Pole siin blogis pikemalt toimetanud ja panin ta vahepeal isegi parooli alla kinni. Seda peamiselt suuremat sorti elumuutuse tõttu, ehk siis ma hakkasin taas asjalikuks ja läksin tööle.
Praegu siis olen juba üle poole aasta täiskohaga tööd teinud ning võin kinnitada, et koduõpe on võimalik ka töötavate vanemate puhul.
Meie viimaste kuude tegelusi olen tegelikult märkinud hoopis teises blogis, mille rõhuasetus ei ole mitte koduõppel vaid meie praegusel asukohariigil. Töökoht on mul küll nimelt Eesti firmas, aga Omaani riigis.
See teine blogi asub aadressil http://omaanist.wordpress.com/
Kuna siiski on siit ja sealt tulnud huvi koduõppe kogemuse vastu, siis teen praeguse blogi taas lahti. Las ajalugu olla olemas juhuks kui kellelgi huvi on.
reede, 20. juuni 2014
teisipäev, 3. september 2013
Tööõpetuslik suvi
Tuleb tunnistada, et suvi oli väga tore ning kuna meil on see õnnis võimalus kooli algusega natukene pehmemat ja loksuvamat üleminekut teha, siis seda võimalust olen ka täiega kasutanud. Lapsed küll täna hommikul (tegelikult siis küll pärast kella ühtteist) laekusid kööki ja teatasid, et kuna täna on esimene täistõsine koolipäev (esmaspäeval tegelesime nendega üldkorralduslike teemade arutamisega - nagu päriskooliski :), siis nemad on nüüd tööks valmis ja andku ma neile aga ülesanded kätte... Ma saan täielikult aru, miks õpetajad esimest koolinädalat "pehmemalt" võtavad - lapsed lasteks, aga endal on ju ka ikkagi mingisugune sisseelamisperiood vajalik. Nii ma siis käigu pealt varrukast haarasin standardse "kirjand teemal "Minu suvi"" lahenduse, lisaks veel kehalise kasvatuse teemalisi ülesandeid ning varju joonistamise õpetamist ning õnneks oli suurem mure tänaseks taas murtud.
Aga tegelikult ei tahtnud ma üldse veel koolist ja õppimisest kirjutada, vaid märkida siia mälestuseks helgemaid hetki suvest. Järjekord on eklektiline.
Asjad-mille-toimumine-mulle-väga-meeldis-laste-töökasvatuslikust-seisukohast....
* Ehitusmeister:
Panime koos lastega kuurile katust - st laudkatus oli olemas, lisasime sinna tõrvapapi ning bituumenkärje (või-mis-iganes-selle-kena-asjanduse-õige-nimi-on). Lapsed said katusel turnida ning naelte tagumist põhjalikult harjutada.
* Mehhaanik:
Tellisime lastele sportsdirectist jalgrattad (sealt saab nii 100 euro eest sõiduvahendi, mis meie poodides üle 300 maksavad; ja üldse on sealt võimalik päris hea hinnaga asju leida). Kuna rattad saabusid kastis juppidena, siis said lapsed tunda mehhaaniku rõõmu ja ise oma rattad kokku monteerida. Täpsustuseks tuleb lisada, et suurest luust olid rattad muidugi juba koos, aga üht-teist huvitavat ikka nuputada ja kokku kruvida tuli. Poeg sai oma rattaga täiesti ise (st koos sõbraga) hakkama. Tütrel (ja tema sõbral) olin mina ka abiks.
* Sisekujundaja ning maaler:
Tegime laste toas värskendusremondi. Nägi see välja nii, et lammutasime nende suured kolm-ühes kompaktvoodid laiali, tõstsime kõik asjad (kordamööda ühest ja siis teisest) toast välja ning lapsed said täiesti vabad käed oma tubade ümberkujundamisel. Ise valisid omale seinavärvid, ise (koos sõpradega) värvisid (ja enne teipisid servi ja pärast puhastasid värvirulle ja põrandaid jne jne) ise planeerisid omale mööbli paigutuse (olles enne koos minuga toad üle mõõtnud) ning ise valisid omale vaibad ja mööbli - mis jäi olemasolevast, mis tuli juurde. Lambid ja kardinad (ja tütre vaip) on veel viimistlusest puudu ja nipet-näpet veel, aga igatahes on neil juba hetkel väga lahedad toad. Oligi ammu aeg lastekast nooruki eluruumi poole liikuda, (eel)varateismelised nagu nad on. Ja sisekujunduse poole pealt tuleb neile 10+ hindeks panna. Näha on, et Minecraftis kulutatud aeg on kasuks tulnud. Kõige keerulisem selle kõige juures on asjaolu, et enne oli ühes toas kapitäis puslesid ja lauamänge, mida nemad "oma" tubadesse enam ei vaja (ok - parimad valitud palad sorteeriti välja). Nüüd on meil siserõdul mitme meetri pikkune virn karpidega, mida nagu ei ole kuhugi panna aga tegelikult ära ka ei raatsi anda (minus räägib ikkagi veel nõukaaja inimese veri)... eks mingi hetk lahvatab hea idee. Pluss on selles, et kuna nad nüüd pole enam kapis peidus, vaid silma all, siis taasavastasid lapsed lauamängurõõmud ja nii mõnigi neist on korralikku rakendust saanud viimasel ajal. Rääkimata sellest, et ees on ootamas pikad pimedad sügisõhtud...
* Laevajunga:
Augusti lõpus haarasime kaasa lapsed ning veel ka kummalegi õppurile parimad sõbrad ja nii me põrutasimegi viie lapsega nädalaks Saksamaale. Seal said nad tegelikult igasugust tööalast haridust - Saksa korra kohast prügisorteerimisdressuuri, hommikusöögi valmistamise kursusi ning käsitsi nõude pesemise harjutusi. Me elasime seal apartment-tüüpi elamus, nii et kõik kodune majapidamine oli enda kanda. Aga lisaks sellele said nad ka natukene laevajunga alast eriharidust. Nimelt lappasime me laiali ja mõõtsime ära ja lappasime tagasi kokku kõik meie laeva juurde kuuluvad köied (khm.. vabandust.. otsad, nagu mereterminoloogiliselt korrektne on öelda) ning lisaks ka veel ankruketi. See oli ikka üsna pikk ja põhjalik protseduur. Poisid käisid koos mehega ka teine päev lisaks igast muudele vidinatele inventuuri tegemas ja tõelisele laevapoisile kohaselt ronisid nad ka laeva sisse (mis hetkel maa peal seistes on üsna kõrge ronimine) ning tassisid sealt ämbrite kaupa diisli järgi haisvat pilsivett välja. Ise ma seal juures ei viibinud, aga mehe sõnul olid nad seal üles-alla ämbritega turnides ennast väga koduselt tundnud.
Meelelahutuslikumat poolt jagus suvesse ikka ka.
Traditsiooniliselt külastasime Vembu-Tembumaad (Vudila jäi küll kahjuks see aasta külastamata - eks siis järgmine aasta uuesti).
