Haiged

Sai siis miski asjandus meie pere oma haarmete vahele seekord. Algas asi tütrest, kes kõigepealt nohu, köha ja kurguvaluga voodisse jäi. Tema nüüd otsast juba paraneb. Siis otsustas põnn, et nüüd on tema kord nohu ja vahelduva palavikuga maadlema hakata. Mulle tähendas see muidugi unetuid öid. Põnn nüüd otsast küll kosub, aga ööd on ikka veel suht rahutud. Eile oli siis poja kord, kes peavalu ja palavikuga maadles ning tuleb tunnistada, et selle kõige kõrvalt olen ise ka suht nigelaks jäänud... vaikselt ilmselt luurab mindki see asjandus... ainult et pole lihtsalt aega ja võimalust olnud haige olla. Hea koduhaldjas vanaisa nautis Londonis kuumalainet ja mehel olid tööalased komandeeringud Eesti teise otsa. Nüüd on ka nemad mõlemad taas olemas ja mehel tööliikumised kodule lähemal, nii et vist saan lõpuks ka endale haigeolemise luksust lubada....

Koduõppe avaldus

Koduõppele jäämiseks tuleb koolile esitada vastavasisuline avaldus. Avalduse tähtajaks on 20. august, ehk siis homme :). Kuna homme on riigipüha, siis peaks kehtima reegel, et kui tähtaeg jääb riigipühale, siis lükkub tähtaeg pühale järgnevale kuupäevale - ehk siis antud juhul peaks olema ok ka 21.augustil (ehk teisipäeval) esitatud avaldused.

Mida see avaldus endast kujutab ja mida sinna kirjutada tuleb. Oma elu esimeses avalduses eelmisel aastal nägin ma palju vaeva ja kirjutasin väga pikalt ja põhjalikult lahti tausta ja põhjused, miks ma tahan lapsi koduõppele jätta. Lisaks veel pikalt ja põhjalikult minust, kui laste tulevasest õpetajast ning siis ma meie meesperest (vanaisast ja mehest), kes oleks nö "kaasõpetajad". Kokku tuli see avaldus ikka mitu lehekülge pikk.

Mõttetu. Ütlen ma hetkel selle kohta. Praegu ei tee(ks) ma enam mitte kui midagi sellist.

Seadus ütleb väga lihtsalt ja selgelt:
"Õpilasele koduõppe rakendamiseks esitab vanem kooli direktorile kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis taotluse hiljemalt 20. augustiks, kui koduõpet soovitakse rakendada alates õppeaasta algusest, ning hiljemalt 20. detsembriks, kui koduõpet soovitakse rakendada alates II poolaasta algusest. Taotluses tuleb näidata vanema soovil koduõppele viimise põhjused ja andmed isiku kohta, kes hakkab last õpetama."

Nii et taotluses peab olema kirjas, kes hakkab last õpetama ning miks koduõppele jäädakse. Küll ei pea see olema pikk romaan.

Nii et see aasta on minu taotlus selline:

--------------------

xxx KOOLILE 
AVALDUS

Mina, nimi (isikukood), soovin võtta oma lapsed nimi (isikukood) ja nimi (isikukood) koduõppele vanema soovil . Laste õpetajaks olen mina, nimi. Laste koduõppele jätmise põhjuseks on arusaam, et koduõppe kaudu on neil võimalik omandada kõige paremat haridust tänu lapse omadustest lähtuvale individuaalse lähenemise võimalikkusele.

Kinnitan andmete õigsust. 

allkiri

kuupäev

--------------------

Ja rohkemat ei olegi tegelikult vaja. Isegi see viimane lause on liigselt kõrgelennuline, aga no las ta olla. Seekord on teisel pool ka koduõppeinimesed vastas, nii et nemad kannatavad vast sellise kõrgelennulisuse välja...

Tuleb tunnistada, et ka mul on see taotlus hetkel veel esitamata. Ma vist küll võtan kätte ja tülitan antud kooli kontaktisikut telefoni teel juba täna-homme, sest tunnen teda ka isiklikult. Ja meili peale saab ju dokumendid ka puhkepäeval saata. Kooli poolt on neil tegelemiseks-suhtlemiseks niikuinii veel aega - nemad ei pea selleks kuupäevaks otsust ära tegema.

