Tasakaalu otsimas

Olen viimastel päevadel väga palju mõtelnud, kuidas siis koduõpet korraldada. Nii et lambad oleks söönud ja hundid terved :)

Ehk siis niimoodi, et õhkkond oleks võimalikult mõnus ja sunnivaba ning samas ikkagi arendav ja kõik õppekava jaoks vajalikud asjad tehtud saaksid.

Tundub, et hetkel oleme taas mingisuguse rütmi leidnud.

Hommikuti on lapsed hakanud varem üles tõusma. Asi ilmselt selles, et pidasime maha perekoosoleku, kus rääkisime (khmm.. seekord siis rohkem emme rääkis ja lapsed kuulasid) une vajalikkusest - mis organismis magamise ajal toimub ja kuidas organismile unepuudus mõjub (inimeseõpetus, eksole :).

Lisaks rääkisin unehormoonist ehk melatoniinist ja sellest, et selle tekkimiseks on kõige peamine aeg õhtul 10 ja 12 vahel (ehk siis et see on kõige parem aeg magamiseks).

Juurde tuli juttu veel sellest, kuidas mõjub ajule vahetult enne magamaminemist arvutis olemine või teleka vaatamine. Liigne stimulatsioon ja aju ergastamine, mis ei lase organismil magamajäämisega tegeleda.

Ja mitte kõige vähemtähtsana rääkisin sellest, millal mina tahan magama minna ja kui kaua jaksan üleval olla, et neile rahulikult unejuttu lugeda.

Oleme kõigest sellest ka varem rääkinud, aga ükshaaval eraldi teemadena. Sellist "täispaketti" pole korraga kokku pannud. Nüüd siis sai teema põhjalikult läbi arutatud.

Kui kõik need aspektid olid läbi räägitud, siis küsisin nende käest, mismoodi selle teadmise valguses me võiks nende magamaminekud korraldada. Vastuseks tuli arvamus, et teeme tund enne magamaminekut "ekraanivaba" aja ning kümnest hakkame unejuttu lugema. Minu jaoks 100% sobiv lahendus. Ja kuna see on nende endi poolt välja pakutud lahendus, siis nad ka kenasti aktsepteerivad õhtul seda süsteemi. Nii oleme viimasel ajal ka teinud ja tulemuseks on see, et lapsed tulevad juba enne üheksat toast välja (ärkavad nad seega juba varem, sest nad enamasti natuke veel pikutavad ja mõnulevad voodis).

Hommikul sööme ja jutustame. Siis on vaikne aeg, kus ma tegelen põnniga ja lapsed üldiselt mängivad arvutis või loevad. Kui põnn magama jääb, siis koguneme jälle kokku ja teeme ühiselt midagi.

Nüüd siin see "midagi" on asi, mis on mul palju nuputamist võtnud. Ehk siis see oleks aeg, kus nendega õppida, aga nii, et see oleks võimalikult positiivses ja toredas õhkkonnas. Samas oleme nendega ka kokku leppinud, et kuna õppekava on vaja ära täita, siis vajadusel just sellel hetkel teemegi konkreetselt kooli jaoks asju ja ülesandeid.

Mida siis viimasel ajal teinud oleme sellel õppimise ajal.

Õpetasin lastele täringumängu selgeks ja oleme seda mänginud. See ju puhas korrutamine, liitmine ning lisaks veel strateegiline mõtlemine. Peaks veel hankima tavaliste kuue küljega täringute asemel kümne või enama küljega täringud - siis saaks ka suuremate arvudega korrutamist harjutada.

Tütar leidis kapist mängu, mida pole ammu mänginud - Tubateater. Seal tuleb igal käigukorral võtta kaks kaarti. Ühe pealt saad teada "kes" sa oled ning teise pealt "mida sa teed". Siis pead selle pantomiimiga teistele selgeks tegema. Mõlemal lapsel on kooliprogrammis üheks teemaks sõnaliigid, eriti nimisõnad ja tegusõnad. Noh - seda see mäng ju sajaprotsendiliselt ka õpetab. Lisaks veel uut sõnavara (tundmatute sõnade puhul), sünonüüme (erinevad pakkumised) ning loovust.

Tütre õpetajalt saime vormijoonistamise ja matemaatika materjale. Oleme otsast natuke matemaatikat pusinud. Siin tabas mind üllatus. Tütar pole väga kaua arvutamisega tegelenud (vähemalt minu silma all) ja ma kartsin, et tal saab keeruline olema. Asi aga oli vastupidine - tehted tulid väga ilusti välja. Ta arvutab hetkel märgatavalt kiiremini kui eelmisel veerandil ja võtab asja rahulikumalt. Igatahes positiivne. Pojaga ragistasime ajusid nuputamisülesannete kallal ja oleme vaadanud erinevaid lähenemisi. Mina kipun olema natuke liiga süsteemne, tema kipub oleme natuke liiga eklektiline. Eks kahepeale kokku leiame vast kuldse kesktee asjadele lähenemises.