Kaks korda käisime Pärnus. Ühe korra suve algupoole üsna jahedal ajal. Siis tegid lapsed meres kiire supluse ja edasi suundusime veekeskusesse. Teine kord oli imeline suvepäev ning lapsed möllasid pikalt meres.
Külastasime Otepää seiklusparki, kus laste lemmikuks on jätkuvalt pikk õhusõit. Aga ka ronimisradu ikka tehti täie tõsidusega läbi. Pärast põhjalikke turnimiskursusi läksime ja pidasime lõõgastava pikniku Pühajärve rannas, kus lapsed taas vees lustida said.
Saksamaa reisi ajal käisime kaks korda rannas (seal on lahedalt suure tõusu-mõõnaga rand ja sättisime ennast sinna just tõusu ajaks, nii et lastele mõnus uus elamus). Üks päev külastasime naaberlinna, kus käisime mereloomade loomaaias, ilusaid suuri vanu laevu imetlemas ning kenas kohvikus lahedaid jäätisetoite nautimas. Kojusõidu päeval tegime mõnetunnise visiidi suurde lõbustusparki - see oli tõsiselt lahe - tuleb kunagi põhjalikum külastuskäik ette võtte. Ja kogu Saksamaal viibimise aja käisid tüdrukud iga päev hobuseid patsutamas - see linnake nimelt on hobuseid täis.
Eks jagus veel toredaid tegemisi ja enamiku ajast olime ikkagi kodus, kus lapsed tiigis sulistasid-mulistasid ja sõpradega ringi jooksid. Nüüd siis tuleb asjalikumaks hakata ja taas päevadele stabiilsem rütm anda. Aga ka see on mõnes mõttes tore :)
Aga tegelikult ei tahtnud ma üldse veel koolist ja õppimisest kirjutada, vaid märkida siia mälestuseks helgemaid hetki suvest. Järjekord on eklektiline.
Asjad-mille-toimumine-mulle-väga-meeldis-laste-töökasvatuslikust-seisukohast....
* Ehitusmeister:
Panime koos lastega kuurile katust - st laudkatus oli olemas, lisasime sinna tõrvapapi ning bituumenkärje (või-mis-iganes-selle-kena-asjanduse-õige-nimi-on). Lapsed said katusel turnida ning naelte tagumist põhjalikult harjutada.
* Mehhaanik:
Tellisime lastele sportsdirectist jalgrattad (sealt saab nii 100 euro eest sõiduvahendi, mis meie poodides üle 300 maksavad; ja üldse on sealt võimalik päris hea hinnaga asju leida). Kuna rattad saabusid kastis juppidena, siis said lapsed tunda mehhaaniku rõõmu ja ise oma rattad kokku monteerida. Täpsustuseks tuleb lisada, et suurest luust olid rattad muidugi juba koos, aga üht-teist huvitavat ikka nuputada ja kokku kruvida tuli. Poeg sai oma rattaga täiesti ise (st koos sõbraga) hakkama. Tütrel (ja tema sõbral) olin mina ka abiks.
* Sisekujundaja ning maaler:
Tegime laste toas värskendusremondi. Nägi see välja nii, et lammutasime nende suured kolm-ühes kompaktvoodid laiali, tõstsime kõik asjad (kordamööda ühest ja siis teisest) toast välja ning lapsed said täiesti vabad käed oma tubade ümberkujundamisel. Ise valisid omale seinavärvid, ise (koos sõpradega) värvisid (ja enne teipisid servi ja pärast puhastasid värvirulle ja põrandaid jne jne) ise planeerisid omale mööbli paigutuse (olles enne koos minuga toad üle mõõtnud) ning ise valisid omale vaibad ja mööbli - mis jäi olemasolevast, mis tuli juurde. Lambid ja kardinad (ja tütre vaip) on veel viimistlusest puudu ja nipet-näpet veel, aga igatahes on neil juba hetkel väga lahedad toad. Oligi ammu aeg lastekast nooruki eluruumi poole liikuda, (eel)varateismelised nagu nad on. Ja sisekujunduse poole pealt tuleb neile 10+ hindeks panna. Näha on, et Minecraftis kulutatud aeg on kasuks tulnud. Kõige keerulisem selle kõige juures on asjaolu, et enne oli ühes toas kapitäis puslesid ja lauamänge, mida nemad "oma" tubadesse enam ei vaja (ok - parimad valitud palad sorteeriti välja). Nüüd on meil siserõdul mitme meetri pikkune virn karpidega, mida nagu ei ole kuhugi panna aga tegelikult ära ka ei raatsi anda (minus räägib ikkagi veel nõukaaja inimese veri)... eks mingi hetk lahvatab hea idee. Pluss on selles, et kuna nad nüüd pole enam kapis peidus, vaid silma all, siis taasavastasid lapsed lauamängurõõmud ja nii mõnigi neist on korralikku rakendust saanud viimasel ajal. Rääkimata sellest, et ees on ootamas pikad pimedad sügisõhtud...
* Laevajunga:
Augusti lõpus haarasime kaasa lapsed ning veel ka kummalegi õppurile parimad sõbrad ja nii me põrutasimegi viie lapsega nädalaks Saksamaale. Seal said nad tegelikult igasugust tööalast haridust - Saksa korra kohast prügisorteerimisdressuuri, hommikusöögi valmistamise kursusi ning käsitsi nõude pesemise harjutusi. Me elasime seal apartment-tüüpi elamus, nii et kõik kodune majapidamine oli enda kanda. Aga lisaks sellele said nad ka natukene laevajunga alast eriharidust. Nimelt lappasime me laiali ja mõõtsime ära ja lappasime tagasi kokku kõik meie laeva juurde kuuluvad köied (khm.. vabandust.. otsad, nagu mereterminoloogiliselt korrektne on öelda) ning lisaks ka veel ankruketi. See oli ikka üsna pikk ja põhjalik protseduur. Poisid käisid koos mehega ka teine päev lisaks igast muudele vidinatele inventuuri tegemas ja tõelisele laevapoisile kohaselt ronisid nad ka laeva sisse (mis hetkel maa peal seistes on üsna kõrge ronimine) ning tassisid sealt ämbrite kaupa diisli järgi haisvat pilsivett välja. Ise ma seal juures ei viibinud, aga mehe sõnul olid nad seal üles-alla ämbritega turnides ennast väga koduselt tundnud.
Meelelahutuslikumat poolt jagus suvesse ikka ka.
Traditsiooniliselt külastasime Vembu-Tembumaad (Vudila jäi küll kahjuks see aasta külastamata - eks siis järgmine aasta uuesti).
Kaks korda käisime Pärnus. Ühe korra suve algupoole üsna jahedal ajal. Siis tegid lapsed meres kiire supluse ja edasi suundusime veekeskusesse. Teine kord oli imeline suvepäev ning lapsed möllasid pikalt meres.
