neljapäev, 5. jaanuar 2012

Vastus raamaturiiuli küsimusele

Raamaturiiuli ehitamise jutus esitasin ka ühe küsimuse.

Nimelt oli küsimus alloleva pildi peal olevate raamatuseeriate kohta. Seal on nimelt näha üheksa erinevat raamatuseeriat.
Toon siin siis kõik need seeriad välja.



Ülevalt vasakult alustades.

1. Viis valget raamatut on Christian Jacq poolt kirjutatud "Ramsese" seeria.
Kerge ja lihtne lugemine, kus ajaloolised isikud ja sündmused on seotud väljamõeldud tegevustikku. Ühest küljest saab palju teada vaaraodeaegsest Egiptusest, teisest küljest tuleb kõigesse suhtuda kerge eelarvamusega, sest ajalugu täpselt teadmata on keeruline aru saada kus faktid väljamõeldisteks muutuvad. Igatahes saab teada palju huvitavat vaaraodest ja püramiididest, läbi astub Trooja Helena ning väga omapärase lähenemise saab Moosese ja tema rahva väljarändamise lugu (rääkimata veel Moosese enda eelnevast elust ja seostest Ramsesega). Midagi väga erilist ei ole, nii et võib vabalt ka lugemata jääda ja millestki ilma ei jää.

2. Järgmised seitse tumedat raamatut on Stephen Kingi "Tumeda torni" seeria.
Seda pole ausaltöeldes eestikeelse versioonina lugenud (kuigi need seitse, mis siin paistavad, on eestikeelsed). Meil on need olemas ka ingliskeelsena ja sai enne eestikeelsete väljatulemist siis originaalkeeles läbi loetud. Eestikeelsed ostis isa põhimõtte pärast. Ta suur Kingi austaja.
Tume torn on väga karm ja väga väärt lugemine. Nende tõttu olen kogenud oma elu kõige hirmutavamat kogemust seoses raamatutega. Mäletan ühte hetke, kui tõstsin pea raamatust (oli vist neljas või viies osa) ning vaatasin enda ümber. Ja sel hetkel ma ei suutnud meenutada, kes ma olen, mis mu nimi on, kus ma olen. Ja seda täiesti tõsiselt. Ma olin nii raamatus sees, et reaalsusega oli igasugune kontakt kadunud. Mõne sekundi pärast hakkas asi muidugi selgeks saama. Tuli ikka meelde kes ma olen. Aga "kus ja miks" oli ikka veel segane. Ringi vaadates sain aru, et olen rongis, Tallinn-Tartu kiirrongis. Aga kummas suunas ma sõidan ja mispärast - kas olen teel mõnele kohtumisele või sõidan koju tagasi... täiesti tühi koht. Kõik see võttis ikka päris tükk aega. Pärast seda ma pistu pelgasin Tumedat torni edasi lugeda, aga pooleli jätta ka ei julgenud, sest teadsin, et jääb muidu kummitama - et mis ikka juhtub. Nii oligi lahenduseks see võimalikult ruttu läbi lugeda :)
Ja muideks - Tume torn ei ole kohe kindlasti mitte õudusjutt, kuigi Kingi enamasti õudusjuttudega seostatakse. See on pigem fantastika ja seiklusjutt, põneva süžee, heade karakterite, üsna sügava ja mõtlemapaneva sisu ja väärtustega. Ning väga ladusas ja kujundlikus keeles kirjutatuna, mida kahjuks mitme uuema aja tuntud autori kohta öelda ei saa.

3. Edasi neli suurt musta raamatut (osaliselt posti taga) on Stephenie Meyeri "Videviku" saaga.
Nagu riiluloo kommentaarides juttu oli, siis see on mulle isa poolt kingitud ja alguses olin nördinud, et mulle lastekaid toob. Aga kui juba kord kätte võtsin, siis enne käest panna ei saanud, kui läbi oli. Lugu ise on muidugi naiivne ja peategelane nii ebakindel ja suhtesõltuvuses, et vahepeal on suht raske suhestuda. Aga enamasti on osatud põnevust ning huvi hoida hoida. Ja mulle päris lõpp üsnagi meeldis. Eks ilmselt selle ebakindluse kadumise tõttu :)

