pühapäev, 11. detsember 2011

Koduse emme mõnusad hetked

Mõned hetked lihtsalt on nii mõnusad ja toredad. Hea, kui tabab neid märgata ja oskab nautida.

Tänane hommik.

Masinad teevad oma tööd: kuivati kuivatab eelmisel õhtul pessu pandud voodipesu, pesumasin peseb põnni öist varandust ning eelmise päeva mähkmeid, nõudepesumasin peseb nõudelaari, mis õhtul masinasse ei mahtunud.

Pliidi peal ootab äsja valminud puder. Suuremad lapsed on õues koeraga jalutamas ning niisama värskes õhus mängimas.

Ja emme? Emme istub päikesevalguslambi ees, imetab vaikselt põnni ning naudib toimuvat.

Elu on mõnikord lihtne ja ilus.

Teinekord algab hommik muidugi avastusega, et lagi tilgub, sest lapsed on eelmisel õhtul jätnud vanniskäigu järel vannitoa koristamata ning kuna vannis oli vaja maeiteamida olulist teha (st plärtsuga sukeldumist harjutada), siis on pool vannivett põrandal olnud öö läbi (ja emme muidugi ei taibanud ka just see õhtu üle kontrollida asja... Murphy töötab :)
Aga eks niimoodi see elu oma tasakaalu hoiabki... Naudime siis mõnusaid hetki ja katsume naeratada ka tilkuva lae hetkedel.

laupäev, 10. detsember 2011

Teise veerandi lõpu eel

Meie elu teist koduõppeveerandit on veel poolteist nädalat alles jäänud. Mis siis see veerand toimunud on ja kuidas asjad kulgevad?

Süsteemilt oleme see veerand truuks jäänud ühe aine kaupa õppimisele. Tütar alustas inimeseõpetusest, mille tegi ära ühe päevaga. Siis edasi juba tegid mõlemad koos algklasside põhiaineid ehk eesti keelt ja matemaatikat. Eesti keeles on kohati ka sarnaseid teemasid, kuid seal on ikka õpitav sisu üsna erinev. Samas kui matemaatikas, tuleb minu imestuseks tunnistada, on neil sisuliselt samad teemad samaaegselt õppida. Jah, poja materjalides on teemat pisut põhjalikumalt käsitletud, kuid siiski. Näiteks see veerand koosnes tasandilistest kujunditest vs kolmemõõtmelistest kehadest. Pikkusühikutest, kaaluühikutest, mahuühikutest. Ümbermõõdu mõõtmisest ja pojal ka pindala arvutamisest - selle olid nad seekord õpikus küll väga heade ja asjalike näidetega ära selgitanud. Lisaks veel ajaühikud ja rahaühikud ja temperatuur. Kuna need on enamik väga praktilised ja loogilised asjad, siis oli neid ka lõbus ja mõnus koos arutada ja ühiselt erinevaid katsetusi teha kaalumise, pakenditelt mahuühikute otsimise ja muu sellise reaalselt igapäevaellu kuuluvaga. Põhimõtteliselt läks meil esimene veerandi nädal eesti keelele ja teine veerandi nädal matemaatikale. Siis olidki "suured vaalad" tehtud tavakooli õppematerjali osas.

Seejärel tuli meie reisisaaga, kus üks nädal kulus reisi ettevalmistamiseks ja teine nädal reisimiseks. Nendel nädalatel õpikutest õppimist ei olnud ja tegelesime ainult reaalsest elust ja igapäevateemadest välja arenenud aruteludega. Ja ka neid jagub igasse päeva täitsa huvitavaid - näiteks täna küsis tütar, et mitu hobujõudu ühel autol on :). Natukene lisaks siis waldorfkoolist soovitatud arvuridasid. vormijoonistamist ning heegeldamist ja html-i õppimist. Html-iga läks nii, et kui esimene kord said lapsed enne magamaminekut natukene kätt proovida, siis järgmise päeva hommikul kohe nõuti, et nad saaksid edasi teha. Ja tegidki täitsa iseseisvalt kumbki oma laheda lehekülje, kuhu kirjutasid endast, lisaks veel mõtlesid mõlemad sinna välja väikese muinasjutu ja kujundasid kogu selle värgi erinevate värvide, nimekirjade ja muude kujunduselementidega. Poeg veel otsis täitsa omapäi välja selle, kuidas linke lisada ja sai need ka iseseisvalt tööle, mina näitasin kätte ainult lehekülje, kust html-i õpetus üleval oli. Igatahes nautisid nad seda protsessi täiega.

Reisilit tagasi jõudes oleme jätkanud loodusõpetusega, mis ka paari päevaga mõlemal tehtud sai. Hetkel on põhirõhk tütrega korrutamise ja jagamise õppimisel (waldorfi jaoks, tavakooli materjalides see alles tulemas) ning poeg aitab sellele täitsa mõnusalt kaasa.