Külastasime Otepää seiklusparki, kus laste lemmikuks on jätkuvalt pikk õhusõit. Aga ka ronimisradu ikka tehti täie tõsidusega läbi. Pärast põhjalikke turnimiskursusi läksime ja pidasime lõõgastava pikniku Pühajärve rannas, kus lapsed taas vees lustida said.
Saksamaa reisi ajal käisime kaks korda rannas (seal on lahedalt suure tõusu-mõõnaga rand ja sättisime ennast sinna just tõusu ajaks, nii et lastele mõnus uus elamus). Üks päev külastasime naaberlinna, kus käisime mereloomade loomaaias, ilusaid suuri vanu laevu imetlemas ning kenas kohvikus lahedaid jäätisetoite nautimas. Kojusõidu päeval tegime mõnetunnise visiidi suurde lõbustusparki - see oli tõsiselt lahe - tuleb kunagi põhjalikum külastuskäik ette võtte. Ja kogu Saksamaal viibimise aja käisid tüdrukud iga päev hobuseid patsutamas - see linnake nimelt on hobuseid täis.
Eks jagus veel toredaid tegemisi ja enamiku ajast olime ikkagi kodus, kus lapsed tiigis sulistasid-mulistasid ja sõpradega ringi jooksid. Nüüd siis tuleb asjalikumaks hakata ja taas päevadele stabiilsem rütm anda. Aga ka see on mõnes mõttes tore :)
laupäev, 10. august 2013
Keskiga?
Vaatasin eile telekast "Keskea rõõme". Tuleb ausalt tunnistada, et jupikaupa olen seda filmi korduvalt näinud, aga mingitel põhjustel rahulikult algusest lõpuni pole vaadata õnnestunud. Tegelikult ei õnnestunud see ka eile, kui mingi jupp ikka muude toimetuste tõttu vahelt ära jäi. Mõnus oli ikka vaadata - see on küll selline film, mis (endale lisanduvate) aastatega järjest muhedamaks muutub.
Küll aga tabas mind välguna hetk, kui üks proua teisele tema välimuse kohta komplimendi tegi ja sinna kõrvale mainis "... nagu polekski juba 35-aastane". Heh. Ma ei tulnd selle pealegi, et 35 juba keskiga on. Kõrvalmärkusena tuleb vist mainida, et ma just mõned nädalad tagasi sellesama numbri saabumist tähistasin.
Nojah... seda tuleb küll tunnistada, et 20 liigset kilogrammi ning kord poolaastas (kui sedagi) juuksuri külastamine mind nüüd ülimaks kaunitariks ei tee. Et selles mõttes nagu.. jahh. Samas olen ma sügavalt optimistlik. Mul siin mõned sõbrannad, kellega ka hiljuti lastega koos on saadud põnevaid ja toredaid asju ette võetud, kes on minust vanemad ja näevad oi-kui-pagana-head välja. Nii et mulle tundub, et tulevik on roosiline (kui ennast kätte võtta muidugi, mida ma olen ka vaikselt teinud... hommikune 3-kilomeetrine sörkimisring on juba paar nädalat menüüsse kuulunud - kuumalainega tuli küll paus sisse kohati, aga nüüd saab taas regulaarsemalt jätkata ja varsti vaikselt ka pikemaks venitada).
Meeste puhul on mul kõrvu jäänud, et see kurikuulus keskeakriis pidi peamiselt 42-aastaselt välja lööma. Kust nüüd nii täpsed andmed võetud on, seda ma muidugi ei tea ja pole ka uurinud. Oma mees veel kabrioletti otsima pole hakanud, mõned aastad peaks aega ka olema veel, aga eks ma siis hoian asjade käigul silma peal. Tegelikult me siin naerame (sest noh, kui valida on kas naerda või kiruda, siis naerda on lõbusam), et universum saadab meile sõduvahendi muutmise signaale, sest kõik autod muudkui ütlevad järgemööda ja korraga üles. Minu auto pole juba üle kuu aja sõitnud, sest mootor on kapitaalselt tuksis ja selgus, et ma olen suutnud omale hankida sellise auto, millele ei ole (kasutatud) mootorit võimalik leida ei Eestist ega ka Saksamaalt. Eks ta selline mudeli, aastakäigu ja suuruse kombinatsioon ole, mida ilmselt väga palju veel romulatesse sattunud ei ole jah. Nüüd siis ongi küsimus, et kas veel liisingus olev auto tuleb vanarauaks maha müüa, sest uus mootor sellele asjale maksaks rohkem kui auto ise hetkel väärt on. Eksole. Ja mehe auto suutis ka just Saksamaal olles katki minna, selleks, et siis pärast parandamist uuesti teise asja pärast töökotta tagasi minna jne jne. Nüüd siis sülitame kolm korda üle vasaku õla ja usume, et edasi töötavad olemasolevad autod laitmatult ning ka minu autole lahenduse leiame.
Tegelikult on meil see teist liiki sõiduvahend ka olemas. See, mille poole siis universum meid sikutab. Ainult et see ka hetkel ei sõida veel. Ja kas see sõiduk ongi märk meie keskeakriisist? Pigem ma ütleks, et see on orgaaniline osa meie unistustest, mida me teineteisel võimendanud oleme - sest noh, need kattuvad. Ja siis me võtamegi teineteise hulle ideid ja muudkui puhume neid lõkkele, nii et lõpuks hakkab tunduma, et miski, mis veel mõned aastad tagasi oli utoopia, on ähvardavalt lähedal tegelikkuseks saamisele.
See teist liiki sõiduvahend on nimelt purjekas. Vana, kahemastiline puust purjekas. Umbes nii 46 jalga pikk. Veel kuus-seitse aastat tagasi oli ta väga ilus... sest üks saksa laevameister oli ta oma kätega mitme aasta vältel otsast lõpuni ära renoveerinud. Aga viimased viis aastat on ta järgmise (nüüd siis tegelikult endise) omaniku valduses lihtsalt maa peal seisnud ning vihma ja päikese käes korralikult räsida saanud. Rääkimata sellest, et mootoritki pole peal ja see tuleb lahti lammutada, ära puhastada, hulganisti jubinaid vahetada ja taas kokku panna. Mastid tuleb ka tagasi külge panna ja sellega koos kogu taglastus (ja ka sealt suur osa elemente välja vahetada) - mida kahemastilisel ei ole just vähe... Rääkimata siis elektrisüsteemidest, veesüsteemidest, teki kordategemisest, siseruumide kordategemisest - aastad vihma käes päädisid mõnusalt suure hulga pilsiveega, nii et kajutipõrandad olid ka kenasti veega kaetud ja osad on suht mädad. Purjed on vähemalt kenasti katuse all hoitud, nii et need peaks heas korras olema. Ja see on suur pluss, sest purjed maksavad.... palju.