Koos oleme ka vormijoonistamist teinud, mis neile mõlemale niikuinii meeldib. Vormid on juba kohati suht keeruliseks läinud, nii et tuleb sisse juba ka vigu ja vahepeal tõsist nuputamist. Hea on vaadata, kuidas nad ennast mingist uuest võttest jälle läbi närivad ning järgmiste vormide juures seda juba probleemivabalt rakendavad.

Kuna õhkkond on mõnus ja positiivne, siis lähevad igasugused "kohustuslikud" asjad kuidagi väga sujuvalt. Varasemal ajal kulus palju aega pahurdamisele, kui mõni asi oli raske või valesti läks või välja ei tulnud. Praegu on selliseid tõrkeid ka, aga oluliselt harvem ja me saame neist oluliselt kiiremini üle. Nii et enamik aega on produktiivne toimetamine ja seega kulub aega ääretult vähe. Päris mitu korda on nii, et kui ma olen ette välja mõelnud, kui palju täna võiks ära teha, siis lapsed teevad need kahekümne minutiga ära ja minul jääb selline tunne, et kuidas siis niimoodi... Tahaks hirmsasti kohe midagi veel otsa panna tegemiseks. Olen suutnud ennast tagasi hoida, et kui ikka neile on front ette antud (ja teada antud, palju plaanis on), siis sellega ka piirdume ja ei "karista" neid lisatööga. Vaikselt lihtsalt olen suurendanud järgmisele päevale planeeritud töö hulka.

Nii et mõneks ajaks oleme jälle leidnud mõnusa tasakaalupunkti. Üldiselt mulle tundub, et koduõppe kõige keerulisem osa ongi aktsepteerida seda, et erinevatel ajahetkedel on vaja erinevat lähenemist ja see, mis töötas üks hetk väga hästi, võib teisel hetkel vajada muutmist - et siis mingil hetkel esialgse variandi juurde taas tagasi tulla. Ühesõnaga individuaalne õpe, mis läheneb lapsele vastavalt olukorrale ja hetkeseisule.

No ja loomulikult on muu päev ka täidetud igasuguse arendava tegevusega. Vaatasime koos ETV2 pealt tulevat ajusaadet, kus räägiti trikkidest, mida aju meile mängib. Tere Kevad raames ja ka niisama oleme vaadanud taimi ja linde, mis/kes meil ümbruskonnas silma torkavad. Pojal on ühes multiplayer mängus tekkinud väga hea sõber Aasiast - vaatasime siis koos kaardi pealt üle, kus Aasia asub ja mis riigid seal on. Ühel päeval näitasin kümne minuti jooksul pojale ära seda, kuidas eurode ja sentide liitmine on seotud kümnendmurdudega. Oleme käinud suguvõsaga sünnipäevi tähistamas ning lapsed käisid oma sõbral sünnipäeval. Rääkimata igapäevastest sõpradega mängimisest ning jalgrataste ja rulluiskudega sõitmisest.

Ühesõnaga igasuguseid väikseid kilde ja killukesi on kogunenud palju-palju. Eks niimoodi see maailmatundmine ja elutarkus kogunebki. Ahjaa... Simpsonite multikat olen hakanud vaatama koos lastega - see on tegelikult üks ütlemata hariv asi, kui lapsele seal näidatavaid asju lahti seletada. Ükspäev näiteks käidi seal korraga läbi nii Hamlet kui ka Jeanne d'Arc. Eksole :)

Üks unschoolingu oluline aspekt ongi see, et telekas ei ole mitte "lapsevalvur", kes lõbustab last sellel ajal, kui vanem midagi omaette toimetab. Vastupidi. Telekas on just see, mida vaadatakse koos - siis saab sealt kogunevaid kilde lahti seletada ja koos läbi arutada ja niimoodi annab see hoopis asjalikuma aspekti.

Unschoolingut uurides olen sattunud mõistele "strewing". Siin on üks hea lehekülg Sandra Doddi'lt, mis seda lahti seletab.

Sisuliselt on tegemist sellega, et vanem "toob maailma lapse juurde ja last maailma juurde". Ehk siis otsesõnu öeldes, sokutab lapsele ette igasuguseid põnevaid asju, millest laps huvituda võiks. Kui laps huvitub, siis on hästi ja nad saavad koos vanemaga (või omapäi) sellega tegeleda. Kui laps ei huvitu, siis on ka hästi - sundima ei hakata. Siis lihtsalt tuleb edasi nuputada ja uusi variante proovida.

Ja kui on teada mingid valdkonnad, mida oleks õppekava jaoks õppida, siis on hea otsida just selliseid asju, mis neid valdkondi aitaks õppida. Meie puhul oli  selleks siis täringumäng tütrele korrutamise harjutamiseks, lauamäng sõnaliikide tutvustamiseks ja muid pisikesi asju, mis olen katsunud päeva sisse sokutada ja neile ettepanekuid teha. Arenemisruumi on mul siin palju, aga igatahes on mingi mõtteblokk lahti läinud ja vaikselt siin ideed tekivad.

Areneme :)