Kellele koduõpe sobib?

Koduõpe ei ole kindlasti asi, mida peaks propageerima kui kõikidele sobivat ideaallahendust. Seda kohe kindlasti mitte. On väga palju peresid, kellele koduõpe ei sobi. On palju peresid, kus lastel on koolis palju parem õppida, kui neil kodus oleks. On palju vanemaid, kellel on parem, kui lapsed õpivad koolis, mitte päev läbi kodus. Ja on palju peresid, kellel lihtsalt pole võimalik koduõpet teha.

Millistele lastele koduõpe sobib?

Eks ma oskan siin kommenteerida ainult oma vaatevinklist, aga hetkel tundub, et kindlasti ei sobi koduõpe ülisotsiaalsetele lastele. Mu laste sõpruskonnas on kaks sellist last. No nemad läheksid küll kodus olles hulluks. Neil lihtsalt on vaja palju suhtlust ja suhtlemist (ja nad on äärmiselt vahvad sõbrad). Selliste laste puhul võib koduõpe kõne alla tulla siis, kui neile võimaldada igapäevast erinevates ringides-trennides käimist, kus nad saaksid oma suhtlemisvajaduse kätte. Teine variant oleks siis, kui oleks ligiduses veel koduõppeperesid, kellega saaks kasvõi iga päev mängida. Aga kuna Eestis hetkel veel väga palju neid peresid pole, siis on tõenäosus lähikonnast sobivat peret leida üsna pisike. Sellest on omakorda väga kahju, sest nii hea oleks koos sõpradega igast lahedaid asju teha, aga kahjuks on hetkel sõbrad keset päeva koolis. Selles osas on plaan vaikselt hakata koduõppeperedega tihedamalt suhtlema ja ühisüritusi ette võtma. Esimene üritus ongi aprilli lõppu plaanitud ja me ootame seda pikisilmi... aga see on juba teine teema :)

Kindlasti sobib koduõpe lastele, kellele meeldib vaikselt omaette nokitseda. Siin võib olla oht, et ta jääbki liiga eraklikuks, aga samas kipuvad sellised lapsed sageli koolis ka tõrjutute sekka sattuma ja jäävad ikkagi eraklikuks ning lisaks saavad veel hulga negatiivseid emotsioone ka lisaks kaasa. Kui koduõppel olles otsida neile vastavalt nende huvialadele sobivaid ringe, siis võivad nad hoopis nende ringide kaudu samasuguste huvidega lastega kohtuda ja hoopiski oma sotsiaalsusele positiivse tõuke saada.

Loomulikult sobib koduõpe andekatele lastele. Neile, kellel koolis oleks igav, aga midagi muud ka teha ei saa, sest tund ju käib veel. Kui kodu vähegu suudab neid toetada, siis siit võib midagi väga head välja tulla. Laps saab omas tempos edasi liikuda ning vabalt edasi minna süvendadult nendesse valdkondadesse, mis talle tõsist huvi pakuvad. Tõeline individuaalõpe, mis võimaldab lapse annetel vabalt areneda.

Teoorias võiks koduõoe sobida ka aeglasemat õpitempot vajavatele lastele. See tähendab, et lastele sobiks see küll, aga siin on küsimus, et kas kodu suudab talle vastavat tuge ja õpikeskkonda pakkuda. Õpetajatel on siiski igasuguseid nippe ja võtteid, kuidas erinevalt lastele läheneda. Kui palju nad neid kasutada saavad, selles on muidugi omaette küsimus. Lihtsalt tuimalt laps töövihiku ette istuma panna ja talle öelda, et enne sealt tõusta ei tohi kui asjad tehtud on - see ei oleks sellele lapsele kuidagi kasulik. Aga kui kodu suudab temaga tõesti temalt sobiva lähenemisnurga leida, siis võib ka koolis "lootusetu" tundunud laps õitsele hakata.