Ja selle kõige juures on see pisinüanss, et purjekas asub Saksamaal. Ja pigem ikka seal läänepool. Nii me olemegi (enamasti küll mees, paar korda mina ka kaasas) viimase kahe kuu jooksul Saksamaa vahet sõitnud, erinevat sorti meistrimehed kaasas, kes siis kord ühte ja kord teist toimetamist teevad. Hädapärased tööd saab vast selle suvega ära tehtud ja siis Eestisse sõidetud. Põhjalikumalt saab juba siin edasi renoveerida.
Aga kui ta kunagi taas korda saab, siis ta võiks välja näha uuesti umbes selline:
Ja selline:
Noo et jah... keskeal pole tegelt suurt viga midagi... kui nüüd sedapidi vaadata :)
PS. Aga kui keegi teab, kust võiks saada Chrysler Sebringu 2006 aasta mudeli 2,7 liitrist mootorit, siis vihjed teretulnud.
Küll aga tabas mind välguna hetk, kui üks proua teisele tema välimuse kohta komplimendi tegi ja sinna kõrvale mainis "... nagu polekski juba 35-aastane". Heh. Ma ei tulnd selle pealegi, et 35 juba keskiga on. Kõrvalmärkusena tuleb vist mainida, et ma just mõned nädalad tagasi sellesama numbri saabumist tähistasin.
Nojah... seda tuleb küll tunnistada, et 20 liigset kilogrammi ning kord poolaastas (kui sedagi) juuksuri külastamine mind nüüd ülimaks kaunitariks ei tee. Et selles mõttes nagu.. jahh. Samas olen ma sügavalt optimistlik. Mul siin mõned sõbrannad, kellega ka hiljuti lastega koos on saadud põnevaid ja toredaid asju ette võetud, kes on minust vanemad ja näevad oi-kui-pagana-head välja. Nii et mulle tundub, et tulevik on roosiline (kui ennast kätte võtta muidugi, mida ma olen ka vaikselt teinud... hommikune 3-kilomeetrine sörkimisring on juba paar nädalat menüüsse kuulunud - kuumalainega tuli küll paus sisse kohati, aga nüüd saab taas regulaarsemalt jätkata ja varsti vaikselt ka pikemaks venitada).
Meeste puhul on mul kõrvu jäänud, et see kurikuulus keskeakriis pidi peamiselt 42-aastaselt välja lööma. Kust nüüd nii täpsed andmed võetud on, seda ma muidugi ei tea ja pole ka uurinud. Oma mees veel kabrioletti otsima pole hakanud, mõned aastad peaks aega ka olema veel, aga eks ma siis hoian asjade käigul silma peal. Tegelikult me siin naerame (sest noh, kui valida on kas naerda või kiruda, siis naerda on lõbusam), et universum saadab meile sõduvahendi muutmise signaale, sest kõik autod muudkui ütlevad järgemööda ja korraga üles. Minu auto pole juba üle kuu aja sõitnud, sest mootor on kapitaalselt tuksis ja selgus, et ma olen suutnud omale hankida sellise auto, millele ei ole (kasutatud) mootorit võimalik leida ei Eestist ega ka Saksamaalt. Eks ta selline mudeli, aastakäigu ja suuruse kombinatsioon ole, mida ilmselt väga palju veel romulatesse sattunud ei ole jah. Nüüd siis ongi küsimus, et kas veel liisingus olev auto tuleb vanarauaks maha müüa, sest uus mootor sellele asjale maksaks rohkem kui auto ise hetkel väärt on. Eksole. Ja mehe auto suutis ka just Saksamaal olles katki minna, selleks, et siis pärast parandamist uuesti teise asja pärast töökotta tagasi minna jne jne. Nüüd siis sülitame kolm korda üle vasaku õla ja usume, et edasi töötavad olemasolevad autod laitmatult ning ka minu autole lahenduse leiame.
Tegelikult on meil see teist liiki sõiduvahend ka olemas. See, mille poole siis universum meid sikutab. Ainult et see ka hetkel ei sõida veel. Ja kas see sõiduk ongi märk meie keskeakriisist? Pigem ma ütleks, et see on orgaaniline osa meie unistustest, mida me teineteisel võimendanud oleme - sest noh, need kattuvad. Ja siis me võtamegi teineteise hulle ideid ja muudkui puhume neid lõkkele, nii et lõpuks hakkab tunduma, et miski, mis veel mõned aastad tagasi oli utoopia, on ähvardavalt lähedal tegelikkuseks saamisele.
See teist liiki sõiduvahend on nimelt purjekas. Vana, kahemastiline puust purjekas. Umbes nii 46 jalga pikk. Veel kuus-seitse aastat tagasi oli ta väga ilus... sest üks saksa laevameister oli ta oma kätega mitme aasta vältel otsast lõpuni ära renoveerinud. Aga viimased viis aastat on ta järgmise (nüüd siis tegelikult endise) omaniku valduses lihtsalt maa peal seisnud ning vihma ja päikese käes korralikult räsida saanud. Rääkimata sellest, et mootoritki pole peal ja see tuleb lahti lammutada, ära puhastada, hulganisti jubinaid vahetada ja taas kokku panna. Mastid tuleb ka tagasi külge panna ja sellega koos kogu taglastus (ja ka sealt suur osa elemente välja vahetada) - mida kahemastilisel ei ole just vähe... Rääkimata siis elektrisüsteemidest, veesüsteemidest, teki kordategemisest, siseruumide kordategemisest - aastad vihma käes päädisid mõnusalt suure hulga pilsiveega, nii et kajutipõrandad olid ka kenasti veega kaetud ja osad on suht mädad. Purjed on vähemalt kenasti katuse all hoitud, nii et need peaks heas korras olema. Ja see on suur pluss, sest purjed maksavad.... palju.
Ja selle kõige juures on see pisinüanss, et purjekas asub Saksamaal. Ja pigem ikka seal läänepool. Nii me olemegi (enamasti küll mees, paar korda mina ka kaasas) viimase kahe kuu jooksul Saksamaa vahet sõitnud, erinevat sorti meistrimehed kaasas, kes siis kord ühte ja kord teist toimetamist teevad. Hädapärased tööd saab vast selle suvega ära tehtud ja siis Eestisse sõidetud. Põhjalikumalt saab juba siin edasi renoveerida.
Aga kui ta kunagi taas korda saab, siis ta võiks välja näha uuesti umbes selline:
Noo et jah... keskeal pole tegelt suurt viga midagi... kui nüüd sedapidi vaadata :)
PS. Aga kui keegi teab, kust võiks saada Chrysler Sebringu 2006 aasta mudeli 2,7 liitrist mootorit, siis vihjed teretulnud.
neljapäev, 6. juuni 2013
Kuidas toetada lapse arengut
Nimekiri last toetavatest tegevustest.... ei ole minu poolt kokku pandud, vaid hoopis kellegi poolt, kes ikka teab, millest räägib. Nimelt on see nimekiri pärit Mare Leino ettekandest 2010 aastal Pärnus peetud konverentsil "Andekus - kink ja koorem"
Teemaks oli küll andekate laste toetamine, aga ma ei näe ühtegi põhjust, miks see kõikidele lastele sobida ei võiks...