Ühesõnaga tavakooli materjal on meil kokkuvõttes kolme nädala tööga ära tehtud ja ülejäänud aja oleme saanud mõnusalt ellu viia igasuguseid omaendi mõtteid ning waldorfkooli poolt soovitatud asju. Elu on kuidagi palju pingevabam ja mõnusam kui esimesel veerandil. Ega ta päris pilvitu muidugi ei ole - eks ikka aeg-ajalt lapsed torisevad, kui õppimist meelde tuletan, aga see läheb ruttu üle, kui vihjan, et nad võivad alati kooli tagasi minna kui kodus õppida ei taha :)


Lisaks on veel hulk asju, mida tahaksin veel teha ja paremini teha. Aga ma lohutan ennast mõttega, et me alles oma tee alguses ja küll jõuame ka nende asjadeni kunagi.

Mõni päev tagasi vaatas poeg mulle hommikul tõsiselt otsa ja ütles, et ta palub kogu südamest, et me ühte asja elu sees ei teeks. Nimelt, et me ilma asjata teda hommikul üles ei ärataks enne, kui ta ise ärkab. Ta oli hommikul selle peale üles ärganud, kui mees trepi peal kõndis, ja tal oli tulnud nende sammude peale tunne, et teda tullakse kooliminekuks äratama (nii nagu eelmised kolm aastat on olnud). Ta ütles, et see oli nii paha tunne, et selle peale ta tundiski vajadust paluda, et me teda kunagi ilmaasjata ei ärataks.

See juhtum ainult kinnitas mulle, et vähemalt mingis osas on meie koduõpe ennast õigustanud. Üks väga negatiivne aspekt on laste elust kadunud ja nad oskavad seda ka väärtustada. Lisaks tuleb öelda seda, et kui viimased aastad on mul lapsed sellel sügisperioodil väga tihedalt haiged olnud, siis see sügis on nad ainult paaril päeval kogu aja peale ennast pisut halvasti tundnud. Nii et ka tervise osas on edusammud märgatavad. Vaatame, mida elu veel edasi toob, aga praegu läheb ilusti ja ei ole see koduõpe eriti keeruline ega hull asi midagi :)

neljapäev, 8. detsember 2011

Finantsasutuste käkid meie rahakoti kallal...

Ei tea mina, mis karmavõlg mul on, kuid viimase paari kuu jooksul on tulnud võidelda finantsasutuste väärnõuetega, mis pärinevad aastatetagusest ajast. Siit siis moraal... kui teile potsatab postkasti (või antakse allkirja vastu tähitult üle) kuri kiri, kus nõutakse mingeid vanu summasid (mis teie teada on ilusti ära makstud), siis tasub ikka enne pisut asja protsessida, enne kui kohe usinasti maksma hakkate.

Esimene üllatus oli septembrikuus, kui tuli kuri kiri Swedi liisingult. Lugu ise pärines pooleteise aasta tagusest ajast. Ma olin kasutanud firma alt liisingus olnud autot ning sellest firmast lahkudes võtsin auto "kaasa". Olin ise olnud ka selle auto käendajaks. Sebimist oli palju, et kolmepoolset tehingut - liising, mina ja firma esindaja - tehtud saaks. Füüsilised asukohad olid erinevad ja nii saadeti dokumente edasi-tagasi ja allkirjastati erinevatel hetkedel. Lõpuks sai kogu saaga liisingu juhtimisel ja juhatusel tehtud ja kõik nõutud summad tasutud. Vähemalt nii liising mingi hetk omalt poolt kinnitas, et nüüd on kõik ok.

Nii... tuli siis poolteist aastat hiljem kuri kiri, et mina kui käendaja pean tasuma selle liisinglepinguga seotud võlgnevused... või nad panevad mu nime sinna-tänna üles ja annavad asja inkassosse. Ahjaa.. see tore nüanss ka, et nõuti seda, et ma nädala jooksul "tasuks võlgnevused JA tagastaks liisinguobjekti" :). Ehk siis maksa raha ja anna auto ka neile veel ära. No see muidugi oli näpukas, aga ikkagi - et auväärne suurfirma oma ametlikesse dokumentidesse sihukesi näpukaid lubab. Summa ei olnud üüratult suur, kuid taskuraha päris ka mitte.

Mõtlesin mina mis mõtlesin, aga välja ei suutnud mõelda, et mis summat nad minult küsivad. Kirjal oli ka konkreetse isiku kontaktid, nii et sai talle kirjutatud ja küsitud, et mis värk on. Ma meelega just kirjutasin, et jääks märk maha - muidu veel saadavadki nädala pärast mingid kurjad vennad kallale. No ja siis hakkas pihta - see kirjavahetus kestis meil mitu nädalat. Proua vastas mulle midagi ja mina üritasin tema poolt saadetud infost sotti saada ning kirjutasin siis järgmised küsimused jne. Osad faktid, mis ta mulle kirjades esitas olid vastukäivad ja osad olid täiesti valed. Nii et ma pidin sügavalt kaevuma aastatetagustesse dokumentidesse ja meilivahetustesse. Mul on õnneks komme kõike pahna alles jätta, et "äkki läheb vaja". No üldiselt ei ole nendest tuhandetest alleshoitud meilidest midagi vaja olnud, aga seekord oli siiski abi asjast, et endale protsessi käik ja vajalikud kuupäevad meelde tuletada. Niimoodi siis ise tuhnides ja tema poolt antud infot kontrollides hakkas midagi välja kooruma. Ja koorus see välja, et nad nõudsid mingeid üleandmisele eelnevate perioodide kindlustussummasid, mille tegelikult olin auto ülevõtmisel nö "sissemakse" summa osana ära tasunud. Mingit dokumenti mul selle kohta, et need summad said sinna sisse arvestatud, loomulikult ei olnud. Igatahes kirjutasin ma prouale lõpuks ühe väga kurja kirja, kus ma tõin punktihaaval esile tema poolt mulle edastatud valeinfo, vasturääkiva info ning ka asjaolu, et nad nõuavad sisse summasid, mis ma olen juba ära maksnud. Ja et ärgu mulle enne kirjutagu, kui on oma musta pesu asutusesiseselt ära klattinud, nii et mina ei peaks olema see eesel, kes nende jama klaarima peab. Lisaks veel vihjasin, et mul on tekkinud tungiv soov suhelda proua ülemusega, finantsinspektsiooniga ja Pealtnägijaga, et välja selgitada, kuidas saab üks suur ja lugupeetud finantsasutus kõigepealt sihukese käki üldse kokku keerata ja siis veel kliendile asjaga seonduvalt valefakte esitada.

