Üks, kaks, kolm ja reisile... ehk mission impossible: beebile pass

Reisile minek on tänapäeval lihtne... kolmepäevane ettevõtmine....

Esimesel päeval mõtled ja otsustad, et lähed reisile

Teisel päeval ajad korda puuduvad dokumendid

Kolmandal päeval pakid asjad kokku

Ja siis sõidadki minema

Eks iga selle sammu taga on muidugi natuke enamat, aga põhimõtteliselt nii see meil viimastel päevadel oli... täna oli siis kolmas, ehk pakkimise päev.

Mõte oli küll mõlkunud juba jupp aega, aga mingit kindlat plaani ei olnud. Ja siis tundus, et on ikka soojaravi vaja - seda nii mulle kui lastele. Hakkasime siin vaikselt ära närtsima ja tervis käest minema. Esmaspäeval sai tehtud otsus, et on vaja ikkagi minna. Enne kui tervis täitsa käest ära läheb, sest hetkel ei saa ma endale  haigeolemist lubada.

Sai siis internetis ringi tuhlatud ja valikuid kaalutud. Ei ole just tihe soojamaareisija... sellist paketireisi olen ainult korra varem teinud, kui perearst teatas, et mul on kohe päikest ja vitamiine vaja. Siis sai ka üks-kaks-kolm reis tehtud ehk siis neljapäeval ütles arst need sõnad ja laupäeval olime lastega lennuki peal.

Kõige soodsamad viimase hetke sooja maa pakkumised on muidugi Egiptusesse. Aga arvestades nädalavahetusel alanud mäsu ei ole hetkel väga suurt soovi sinna minna. Leidsingi siis asendusvariandi Kanaari saared. Sutsu kallim, aga viimase hetke pakkumiste seas tuhnides ja reisibürooga suheldes leidsime sealtki lõpuks normaalse hinna-kvaliteedi suhtega variandi.

Päris "lukku" ei julgenud veel asja panna, sest põnnil ei olnud veel passi. See sai siis teise päeva sisuks ja ilmselt teemaks, mida ma elu lõpuni mäletan.

Kiirpassi tehakse kahe tööpäevaga, aga neid saab taodelda ja kätte ainult Tallinnas. Mees siis sõitis Tallinnasse, mina asutasin samal ajal ennast Tartu KMA büroosse põnnist pilti tegema. Mõte selles, et seal sihuke automaat, milles teed pildi ära ja siis saab seitsme päeva jooksul neid pilte kasutada ükskõik milline KMA esindus Eestis. Oh sinisilmsus ruudus. Nende lehel oli küll kirjas, et sülelaste puhul on "soovitav" teha pilt fotograafi juures, aga me ei osanud seda eriti tõsiselt võtta ja arvestasime, et kohe KMA süsteemi on ikka kindlam variant see pilt teha.

Nii... marssisin mina siis enesekindlalt KMAsse sisse, võtsin selle "põlle", mis tuleb last hoides endale külge riputada (et taust valge oleks) ning tegin paar raundi võtteid. Põnn oli autosõidu peale muidugi magama jäänud, nii et ma nägin kurja vaeva, et ta pildistamise hetkeks silmi lahti teeks. Sain siis omaarust normaalse pildi kätte ja läksin igaks juhuks ametnike käest üle kontrollima, et kas see on ok. Rääkisin teema ära... vaatas proua pildid üle ja ütles, et ikka ei sobi. Andis paar näpunäidet ja ma läksin uusi pilte tegema... optimistlikul meelel. Siis käisin uuesti kontrollimas uusi pilte.... ja läksin tagasi pildistama... siis läksin kontrollima... ja pildistama... ja kontrollima... ja pildistama... ja kontrollima... ja pildistama... ja siis oli mul ja lapsel tõsine kopp ees ja asjast korralikult kõrini. Iga kord pildistamas käies olime ikka vähemalt kolm seeriat pilte teinud ning igas seerias kolm pilti. Me olime seal mässanud juba poolteist tundi ja ei midagi. Nimelt on Eesti Vabariigis väga toredad nõuded passipildile uue biomeetrilise passi jaoks. Pea peab olema otse, silmad vaatama otse kaamerasse, kogu näojoon peab näha olema ning mõlemalt poolt kõrvad ka näha. Seda kõik sellepärast, et arvutis võetakse nägu spetsprogrammi poolt raamistikku ja nö "arvutatakse näo biomeetria paika". Tuletab pisut meelde seda, kuidas natsid näo mõõtude ja proportsioonide järgi otsustasid, kes läheb gaasikambrisse ja kes mitte.

Need nõuded on normaalsed, kui Sul on inimene, kellele öelda, et vaata nüüd otse kaamerasse ja ta vaatabki. Aga kui tegemist on imikuga, kes veel ise pead ei hoia, siis no andke andeks... see on peaaegu võimatu ülesanne... Kui kasutada seda põlle, mis taustaks jääb, siis on põll Sinu ja lapse vahel ning Sa ei saa tema pead toetada. Kui salaja selja tagant pead toetada, nii et see enam-vähem otse püsiks, siis pead ise seisma eemal ja last hoidma väljasirutatud kätel, et ise mitte pildile jääda. Sellises asendis loomulikult imikut kindlas positsioonis kaua ei hoia.

