Nädal ja enam juba küll möödas, aga nüüd on mahti natukene maas istuda ja koduõppe suvepäevadel kogetut meenutada. Ääretult lahe oli. Koduõppepered on ikka üheltpoolt ääretult kirju ja väga eripalgeline seltskond, aga teiselt poolt on kõigil teatud ühisosa, mis teeb kogu õhkkonna väga mõnusaks. Seal on normaalne, et ajad pikalt-laialt-põhjalikult juttu inimesega, keda esmakordselt nägid viis minutit tagasi... ja mitte niisama lobajuttu (seda ka muidugi vahele), aga sügavat ja sisukat ja huvitavat juttu.
Mina kahjuks sain osaleda ainult esimesel päeval. Plaan oli küll olla mõlemad päevad, aga põnn jäi õhtuks kuidagi imelikult lössiks. Sõitsin siis koju tagasi, plaaniga jätta põnn just-äsja kojusaabunud vanaisa hoolde ja teiseks päevaks ise tagasi sõita, aga hommikul olin ka ise hoopis kerges palavikus. Nii et jäi minemata. Põnni löss kestis veel paar päeva ja siis valendas suus tema esimene ülahammas. Seega siis lössioleku põhjus selge. All oli tal juba kaks hammast ees ootamas, nii et nüüd on tal hea hambaid krigistada.
Aga ka selle ühe päeva jooksul sai väga paljude toredate inimestega tuttavaks ning juba tuttavate väga toredate inimestega taaskord suhelda. Ma mäletan väga hästi, miks ma eelmine aasta esimest korda koduõppe suvepäevadele läksin. Peamiselt oli see selleks, et reaalsetele koduõpet tegevatele inimestele otsa vaadata, et kas ikka on normaalsed inimesed :) No on küll :)
Räägitud sai palju. Sai põhjalikult üksteisega tutvutud. Seal oli näiteks perekond, kellel on kaheksa last ning kes on 11 aastat koduõpet teinud. Rääkige veel, et koduõpe on uus asi :). Kohal olid ka Merje ja Anneli, kes on olnud minu koduõppe teel peamised inspiratsiooniallikad. Nüüd siis sai ka elusuuruses otsa vaadatud ja tere öeldud. Kohe on näha, et inimestel on sära silmas... neilt on veel palju õppida. Eks ma katsun edaspidigi neilt tarkusi nokkida, nüüd ehk siis otsesuhtluses. Seda enam, et Anneliga peaks nüüd suhtlemine tihedamaks minema, kuna muudeti natuke Koduõppe Keskuse juhatust ning ma siis nüüd ka kuulun sinna. Anneli jäi jätkuvalt ja saab tema ainulaadset kogemuspagasit ära kasutada. Tal ju tütar lõpetas kevadel üheksanda klassi koduõppes ja seega on üks väheseid kogemusi nii kaugele koduõppes jõudmisel. Veel mõni aasta tagasi oli ju koduõpe lubatud ainult kuuenda klassini. Ääremärkusena tuleb kohe ära mainida, et tütar sai tal väga kenasti enda valitud gümnaasiumisse sisse (ja Annelit kuulates oli selge, kuivõrd põhjalik ja teadlik valik see tema tütre poolt oli ning et ka valitud gümnaasium ise tunnustas seda, kuivõrd motiveeritud ja selge mõtlemisega isiksus tema tütar on - seda oli lahe kuulata).
Ja ehk kõige olulisem info neile, kes mõtlevad vaikselt koduõppe peale. Siiamaani on olnud üsna suureks mureks see, et mis kooli alt koduõpet teha ning kuidas kooliga koostöö toimib. Nagu näitas ka minu lugu, siis tavakoolid väga soosivalt koduõppijatesse sageli ei suhtu. Sõltub muidugi ka suuresti tavakoolidest. Ka mitmed waldorfkoolid on otse välja öelnud, et nemad koduõppijaid ei soovi. Seega on hetkel vist peamine valik Tartu Waldorfgümnaasium. Seal suhtutakse koduõppijatesse normaalselt ning toimub dialoog ja partnerlus ning koduõppevanemat usaldatakse üsna palju. Eks see sõltub palju muidugi ka konkreetsest õpetajast - on ka sealtpoolt inimestel halbu kogemusi. Minul õnneks on seal oma õpetajatega vedanud ja nendega on suhtlus vägagi normaalne alati olnud.
Aga et siis see oluline info on see, et Rakverre on loodud uus waldorfkool, Rakvere Vanalinna kool, mille asutajate seas on ka koduõppepered. Ning nemad on loonud spetsiaalse süsteemi koduõppijate jaoks - neil on määratud eraldi konkreetne inimene tegelema kõikide koduõppijatega. Nö koduõppe koordinaator. Seega ei teki seda muret, mis on tavaliste klassijuhatajatega, kellel on oma klassiga oma rütm ning kes üldiselt sooviks näha ka koduõppelapsi enam-vähem samas rütmis toimetamas. Ja ka arusaadavalt, sest eks ole õpetajatel niigi palju tegemist ning samas rütmis liikumine teeb tõesti nende elu natukenegi kergemaks. Seda ei saa neil grammigi pahaks panna.
Nüüd siis aga on võimalus saada omale vastu inimene, kellel pole mingit survet konkreetse rütmi järele ning on seega täiesti valmis leidma konkreetsele koduõppijale ja tema perele sobiva rütmi ja koostööviisi. Seda enam, et tegemist on ise koduõppevanemaga, kes väga hästi teab, mida koduõpe endast kujutab ning oskab kindlasti ka selles osas nõu ja tuge pakkuda.
Hetkel on selles koolis lõpetanud esimene klass. Reaalses elus hakkavadki nad nüüd klassi kaupa ennast kasvatama. Küll aga on neil koolitusluba juba kuni kuuenda klassini, ehk siis nii suure klassini saavad koduõppijad liituda. Plaanis on neil kindlasti ka kuni üheksanda klassini koolitusluba ära teha, nii et koduõppijad saaksid rahulikult kogu lubatud aja nende "katuse" all toimetada.
Nii et kõikidel koduõppesooviga inimestel soovitan kindlasti nendega ühendust võtta (nad ise lubasid, et võib kõik huvilised nende juurde saata :).
Küll aga olen nüüd ise dilemma ees. Kas viia oma lapsed ka selle kooli alla või jätkata Tartu koolis. Tartuga meil mingeid probleeme ei ole ja õpetajatega suhtlemine on normaalne. Samas oleks Rakveres ehk just kasu koduõppijate koondumisest - oleks ehk lihtsam igast ühisüritusi korraldada, mis on ka üks plaanidest. Lisaks oleks kindlasti veel rohkem mänguruumi õppekava osas - Tartu pool ikkagi näeb, et me teeksime waldorfkooli õppekava klassiga üsna ühes rütmis kaasa. Kuigi mingit otsest käsku pole olnud. Mulle endale on ka lihtsalt see nende süsteem sobinud ning olen heameelega seda siiani teinud. Aga nüüd kui natukene rohkem kogemust käes, siis hakkavad mõtted juba edasi järgmise sammu poole liikuma ja selleks oleks natuke suurem vabadus vägagi vajalik asi.... ega väga palju aega mõelda ei ole, sest 20.daks augustiks tuleb valik ära teha ja koolile koduõppeavaldus ära teha. Eks ma siis annan teada, mis otsus tuli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar