Koduõppe ohud

Eelmine postitus sai suht eklektiline ja kakofooniline. Nojah... pea oli ringituhisevaid mõtteid täis, sest sai osaletud Pere ja Kodu koduõppeteemalises vestlusringis ja seal oli ääretult lahe ja põnev arutelu.

Eelmisest postitusest hakkas hoopis välja kasvama koduõppe ohtude teema... no paneme siis kirja, mis on võimalikud ohud koduõppe juures.

Oht, et laps jääb arengus maha ning ei saa vajalikke asju selgeks.
See oht on loomulikult olemas ja elus on ka näiteid sellistest lastest ja peredest, keda on tulnud hiljem siis järele aidata. Probleem saab tekkida siis, kui lapsevanem ei suuda adekvaatselt hinnata oma õpetamise taset ning ei mõista, mis hetkel tuleb tal lisaabi otsida. Lisaabi on võimalik leida väga paljudest erinevatest kohtadest, nagu ma kirjutasin siin.
Ja kuigi selliseid juhtumeid esineb, siis statistika ja uuringud näitavad väga üksmeelselt, et keskmine koduõppelaps saavutab paremaid akadeemilisi tulemusi kui keskmine kooliõpilane. Nii et vähegi adekvaatse lapsevanema puhul on tulemused vägagi positiivsed.

Sotsialiseerumine probleem.
See oht on ka loomulikult olemas ja taaskord on elus olemas näiteid, kus koduõppelastel on olnud sotsialiseerumisega probleeme. See saab juhtuda siis, kui lapsevanemad kas teadlikult hoiavad oma lapsi väliskeskkonnast eemal või siis lihtsalt hoolimatusest ei tekita lapsele suhtlemisvõimalusi. Neid eraldi tekitada on vaja küll ainult siis, kui elada eraldatud keskkonnas ning teistest inimestest isoleeritult.
Ja kuigi selliseid juhtumeid esineb, siis taaskord näitavad uuringud väga üheselt, et keskmised koduõppelapsed omavad paremaid sotsiaalseid oskusi kui keskmised kooliõpilased. Koduõppelapsed kogevad maailma oma mitmekesisuses, suheldes nii endavanustega, täiskasvanutega kui endast noorematega igasugustes erinevates olukordades. Nad puutuvad kokku laiema variantsiooniga olukordadega päris elust. Koolis on laps kinnises ruumis koos piiratud hulga endavanustega. See ei peegelda kuidagi reaalset ühiskonda oma variantsioonides.

Laps ei saa hiljem "päris elus" hakkama
See natuke haakub sotsialiseerumise probleemiga, aga päris sama ei ole. Küsimus selles, et kui lapsel pole harjumust hommikul vara üles tõusta, kui tal pole harjumust koolis nõutava distsipliiniga ning tähtaegadeks tööde esitamisega, kui ta pole pidanud läbima olelusvõitlust koolihierarhias... et kui tal kõik see puudub, siis ei suuda ta hilisemas elus hakkama saada.
See on vist üks suuremaid aeg-ajalt ligihiilivaid hirme ka koduõppeperedes endis. Akadeemilist arengut on lapse juures jooksvalt näha. Sotsiaalset suhtlemist ja sellega hakkamasaamist saab ka igapäevaselt näha. Aga seda, kuidas Su laps tulevikus hakkama saab ja kuidas koduõpe teda selles osas mõjutab - seda ju näeb alles siis kui see tulevik on käes. Ja eks see vist on vaikne mure igas peres, kus oma lastest hoolitakse. Lapsevanemaks olemise üks olulisemaid ülesandeid ong ju see, et anda oma lapsele piisavalt hea alus, mille pealt tal hilisemas elus kenasti edasi minna saab.
Ka selle hirmu koha pealt võib öelda, et kuigi kindlasti on koduõppelapsi, kes on tõesti stabiilselt töötud ja ei saa oma eluga otsa peale, siis jällegi, statistika ja uuringud näitavad, et kodus õppinute seas ei ole töötus grammigi suurem kui koolis õppinute seas. Ja pigem on väga inspireeriv lugeda lugematuid hulki kirjeldusi täiskasvanud koduõppijatest, kes elavad suurepärast elu ja on väga tänulikud koduõppekogemusele. Koduõppijate seas on väga palju loovaid inimesi, kes on saanud sügavuti oma huvialade ja annetega tegeleda, kellel on olnud aega välja selgitada, mis neile meeldib ja mis mitte - mis kokkuvõttes on andnud neile väga hea baasi leida "oma rada". Koduõppelaste seas on palju ettevõtjaid ja sageli alustavad nad juba õppimise ajal oma ettevõtmistega. Ja loomulikult lähevad väga paljud koduõppelapsed ülikooli õppima, kus õppejõud on tavaliselt nendega väga rahul ja toovad esile nende sügava huvi ja iseseisva töötegemise võimekuse.