Ning jaa... pärast mõtisklemist ja kaalumist olen otsustanud ka oma lapsed selle uue Rakvere Vanalinna kooli egiidi alla viia. Meil küll oli Tartu Waldorfgümnaasiumi õpetajatega tore koostöö ja nad olid väga ilusti toeks mulle esimesel aastal, nii et neile pole mitte midagi halba ette heita. Vastupidi, mul on nende kohta ainult häid sõnu öelda.
Rakvere trumbiks on lihtsalt see, et vastas on koduõppeinimene, kellega on ehk veel lihtsam ja paindlikum asju ajada ning ma saan mõlema lapse asjades suhelda ühe inimesega, mis teeb minu elu lihtsamaks. Lisaks ma tõesti loodan, et kui sinna kooli alla koguneb kokku kriitiline mass koduõppelapsi ning nende kõigiga tegeleb üks inimene, siis on tema kaudu ka lihtsam korraldada igasuguseid ühisüritusi lastele. See võiks vahva olla.

Pooltõed, millega me esimesse klassi minevaid lapsi petame

Kui te olete kunagi kohanud mõnda (endist) lasteaialast, kes hakkab kohe-kohe esimesse klassi minema, siis te kindlasti teate seda õhinat, millega nad kooli minna tahavad. Neil silmad säravad, kui nad koolist räägivad ja nad tõesti-tõesti kannatamatult ootavad, et saaks juba kooli minna.

Mul on seda väga valus vaadata. Ah et miks? Sellepärast, et nende õhin ja ootused on meie, täiskasvanute, poolt loodud ning põhinevad meie poolt räägitud pooltõdedele ning valedele. Ning kahjuks peavad nad varem või hiljem pettuma. Üldjuhul on esimese veerandi lõpuks lapsel unelmad purustatud ning hall argipäev näitab oma tegelikkust.

Et miks ma nii väidan. Mida ootavad lapsed koolist? Mida me neile sellega seoses räägime? Põhimantra, mida me lasteaialastele kooliga seoses esitame on järgmine: "Seal saad palju uusi toredaid sõpru. Te teete seal palju huvatavaid asju ning saate targaks. Seal on toredad õpetajad, kes teiega tegelevad."

On umbes nii.... ja kas pole siis kõik sellest tõde? On ju koolis palju toredaid lapsi ja minnakse kooli ju uusi asju teada saama ning õpetajad on ka üldiselt ikka toredad ja lastest hoolivad inimesed. Nii et kõik oleks nagu õige. Või kas ikka on? Vaataks neid mantra osasid natuke lähemalt.

"Sa saad seal palju uusi toredaid sõpru."

Tõesti-tõesti. Koolis on palju lapsi ning enamik leiab endale koolist ka vähemalt mõne sõbra. Nii et selles osas nagu tõde. Küll aga jätame me selles osas välja asjaolu, et suuremal osa koolilastest (les enamik on uuest koolitulijast vanemad) on sellest lapsest täiesti suva ning ei tee temast kunagi välja. Selleski pole ju tegelikult midagi eriti hullu. Lisaks aga jätame me ütlemata, et vägagi tõenäoliselt saab seal koolis olema ka neid lapsi, kellele meeldib teisi mõnitada ja solvata, või siis veel hullem - kakelda ja lüüa. Arvestades koolides tehtud uuringuid, kus 60% lastest on tunnistanud kokkupuudet koolikiusamisega, siis on enam kui tõenäoline, et sellega puutub kokku ka uus koolilaps. Aga selle väikese "pisiasja" jätame me õhinal kooliminemist ootavatele entusiastidele ütlemata. Minu jaoks on see umbes samaväärne, kui saata sõjatsoonis teele auto marsruudile, öeldes et "Tee on miinidest vaba" ja jättes lisamata lõppu "40% ulatuses".