Pärast seda kirja on vaikus majas olnud. Seda siis nüüd juba üle kahe kuu. Aga ega ma kindel saa olla, et nad veelkord tagasi ei tule teema juurde - kui enne oli asjast möödas poolteist aastat, siis see paar kuud on nohu sellega võrreldes.

Teise laksu sain nüüd paar päeva tagasi, kui hommikut alustas rõõmus kiri kohtutäiturilt, kus nõuti ka ühe vana saagaga (mis minu teada taas ilusti makstud oli) seotult tasumata summat. See summa, oh naudi ja imetle, pärines nelja aasta tagusest juhtumist. Nimelt oli minult tookord tagasi nõutud paari kuu vanemahüvitise summad. Ma olin küll pensioniametiga protsessinud ja selgitanud, millest mingid summade "üleminekud" tulid (ja selle protsessimise esimese sammu peale olid nad mulle isegi natukene raha juurde kandnud... eksole... et hiljem järgmises sammus kõike ikkagi uuesti sisse nõudma hakata). Mul oli protsessimise käigus omapoolse mingi etapi vastusega reageerimisaeg üle läinud ja nii see asi kohtutäiturile läks. Tegin siis täituriga graafiku ja maksin selle graafiku järgi kõik ära. Viimase makse järgi veel helistasin üle, et kas on kõik korras. Nende poolt tuli vastus, et kõik on ok.

Nüüd siis neli aastat hiljem tuli see armas kuri kiri, et maksku ma selle saagaga seoses kohtutäituri tasu. Taaskord ei olnud summa ülisuur, aga jällegi ka mitte kommiraha. Minul jälle segadus majas ja helistasin neile. Telefonis rääkis mingi neiu, kes ütles et tema ei tea, kes mulle ütles, et asi on korras ja tema ei tea, millest see summa on tulnud ja küsis, et kas mina tean, mis summa see maksmata jäi. Ühesõnaga nali kuubis :) Arutasime seda teemat ikka väga pikalt, pidasin talle lõpuks loengu ebaprofessionaalsusest ja jätsin ta jälgi ajama, et milles värk on. Kaks tundi oli ka enda poolt otsimist ja meeldetuletamist (ja internetis uurimist, et mis õigused kohtutäituril on jne). Kui siis uuesti helistasin vastas juba kohtutäitur ise, kes ütles et kõik on ok ja midagi ikka maksma ei pea. No ma siis palusin seekord selle kohta ka kirjalikku dokumenti, mis lubati saata. Kohale see veel jõudnud ei ole :)

Ma saaks aru, kui mingi uugametsa firma oma raamatupidamise sassi ajaks ning imelikke nõudeid esitaks. Aga liising ja kohtutäitur - asutused, mille sisuliselt ainus funktsioon ongi rahaasju ajada. Kui nemad niimoodi puusse panevad... no halloo... ei ole normaalne. Ja et siis klient peab mingeid aastatetaguseid asju mäletama ja välja kaevama, et tõestada, et tema ei ole kaamel.

Igatahes siit mulle õppetund ja ka teistele soovitus. Hoidke igasugused rahadega seotud asjade dokumendid alles ning nõudke rahadega seotud asjades alati lõppdokumenti, kus teine pool kinnitab, et asjad on korras. Ja kui teile potsatab postkasti mingi imelik nõue, siis arvestage, et olgu asutus nii lugupeetud kui tahes, puusse võib ta ikka panna ja enne ei tasu midagi maksta kui asi üheselt selge on. See muidugi tähendab, et te peate nendega suhtlema ja asja ajama - ja pigem kirjalikult, et jälg maha jääks ja asjast edasi suuremat jama ei korraldataks.

