Purjesõit ei ole ajavõit

Einoh... oli see alles reis...

Jõudsime täna siis osaliselt tagasi. Osaliselt selles mõttes, et mina ja lapsed ja natuke varustust on nüüd kodus. Mees ja suurem osa varustust veel seilab suurel sinisel kodu poole.

Aga alustada tuleks ikka algusest. Või nojah.. arvestades, et kõik ümberringi ikka veel kõigub, siis on ka mõttekäik mul väga kõikuv... küllap saab tänane sissekanne seda ka tundma.

Kõikumisest rääkides. Meil on valitsev ühiskonnakorraldus demokraatia... ja valitsev otsustuste aluseks olev metoodika statistika. Kas pole umbes nii. Ja kui siis ühes ruumis viibivatest inimestest kaks väidavad, et ruum kõigub ja üks (väga jäärapäiselt) väidab, et ei kõigu, siis nii demokraatlikust vaatepunktist lähtudes kui ka statistiliselt võttes on tõde see, et ruum kõigub... kas pole? Nii et kallis tädi, kui nii mina kui ka tütar oleme veendunud, et su maja kõigub, siis ta ka kõigub... eksole :)

Aga ikkagi siis reisist. Algne plaan oli startida laupäeva lõunal, purjetada kaks ööpäeva, jõuda esmaspäeva teises pooles Visbysse, õhtul ennast välja puhata, ning siis kolm-neli päeva nautida imeilusat ilma ja Keskaja Festivali. Seejärel kenasti taas kaks ööpäeva sõitu ja kodus tagasi.

Noh, kodus tagasi me oleme. Ja Visbys käisime ka ära... minu igasugustest vahepealsetest mõtetest hoolimata. Aga kõik muu enam antud plaani raamidesse ei mahtunud.

Ühesõnaga. Kui teil kunagi tekib tahtmine kuhugi minna, ja teil on seal mingi etteantud ajaraam, mis on arvestatav päevades, mitte kuudes ega aastates, siis ärge sõiduvahendiks purjekat valige, eksole. Eriti kui tegemist on peresõiduga. Ja eriti, kui suur osa planeeritud meeskonnast (see tähendab sellisest meeskonnast, kes sõita oskab) jääb viimasel hetkel tulemata. Ja eriti, kui tegemist on üsna vana, askeetliku, võidusõiduks mõeldud purjekaga, mis on küll ääretult hea tormitaluvuse ja veelpüsivusega, aga suht olematu mugavusastmega. Ja eriti kui lubatakse üsna korralikku tuult, no sellist, millega väiksemad purjekad sadamast väljagi ei lähe, sest sellega kaasneb nii kolme-nelja meetrine laine.

Reisi statistikat siis natuke.

Meeskond: 10-kuune beebi, 9 aastane tüdruk, 10 aastane poiss, kaks 15 aastast neiut (üks neist esimest korda elus purjeka peal), üks imetav titemamma, kaks täiskasvanud meest.

* Start: Tallinnast, laupäeval, natuke enne südaööd
* Esimene etapp: Tallinn- Hiiumaa (Lehtma). Vastutuul, korralik laine, 20 tundi.
* Ööbimine sadamas. Imeilus liivarand algab kohe sadamast muideks.
* Teine etapp: Hiiumaa - Gotland (Kappelshamni sadam saare põhjaosas). Vastutuul, seda kuni 14 m/s, laine kohati 3-4 meetrit, sõidu kestvus 31 tundi. Mul on selle kohta ainult üks sõna: KOLE. Kui rohkem sõnu tahta, siis: külm, märg, kõikuv, paha, oksendamine, vastik....
* Ööbimine (ja jumalikult soe saun) kohalikus kämpingus.
* Kolmas etapp: Gotlandi äärt pidi: Kappelshamist Visbysse. Vastutuul, vaikne, sõidu kestvus 7 tundi. See oli iseenesest täitsa kena etapp. Päike paistis ja piki rannikuäärt sõites oli, mida vaadata. Ainult et kuna start venis hilja peale, siis jõudsime taaskord kohale südaöösel ja äikese välkudes.

Mis ma oskan öelda. Lapsed olid väga vaprad ja kannatasid ka selle koleda etapi välja. Mees oli ka väga tubli ja tegeles põnniga. Ah et miks tema põnniga tegeles, no selle pisiasja pärast, et mina olin pidevalt reelingu ääres kalade toitmisega tegelemas. Ja kapten oli vapper, sest kuna mees tegeles põnniga, siis suurema osa ajast pidi tema üksi purjeka juhtimisega tegelema. No ok, öösel ma võitlesin küll põnni heaolu eest ise selles lainetuses ja igalt poolt tilkuvas ja nirisevas vees (jaa, seda tilkus ja nirises ka kajutis sees), nii et siis said mehed kahekesi purjetamisega tegeleda. Ja see oli hea asi, sest see etapp me liikusime purjedega suure tuule ja suure lainega ja ühe purje nad suutsidki ära lõhkuda ja üldse igast imetrikke teha.