"Te teete seal palju huvitavat ja saate targaks"

Ka see on ju tõsi... selleks ju kooli minnaksegi, et uusi teadmisi saada ja uued teadmised maailma kohta ongi ju huvatavad... või kuidas? Aga ka siin jätame me lastele mainima väikese pisiasja. Sõna "huvitav" ei tähenda, et koolis tehakse neid asju, mis konkreetsele lapsele huvi pakuvad. Ei sugugi. Tegelikkuses, ehk siis täiskasvanute keeles, tähendab "huvitav" antud kontekstis hoopiski "seda, mida täiskasvanud on otsustanud, et te peate teadma". Ja kui siis mõni laps ikkagi tahab tegeleda endale huvipakkuvate asjadega, siis seda nimetatakse tunni segamiseks ning ta saab õpetajalt pahandada.
Ja mis puudutab targaks saamisesse.... siin on muidugi palju debativäärilist, aga üldiselt on teada, et koolis õpivad lapsed ruttu ära selle, et koolis ei ole nende peamine ülesanne teadmiste omandamine, vaid hoopis edukalt kontrolltööde ja eksamite tegemine. Jah, kontrolltöö edukaks tegemiseks tuleb selleks momendiks endale hulk fakte pähe tuupida, kuid need võib rahus pärast hinde saamist ära unustada ja järgmise töö jaoks järgmisi fakte tuupima hakata. Või kui huvitav või targakstegev on lehekülje kaupa maalida "Oo"-d ja "Aa"-d või siis pähe tuupida lauseid nagu: "Vahe lahutamise omadus: selle asemel et lahutada arvust vahe, võib enne lahutada vähendatava ja siis liita vähendaja või enne liita vähendaja ja siis lahutada vähendatava."
Teeb palju targemaks ja on lapse jaoks röögatult huvitav... või kuidas?

"Seal on toredad õpetajad, kes teiega tegelevad"

Ärge arvakegi.. ma ei kavatse siin hakata kiruma, kui lollid ja õelad on meie koolide õpetajad. Ei hakka, sest ma ei arva sekundikski niimoodi. Jah, kindasti on ka õpetajate seas rumalaid ja kiuslikke inimesi, kuid ma siiski siiralt arvan, et neid on vähemus. Enamik õpetajaid keda mina tean, eriti just algklasside omad, on oma elukutse valinud pühendumisest. Nad tõeliselt hoolivad oma klassi lastest. Jah, noorematel õpetajatel on ehk natuke puudu kogemustest, kuid seda suurem on enamasti nende entusiasm. Vanematel õpetajatel ehk on mõnikord entusiasm maha kulunud, kuid seda korvavad kogemused. Nii et seegi lause siis tõde - on ju toredad õpetajad, kes lastega tegelevad. Nii ja naa... Õpetajad võivad olla nii toredad kui tahes, kuid lastega individuaalseks tegelemiseks pole neilt lihtsalt võimalust. Klassis on nii palju lapsi, tunnimaterjal vajab läbi võtmist, kord vajab hoidmist. Õpetajal pole vähimagi tahtmise juures võimalust ühe lapsega rahulikult minutite kaupa maas istuda ja suhelda. Nii et õpetaja küll on, aga konkreetse lapsega otsesuhtlemisest ei saa küll eriti rääkida.

Nii et mantrat "palju toredaid sõpru, huvitavad tegevused ja toredad õpetajad" tuleks reaalsuse huvides pisut täiendada. "Palju toredaid uusi sõpru, kuid ka hulk lapsi, kes teisi kiusavad; teete huvitavad tegevusi, kuid enamik aega teete siiski asju, mis sulle on tüütud ja ebameeldivad; toredad õpetajad, kellel kahjuks pole aega sinuga pikemalt suhelda." See on kahjuks hetkel palju reaalsem pilt, mis lapsi koolis ees ootab.

Kas aga siis ongi vaja laste õhinat ja ootust purustada selliste täiendustega. Ehh... ega ikka ei ole. Las neil olla see suur rõõm ja ootusärevus. Eks tegelikkus näitab peagi oma palet ja siis on lapsevanema roll olla õigel hetkel oma lapse jaoks olemas ja temaga rahulikult tekkinud olukorrad ja pettumused läbi arutada.

Ja tegelikult ei olegi probleem selles, et me lastele sellist mantrat sisendame. Probleem on hoopis selles, et kool ei ole selline koht... kuigi võiks ju olla. Kujutage ise ette, kui oleks tõesti selline kool, kus kõik täiskasvanud ja lapsed suhtlevad omavahel positiivselt, kus laps saab tegeleda tõesti talle huvipakkuvate asjadega (ja ei millegi tüütu ja ebameeldivaga - ja ärge tulle mulle ütlema, et nii ei ole võimalik targaks saada - on küll, maailm ongi üks pagamana huvitav koht ja selle tundmaõppimine on huvitav - kui seda kuivaks terminite pähetuupimiseks ja kontrolltööde tegemiseks ei aeta), kus õpetajad on tõesti toredad ja neil on aega ja võimalust lapsega individuaalselt suhelda.