Ja kui kaua neid dokumente hoida? No minu interneti uurimustöö alusel tuli välja, et kohtutäituri poolt esitatud täituritasusid võrdsustatakse (vist?, seal ka juristid vaidlesid omavahel) kohtuotsusega väljanõutud summadega, mille aegumistähtaeg on 30 aastat! Nii et igaks juhuks tuleb seda pahna sisuliselt elu lõpuni kusagil alles hoida... Palju õnne meile kõigile...

teisipäev, 6. detsember 2011

Titeemme sporti tegemas

Täna oli erakordne päev. Esimest korda kahe viimase aasta jooksul käisin jooksmas. Nojah, tegelt on selle kahe viimase aasta jooksul mõni jooksmise üritus olnud ka, aga need on päädinud nii viiesaja meetrise vaikse lohisemisega.

Täna siis sai mees valgel ajal lapsevalves olla ja mina pääsesin pesast üksinda õue. Sikutasin jooksuriided selga (see ei olnud kerge ülesanne, muide :) ja asusin teele. Sportlikus mõttes mul hetkel vormi ei ole. Või nojah, tegelt on küll... sest ümar on ka vorm, nagu öeldakse. Ja tegelikult on ka sportlikus terminoloogias minu vormi kohta vajalik termin olemas - saiavorm :)

Aga kusagilt tuleb ju taas algust teha, kui keha ja vaim nii nüriks on jäänud. Raske oli küll, seda tuleb tunnistada. Keha ja jalad olid nagu üks suur võdisev sült. Vihmast märjad ja vastu maad surutud lehed sahisesid jalge all, kui neist üle jooksin. See oli otsene vihje, et eriti elegantse jooksusammuga tegemist ei olnud. Pigem meenutas see asi laste ühe arvutimängu "Plants versus Zombies" zombide loivamist - õõtsuv keha, lohisevad jalad ning olematu tempo. Kardetavasti oleksid särtsakad vanamemmed oma rahulikul jalutuskäigusammul ka minust täna kiiremad olnud. Õnneks oli tuul nii tugev ja ilm nii kehva, et ma nägin ainult ühte vanamemme ja temagi keeras õnneks mujale jalutama. Mõnikord ikka veab ka.

Jooksmiseks on mul ka üks lisamotivatsioon (lisaks sellele, et ennast lihtsalt hästi tunda). Kuu aja pärast oleks vaja ühed püksid jalga sikutada, aga tuleb tunnistada, et mu vööümbermõõt on hetkel 8cm suurem kui nende pükste ümbermõõt. Eks näis, kuidas selle asjaga saab. Ma tean ühte väga head salenemise vahendit - selleks on Xdreami sarja läbitegemine. Selle olen korra elus järgi proovinud, kui ühel kevadel andsin hulga riideid ära, arvates, et ma elu sees nende sisse enam ei mahu ja suve lõpus, pärast esimest korda elus korralikult Xdreamil käinuna (paar üksikut korda oli varemgi sisse sattunud, aga mitte regulaarset ja mitte pikemat ehk A-rada), mahtusin ma väga kenasti nendesse "väikestesse" riietesse, mis olin mälestusesemetena jätnud ära andmata. Xdreame sai hiljem veelgi tehtud, aga nii "ümarat" stardipositsiooni pole rohkem lihtsalt olnud kui tookord.

Nojah... oma hetke saiavormi pealt väga veel sinna ei kipugi ja kuu aja pärast pükste jalgasaamiseks sellest teadmisest ka kasu ei ole, et suve jooksul on võimalik saledaks saada. Küll aga hakkas hetkel mõte idanema, et selleks aastaks võiks võistkonna taas kokku ajada... hmm.. eks vaatab.

Ühesõnaga täna sai loivamas käidud. Mul on selline huvitav omadus, et esimesed 40 minutit jooksmist on mulle alati üks rist ja viletsus olnud ja siis kuidagi lähevad lõõrid lahti ja hakkavad jalad liikuma. Täna ma seda järgi proovida ei saanud, sest lihtsalt vorm ei luba nii pikalt seda risti ja viletsust taluda, et vaadata, kas pärastpoole hakkab parem või mitte. Kokku sai tegelikult küll 40 minutit jooksmas oldud küll, kuid sinna mahtusid sisse nii mõnedki puhkepeatused. Õnneks oli koer kaasas ja ma sain osad puhkepeatused tema taga ootamise kraesse ajada... kuigi mitte küll kõiki... näiteks mitte selliseid, kus ta tuli uuriva näoga vaatama, et mis ma lõõtsutan ja seisan keset teed nii kaua :)

Ega ma väga lõõtsutama ennast muidugi ei aja. Reegel ütleb, et kestvussporti tuleb teha sellise tempoga, et saad vabalt juttu rääkida samal ajal. No minul pole sellega kunagi probleeme olnud. Ükskord näiteks xdreami ajal, kui olime just rattad vahetuspunkti ära andnud ja liikusime rahulikult kanuude poole - võistkonnakaaslased paar sammu eespool ja mina sutsu tagapool (meil segavõistkond, nii et ma see järellohiseja ikka) - vaatasid mõlemad mehed äkitselt sünkroonselt väga murelike nägudega minu poole ja küsisid, et kas minuga on midagi halvasti. Mina teatasin, et pole viga midagi ja küsisin, et miks nad nii arvavad. Nemad vastu, et ma pole tükk aega (no see tähendab umbes see 30 sekundit, mis me liikunud olime) midagi öelnud ja nad hakkasid muretsema nii ebaminuliku käitumise pärast. Eksole :)

