Abistavast emast juhendava õpetaja poole

Viimastel päevadel on hakanud minu roll koduõppe õpetajana vaikselt muutuma. Eks ma olen algusest peale uskunud, et see roll hakkab aja jooksul arenema, sest alguses olin ma ju "puhas leht" ehk ei omanud tegelikult halli aimugi, kuidas ja mida teha tuleks, et asi oleks meile kõigile mõnus ja samas ikkagi lastele ajukurdude vahele midagi juurde ka tuleks (no ja et seda niimoodi tuleks, et akadeemilises maailmas kehtivatele standarditele ka teadmised vastaks, lisaks elulistele vajadustele vastamisele).

Nüüd olen mõistnud, et siiani olin ma võtnud umbes sama positsiooni nagu mul oli laste kooliskäimise ajal nendega kodutöid tehes. Neil olid ülesanded ette antud, mina vaatasin kõrvalt kuidas nad neid tegid, küsimuste korral arutasime asju läbi, et laps aru saaks segaseks jäänud kohtadest ning vaikselt kontrollisin üle, kuidas neil asjad tehtud said. Ehk siis rolliks "abistav ema". Sama liini jätkasin ma ka koduõppes. Õpik ja töövihik määrasid ülesanded, lapsed lugesid/lahendasid neid järjest. Koos arutasime küsimused läbi ja mina kontrollisin tehtu üle. Juhtpositsioon oli õppematerjalil ning laps iseseisvalt õppis-lahendas. Mina olin kõrval abistavas, aga muidu passiivses rollis.

Nädala alguses sai käidud Waldorfkoolis tütre õpetajaga kohtumas ja tehtud/plaanitut läbi arutamas (sellest võiks lausa omaette kirjatüki teha). Sellest sain ilmselt innustust ja kindlust astuda samm edasi oma "õpetajakarjääri" juures ning võtta enam initsiatiivi enda kätte.

Paar viimast päeva olen siis astunud sammukese "emarollist" pisut enam "õpetajarolli" poole. Ehk siis võtame küll asju õpiku ja töövihiku järgi, kuid ma vaatan ise asjad üle ning otsustan, kas seletan ise lapsele oma sõnadega asju või lasen tal lugeda. Näiteks oli pojal matemaatikas jälle üks teema väga kuivade bürokraatlike terminitega seletatud. Võtsin sealt vajalikud märksõnad ning kasutasin raamatus olevaid jooniseid, kuid teemat seletasin pojale ise oma sõnadega. Tütre eesti keele õpikus oli üks vahva luuletus. Selle asemel, et temal seda lugeda lasta, lugesin selle ise neile mõlemale ette. Selleks, et nad kuuleks rütmi ja intonatsiooni.. ja et meile kõigile toredat õhkkonda luua. Mõjus :) Kuna see oli kohe esimene asi selle päeva õppimise alguses, siis juhtus nii, et tütar unustas oma "ma vihkan õppimist" mantrat esitada ja hakkas usinasti järgmisi jutte ise lugema :)

Samamoodi olen vaadanud üle nii raamatu kui töövihiku harjutused ja otsustan käigu pealt, mis määral lapsed neid tegema peavad. Kui raamatu harjutuses on palju korduvaid samalaadseid ülesandeid ja laps saab sealt valikuliselt võetud näidetega väga ilusti hakkama (sh otsin üles keerulisemad näited ülesannetest), siis ma ei näe mõtet lasta tal kõik variandid läbi teha ning sellele aega ja energiat kulutada. Samamoodi kui näiteks eesti keeles on ülesandes vaja väga palju kirjutada, siis viimasel ajal olen lasknud neil pigem suuliselt mulle vastata. Küll aga olen neilt võtnud lubaduse, et hakkavad kirjutama päris kirju (ja neid saatma). Teada on ka juba kaks inimest, kellele on plaanis kirjutada. Lisaks on nad nõustunud ise jutte välja mõtlema ja neid kirja panema. Ehk siis töövihikus harjutame konkreetselt mingeid reegleid ja põhimõtteid, aga kirjutamist üldises plaanis harjutame pigem reaalsuses kasulike tekstide kirjutamisega.

Kõik see on muutnud meie õppeprotsessi mõnusamaks ja nauditavamaks ning ma usun, et tulemused ei ole halvemad kui enne. Eks peab vaatama, kuidas on teemade kinnistumisega kui asju sada korda üle ei korda erinevate harjutustega ja pikalt välja kirjutades, aga mul on tunne, et hetkel on lastel küll läbivõetav materjal piisavalt selge ja nende jaoks loogiline, nii et peaks ka hiljem üle küsides jaks sellest üle käima.

Ma olen kindel, et minu rollis tuleb ette veel järgmisi astmeid ja tasemeid. Näiteks saan ma aru, et hetkel on minu tegevus "reaktiivne", ehk siis ma ikkagi lähtun õpiku ja töövihiku poolt etteantust ja lihtsalt käin seal olevaga juba julgemalt oma tahtmist mööda ringi. Järgmine samm oleks muutuda "proaktiivseks", ehk siis võtta tegelikult ette lihtsalt valdkonnad, mis tuleb selgeks saada ning ise nende valdkondade jaoks välja mõelda viisid, kuidas neid selgeks teha. Siis oleks juba nii, et õpikud ja töövihikud oleksid abimaterjal ning mina õppetöös juhtivas rollis. Aga eks tasapisi liigume edasi ja areneme. Liiga suurt suutäit ei ole ka mõtet korraga ampsata :)