Sellist kooli tahaks küll.....

Purjesõit ei ole ajavõit

Einoh... oli see alles reis...

Jõudsime täna siis osaliselt tagasi. Osaliselt selles mõttes, et mina ja lapsed ja natuke varustust on nüüd kodus. Mees ja suurem osa varustust veel seilab suurel sinisel kodu poole.

Aga alustada tuleks ikka algusest. Või nojah.. arvestades, et kõik ümberringi ikka veel kõigub, siis on ka mõttekäik mul väga kõikuv... küllap saab tänane sissekanne seda ka tundma.

Kõikumisest rääkides. Meil on valitsev ühiskonnakorraldus demokraatia... ja valitsev otsustuste aluseks olev metoodika statistika. Kas pole umbes nii. Ja kui siis ühes ruumis viibivatest inimestest kaks väidavad, et ruum kõigub ja üks (väga jäärapäiselt) väidab, et ei kõigu, siis nii demokraatlikust vaatepunktist lähtudes kui ka statistiliselt võttes on tõde see, et ruum kõigub... kas pole? Nii et kallis tädi, kui nii mina kui ka tütar oleme veendunud, et su maja kõigub, siis ta ka kõigub... eksole :)

Aga ikkagi siis reisist. Algne plaan oli startida laupäeva lõunal, purjetada kaks ööpäeva, jõuda esmaspäeva teises pooles Visbysse, õhtul ennast välja puhata, ning siis kolm-neli päeva nautida imeilusat ilma ja Keskaja Festivali. Seejärel kenasti taas kaks ööpäeva sõitu ja kodus tagasi.

Noh, kodus tagasi me oleme. Ja Visbys käisime ka ära... minu igasugustest vahepealsetest mõtetest hoolimata. Aga kõik muu enam antud plaani raamidesse ei mahtunud.

Ühesõnaga. Kui teil kunagi tekib tahtmine kuhugi minna, ja teil on seal mingi etteantud ajaraam, mis on arvestatav päevades, mitte kuudes ega aastates, siis ärge sõiduvahendiks purjekat valige, eksole. Eriti kui tegemist on peresõiduga. Ja eriti, kui suur osa planeeritud meeskonnast (see tähendab sellisest meeskonnast, kes sõita oskab) jääb viimasel hetkel tulemata. Ja eriti, kui tegemist on üsna vana, askeetliku, võidusõiduks mõeldud purjekaga, mis on küll ääretult hea tormitaluvuse ja veelpüsivusega, aga suht olematu mugavusastmega. Ja eriti kui lubatakse üsna korralikku tuult, no sellist, millega väiksemad purjekad sadamast väljagi ei lähe, sest sellega kaasneb nii kolme-nelja meetrine laine.

Reisi statistikat siis natuke.

Meeskond: 10-kuune beebi, 9 aastane tüdruk, 10 aastane poiss, kaks 15 aastast neiut (üks neist esimest korda elus purjeka peal), üks imetav titemamma, kaks täiskasvanud meest.

* Start: Tallinnast, laupäeval, natuke enne südaööd
* Esimene etapp: Tallinn- Hiiumaa (Lehtma). Vastutuul, korralik laine, 20 tundi.
* Ööbimine sadamas. Imeilus liivarand algab kohe sadamast muideks.
* Teine etapp: Hiiumaa - Gotland (Kappelshamni sadam saare põhjaosas). Vastutuul, seda kuni 14 m/s, laine kohati 3-4 meetrit, sõidu kestvus 31 tundi. Mul on selle kohta ainult üks sõna: KOLE. Kui rohkem sõnu tahta, siis: külm, märg, kõikuv, paha, oksendamine, vastik....
* Ööbimine (ja jumalikult soe saun) kohalikus kämpingus.
* Kolmas etapp: Gotlandi äärt pidi: Kappelshamist Visbysse. Vastutuul, vaikne, sõidu kestvus 7 tundi. See oli iseenesest täitsa kena etapp. Päike paistis ja piki rannikuäärt sõites oli, mida vaadata. Ainult et kuna start venis hilja peale, siis jõudsime taaskord kohale südaöösel ja äikese välkudes.