Igatahes oli see tänane zombiloivamine igati positiivne elamus. Ja kas need püksid mahuvad hiljem jalga või mitte, see on tegelikult savi. Nii mõnus on lihtsalt värske õhu käes omas tempos rahulikult ennast liigutada, loodust imetleda, värsket õhku kopsudesse koguda ja pärast sooja dushi all mõnuleda (kas ma ikka värsket õhku mainisin, jah :). Olemine on kohe teine terve ülejäänud päeva. Eks katsub seda veel ja veel organiseerida ja vaatame, kas saiavormist hakkab ka midagi muud välja vormuma.

pühapäev, 4. detsember 2011

Imikuga reisil


Mismoodi on reisida pooleteise kuu vanuse imikuga? Kokkuvõttes võib öelda, et lihtne, kuid tuleb teatud asjadega arvestada. Mis olid meie õppetunnid Tenerife reisist...

Lennujaamades on ooteaeg pikk ja tüütu, aga väga head asjad on imikutoad. Vähemalt Tallinna lennujaamas on see nii. Tenerife omas oli asi pisut kehvem, aga ka ikkagi olemas. Seal saab rahulikult mähet vahetada ning põnni imetada ja kuna neile tungi ei ole, siis ei pane keegi ka pahaks, kui seal rahulikult aega veeta.

Lennujaamades ja lennuki peal on heaks asjaks kandelina. Ma polnud seda kordagi kasutanud ja sain reisi jaoks tuttavalt rõngaslina laenuks. Seda oli hea ja lihtne kasutada ning põnn oli koguaeg vastu keha ja seetõttu ka rahulik. Suuremaid lapsi saab rahulikult käruga ringi sõidutada ning käru alles lennuki uksest sisse minnes ära anda (sihtkohta jõudes tuleb küll pagasiga koos ka käru ära oodata ja vastavalt lennujaamale võib olla vajadus eraldi kohta kärule järgi minna).

Suurema osa lennusõidust magas põnn maha. Õhkutõusmistel ja maandumistel ta enamasti magas. Neil kordadel, kui ei maganud, osutus heaks asjaks lutt, mida me varem kordagi kasutanud ei olnud.
Lennu ajal tuli teda imetada, mida siis rõngaslina varjus rahulikult oma istmel tegin. Kuna sõit oli pikk, siis tuli vahepeal ka mähet vahetada. Põhimõtteliselt oli küll lennuki WCs olemas ka mähkimisalus, aga kuna vajalikul hetkel oli WC-desse pikk järjekord, siis kablutasin ühe oma suurematest lastest vahekäiku seisma (see talle ka kasulik, sest lennusõidu ajal on hea ennast liigutada vahepeal), tõstsin istmete vahelt käsitoe üles, panin põnni istme peale pikali ning vahetasin tal seal mähkme ära. Selliseid istekohal mähkmevahetajaid oli veel teisigi ja mõni üsna suurel lapselgi.

Sihtkohas kohapeal oli olemas beebi võrevoodi. Enda poolt oli mul kaasas vanutatud villast alustekk madratsi kaitseks ning õhuke meriinovillast tekk pealepanekuks, et oleksid kodused lõhnad tema ümber. Magas põnn selles voodis väga rahulikult.


Riidest mähkmete asemel kasutasime reisil ikkagi ühekordseid Moltexi mähkmeid. Oleks olnud võimalus ka riidest mähkmeid kasutada, aga neid oleks pidanud käsitsi pesema ja eelistasin selle asemel reisi ajal puhkust nautida. Edaspidigi ei hakka reisile riidest mähkmeid planeerima vaid rahuldun sel ajal Moltexitega. Kui midagi kaasa võtta siis marlisid, need on imelised kuivajad.
Mähkimisaluseks oli kaasas apteekides müüdav veekindel lina/madratsikaitse.
Ööd olid meil aga ikkagi mähkmevabad. Kõige all oli enda vanutatud villast tekk madratsile kaitseks. Selle peal oli paks hotelli rätik vedelike imamiseks. Selle peal ja põnni ümber oli kodust kaasa võetud õhem suur rätik, mis siis kaka enda sisse korjas. Seda õhemat rätikut vahetasin öösel imetamise ajal ning pesin nad hommikul puhtaks. Mingist hetkest hakkasin veel hotelli rätiku peale panema prefoldi mähkmesisusid, mis veel omakorda kaitsesid hotelli rätikut määrdumise eest ja mille ka hommikuti ära pesin/loputasin. Rõdul oli kuivatusrest ja päeva esimeses pooles paistis sinna päike peale, nii et päeva jooksul kuivasid kõik asjad ilusti ära.

Kellel oma käru kaasas ei ole (nagu meie), siis turismipiirkondades saab seda üldiselt rentida. Meie saime oma hotellist rentida ja kärude valik oli suur. Meil põnn veel ei istu, nii et vaja oli sileda põhjaga vankrit. Selles osas oli sutsu keerulisem, aga leidsime lõpuks sellise käru, mille seljatugi käis peaaegu siledaks alla ning sai asjast peaaegu vankri teha.