Tegevused ja põhimõtted ise siis järgminsed:
* Hinda last sellisena nagu ta on: kuula, toeta, julgusta.
* Tunnusta lapse huumorimeelt, mängulisust ja spontaansust.
* Kiida lapse ebatavalisi ideid. St kiida sooritust, mitte last.
* Ka andekas laps vajab piire (ehk turvatunnet).
* Anne ei vabasta argistest kohustustest (koristamine jms). Igal lapsel peavad olema kodus omad kindlad kohustused.
* Anna lapsele üha enam vastutust.
* Õpeta lapsele ajakasutust ning tööde organiseerimist.
* Las laps seab oma eesmärke ise. Ta tajub vanema ootusi, isegi kui need on veel väljaütlemata.
* Väldi valmis vastuseid. Kasuta lapse küsimusi ära selleks, et teda uutele radadele suunata.
* Imetle last siis kui ta riskib mõõdukalt (mitte hulljulgelt).
* Rõõmustage tehtud töö üle. Pange i-le täpp peale.
* Austa last ja tema teadmisi.
* Suuna last teda huvitava valdkonna fanaatikute juurde.
* Suuna last vajalike raamatute ning TV-saadete juurde.
* Füüsilise ja sotsiaalse valdkonna areng on sama oluline kui ande areng.
* Võimalda lapsel osaleda ka lapsevanema harrastustes.
* Jagage lapsega oma emotsioone (kunstinäitusel, muuseumis, pargis) - nii areneb emotsionaalne sõnavara.
* Ära reageeri vigadele liiga jõuliselt.
* Lase lapsel ka ebaõnnestuda. Ja tunnista iseendagi vigu.
* Ära võrdle last teiste lastega, vaid ikka tema enda erinevate sooritustega.
* Nõua alati ausat mängu.
* Küsi lapselt palju küsimusi.
* Õpeta last ümbrust jälgima.
* Laienda lapse silmaringi igal võimalusel. (Inimene märkab seda, mida teab.)
* Julgusta last arvamust avaldama. Väldi autoritaarsust, eelista läbirääkimisi. Las laps osaleb perekonna otsuste tegemisel.
* Arutage lapsega ka tõsieluprobleeme (surm, homoseksuaalsus, majanduskriis, abielulahutus, vargus, petmine, haigused jne).
* Aita lapsel ta tugevaid ja nõrku külgi tundma õppida.
* Koostage koos lähi- ja kaugemate eesmärkide plaan.
* Vestelge nüanssidest: igal medalil on alati 2 külge.
* Premeeri lapse sellist käitumist, kus ta on ilmutanud kannatlikkust, tolerantsust ja andeksandmist.
* Väiksele lapsele loe palju raamatuid ette.
* Kontuuridega värviraamatute aeg olgu minimaalne.
* Ära planeeri lapse päeva liiga tihedaks: kogemused vajavad laagerdumisaega (inkubatsiooni).
* Arenda viisakust (anne ei korva ebaviisakust).
Teemaks oli küll andekate laste toetamine, aga ma ei näe ühtegi põhjust, miks see kõikidele lastele sobida ei võiks...
Tegevused ja põhimõtted ise siis järgminsed:
* Hinda last sellisena nagu ta on: kuula, toeta, julgusta.
* Tunnusta lapse huumorimeelt, mängulisust ja spontaansust.
* Kiida lapse ebatavalisi ideid. St kiida sooritust, mitte last.
* Ka andekas laps vajab piire (ehk turvatunnet).
* Anne ei vabasta argistest kohustustest (koristamine jms). Igal lapsel peavad olema kodus omad kindlad kohustused.
* Anna lapsele üha enam vastutust.
* Õpeta lapsele ajakasutust ning tööde organiseerimist.
* Las laps seab oma eesmärke ise. Ta tajub vanema ootusi, isegi kui need on veel väljaütlemata.
* Väldi valmis vastuseid. Kasuta lapse küsimusi ära selleks, et teda uutele radadele suunata.
* Imetle last siis kui ta riskib mõõdukalt (mitte hulljulgelt).
* Rõõmustage tehtud töö üle. Pange i-le täpp peale.
* Austa last ja tema teadmisi.
* Suuna last teda huvitava valdkonna fanaatikute juurde.
* Suuna last vajalike raamatute ning TV-saadete juurde.
* Füüsilise ja sotsiaalse valdkonna areng on sama oluline kui ande areng.
* Võimalda lapsel osaleda ka lapsevanema harrastustes.
* Jagage lapsega oma emotsioone (kunstinäitusel, muuseumis, pargis) - nii areneb emotsionaalne sõnavara.
* Ära reageeri vigadele liiga jõuliselt.
* Lase lapsel ka ebaõnnestuda. Ja tunnista iseendagi vigu.
* Ära võrdle last teiste lastega, vaid ikka tema enda erinevate sooritustega.
* Nõua alati ausat mängu.
* Küsi lapselt palju küsimusi.
* Õpeta last ümbrust jälgima.
* Laienda lapse silmaringi igal võimalusel. (Inimene märkab seda, mida teab.)
* Julgusta last arvamust avaldama. Väldi autoritaarsust, eelista läbirääkimisi. Las laps osaleb perekonna otsuste tegemisel.
* Arutage lapsega ka tõsieluprobleeme (surm, homoseksuaalsus, majanduskriis, abielulahutus, vargus, petmine, haigused jne).
* Aita lapsel ta tugevaid ja nõrku külgi tundma õppida.
* Koostage koos lähi- ja kaugemate eesmärkide plaan.
* Vestelge nüanssidest: igal medalil on alati 2 külge.
* Premeeri lapse sellist käitumist, kus ta on ilmutanud kannatlikkust, tolerantsust ja andeksandmist.
* Väiksele lapsele loe palju raamatuid ette.
* Kontuuridega värviraamatute aeg olgu minimaalne.
* Ära planeeri lapse päeva liiga tihedaks: kogemused vajavad laagerdumisaega (inkubatsiooni).
* Arenda viisakust (anne ei korva ebaviisakust).
teisipäev, 28. mai 2013
Lapsed kodus - täiskasvanud koolis
Maailm on ikka üks pahupidi koht. Meil siis hetkel selline olukord, et täiskasvanud nühivad koolipinki ja lapsed itsitavad vaikselt seda vaadates või siis küsivad mureliku häälega, et "emme, kuidas sul eksam läks"... normaalne, eksole... kade hakkab neid vaadates.... nii et tahaks kohe neile rohkem koolitöid kaela laduda :)
Seis siis selles, et minul hetkel ülikoolis eksamihooaeg pihta hakanud. Neliteist ainet (oli viisteist, aga ühest tuli loobuda) ja kaksteist eksamit. Lisaks oli veel 2 kontrolltööd, seminaritöö projekti kaitsimine ja ca 20 kodutööd, millest üks on veel jäänud teha. Eksamitest on ka kaks tehtud. Nii et järgmise kolme nädala jooksul teha veel 10 eksamit ja 1 kodutöö (no selle viimasega saan ehk täna-homme ühele poole - paar päeva veel tähtajani aega ka). Ja ma täitsa vabatahtlikult ise organiseerisin selle endale... arusaamatult rumal minust... Tegelikult tuleb muidugi tunnistada, et ikka paganama põnevaid asju saab teada, nii et sisu poolest olen ma sellest kõigest vaimustuses... koormuse poolest... nojah... ise ma nii tahtsin, et kaks semestrit korraga ja ise ma nüüd selle supi ära pean sööma.
