Perepuhkus Xdreami Tallinna etapil

Võib siis nüüd sügavalt ohata - "Tehtud!"

Käisime pühapäeval ära ACE Xdreami C-rajal.

Plaani järgi pidin minema mina koos õppuritega. Eelnevalt Tartu orienteerumispäevakul käies ning hiljem teiste koduõppuritega loomaaias jalutades tekkis aga tütrel kandadega mure. Need hakkasid hullult valutama. Tal varemgi seda muret olnud. Oleme käinud ka ortopeedi juures ja saanud tugitallad ning ostnud esimeseks klassiks koolis kehalise jaoks toestusega jalanõud. Nüüd on ta aasta käinud niisama ja pole probleemi olnud, aga pikemate vahemaade jaoks tuleb ilmselt ikkagi taas toestusega jalanõud hankida.
Ühesõnaga - valutavate jalgadega ei ole küll mõtet nii pikka asja ette võtta.

Teisest küljest aga lükkus mehe ärasõit muudkui edasi ja edasi. Ja lõpuks oligi nii, et kuigi algsete plaanide järgi pidi ta juba nädala esimesest poolest vehkat tegema, siis nüüd oli ta nädalavahetusel täitsa olemas.

Seega siis kiire asjade ümbermängimine ja otsustasime minna rajale koosseisus mina, mees ja poeg.

Eelmäng jätkus sellega, et põnn otsustas laupäeva õhtul magamaminemise asemel oksele hakata. See oli esmakordne nähtus ja ehmatas üsna ära. Oli siis mul sossuna tunnikese-paar süles ja oksendas veel paar korda. Lõpuks jäi magama. Eks mure oli hinges ja öö oli rahutu, aga hommikuks oli põnn naeratav nagu ikka ja julgesin ikkagi minna rajale.

No ja väikese lisapalana selgus, et minu seljakotis oleva joogisüsteemi voolik on paari kapisseismise aastaga seest hallitama hakanud. Nüüd siis tuleb nuputada, kas seda on võimalik kuidagi puhtaks saada. Aga vot sellel hetkel siis tuli teha otsus jooksuetpil veevabalt liigelda ning piirduda ratastel olevate joogipudelitega. Ega see suur probleem ei olnud, sest distantsid ju ikkagi suht lühikesed ja tegemist pole ka veel suvekuumusega.

Hommikul tuli rattad viia Lennusadamasse. Seal sai ka nimevahetus ära registreeritud ning numbrid ja SI pulgad endale kinnitatud. Käisime ütlesime sadamas veel mehe sõpradele ühe laeva peal tere (ja kasutasime nende WC-d.. luksus missugune). Sadamas laeti samal ajal kanuusid kai peale maha. Nali oli muidugi selles, et kai kõrguse ja merepiiri vahe oli ikka päris hea mitu meetrit. Küll me siis üritasime kanuude sättijatelt välja uurida, et kuidas ikka sealt kanuuga vette saada. Soovitusi saime kaks - kas visata kanuu vette ja ise järele hüpata või üritada koos kanuuga vette hüpata :) Ning maasikaks lisati, et neil saab kanuurea otsas kontrolör olema, kes kõik katkihüpatud kanuupõhjad ilusti kirja paneb ja summad sisse kasseerib :) Nojah - xdream ikkagi...

Vabaduse väljakule stardiplatsi jõudsime paarkümmend minutit enne stardipauku, nii et sai natuke ringi jalutada, SI pulkade kinnitusi teipida ning rahvast imetleda. C-rajale olid tulemas veel mõned poisid. Kaks tükki neist lausa nooremad kui meie õppur (nad olid ilmselt vennad ja võistlesid koos isaga). Ja üks neist kindlalt eelkooliealine. Ja etteruttavalt võib öelda, et väga ilusti tegid raja läbi ning tänu meie pühendunud vanglalembusele (sellest edaspidi pikemalt) olid lõpuprotokollis meist vist isegi sutsu eespool.

Seljakoti tellis omale selga poeg. Nii siis oligi, et täiskasvanud jooksid käed taskus ja pojal oli seljakott seljas. Seal olid küll ainult mõned näksid ja taskulambid, mida soovitati kaasa võtta.

C-raja võistkondi oli nimekirjas 49. Osad küll starti ei jõudnud, aga massi oli piisavalt. Nojah - B-raja 175 võistkonnaga muidugi võrrelda ei anna... õnneks :)

Enne starti saime minutikese kaarti ka vaadata. Seal oli 3/4 kaardist mingi imeliku värgi all - see sai kohe eest ära keeratud, et rajale keskenduda. Nojah - eks meid ikka saadeti kohe rahvale lõbuks läbi vanalinna ja üle raekoja platsi jooksma. Tegime seda muidugi uhkesti. Ühe punkti noppisime kusagilt vanalinna siseõuest - päris hea järjekord oli juba punktivõtmisel. Siis juba müüride tagant järgmine punkt ja niimoodi meid üsna otsejoones Lennusadamasse suunati. Tempo võtsime rahuliku. Poeg ütles küll, et saaks tegelikult kiiremini ka, aga ei taha ennast kohe aguses ära väsitada. Hämmastavalt asjalik :) No ja mulle see suurepäraselt sobis, sest mina tegelikult ei tahtnud üldsegi kiiremini liikuda... vorm ei lubanud kuidagi kohe...Ülekilod ja täielik treenimatus ei ole just kõige parem platvorm sporditegemiseks... aga entusiasm korvab kõik eelpoolnimetatu... vähemalt peast ogaratel optimistidel, eksole.