Reisi ajaks peab arvestama, et liiga suuri elamusi veel imik ei talu. Võrrand on lihtne - mida rohkem elamusi päeva jooksul, seda kõvem kisa õhtul enne magamajäämist. Meil vähemalt oli nii. Esimene päev sai tehtud see viga, et oma käru/vankri puhul ei arvestanud, et põnn on näoga sõidusuunas ja mina tal seljataga tema vaateväljast eemal. Jalutasime niimoodi mööda linna ringi ja tema nägi ainult suurt hulka võõrast keskkonda ning väga harva mind vilksatamas. Õhtul oli ta täiesti endast väljas ja magamajäämisega oli tükk tegemist. Nii hullu karjumist pole ta veel kordagi teinud. Järgmistel päevadel olime juba teadlikumad ja võtsime asja rahulikumalt. Lisaks "ehitasin" käru pisut ümber, nii et sain ta näoga enda poole vaatama ja sõitmise ajaks panin talle ka katte peale lisarätiku vaatevälja katma. Niimoodi sai ta koguaeg mind näha ning võõraid elamusi tuli vähem. Järgmised õhtud olid oluliselt rahulikumad.

Ja rohkem midagi keerulist ei olegi. Vaikselt saab niimoodi ringi kärutada. Rannas või mujal vaiksemas kohas vajadusel imetada ja mähet vahetada. Vahepeal tegime puhkepäevi ja pikutasime terve päeva hotellitoas. Hommiku- ja õhtusöögid olid hotellis, kus käisime alguses rõngaslinaga ja hiljem vankriga. Paari päeva jooksul õppis põnn söögisaali sumina peale silma kinni panema ja magama jääma. Kui mõnikord oli ka alguses rahutum, siis osutus taas abimeheks lutt, mis aitas maha rahuneda. Ainult ühe korra valisime väga valesti asukohta ja otse meie selja taha jäi see koht, kuhu teenindajad tõid musti nõusid. See nõude klirin ja kolksumine oli talle ikkagi liig ja siis sõime kordamööda - alguses kiigutasin mina põnni ja lapsed sõid ning kui nemad said söödud läksid nad söögisaalist välja etteruumi (kus põnn kohe magama jäi) ja mina sain rahulikult oma õhtusöögi ära söödud.

Mida meil siis reisil beebi jaoks vaja läks: pakk Moltexi mähkmeid, üks suur ja üks väike pakk niiskeid rätikuid, kilekotid kuhu lennukis või hotellist väljas jalutama olles mustad mähkmed panna, mähkimislina, lutt, rõngaslina, päikesekreem, oma rätikud + prefoldid + sapiseepi (see kõik siis mähkmevabade ööde jaoks), kaks komplekti soojemaid riideid ja müts reisimise jaoks, paar komplekti õhemaid riideid ja peakate kohapeal olemiseks (ja tegelikult ostsin kohapealt talle kaks väga armast kleidikest niikuinii juurde :), kaks villast tekki magamisel koduse tunde tekitamiseks (ja öösel madratsi kaitsmiseks), õhemaid linasid vankrile vaate katmiseks. Ja rohkem midagi vaja ei olnudki. Kaasas oli veel gaasirohtu ja paratsetamooli küünlaid, aga neid ei läinud õnneks vaja. Riideid oli ka kaasas rohkem kui vaja :)

Nii et ei ole imikuga reisimine eriti kole midagi ja ka varandust ei pea palju talle kaasa pakkima. Kõige olulisem on lihtsalt arvestada, et kuigi füüsiliselt saab teda kuhuiganes kaasa vedada, siis emotsionaalselt tuleb talle reisides ikka võimalikult rahulikku elu võimaldada.

laupäev, 3. detsember 2011

Koduõppetunnid Tenerifel

Mida meie koduõppurid õppisid Tenerife reisi ajal...

Esiteks ei saa ma muidu, kui pean ikka ütlema, kui hea see on, et ilma igasuguse probleemita saab suvalisel ajal reisile minna, muretsemata õpetajatega kokkuleppimise, koolitööde ette- ja järeletegemise ja muu sellise pärast.

Meie õppetunnid algasid juba autos teel lennujaama. Siis oli meil matemaatikamäng. Igaüks küsis järgmiselt mingi tehte: mina tütrelt, tütar pojalt, poeg mehelt, mees minult (see oli kole... katsuge ise näiteks peast leida ruutjuurt 90,25-st... korra isegi olin õige vastuse juures, aga siis hakkasin kahtlema miskipärast ja panin ikka rappa omadega :) ja siis ring jälle otsast peale.

Lennujaamas ja lennukis õppisime viisaka käitumise ja ühiskonnaõpetuse tunde (seda enam, et lennuki väljumine hilines poolteist tundi ja selle võrra kauem tuli viisakas olla :)

Kohapeal olles oli põhitunniks kehaline kasvatus, rõhuga ujumisel, aga lisaks sisaldas ka palju ringijooksmist ning lasteklubis erinevate sportmängudega tegelemist. Lisatundideks olid keeletunnid. Inglise keel kohalike töötajatega suhtlemisel, lisaks veel tükikesi hispaania ja saksa keelest, mida oli ka väga palju ümberringi kuulda. Vahepeal linnas jalutades tegime natuke ka rütmiga arvujadasid. Saime hulga kasulikku ja huvitavat teada botaanikast, näiteks nägime oma silmaga lähedalt palmi otsas kasvavat banaanikobarat. Lisateadmisi tuli ka geoloogiast, katsusime oma käega ja varbaga vulkaanist pärinevaid kivimeid ja arutasime saarte tekkimist ja seda, miks vulkaanid üldse purskavad.

Kohapealt said lastele ostetud käekellad ning nende peal praktikas harjutatud kellaaegade tundmist ja tundide  liitmist-lahutamist. Lisaks veel süvendatud teadmised ajavöönditest ja nende vahede arvutamisest. Temperatuurivahede tõttu tuli täpsemalt juttu ekvaatorist ja sellest, miks ikka just ekvaatorile lähemal olevates riikides soojem on.

Ühesõnaga - ühtegi õpikut ega vihikut meil kaasas ei olnud, aga haridust ja teadmisi tuli lastele kuhjaga juurde see nädal. Mulle koduõpe meeldib :)

reede, 2. detsember 2011

Ema kolme lapsega Tenerifel

Jõudsime tagasi oma päikesepuhkuselt. Eelmises passi-saaga kirjutises jäi mainimata see pisiasi, et mees meiega reisile kaasa tulla ei saanud. Tal oli lõppemas paar tähtsat projekti ja algamas paar tähtsat projekti, nii et ühesõnaga olulist tööd silmini. Seega siis koosnes reisiseltskond minust, kahest koduõppurist ning beebist.

Tenerifel olin ma elus esimest korda. Nagu üldse Kanaari saartel. Vahelemärkuseks siis targutavat informatsiooni, et Tenerife on Kanaari saarte (mis koosneb seitsmest suuremast saarest) kõige suurem saar. Kanaari saared asuvad Aafrika külje all kuid kuuluvad Hispaaniale ja on seega juriidiliselt Euroopa Liit.

Lennukisõit sinna kestab kuus tundi. Kuna tegemist pakettreisiga, siis mingeid vahepeatusi ja ümberistumisi teha ei tule. Kuna Kanaarid on populaarne puhkekoht lastega peredele, siis on ka lennuk täis igasuguses vanuses lapsi, kellest mõnel ikka satub nututuur peale tulema. Meie koduõppurid on muidugi juba sellises vanuses, et nendega probleemi ei ole. Eks oli neilgi lennu ajal vahepeal igav ja maandudes/tõustes tekivad vahepeal kõrvaprobleemid, aga nemad oskavad juba igavusega ja ka probleemidega toime tulla. Põnn käitus ka ilusti ja magas suurema osa lennusõidust maha.

Meie paiknesime Tenerife lõunarannikul Playa de las Americas linnakeses. Tegemist on puhta kuurortlinnaga, kus on käputäis kohalikke ning hordide kaupa turiste. Enamik maju on hotellid ja kehtib kõik muu turismilinna iseloomustavat.

Mida siis Tenerifel teha on? Tegelikult üsna palju. Tenerifel on Hispaania kõige kõrgem mägi (st vulkaan), natuke alla nelja tuhande meetri kõrge. Lisaks on Tenerifel ilusad looduspargid, näiteks Loro park, mis olevat Euroopas ainulaadne ja konkureeriv Jungle Park. Lisaks siis veepargid, näiteks väga vingete atraktsioonidega Siam Park ja konkureeriv  Aqualand. Rääkimata lugematust arvust muudest atraktsioonidest: purjesõidud Peeter Paani purjekaga, allveelaeva safari, flamenkoõhtud, rüütlivõitluste õhtud, idüllilised rannikukülad, matkarajad, golfirajad jne jne. Ja siin kirjeldan ma ainult seda, mis informatsioon meie põgusal viibimisel silma hakkas.

Meie ei külastanud ühtegi nendest atraktsioonidest - nii et ma olen eriti õige inimene neist kirjutama, eksole :)

Alguses oli küll plaan midagi ikka teha ja kuhugi minna, aga õnneks saime informatsiooni paarilt eestlaselt, kes meiega samas hotellis olid ja jõudsid enne meid plaanitud kohtades ära käia.

Loro looduspargist nad hästi ei arvanud, aga sellest ma päris selget põhjust lõpuni aru ei saanudki. Verised olid nad reisikorraldaja peale, sest pargis selgus, et kuna on hooajaväline aeg, siis on lastele pilet tasuta ning täiskasvanutele 40% soodsam - nemad aga olid reisikorraldajale maksnud nii enda kui laste eest tavalise täishinna (st lastele lastepileti ikka, aga siiski). Pargi kohta erilisi kommentaare neilt ei tulnud, aga kuna Loro park asub saare põhjarannikul, siis sinna ei hakanud põnniga ennast sättima. Jungle Park asus küll meile lähemal, aga ikkagi vajas mingit transporti ja ei hakanud seetõttu ka sinna minema.