Mees käib kah praegu koolitusel ning peab kuu aja pärast eksami tegema. Kuu aega ühe asja jaoks.... see tundub nii uskumatult suur aeg :) Vahepeal siin kui mul pea oma asjadest paks siis koos vaatame tema asju ja naerame ingliskeelse mereterminoloogia üle... kas teie teate, mis asi on "monkey fist" (oli vist nii...)? Alguses mõtlesime mind kah sinna koolitusele, aga oma muud õppekava vaadates tuli mulle ikka mõistus koju ja vähemalt sellest loobusin.
Ja vanaise käib meil ka koolis ja temal tuleb ka varsti eksam. Temal on küll selle võrra lõbusam, et tema ise annab seda ainet ja teeb teistele eksamit. Samas oli tal see esimene aasta seda loengut lugeda, nii et iga kord enne loengut tuli loengumaterjalide kokkupanekuks tõsist tööd teha.
Ja nii siis ongi, et täiskasvanud kõik käime koolis ja lapsed mitte. Looduses ikka valitseb tasakaal, mis parata. Lastele siin tegelikult teen oma asjade vahepeale aastalõpu ühtlustamist - et kui muidu olen neil üsna lasknud sisu valida (ise kõrvalt suunda andes), siis nüüd vaatame koos üle, kuidas õppekavadega nende teadmised klapivad ning ühtlustame vajalikke kohti. Kui muidu on lapsed saanud valida pigem neile huvipakkuvaid asju, siis nüüd tuleb ka need tüütumad kohad läbi teha (nagu näiteks mitmekohaliste arvude kirjalik korrutamine). Aga oh seda nendepoolset suurt rõõmu kui pärast mitut päeva vaevanägemist mingid keerulisemad etapid tehtud saab ja asi käpas on.
Seis siis selles, et minul hetkel ülikoolis eksamihooaeg pihta hakanud. Neliteist ainet (oli viisteist, aga ühest tuli loobuda) ja kaksteist eksamit. Lisaks oli veel 2 kontrolltööd, seminaritöö projekti kaitsimine ja ca 20 kodutööd, millest üks on veel jäänud teha. Eksamitest on ka kaks tehtud. Nii et järgmise kolme nädala jooksul teha veel 10 eksamit ja 1 kodutöö (no selle viimasega saan ehk täna-homme ühele poole - paar päeva veel tähtajani aega ka). Ja ma täitsa vabatahtlikult ise organiseerisin selle endale... arusaamatult rumal minust... Tegelikult tuleb muidugi tunnistada, et ikka paganama põnevaid asju saab teada, nii et sisu poolest olen ma sellest kõigest vaimustuses... koormuse poolest... nojah... ise ma nii tahtsin, et kaks semestrit korraga ja ise ma nüüd selle supi ära pean sööma.
Mees käib kah praegu koolitusel ning peab kuu aja pärast eksami tegema. Kuu aega ühe asja jaoks.... see tundub nii uskumatult suur aeg :) Vahepeal siin kui mul pea oma asjadest paks siis koos vaatame tema asju ja naerame ingliskeelse mereterminoloogia üle... kas teie teate, mis asi on "monkey fist" (oli vist nii...)? Alguses mõtlesime mind kah sinna koolitusele, aga oma muud õppekava vaadates tuli mulle ikka mõistus koju ja vähemalt sellest loobusin.
Ja vanaise käib meil ka koolis ja temal tuleb ka varsti eksam. Temal on küll selle võrra lõbusam, et tema ise annab seda ainet ja teeb teistele eksamit. Samas oli tal see esimene aasta seda loengut lugeda, nii et iga kord enne loengut tuli loengumaterjalide kokkupanekuks tõsist tööd teha.
Ja nii siis ongi, et täiskasvanud kõik käime koolis ja lapsed mitte. Looduses ikka valitseb tasakaal, mis parata. Lastele siin tegelikult teen oma asjade vahepeale aastalõpu ühtlustamist - et kui muidu olen neil üsna lasknud sisu valida (ise kõrvalt suunda andes), siis nüüd vaatame koos üle, kuidas õppekavadega nende teadmised klapivad ning ühtlustame vajalikke kohti. Kui muidu on lapsed saanud valida pigem neile huvipakkuvaid asju, siis nüüd tuleb ka need tüütumad kohad läbi teha (nagu näiteks mitmekohaliste arvude kirjalik korrutamine). Aga oh seda nendepoolset suurt rõõmu kui pärast mitut päeva vaevanägemist mingid keerulisemad etapid tehtud saab ja asi käpas on.
pühapäev, 28. aprill 2013
Me innustame oma andekad lapsed vaimuhaigeks?
Ma vist kusagil kunagi olen märkinud, et üks põhjus vanuigi uuesti (üli)koolipinki nühkima hakkamiseks oli näriv tunne, et meie koolisüsteemis on midagi, mis mõjub lastele halvasti... sest nii palju toredaid ja tublisid noori inimesi on oma elu elamisega väga hädas (vähemalt minu tutvusringkonnas - ja ka laiemalt ühiskonnas, kui vaadata kasvõi vaimsete häirete diagnooside hulka).
(Seda vaimsete häirete diagnooside hulka ning muudki huvitavat saab vaadata tervisestatistika andmebaasist)
Aga et ma olen teadlase perekonnast pärit laps, siis enne millegi avalikku väljakarjumist ma tahtsin teada, kas ikka on midagi välja karjuda ja et mida siis tänapäeval koolisüsteemi erinevatest mõjumehhanismidest tegelikult teada on.
Ma ei ole oma õpingutega veel nii kaugel, et ise midagi arvata (noh.. tegelikult ma ikka arvan küll.. eksole... aga ma lihtsalt veel annan endale aru, et mu arvamus võib ka vale olla... kuigi tegelikult ma seda muidugi ei usu :). Küll aga olen ma vaikselt teadusartiklite andmebaasides ringi nuhkinud ning tuleb tunnistada, et kahjuks olen ma leidnud ühte-koma-teist, mis minu hiiliv-närivat tunnet otsapidi toetab.