Lennusadamas oli joogipunkt... nii hea nii hea. Jõime-sõime hoolega (no ok... jõime ainult, aga see-eest palju) ning suundusime kanuude poole. Enne olin kaardi pealt ka välja peilinud vettesaamise saladuse. Kanuud tuli tassida madalama ujuvkai peale, kust ka väiksematele laevadele mindi. Kõigepealt tuli muidugi seista kanuutassimise järjekorras. Vaip oli maas ja üldse olu uhke olla. Kai pealt kanuu vettesaamine oli ka omaette tegelus. Keegi vist küll vette ei kukkunud, aga nikerdamist oli. Siis tuli uhada ja uhada. Poeg istus keskel ja aitas ka jõudumööda kaasa. Punktid olid ilusti samamaala peale laialipillutud, nii et sai ikka tagumise sopi ka ära näha. Enne esimest punkti saime päris mitmest kanuust mööda, mis oli väga hea, sest taaskord tuli enne punkti seista viisakalt järjekorras. Punkt oli silla all, nii et selle võtmiseks tuli kanuus püsti seista. Ja punktist äraminekuks tuli keerata tagasi sinna, kust olid tulnud ja kus kõik teised kanuud ootasid punktijärjekjorda. Nii et paras pusserdamine. Aga kõik võitslejad olid väga rahulikud ja viisakad, mingit trügimist ja mürgeldamist ei toimunud, nii et kõik said rahulikult toimetada ja minema.

Kaks punkti ainult oligi ja siis tuli tagasi kai peale uhada, kanuu veest välja sikutada, uuesti ilusti pikki vaipa üles kõrgema kai peale vedada ja kenasti järgmiste võistlejate jaoks ritta asetada. Siis sai jälle joogipunkti jooma minna... nii hea nii hea.

Ja siis tuli puäntetapp. Kaardi peal oli suur rõngas ümber patarei vangla ja kirjas, et seal on kolm punkti. No esimene ülesanne oli vangla üles leida. Ja nii suur kui see ka oli... no teate. Ajalugu on täis lugusid inimestest, kes üritavad meeleheitlikult vanglast välja saada. No sellel pühapäeval oli kogu Patarei vangla ümbris täis inimesi, kes meeleheitlikult üritas vanglasse sisse murda. See tundus täiesti võimatu ettevõtmisena... ainult et aia vahelt piiludes oli eemalt näha inimesi, kes vanglaõue peal ringi uitasid kaardid käes... nii et kuidagi pidi võimalik olema. Lõpuks sattusime peale olukorrale, kus keegi üritas üle aia ronida ja seest üks valvur (mitt võistlusega seotud inimene), ütles, et sealt ei sea. Palusin siis aiapealsel mehel küsida, et kust siis saab. Öeldi et lennusadamast... tadaaaa... kõik oleks ju ilus, ainult et lennusadamas olime sattunud peale olukorrale, kus ehitajad võistlejatele ütlesid, et sealt ei saa patareisse....

No mis siis ikka... võtsime sabad selga ja tagasi lennusadamasse... ja seal muidugi oligi merepoolses servas ligipääs patareisse. Eksole. Esimese punkti võtsime lihtsalt rahva järgi joostes. Mina just imestasingi, et mismoodi see rahvas nii kindlalt selles suures vanglas ringi käib ja kuidas me teame, kus need teised punktid on. No ja siis blondiin avastas, et see 3/4 "midagit", mida kaart täis oli ja mis stardis sai ebavajalikuna eest ära keeratud, on hoopiski korruste kaupa vangla kaart, kus on ilusti ka näidatud kus punktid asuvad. Lihtne eksole... või vähemalt tundus nii. Järgmine punkt oli teises tiivas... lihtne eksole. Aga siis selgus, et sa võid ju küll tahta sinna teise tiiba saada, aga koridorid lõpevad vahepeal ära ja siis on  vahepeal uksed kinni ja siis ei leia treppe üles ja siis on jälle uksed kinni jne jne. Oleks korragi aja maha võtnud ja kaarti süvenenud, siis oleks ilusti ära näinud, kus on seinad ees ja kus on uksed kinni (need olid kenasti punasega ära markeeritud), aga ei olnud ju seda aega, tuli pea seljas ringi joosta :)

Kogu selle jooksmise peale kulusid nii mõnedki kohad täiega pähe. No kui ikka kaheksandat korda samast ruumist läbi minna, siis tuleb juba väga kodune tunne peale ning hakkavad igast sisekujunduslikud ideed tekkima. Kohati oli valgust ka aga kohati tuli joosta pilkases pimeduses. Me olime laisad ka alguses otsisime välja ainult üle lambi.... lõpuks ikka koukisime teised ka kotist välja. Osad võistkonnad aga panid vist puhta pimedas, sest lambid olid lubatud rataste juurde jätta ja ega meilgi oleks pähe tulnud enne patareisse minemist neid sealt kaasa võtta. Nii et hea, et poeg neid seljakotis kogu selle aja kaasas tassis.