Mis ma oskan öelda. Lapsed olid väga vaprad ja kannatasid ka selle koleda etapi välja. Mees oli ka väga tubli ja tegeles põnniga. Ah et miks tema põnniga tegeles, no selle pisiasja pärast, et mina olin pidevalt reelingu ääres kalade toitmisega tegelemas. Ja kapten oli vapper, sest kuna mees tegeles põnniga, siis suurema osa ajast pidi tema üksi purjeka juhtimisega tegelema. No ok, öösel ma võitlesin küll põnni heaolu eest ise selles lainetuses ja igalt poolt tilkuvas ja nirisevas vees (jaa, seda tilkus ja nirises ka kajutis sees), nii et siis said mehed kahekesi purjetamisega tegeleda. Ja see oli hea asi, sest see etapp me liikusime purjedega suure tuule ja suure lainega ja ühe purje nad suutsidki ära lõhkuda ja üldse igast imetrikke teha.

Midagi positiivset oli ka... ma avastasin, et kui süüa puuvilju, siis on pärast oksendades ka hea maitse suus, mitte nii nagu tavalise toiduga. Kas pole tore :) Kui tihti on teil olnud peas mõtet, et "Hmm, see asi maitseb täitsa nagu kirsimahl, ainult et liigub tagurpidi, suust välja, mitte suhu"

No ja see oli ju ka positiivne, et põnn veetis terve oma kümnenda elukuu sünnipäeva issi ja emme süles. See nimelt langes kokku selle toreda 31-tunnise kõige koledama etapiga ning kuna laev oli liiga kreenis ja liiga märg ja liiga kõikuv, et teda kuhugi kõndima lasta, siis oligi ta kogu selle aja meil süles.

Küllap oli positiivseid asju veel. Ma lihtsalt olen hetkel natuke veel liiga väsinud nende pähetulemiseks.

Ahjaa. Ja kui siis kohale jõudsime ja pärast sadamasveedetud ööd hommikul paadis silmad avasin... tervitas meid kena Visby taevas, ilus hall ja sajune. Ja sadas terve päeva... vahepeal kergemalt, vahepeal täielikku padukat. Poole päeva peale ajasime ennast ikka paadist välja ja läksime linna peale seda lubatud Keskaja Festivali otsima. Igast kummalises riietuses tegelasi olid kõik kohad täis, aga konkreetset toimumise kohta ei suutnud pikkade otsirännakute järel ikkagi leida. Turistide infopunktist oli mees muidugi enesekindlalt mööda jalutanud, minu mõtliku järelepärimise peale öeldes, et tegu on nii väikse kohaga, et küll selle üles leiab. Eks tal tegelt oli õigus ja küll me oleks leidnudki, ainult et paduvihmas ning koge eelnevat reisi arvestades oli minu ja laste kõndimissuutlikus oluliselt vähenenud. Seda enam, et Rootsi kaljusaarele kohaselt oli tegemist üsna vertikaalse kõndimisega. Lõpuks andsime korraks alla ja läksime sööma. Oi kui hea ja kuiv seal oli. No peaaegu kuiv, sest tegelt olid riided ikka ka juba märjad ja külmad. Pärast sööki edasi jalutades kargasin mina sisse esimesse ettejuhtuvasse hotelli ja nurusin neilt meie jaoks toa välja. Kartus oli küll, et festivali tõttu tube ei ole, aga õnnestus siiski saada, ja lausa peretuba. Ainus, mida festival positiivselt hotellitoa osas mõjutas, oli loomulikult hind :) Siis tabasin (tänu täis kõhule ja lootusele magada kuivas voodis taas töölehakanud hallollusele) hotellist küsida ka kaardi ja lasta näidata festivali asukoha. Ja jõudsimegi sinna ka. Eks seal oli paduka tõttu pooled asjad kinni, aga esialgse fiilingu sai juba kätte küll. Ja tuleb tunnistada, et isegi läbimärja ja külmununa oli seal väga lahe ja põnev olla.

Ma ei hakka ütlemagi, kui hea tunne oli pärast kõike seda lõpuks hotellis sooja dushi alla saada ning teada, et es on ootamas soe ja kuiv ja mittekõikuv öö. Radikad keerasime toas kõik põhja ja riputasime oma märjad riided (mida ikka jagus) nende peale ja kõikvõimalikesse muudesse kohtadesse kuivama.