Samuti sobib koduõpe väga tundliku natuuriga lastele, kes igasuguse (tunnetatud) ebaõigluse peale väga ägedalt reageerivad. Koolis on ebaõiglust väga palju ning veel rohkem on olukordi, mida saab tõlgendada kui ebaõiglust (isegi kui nad objektiivselt vaadates seda ei ole). Sellistele olukordade sügavalt hinge võtmine ning äge reageerimine tekitab tõsiselt negatiivseid emotsioone ning lisaks veel soodustab kaaslaste seas narrimist ja torkimist, sest "nii lõbus on ju vaadata, kui keegi ägestub või nutma hakkab". Kriitikud võivad siin öelda, et inimene peabki õppima karmi eluga toime tulema. No vot... tegelt ei pea, vähemalt sellisel kujul mitte. Siin on kaks aspekti. Esiteks, päris elus ei ole kunagi hiljem nii hullu keskkonda kui seda on põhikool. Ok, vanglas ilmselt on, aga see pole üldiselt ju eesmärk omaette, last vanglaeluks ette valmistada. Põhikooli lõpuks hakab lastele "mõistus pähe tulema" ning mõnitamiste ja kiusamiste hulk vähenema. Keskkoolis ning täiskasvanuelus ei tule enam selliste tingimustega tegeleda. Lisaks on see, et tundliku natuuriga lapse puhul tema närvisüsteem kasvades ka tasakaalustub (kui ta muidugi ei saa pidevalt negatiivset koormust ja stressi, mis teda hoopis rohkem tasakaalust välja võib viia). Nii et koduõppel olles, kui ta elu on oluliselt positiivsem ja stressivabam, muutub ta ka tasakaalukamaks ning saab selle võrra paremini tulevikus hakkama. Loomulikult peab kodune õhkkond selleks olema positiivne ja tasakaalukas. Kui selline laps on kodus ja kuuleb kodus ainult kriitikat, siis ei jää tema eneseväärikusest riismeidki alles. Sellisel juhul oleks tal koolis parem, sest siis on vähemalt võimalik teiste laste hulka ennast "ära peita" ning vähemalt mingidki hetked rahu saada.

Siit tulebki edasi see teema, et millistele vanematele koduõpe sobib. Nagu eelmises lõigus öeldud - kui lapsevanema ainuke suhtlusviis oma lapsega on lapse kritiseerimine, siis ei ole koduõpe sugugi hea mõte. Koduõppes peaks kodu olema positiivne, toetav ja last väärtustav koht. Seda võiks olla muidugi iga kodu, aga reaalsus on kahjuks reaalsus ja kodusid on igasuguseid. Ma ei hakkagi rääkima nendest kodudest, kus lapsi füüsiliselt või vaimselt väärkoheldakse. Selliset kodust pärit lapsele oleks koduõpe põrgu ning kool võib tema jaoks olla üks väheseid lootusekiiri elu korduvatest mustritest väljamurdmiseks.

Hea ei ole ka see, kui lapse eest üle hoolitsetakse. Nö "vatilapsed", kellel ise midagi teha ei lasta ning kõik ette-taha ära tehakse. Koolis saab selline laps vähemalt iseseisvat tegutsemits harjutada. Koduõppe puhul jääks ta vanematest täiesti sõltuvaks. Üldiselt vist küll põgenevad sellisest kodust lapsed täiskasvanuks saades üsna ruttu minema (kui nad just täielikud sussid ei ole) ja hakkavad karmil viisil otsast peale elamist õppima.

Hea ei ole ka see, kui kodu oma last maksimaalselt "arendada" soovib. Koduõppel on ju võimalik last veel ja veel ja veel rohkem arendada. Nii et lapsel puhkamiseks ja mängimiseks ja lolluste tegemiseks ja niisama olemiseks üldse aega ei jää. See oleks lapsele tõeline stress ja pinge ning lapsele omaselt tahaks ta kindlasti vanemate kõrgetele nõudmistee vastata, mis viiks üsna kiirelt läbipõlemise ja muude probleemideni.

Eks igasugu näiteid ja asju võib veel ja veel tuua. Kokkuvõtvalt võiks vist öelda, et koduõppe heaks õnnestumiseks peab olemas laste ja vanemate vahel positiivne, toetav ja vastastikku austav suhe, mis jätab ruumi ka lapse iseolemisele ja isetegemisele. Sellises keskkonnas on koduõpe üks tõeliselt mõnus asi.

Küll aga ei saa ka kindlasti kõik need kodud, kus selline õhkkond valitseb, koduõpet teha. Kui ikka mõlemad vanemad peavad hommikust õhtuni tööl olema ning õhtuks on rampväsinud, siis ei saa ka koduõpet teha.

Ühes hiljutises koduõppeperede uurimuses (seal uuriti täpsemalt öeldes küll unschoolingu peresid), tuli välja, et pooltes peredes oli üks vanem kodune (sageli küll ka osalise koormusega tööd kodu kõrvalt tehes). Pooltes see-eest töötasid mõlemad. Töötavad vanemad omakorda jagunesid üsna võrdselt ettevõtjateks, spetsialistideks ja "muuks".

Ehk siis põhimõtteliselt on küll võimalik koduõpet teha ka siis, kui mõlemad vanemad töötavad, aga kindlasti on niimoodi keerulisem. Lihtsam on asi ikka siis, kui üks vanem saab kas täielikult kodus olla või siis vähemalt paindliku graafiku ja koormusega tööd teha (ja eriti hea, kui seda tööd saab teha võimalikult palju kodust).

Ja loomulikult ei pea koduõpet tegema, isegi kui see oleks perele võimalik ja sobiks nii lastele kui vanematele. Elus on palju valikuid ja koduõpe on lihtsalt üks võimalikest variantidest. Lihtsalt hea on, kui inimesed teavad, mille vahel valida on, ning saavad teha otsuseid oma pere huvidest, võimalustest ja vajadustest lähtuvalt adekvaatse info alusel.