Ühesõnaga meie veetsime Patareis aega pikalt ja põhjalikult. Me ei olnud küll ainukesed, aga jah... No igatahes tuuri saime nüüd täie raha eest ja Patarei vangla ei lähe ilmselt elu aeg meelest.

Lõpuks saime sealki välja. Siis tagasi lennusadamasse ning loomulikult joogipunkti... nii hea nii hea :)
Seejärel tuli veel laevade vahel ringi joosta, et leida lisaülesanne. Selleks tuli redelisat ronida ühe laeva peale, seal punkt ära võtta ning siis suurt võrku pidi ühe laeva pealt teise laeva peale ronida. Väga lahe turnimine oli. Siis sai jälle tagasi joogipunkt minna (eksole :) ja lõpuks võisime rattad võtta.

Rattarada oli alguses päris lihtne - tuli piki kergliiklusteed minna. Järgmise punkti võtmiseks jõudsime kohale kenasti, aga vot punkt oli minema hiilinud. Plats oli rahvast täis, kes erinevate kivihunnikute vahel kaugustesse vaatasid. Väga lahe vaatepilt oli. Käisime ka platsi läbi - sain kaardi järgi kõik paika ja laidsin täpselt punktikoha üles. Punkti ikka ei olnud. Keegi parajasti just helistas korraldajatele. Me läksime minema, et mis seal ikka passida. Tee peal tuli korraldaja uue punktiga vastu, nii et saime punkti ikkagi ära võtta. Linnavõistluse võlud, mis parata.

Järgmine punkt oli linnahalli katusel. Jätsime rattad alla ja kukkusime mööda treppe üles-alla nihveldama. Hea linna sümbol on see linnahall ikka küll. Ühe trepi peal olid konkreetselt inimese ekskremendid ja pudelikildudest ja muust sogast ma ei räägigi. Punkti saime küll kenasti õigest kohast kätte seekord.

Siis tuli sõita taas vanalinna müüri äärde jooksuetapist tuttavat punkti uuesrti võtma (meie jaoks olid tee peal liikluskorraldajad, kes koheselt autod seisma panid, et me üle tee saaks sõita - väga uhke värk).

Siis tuli natuke mõtelda, sest järgmine punkt oli Shnelli tiigi ääres. Kuna me linnatänavatel nikerdamises ennast kindlalt ei tunne, tundus kõige lihtsam viis ümber toompea sõita. Tee võis ju pikk olla, aga vähemalt saime kindlalt kohale. Seejärel tuli minna tagasi vabaduse väljakule. Võtsime taas rahulikult. Natuke lõikasime läbi pargi ja saime rahulikult kohale. Panime rattad ära ja valmistusime rahulikult finishipunkti võtma.

Siis aga selgus, et asi polegi veel läbi. Finishipunkt oli küll sealsamas, aga lihtsalt nii kolme meetrti kõrguse platvormi peal ja sinna sai ainult mööda köit ronides. Oehhh. Seal olid mõned naiskonnad juba ees ronimas ja asi ei paistnud sugugi hea. Me siis aitasime eelmise võistkonna viimast liiget alt toetada ning asusime ise ronima. Meest natuke alt toestasin, aga tema läks kenasti üles. Poeg oleks ka ehk ise saanud, aga seljakott segas jalga päris lõpuni üles tõstmast, nii et mees lõpuosas aitas ta üles tõmmata. Ja siis oli minu kord... oehhh kuubis ma ütlen. Mingile maale sain ilusti, aga siis hakkasid ülekilod ja kondinõrkus ikka endast tugevalt märku andma. Lõpuks oligi nii, et mees võtta tugevalt mu ühe käe ümbert kinni ja tõstis mu puhtalt kättpidi üles. No vähemalt olen ma õige mehe valinud, kes minu ülekilodega probleemivabalt toime tuleb :)

Siis õnneks oli tõesti kõik. Võtsime punkti ära, istusime, jõime finishis olevat spordijooki ning komberdasime platvormilt alla. Andsime ära intervjuu kommentaatorile, laadisime SI pulgalt tulemused maha, komberdasime ratastega auto juurde ja sõitsime koju - õigemini küll Viimsisse tädi juurde, kelle pool see nädalavahetus viibinud olime. Isu oli hea ja uni oli hea.

Minul siiamaani kõik kohad valutavad. Ja kõige hullem on see, et pojal ei valuta midagi :)

Aga emotsioon on igati positiivne ja kui vähegi klapib, siis katsume järgmistel etappidel ka osaleda.