Mõned aastad tagasi tehti näiteks Rootsis suuremahuline populatsiooniuuring. Kasutati isikute kohta erinevates andmebaasides olevat infot. Kokku oli uuringus üle 900 000 isiku, mis on psühholoogilise uuringu kohta ikka ääretult suur kogus. Sealt on tulnud mitmeid erinevaid artikleid, aga üks, mis mulle silma jäi leidis ühe kurva seose. Nimelt on nii, et heade hinnetega õpilastel on hilisemas elus neli korda suurem tõenäosus saada omale bipolaarse häire diagnoos kui keskmiste hinnetega õpilastel. NELI KORDA suurem! Tasakaaluks kõrvale tuleb öelda, et väga halbade hinnetega õpilastel on kaks korda suurem tõenäosus bipolaarse häire diagnoos saada kui keskmiste hinnetega õpilastel.
Üks teine, ameeriklaste kokkuvõttev uuring, on kokku korjanud ja ilusti loogiliseks süstematiseerinud ja seletanud bipolaarse häire ning eesmärkidele pühendumise seosed. Nende kokkukorjatud info räägib sellest, et bipolaarse häirega isikud valivad omale kõrgemaid (ja mõnikord absurdselt kõrgeid) eesmärke ning pühenduvad (mõnikord lause haiglaslikult) nende eesmärkide saavutamisele. Nad on juba neuroloogilisel tasemel soodustatud valima pingutustnõudvamaid aga suurema tasuga eesmärke - ja see neuroloogiline soodustatus võimaldab ka suurema energia vabastamist nende eesmärkide poole pürgimiseks. Ja kui "normaalsed" inimesed tunnevad pärast mõne eesmärgi saavutamist õigust ennast puhkamisega premeerida enne järgmiste pingutuste juurde asumist, siis bipolaarsed inimesed saavad mõne eesmärgi täitmisest ainult vunki juurde endale veel suuremaid eesmärke püstitada ja koheselt nende poole pürgimisega alustada.
Igaks juhuks mainin ära, et bipolaarne häire on asi, mida varem kutsuti maniakaal-depressiivseks häireks. See on haigus, mille puhul maniakaalsed perioodid (ülemäärane energia, mõte tormab, jutt tormab, kõik on nii-nii-nii hästi ja kõik läheb nii-nii-nii hästi - lausa nii hästi, et riskide hindamine on olematu ja tehakse väga rumalaid liigutusi) vahelduvad depressiivsete perioodidega (kus siis enam pole üldse energiat ja kõik on nii-nii halvasti).
Kõlab üsna loogiliselt. Mingil hetkel on väga palju energiat ja eneseusku ning selle energiaga rünnatakse kõrgeid eesmärke. Teisel hetkel, aga saab keha aru, et on kulutanud ära energiat, mida tegelikult kehal ei ole ning saavutamata jäävad ülikõrged eesmärgid tekitavad isikus frustratsiooni ja pettumust iseendas ning järgneb depressiivne periood. Või-midagi-sellist.
Siinkohal tuleb ära märkida, et on ka palju väga edukaid bipolaarse häirega isikuid. Ehk siis see kõrgete eesmärkide poole pühendunult pürgimine annab ka võimaluse nende eesmärkideni jõuda. Mis hinnaga, see on juba omaette teema.
Aga et mis see kool siia puutub. No koolis me ju muudkui räägime lastele (eriti nendele võimekamatele), et püstitage omale ikka kõrgeid eesmärke ja püüelge kaugemale-kõrgemale. Lapsi innustatakse endast ikka parimat andma ja järjest paremaid tulemusi saavutama. Ja mida andekam laps ja mida rohkem saavutab, seda enam innustatakse teda veel edasi pürgima - viielist innustatakse olümpiaadidel osalema, olüpiaadiosalejat innustatakse rahvusvahelistel olümpiaadidel osalema, edasi juba innustatakse maailma parimatesse ülikoolidesse pürgima jne jne. Ehk siis lage ei ole ja aina tuleb ülespoole pürgida.
Muidu ei ole selles ju midagi halba, et inimesi innustatakse edasi ja kaugele liikuma. Häda on aga selles, et kui selle innustamise objektiks satub bipolaarse soodumusega isik, kellel juba neuroloogilisel tasandil on tendents valida raskemaid eesmärke ning ülemääraselt pühenduda ning ülemääraselt vaeva näha. Sellisele inimesele tuleks õpetada hoopis oma eesmärke kriitiliselt hindama ("kas üldse ja mille jaoks mul seda-ja-seda tegelikult vaja oleks") ning neid tuleks õpetada vahepeal puhkama ja mängima. Tegelikult võiks neid kahte asja kõigile õpetada - mõnel inimesel tuleb see küll loomupäraselt hästi välja, aga mööda külgi see vast maha ei jookseks nii-või-naa
Aga see puhkan-ja-mängin-ja-vahepeal-ei-tahagi-kõrgele-pürgida mentaliteet ei sobi hästi praegu meie ühiskonnaskeemiga kokku. Eestlane on ikka aegade algusest saadik töö ja vaevaga edasi rühkinud ja igasugune puhkamine ja mängimine on rohkem selline kreeklaste lõbu, mis viib teame-küll-kuhu ning ei ole kuidagi austusväärne.
Ja nii me siis muudkui innustame oma lapsi tähtede poole pürgima... ja nii nad pürgivadki... kuni kokku kukuvad.
PS. Mina ka näiteks usun, et ma saaks kõigega siin maailmas hakkama kui ma ainult tahaks ja sellele totaalselt pühenduks. Nii et tähtedeni jõudmine poleks mingi probleem... eksole :) Ahjaa.... olümpiavõitjaks mingil spordialal enam ei saa - vanuse tõttu - kui noorena oleks tahtnud, küll siis oleks saanud küll :) Ja astronaudiks ka ei saaks - hambad ei ole nii head. Nii et mõningad piirangud on - aga need on rohkem sellised välised mured.
PPS. Artiklitele viited, kui keegi ise lugeda tahab (ja nagu viisakas on ka, eksole)
(Seda vaimsete häirete diagnooside hulka ning muudki huvitavat saab vaadata tervisestatistika andmebaasist)
Aga et ma olen teadlase perekonnast pärit laps, siis enne millegi avalikku väljakarjumist ma tahtsin teada, kas ikka on midagi välja karjuda ja et mida siis tänapäeval koolisüsteemi erinevatest mõjumehhanismidest tegelikult teada on.
Ma ei ole oma õpingutega veel nii kaugel, et ise midagi arvata (noh.. tegelikult ma ikka arvan küll.. eksole... aga ma lihtsalt veel annan endale aru, et mu arvamus võib ka vale olla... kuigi tegelikult ma seda muidugi ei usu :). Küll aga olen ma vaikselt teadusartiklite andmebaasides ringi nuhkinud ning tuleb tunnistada, et kahjuks olen ma leidnud ühte-koma-teist, mis minu hiiliv-närivat tunnet otsapidi toetab.
