Eesti ja kodu!

Ja nüüd magama....

Nelja päeva pikkune reisi lõpp?

Naljakas tunne on. Ühest küljest on reisi lõpu tunne. Pakkisime siin Valencia elamises kõik asjad kokku. Suurem osa asjadest juba autossegi tassitud ja logistiliselt optimaalselt paigutatud. Hommikul veel viimased toimetamised ja siis kodu poole teele. Nii et nagu tõesti reisi lõpp.

Aga teisest küljest on koduuksest sisseastumiseni veel päris mitmeid päevi aega. Kui siia tulles tegime ühe hotelliöö peatuse, siis seekord on plaanis teha vähemalt kaks või isegi enam. No hiljemalt reedeks on küll plaan kodus olla... aga jah, päris pikk lõpp niimoodi.

Plaanis on sõita siis piki vahemere rannikut. Piiluda läbi kuulsast Saint Tropezist, uudistada Monacot, taaskülastada meie lemmiksuusanõlva Söldenit (seekord kahjuks küll ilma suuskadeta - no ei tabanud Hispaaniasse sooja otsima tulles suuski kaasa võtta). Nüüd peaks Itaaliast Austriasse saama ka pisikesi mägiteid pidi. Oma suusareisidel käies oleme mitmeid kordi üritanud neid kaudu liikuda, aga alati on mingist hetkest need lume tõttu kinni olnud ja on tulnud ikka suuremaid teid pidi ring teha. Ehk seekord veel nii palju lund pole ja läheb õnneks. Eks näis.

Igatahes tundub päris tore "lõpp" tulevat. Seda enam, et Valencia kanti lubatakse homseks veel 19 kraadi sooja ning päikest. Et siis lõpu algus saab kena ja soe olema ja eks siis näha ole, kust lumefront vastu tulema hakkab.

Haigeolemise kasulikkusest

Vaikus eetris... sest me oleme siin kamba peale Hispaanias ringitiirleva viiruse endale hankinud. See tähendab mina ja lapsed. Mees, minu isa ja mehe ema on täiesti terved ja korras. Meie lastega (ja põnn sealhulgas) see-eest oleme põhjalikult oksendanud ning kes vähem kes rohkem ka palaviku ja kõhulahtisusega maadelnud. Korra oli isegi kuri plaan sellest kõigest väga põhjalikult kirjutada, aga siis mõtlesin, et a) see oleks ikka väga rõve ja b) see annaks mittelapsevanematest inimestele põhjuse lapsevanemaks saamist määramatusse kaugusse edasi lükata, nii et parem jätame detailid siin enda teada (vihjeks võib lihtsalt mainida, et enamik oksendamisi toimus öösel une pealt ja loomulikult tuli tagajärgedega võidelda emal, ehk siis minul).

Põhiline on see, et täna olid tütar ja põnn juba nii terved, et nemad läksid siis teistega koos ümbruskonna mägesid avastama. Mina ja poeg jäime koju. Kuna poeg oli liiga nõrk et voodist välja ronida, siis võttis ta ühel hetkel (minu väikeste vihjete peale) kätte meie unejuturaamatu, mis on kokku oma 600 lehekülge pikk ning luges sealt päeva jooksul pea poole läbi. Nüüd on muidugi küsimus, et kuidas me edasi unejuttu loeme, aga küll me selle teema ka ära lahendame. Varsti niikuinii asume koduteele ja siis ongi hea öelda (eriti kui poeg selle raamatu homsega läbi saab, mis ei olegi võimatu variant), et võtame unejutuks uue raamatu ja tütar saab seda raamatut ka ise edasi lugeda. Mis oligi vaikselt niikuinii plaan, aga kuna see raamat ka minu jaoks põnev oli (tegu on Eragoni seeria teise raamatuga pealkirjaga "Vanem"), siis ma varem mingeid selleteemalisi vihjeid ei teinud. Nüüd vist tuleb siis järjekorras oodata kuni nemad on raamatu läbi saanud ja siis ise ka see kiirelt läbi lugeda. Kolmas osa ka juba raamatukogus ju ootamas. Aga jah, haigeolemine mõjub ilmselgelt laste lugemisharjumusele positiivselt :) Eriti kui telekast on tulemas ainult hispaaniakeelsed multikad, mida vaadatakse küll, aga mitte nii huviga kui ingliskeelseid. Ja tegelt oli ta teleka vaatamiseks ka liiga nõrk, sest siin on küll toolid ja väike diivan, aga need pole sellised, kuhu ennast mugavalt kerra tõmmata ja nurru lasta.

Lapsed jõudsid enne haigeksjäämist veel ära käia ka Valencia ühes põhitõmbenumbris nende uhkes uues ja suures Teaduse ja Kunstikeskuses. See on kokku liiga suur, et kõikjale ühe päevaga jõuda. Seekord külastasid nad siis IMAX kino ning okeanaariumit. Muljeid ma jagada ei oska, sest mina olin põnniga kodus - tema oli selleks ajaks juba oksendanud ja kerges palavikus. Mehe kommentaar oli, et kino ei olnud just määratu suur elamus, arvestades tänapäeva 3D harjumuspärasust. Okeanaariumis käisime kahe aasta eest siin olles ka ja see meeldis meile kõigile (siis sai külastatud ka dinosauruste näitust, mis oli täitsa lahe). Okeanaariumites on minu jaoks alati suurimad tõmbenumbrid need tunnelid, kus akvaarium on kahel pool ümber ja pea kohal ka, nii et kalad saavad sinust rahulikult üle ujuda. Siis on kõige lahedam vaadata "ringilendavaid" raisid, kelle kõhu all on nii tore ja sõbralik "nägu", mis kohe tekitab hea tuju.

Aga jah, nüüd siin kosume. Pariisi-plaanid oleme kõrvale jätnud ning pärast kosumist hakkame vaikselt kodu poole tagasi vurama. Mees otsis välja sellise marsruudi, mis pikkuselt palju enamat pole kui siiatulekutee, aga see-eest annaks ilusamaid ja uhkemaid vaateid, mida siis haigusest nõrgad inimesed kah autoaknast imetleda saaksid. See võib täitsa lahe tulla.