Hommikul ärgates naeratas meile harjumatult päike ja tundus, et tuleb üks imeline päev. Ja tuligi. Minule küll natuke imelisem kui teistele. Nimelt oli kogu see magamatus (põnniga tuli ju öösiti ikkagi minul tegeleda ja eks päevalgi tahtis ta reisi ajal oluliselt rohkem rinda kui tavaliselt) ja pahaolemine ja külmumine ja ilmselt juba kodus enne all olnud mingi tervisemure mu ikkagi maha murdnud. Ja nii siis oligi, et selle ainsa ilusa päeva, mis me Visbyl veetsime, nautisid lapsed koos mehega Keskaja Festivali ning mina nautisin täiel rinnal hotellitoa voodit ning rahu ja vaikust. Ja ma pean tunnistama, et kuigi mul oli kahju sellest festivalimelust ilma jääda, siis tegelikult olin ma seal hotellitoas ääretult õnnelik, sest sellist võimalust lihtsalt üksi olla ja välja puhata, ei olnud mul ikka tükk aega olnud.

Õhtul siis tuli õnnelik pere festivalilt tagasi ja jagas muljeid. Ja siis algas taas pakkimine. Pakkimine oli aga trikiga. Nimelt olin ma juba enne Visbysse jõudmist otsustanud, et tagasi sõidame me lastega praamiga. Nii on lihtsam nii meile lastega, sest siis on meil tingimused mugavamad ja elu lihtsam. Ning nii on parem ka meestele, kes saavad siis rahulikult purjetamisele keskenduda. Purjekas tuli kindlaks ajaks kodusadamasse tagasi viia, nii et tagasiteel enam vahesadamatesse peatumisteks aega ei olnud.

Seega siis pakkisime lastega omale minimaalsed asjad. Ärkasime hommikul kell kuus. Võtsime asjad näpu otsa ja jalutasime praamile. Kolm tundi praamisõitu. Sealt kohe tund aega transfeerbussiga ning olimegi Stockholmi kesklinnas. Siis taas asjad näputsa ning jalutasime kuskil 4-5 kilomeetrit sadamasse praami peale. See jalutuskäik kõigi oma kompsudega (mille hulka kuulus ka põni turvahäll ning laste läpakad näiteks) oli muidugi omaette ettevõtmine, aga hakkama saime. Ja väga mõnusa ülevaate Stockholmi erinevatest osadest saime ka. Tee peal käisime ka söömas. Nii lapsed kui ka põnn kiitsid Pizza Huti söögid väga heaks. Põnn kiitis sisustuse ka heaks ja tahtis muudkui minna interjööriga põhjalikumalt tutvuma, nii et tuli sealt vehkat teha.

Praami peale saime niipea, kui üldse laevale laskma hakati. See oli kuskil kaks tundi enne väljasõitu (pidi olema poolteist, aga nad hakkasid veel varem peale laskma). Ma pole elu sees nii vara enne väljasõitu laevale roninud. Nüüd tegin seda naudinguga. Ja lapsed ka. Ülejäänu on juba möödanik. Lapsed nautisid mööda praami ringijooksmist. Kamba peale suutsime (küll väikeste ekstsessidega, aga lõpuks ikka õnnelikult) õhtul restoranis söömas käia. See oli ka esmakordne - üldiselt me oleme oma näksimised kaasa võtnud ja pole laevarestodesse raha tahtnud jätta, aga seekord ei olnud miskit kaasas, nii et sai ka see ära proovitud.

Hommikul tuli minu isa meile sadamasse autoga vastu (jaa, selleks oligi vaja seda turvahälli kaasas vedada), käisime tädi pool hommikust söömas (jumalik puder koos värske vaarikamoosiga - see oli niiiiiiii hea) ja siis sujuvalt koju.

Mees on vahepeal raporteerinud, et nendel on kogu tee kulgenud sisulises tuulevaikuses ja väga sujuvalt. Täna pärastlõunaks olid juba Hiiumaa levialasse jõudnud. Homme millalgi jõuavad ehk ka sadamasse ja õhtuks ehk koju. Siis algab reiside üks kõige koledamaid asju - asjade lahtipakkimine... aga no natuke on ikka hea ka, sest näiteks põnni öövarustusest tunnen ma küll hetkel puudust (eriti sellest vanutatud villast tekist, mida madratsikaitsena kasutan).