Midagi positiivset oli ka... ma avastasin, et kui süüa puuvilju, siis on pärast oksendades ka hea maitse suus, mitte nii nagu tavalise toiduga. Kas pole tore :) Kui tihti on teil olnud peas mõtet, et "Hmm, see asi maitseb täitsa nagu kirsimahl, ainult et liigub tagurpidi, suust välja, mitte suhu"

No ja see oli ju ka positiivne, et põnn veetis terve oma kümnenda elukuu sünnipäeva issi ja emme süles. See nimelt langes kokku selle toreda 31-tunnise kõige koledama etapiga ning kuna laev oli liiga kreenis ja liiga märg ja liiga kõikuv, et teda kuhugi kõndima lasta, siis oligi ta kogu selle aja meil süles.

Küllap oli positiivseid asju veel. Ma lihtsalt olen hetkel natuke veel liiga väsinud nende pähetulemiseks.

Ahjaa. Ja kui siis kohale jõudsime ja pärast sadamasveedetud ööd hommikul paadis silmad avasin... tervitas meid kena Visby taevas, ilus hall ja sajune. Ja sadas terve päeva... vahepeal kergemalt, vahepeal täielikku padukat. Poole päeva peale ajasime ennast ikka paadist välja ja läksime linna peale seda lubatud Keskaja Festivali otsima. Igast kummalises riietuses tegelasi olid kõik kohad täis, aga konkreetset toimumise kohta ei suutnud pikkade otsirännakute järel ikkagi leida. Turistide infopunktist oli mees muidugi enesekindlalt mööda jalutanud, minu mõtliku järelepärimise peale öeldes, et tegu on nii väikse kohaga, et küll selle üles leiab. Eks tal tegelt oli õigus ja küll me oleks leidnudki, ainult et paduvihmas ning koge eelnevat reisi arvestades oli minu ja laste kõndimissuutlikus oluliselt vähenenud. Seda enam, et Rootsi kaljusaarele kohaselt oli tegemist üsna vertikaalse kõndimisega. Lõpuks andsime korraks alla ja läksime sööma. Oi kui hea ja kuiv seal oli. No peaaegu kuiv, sest tegelt olid riided ikka ka juba märjad ja külmad. Pärast sööki edasi jalutades kargasin mina sisse esimesse ettejuhtuvasse hotelli ja nurusin neilt meie jaoks toa välja. Kartus oli küll, et festivali tõttu tube ei ole, aga õnnestus siiski saada, ja lausa peretuba. Ainus, mida festival positiivselt hotellitoa osas mõjutas, oli loomulikult hind :) Siis tabasin (tänu täis kõhule ja lootusele magada kuivas voodis taas töölehakanud hallollusele) hotellist küsida ka kaardi ja lasta näidata festivali asukoha. Ja jõudsimegi sinna ka. Eks seal oli paduka tõttu pooled asjad kinni, aga esialgse fiilingu sai juba kätte küll. Ja tuleb tunnistada, et isegi läbimärja ja külmununa oli seal väga lahe ja põnev olla.

Ma ei hakka ütlemagi, kui hea tunne oli pärast kõike seda lõpuks hotellis sooja dushi alla saada ning teada, et es on ootamas soe ja kuiv ja mittekõikuv öö. Radikad keerasime toas kõik põhja ja riputasime oma märjad riided (mida ikka jagus) nende peale ja kõikvõimalikesse muudesse kohtadesse kuivama.

Hommikul ärgates naeratas meile harjumatult päike ja tundus, et tuleb üks imeline päev. Ja tuligi. Minule küll natuke imelisem kui teistele. Nimelt oli kogu see magamatus (põnniga tuli ju öösiti ikkagi minul tegeleda ja eks päevalgi tahtis ta reisi ajal oluliselt rohkem rinda kui tavaliselt) ja pahaolemine ja külmumine ja ilmselt juba kodus enne all olnud mingi tervisemure mu ikkagi maha murdnud. Ja nii siis oligi, et selle ainsa ilusa päeva, mis me Visbyl veetsime, nautisid lapsed koos mehega Keskaja Festivali ning mina nautisin täiel rinnal hotellitoa voodit ning rahu ja vaikust. Ja ma pean tunnistama, et kuigi mul oli kahju sellest festivalimelust ilma jääda, siis tegelikult olin ma seal hotellitoas ääretult õnnelik, sest sellist võimalust lihtsalt üksi olla ja välja puhata, ei olnud mul ikka tükk aega olnud.