Siinkohal tahaks väga kiita Tartu KMA töötajaid. Nad nägid ära, et me hakkame ära vajuma ning kõigepealt pakkusid mulle ühe väikese ruumi, kus sain põnni imetada ja ise ennast koguda. Mul oli ausaltöeldes nutt kurgus ja mõtlesin lausa mehele helistada, et pööraku ots tagasi ja jääb asi tegemata. Siis kui mõlemad taas kosunud ja uuele raundile läksime, tuli üks töötaja meile appi... tegime paar raundi pilte.. käisime kontrollimas... siis läksime tagasi pildistama ja tuli teine töötaja meile appi... tegime paar raundi pilte.. käisime arvutis kontrollimas. Ja halleluuja... lõpuks oli üks pilt, mis enam-vähem sobis. Jah, oli väikseid mööndusi, aga nad ütlesid, et imikutega lastakse mõni asi läbi.

Mees oli peaaegu Tallinna KMAs kohal juba selle aja peale, nii et jäime kohapeale ootama, et mida Tallinna töötajad sellest pildist arvavad. Istusime, puhkasime, kiitsime ennast tehtud töö ja ülesnäidatud vapruse eest. Põnn kiitis ennast sellega, et sai lõpuks väljateenitud unele minna. Mina sellega, et õhutasin vaikselt ja salaja oma higist läbiimbunud pluusi.

Ja siis tuli otsus Tallinna poolelt, et see pilt ei kõlba kuhugi. Oehh. Kuulates telefoni otsas kõrvalt, kuidas mees sealse töötajaga asja arutas oli selge, et pole mõtet edasi proovida. See proua seal oli väga resoluutne. Ma ei oska isegi kirjeldada, mis tunne mul oli. Soovitati ikkagi fotograafi juurde minna ja öeldi, et võime selle pildi e-mailile saata. See lahendus muidugi ei tulnud kohe vaid pärast pikki arutelusid ja läbirääkimisi.

Võtsin mina siis magava põnni, pühkisin põselt pisarad ja asusin fotograafi poole teele. Seal tirisime magava põnni jälle turvahällist välja ning hakkas nali otsast peale. Nüüd oli muidugi eelis see, et ei pidanud põnni sättima fikseeritud kaamera ja automaadi tiksuvate sekundite järgi, vaid oli elus fotograaf, kes liikus kaameraga vastavalt põnni asendile ning püüdis tabada sobivat hetke. Omamoodi oli sellest KMA maratonist ikka kasu ka, sest tehtud pilte vaadates-hinnates oskasin kohe ära näha need kohad, mille poolest mingi pilt ei sobi :) Asjatasime siis seal ka ikka oma aja aga lõpuks saime mingisuguse variandi kätte. Rohkem põnni piinata ei raatsinud. Minu näpp oli seal küll põnni kukla tagant näha, aga selle lubas fotograaf programmiga eemaldada.

Natukene saaga veel jätkus, sest meiliaadress sai ühe tähe võrra vale ja see tuli tagasi ja siis sai Tallinnasse üle helistatud ja õigeks aadress saadud ja uuesti pilt saadetud. Ja siis ootasin südamevärinaga kohtuotsust, et kas nüüd sobib või mitte. Ja lõpuks see otsus tuli. Sobis :). Ma olin tegelikult kogu sellest asjast nii väsinud, et ei jaksanud isegi rõõmustada. Vähemalt julgesin nüüd reisibüroole helistada, et meie soove täpsustada, sest oli teada, et me ikka saame passi :) Ja siis kobisin magama.

Kogu saaga aktsepteeritud foto saamiseks kestis viis tundi. Hommikul üheteistkümnest õhtul kella neljani. Nii et põnn on oma elu esimese tõsise modellisessiooni teinud - mul on millegipärast tunne, et tal erilist armastust hetkel modellitöö vastu ei ole...

Ja selle kõige kõrvalt on järgmised teemad, ehk siis lõplik otsus, kuhu minna ja millist hotelli ja hinda valida... mida kaasa pakkida... kuidas lahendada mähkmete teema lennul ja hotellis... mida koduõppuritele kaasa võtta... kuidas üldse pikk lend kolme lapsega üle elada... kõik see oli täielik nohu võrreldes läbielatud saagaga. Ma ei oska kokku lugeda, mitu korda selle pildi tegemise ajal ma mõtlesin alla anda kogu reisiidee koha pealt. Aga siis võtsin ennast jälle kokku ja tegime sammhaaval asja edasi... alla anda saab ju iga kell, nii et seetõttu ei pea seda kohe tegema ja võib alati natukene veel proovida :)

Ja preemiaks (kui me homme ikka passi kätte saame :) saame varsti sulistada soojas vees, suruda varbad liiva sisse ning nautida päikesepaistet oma päikesevarju ümber :)