Aga nüüd siis magama... lõpuks ometi omas voodis ja kindlal maapinnal.

Tegelikult mulle purjetamine meeldib.... siis kui on ilus ilm ja kui saab täiesti igasugustest ajagraafikutest sõltumata otsustada, kuhu minna... ja kui saab valida väikesi lõike, mitte ei pea minema kõige otsemat ja kõige pikemat sõidulõiku pidi. Näiteks Soome kaudu saab Gotlandile ka väikeste sõidujuppide kaupa, sadamast sadamasse. Selliselt juhul kulub kohalejõudmiseks muidugi ilmselt mitu nädalat... aga vot selles stiilis ongi ilmselt see nauditav perepurjetamine.

Ekstreemilmaga võin ma ka purjetada, aga siis tahan ma seda teha ilma pereta, nii et saan ise tegeleda purjetamisega... siis ei hakka endal ka nii paha, või kui hakkab, siis saad rahulikult ennast välja magada.

Aga perepurjetamine ekstreemilmaga koos pikkade otstega.... ei eales enam... palun...

Vähemalt millegi võrra taas targem... eksole...

Asine august

Kõigepealt tuleb mainida, kui südantsoojendav on näha kaubamajades suuri "Kooliasjade müügi" silte ja rõõmustada, et ennast see asi enam nii väga ei puuduta. No, eks natuke ikka puudutab küll, aga suur osa esimese septembri stressist jääb meil olemata... uued pidulikud riided, uued kooliriided, uued kehalise kasvatuse sise- ja välisriided, uued jalanõud, uued vihikud, kirjutusvahendid, pinalid, koolikotid ja-mis-kõik-veel....

Kahjuks koos sellega ka suur osa esimese septembri positiivsest elevusest... selles osas tuleks midagi välja mõelda. Paljud koduõppurid teevad ka ise kooli algusest piduliku sündmuse, et lapsed ka sellest positiivsest tähistamisest osa saaks. Tuleks ise kah midagi väja mõelda. Korra mõtlesin, et räägiks ära Vembu-Tembumaa haldajad, et nad laseks koduõppeperedel seal septembri alguse puhul jämmida. No septembris ju koolilapsed kõik juba koolipingis ja vembutembumaa kinni, aga koduõppeperedel vabalt võimalik ka "kooliajal" sinna jämmima tulla - kui ainult kuidagi kokkuleppele saaks... eks see muidugi neile keeruline oleks, lisapäevi teha, eriti arvestades, et enamik töötajatest on tegelikult kooliõpilased, kes sel hetkel ka ise koolipingis... aga hetkel on endal põnni kõrvalt veel energiat liiga vähe, et seda mõtet üritadagi teoks teha... kuigi... mine sa tea, kui tagasi oleme, siis ehk veel otsin üles, et kellel tuleb nööbist kinni võtta sellise asja arutamiseks.

Ah et "tagasi oleme"... jaa... plaanid on meil siin toredad. Augustikuu meil igatahes igav olema ei saa. Hetkel näiteks on poeg Ahhaa öölaagris. Hommikul korjame ta sealt peale ja siis on plaanis Gotlandi poole purjetama asuda. Seal toimub nimelt üsna suur ja oletatavalt lahe Keskaja Festival. Eks näis, kas tegelikult ka kohale jõuame. Vahepeal planeeritud suurest meeskonnast on alles jäänud väga vähe... mis teeb 50-tunnise sõidu öised vahetused üsna keeruliseks... seda enam, et minust kui titemammast ei ole vahis küll asja... või hmm.. kuna ma öösel niikuinii vahepeal ärkama pean, siis ehk võtaks hoopis öövahid endale ja päeval jätaks põnni meestele kantseldada... Igatahes hoiame hetkel pöidlaid, et asi ikka toimuma saaks ja et sõit ning festival ise lahedalt ja lõbusalt kulgeks.

Nii et augusti keskpaigani valitseb siin nüüd vaikus... juhul kui kõik ikka hästi läheb. Ja siis kui tagasi, on juba veel igasuguseid täiendavaid plaane... eks näis, mida neist ellu viia jõuab.

Ja mul on ammu iseenda ees võlg kirjutada kokkuvõte ja omapoolne arvamus meie esimesest koduõppeaastast... loodetavasti jõuan seda teha enne, kui uus kooliaasta koduõppeaasta pihta hakkab.