Plaanisime minna hoopis veekeskusesse. Mõlemad eelpoolmainitud veepargid asusid meie lähedal. Siam Park tundus küll lahedam ja vingem, aga kuna see oli pisut kaugemal ja pisut liiga äge (st sobivam ehk sutsu veel vanematele lastele) ja lisaks ka kallim, siis sai plaanitud minna Aqualandi, mis asus meist kilomeetri-pooleteise kaugusel ja oli seega ka jalgsi külastatav. Õnneks saime just plaanitud päeva hommikul kokku taas samade eestlastega, kes meie plaani kuuldes selle maha laitsid. Nemad olis seal juba käinud ja kurb tõsiasi on see, et ka Tenerifel on talv, ehk siis õhtud üsna jahedad ja päevadki napilt üle 20 kraadi, nii et kütmata basseinides on vesi väga külm. Seda teadsime oma hotelli järgi, kus kuuest basseinist olid kaks küttega; ülejäänud neli olid tõesti nii külmad, et üldse ei tikkunud sinna minema. Veepark on seal aga ju lahtise taeva all ja kütmata, nii et sealsed atraktsioonid kõik nii külma veega, et ei taha sinna minnagi. Seda kuuldes ei hakanud samuti sinna minema. Siit väike soovitus neile, kes plaanivad kunagi samuti Tenerifele minna - kui soovite ka veemõnusid korralikult nautida, siis tasub enne novembrit reis ära teha, või siis juba kevadel kui ilmad taas soojemad.

Nii et atraktsioonid jäid meil tegemata ja sai omavahel hoopis kokku lepitud, et tuleme kunagi tagasi. Võtame mehe ka kaasa, rendime kohapealt auto ja sõidame terve perega saare mõnusamad kohad koos lõbusasti läbi. Niimoodi plaani paika pannud ei olnudki eriti kurb, et väga kusagil ei käinud. Põnn ikka hetkel nii pisike, et väga ei kipu suuri retki ette võtma ja väga lärmakaid kohti külastama.

Aga mida me siis nädal aega tegime?

Nautisime päikest ja vett. Kolmel päeval käisime mere ääres. Sealne vesi oli soojem kui kütmata basseinides. Kohalikele ja enamikele turistidest juba liiga külm, aga meiesugustele veel sobiv. Rand on Tenerifel lahe - tänu vulkaanilisele päritolule on rannaliiv tumedat värvi. Lainetes mässamise järel veest välja tulles olid lapsed mustemad kui enne vette minemist, sest lained keerutasid liiva üles ja see jäi keha külge :) Ja eriti lahe oli vaadata kui märjad lapsed ennast liiva sisse kaevasid, sest siis olid nad tõsised murjamid. Põnn magas oma kärus ja mina nautisin päikest ja rannaliiva ning peletasin eemale rannamüüjaid. Ühe ostu siiski tegin - elu kõige kallima ananassi ostsin :) Aga see, kuidas müüja ta välkkiirelt mõne liigutusega niimoodi ära lõikus, et ananass oli küll kahes tükis pooleks, aga sealt sai edasi söömiseks mõnusalt parajaid tükke murda, oli omaette väärtuslik vaatepilt ja natuke tegi ostu vähem tüngaks :)

Paaril päeval käisime linna peal jalutamas ja ringi vaatamas. Mõnus väike rannalinnake oma kitsaste tänavate, kaktuste ja palmidega. Ja kõik on nii roheline-roheline ja ilusti õitsev.

Ja paar päeva olime lihtsalt hotellis. Lapsed käisid basseinis ujumas (seda tegid nad muidugi iga päev) ja lustisid hotellis olevas lasteklubis, kus paar neiut lastega tegelesid ja nendega mänge läbi viisid. Seal käisid nad hüppenööriga hüppamas (kus kummaski otsas on oma keerutaja ja kolmas hüppab), petanque'i mängimas, korvpalli ja jalgpalli mängimas, joonistamas, legomaja ehitamas jne jne. Mina ja põnn mõnulesime ja puhkasime sel ajal rahulikult hotellitoas ja võtlesime koristajate ja torumeestega :)

Ühesõnaga väga rahulik ja vaikne puhkamine, mis tõesti kosutas ja jõudu taastas. Nii et on võimalik käia üksi lastega reisil ja see edukalt üle elada. Aga samas tuleb tunnistada, et vahepeal ikka igatsesin mehe järele ka :) Seda nii emotsionaalselt kui ka ratsionaalselt logistika koha pealt. Suurematest lastest oli küll palju abi põnni järel vaatamisel, nii et sain ikka vahepeal üht-teist ise ka teha, aga teise täiskasvanu olemasolu oleks reisi kraadi võrra veel mõnusamaks ja lihtsamaks teinud. Nii et võimalusel enam edaspidi reisile üksikema mängima ei lähe vaid katsuks ikka terve perega koos reisida.

Lahe tähelepanek oli aga Tenerifel isade-laste teema. Enamik turiste olid lastega pered (lisaks pensionäridele, keda oli ka väga palju), kus olid nii ema kui isa kaasas. Lisaks aga torkasid silma mõned isa-lapsed kooslused. Meie oma hotellis olid kaks eesti isa kumbki oma lapsega (lapsed nelja ja viie aastased). Teisest hotellist tuli transfeer bussi peale isa koos teismelise poisiga. Ja kõige lahedamat pilti nägin üks päev rannas, kus olid pundina koos neli soomlasest isa koos (umbes) üheksa lapsega. Vot see oli lahe ja uhke vaatepilt.