Üks asi, miks mulle koduõpe väga meeldib, on see, et saab igast ettevõtmisi teha kellaajast (ja normaalsete inimeste elurütmist) sõltumata. Ehk siis vabadust on määratult rohkem. Toredaks näiteks selle juures on eilne öö.
Et kõik ausalt ära rääkida nagu see oli, tuleb alustada asjaolust, et viimastel õhtutel on meil tekkinud süsteem, kus sel ajal kui mina põnni magama panen, mängib mees lastega lauamängu (et vaikus kindlalt majas oleks). Praegu on selleks mänguks näiteks Monopol.
Nendelsamadel viimastel päevadel on põnnil aga õhtune magamajäämine väga pikalt aega võtnud. Tavapärase poole-kolmveerand tunni asemel kusagil poolteist-kaks tundi. Ma vaikselt mõttes süüdistan selles arsti juures saadud vaktsiinisüsti, sest see pikenemine ja õhtune lisavirilus algas pärast selle süsti saamist. Aga no eks elame üle.
Ühesõnaga need kaks asja kokku tähendavad seda, et põnn jääb üsna hilja magama ja samal ajal on suurematel lastel ja mehel lauamäng täies hoos. Ja kui nende mängu ära katkestan, siis selgub, et meil kõigil on kõht tühi ja tuleb teha üks (hilis)õhtune söömaaeg. Ja kui söömaaeg tehtud, siis tuleb ju minna ja unejuttu lugeda. Ja kuna unejutt on parajalt vahva (hetkel on meil käsil Roald Dahli "Charlie ja shokolaadivabrik"; Dahl on meie laste üks suuri lemmikuid... ja emmel ka :), siis loeb emme seda mõnuga päris mitu peatükki.
Nii jõuabki unejutt teinekord lõpule alles pärast ühtteist õhtul. Eile täpselt nii igatahes juhtus. Ja kui ma siis laste toas kardinaid ette tõmbama läksin, vaatasin, et õues paistab tiigi peal jää. Kustutasime tuled ära ja imetlesime aknast avanevat vaadet - jääkirme tiigil, hall maa peal, kuukuma ümberringi. Ainult kuu ise jäi maja nurga taha ja teda polnud näha. Tuli siis mul meelde, et on ju täiskuu ja peas valmis kiire otsus. Lapsed sai magamistoast välja kamandatud, saapad jalga, joped selga, mütsid pähe ning kalpsasime kõik koos õue. Ja oi seal oli ilus-imeline-maagiline. Taevas oli täiesti selge. Kuu oli suur ja tohutult ere. Kuuvalgusest jäid suured ja selged varjud, nagu oleks päev ja päike paistaks. Maas olev hallakirme sätendas kuu paistel ja muru krudises kõndides jalgade all. Kõik oli nagu muinasjutus.
Tähtedest paistsid küll ainult eredamad, sest kuu valgus oli nii tugev, et nõrgemad tähed välja ei paistnud. Suure Vankri leidsime igatahes üles. See on ka see ainus päris kindel asi, mille ma une pealt taevast üles leian (lisaks kuule ja päikesele muidugi :). Suure Vankri järgi identifitseerisime ka Põhjanaela. Selle järgi üritasime otsida Väikest Vankrit, aga kuna selle tähed ei ole eriti eredad, siis häguselt tundus, et midagi nägin, aga päris kindel olla ei saanud. Lisaks leidsime Koodi ja Reha ning tütar leidis oma tähtkuju ehk Sõnni - selle oli ta välja nuhkinud eelmisel veerandil kui pojaga loodusõpetuses universumit ja tähti ja tähtkujusid õppisime, nii et koolitarkus sai kohe praktikasse rakendatud. Ta arvas, et leidis ka Kassiopeia (tal oli sel hetkel käsil Aino Perviku "Paula..." sari, kust siis ka Kassiopeiast juttu), aga üks täht jäi täielikust õigest tähtkujust tema sõnul puudu. Leppisime siis kokku, et vaatame mõnel pimedamal ööl asja uuesti üle (kui Kuu silmi ei pimesta :)
Ühesõnaga kell oli pool kaksteist öösel. Oli Mardipäev, täiskuu ning neljapäev. Mina igatahes mäletan rahvajuttudest, et täiskuu neljapäev oli see aeg, kui tuli minna südaöösel nelja tee risti ja kolm tilka verd ohverdada, siis sai vanapaganaga diili teha. No näiteks kratte vist sai niimoodi hingele puhutud. Peab Rehepapist üle vaatama :). Lastele sai igatahes idee välja käidud, aga õnneks olid kõik läheduses olevad teeristid ainult kolme tee ristid ja veretilkasid lapsed ka ei tahtnud loovutada... ja kratti meil ka valmis tehtud ei olnud :)
Me küll päris südaööd ära ootama ei jäänud, aga piisavalt müstiline ja vahva oli see öine astronoomia ja rahvatarkuse ja maagia õppetund küll. Ja meie kõik olime südamest õnnelikud koduõppe üle, et ei pidanud muretsema hommikuse ärkamise üle ja seetõttu rahuliku südamega öösel õues kalpsata saime.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar