Kui vastutus väsitab...

Koduõppe suurim pluss on vabadus... vabadus otsustada ise oma aja üle, vabadus otsustada ise õppimise (ja elamise) vormi üle, vabadus otsustada ise õppimise sisu üle (küll teatud piirides).

Aga igasugusel vabadusel on teine külg, mis sellega alati kaasa tuleb - vastutus...

Kui sul on vabadus otsustada aja kasutuse üle, siis on sul ka vastutus aega mõistlikult kasutada.
Kui sul on vabadus otsustada õppimise vormi üle, siis on sul ka vastutus otsida kõige sobivamat vormi.
Kui sul on vabadus otsustada õppimise sisu üle, siis on sul ka vastutus, et kõik vajalik õpitud saaks.

Enamik aega on see kõik väga nauditav ja sa naudid, et saad asju teha oma perele sobivas rütmis ja sobivalt viisil.

Aga vahepeal tuleb majja paanika... vastutuse paanika... kas me ikka kasutame aega mõistlikult... kas see viis on kõige parem... ja muidugi see kõige-kõige suurem paanika.... kas kõik vajalik ikka saab selgeks.

Meie kaasaegne ühiskond on üles ehitatud vastutuse delegeerimisele.
Vastutuse oma ja laste tervise eest delegeerime me arstidele. Kui midagi valesti läheb, siis vastutavad arstid.
Vastutuse oma koolieelikust lapsega tegelemise eest delegeerime me lasteaiale. Nemad õpetavad meie lapsed potil käima; lusikat, kahvlit ja nuga kasutama, nemad õpetavad meie lastele teiste lastega ja täiskasvanutega viisakalt suhtlemist ja konfliktide lahendamist; nemad õpetavad meie lapsi tervislikult toituma ja tutvustavad sööke, mida paljud lapsed kodus kordagi näinud pole.
Vastutuse oma kooliealise lapsega tegelemise eest delegeerime me koolile. Kool õpetab meie lapsele kõiki  tarkusi, lisaks õpetab ta meie lapsele ka jätkuvalt teiste inimestega suhtlemist, maailmas hakkamasaamist, raha kasutamist, kellatundmist, toitumist jne jne.
Vastutuse oma finantside eest delegeerime me oma tööandjale. Pahandame temaga (selja taga), et ta meile piisavalt palka ei maksa. Küsime palgatõusu põhjendusega, et "meil on autot vaja osta" (no sorri... see ei ole sinu ülemuse mure, see on sinu mure... palka saab juurde küsida ikka ainult selle eest, mis väärtust sa ettevõttesse lood).

Ühesõnaga me elame delegeeritud elu - kus me ise ei vastuta enam peaaegu millegi ees oma elus. Mõnes mõttes on niimoodi väga mugav elada. Sa oled niimoodi küll käsist-jalust seotud teiste poolt ettekirjutatud nõuete ja ajagraafikutega, aga sul on see-eest mugav ja kindel suund, kus sa ise midagi otsustama ja mõtlema ei pea.

Jah... ma tean, et see kõik on üks ääretu üldistus ja teeb ülekohut väga paljudele individuaalsetele eludele meie süsteemis. Ja ma ei üritagi öelda, et meie inimestena siin halvad ja rumalad oleme. Minu mõte on selles, et me oleme jõudnud ühiskonnas süsteemini, kus süsteem võtab endale vastutuse ja otsustused meie elude eest. Meil on seal sees mänguruumi ja me võime sellest ka välja astuda, aga üldine trend on suhteliselt kurb.

Ja nii, olles ka ise süsteemi liige ja tegelikult harjunud vastutuse delegeerimisega, ei ole ime, kui vabadusega kaasnev vastutus aeg-ajalt paanikat tekitab.

Loomulikult aitab sellele paanikale oluliselt kaasa see, kui oled just kohtunud oma lapse õpetajaga, kes annab sulle materjale nende poolt tehtavate asjade kohta ja räägib väga lahedalt sellest, mida ja kuidas nad oma klassis teevad. See tekitab kohese tunde, et peab oma lapsele ju ka midagi samaväärset pakkuma nii vormi kui sisu poolest, et ta millestki toredast ega olulisest ilma ei jääks.

Ja loomulikult aitab paanikale kaasa see pisiasi, kui põnn on mitu päeva palavikus haige olnud ning sa pole saanud korralikult magada (ja kui järele mõelda, siis pole saanud ka korraliku süüa ega õues käia).

Ja siis oled sa paanikas... sulle tundub, et sa oled oma laste elu tuksi keeramas... sa käsutad nad laua taha õppima... teed nendega harjutusi... vaatad koos üle riiklike tasemetööde ülesandeid ja lahendad neid (teise klassi lapsega kolmanda klassi tasemetööd ja neljanda klassi lapsega kuuenda klassi tasemtööd) - ja tunned veel suuremat paanikat, sest sa näed, kui palju on asju, mida nad sealt tasemetööst ei oska (ok, no tegelt teise klassi laps oskas praktiliselt kõike kolmanda klassi tasemetöö asju... mõni ülesanne tuli küll kõigepealt koos läbi arutada, et mida vaja on.. aga ikkagi...   no ja see, et neljanda klassi laps ei ole veel kuuenda klassi tasemel... suur põhjus paanikaks... eksole...).

Ühesõnaga hirmul on suured silmad... aga kui paanika on kohal, siis on paanika kohal...

Õnneks hakkab suurem paanika mööda minema. Põnn sai ka terveks, nii et olen saanud natuke ka magada, korralikult süüa ja õues näppe mulla sees hoida. See kõik oli ka väga abiks paanikaga tegelemisel.

Lapsed olid ka ääretult tublid ja kannatasid mu paanikahoo väga viisakalt välja ning tegid kõiki ülesandeid vahepeal põhjalikult ja korralikult.

Ja ise olen vahepealse aja veetnud internetis otsides ja lugedes, lugedes ja otsides.

Kuidas ikkagi toimetada, kui sisuliselt veetleb vabaõpe ehk unschooling oma filosoofiaga, mis kõlab nii hästi. Toetada lapse loomulikku uudishimu ja huvisid, nii et tal jääks alles armastus teadasaamiste vastu ning ei tekiks vastumeelsust kohustusliku õppimise suhtes.

Kuidas toimetada, kui sealjuures tuleb ikkagi vastata ja vastutada õppesisu eest meie seadustega ettenähtud ja kooliga kokkulepitud piirides. Meie puhul tähendab see sisuliselt hetkel tavakooli ja waldorfkooli materjalide "segu" omanadamist veerandi kaupa. Ok, ma tean, et selle "ärategemine" võtab meilt paar-kolm nädalat. Aga see ei oleks "puhas" vabaõpe.

Kuidas toimetada, kui tahaks lastele anda parimat võimalikku stardiplatvormi eluks. Kui tahaks, et nende anded saaks toetatud ja arendatud. Et kui nad on mingil alal akadeemiliselt andekad, et nad saaksid siis seda ka kogeda ja rakendada ja tuleviku jaoks kuidagi ka tõestatud - kas siis olümpiaadide vms kaudu.

Ma olen näinud viimaste nädalate jooksul vabaõppe positiivseid külgi. Vahepeal (enne minu paanikat) võtsime aja igasugusest akadeemilisest tegevusest maha. Abiks oli ka see, et eelmise veerandi materjal oli tehtud ja siis tuli peale vaheaeg. Nüüd oleme näpistanud ka uue veerandi algust.

Selle aja jooksul on lapsed "lahti läinud".

Tütar absoluutselt vihkas kõva häälega ette lugemist. Ta läks tõsiselt endast välja, kui ette sattus mõni keerulisem sõna, mida ta kohe välja lugeda ei osanud ja valesti läks.

Seesama tütar tuli üks päev minu juurde, raamat näpu vahel (Heiki Vilepi "Üle põhjatu kuristiku") ja ütles, et see on nii lahe raamat ning küsis, kas ma tahan, et ta loeks mulle viimase peatüki ette!!!! Ja lugeski... algusest lõpuni terve peatüki. Ja see oli ikka mitmeid lehekülgi pikk tihe tekst. Ja kui sattus vahepeal mõni keerulisem sõna, mis kohe välja ei tulnud, siis ta luges seda rahulikult üle ja üle, kuni tuli lõpuks välja.... Ma ei oleks elu sees uskunud, et ta vabatahtlikult sellist asja teeb. Mitte pärast neid pisaraid ja pahameelehooge, mis meil on olnud seoses tekstide kõva häälega lugemisega kooli jaoks.

Ma olen näinud, kuidas minu pojalt on nagu raskus õlgadelt tõstetud, kui me oleme koos vaadanud ja arutanud arvutimänge ja youtube videosid, mida ta vaatab. Kui ma olen talle rääkinud minu uutest vaadetest arvutile ja mängudele - et need ei ole "pahad" ning et ma olen aru saanud, et need ei "muuda teda vägivaldseks". Tema õlgadelt oleks nagu ääretult suur murekoorem lahkunud. On ju ikka raske elada, kui sinu kõige lähedasemad panevad pahaks sinu meelistegevusi.

Meil on pärast seda olnud väga pikki arutelusid erinevate arvutimängude teemadel - mis on nendes head ja mida halba, räägime erinevatest inimestest, kes youtube'i videosid üles panevad. Mõnes neist tegeletakse teiste mängijate poolt loodud asjade hävitamisega - oleme ka seda arutanud, aga mina olen vältinud hukkamõistu ja "neid ei tohi sa küll vaadata" suhtumist, vaid oleme nende tegevuse alusel arutanud situatsioone, kus poja või tütre poolt loodud maailmu on mängudes lõhutud, kuidas on mängudes lõhkumine parem kui päris maailmas lõhkumine (ja et võibolla on hea, kui mõni ennast nii saab välja elada ja jääb maailmas pärislõhkumise tegemata). Lisaks on ta näidanud mulle asju, mis on minulgi suu lahti võtnud... vaadake kasvõi seda videot mängust "Minecraft", kus on kokku kogunenud kümneid mängijaid ning kes koos ehitavad fantastilisi linnu ja maailmu. See kõik on kiirendatud võtmes, aga kõik, mis seal toimub, on tehtud mängijate poolt onlines - mitte mängu loojate poolt programmide abiga. Kõik ehitised on kivi-kivi haaval kokku pandud.

Ühesõnaga - ma olen näinud, kuidas vabaõpe tõesti vabastab mu lapsed pingest, muudab nad julgemaks, avatumaks, loovamaks. Meil on hetkel küll veel suuresti arvutiperiood, aga tänu paanikaaja uurimustööle on mul endal ka tekkinud/tekkimas selgem pilt oma rollist vabaõppe juures. Kuidas ikkagi nüüd sekkuda ja suunata meie elu ja laste tegemisi, nii et sinna sisse sobituksid ka õppetööks vajalikud teemad, aga mitte käsukorras õppimisena.

Ja hea oli lugeda ka teiste vanemate kirjeldusi sellest, et sellised paanikamomendid on väga loomulikud ja neid tekib ka väga kogenud koduõppeemadel. Isegi siis, kui nad on vanemate laste pealt näinud, et see töötab ja toimib.

Nii et ma nüüd hingan sisse ja välja. Läheme veedame lastega ühe mõnusa nädalavahetuse. Ja siis ma muudkui arenen edasi, et lastele pakkuda võimalikult head keskkonda arenemiseks ja elamiseks.