Koduõppelapsed on "imelikud" ning ei leia teistega (koolis käinutega) hiljem ühist keelt.
On selge see, et koduõppelastel on hoopis teistsugune kogemus ja taust kui koolilastel. Ja on selge see, et on mingid teemad, millega nad vestlustes ühineda ei suuda (kurjad mataõpsid, tundidest poppi panemine, koolidiskod jne). Ja kuigi suur osa kultuuritaustast on ikkagi sama, sest elame me ju ühes ja samas ajastus ja keskkonnas, siis jah, koduõppelapsed on mingis osas teistsugused kui kooliõpilased. Seda nimetataksegi isikupäraks. Ja koduõppelastel on olnud võimalus seda rohkem välja arendada kui koolilastel. Samas on ju ka kõik koolilapsed eraldi isiksused oma isikupäraga (kuigi kool vormib neid natuke rohkem mingil määral ühe malli järgi). Kas see on siis halb?
Varasemal ajal jah, tuli olla massi nägu selleks, et ühiskonda sulanduda. Aga tänapäeval on isikupära ja erinevused vägagi hinnatud. Ka koolilaste hulgas on mitmeid erineva kogemustaustaga lapsi - kes käib välismaal vahetusõpilaseks, kes tegeleb tõsiselt vabatahtliku tegevusega, kes loob õpilasfirma, kes tegeleb väga sügavuti mõne hobiga jne jne... Ja ka noored ise pigem väärtustavad erinevaid kogemusi. Nii et tänapäeval enam küll ei tohiks olla probleem see, kui keegi on teistsuguse tausta ja kogemusega. See pigem rikastab tema elu ning annab talle ka sõprade silmis lisaväärtust.
Ja kui päris aus olla, siis need inimesed, kes peavad erinevust puudeks, mitte väärtuseks, ei ole just sedasorti seltskond, kelle olemasolust ma väga puudust tunneks.

Ühekülgne maailmavaade
Mure siis selles, et laps puutub kokku ainult oma kodus valitseva maailmavaatega ning ei saa osa teistest võimalikest lähenemisnurkadest. Oht on loomulikult olemas.  Eriti just peres, kes võtabki lapse sellepärast koduõppele, et last oma maailmavaate järgi kasvatada - kas siis rangelt usulistel või muudel põhjustel.
Samas on selle mure eelduseks taas arusaam, et koduõppelaps istub nelja seina vahel maailmast isoleerituna ning suhtleb ainult oma perega. Võib vist eksisteerida tõesti ka selliseid koduõppeperesid, aga kindlasti on see täielik äärmus, mida esineb väga harva (ja mida enamik koduõppeperesid ei poolda).
Üldiselt puutuvad koduõppelapsed kokku väga mitmete erinevate inimestega, sealhulgas ka väljaspool oma vanuserühma. Lisaks on koduõppelastel enamasti ikkagi ligipääs ka telekale ja arvutile ja internetile. Sageli tegelevad koduõppepered vabatahtliku tegevusega jne. Enamasti on koduõppepered väga huvitatud sellest, et nende lapsed võimalikult mitmekesist maailmapilti näeks. Pigem on nii, et koduõppelapsed on altimad ka alternatiivsetesse maailmavaadetesse tolerantselt suhtuma (on ju koduõpegi alternatiivne maailmavaade) kui kooliõpilased, kes on harjunud homogeenses keskkonnas kindla süsteemi järgi "normi" järgi toimetama.

Kõikide nende ohtude puhul tuleb tunnistada - jah, need on võimalikud ja neid on ka esinenud koduõppelaste puhul. Samas on nad siiski selgelt erandjuhud, mitte valitsev norm. Ja kõik need ohud eksisteerivad samamoodi ka koolisüsteemis - koolis on palju lapsi, kelle õppeedukus on olematu; koolis on palju tõrjutuid ja sotsiaalses isolatsioonis olevaid lapsi; enamik "elukutselisi" töötuid ja alkohoolikuid ja narkomaane ja muid eluheidikuid on kunagised koolilapsed (sest noh - enamik inimesi on kunagised koolilapsed, eksole); koolilaste hulgas on "imelikke", kes ei leia teistega ühist keelt ja huvisid; koolilaste hulgas on väga piiratud maailmavaatega fanaatikuid jne jne. Nii et samamoodi nagu nende ohtudega tuleb arvestada ja teadlikult tegeleda koduõppel olles, tuleb nende ohtudega ka arvestada ja teadlik olla koolis käiva lapse puhul.

Ahjaa.. ja lõppu üks tore video koduõppelapselt koduõppe kohta....
Messy Mondays: Seven Lies about Homeschoolers