Haigeolemise kasulikkusest

Vaikus eetris... sest me oleme siin kamba peale Hispaanias ringitiirleva viiruse endale hankinud. See tähendab mina ja lapsed. Mees, minu isa ja mehe ema on täiesti terved ja korras. Meie lastega (ja põnn sealhulgas) see-eest oleme põhjalikult oksendanud ning kes vähem kes rohkem ka palaviku ja kõhulahtisusega maadelnud. Korra oli isegi kuri plaan sellest kõigest väga põhjalikult kirjutada, aga siis mõtlesin, et a) see oleks ikka väga rõve ja b) see annaks mittelapsevanematest inimestele põhjuse lapsevanemaks saamist määramatusse kaugusse edasi lükata, nii et parem jätame detailid siin enda teada (vihjeks võib lihtsalt mainida, et enamik oksendamisi toimus öösel une pealt ja loomulikult tuli tagajärgedega võidelda emal, ehk siis minul).

Põhiline on see, et täna olid tütar ja põnn juba nii terved, et nemad läksid siis teistega koos ümbruskonna mägesid avastama. Mina ja poeg jäime koju. Kuna poeg oli liiga nõrk et voodist välja ronida, siis võttis ta ühel hetkel (minu väikeste vihjete peale) kätte meie unejuturaamatu, mis on kokku oma 600 lehekülge pikk ning luges sealt päeva jooksul pea poole läbi. Nüüd on muidugi küsimus, et kuidas me edasi unejuttu loeme, aga küll me selle teema ka ära lahendame. Varsti niikuinii asume koduteele ja siis ongi hea öelda (eriti kui poeg selle raamatu homsega läbi saab, mis ei olegi võimatu variant), et võtame unejutuks uue raamatu ja tütar saab seda raamatut ka ise edasi lugeda. Mis oligi vaikselt niikuinii plaan, aga kuna see raamat ka minu jaoks põnev oli (tegu on Eragoni seeria teise raamatuga pealkirjaga "Vanem"), siis ma varem mingeid selleteemalisi vihjeid ei teinud. Nüüd vist tuleb siis järjekorras oodata kuni nemad on raamatu läbi saanud ja siis ise ka see kiirelt läbi lugeda. Kolmas osa ka juba raamatukogus ju ootamas. Aga jah, haigeolemine mõjub ilmselgelt laste lugemisharjumusele positiivselt :) Eriti kui telekast on tulemas ainult hispaaniakeelsed multikad, mida vaadatakse küll, aga mitte nii huviga kui ingliskeelseid. Ja tegelt oli ta teleka vaatamiseks ka liiga nõrk, sest siin on küll toolid ja väike diivan, aga need pole sellised, kuhu ennast mugavalt kerra tõmmata ja nurru lasta.

Lapsed jõudsid enne haigeksjäämist veel ära käia ka Valencia ühes põhitõmbenumbris nende uhkes uues ja suures Teaduse ja Kunstikeskuses. See on kokku liiga suur, et kõikjale ühe päevaga jõuda. Seekord külastasid nad siis IMAX kino ning okeanaariumit. Muljeid ma jagada ei oska, sest mina olin põnniga kodus - tema oli selleks ajaks juba oksendanud ja kerges palavikus. Mehe kommentaar oli, et kino ei olnud just määratu suur elamus, arvestades tänapäeva 3D harjumuspärasust. Okeanaariumis käisime kahe aasta eest siin olles ka ja see meeldis meile kõigile (siis sai külastatud ka dinosauruste näitust, mis oli täitsa lahe). Okeanaariumites on minu jaoks alati suurimad tõmbenumbrid need tunnelid, kus akvaarium on kahel pool ümber ja pea kohal ka, nii et kalad saavad sinust rahulikult üle ujuda. Siis on kõige lahedam vaadata "ringilendavaid" raisid, kelle kõhu all on nii tore ja sõbralik "nägu", mis kohe tekitab hea tuju.

Aga jah, nüüd siin kosume. Pariisi-plaanid oleme kõrvale jätnud ning pärast kosumist hakkame vaikselt kodu poole tagasi vurama. Mees otsis välja sellise marsruudi, mis pikkuselt palju enamat pole kui siiatulekutee, aga see-eest annaks ilusamaid ja uhkemaid vaateid, mida siis haigusest nõrgad inimesed kah autoaknast imetleda saaksid. See võib täitsa lahe tulla.