4. Siinpool posti järgmised kolm kollakat raamatut on Tartu Ülikooli ajaloo seeria.
Neid ei ole jõudnud veel läbi lugeda. Üsna hiline ost, pärinevad sellest hetkest, kui mees avastas, et osta.ee-s müüakse raamatuid kah. Päris mitu portsu raamatuid tekkis meile siis koju juurde (hmm.. ja täna tuli just meelde, et üks paarikümne raamatuline ports on ühes kohas teda ootamas, kuhu pea kahe kuu jooksul järele ei ole jõudnud... )

Edasi alumine riiul, vasakult alustades

5. Kõigepealt on kolm sinist raamatut. Need on Philip Pullmani "Kuldse kompassi" saaga.
Väga mõnus lugemine. Ühest küljest taas "lastekas", aga samas jagub põnevust ka (lapsemeelsetele) täiskasvanutele. Mulle igatahes väga meeldis. Korra olen katsunud ka oma lastele unejutuks lugeda, aga nende jaoks on veel keelekasutus natuke keeruline ja vihjed pärismaailma bürokraatlikule süsteemile arusaamatud. Küllap mõne aasta pärast proovin uuesti.

6. Seejärel kolm paksu näoga raamatut. Need siis Stieg Larssoni "Lohetätoveeringuga tüdruku" seeria.
 Surnutest muidugi halba ei räägita (ja lohetüdruku seeria ilmus postuumselt pärast autori surma). Ja lood ise on põnevad ning kaasakiskuvad. Aga - keel on ikka jube puine ja kohmakas. No kuidas on võimalik inimese välimust kirjeldada pool lehekülge, kui sealt tuleb välja ainult see, et tegemist oli tavalise mehega, kes kandis heledaid pükse ja pruuni kampsunit. Novõiumbesnii. See muidugi ei kahanda olulisel määral loo põnevust ning pisut aimu annab see tänapäeva maailma mõningatest telgitagustest ka.

7. Edasi viis valget Dan Browni raamatut.

Nagu riiuliteema kommentaarides arutatud sai, siis põhimõtteliselt neid küll ühe nimetaja alla pandud ei ole, aga kuna osades neist tegutseb usin Mr. Langdon, siis võib vähemalt neid üheks seeriaks pidada küll. Ja siin tuleb öelda samad sõnad kui Larssoni kohta - lood on põnevad, aga keelekasutus on kohutavalt puine. Ehk siis Kingilikku või Pratschettilaadset elegantsi sõnadega mängimises siin ei ole. Aga mõnusat lugemist ja üht-teist huvitavat jagub ka siin.

8. Siinpool posti hulk väikeseid raamatuid.
Need on nõukaajal väljaantud eri rahvuste muinasjuttude kogumikud. Otsisin mingi hetk välja, et lastele neid tutvustada. Praegu neid lugedes ja laste muu lugemisvaraga võrreldes tuleb tunnistada, et väga apetiitsed nad hetkel laste silmis ei ole. Laste suurte lemmikute Roald Dahli ja Kivirähu huumorit ja lastesõbralikkust neis enamasti ei ole jah. Aga eks vaikselt harime ikka edasi :)

9. Punase karbi sees kolm beeži kulunud raamatut on "Sõrmuste isanda" triloogia.
Eks see on muidugi klassika (kui enne mitte, siis pärast filmide valmimist kindlasti), nii et siia miskit vist lisada vaja ei ole. Konkreetsed raamatud on isal kunagi ammu-ammu kusagilt välismaalt koju tassitud ja suht kapsaks loetud. Eks sai ju sõpradele ka laenatud jne. Ise olen ainult korra nad läbi lugenud. "Kääbik" on meil ka eestikeelsena olemas ja seda sai küll lapsepõlves korduvalt läbi loetud.
Kunagi keskkoolis tekkis isegi mõte Sõrmuste isandat eesti keelde tõlkima hakata ja isegi alustasini otsast sellega pihta. Aga vot see inglise keel oli küll ühele keskkooliõpilasele ikka ülejõukäiv :)

Nuvot... need üheksa seeriat siis pildil olidki.
Ja siia juurde ei saa ma jätta mainimata, et minu tegelik lemmik on Terry Pratchett oma Kettamaailma seeriaga. See huumor, sõnamängud, värvikad tegelased ning meie ühiskonna vaikne pilamine. Lihtsalt super!