Õhtul siis tuli õnnelik pere festivalilt tagasi ja jagas muljeid. Ja siis algas taas pakkimine. Pakkimine oli aga trikiga. Nimelt olin ma juba enne Visbysse jõudmist otsustanud, et tagasi sõidame me lastega praamiga. Nii on lihtsam nii meile lastega, sest siis on meil tingimused mugavamad ja elu lihtsam. Ning nii on parem ka meestele, kes saavad siis rahulikult purjetamisele keskenduda. Purjekas tuli kindlaks ajaks kodusadamasse tagasi viia, nii et tagasiteel enam vahesadamatesse peatumisteks aega ei olnud.

Seega siis pakkisime lastega omale minimaalsed asjad. Ärkasime hommikul kell kuus. Võtsime asjad näpu otsa ja jalutasime praamile. Kolm tundi praamisõitu. Sealt kohe tund aega transfeerbussiga ning olimegi Stockholmi kesklinnas. Siis taas asjad näputsa ning jalutasime kuskil 4-5 kilomeetrit sadamasse praami peale. See jalutuskäik kõigi oma kompsudega (mille hulka kuulus ka põni turvahäll ning laste läpakad näiteks) oli muidugi omaette ettevõtmine, aga hakkama saime. Ja väga mõnusa ülevaate Stockholmi erinevatest osadest saime ka. Tee peal käisime ka söömas. Nii lapsed kui ka põnn kiitsid Pizza Huti söögid väga heaks. Põnn kiitis sisustuse ka heaks ja tahtis muudkui minna interjööriga põhjalikumalt tutvuma, nii et tuli sealt vehkat teha.

Praami peale saime niipea, kui üldse laevale laskma hakati. See oli kuskil kaks tundi enne väljasõitu (pidi olema poolteist, aga nad hakkasid veel varem peale laskma). Ma pole elu sees nii vara enne väljasõitu laevale roninud. Nüüd tegin seda naudinguga. Ja lapsed ka. Ülejäänu on juba möödanik. Lapsed nautisid mööda praami ringijooksmist. Kamba peale suutsime (küll väikeste ekstsessidega, aga lõpuks ikka õnnelikult) õhtul restoranis söömas käia. See oli ka esmakordne - üldiselt me oleme oma näksimised kaasa võtnud ja pole laevarestodesse raha tahtnud jätta, aga seekord ei olnud miskit kaasas, nii et sai ka see ära proovitud.

Hommikul tuli minu isa meile sadamasse autoga vastu (jaa, selleks oligi vaja seda turvahälli kaasas vedada), käisime tädi pool hommikust söömas (jumalik puder koos värske vaarikamoosiga - see oli niiiiiiii hea) ja siis sujuvalt koju.

Mees on vahepeal raporteerinud, et nendel on kogu tee kulgenud sisulises tuulevaikuses ja väga sujuvalt. Täna pärastlõunaks olid juba Hiiumaa levialasse jõudnud. Homme millalgi jõuavad ehk ka sadamasse ja õhtuks ehk koju. Siis algab reiside üks kõige koledamaid asju - asjade lahtipakkimine... aga no natuke on ikka hea ka, sest näiteks põnni öövarustusest tunnen ma küll hetkel puudust (eriti sellest vanutatud villast tekist, mida madratsikaitsena kasutan).

Aga nüüd siis magama... lõpuks ometi omas voodis ja kindlal maapinnal.

Tegelikult mulle purjetamine meeldib.... siis kui on ilus ilm ja kui saab täiesti igasugustest ajagraafikutest sõltumata otsustada, kuhu minna... ja kui saab valida väikesi lõike, mitte ei pea minema kõige otsemat ja kõige pikemat sõidulõiku pidi. Näiteks Soome kaudu saab Gotlandile ka väikeste sõidujuppide kaupa, sadamast sadamasse. Selliselt juhul kulub kohalejõudmiseks muidugi ilmselt mitu nädalat... aga vot selles stiilis ongi ilmselt see nauditav perepurjetamine.

Ekstreemilmaga võin ma ka purjetada, aga siis tahan ma seda teha ilma pereta, nii et saan ise tegeleda purjetamisega... siis ei hakka endal ka nii paha, või kui hakkab, siis saad rahulikult ennast välja magada.

Aga perepurjetamine ekstreemilmaga koos pikkade otstega.... ei eales enam... palun...

Vähemalt millegi võrra taas targem... eksole...