Mõned aastad tagasi tehti näiteks Rootsis suuremahuline populatsiooniuuring. Kasutati isikute kohta erinevates andmebaasides olevat infot. Kokku oli uuringus üle 900 000 isiku, mis on psühholoogilise uuringu kohta ikka ääretult suur kogus. Sealt on tulnud mitmeid erinevaid artikleid, aga üks, mis mulle silma jäi leidis ühe kurva seose. Nimelt on nii, et heade hinnetega õpilastel on hilisemas elus neli korda suurem tõenäosus saada omale bipolaarse häire diagnoos kui keskmiste hinnetega õpilastel. NELI KORDA suurem! Tasakaaluks kõrvale tuleb öelda, et väga halbade hinnetega õpilastel on kaks korda suurem tõenäosus bipolaarse häire diagnoos saada kui keskmiste hinnetega õpilastel.
Üks teine, ameeriklaste kokkuvõttev uuring, on kokku korjanud ja ilusti loogiliseks süstematiseerinud ja seletanud bipolaarse häire ning eesmärkidele pühendumise seosed. Nende kokkukorjatud info räägib sellest, et bipolaarse häirega isikud valivad omale kõrgemaid (ja mõnikord absurdselt kõrgeid) eesmärke ning pühenduvad (mõnikord lause haiglaslikult) nende eesmärkide saavutamisele. Nad on juba neuroloogilisel tasemel soodustatud valima pingutustnõudvamaid aga suurema tasuga eesmärke - ja see neuroloogiline soodustatus võimaldab ka suurema energia vabastamist nende eesmärkide poole pürgimiseks. Ja kui "normaalsed" inimesed tunnevad pärast mõne eesmärgi saavutamist õigust ennast puhkamisega premeerida enne järgmiste pingutuste juurde asumist, siis bipolaarsed inimesed saavad mõne eesmärgi täitmisest ainult vunki juurde endale veel suuremaid eesmärke püstitada ja koheselt nende poole pürgimisega alustada.
Igaks juhuks mainin ära, et bipolaarne häire on asi, mida varem kutsuti maniakaal-depressiivseks häireks. See on haigus, mille puhul maniakaalsed perioodid (ülemäärane energia, mõte tormab, jutt tormab, kõik on nii-nii-nii hästi ja kõik läheb nii-nii-nii hästi - lausa nii hästi, et riskide hindamine on olematu ja tehakse väga rumalaid liigutusi) vahelduvad depressiivsete perioodidega (kus siis enam pole üldse energiat ja kõik on nii-nii halvasti).
Kõlab üsna loogiliselt. Mingil hetkel on väga palju energiat ja eneseusku ning selle energiaga rünnatakse kõrgeid eesmärke. Teisel hetkel, aga saab keha aru, et on kulutanud ära energiat, mida tegelikult kehal ei ole ning saavutamata jäävad ülikõrged eesmärgid tekitavad isikus frustratsiooni ja pettumust iseendas ning järgneb depressiivne periood. Või-midagi-sellist.
Siinkohal tuleb ära märkida, et on ka palju väga edukaid bipolaarse häirega isikuid. Ehk siis see kõrgete eesmärkide poole pühendunult pürgimine annab ka võimaluse nende eesmärkideni jõuda. Mis hinnaga, see on juba omaette teema.
Aga et mis see kool siia puutub. No koolis me ju muudkui räägime lastele (eriti nendele võimekamatele), et püstitage omale ikka kõrgeid eesmärke ja püüelge kaugemale-kõrgemale. Lapsi innustatakse endast ikka parimat andma ja järjest paremaid tulemusi saavutama. Ja mida andekam laps ja mida rohkem saavutab, seda enam innustatakse teda veel edasi pürgima - viielist innustatakse olümpiaadidel osalema, olüpiaadiosalejat innustatakse rahvusvahelistel olümpiaadidel osalema, edasi juba innustatakse maailma parimatesse ülikoolidesse pürgima jne jne. Ehk siis lage ei ole ja aina tuleb ülespoole pürgida.
Muidu ei ole selles ju midagi halba, et inimesi innustatakse edasi ja kaugele liikuma. Häda on aga selles, et kui selle innustamise objektiks satub bipolaarse soodumusega isik, kellel juba neuroloogilisel tasandil on tendents valida raskemaid eesmärke ning ülemääraselt pühenduda ning ülemääraselt vaeva näha. Sellisele inimesele tuleks õpetada hoopis oma eesmärke kriitiliselt hindama ("kas üldse ja mille jaoks mul seda-ja-seda tegelikult vaja oleks") ning neid tuleks õpetada vahepeal puhkama ja mängima. Tegelikult võiks neid kahte asja kõigile õpetada - mõnel inimesel tuleb see küll loomupäraselt hästi välja, aga mööda külgi see vast maha ei jookseks nii-või-naa
Aga see puhkan-ja-mängin-ja-vahepeal-ei-tahagi-kõrgele-pürgida mentaliteet ei sobi hästi praegu meie ühiskonnaskeemiga kokku. Eestlane on ikka aegade algusest saadik töö ja vaevaga edasi rühkinud ja igasugune puhkamine ja mängimine on rohkem selline kreeklaste lõbu, mis viib teame-küll-kuhu ning ei ole kuidagi austusväärne.
Ja nii me siis muudkui innustame oma lapsi tähtede poole pürgima... ja nii nad pürgivadki... kuni kokku kukuvad.
PS. Mina ka näiteks usun, et ma saaks kõigega siin maailmas hakkama kui ma ainult tahaks ja sellele totaalselt pühenduks. Nii et tähtedeni jõudmine poleks mingi probleem... eksole :) Ahjaa.... olümpiavõitjaks mingil spordialal enam ei saa - vanuse tõttu - kui noorena oleks tahtnud, küll siis oleks saanud küll :) Ja astronaudiks ka ei saaks - hambad ei ole nii head. Nii et mõningad piirangud on - aga need on rohkem sellised välised mured.
PPS. Artiklitele viited, kui keegi ise lugeda tahab (ja nagu viisakas on ka, eksole)
* Johnson, S.L. , Fulford, D., Carver, C.S. (2012). The Double-Edged Sword of Goal Engagement: Consequences of Goal Pursuit in Bipolar Disorder. Clinical Psychology and Psychotherapy, Volume 19, Issue 4, July 2012, Pages 352-362
* MacCabe, J.H., Lambe, M.P., Cnattingius, S., Sham, P.C., David, A.S., Reichenberg, A., Murray, R.M., Hultman, C.M. (2010). Excellent school performance at age 16 and risk of adult bipolar disorder: national cohort study. British Journal of Psychiatry, February 2010, 196(2):109-115
teisipäev, 26. märts 2013
Väga mõnus artikkel koduõppest
Üks ääretult tore artikkel koduõppest, mis ka meie kogemustega üsnagi kenasti resoneerub...
18 Reasons Why Doctors and Lawyers Homeschool Their Children
Tõlkima hetkel ei hakka... kui aga keegi sooviks, siis andke teada, katsun siis kiirelt musta tõlke teha.
18 Reasons Why Doctors and Lawyers Homeschool Their Children
Tõlkima hetkel ei hakka... kui aga keegi sooviks, siis andke teada, katsun siis kiirelt musta tõlke teha.
Tellimine:
Postitused (Atom)